Eesistuja Ants Kull, liikmed Tambet Tampuu ja Kaupo Paal
Kohtuasi
Raimond Äri hagi Anastassia Äri vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 10. märtsi 2022. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Raimond Äri määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Raimond Äri, lepinguline esindaja vandeadvokaat Sven Sillar Kostja Anastassia Äri, lepinguline esindaja vandeadvokaat Margus Kiir
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 10. märtsi 2022. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-17088 ja saata asi samale ringkonnakohtule Raimond Äri apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.
Raimond Äri (hageja) esitas 19. novembril 2020 hagi Anastassia Äri (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Hagiavaduse kohaselt on hageja Viru Maakohtu 16. märtsil 2020. a tsiviilasjas nr 2-18-11619 tehtud otsuse (kohtuotsus) alusel kohustatud maksma kostjale hüvitist 25 000 eurot 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest ja ülejäänud 33 000 eurot ühe aasta jooksul igakuiste maksetena 2750 eurot kuus. Kohtuotsus on täitedokument, mille alusel toimub täitemenetlus hageja suhtes. Hageja tasaarvestas 12. oktoobril 2020 oma nõude 4552 eurot 18 senti kostja vastu kostja rahalise nõudega. Seega oli oktoobrikuu makse 2750 eurot tasutud 12. oktoobril 2020.
2-20-17088 Tasaarvestatud nõude alus on asjaolu, et Luminor Bank AS-i (pank) ja poolte vahel oli sõlmitud laenuleping, mille alusel võtsid pooled solidaarvõlgnikena laenu kinnisasja ostmiseks. Ajavahemikul 1. oktoober 2017 – 19. oktoober 2020 tasus hageja pangale 8766 eurot 62 senti. Hageja esitas
2.Kostja vaidles hagile vastu. Ta väitis, et kuna kohtuotsus jõustus 1. mail 2020, siis saab hageja nõue olla tekkinud ajavahemikul 1. maist 2020 kuni väidetava tasaarvestamiseni, s.o kuni 12. oktoobrini 2020. Varem tekkinud nõudeid ei saa tasaarvestada. Hageja väide 1. oktoobrist 2017 – 19. oktoobrini 2020 sooritatud maksete kohta ei vasta tegelikkusele. Ajavahemikul november 2019 kuni november 2020 maksis laenumakseid kostja, sh ka hageja osa laenust. Kuni juulini 2018 olid pooled abielus. Seega tasuti laenu ühisvara arvel ning kostja ei saa ajavahemikku 1. oktoober 2017 kuni juuli 2018 arvestada. 1. maist 2020 – 12. oktoobrini 2020 tuli laenusaajatel pangale tasuda solidaarselt 2017 eurot 32 senti. Kostja hüvitas sel ajavahemikul hagejale 1671 eurot 16 senti. Seega on kostja hüvitanud hagejale laenu osamakseid rohkem, kui tuli tasuda. Kindlustusmaksete tasumine ei ole tõendatud.
3.Viru Maakohus jättis 27. jaanuari 2022. a otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda, mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1020 eurot ning menetluskuludelt viivise. Maakohus leidis, et täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 alusel esitatud hagis on võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. Tasaarvestuse kui kujundusõigusliku vastuväite korral peab tasaarvestusolukord võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 lg 1 mõttes olema tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Määrav ei ole seega mitte tasaarvestusavalduse tegemise (kujundusõiguse teostamise) aeg, vaid tasaarvestusolukorra tekkimise aeg. Kui tasaarvestusolukord tekkis kohtumenetluse ajal ja seda oli võimalik kohtumenetluse ajal maksma panna, kuid seda ei tehtud, siis ei anna TMS § 221 lg 1 järgse hagi esitamiseks alust asjaolu, et tasaarvestusavaldus tehakse pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. Seega ei ole tähtsust asjaolul, et hageja on teinud tasaarvestusavalduse kostjale 12. oktoobril 2020, s.o pärast kohtuotsuse jõustumist. Tasaarvestusolukord solidaarvõlgniku tagasinõudena tekkis hagejal enne kohtuotsuse jõustumist. Kohtuotsusega mõisteti kaasomandi lõpetamisel hagejalt kostja kasuks välja rahaline hüvitis, mida ta oleks saanud enne kohtuotsuse tegemist tasaarvestada hageja rahalise nõudega kostja vastu. Seega saab TMS § 221 lg-te 1 ja 2 järgi arvesse võtta ainult makseid, mida hageja tegi päraste kohtuotsuse jõustumist, s.o 1. maist 2020 –
19.oktoobrini 2020. Hageja on erinevates menetlusdokumentides toonud välja erinevate täitemenetluste numbreid (täiteasjad nr 042/2020/1284, nr 042/2020/477, nr 042/2021/15, nr 042/2021/168), kuid pole välja toonud, millise täiteasja sundtäitmise lubamatuks tunnistamist ta nõuab. Vaatamata korduvatele täpsustustele, ei ole hageja suutnud selgelt ja arusaadavalt välja tuua ega tõendada igakuiste laenumaksete suurust, millistest tehtud maksetest nimetatud summad koosnevad, millises ulatuses sundtäitmise lubamatuks tunnistamist ta nõuab. Kohus ei pea hageja eest tegema arvutusi ja oletama, millise täitedokumendi sundtäitmise lubamatuks tunnistamist hageja nõuab. Kostja esitatud panga 24. mai 2021. a tõendi nr 20-2.1/663 kohaselt on kostja tasunud vaidlusalusel ajal laenumakseid hagejale tervikuna. Seega ei saa selles hagejal olla tagasinõuet kostja vastu. Poolte abielu ajal tehtud makseid ei saa arvesse võtta, kuna need on tehtud ühisvara arvel. Hageja ei ole väitnud, et abielu ajal ei tehtud makseid ühisvarast. Järelikult ei saa arvestada makseid, mis on tehtud enne poolte abielu lahutamist 8. juunil 2018. Väidetavate kindlustusmaksete osas ei ole hageja esitanud andmeid maksete tasumise kohta, sh mis ajavahemikul ja kui suures summas 2(6)
2-20-17088 kindlustusmakseid on hageja tasunud ja milline oli kostja osa selles. Hagiavalduse lisast nähtuvate kindlustuspoliiside (kuumaksega 13 eurot) põhjal ei ole võimalik kindlaks teha tasutud osamaksete kogusummat kuni kaasomandi lõpetamiseni ja kostja osa selles.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tartu Ringkonnakohus keeldus 10. märtsi 2022. a määrusega hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ning luges selle hagejale tagastatuks. Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jäid hageja kanda, ent kindlaksmääratavad menetluskulud puudusid. Ringkonnakohus leidis, et praegusel juhul on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 mõttes tegemist olukorraga, kus kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saa kaebust ilmselt rahuldada ning apellatsioonkaebus on õiguslikult perspektiivitu. Apellatsioonkaebuses ei ole välja toodud ühtegi väidet, mis annaks alust maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Hageja oleks saanud tasaarvestada nõudeid, mis olid tekkinud pärast kohtuotsuse jõustumist. Hageja arvamus, et ta saab tasaarvestada kostja nõude enda enne kohtuotsuse jõustumist tekkinud nõudega, on ekslik. Asjaolu, et hagejal ei olnud kaasomandi jagamise viis teada enne kohtuotsuse jõustumist, ei ole selline objektiivne asjaolu, mis takistanuks hagejal tasaarvestusavalduse esitamist enne kohtuotsuse tegemist. Kohtuotsusest nähtuvalt on kostja taotlenud kaasomandi jagamist selliselt, et kostja kaasomandi osa läheb üle hagejale ning hageja hüvitab kostjale kaasomandiosa kaotamise rahas. Seega oli hagejal võimalik esitada tasaarvestusavaldus juba kaasomandi jagamise kohtuvaidluse ajal, kus ta ka oma panuste suurusele kinnisasja soetamisel on tuginenud ning palunud kohtul seda arvestada hagejalt kostja kasuks väljamõistetava rahalise hüvitise suuruse kindlaksmääramisel. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, et maakohtul puudus õigus võtta arvesse kostja makseid hagejale. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud asjaolu, et kostja kandis tema arvelduskontole raha. Kostja on menetluses tuginenud asjaolule, et ta on hagejale oma osa solidaarkohustusest hüvitanud. Asjaolul, et kostja ei ole esitanud hagejale nõuet enam tasutud osa tagastamiseks või hüvitamiseks, ei ole praeguses asjas tähtsust.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asi tagasi samale ringkonnakohtule hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Hageja ei nõustu ringkonnakohtu määruse põhjendustega. Samas kohtumenetluses on Viru Maakohus juba jätnud hageja hagi menetlusse võtmata põhjendusega, et hageja nõuet ei ole võimalik rahuldada. Tartu Ringkonnakohus tühistas 22. detsembri 2020. a määrusega Viru Maakohtu määruse ning saatis asja tagasi maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Ringkonnakohus leidis eelnimetatud määruses, et arvestades hagis esitatud asjaolusid ja põhjendusi, on hagi esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse kaitseks ja maakohus ei saanud TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel asja menetlemisest keelduda. Vaidlustatavas määruses analüüsis ringkonnakohus taaskord samu asjaolusid, kuid asus nüüd vastupidisele järeldusele, kui oma varasemas määruses.
3(6)
2-20-17088 Selleks, et hageja saaks tasaarvestada oma sissenõutavaks muutunud nõude kostja nõudega, peab ka kostjal olema kehtiv ja sissenõutavaks muutunud nõue ning selleks tuleb tuvastada, millal tekkis poolte nõuete tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes. Hageja nõue kostja vastu tekkis ja suurenes alates 2017. aastast pangale maksete tegemisega. Kostja nõue hageja vastu tekkis ja muutus sissenõutavaks alles tehtud kohtuotsuse jõustumisega, mistõttu enne seda puudus hagejal õiguslik võimalus tasaarvestada oma nõuet kostja nõudega. Kuna pooled olid eri meelt kinnisasja väärtuses, siis puudus neil ka enne kohtuotsuse tegemist arusaam, kui suure rahasumma ja millisel viisil peab hageja kostjale hüvitisena maksma. Ringkonnakohus ei hinnanud apellatsioonkaebuse õiguslikku perspektiivikust lähtuvalt Riigikohtu praktikast, vaid ringkonnakohus piirdus üksnes selle kontrollimisega, kas maakohus on tõendeid hinnates järginud menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, kuna ei analüüsinud hageja eeltoodud väiteid ning põhjendas oma otsustust apellatsioonkaebuse perspektiivituse osas üldsõnaliselt. Isegi siis, kui eeldada, et tasaarvestada saab ainult makseid, mida hageja tegi peale kohtuotsuse jõustumist, sai ringkonnakohus igal juhul kontrollida maksete tasaarvestamise ulatuse õigust ajavahemikul 1. mai 2020 – 19. oktoober 2020.
7.Kostja vaidleb määruskaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel tühistada ja hageja apellatsioonkaebus saata ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse.
9.Kolleegium ei nõustu hageja väitega, et tal puudus enne tsiviilasjas nr 2-18-11619 tehtud kohtuotsuse jõustumist 1. mail 2020 õiguslik võimalus tasaarvestada oma nõuet kostja nõudega.
9.1.Tasaarvestuse mõiste sätestab VÕS § 197 lg 1, mille kohaselt, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Tasaarvestuse avalduse esitamiseks ei pea kostja esitama vastuhagi ning kostja võib esitada hagejale tasaarvestuse avalduse ka kohtumenetluse ajal (protsessuaalse tasaarvestuse kohta vt nt Riigikohtu 27. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-13, p 12).
9.2.Võlgnik võib TMS § 221 lg 1 esimese lause kohaselt esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. TMS § 221 lg 1 esimese lause kohaselt ei mõjuta hagi rahuldamine täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. TMS § 221 lg 2 järgi on TMS § 221 lg-s 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.
9.3.Täitedokumendiks oleva kohtulahendi puhul on kohus poolte vaidluse enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist lahendanud, mistõttu on sellise täitedokumendi sundtäitmise vaidlustamine täitemenetluses piiratud (vt Riigikohtu 21. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-17, p 10). TMS § 221 lg 2 eesmärk on vältida olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluses. Seetõttu on TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi 4(6)
2-20-17088 jõustumist. TMS § 221 lg-st 2 tuleneb ka järeldus, et kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel (st menetlusosalisest sõltumatul põhjusel) menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha, siis on võimalik ka sellele alusele tuginedes esitada TMS § 221 lg 1 järgne hagi (vt nt Riigikohtu 24. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-17776/39, p 13; 21. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-7385/204, p 15.1; 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 11).
9.4.Praegusel juhul on täitedokument kohtuotsus, mille alus oli kohtumenetlus tsiviilasjas nr 2-18-11619, milles menetleti kaasomandi lõpetamise hagi. See, et kaasomandi lõpetamise hagi esitades ei ole veel teada, kas kohus selle hagi rahuldab ja millist kaasomandi lõpetamise viisi alternatiivsete kaasomandi lõpetamise viiside taotlemise korral kohus aktsepteerib, ei tähenda, et kaasomandi lõpetamise hagi menetlusosaline, kellel tekiks mingi menetluses esitatud alternatiivse kaasomandi lõpetamise viisi korral vastaspool(t)ele raha maksmise kohustus, ei saaks kohtumenetluse ajal esitada tingimuslikku protsessuaalset tasaarvestuse avaldust juhuks, kui kohus peaks leidma, et kaasomand tuleb lõpetada just sellisel viisil, et vastav menetlusosaline peab teis(t)ele menetlusosalis(te)le maksma rahalist hüvitist. Nii on võimalik kaasomandi lõpetamise menetluses esitada tingimuslik protsessuaalne tasaarvestuse avaldus, kui hageja hagi või kostja vastuhagi nõudena taotleb kaasomandi lõpetamist viisil, mille tulemusena tekib kellelgi menetlusosalistest teise menetlusosalise kasuks raha maksmise kohustus. Kui kohus otsusega kaasomandi sellisel viisil lõpetab, saab raha maksma kohustatud menetlusosalise tasaarvestuse avaldust kohus otsuse tegemisel arvestada ning väljamõistetavat rahalist hüvitist vastavalt vähendada, kui tasaarvestus on põhjendatud, st kui raha maksma kohustatud menetlusosalisel on raha saama õigustatud menetlusosalise vastu mingi rahaline nõue.
9.5.Seega nõustub kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et asjaolu, et tsiviilasjas nr 2-18-11619 ei olnud kaasomandi jagamise viis teada enne kohtuotsuse jõustumist, ei takistanud hagejal tasaarvestuse avalduse esitamist sama tsiviilasja menetluse ajal. Kui hageja tahtnuks kostja kaasomandi lõpetamise tulemusena kohtuotsusega tekkivat rahalist nõuet tasaarvestada oma solidaarkohustuse täitmisest tulenevate nõuetega, mis olid muutunud sissenõutavateks enne kohtuotsuse tegemist, pidanuks ta vastava tasaarvestuse vastuväite esitama enne kohtuotsuse jõustumist. Kui hageja seda ei teinud, siis ei ole ta iseenesest kaotanud oma võimalikku nõudeõigust kostja vastu, kuid ta ei saa TMS § 221 lg-st 2 tulenevalt nende nõuete tasaarvestamisele tuginedes nõuda TMS § 221 lg 1 alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamist.
10.Eelnevale vaatamata leiab kolleegium, et ringkonnakohus eksis hageja apellatsioonkaebuse eduvõimalust hinnates TsMS § 637 lg 1 p 6 kohaldamisel. Selle sätte järgi on ringkonnakohtul õigus keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest üksnes juhul, kui apellatsioonkaebus on õiguslikult perspektiivitu. Apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab, et see tuleks jätta rahuldamata, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonimenetluses tuginetakse, osutuksid tõendatuks. See tähendab, et kohus peab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse aluseks olevate faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastav õigusnorm, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks (vt Riigikohtu
3.aprilli 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-18835/64, p 10.1).
11.Ringkonnakohus on aga jätnud arvestamata, et hageja tasaarvestuse aluseks olevad nõuded tulenevad hagiavaldusest ja hageja apellatsioonkaebusest nähtuvalt osaliselt ka väidetavatest maksetest ajavahemikul 1. mai 2020 – 19. oktoober 2020, s.o pärast kohtuotsuse jõustumist. Juhul kui hagejal tekkisid rahalised nõuded pärast kohtuotsuse jõustumist, siis nende nõuete tasaarvestamise
5(6)
2-20-17088 korral sai ta kostjalt nõuda vatsavas osas sundtäitmise osalist lõpetamist. Seda, kas hageja eeltoodud väited on tõesed, tuleb hinnata asja sisulisel lahendamisel.
12.Apellatsioonkaebuse eelnimetatud väidetega arvestamata jätmisega rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõiguse normi (TsMS § 637 lg 1 p 6). Seetõttu tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja asi saata samale ringkonnakohtule hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.
13.Kuna ringkonnakohtu määrus tühistatakse ja apellatsioonkaebus saadetakse samale ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.