Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-53-07 Tartu, 10. oktoober 2007. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Lea Laarmaa, Jaak Luik ja Tambet Tampuu Villu Reiljani hagi AS-i POSTIMEES vastu ebaõigete andmete ümberlükkamiseks ja paranduse avaldamiseks ning mittevaralise kahju hüvitamiseks vabanduse avaldamisega. Tallinna Ringkonnakohtu 26. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-5442 Villu Reiljani kassatsioonkaebus Hageja Villu Reiljan (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Aivar Pilv. Kostja AS POSTIMEES (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein. 10. september 2007. a Hageja esindaja vandeadvokaat A. Pilv. Kostja esindaja vandeadvokaat K. Lõhmus-Ein. Istungit protokollis Ragne Rebane.
RESOLUTSIOON
1.Muuta osaliselt Tallinna Ringkonnakohtu 26. jaanuari 2007. a otsuse põhjendusi. Ülejäänud osas jätta otsus muutmata.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada aktsiaseltsile Advokaadibüroo Aivar Pilv 26. veebruaril 2007. a Villu Reiljani kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.14. märtsil 2006 esitas Villu Reiljan (hageja) Harju Maakohtule hagi AS-i POSTIMEES (kostja) vastu ebaõigete andmete ümberlükkamiseks ja paranduse avaldamiseks ning mittevaralise kahju hüvitamiseks vabanduse avaldamise teel. Hageja palus kohustada kostjat ebaõigete andmete ümberlükkamiseks, mis avaldati päevalehes Postimees 3. veebruaril 2006 artiklis "Keskkonnaraha jagajad on radariostust mööda vaadanud", 4. veebruaril 2006 artiklis "Libe keel ja loomutruu loba" ning 9. veebruaril 2006 artiklis "Onu Taavi jutud". Hagiavalduse resolutsiooni p 1 kohaselt palus hageja kohustada kostjat järgnevaks: "1.1. 03. veebruari 2006. a artiklis "Keskkonnaraha jagajad on radariostust mööda vaadanud", 04. veebruari 2006 artiklis "Libe keel ja loomutruu loba" ning
09.veebruari 2006 artiklis "Onu Taavi jutud esitatud ebaõigete andmete ümberlükkamiseks, milles väidetakse, et 28. jaanuaril 2006. a Harju- ja Läänemaa rannikul tekkinud õlireostuse avastamiseks Piirivalveametile vajaliku tehnika (radari) hankimise ja finantseerimise kohustus oli SA Keskkonnainvesteeringute Keskus nõukogu esimehe ja Keskkonnaministeeriumi juhina Villu Reiljanil ning 1.2 paranduse avaldamiseks, milles avaldatakse, et õlireostuse avastamiseks vajaliku tehnika hankimise ja finantseerimise korraldamine Piirivalveametile ei olnud seadustest ja
rahvusvahelistest lepingutest tulenevalt Keskkonnaministeeriumi ega SA Keskkonnainvesteeringute Keskus ja nende kaudu keskkonnaminister Villu Reiljani ametiülesandeks ning et vastav kohustus oli Siseministeeriumil ja Piirivalveametil." Hagiavalduse resolutsiooni p 2 kohaselt palus hageja, et kostjat kohustataks mittevaralise kahju hüvitamiseks avaldama vabanduse.
2.Hagiavalduse kohaselt väitis kostja 3. veebruari 2006 artiklis "Keskkonnaraha jagajad on radariostust mööda vaadanud", et hageja avaldas teadlikult valeinfot selle kohta, et Piirivalveamet ei esitanud 2000. a ja 2002. a keskkonnaministeeriumile (KeM) ega SA-le Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK) taotlusi radari ostu finantseerimiseks ja 2004. a taotlust radari ostu rahastamiseks Euroopa Majanduspiirkonna ja Norra riigi abiprogrammist. Kostja väitis ka seda, et radari hankimiseks vajalike vahendite eraldamine ja tehnika hankimise kohustus kuulusid KeM ja KIK pädevusse, kes sellest keeldusid. Väited on ebaõiged, kuna Piirivalveameti 13. veebruari 2006. a kirjast nähtub, et Piirivalveamet artiklis nimetatud ajal KeM-le ja KIK-le keskkonnareostuse avastamise tehnika (radari) ostuks taotlusi ei esitanud. 2004. a ei olnud Eesti Vabariik Euroopa Majanduspiirkonna ja Norra riigi abiprogrammiga veel liitunud ja seetõttu ei ole nimetatud perioodil rahastatavaid projekte kinnitatud ning rahastamise otsuseid tehtud. KeM-l ja KIK-l puudus pädevus abiprogrammis tehtavate otsuste mõjutamiseks, rahastamisotsused teeb Norra Välisministeerium ja Euroopa Majanduspiirkonna Finantsmehhanismide Komitee, kellele taotlus esitatakse Rahandusministeeriumi (RM) kaudu. Kostja lõi mulje, et hageja ei ole tema haldusalas toimuvast teadlik ega täida tema ametikohast tulenevaid ülesandeid. Artiklis väideti, et Piirivalveametile radari ostuks vajalike rahaliste vahendite eraldamise otsustasid KeM ja KIK, kes sellest korduvalt keeldusid ega ole ka ise seadmete ostu korraldanud. KeM-l ega KIK-l sellist kohustust ei olnud. Alates
1.jaanuarist 2001. a on Vabariigi Valitsuse (VV) 20. septembri 2000. a määruse nr 305 kohaselt merereostuse avastamise ja likvideerimise ülesanne Siseministeeriumi (SiM) valitsemisalas oleva Piirivalveameti kohustuseks. Ülesande täitmist on sellest ajast alates finantseeritud SiM valitsemisala eelarve kaudu. KIK-l ei ole radari ostu finantseerimise kohustust. Hageja ei olnud 2000. a - 2002. a keskkonnaminister ega ole vastutav nimetatud perioodil toimunu eest. Kostja lõi avaldatuga ettekujutuse, et õiguslikult kuulub see küsimus KeM valitsemisalasse sõltumata reostuse liigist. Kostja ei kontrollinud avalikkusele esitatavate väidete vastavust tegelikkusele. Tegemist on faktiliste asjaolude ebaõige esitamisega. Ka 4. veebruari 2006 artiklis "Libe keel ja loomutruu loba" väitis kostja, et Piirivalveamet on KIK-lt korduvalt radari ostuks raha küsinud, kuid taotlusi ei rahuldatud, samuti väideti, et KIK on keskkonnaministri haldusalas. KIK ei ole KeM haldusalas - keskkonnakasutusest laekuva raha kasutamise seaduse §-de 6 ja 3 kohaselt on KIK Rahandusministeeriumi haldusalas olev sihtasutus. Keskkonnaministril puudus pädevus KIK otsuste mõjutamiseks. Hageja kuulus keskkonnaministrina KIK nõukokku, kuid vastavalt KIK põhikirja p-le 4.8 võtab nõukogu otsused vastu koosolekul osalenud liikmete häälteenamuse alusel. Seega avaldas kostja tegelikkusele mittevastavaid ja hageja tegevusest ministrina ebaõiget ettekujutust loovaid andmeid. Kostja väitis, et reostustõrjevahendite hankimine Piirivalveametile oli tulenevalt Vabariigi Valitsuse seadusest (VVS) KeM ülesandeks.
Kuna seda ei tehtud, jättis hageja täitmata ametialased kohustused. KeM-l puudus reostustõrje tehnika hankimise ja merereostuse avastamise ning likvideerimise kohustus. Piirivalveseaduse § 4 lg 22, § 17, päästeseaduse § 191 lg 1, VV 23. juuli 2002. a määruse nr 237 kohaselt korraldab ja tegeleb merereostuse avastamisega ja likvideerimisega piirivalve/Piirivalveamet. Vabariigi Valitsuse seaduse § 66 lg 2 p 6 kohaselt kuulub Piirivalveamet SiM valitsemisalasse. Ebaõige on väide Riigikontrolli akti kohta - Riigikontroll ei esitanud 23. novembri 2004. a aktis nõudmisi, vaid esitas soovitused. Aktis tehti küll KeM-le etteheiteid, et pole suudetud tagada konventsiooni täitmist merekeskkonna kaitsel, eri ametkonnad ei tee merereostuse probleemide käsitlemisel koostööd ja riigisisesed õigusaktid on puudulikud ja ebaselged, kuid aktis toodi välja ka puudujäägid Piirivalveameti töös ning anti soovitusi KeM-le, SiM-le ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile. Seega käsitleti aktis kolme ministeeriumi kohustusi.
9.veebruari 2006. a artiklis "Onu Taavi jutud" väitis kostja, et hageja on keskkonnaministrina vastutav KeM poolt merereostuse tõrjeks vajalike vahendite hankimata jätmise eest, samuti et hageja jättis täitmata rahvusvahelistest lepingutest tulenevad kohustused. Kostja avaldatu on eespool toodust lähtudes ebaõige. Rahvusvaheliste lepingute subjektideks on riigid, KeM-le ei saa põhimõtteliselt sellest kohustusi tuleneda. Riik on korraldanud kooskõlas rahvusvaheliste lepingutega riigisisese merereostuse avastamise ja likvideerimisega seonduva Piirivalveameti kaudu. Kostja süüdistas meelevaldselt hagejat kõigi Eesti poolt rahvusvaheliste lepingutega võetud kohustuste täitmata jätmises. Kostja avaldatud andmed olid tõendamata ja vastuolus faktiliste asjaoludega, mida oli võimalik enne avaldamist kontrollida. Kostja kujundas artiklitega avalikkuse ees eksliku arvamuse, et hageja jättis vastutustundetult oma ametikohustused ministrina täitmata ja püüab ennast ning KeM tegevust paljasõnaliselt õigustada. Jäeti mulje, et hageja on ainuisikuliselt ja koos KeM-ga vastutav merereostuse tekkimise ja ebaefektiivse kõrvaldamise eest. Ebaõigete andmete kasutamise, olemasolevate andmete puuduliku käsitlemise ning ebaõige esitamisega loodi halvustav hoiak hageja tegevuse suhtes, mis on oluliselt mõjutanud avalikku arvamust. Hageja nõue andmete ümberlükkamiseks põhineb võlaõigusseaduse (VÕS) § 1047 lg-l 4. Kuna kostja avaldas hageja tegevuse kohta ministrina ebaõigeid andmeid, rikkus ta sellega hageja isiklikke õigusi, mis seisneb hageja maine ja usaldusväärsuse olulises kahjustamises. Ebaõigete väidete avaldamisega tekitas kostja hagejale mittevaralist kahju hageja kui poliitiku ja keskkonnaministri maine languse ning usaldusväärsuse kahjustamisega. AS-i Emor uuringu kohaselt on hageja populaarsuse languse põhjuseks õlireostuse avastamise ja likvideerimisega ilmnenud probleemid, eelkõige hageja väidetav seotus tagajärgede tekkimisega. Kahju tekkimine on otseselt seotud kostja avaldatud ebaõigete andmetega, mis lõi hageja tegevusest põhjendamatult ebaõige ettekujutuse. Hagejal ei ole suuremat kriitika talumise kohustust, kuna ebaõigeid andmeid avaldati tema kutsetegevuse kohta, mitte lihtsalt avaliku elu tegelase kohta. Hea ajakirjandustava eeldas, et avaldatavaid andmeid kontrollitakse eelnevalt piisava põhjalikkusega. Hageja juhtis korduvalt ajakirjaniku tähelepanu merereostuse avastamise ja likvideerimise ülesannetes varem toimunud
muudatustele, kuid kostja jätkas ebaõigete andmete esitamist. Jättes avalikest õigusaktidest kontrollimata ülesannete jaotuse ministeeriumite ja ametkondade vahel, jättis kostja ilmutamata vajaliku hoolsuse. Kostja tegevus ebaõigete andmete avaldamisel oli õigusvastane. VÕS § 1050 lg 1 kohaselt on süü puudumise tõendamine kostja kohustus. Kuna kahju tekitamise objektiivne teokoosseis on täidetud ja tegu oli õigusvastane, tuleb eeldada, et kahju tekitaja oli selles süüdi. Kostja oli ebaõigete andmete avaldamisel vähemalt raskelt hooletu. Hageja soovis kahju hüvitamist vabanduse avaldamise teel, kuna peab seda tekitatud kahju hüvitamisel piisavaks ja efektiivseks.
3.Kostja ei tunnistanud hagi. Ta leidis, et artiklites esitatut tuleb vaadelda üldisemalt. Hageja on Vabariigi Valitsuse liige ning keskkonnaminister, kes ei saa end distantseerida keskkonnareostuse eest vastutajate ringist väitega, et merereostuse tõrjetehnika muretsemine ei kuulunud tema haldusalasse. Hageja vastutus tuleneb mh sellest, et ebatõhusa keskkonnapoliitika tagajärjel peeti mitteprioriteetseks merereostusega seonduvat ja seetõttu ei ole Piirivalveametil võimalust oma ülesandeid efektiivselt täita. Kostja möönis, et keskkonnaminister ei ole asjas ainuvastutav. Kuna kostja ei esitanud ebaõigeid andmeid, ei teki tal kohustust neid ümber lükata või parandust avaldada. Hageja ei saa nõuda mõlema VÕS § 1047 lg-s 4 sätestatud õiguskaitsevahendi kohaldamist üheaegselt.
4.Harju Maakohus rahuldas 26. septembri 2006. a otsusega hagi osaliselt, kohustades kostjat lükkama ümber ebaõiged andmed, milles väidetakse, et 28. jaanuaril 2006. a Harju- ja Läänemaa rannikul tekkinud õlireostuse avastamiseks Piirivalveametile vajaliku tehnika (radari) hankimise ja finantseerimise kohustus oli SA Keskkonnainvesteeringute Keskus nõukogu esimehe ja Keskkonnaministeeriumi juhina Villu Reiljanil. Maakohus kohustas kostjat avaldama paranduse, milles teatatakse, et õlireostuse avastamiseks vajaliku tehnika hankimise ja finantseerimise korraldamine Piirivalveametile ei olnud seadusest ja rahvusvahelistest lepingutest tulenevalt Keskkonnaministeeriumi ja SA Keskkonnainvesteeringute Keskus ja nende kaudu keskkonnaminister Villu Reiljani ametiülesandeks ning vastav kohustus oli Siseministeeriumil ja Piirivalveametil. Haginõude mittevaralise kahju hüvitamiseks jättis maakohus rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt esitas kostja 3. veebruari 2006. a artiklis valeandmeid, väites, et Piirivalveamet taotles raha reostuse avastamise tehnika soetamiseks. Niisugune väide kinnitust ei leidnud ning 2004. aastal ei olnudki võimalik esitada taotlusi Euroopa Majanduspiirkonna ja Norra riigi abiprogrammi raames. Kostja ei tõendanud, millistele allikatele tuginedes väited artiklis avaldati. Head ajakirjandustava järgides tuli enne artikli avaldamist andmeid kontrollida. 3. veebruari 2006. a artikkel ei sisalda hageja esitatud väidet, et Piirivalveametile radari ehk keskkonnareostuse tehnika hankimiseks rahaliste vahendite eraldamise ja tehnika soetamise kohustus oli KeM-i ja KIK-i pädevuses. Artiklis toodi välja, et Piirivalveamet sai korduvalt KIK-lt eitavaid vastuseid taotlustele, kuid ei märgitud, et see toimus hageja tegevuse tõttu või et radari ostu finantseerimine oli KIK või KeM kohustus. Maakohtu arvates sisaldas artikkel valeväidet, et hageja eksis infot andes ja esitati väidetavalt õiged
faktid. Andmed esitati niisuguse täpsuse ja ülesehitusega, millega jäeti lugejale mulje, et hageja on kas ebakompetentne või valetanud. Artiklis rõhutatakse hageja kutsealast positsiooni. Kostja poolt artiklis esitatud andmed taotluste kohta on valed. Sellise väära mulje loomine hageja tegevusest on tema kutsetegevusse sekkumine ja seega tema õiguste rikkumine.
4.veebruari 2006. a artiklit puudutavas osas leidis kohus, et Piirivalveamet on SiM vahendusel küll korduvalt küsinud KIK-lt vahendeid, kuid seda mitte reostuse avastamise tehnika soetamiseks ning mitte seireradari ostmiseks, nagu väideti artiklis. Kostja möönis, et Piirivalveametilt ja seda haldavalt SiM-lt ei laekunud KIK-le taotlusi radari ostu finantseerimiseks ning järelikult ei vasta artiklis avaldatud andmed tõele. Kohus märkis ka, et 2000. a ei olnud Piirivalveametil veel pädevust tegeleda keskkonnareostusega merel, mistõttu ei ole asjakohane oodata, et Piirivalveamet taotlenuks 2000. aastal raha tegevuseks, milleks puudus pädevus. Artiklit lugedes saab mõistlik isik teha vaid järelduse, et KIK on KeM haldusalas - allasutus või muul moel KeM-st otseselt sõltuv. Niisugune faktiväide on aga ebaõige, kuna KIK kuulub Rahandusministeeriumi haldusalasse. Avaldatud andmete tõlgendamisel ei saa juhinduda sellest, mida avaldaja ise avaldatuga silmas pidas. Alles kuu aega enne artiklite ilmumist hakkas kehtima keskkonnatasude seadus, mille § 59 lg-tega 1 ja 2 anti keskkonnaministrile võimalus mõjutada KIK-i otsuseid või langetada rahastamise otsused ise. Keskkonnareostuse avastamise tehnika soetamise küsimus oli päevakorral ajal, kui keskkonnaministril puudus keskkonnatasude seadusega talle antud pädevus. Artiklis esitati andmeid vääralt: esitatust jääb mulje, et kuigi piirivalvurid püüdsid radari ostuks raha saada, KIK seda ei eraldanud, negatiivsete otsuste mõjutajaks on hageja, kuna tal on KIK üle haldusalast tulenev võim. Kostja väidetu seab kahtluse alla hageja kui keskkonnaministri pädevuse, tekitades temasse negatiivse suhtumise. Kohus ei andnud hinnangut hageja argumentidele keskkonnaministri KIK nõukokku kuulumise ja nõukogu otsustusõiguse kohta, kuna sellekohaseid väiteid artiklis ei esitatud. Samas artiklis toodud väite osas, mille kohaselt Vabariigi Valitsuse seaduse alusel oli reostustõrjevahendite hankimine KeM ülesandeks ja selle tegemata jätmise eest vastutab hageja, nõustus maakohus osaliselt hageja seisukohaga, et artiklis toodud etteheidete adressaat ja viide seadusele olid väärad. Kuna seadusandja määratleb merereostuse avastamist ja likvideerimist päästetööna, ei ole KeM-l otsest pädevust ja vastutust nimetatud valdkonnas. KeM-le võiks omistada artiklis esitatud etteheidet keskkonnakaitses valitseva korralageduse kohta, mitte aga reostustõrjevahendite puudumise kohta, mis kuulub SiM ja piirivalve pädevusse. Maakohus leidis ka, et liigse üldistatuse tõttu tuleb lugeda ebaõigeks väited KeM-le Riigikontrolli
23.novembri 2004. a aruandes tehtud etteheidete ulatuse kohta. Artiklist ei nähtu, et lisaks KeM-le esitati soovitusi ka siseministrile. Artikli ühes lõigus on käsitletud mitme ametkonna pädevusse kuuluvaid küsimusi ning nende tegevuses esinevaid puudusi. Seega avaldas kostja hageja kohta mittetäielikke andmeid.
9.veebruari 2006 artiklit puudutavas osas nõustus maakohus hageja seisukohaga, et kostja avaldas valeandmeid hageja kui keskkonnaministri vastutuse kohta seoses KeM poolt merereostuse tõrjeks vajalike vahendite hankimata jätmisega. Kuna õlireostuse tõrjeks vahendite soetamise kohustus lasus
SiM haldusalas oleval Piirivalveametil, ei vasta artiklis esitatu tõele. Maakohus ei tuvastanud, et kostja esitas valeandmeid Riigikontrolli aruande kohta, mille kohaselt ei ole keskkonnaminister taganud Helsingi konventsiooni täitmist. Keskkonnaministeerium oli üldiselt vastutav konventsiooni täitmise tagamise eest ning nimetatud ülesande täitmisel leidis Riigikontroll puudujääke. Seega oli kostjal õigus viidata nimetatud puudujääkidele rahvusvahelise lepingu täitmisel. Maakohus nõustus hageja käsitlusega rahvusvaheliste lepingute subjektidest ja nende täitmisest ning vastutusest, kuid leidis, et artikkel ei sisalda süüdistust, nagu oleks täitmata jäetud kõikidest rahvusvahelistest lepingutest tulenevad kohustused. Artikli sõnastus võimaldab küllalt täpselt määratleda, missuguse valdkonna lepingutest käib jutt. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et kostja avaldas eksitavaid ja mittetäielikke andmeid hageja kui keskkonnaministri tegevuse kohta. Ebaõiged andmed on negatiivset laadi, rõhutades hageja väidetavaid tegematajätmisi ja võimalikku vastutust ning näidates tema pädevust laiemana, kui see oli. Sellisel viisil ebaõigete ja mittetäielike andmete avaldamine on hageja kutsetegevusse sekkumine. Kuna kostja ei tõendanud vastavalt VÕS § 1047 lg-le 1, et ei teadnud avaldamisel andmete ebaõigsusest või mittetäielikkusest ega pidanudki sellest teadma, on kostja tegu õigusvastane. Kostja vastusest ilmnes, et andmeid asuti koguma ja kontrollima alles pärast hagi esitamist. Vastavalt § VÕS 1047 lg-le 3 võib kostja vastutusest vabaneda, kui tal oli avaldamise vastu õigustatud huvi ning avaldaja kontrollis andmeid või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. Kostja nimetatud asjaolusid ei tõendanud. Seega oli ebaõigete ja mittetäielike andmete avaldamisel tegemist õigusvastase teoga. VÕS § 1047 lg 4 sätestab, et ebaõigete andmete avaldamise korral võib kannatanu andmete avaldamise eest vastutavalt isikult nõuda andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul, sõltumata sellest, kas andmete avaldamine oli õigusvastane. Nimetatud sätte sõnastus ja mõte ega ka VÕS üldosa põhimõtted ei välista mõlema õiguskaitsevahendi kohaldamist üheaegselt. Maakohus märkis, et hageja nõue ei kata kõiki tuvastatud ebaõigeid andmeid, kuid kohtul puudub tulenevalt TsMS §-st 439 õigus ületada nõude piire. Maakohus leidis, et rahuldada tuleb hageja nõue paranduste avaldamiseks, kuna on tuvastatud avaldatud andmete ebaõigsus. Vastavalt AS-i EMOR uuringule oli hageja 2006. a veebruaris kõige ebapopulaarsem avaliku elu tegelane. Hageja, kes on poliitik ja kandideerib tihti valitavatele ametikohtadele, kus otsustajaks on üldsus, ebapopulaarsuse kasvu saab lugeda kahjuks. VÕS § 128 lg 5 nimetab mittevaralise kahjuna eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Nimetatud säte ei välista ka muul moel mittevaralise kahju tekkimist. Viidatud uuringuga on tõendatud, et teatud ajaperioodil langes hageja maine ja usaldusväärsus. Põhjuslikku seost maine ja usaldusvääruse languse ning kostja avaldatud ebaõigete andmete vahel ei ole võimalik tuvastada. Samasisulisi artikleid avaldasid ka teised ajakirjandusväljaanded (tlk-d 118-120), samuti kajastati teemat televisioonis ja raadios. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et ei oma tähtsust, et maine languse võisid põhjustada ka teised ajakirjandusväljaanded ning ka opositsioonierakondade avaldused. Hageja ei tõendanud, et just
menetletavas asjas analüüsitud ja tuvastatud ebaõiged andmed viisid hageja maine languseni. Kuna põhjuslikku seost kostja tegevuse ja kahju vahel ei ole võimalik tuvastada, jättis maakohus hageja nõude kahju hüvitamiseks rahuldamata.
5.Hageja palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada osas, millega jäeti menetluskulud poolte endi kanda, ning teha uue otsuse, millega jaotada menetluskulud poolte vahel proportsionaalselt, arvestades nõuete olemust ja hagi rahuldamise ulatust. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.
6.Kostja palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada osas, millega rahuldati hagi, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata. Kostja leidis muu hulgas, et kohtuotsuse resolutsioon ja sisulised järeldused on teineteisega vastuolus ning TsMS § 439 kohaselt ei või kohus ületada nõude piire. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 26. jaanuari 2007. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega maakohus hagi rahuldas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohus käsitles esmalt kostja apellatsioonkaebust. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on maakohus tuvastanud kostja poolt 3. veebruaril 2006. a, 4. veebruaril 2006. a ja 9. veebruaril 2006. a avaldatud artiklites kokkuvõtlikult järgmiste ebaõigete faktiväidete esitamise. 1) "Piirivalveamet taotles raha reostuse avastamise tehnika soetamiseks." (3.02.2006.) 2) "Villu Reiljan eksis väites, et piirivalve ei ole 6 aasta jooksul teinud KeM-le ja KIK-le taotlusi radari ostuks." (3.02.2006.) 3) Piirivalveamet taotles radari ostuks raha kolmel korral – 2000. aastal 31 miljonit krooni, 2002. aastal 55 miljonit krooni ning 2004. aastal 40-46 miljonit krooni; neist kahel esimesel korral esitati taotlus SiM-le KIK kaudu, kolmandal korral Euroopa Majanduspiirkonna ja Norra riigi abiprogrammist." (3.02.2006.) 4) "Piirivalveamet on korduvalt küsinud KIK-lt raha seireradari ostmiseks, kuid raha ei saadud." (4.02.2006.) 5) "KIK on keskkonnaministri haldusalas olev asutus." (4.02.2006.) 6) "Reostustõrjevahendite hankimine on keskkonnaalase küsimusena Vabariigi Valitsuse seaduse kohaselt keskkonnaministeeriumi ülesandeks." (4.02.2006.) 7) "Riigikontrolli 23.11.2004.a aruandes heideti KeM-le ja mitte kellelegi teisele ette puudusi keskkonnakaitse korraldamisel ning reostustõrjevahendite hankimisel." (4.02.2006.) 8) "Keskkonnaminister V. Reiljanil lasub vastutus õlireostuse tõrjeks vajalike vahendite soetamata jätmise eest." (9.02.2006.) Maakohus on nimetatud sisuga väiteid käsitanud faktiväidetena, ehkki tegemist ei ole tsitaatidega kostja avaldatud artiklitest, vaid kohati pigem artiklites väljendatu tõlgendamisega. Maakohus märkis, et kuigi hageja nõue ei kata kõiki tuvastatud ebaõigeid andmeid, tuleb hagi rahuldada, kuna tuvastati ebaõigete andmete avaldamine. Vaidlustatud ei ole maakohtu seisukohta, et hageja nõue kõiki maakohtu tuvastatud ebaõigeid väiteid ei hõlma.
Isiku au teotamine on võlaõigusseaduse kohaselt võimalik väärtushinnangu, muu hulgas nii ebakohase väärtushinnangu (VÕS § 1046 lg 1) kui ka tegelikkusele mittevastava asjaolu õigusvastase avaldamisega (VÕS § 1047 lg 2). Faktiväite ümberlükkamise nõude saab kohus rahuldada vaid eeldusel, et hageja on konkreetse väite ümberlükkamist selgelt taotlenud. Seevastu ei ole üldjuhul piisavalt määratletud nõue kohustada kostjat ümber lükkama mingis ajaleheartiklis või selle lõigus avaldatu. Ajaleheartiklis avaldatu võib sisaldada üheaegselt nii faktiväiteid kui väärtushinnanguid. Seejuures saab ümber lükata üksnes ebaõigeid faktiväiteid, mitte aga au teotavaid väärtushinnanguid, kuna kontrollitav ja kohtumenetluses tõendatav saab olla üksnes faktiväidete, mitte aga hinnangute tõele vastavus. Seega tuleb kohtul VÕS § 1046 ja § 1047 kohaldamisel eristada faktiväiteid väärtushinnangutest. Hagiavalduses asus hageja seisukohale, et kostja avaldatud artiklites sisalduvad lõigud hõlmavad ühest küljest eespool kokkuvõtlikult esitatud faktiväiteid, teisest küljest heitis kostjale ette ka artiklites hageja negatiivses valguses kujutamist mulje loomisega, et hageja ei olnud keskkonnaministri ametis kompetentne ega oma ülesannete kõrgusel. Hageja taotles väidete ümberlükkamist, mille kohaselt õlireostuse avastamiseks vajaliku tehnika hankimise ja rahastamise kohustus oli temale alluvate ametkondade kaudu keskkonnaminister V. Reiljanil. Samuti soovis hageja paranduse avaldamist, mille kohaselt reostuse avastamiseks vajaliku tehnika hankimine ja rahastamine ei kuulunud asjaomastest õigusaktidest tulenevalt KeM, KIK ega nende kaudu keskkonnaministri ülesannete hulka ning vastav kohustus oli SiM-l ja Piirivalveametil. Kostja leiab, et hageja on tegelikult taotlenud üksnes eespool p-des 6 ja 8 viidatud väidete ümberlükkamist. Ringkonnakohus leidis, et hagiavalduses esitatud kohustamisnõue on suunatud niisuguste väidete ümberlükkamisele, milles otseselt käsitleti V. Reiljani ülesandeid ja pädevust keskkonnaministrina. Iseenesest õige on kostja seisukoht, et hagiavalduses taotletakse sõnaselgelt üksnes õlireostuse avastamiseks, mitte aga selle likvideerimiseks vajaliku tehnika hankimist puudutavate väidete ümberlükkamist. Hagiavalduse p-s 1.3 (tlk-d 2-6) kirjeldab hageja küll artiklite sisu ning annab neile omapoolse tõlgenduse, esitades samas ka seisukohad ametiasutuste pädevuse tegeliku jaotuse kohta, kuid konkreetsed nõuded on esitatud üksnes hagiavalduse lõpus (tlk 18). Ringkonnakohus märkis eespool, et faktiväite ümberlükkamise nõude rahuldamise eelduseks on hageja selge taotlus konkreetse väite ümberlükkamiseks. Tulenevalt TsMS §-st 3 ning VÕS §-dest 1046 ja 1047 tuleb kohtul tsiviilasja lahendamisel muu hulgas hinnata, kas kostjale etteheidetav käitumine on rikkunud hageja eeldatavaid ja seadusega kaitstud õigusi või huve. Hagiavaldus ning ka maakohtu otsus sisaldavad ulatuslikku analüüsi selle kohta, missugusel ametkonnal lasus esmane vastutus merereostuse avastamiseks ja/või likvideerimiseks vajaliku tehnika hankimisel, selleks vajalike rahaliste vahendite leidmisel, keskkonnakaitsealaste prioriteetide seadmisel jne. Ringkonnakohus leidis, et ametiasutuste pädevuse jaotust ja nendevahelist hierarhiat ehk riigivõimu teostamise korraldust puudutavad väited ei saa rikkuda ministri isiklikke õigusi ei ministri ametisoleku ajal ega ka pärast ametist lahkumist. Sama puudutab ka väiteid, milles käsitletakse riigiasutuste poolt raha eraldamiseks taotluste esitamist või
Riigikontrollilt ettekirjutuste või soovituste saamist. Eeltoodule lisaks nõustus ringkonnakohus kostja seisukohaga, et kuna eri ametkondade pädevus ja vastutus merereostuse ennetamisel ning tõrjumisel ei ole üheselt piiritletav ega konkreetsed ülesanded omistatavad üheselt ühele kindlale ametkonnale, ei saa ametkondade vastutuse kohta artiklites avaldatut pidada puhtalt faktiväideteks, vaid need sisaldavad samaaegselt hinnanguid, sealhulgas õiguslikke arusaamu keskkonnakaitse korraldusest Eestis. Vaidlust ei ole selles, et artiklites käsitletakse V. Reiljani tegevust keskkonnaministrina, üheski artiklis ei ole puudutatud V. Reiljani eraelulisi küsimusi. Artiklites väidetu puudutab peamiselt eri ametkondade vahelist pädevuse ja ülesannete jaotust ning tegevust või tegevusetust seoses merereostuse ennetamise, avastamise ja tagajärgede kõrvaldamisega. Ringkonnakohus nõustus kostja seisukohaga, et need väited ei puuduta V. Reiljani isikut, vaid keskkonnaministri kui Vabariigi Valitsuse liikme institutsiooni. Vabariigi Valitsuse liikmena võtab keskkonnaminister vahetult osa riigis täidesaatva võimu teostamisest ning valitsus täidesaatva riigivõimu organina vastutab tervikuna kogu riigis toimuva eest. Ministri tegevuse kritiseerimine tema ametiülesannetega seoses kujutab endast kriitikat riigivõimu aadressil ega ole sellest lahutatav. Valitsuse liikme ametikoht ei ole kutsetegevus VÕS § 1047 lg 1 tähenduses, mille kohta oleks keelatud avaldada taunivaid seisukohti. Põhiseaduse §-dest 40, 41 ja 45 tulenevate sõnavabaduse, mõttevabaduse ja ajakirjandusvabaduse põhimõtetega oleks vastuolus tõlgendada VÕS § 1047 lg-t 1 selliselt, et valitsuse või selle liikme ametialase tegevuse kritiseerimine eeldaks esitatavate seisukohtade eelnevat põhjalikku juriidilist analüüsi. Samuti ei eelda seisukohtade esitamine ametiasutuste pädevuse ja ülesannete kohta kogu asjaomaste ametiasutuste tegevuse kohta leiduva dokumentatsiooni ja kirjavahetuse läbitöötamist. Ringkonnakohus nõustus ühtlasi kostja seisukohaga, et artiklites esitatu näol ei ole tegemist õiguslike väidetega Keskkonnaministeeriumi ja muude instantside ülesannete kohta, vaid artiklites käsitletud problemaatikat tuleb mõista laiemalt. Ajakirjanduses avaldatavatelt seisukohtadelt ei saa eeldada igakülgset juriidilist läbimõeldust ega kooskõla õigusalase terminoloogiaga, mistõttu ei ole alust pidada artiklites keskkonnaministeeriumi valitsemisala kohta avaldatut ebaõigeteks faktiväideteks. Asjakohane on kostja seisukoht, et keskkonnaminister ei saa valitsuse liikmena distantseeruda keskkonnareostuste eest vastutajate ringist väitega, et merereostuse tõrjetehnika muretsemine ei kuulunud tema haldusalasse. Ta vastutab kõrvuti teiste instantsidega selle eest, et keskkonnaalaste üleannetega tegelevate ametkondade tegevus ja varustatus oleks vajalikul tasemel. Praeguse tsiviilvaidluse raames ei tule kohtul võtta sisulist seisukohta eri ametiasutuste haldusala, pädevuse ja ülesannete ulatuse kohta merereostuse ennetamisel ja tõrjumisel. Seetõttu jätab kohus ametiasutuste pädevust käsitlevad väited ja põhjendused tähelepanuta. Lisaks leidis ringkonnakohus, et artiklites sisalduvad õiguslikku laadi arusaamad riiklike institutsioonide pädevusest ja kohustustest riigivõimu teostamisel kujutavad endast ühtlasi hinnanguid, mille ümberlükkamist ei saa nõuda ebaõigete andmete ümberlükkamist reguleerivate sätete alusel. Hinnangut kujutab endast muu hulgas ettekujutus, et keskkonnaministril lasub vastutus merereostuse ennetamisele ning likvideerimisele kaasaaitamise eest. Vaidlustatud otsuses märkis ka
maakohus, et merereostuse alase pädevuse jaotus on ministeeriumide vahel põhjustanud vaidlusi, mistõttu Riigikontroll on esitanud nimetatud küsimuse otsustamiseks valitsusele. Samuti on ajakirjandusväljaannetel nagu ka muudel füüsilistel ja juriidilistel isikutel Eesti Vabariigis muu hulgas õigus asuda seisukohale, et riiklike ülesannete teostamine peaks olema korraldatud teisiti või et mõnel ametkonnal või ametiisikul peaks lasuma teatud küsimustes senisest suurem vastutus. Eeltoodust tulenevalt ei ole asjakohased hageja etteheited kostjale, et kostja on täielikult eiranud keskkonnakaitsega tegelevate ametkondade vastutusala ja pädevuse õiguslikku regulatsiooni ega ole endale selgeks teinud valitsemisalade tööjaotust ja vastutust. Nimetatud väited või seisukohad ei puuduta ka V. Reiljani isiklikke õigusi. Hageja kui keskkonnaministri ametialase tegevuse suhtes negatiivse hoiaku väljendamist saab pidada üksnes väärtushinnanguks, mitte aga faktiväideteks VÕS § 1047 tähenduses. Nii on üksnes hinnanguna võimalik käsitada artiklites kaudselt väljenduvaid viiteid hageja kui ministri ebakompetentsusele ja tema poolt ametiülesannete puudulikule täitmisele. Samuti tuleb hinnanguks pidada lauset, mille kohaselt hageja keskkonnaministrina eksis, eitades piirivalve poolt radariostuks taotluste esitamist 6 aasta vältel. Ringkonnakohus märkis eespool, et õigus suhtuda kriitiliselt riigivõimu teostamisse on demokraatlikus riigis nii sõna-, mõtte-, kui ka ajakirjandusvabaduse üheks põhiliseks garantiiks ning nimetatud põhimõtteid tuleb arvestada ka VÕS § 1046 lg 1 tõlgendamisel. Ka VÕS § 1046 lõikest 1 tuleneb, et au teotavate väärtushinnangute esitamise õigusvastasuse tuvastamisel tuleb arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. Seega tuleb väärtushinnangute ebakohasust hinnata muu hulgas vastavalt isiku positsioonile ühiskonnas. Negatiivse arvamuse avaldamist Vabariigi Valitsuse liikme ametitegevuse kohta ei saa põhimõtteliselt pidada VÕS § 1046 lg 1 mõttes õigusvastaseks, v.a erandlikel asjaoludel (nt kui avaldatud seisukohtadega õhutatakse poliitilist vaenu, vihkamist või diskrimineerimist, mille keelab põhiseaduse § 12 lg 2). Artiklitest ei nähtu negatiivset hoiakut hageja kui isiku, vaid keskkonnaministri kui Vabariigi Valitsuse liikme tegevuse suhtes. Artiklitele ei ole omane ka halvustav toon, mida võiks pidada VÕS § 1046 lg 1 tähenduses ebakohaseks. Eeltoodust lähtudes ei ole kostja poolt 3. veebruaril 2006. a, 4. veebruaril 2006. a ja 9. veebruaril 2006. a avaldatud artiklitega rikutud hageja isiklikke õigusi ega lubamatult sekkutud tema kutsetegevusse. Hageja apellatsioonkaebus oli esitatud eeldusel, et hagi on osaliselt rahuldatud. Kuna ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, milles kohus hagi rahuldas, ning hagi jääb rahuldamata täies ulatuses, tuleb TsMS § 162 lg 1 kohaselt menetluskulud kanda hagejal. Sellest tulenevalt ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks hinnata hageja apellatsioonkaebuse põhjendusi.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, paludes tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta jõusse maakohtu otsus. Hageja taotles ka menetluskulude jaotuse muutmist proportsionaalselt nõude olemuse ja hagi rahuldamise ulatusega. Kassatsioonkaebuse kohaselt on väär ringkonnakohtu järeldus, et haginõue ei kata kõiki ebaõigeid
andmeid, mida hagiavalduses on käsitletud ning mille ümberlükkamist hageja taotleb. Riigikohus on lahendis tsiviilasjas 3-2-1-161-05 leidnud, et vaidluses ebaõigete andmete ümberlükkamise üle peab kohus selgitama, mis kostja avaldatust on faktiväited ja mis väärtushinnangud ning missuguste faktiväidete ümberlükkamist hageja nõuab. Hagiavaldus oli piisavalt selge, ebaõiged faktiväited olid välja toodud artiklite kaupa ja väga selgelt eristatuna muudest asjaoludest, väidetest, väärtushinnangutest, mida artiklites veel avaldati. Hagiavalduse nn lõpptaotluses ei pidanud hageja hagiavalduse põhjendamatu paisutamise vältimiseks vajalikuks veelkord juba kirjeldatud nõuete üksikasjalikku esitamist. Kohtud ei ole nõudnud hagiavalduse täpsustamist. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 436 lg-t 4, kui ta alles kohtuotsuses leidis, et esitatud nõude korral on osaliselt tegemist väärtushinnangutega. Väärtushinnangute olemasolu artiklis ei takista kohtul lahendamast haginõuet lükata ümber ebaõiged faktiväited. Kohus ei ole põhjendanud, kuidas ebaõigete andmete avaldamine hageja kui ministri kohustuste, erinevate ametiasutuste pädevuse ja kohustuste kohta, mis on selgelt õiguslikult reguleeritud, saab olla mitte faktiväitel põhinev, vaid eelkõige väärtushinnang. Artiklites on avaldatud ilmselgelt ebaõigeid faktilisi andmeid, millega on rikutud hageja isiklikke õigusi. Õiguste rikkumine seisneb hageja maine ja usaldusväärsuse olulises kahjustamises ebaõigete faktiväidete esitamisega tema kohustuste, pädevuse, aga ka väidetava ülesannete täitmata jätmise kohta, mis tema kohustusteks tegelikult ei ole. VÕS § 1047 lg 4 järgi ei ole ebaõigete andmete ümberlükkamise nõude korral oluline, kas ebaõigete andmete avaldaja tegevus oli õigusvastane ning kas avaldaja oli ebaõigete andmete avaldamises süüdi. See ei keela hagejal esitada asjaolusid, mis näitavad selgelt, et lisaks andmete ebaõigsusele olid need esitatud eesmärgiga näidata hagejat negatiivses valguses. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt artiklites avaldatud faktid ja väited ei puuduta V. Reiljani isikut, vaid keskkonnaministri kui Vabariigi Valitsuse liikme institutsiooni. Ebaõige on ringkonnakohtu järeldus, et Vabariigi Valituse liikme ametikoht ei ole kutsetegevus VÕS § 1047 lg 1 tähenduses. Seisukoht institutsiooni kohta oleks mõistetav siis, kui tegemist oleks abstraktse aruteluga keskkonnaministri pädevusest, kuid praegusel juhul on hagejat seotud konkreetselt keskkonnaministri ametiga tema ametisoleku ajal. Valitsusasutus on abstraktsioon nagu juriidiline isik ning tegutseb samuti füüsiliste isikute kaudu. Valitsusasutusele saab omistada tegevust, fakte temaga seotud isikute kaudu. Eelnevast saab järeldada, et ka isiku tegevus ministrina on õiguslikult hinnatav kutsetegevusena VÕS § 1047 tähenduses. VÕS § 1047 kehtib ka avaliku elu tegelasele. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et avaliku elu tegelane peab igal juhul taluma meediakanalite poolt esitatud ebaõigeid faktiväiteid. Eristada tuleb seda, kas hageja esitab nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks või ebaõigete andmete ümberlükkamiseks. Ringkonnakohtu otsus eirab kohtupraktikas korduvalt kajastatud põhimõtet, mille kohaselt põhiseaduslikud õigused (ajakirjandusvabadus, sõnavabadus ja mõttevabadus) ei ole realiseeritavad ebaõigete faktiväidete ja andmete esitamise ning levitamise kaudu. See kehtib ka avaliku elu tegelase kohta faktide ja väidete esitamisel. Kui tuleb kaaluda õigust heale nimele ja õigust sõnavabadusele, tuleb igal juhul eelistada esimest. Kui avalikkusele esitatavate andmete õigsust ja juriidilist
korrektsust ei peagi kontrollima, puuduvad ajakirjandus- ja sõnavabadusel igasugused õiguslikud ja eetilised raamid. Faktiväidetes eksimist ei saa pidada väärtushinnanguks. Kui ringkonnakohus siiski leidis, et osaliselt oli tegemist väärtushinnangutega, oli kohtul TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 ja § 652 lg 8 alusel kohustus hinnata hageja väited ümber õiguslikeks nõueteks VÕS § 1046 lg 1 järgi. Kohtu seisukohad VÕS § 1046 lg 1 kohta on küll õiged, kuid praeguse vaidluse kontekstis täiesti ebaõigesti hinnatud. Avaliku elu tegelase kohta väärtushinnangute avaldamine ei ole ebaõigete faktiväidete avaldamisega mingil juhul lubatud ka lähtudes sellise isiku erilisest rollist avalikkuse ees.
9.Kostja vaidleb kaebusele vastu ja leiab, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
10.Asja läbi vaadanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis 4. juuni 2007. a määrusega asja TsMS § 18 lg 2 alusel lahendada Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule. Riigikohtu 10. septembri 2007. a istungil jäi hageja kassatsioonkaebuse seisukohtade juurde ja kostja kassatsioonkaebuse vastuse juurde. Hageja esitas menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja õigusabikuludeks kassatsioonimenetluses 78 381 krooni 50 senti ja kassatsioonikautsjoni suuruseks 400 krooni.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Osaliselt tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
12.Kolleegium analüüsib esmalt ringkonnakohtu seisukohta ja kassatsioonkaebuses esitatud väiteid seonduvalt haginõude selguse ja ulatusega, sh ringkonnakohtu poolt väidetavalt üllatusliku otsuse tegemisega (I) ja seejärel selgitab, kas hagiavalduse resolutsioonis esitatud väited on käsitatavad faktiväidetena ja kas need rikuvad hageja õigusi (II). I
13.Hageja on hagiavalduse resolutsioonis esitanud taotluse kohustada kostjat järgnevaks: "1.1.
03.veebruari 2006. a artiklis "Keskkonnaraha jagajad on radariostust mööda vaadanud",
04.veebruari 2006 artiklis "Libe keel ja loomutruu loba" ning 09. veebruari 2006 artiklis "Onu Taavi jutud esitatud ebaõigete andmete ümberlükkamiseks, milles väidetakse, et 28. jaanuaril 2006. a Harju- ja Läänemaa rannikul tekkinud õlireostuse avastamiseks Piirivalveametile vajaliku tehnika (radari) hankimise ja finantseerimise kohustus oli SA Keskkonnainvesteeringute Keskus nõukogu esimehe ja Keskkonnaministeeriumi juhina Villu Reiljanil ning 1.2 paranduse avaldamiseks, milles avaldatakse, et õlireostuse avastamiseks vajaliku tehnika hankimise ja finantseerimise korraldamine Piirivalveametile ei olnud seadustest ja rahvusvahelistest lepingutest tulenevalt Keskkonnaministeeriumi ega SA Keskkonnainvesteeringute Keskus ja nende kaudu keskkonnaminister Villu Reiljani ametiülesandeks ning et vastav kohustus oli Siseministeeriumil ja Piirivalveametil." Eelnenud tsitaadist on välja jäetud hagiavalduse resolutsiooni p 2 mittevaralise kahju hüvitamiseks, sest see ei ole kassatsioonimenetluses enam vaidluse all. Hagiavalduse kirjeldavas osas on hageja kirjeldanud ja põhjendanud viidatud artiklites ka selliste avaldatud faktiväidete ebaõigsust nagu Piirivalveameti väidetav mitmekordne pöördumine
Keskkonnaministeeriumi ja SA Keskkonnainvesteeringute Keskus poole radari ostuks raha eraldamiseks ning hageja väide Postimehele, et Piirivalveamet ei ole kuue aasta jooksul radari ostuks ühtegi taotlust esitanud. Nende faktiväidete ümberlükkamist ei ole hagiavalduse resolutsioonis nõutud. Kassatsioonkaebuses ja Riigikohtu istungil väitis hageja, et hagiavalduse resolutsioonis ei pidanud hageja hagiavalduse põhjendamatu paisutamise vältimiseks vajalikuks veelkord juba kirjeldatud nõuete üksikasjalikku esitamist. Ringkonnakohus on leidnud, et konkreetsed nõuded on esitatud üksnes hagiavalduse resolutsioonis ning et faktiväite ümberlükkamise nõude rahuldamise eelduseks on hageja selge taotlus konkreetse väite ümberlükkamiseks.
14.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 363 lg 1 p 1 kohaselt tuleb hagiavalduses märkida selgelt väljendatud nõue (hagi ese). Hagi ese on kolleegiumi arvates hageja protsessuaalne taotlus, milles taotletakse kohtult millegi väljamõistmist või tuvastamist vms ning mille kohta võtab kohus hagi rahuldamise (või rahuldamata jätmise) korral seisukoha kohtuotsuse resolutsioonis. TsMS § 442 lg 5 esimese lause kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga muu hulgas selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Seega ei saa kohus otsuse resolutsioonis lahendada poolte nõudeid, mida ei ole kohtule hagi esemena esitatud. Eelnevast järeldub, et hagi esemeks on hagiavalduse resolutsioonis esitatud nõuded. Eelnevast järeldub kolleegiumi arvates ka see, et hagiavalduse resolutsioonis võetakse kokku hageja nõuded, st hagiavalduse resolutsioonis peab olema selgelt väljendatud hagi ese. Hagiavalduse kirjeldavas osas tuleb esitada hagi alus, seda kinnitavad tõendid ja muud TsMS § 363 lg 1 p-des 2-5 ja lg-tes 3-6 nimetatud andmed.
15.Järgnevalt tuleb vastata küsimusele, kas kohtutel oli kohustus küsida hagejalt selgitust tema haginõude ulatuse kohta, kuna hagiavalduse resolutsioonis ei olnud taotletud kõikide hagiavalduse kirjeldavas osas käsitletud väidetavalt ebaõigete faktiväidete ümberlükkamist. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 392 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kohus eelmenetluses muu hulgas eelkõige välja hageja nõuded. Õige on ringkonnakohtu järeldus, et ebaõigete faktiväidete ümberlükkamiseks tuleb esitada konkreetne taotlus. Sellele on Riigikohus tähelepanu juhtinud nii oma 11. veebruari 2004. a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-11-04 (RT III 2004, 6, 66) kui ka 31. mai 2006. a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1161-05 (RT III 2006, 23, 209). Kolleegium leiab, et praegusel juhul on hagiavalduse resolutsioonis esitatud nõue (hagi ese) iseenesest selgelt sõnastatud. Kolleegium leiab, et kohtutel ei olnud kohustust hagejalt haginõude selgitust küsida, sest haginõue oli selge. Kuna hageja soovib hagiavalduse resolutsioonis seda, et kohus kohustaks kostjat ümber lükkama väited hageja kui Keskkonnaministeeriumi juhi ja SA Keskkonnainvesteeringute Keskus nõukogu esimehe vastutuse kohta keskkonnareostuse avastamiseks vajaliku tehnika soetamata ja selle finantseerimata jätmise eest, on hagis esitatud väited ja tõendid hagejal keskkonnareostuse avastamiseks vajaliku tehnika soetamise ja selle finantseerimise kohustuse puudumise kohta
käsitatavad haginõude põhjendusena. Samas on ringkonnakohus siiski andnud hinnangu kõikidele hagiavalduses esitatud väidetele kogumis, väljudes seega hagi piiridest. See ei tingi aga ringkonnakohtu otsuse tühistamist, sest muu hulgas on ringkonnakohus võtnud seisukoha ka hagi resolutsioonis esitatud nõuete (hagi eseme) kohta.
16.Kassatsioonkaebuse väite kohta, et ringkonnakohus rikkus TsMS § 436 lg-t 4, märgib kolleegium järgmist. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus tegi hagejale üllatusliku otsuse, hinnates esitatud väiteid teisiti, kui pooled ja esimese astme kohus seda tegid. Ringkonnakohus andis asjas tuvastatud asjaoludele õigusliku kvalifikatsiooni (TsMS § 438 lg 1) ega tuginenud seda tehes uutele asjaoludele. Õigusliku kvalifikatsiooni muutmine ei mõjutanud hageja protsessuaalset positsiooni tõendamismenetluse osas, kuivõrd õiguslike hinnangute puhul ei saa nõuda nende õigsuse tõestamist (vt käesoleva otsuse p 19). II
17.Järgnevalt tuleb vastata küsimusele, kas hagiavalduse resolutsioonis kirjeldatud väited on faktiväited ja rikuvad hageja õigusi.
18.Kolleegium viitab esmalt mitmele Riigikohtu lahendile. Riigikohtu erikogu 1. detsembri 1997. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-99-97 (RT III 1997, 33, 352) asuti seisukohtadele, et faktiväide on põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus ja väärus on kohtumenetluses tõendatav. Samuti leiti selles lahendis, et väärtusotsustus väljendub isikule antud hinnangus, mis oma sisu või vormi tõttu võib olla konkreetses kultuurikeskkonnas halvustava tähendusega, väärtushinnangut on küll võimalik põhjendada, mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärust, ja kui au on teotatud väärtushinnanguga, ei saa isik nõuda au teotavate andmete ümberlükkamist, kuna selline informatsioon ei sisalda andmeid. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi eelnevalt viidatud otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-11-04 leidis kolleegium, et isiku kohta mis tahes andmeid sisaldavat lauset käsitatakse kohtupraktikas faktiväitena. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi eelnevalt viidatud otsuse punktis 10 tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05 asuti seisukohale, et isiku au teotamine on võlaõigusseaduse kohaselt võimalik väärtushinnangu, muu hulgas nii ebakohase väärtushinnangu (VÕS § 1046 lg 1) kui ka tegelikkusele mittevastava asjaolu õigusvastase avaldamisega (VÕS § 1047 lg 2) ning et viimases sättes kasutatud "asjaolu avaldamine" on samatähenduslik senises kohtupraktikas kasutatud mõistega "faktiväite avaldamine".
19.Kolleegium leiab, et hagiavalduse resolutsiooni p-s 1.1 kostja avaldatud artiklitest kokkuvõetud väide ei ole faktiväide, vaid üldine õiguslik hinnang hageja kui Keskkonnaministeeriumi juhi ja SA Keskkonnainvesteeringute Keskus nõukogu esimehe kohustustele. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et artiklites avaldatu sisaldab muu hulgas juriidilisi arusaamu keskkonnakaitse korraldusest Eestis ja artiklites sisalduvad õiguslikku laadi arusaamad riiklike institutsioonide pädevusest ja kohustustest riigivõimu teostamisel kujutavad endast hinnanguid, mille ümberlükkamist ei saa nõuda ebaõigete andmete ümberlükkamist reguleerivate sätete alusel. Kolleegium märgib, et seoses avaliku elu tegelase avalik-õiguslike kohustustega võib esineda juhtumeid, mil väidetakse, et mõni tema
kohustus on sõnaselgelt sätestatud mingis konkreetses õigusaktis. Üksnes sellisel juhul võib kõne alla tulla VÕS § 1047 lg 4 kohaldamine, kui väidetu ei vasta tõele. Praeguses asjas ei ole aga kostja artiklites selliseid väiteid avaldanud. Kostja väited on üldised ning küll vaieldavad (vt nt lisaks hagis viidatud õigusaktidele ka keskkonnatasude seaduse §-d 4 ja 59 asjakohases redaktsioonis ning Vabariigi Valitsuse seaduse § 61 asjakohases redaktsioonis), kuid seda mitte faktiväidetena, vaid õigusliku hinnanguna. Väärtushinnangu ja ka õigusliku hinnangu korral, isegi juhul, kui see tugineb ebaõigetele eeldustele (faktiväidetele), ei saa kohaldada VÕS § 1047 lõiget 4, s.o taotleda hinnangu ümberlükkamist. Kolleegium leiab, et hageja ei saa nõuda sellise paranduse avaldamist, mille kohaselt oli radari ostmise kohustus Siseministeeriumil ja Piirivalveametil. Hageja saaks VÕS § 1047 lg 4 kohaselt nõuda ainult tema kohta esitatud ebaõigete faktiväidete ümberlükkamist või paranduse avaldamist, kui tegemist oleks faktiväidetega.
20.Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu käsitlus otsuses kostja tegevuse õigusvastasusest VÕS § 1046 järgi ei ole asjakohane, sest VÕS § 1047 lg 4 kohaldamine ei sõltu õigusvastasusest ning ringkonnakohus on eelnevalt kostja avaldatut pidanud õiguslikku laadi arusaamadeks riiklike institutsioonide pädevusest ja kohustustest riigivõimu teostamisel. Selles osas tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendust muuta.
21.Hageja taotlus kassatsiooniastme õigusabikulude väljamõistmise kohta kostjalt jääb ringkonnakohtu otsuse tühistamata jätmise tõttu rahuldamata. Kulud kannab hageja. Kassatsioonikautsjon tuleb hagejale kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.