Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Malle Seppik
Kohtuasi
Tarrest LT OÜ hagi Koeru valla (Koeru Vallavalitsuse kaudu) vastu võlgnevuse 61 594 euro 8 sendi, viivise ja sissenõudemenetlusega seotud kulude 2066 eurot saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tarrest LT OÜ kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
69 819 eurot 48 senti
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
nende Hageja Tarrest LT OÜ, lepinguline esindaja vandeadvokaat Toivo Viilup Kostja Koeru vald (Koeru Vallavalitsuse kaudu), lepinguline esindaja vandeadvokaat Anne Tammer
Asja läbivaatamise kuupäev
27. november 2017. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2017 otsus tsiviilasjas nr 21515662. Saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
3.Tagastada Advokaadibüroole Pohla & Hallmägi Tarrest LT OÜ eest kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tarrest LT OÜ (hageja) esitas 20. oktoobril 2015 Pärnu Maakohtule hagi Koeru valla (Koeru Vallavalitsuse kaudu) (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 61 594 eurot 8 senti, võlgnevuse sissenõudemenetlusega seotud kulud 2066 eurot ning viivis alates 20. oktoobrist 2015 arvestusega 0,1% põhinõudest päevas, kuid mitte rohkem kui 6159 eurot 40 senti. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 25. aprillil 2014 ehitustööde töövõtulepingu nr 6-18/35 (leping), mille kohaselt kohustus hageja tegema Aruküla mõisa peahoone renoveerimistööd vastavalt riigihanke hankedokumentidele kooskõlas lepingutingimustega. Hankedokumentide
2-15-15662
koosseisus esitas kostja hagejale tutvumiseks mh peahoone renoveerimistööde ehitusprojekti põhiprojekti staadiumis, millest nähtuvalt oli katuse räästaplekkide ja katuserennide seisukord rahuldav. Põhiprojekti kohaselt tuli uuendada üksnes katkised osad ja lõigud, mis on vaja lammutada räästakarniisi taastamiseks. 11. juulil 2014 vormistatud kaetud tööde akti kohaselt vaadati kostja järelevalve esindaja, projekteerija esindaja ning muinsuskaitselise järelevalve tegija osavõtul üle katusepleki seisukord. Ülevaatuse tulemusena otsustatust lähtudes koostati tööjoonis katusekatte renoveerimistööde tehnilise lahenduse kirjeldamiseks ning see kooskõlastati projekteerijaga ning järelevalvega. Kooskõlastatud joonis nägi ette olemasoleva räästapleki säilitamise ning tööjoonise kooskõlastamise järel alustas hageja tööjoonise alusel katusetöid. Muinsuskaitseamet (MKA) peatas peahoone katusetööd, kuna MKA hinnangul ei ole tehtud korralikku ekspertiisi, mis põhjendaks osa katusekatte säilitamist või vajadust see ümber teha, ning lahendust ei ole kooskõlastatud MKA-ga. 6. oktoobril 2014 saavutati MKA kooskõlastus esialgse projektlahendusega võrreldes muudetud räästasõlme tehnilisele lahendusele ja luba katusetöid jätkata. Hageja edastas kostjale kooskõlastamiseks muudatustööde hinnapakkumise, mis sisaldas mh katuse muudatustööde ja räästatõstjate täiendavate kinnitustöödega seotud kulusid. Kostja palus lisatööde hinnapakkumist täpsustada. Lõplikku kokkulepet lisatööde maksumuses pooled ei saavutanud.
26.novembril 2014 peatas MKA peahoone katusetööd teist korda, sest restaureerimistööd ei vastanud kooskõlastatud projektdokumentatsioonile. Katusetööde tegemisel juhindus hageja projekteerija ja kostja järelevalvega (sh MKA järelevalvega) kooskõlastatud tehnilisest lahendusest. MKA keelas katusetööde käigus roovituse rihtimise distantsliistude ja kiiludega ning nõudis sarikate pealispindade rihtimist vajalikul määral ja sarika laiuselt puitu lisades. 9. jaanuaril 2015 andis MKA kooskõlastuse tööjoonisele nr RSM-1. Hageja esitas kostjale hinnapakkumise katusetöödega seotud lisatööde eest tulenevalt MKA kooskõlastatud tehnilisest lahendusest ning teavitas, et ei pea võimalikuks katusetööde tegemist jätkata enne lisatööde koosseisu ja maksumuse kohta kokkuleppe saavutamist. Lisatööde kogumaksumus oli 61 594 eurot 8 senti (sh käibemaks). Kostja ja hageja ei suutnud lisatööde koosseisus ja maksumuses kokkuleppele jõuda, mistõttu 19. veebruaril 2015 otsustati ühiselt katusetöid jätkata. 30. juulil 2015 andis hageja lepingu esemeks olevad tööd (sh lisatööd) kostjale üle ning kostja võttis tööd vastu. Pooled on eri meelt katuse rihtimistööde, räästatõstjate läbilõikamise ning karniisi taastamistööde tegemisega kaasnenud lisatööde koosseisu ja maksumuse osas. Samuti nõuab hageja 2066 euro suuruste õigusabikulude hüvitamist, mis hageja on kandnud kostjalt võlgnevuse sissenõudmise tõttu. Lisaks on hagejal kostja vastu viivise nõue. Alternatiivselt on tellija keeldumine projektis esinevatest ebatäpsustest tingitud lisakulude hüvitamisest vastuolus hea usu põhimõttega. Kui lepingu alusel on lisatasu nõudmine välistatud, on õiguslikult võimalik hageja nõude rahuldamine ka käsundita asjaajamise sätete või alusetu rikastumise sätete alusel.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et lepingu tingimusi ja hinda võib muuta üksnes poolte kirjalikul kokkuleppel. Kuna kokkulepet ei ole, siis on töövõtja nõue alusetu. Poolte vahel ei olnud praktikat lisatööde kooskõlastamiseks kostja projektijuhiga. Tehtud lisatööd kuulusid lepingusse ning nende eest ei tulnud maksta lisatasu. Riigihanke tehnilise kirjelduse p 8 järgi pidi hageja pakkumuses arvestama ka nende tööde tegemisega, mis ei ole hankedokumentides otseselt kirjeldatud, kuid on vajalikud teha tulenevalt ehitusobjekti tegelikust olukorrast ja seisundist. Kostja eeldas, et hageja on objekti olemasoleva olukorraga tutvunud ning oma pakkumuses arvestanud kõikide vajalike töödega. Pakutu suhe tegelikkusesse on hageja risk. Hageja pidi pakkumuses arvestama nende tööde tegemisega, mis tulenevad kehtivatest õigusaktidest, tehnilistest normidest, standarditest ja vastavate ametkondade (sh MKA) nõuetest. Hageja pidi arvestama, et eelnimetatud ametkonnad võivad tööde 2(13)
2-15-15662
käigus või tööde vastuvõtmisel esitada lisanõudeid. Riigihanke tehnilise kirjelduse p 8 sätestas, et mitmeti tõlgendatavate lahenduste/formuleeringute/tööde suhtes, kui nende kohta ei ole esitatud hankemenetluse ajal täpsustavaid küsimusi, loetakse hankelepingu täitmise ajal prioriteetseks hankija tõlgendus. Isikud, kes on täitnud kostjaga sõlmitud erinevate lepingute alusel kas projektijuhi, omanikujärelevalve tegija, muinsuskaitselise järelevalve tegija või projekteerija ülesandeid, ei ole olnud kostja esindajad. Isegi kui nimetatud isikud nõustusid teatud lahendustega, ei saa seda pidada lepingu muutmiseks. Kostjat esindasid lepingust tulenevates õigustes ja kohustustes vallavanem ning lepingust tulenevates tehnilistes küsimustes abivallavanem. Hagejale ei ole õigusabikuludega kahju tekkinud, sest Advokaadibüroo Pohla & Hallmägi kliendiks on olnud Meisel Ehitus OÜ, mitte hageja.
3.Pärnu Maakohus jättis 18. novembri 2016 otsusega hagi rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 8430 eurot ja viivise menetluskuludelt. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt olid pooled tulenevalt lepingu pdest 14.1 ja 2.2 kokku leppinud, et lepingut muudetakse üksnes kirjalikus vormis, mistõttu ei saa hageja muus vormis kokkulepetele tugineda. Lepingus kokkulepitud tulemuseks oli renoveeritud Aruküla mõisa peahoone, mis on riigi kaitse all olev kinnismälestis. Hoone restaureerimise ja ehitamise projektid tuli kooskõlastada MKA-ga (muinsuskaitseseaduse (MuKS) § 35 lg 4). Selgusetu on eriteadmistega isiku Ü. Lainsalu arvamus, et projekti joonis kajastab olemasolevat olukorda, kui ta ei ole objektil käinud ning jooniselt on nähtav, et räästatõstja ots ja karniis on lahus ning nende vahel on tuulutuspilu. Samuti nähtub põhiprojektist, et räästatõstja ots peab olema karniisist lahus ning nende vahele on ette nähtud 20 mm pilu. MKA ei esitanud ehitustööde käigus hagejale üllatuslikult nõuet eraldada räästatõstjad karniisist. 2015 kooskõlastatud räästasõlme lahendus on analoogne 2013. a kooskõlastatud ehitusprojekti lahendusega, mille alusel tegi hageja oma hinnapakkumise. Hageja pidi tööprojekti staadiumis välja töötama lahendused räästatõstjate eemaldamiseks karniisist ning krohvi püsimajäämiseks. Hageja alustas töid vajalikke tööprojekte koostamata. Pärast ehitustööde peatamist töötas hageja esimest korda välja räästasõlme ehitamiseks, sh räästatõstjate eraldamiseks karniisist ning rihtimistööde tegemiseks, vajalikud tehnilised lahendused ning esitas need tööprojektis AE22.M. Hageja MKA-ga kooskõlastatud tööprojekti ei järginud. Hageja soovis teha katuseräästa töid nii, et räästatõstjaid ei peaks karniisist eemaldama, kuid MKA jäi põhiprojektis ja joonisel AE22.M esitatud lahenduse juurde ja nõudis räästatõstjate eemaldamist karniisist. Hagejalt ei ole nõutud räästatõstjate läbilõikamist, vaid räästatõstjate eraldamist karniisist. Räästatõstjate läbilõikamine oli vaid üks võimalus räästatõstjate otste karniisist eraldamiseks. Teine võimalus oli tõsta räästatõstjaid kiilumise teel. MKA kooskõlastas tööjoonise RSM1, mille järgi tegi hageja tööd. Hageja on põhjendanud kooskõlastatud ehitusprojektile mittevastavate ehitustööde, samuti lisatööde tegemist projekteerija, projektijuhi ja omanikujärelevalve tegija heakskiiduga. Omanikujärelevalve tegijal ei olnud kostja esindamise õigust. Samuti ei olnud projektijuhil ja projekteerijal mingeid volitusi kostja nimel tegutsemiseks. Põhiprojektis esitatud lahendused ei olnud lõplikud ning peahoone renoveerimisel tekkinud probleeme tuli lahendada tööprojekti koostamise käigus. Hageja kohustuseks oli teha lisauuringuid 3(13)
2-15-15662
ehitus- ja restaureerimistööde kohaseks tegemiseks vajalikus mahus, pakkuda välja vajalikke lahendusi ning koostada ja kooskõlastada ehitustööde tegemiseks tööprojekte. Riigihanke tehnilise kirjelduse p 8 kohaselt pidi hageja pakkumuses arvestama ka nende tööde tegemisega, mis ei ole hankedokumentides otseselt kirjeldatud, kuid on vajalikud teha tulenevalt ehitusobjekti tegelikust olukorrast ja seisundist. Pakutu suhe tegelikkusesse on hageja risk. Hageja pidi pakkumuses arvestama nende tööde tegemisega, mis ei ole hankedokumentides otseselt kirjeldatud, kuid tulenevad kehtivatest õigusaktidest, tehnilistest normidest, standarditest ja vastavate ametkondade (sh MKA) nõuetest. Hageja pidi arvestama, et eelnimetatud ametkonnad võivad tööde käigus või tööde vastuvõtmisel esitada lisanõudeid. Hageja ei ole lisatöid teinud ning väidetavate lisatööde hüvitamise nõue on põhjendamatu. Kostjal ei ole kohustust tasuda hagejale tööde eest, mis tehti ilma ehitusprojekti muudatuseta, vastuolus lepinguga ja projektdokumentatsiooniga ning vajasid ümbertegemist. Kostja keeldumist maksta lisatasu ei saa pidada hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Kuna hageja oli poolte vahel sõlmitud lepingust tulenevalt kohustatud tegema vaidlusalused tööd lepingus kokkulepitud tasu eest, on hageja nõue alternatiivsetel alustel välistatud. Tuleb arvestada ka sellega, et tegu oli riigihanke tulemusel sõlmitud töövõtulepinguga.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 17. mai 2017 otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid osaliselt muutis ja täiendas otsuse põhjendusi. Apellatsioonimenetluse kulud jättis kohus hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 2160 eurot ja viivise menetluskuludelt. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tulenes lepingu eesmärgist hageja kohustus teha vaidlusalused katusetööd lisatasu saamata. Töömahtu kuulus ka lisauuringute tegemine ehitus- ja restaureerimistööde kohaseks tegemiseks vajalikus mahus, tööjooniste või tööprojektide koostamine ning nende kooskõlastamine MKA-ga. Põhiprojekt ei sätestanud kõiki vajalikke töid ega ehitustehnilisi lahendusi, vaid need tuli hagejal endal välja töötada ja vajadusel kooskõlastada MKA-ga. Pakkumuse tegemisel kandis hageja riski, et tuleb teha töid, mis ei ole hankedokumentides otseselt kirjeldatud, kuid tulenevad kehtivatest õigusaktidest, tehnilistest normidest, standarditest ja vastavate ametkondade nõuetest, ning et ametkonnad võivad tööde käigus või tööde vastuvõtmisel esitada lisanõudeid. Sellise riski olemasolu nähtub hankedokumentidest ja pidi olema ka hagejale ettenähtav. Eelnimetatut ei väära ka väide, et lepingu ese oli ehituslikult äärmiselt keeruline objekt ning katusetööde tegelikku mahtu (ja sellest tulenevalt ka maksumust) ei olnud võimalik ehituslepingu sõlmimisel ette näha. Töö maksumuse riski kannab üldjuhul töövõtja kui professionaal ehk hageja. Maakohus ei ole hinnanud VÕS § 13 lgt 3. Samas ei anna viidatud säte alust asuda seisukohale, et hageja pidi kostja käitumisest saama aru, et kostja on nõus lepingu muutmisega ka teistsuguses vormis. Poolte senisest praktikast ei saa järeldada, et kokkulepe lisatööde kohta võis olla ka kirjalikust vormist erinevas vormis. Käesolevas tsiviilasjas esitatud tõendid ei anna alust asuda seisukohale, et lepingu täitmise käigus kujunes poolte vahel välja praktika, et kostja tegelikuks 4(13)
2-15-15662
esindajaks hagejaga suhtlemisel oli projektijuht O. Baum, mitte aga Ü. Jääger või vallavanem A. Tamm. Iseenesest ei välistanud kirjaliku kokkuleppe puudumine hilisemat tasunõude esitamist lisatööde eest. Kostja on õigustatult tuginenud lepingu muutmisele ettenähtud vorminõudele, sest hageja ei võinud kostja käitumisest aru saada, et kostja on nõus lepingu muutumisega muus vormis. Kuna lepingu punktis 14.1 sätestatud vorminõue iseenesest hilisemat lisatööde tasunõude esitamist ei välistanud, siis ei ole ka alust pidada nimetatud lepingutingimust hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Ehitustööde tegemiseks tuli hagejal koostada tööprojekt, sh räästatõstjate karniisist eemaldamisega seotud ehitustehniline lahendus ja katuse rihtimise metoodika, ja kooskõlastada see MuKS § 35 lg 4 ja muinsuskaitse eritingimuste p 5.1 järgi MKA-ga. Katuse rekonstrueerimist puudutavaid tööjooniseid või katuse rekonstrueerimise ehitustehnilist lahendust ei saa pidada muinsuskaitse aspektist ebaoluliseks muudatuseks, mida ei peaks MKA-ga kooskõlastama. Hagejal oli kohustus kontrollida ja selgitada välja, millise tulemuse saavutamist temalt oodatakse, kas põhiprojekti joonised on töödele sobivaks aluseks ning kas tmea valitud ehitustehniline meetod on tulemuse saavutamiseks sobiv. Riigihanke tehnilise kirjelduse p 8 kohaselt tuli pakkumuses arvestada ka nende tööde tegemisega, mis ei ole hankedokumentides otseselt kirjeldatud, kuid on vajalikud teha tulenevalt ehitusobjekti tegelikust olukorrast ja seisundist. Pakutu suhe tegelikkusesse on hageja risk. Muinsuskaitse eritingimuste ps 3.4.1 on märgitud, et viimistlust ja konstruktsioone on avatud vähe ning enne ehitustööde algust on vajalik teha lisauuringuid. Hageja oli lepinguga võtnud andmete õigsuse ja katuse tegeliku seisu väljaselgitamise riski. Põhiprojekti joonised nägid ette räästatõstjate eraldamist karniisist. Joonistelt ei tulenenud, et räästatõstjate läbilõikamine on ainus lahendus, kuid need siiski eeldasid, et lõpptulemusena on räästatõstja ja karniisi vahel 20 mm pilu. Kas tegelikult oli räästatõstja ja karniisi vahel 20 mm pilu juba olemas, pidi hageja kindlaks tegema. Põhiprojekti joonised ei pidanud nägema hagejale ette lõplikku ehitustehnilist lahendust ega nimetama vajalikke tööoperatsioone, vaid hagejal tuli endal koostada projektid ja joonised töö nõuetekohaseks tegemiseks, korraldades vajadusel enne uurimise. Kuna hageja võttis endale andmete õigsuse ja katuse tegeliku seisu väljaselgitamise riski, siis ei ole eriteadmistega isiku ehitustehnilisel hinnangul asja lahendamisel määravat tähtsust. Hageja ei järginud katusetööde tegemisel põhiprojekti joonisel toodud lahendust. Ringkonnakohus möönab, et hageja suhtes on käitutud mõnevõrra vastuoluliselt. Muuhulgas leiti, et ehk oleks õigem räästatõstjad läbi lõigata. Samas ei nähtu hageja väidetest, et selle vastuolulise käitumise tõttu oleks hageja kandnud lisakulusid. Samuti ei olnud tööde peatamisel seost viidatud vastuolulise käitumisega. Arvestades lepingus kokkulepitut, ei saa vaidlusaluseid töid pidada lisatöödeks. Riigihanke tehnilise kirjelduse p 9.2 kohaselt tuleb ehitus- ja restaureerimistööde tegemisel arvesse võtta muinsuskaitse eritingimusi ning p 9.4 kohaselt tuleb täita muinsuskaitselise järelevalve tehtud asjakohaseid ettekirjutusi. Muinsuskaitse eritingimuste p 3.4.2.4 kohaselt vajab katus kapitaalsemat remonti. Kuna sarikate otsad on osaliselt müüritise sees, pole sarikate otste tehnilist olukorda võimalik täpselt hinnata. Sarikaotste ja karniisi remontimiseks on vaja avada ja asendada kogu katuse plekist räästaosa tagamaks ligipääsu sarikate otstele ja karniiside konstruktsioonidele. Arvestades hageja töövõtu mahtu kuuluvat lisauuringute tegemise nõuet ning riigihanke tehnilise kirjelduse p 8, mille kohaselt on pakutu suhe tegelikkusesse hageja risk, siis ei saa kostjale ette heita seda, kui katuse renoveerimise käigus konstruktsioonide avamisel sai teatavaks uusi asjaolusid. Hageja pidi arvestama ettenägematute tööde ja tööde mahu suurenemise riskiga. Seega ei ole räästatõstjate eraldamine karniisist ja katuse rihtimine sarikate rihtimise teel käsitatavad lisatöödena, mille eest oleks hagejal õigus saada lisatasu. Kuna nimetatud töödega on seotud ka karniisi taastamistööde 5(13)
2-15-15662
tegemine suuremas mahus, siis ei olnud ka karniisi taastamistööd lisatööd. Lepingu kohaselt kohaldub ETÜ 2013 lepingus reguleerimata küsimustes. Praegusel juhul ei ole aga hagis märgitud tööd lisatööd. Ringkonnakohus möönab, et maakohus ei ole hinnanud seda, kas ehituskoosoleku protokollis nr 22 viidatud kokkulepet saab käsitada lahtiste tingimustega kokkuleppena lisatööde tegemise kohta VÕS § 26 lg 1 tähenduses. Kuna kohtud on aga tuvastanud, et hageja tehtud tööd ei ole käsitatavad lisatöödena, siis ei ole hagejal kostja vastu nõuet lisatasu saamiseks, mistõttu ei anna viidatud kokkulepe hagejale lisatasu saamise õigust. Maakohus on õigesti leidnud, et kuna vaidlusalused tööd kuulusid töövõtulepingu mahtu, siis ei saa hageja nõuda hagiavalduses märgitud summat lepinguvälise võlasuhte alusel.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole jälgitav ringkonnakohtu järelduste kujunemine ning see, millistele tõenditele on ringkonnakohus tuginenud. Ringkonnakohus on mh jätnud tähelepanuta mitmed tähtsad tõendid ega ole vastanud mitmetele hageja apellatsioonimenetluse seisukohtadele. Asjakohatu ja ebatäpne on ringkonnakohtu järeldus, nagu kannaks töö maksumuse riski üldjuhul töövõtja kui professionaal. Ekslik on järeldus, et hageja on töövõtjana kohustatud tegema mistahes lisakulusid lepingu täitmise käigus ilmnenud võimalike uute puuduste kõrvaldamiseks või tellija ning tema nõudmisel tehtud projektimuudatuste elluviimiseks. Kui töövõtja eksib eelarve koostamisel tellija antud ebaõige sisendi tõttu, siis lasub sellisest eksimusest tulenev risk tellijal. Algne projektlahendus räästatõstjate läbilõikamist ega katuse rihtimist sarikate rihtimise teel ette ei näinud ning räästatõstjate läbilõikamise keelasid katusetööde käigus korduvalt ka kostja ning tellija projektimeeskonna liikmed. Tegemist oli tellija suunistega VÕS § 641 lg 3 tähenduses. Hageja on temale antud ehitusprojekti ka piisavalt kontrollinud, mille käigus ilmneski, et põhiprojekti alusel ei ole võimalik katusetöid teha ning osutus vajalikuks põhiprojekti muutmine. Muudetud lahendus nägi ette räästatõstjate eraldamise karniisist kiilumise teel ilma õiguseta räästatõstjaid läbi lõigata. Olukorras, kus tellija juhistele vaatamata asus MKA edaspidi siiski räästatõstjate läbilõikamist nõudma, ei ole loogiline ega kooskõlas hea usu põhimõttega, et sellega kaasnenud tööde kallinemise risk jääks täies ulatuses töövõtja kanda. Lepingu muudatuse kirjalik vormistamata jätmine ei mõjuta hageja õigust lisatööde eest tasu saada. Pooltevahelise praktika kohaselt toimus lisatööde tegemine ja arveldamine selliselt, et hageja kooskõlastas lisatööde mahu ja maksumuse üksnes kostja projektimeeskonnaga. Alles lisatööde tegemise ja arveldamise järel vormistati tagantjärele kahepoolne kirjalik kokkulepe. Hageja võis eeldada, et kokkulepe lisatööde tegemiseks vormistatakse pärast lisatööde faktilist tegemist. Pooltevahelise praktika kohaselt oli kostja tegelikuks esindajaks hagejaga suhtlemisel projektijuht O. Baum. Muuhulgas toimus O. Baumi vahendusel kohtu aktsepteeritud 22. detsembri 2014 kokkuleppe allkirjastamine. O. Baumi volitused kostja esindamiseks tulenevad ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 121 lgst 2. Kostja ei ole lepingu täitmise käigus eitanud O. Baumi pädevust esindada kostjat lepingu täitmisega seotud küsimustes, sh anda tellijale suuniseid. Ringkonnakohus ei ole selgitanud, kas tellija projektimeeskonna poolt tellija teadmisel ja (vaikival) heakskiidul antud suunised tööde tegemiseks on töövõtjale siduvad või mitte ning kui mitte, siis millisel õiguslikul 6(13)
2-15-15662
alusel võib töövõtja ignoreerida tellija projektimeeskonna antud korraldusi. Tehnilise kirjelduse kohaselt kavatses kostja lepingu täitmiseks ja tellija õiguste teostamiseks kaasata pädeva projektimeeskonna. Ekslik on ringkonnakohtu järeldus, et lepingu täitmise käigus koostatud tööjoonised tuli kooskõlastada MKA-ga. Ebaõige ja arusaamatu on seisukoht, mille järgi hageja pidi MuKS § 35 lg 4 alusel kooskõlastama MKA-ga mh räästatõstjate katusekarniisist eemaldamisega seotud ehitustehnilise lahenduse ning katuse rihtimise metoodika. Ehitustööde aluseks olev projektdokumentatsioon on kooskõlastatud MKA-ga. Lepingust ei tulenenud kohustust kõikide lepingu täitmise käigus koostatavate töö-, detail- või teostusjooniste jooksvaks kooskõlastamiseks MKA-ga. Lepingu täitmise käigus tekkinud jooksvad küsimused, sh põhiprojektis ettenähtud tulemuse saavutamiseks vajalik tehnoloogiline protsess, tuli kooskõlastada üksnes muinsuskaitselise järelevalve tegijaga. Samas on katusetööde tööjoonised MKA-ga tegelikult ka kooskõlastatud. Hagejalt ei saanud mõistlikult eeldada, et ta oleks pidanud juba lepingu sõlmimisel (eelarve koostamisel) nägema ette vajadust nii räästatõstjad läbi lõigata kui ka kasutada katuse rihtimiseks mingit spetsiifilist metoodikat. Põhjendamatu on seisukoht, et katuse rekonstrueerimist puudutavaid tööjooniseid või katuse rekonstrueerimise ehitustehnilist lahendust ei saa pidada muinsuskaitse aspektist ebaoluliseks muudatuseks. Tööjooniste kooskõlastamine ei mõjuta seda, kas vaidlusalused tööd on käsitatavad lisatöödena või mitte või kas hagejal on õigus saada kostjalt faktiliselt tehtud lisatööde eest lisatasu. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et hagejal oli kohustus kontrollida, kas põhiprojekti joonised olid sobivaks tööde aluseks ning hageja valitud meetod tulemuse saavutamiseks sobiv. Kostja antud sisend (sh põhiprojekt) ei võimaldanud ehitustööde eelarvestamisel kõiki kulusid ette näha. Sellest tulenevalt nõuti lepingu täitmise käigus varasema projektlahendusega võrreldes lisatööde tegemist. Põhiprojekti koosseisu kuulunud joonised ei näinud ette räästatõstjate eraldamist karniisist. Põhiprojekti joonised kirjeldasid katuse konstruktsioonide olukorda selliselt, et räästatõstjad olid katusekarniisist lahus. Projekt ei näinud selle juures ette mistahes täiendavate tööoperatsioonide tegemist. Kui ilmnes põhiprojekti joonistel kajastatud räästatõstja ja karniisi vahelise pilu puudumine, töötati ühiselt välja uus projektlahendus, mis nägi ette räästatõstjate katusekarniisist eemaldamise kiilumise teel. Sealjuures aktsepteeris kostja neid töid lisatöödena. Põhiprojekt oli vastavas osas ebatäpne. Samuti ei tulenenud joonistest ühtegi tehnilist lahendust räästatõstjate eraldamiseks või seda, et nende eraldamise ainus lahendus oleks räästatõstjate läbilõikamine. Arusaamatuks jääb ringkonnakohtu viide, et hankedokumentide kohaselt oli hagejal endal kohustus koostada projektid ja joonised töö nõuetekohaseks tegemiseks. Vajalikud tööjoonised koostati pärast hankemenetluses hinnapakkumise esitamist lepingu täitmise käigus. Sellest ei saa järeldada, et hageja pidanuks juba hankemenetluses ette nägema, et põhiprojekt kajastab tegelikku olukorda ehitusobjektil olulises ulatuses valesti. Põhiprojekti mittevastavus tegelikule olukorrale ilmnes kõigile asjaosalistele alles lepingu täitmise käigus. Käesoleva vaidluse kontekstis ei ole õiguslikku tähendust asjaolul, et hageja ei järginud katusetööde jätkamisel väidetavalt täies ulatuses uuel joonisel nr AE22.M fikseeritud tehnilisi lahendusi. MKA rahulolematus oli seotud esteetiliste küsimustega. Ringkonnakohus leidis paljasõnaliselt, et puudub alus kahelda MKA nõuniku kvalifikatsioonis ja pädevuses. Lisaks on viimase seisukohad üldsõnalised ja põhjendamata. Ringkonnakohus küll möönis tellija vastuolulist käitumist, kuid leidis ekslikult, et hageja ei ole seetõttu kandnud lisakulusid. Leping ei võimalda lugeda põhiprojekti vigadest või tellija ebaõigetest juhistest tingitud lisatöid lepingu põhimahtu kuuluvaks. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et vaidlusaluseid töid ei saa lisatöödeks pidada. Kostja projekteerimismeeskond keelas räästatõstjate läbilõikamise, kuid pärast tööde teist korda peatamist nõuti seda hagejalt. Arvestades asjas esitatud tõendeid, olid räästatõstjate 7(13)
2-15-15662
läbilõikamine ja sarikate rihtimine töödeks, mida tellija ega töövõtja ei saanud mõistlikult lepingu sõlmimisel ette näha ning mis lepingu mahtu ei kuulunud. Põhiprojekti ebaõigsus ilmnes alles pärast lepingu sõlmimist. Jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik sellises olukorras lugeda räästatõstjate läbilõikamise ja sarikate rihtimisega seotud tööd lepingu algsesse mahtu ehk põhiprojekti järgi tegemisele kuuluvaks. Katusekarniisi taastamise tööd olid tingitud räästatõstjate läbilõikamisest. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et lepingu täitmise käigus aktsepteerisid vaidlusaluste tööde käsitlemist lisatöödena kostja projektimeeskonna liikmed ning samuti MKA esindaja. Ringkonnakohus on alusetult välistanud ETÜ 2013 regulatsiooni kohaldamise. Tegemist on lepingu p 3.2 järgi lepingu osaga. ETÜ 2013 p 3.1.1 järgi vastutab projektlahenduse korrektsuse ja nõuetekohasuse eest kostja kui tellija. ETÜ 2013 p 8.1.4 kohaselt kannab tellija kulud, mis kaasnevad lepingus sõnaselgelt ettenägemata tehnoloogilise lahenduse elluviimise nõudmisega. Seega kuuluvad vaidlusalused lisatööd täiendavalt tasustamisele. Regulatsiooni kohaldatavust näitab asjaolu, et kostja aktsepteeris räästatõstjate üleskiilumist lisatööna. Kuivõrd ringkonnakohus aktsepteeris hageja seisukohta, mille kohaselt ei välista kirjaliku kokkuleppe puudumine hageja õigust nõuda tasu, siis ei ole lahtiste tingimustega kokkuleppe kohta esitatud argumentidel edasises menetluses määravat tähtsust.
7.Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 2 ning § 692 lg 1 pde 1–2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
9.Kohtud on tuvastanud järgmised olulised asjaolud, mida kumbki pool ei ole kassatsioonimenetluses vaidlustanud: • 25. aprillil 2014 sõlmisid pooled riigihanke tulemusena töövõtulepingu, mille esemeks olid Aruküla mõisa peahoone renoveerimistööd vastavalt riigihanke dokumentidele; kostja esitas hagejale hankedokumentide koosseisus põhiprojekti, mille koosseisus oli joonis AE22 räästasõlme kohta; • 18. augustil 2014 peatas MKA katusetööd, kuivõrd restaureerimistööd ei vastanud projektdokumentatsioonile ning katuse- ja plekitööde kvaliteedile ei olnud tehtud korralikku ekspertiisi; • 6. oktoobril 2014 kooskõlastas MKA esialgse projektlahendusega võrreldes muudetud räästasõlme tehnilise lahenduse joonisel AE22.M ja lubas katusetöid jätkata; • 26. novembril 2014 peatas MKA katusetööd teist korda põhjendusel, et restaureerimistööd ei vasta kooskõlastatud projektdokumentatsioonile; • 9. jaanuaril 2015 kooskõlastas MKA tööjoonise RSM-i ning lubas katusetöödega jätkata; • 12. jaanuaril 2015 esitas hageja kostja projektijuhile katusetööde lisatööde kohta tulenevalt MKA-ga kooskõlastatud tehnilisest lahendusest hinnapakkumise 61 594 eurot 8 senti (käibemaksuga); • 30. juulil 2015 andis hageja lepingu esemeks olevad tööd, sh tehtud lisatööd kostjale üle.
10.Pooled vaidlevad selle üle, kas leping ja selles kokku lepitud tasu hõlmasid järgmiste tööde tegemisega seotud kulusid: • katuse rihtimistööd MKA nõutud viisil; 8(13)
Pooled on eri meelt küsimuses, kas vaidlusalused tööd on käsitatavad lisatöödena, mille eest hagejal on õigus nõuda lisatasu. Seega vaidlevad pooled tellija tasu maksmise kohustuse täitmise üle.
11.Kostja kui tellija kohustus oli maksta kokkulepitud töö tegemise eest hagejale tasu (VÕS § 635 lg 1). VÕS § 639 lg 1 kohaselt võib töövõtulepinguga kokku leppida töö eelarves, mis on töövõtjale kas siduv või mittesiduv. Sellise kokkuleppe puudumisel eeldatakse, et eelarve on siduv. VÕS § 639 lg 2 kohaselt võib mittesiduva eelarve olulisel ületamisel töövõtja nõuda eelarvet ületava tasu maksmist, kui eelarve ületamist ei olnud võimalik ette näha. Sel juhul peab töövõtja eelarve olulisest ületamisest tellijale viivitamata teatama. Teatamata jätmise korral võib töövõtja eelarvet ületanud summat nõuda üksnes ulatuses, milles tellija on alusetult rikastunud.
12.Kohtud ei ole hinnanud, kas praegusel juhul oli tegemist siduva või mittesiduva eelarvega VÕS § 639 mõttes. Sellest sõltub, kas ja milliste eelduste täitmisel saab töövõtja tellijalt nõuda eelarvet ületava summa maksmist. VÕS § 639 lg 1 teise lause järgi on eelarve eelduslikult siduv. Töövõtja, kes väidab, et töövõtulepingu eelarve ei olnud VÕS § 639 lg 1 mõttes siduv, peab eelnimetatud eelduse ümber lükkama ja seda tõendama (vt Riigikohtu 12. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 32110214, p 14; 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3217908, p 12; 17. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3217215, p 9). Sealjuures võib eelarve olla siduv ka osaliselt (vt nt Riigikohtu 12. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 32110214, pd 13–14). Lisaks tuleb arvestada, et tegemist on riigihanke tulemusel sõlmitud töövõtulepinguga. Kuna hind on riigihankelepingu oluline tingimus ja oluline hindamiskriteerium pakkuja valikul, ei saa hinnakokkulepe riigihankelepingus olla täies ulatuses mittesiduv (Riigikohtu 12. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 32110214, p 19). Kostja on avaldanud seisukohta, et eelarve oli VÕS § 639 mõttes siduv (I kd, tl 137). Vastupidist tuleb tõendada hagejal. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtutel tõendeid hinnates võtta esmalt selge seisukoht küsimuses, kas pooled leppisid kokku siduvas või mittesiduvas eelarves.
13.Kui ringkonnakohus tuvastab asja uuel läbivaatamisel, et eelarve on VÕS § 639 mõttes siduv, siis tuleb poolte kokkulepete tõlgendamise teel välja selgitada, milliseid töid eelarve hõlmas. Lisatöödeks saab pidada vaid algse lepinguga hõlmamata töid. Ainuüksi sellest, et töö oleks pidanud sisalduma algses hinnapakkumises või see oli ehituslikult vajalik, ei saa järeldada, et see oli kokkulepitud hinnaga hõlmatud töö (vt Riigikohtu 20. septembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 21340856/124, p 14). Seega, kui praegusel juhul oli eelarve VÕS § 639 lg 1 mõttes siduv, siis tuleb asja lahendamiseks vastata küsimusele, kas hagejal oli kohustus vaidlusaluseid töid algse lepingu ja hinnakokkuleppe mahus teha.
14.Käesolevas asjas on keskseks küsimuseks see, millised olid töövõtja kohustused riigihanke raames töö tegemisel. Kohtud on leidnud, et hagejal oli kohustus kontrollida ja selgitada välja, millise tulemuse saavutamist temalt oodatakse, kas põhiprojekti joonised on töödele sobivaks aluseks ning kas hageja valitud ehitustehniline meetod on tulemuse saavutamiseks sobiv.
15.Riigikohus on siduva eelarve kontekstis selgitanud, et töö maksumuse riski kannab üldjuhul töövõtja kui professionaal (Riigikohtu 12. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 32110214, p 20). Töövõtja kui vastava valdkonna professionaal peab teadma ja nägema ette kriteeriume, mille muutumisest tingituna võib tööde maksumus eelduslikult muutuda. Kui vaidlusaluses osas ei tulenenud eelarve koostamise aluseks olnud asjaolud tellija esitatud andmetest, kannab töövõtja ise 9(13)
2-15-15662
sellega seotud eksimusest tulenevat riski (vt Riigikohtu 12. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 32110214, p 22). Eelnevast lähtudes tuleb asja lahendamiseks selgeks teha, kas tellija esitatud andmed võimaldasid töövõtjal kui professionaalil järeldada, et tööde maksumus võib eelduslikult muutuda.
16.Ringkonnakohus leidis, et vaidlusalused tööd ei olnud lisatööd (ringkonnakohtu otsuse p 48). Ringkonnakohtu otsuse põhjendustest nähtub, et ringkonnakohtu arvates hõlmas esialgne leping vaidlusaluseid tööd. Ringkonnakohtu arvates tulenes vaidlusaluste tööde tegemise kohustus lepingu pdest 2.1.2 ja 4.1.48, riigihanke tehnilise kirjelduse pdest 6 ja 8 ning muinsuskaitse eritingimustest. Ringkonnakohus leidis, et töömahtu kuulus ka lisauuringute tegemine ehitus- ja restaureerimistööde kohaseks tegemiseks vajalikus mahus, tööjooniste või tööprojektide koostamine ning nende kooskõlastamine MKA-ga. Pakkumuse tegemisel kandis hageja riski, et tuleb teha töid, mis ei ole hankedokumentides otseselt kirjeldatud, kuid tulenevad kehtivatest õigusaktidest, tehnilistest normidest, standarditest ja vastavate ametkondade nõuetest, ning et ametkonnad võivad tööde käigus või tööde vastuvõtmisel esitada lisanõudeid (ringkonnakohtu otsuse p 38). Riigihanke tehnilise kirjelduse p 8 kohaselt tuli pakkumuses arvestada ka nende tööde tegemisega, mis ei ole hankedokumentides otseselt kirjeldatud, kuid on vajalikud teha tulenevalt ehitusobjekti tegelikust olukorrast ja seisundist. Pakutu suhe tegelikkusesse oli ringkonnakohtu arvates hageja risk (ringkonnakohtu otsuse p 44).
17.Põhimõtteliselt on ringkonnakohus õigesti viidanud, et üldjuhul tuleb töövõtjal töö tegemisel arvestada töövõtulepingusse konkreetselt märgitust laiemate kohustustega. Muuhulgas peaks töövõtja tegema oma tööd, lähtudes ka kehtivatest õigusaktidest, tehnilistest normidest ja standarditest, et tagada selle vastavus keskmisele kvaliteedile (VÕS § 641 lg 2 p 2, § 77) (vt nt Riigikohtu 8. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 21158942/229, p 22). Töövõtja kui professionaali kõrgem hoolsusstandard tuleneb ka VÕS § 641 lgst 3. VÕS § 641 lg 3 kohaselt ei vastuta töövõtja töö lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis tulenes tellija juhistest, tellija muretsetud materjali puudustest või kolmanda isiku eeltöödest, kui töövõtja juhiseid, materjali või eeltöid piisavalt kontrollis. Töövõtja, kellel tuleb oma töö teha, tuginedes kolmandate isikute koostatud plaanidele, peab kontrollima, kas need plaanid on sobivaks aluseks tema töödele (Riigikohtu 27. oktoobri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3217616, p 15). Samas juhib kolleegium tähelepanu sellele, et VÕS § 641 lg 3 annab aluse töövõtja vastutusest vabanemiseks, kui töö ei vasta lepingutingimustele VÕS § 641 lgte 1 ja 2 järgi. Praegusel juhul ei vaidle pooled töö lepingutingimustele vastavuse üle, vaid tellija tasu maksmise kohustuse üle.
18.Kolleegiumi arvates ei tulene aga eelnevast, et töövõtja kanda peaksid jääma tellija valedest lähteandmetest tulenevad lisakulutused. Hageja väidete kohaselt oli põhiprojekt ebatäpne. Hageja seisukohtadest nähtub, et seetõttu ei olnud võimalik ehitustööde eelarvestamisel vaidlusaluseid kulusid ette näha. Kohtud ei ole sisuliselt hinnanud, kas hagejale esitatud andmed olid ebatäpsed või mitte. Ringkonnakohus tuvastas, et põhiprojekti joonised nägid ette räästatõstjate eraldamist karniisist. Sealjuures aga leidis ringkonnakohus, et hageja pidi kindlaks tegema, kas tegelikult oli juba räästatõstja ja karniisi vahel 20 mm pilu olemas (ringkonnakohtu otsuse p 45). Kolleegiumi arvates ei ole vähemalt üldjuhul selline riskide jaotus põhjendatud. Ka professionaalsel töövõtjal peab olema võimalik temale kättesaadava teabe alusel majandus- või kutsetegevuses tavalist hoolsust rakendades arvestada, milliste tööde tegemine võib lepingu eesmärgi saavutamiseks vajalikuks osutuda. Kui aga tellija on töövõtjale andnud sootuks valed andmed või andmete puudulikkus on võimalik avastada alles ehitamise käigus, siis ei saa eeldada, et sellest tulenevat hinnariski kannaks töövõtja. 10(13)
2-15-15662
19.Eelnevast tulenevalt saab kolleegiumi arvates üldjuhul lähtuda sellest, et eelarve tegemisel võtab töövõtja aluseks tellija antud andmed. Seega saaks eeldada, et vaidlusalused tööd on eelarvega hõlmatud juhul, kui lepingu sõlmimisel töövõtjale teada olevate andmete põhjal oleks töövõtjal olnud alust kahelda, et tellija esitatud projektil on puudusi (st andmed on ebatäpsed), mis ohustavad ka tema enda tehtud tööde vastavust lepingutingimustele (vt Riigikohtu seisukohta VÕS § 641 lg 3 kontekstis, Riigikohtu 27. oktoobri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3217616, p 15). Kui tellija antud andmete põhjal ei olnud alust vaidlusaluseid töid teha, siis ei saa kolleegiumi hinnangul eeldada, et tellija tõttu tehtud lisatööd oleks eelarvega hõlmatud. Selline riskide jaotus tuleneb ka hageja viidatud ETÜ 2013 pst 3.1.1, mille kohaselt tellija vastutab selle eest, et ehitusprojekt vastaks kõikidele kehtivatele õigusaktidele, sh selle eest, et ehitusprojektile oleks tehtud ekspertiis, kui see on õigusaktide kohaselt nõutav. Ehitusprojekt peab olema koostatud sellises mahus ja kvaliteediga, mis võimaldaks tööd nõuetekohaselt teha ilma täiendavate projekteerimistööde ja ekspertiisideta. Kolleegiumi arvates saab poolte kohustuste sisustamisel arvestada ehituse töövõtulepingu üldtingimusi kui majandus- ja kutsetegevuses kohalduvaid üldiseid standardeid (VÕS § 29 lg 5 pd 5 ja 6).
20.Kolleegiumi arvates on kohtud jätnud asja lahendamiseks olulised küsimused analüüsimata ning määrava tähendusega asjaolud tuvastamata. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul need puudused kõrvaldada. Kohtud ei ole selgelt määratlenud ega tuvastanud, kas ja millises osas kajastas põhiprojektiga esitatud joonis vaidlusalusel juhul olemasolevat olukorda, st kas tegemist oli tellija lähteandmetega või oli joonisel esitatud tulemus, mis hagejal tuli tööde tegemise käigus saavutada. Kohtud on pigem lähtunud sellest, et esitatud joonisel oli saavutatav lõpptulemus ja hageja kohustus oli valida vajalikud tehnilised võtted, et see tulemus saavutada (maakohtu otsuse p 8; IV kd, tl 72). Selliselt on aga ikkagi jäänud ebaselgeks, kas põhiprojekti joonis ja seega ka kostja edastatud andmed olid ekslikud. Kohtud on muu hulgas tuginenud sellele, et hagejal oli kohustus koostada vajalikud projektid ja tööjoonised (ringkonnakohtu otsuse p 45). Kolleegiumi arvates saab töövõtjal vajalike projektide ja tööjooniste koostamise kohustus olla samuti vaid põhiprojekti, st tellija esitatud lähteandmete raames. Eelnevast tulenevalt on jäänud ebaselgeks ka see, mis põhjustas vaidlusaluste tööde tegemise – kas tellija esitatud ebaõiged andmed või töövõtja lepingurikkumine. Kohtuotsustest ei selgu ka see, kas ja millisel määral sai hageja ise pakkumuse tegemiseks andmeid koguda objektiga tutvudes, sh vaidlusaluse räästa seisukorra kohta. Ainuüksi sellest, et hagejal oli võimalus objektiga tutvuda, ei saa järeldada, et hageja oleks pidanud kahtlema hankedokumentides esitatud asjaolude tõelevastavuses. Kui kostja esitatud andmed olid ekslikud ja see põhjustas ka vaidlusaluste tööde tegemise, siis ei ole põhjendatud eeldada, et lisatööde tegemine oli eelarvega hõlmatud.
21.Kohtud on hagi rahuldamata jätmisel tuginenud erinevatest lepingutingimustest tulenevatele töövõtja kohustustele. Sealjuures võttis ringkonnakohtu hinnangul hageja lepingust tulenevalt endale andmete õigsuse ja katuse tegeliku seisu väljaselgitamise riski (ringkonnakohtu otsuse p 45). Siinjuures on ringkonnakohus aga jätnud tähelepanuta tüüptingimuste regulatsiooni. Pooled ei vaidle selle üle, et tegemist oli riigihanke tulemusel sõlmitud töövõtulepinguga. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et tulenevalt riigihanke tulemusel lepingu sõlmimise menetluse eripärast, on sel viisil leping üldjuhul sõlmitud tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 mõttes, kui lepingupooled ei ole lepingutingimusi eraldi läbi rääkinud ja hankija kasutab tingimusi teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Tüüptingimustega on tegemist ka hankedokumentides viidatud tingimuste osas, nt hankedokumentide lisaks olev tehniline 11(13)
2-15-15662
kirjeldus või ka ETÜ 2013 tingimused. Sealhulgas on tüüptingimuseks kohtute viidatud tehnilise kirjelduse p 8, mille kohaselt pakutu suhe tegelikkusesse on töövõtja risk, ning tehnilise kirjelduse p 3, mille järgi tõlgendatakse kõik ebaselgused hankija kasuks. Kohtul tuleb omal algatusel kontrollida (Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 32115613, p 10; 22. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3212615, p 9), ega lepingutingimused, millele pooled ja kohus tuginevad, ole ebamõistlikult kahjustavad ja seega tühised (VÕS §d 42 ja 44). Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest (VÕS § 42 lg 1 teine lause). Selliselt võib olla ebamõistlikult kahjustav ka see, kui tingimus sätestab seadusega vastupidise riskide jaotuse. Lisaks tuleb tüüptingimuste tõlgendamiseks kohaldada erireeglit (VÕS § 39), mille järgi tõlgendatakse kahtluse korral tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. See on aga vastuolus praegusel juhul tehnilise kirjelduse ps 3 märgituga. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas kohaldatavad sätted on tüüptingimustena saanud lepingu osaks või kas vähemalt mõne puhul on tegemist ebamõistlikult kahjustava ja seega tühise tüüptingimusega VÕS § 42 järgi. Kehtetu tüüptingimuse asemel tuleb kohaldada seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut (VÕS § 41 teine lause).
22.Tööjooniste kooskõlastamine MKA-ga ei mõjuta seda, kas vaidlusalused tööd on käsitatavad lisatöödena või mitte või kas hagejal on õigus saada kostjalt faktiliselt tehtud lisatööde eest lisatasu. Kui enne tööjooniste koostamist ja MKA-ga kooskõlastamist oli leping juba sõlmitud, siis lepinguga oli tööde maht kindlaks määratud. Seega ei ole vaidluse lahendamise seisukohalt oluline, kas hageja täitis tööjooniste MKA-ga kooskõlastamise kohustust kohaselt.
23.Kui tegemist oli siduva eelarvega ja leping hõlmas vaidlusaluseid töid, siis on kohtud põhjendatult jätnud hagi rahuldamata. Kui esialgne leping aga ei hõlmanud vaidlusaluseid töid, siis tuleb lahendada küsimus, kas pooled on lisatööde tegemises kokku leppinud, sh lepingu muutmise kaudu. Pooled vaidlevad selle üle, kas pooled on kehtivalt lepingut muutnud. VÕS § 13 lg 3 kohaselt, kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Pooled ei vaidle selle üle, et kirjalikku kokkulepet lepingu muutmise kohta ei ole sõlmitud. Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et lisatööde tegemise kohta kokkuleppe kirjalikus vormis sõlmimata jätmine ei välista iseenesest hageja õigust nõuda hiljem faktiliselt tehtud lisatööde eest tasu maksmist.
24.Samas on kolleegiumi arvates ekslik ringkonnakohtu seisukoht VÕS § 26 kohaldamise võimaluse kohta. Nimelt välistas ringkonnakohus VÕS § 26 kohaldamise seetõttu, et hageja tehtud tööd ei ole käsitatavad lisatöödena (ringkonnakohtu otsuse p 50). Ringkonnakohus on jätnud hindamata, kas ja millise kokkuleppeni pooled kuni 19. veebruarini 2015 peetud läbirääkimiste tulemusel jõudsid. Põhimõtteliselt on võimalik, et pooled jõudsid kokkuleppele lisatööde tegemises, kuid makstavas tasus kokkulepet veel ei saavutanud. Sellisel juhul on tasu osas tegemist lahtise tingimusega VÕS § 26 mõttes. Seda ei ole kohtud asja lahendamisel arvestanud. Lisaks ei vaidle pooled selle üle, et läbirääkimistel osales ka tellija lepingus määratud esindaja. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtutel tuvastada, kas ja millises osas saavutasid pooled läbirääkimiste käigus kokkuleppe, ning vajadusel kohaldada VÕS § 26. 12(13)
2-15-15662
25.Samuti ei ole kohtud nõuetekohaselt hinnanud projektijuhi esindusõiguse olemasolu. Hageja arvates on kohtud vääralt leidnud, et O. Baumil kui kostja projektijuhil ei olnud kostja esindamise õigust. Hageja leiab seetõttu, et O. Baumi tahteavalduste alusel andis kostja siduvaid suuniseid tööde tegemiseks ning seeläbi olid pooled ka kehtivalt lepingut muutnud. Pooled ei vaidle selle üle, et O. Baumile ei olnud antud kostja esindamiseks kirjalikus ega muus vormis volitust TsÜS § 118 lg 1 järgi. Hageja leiab esiteks, et O. Baumi esindusõigus tulenes TsÜS § 121 lgst 2. Esindusõigus võib tuleneda ka TsÜS § 118 lgst 2 (Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 32113616, pd 19–21; TsÜS § 118 lg 2 kohaldamise eelduste kohta vt Riigikohtu 3. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3214915, pd 16–17). Sealjuures tuleb TsÜS § 118 lgs 2 sätestatud talumisvolitus kõne alla eelkõige majandus- ja kutsetegevuses pidevalt kasutatavate isikute puhul, kelle positsiooni ja ülesannete laadi arvestades võib tehingu teine pool mõistlikult eeldada, et sellele isikule oli volitus antud (Riigikohtu 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3217213, p 18). Kohtud ei ole välja selgitanud, millised olid praegusel juhul objektil projektijuhi funktsioonid. Sellest lähtudes tuleb ringkonnakohtul otsustada, kas hagejal oli alust eeldada, et projektijuhile on antud volitus juhiste andmiseks ja lepingu muutmise kokkuleppimiseks.
26.Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata ka teisi hageja väiteid tõendite hindamise kohta. Eelkõige on hageja vaidlustanud kohtute hinnangu Jaan Vali seisukohtadele.
27.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada. Menetluskulud määrab kindlaks ringkonnakohus.
28.Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Ants Kull
13(13)
Henn Jõks
Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.