Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-76-06 Tartu, 1. november 2006. a Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Peeter Jerofejev OÜ E hagi V. K vastu hüvitise 2227 krooni 50 sendi saamiseks; V. K vastuhagi OÜ E vastu saamata jäänud töötasu ja tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest keskmise palga saamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 10. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 2-03-479 OÜ E kassatsioonkaebus Hageja OÜ E (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Sirje Must; Kostja V. K (isikukood xxxxxxxxxxx) 18. september 2006. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. märtsi 2006. a otsus ja Tallinna Linnakohtu 19. mai 2005. a otsus tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest hüvitise nõude osas, ja saata asi selles osas Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas jätta Tallinna Linnakohtu 19. mai 2005. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 10. märtsi 2006. a otsus muutmata.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Advokaadibüroole Sirje Must 29. märtsil 2006. a OÜ E kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.
1.OÜ E ja V. K sõlmisid 11. novembril 2002. a töölepingu, mille kohaselt asus kostja määramata ajaks tööle farmitöötajana. 6. mail 2003 esitas kostja hagejale kirjaliku avalduse, milles teatas, et soovib lõpetada samast päevast töölepingu. Järgmisest päevast alates kostja tööle ei ilmunud ning hageja lõpetas töölepingu. Tööandjal on vastavalt töölepinguseaduse (TLS) § 84 lõikele 2 õigus nõuda enne etteteatamistähtaja möödumist omavoliliselt lahkunud töötajalt hüvitisena keskmist päevapalka etteteatamistähtajast puudujääva iga tööpäeva eest. Kuna kostja lahkus omavoliliselt töölt etteteatamisavalduse esitamisele järgneval tööpäeval ja tema päevapalga suuruseks oli 312 krooni, siis palub hageja välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitisena enne etteteatamistähtaega omavoliliselt töölt lahkumise eest 2227 krooni 50 senti.
2.Kostja vaidles hagile vastu, kuna 6. mail 2003 esitatud avaldus on käsitatav ettepanekuna lõpetada tööleping kokkuleppel. Ka hageja käitumine näitab seda, et ta käsitas kostja avaldust taotlusena lõpetada tööleping kokkuleppel, kuna ta märkis avaldusele oma seisukoha � vabastada 6. juunist 2003. Kuna 7. mail 2003 kostja tööle ei ilmunud, siis lõpetas hageja 7. mail 2003 töölepingu juhataja
otsusega. Seega on töölepingu lõpetamise põhjuseks töökohustuste täitmata jätmine TLS § 50 ja § 86 punkti 6 mõttes. Isegi kui töölepingu lõpetamise aluseks oleks peetud TLS § 79 lõiget 1, ei oleks kostja vastu esitatud nõue põhjendatud ning seaduslik, kuna hageja esitatud keskmise päevapalga arvutus on eksitav. Hageja nõude suhtes tuleks kohaldada aegumist individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 8 lõike 2 kohaselt.
3.21. novembril 2003 esitas V. K vastuhagi OÜ E vastu, milles palus hagejalt välja mõista saamata jäänud töötasu 12 498 krooni. Samuti palus kohustada OÜ-d E kostjale kätte andma tööraamatu ning mõista välja OÜ-lt E kostja kasuks tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest 6176 krooni.
4.Hageja vastuhagi ei tunnistanud.
5.Tallinna Linnakohus rahuldas hagi ning mõistis V. Kilt välja OÜ E kasuks hüvitise 2227 krooni 50 senti ja kohtukulu 391 krooni. Kohus lõpetas menetluse V. K nõudes OÜ E vastu tööraamatu kätteandmise kohustamiseks. Muus osas jättis kohus vastuhagi rahuldamata ning mõistis V. K välja OÜ E kasuks kohtukuluna 497 krooni 85 senti.
6.Töösuhe poolte vahel lõppes 7. maist 2003, päevast, mil töötaja enam tööle ei ilmunud. Töötaja esitas kirjaliku avalduse, milles väljendas selget tahet lõpetada tööleping omal soovil. Sel alusel tööandja vormistaski töölepingu lõppemise, märkides lõppemise päevaks kooskõlas TLS § 73 lg-ga 3 päeva, mis järgnes päevale, mil töötaja töölt omavoliliselt lahkus. 6. mai 2003. a avaldusest ei nähtu töötaja tahet lõpetada tööleping poolte kokkuleppel. Poolte kokkulepe on ainuke töölepinguseaduses sätestatud töösuhte lõpetamise alus, mis eeldab mõlema poole tahet selleks, et töölepingu lõpetamine vormistada, ning mitte kellelgi ei ole õigust töötaja kirjalikku pöördumist töölepingu lõpetamiseks lugeda ettepanekuks lõpetada tööleping poolte kokkuleppel, kui see avalduses selgelt ei väljendu. Samuti puudub tööandja kirjalik nõusolek töölepingu lõpetamiseks kokkuleppel.
7.Kohus ei nõustunud kostja tõlgendusega, et tööandja vabastas töötaja distsiplinaarkaristusena tööle ilmumata jätmise eest. Hageja esindaja seletuse kohaselt valis tööandja tekkinud olukorras nimelt lepingu lõpetamise TLS § 79 lõike 1 alusel, mitte ei määranud distsiplinaarkaristust. Töölepingu punktis 12 on tööandja märkinud kooskõlas TLS § 73 lõikega 1 sõnaselgelt töölepingu lõpetamise alusena TLS § 79 lõike 1. Töötajal oli õigus nõuda töölepingu lõpetamist omal soovil alates 6. juunist 2003, kuid ta lahkus omavoliliselt 22 tööpäeva enne etteteatamistähtaja möödumist. Seetõttu on põhjendatud hageja nõue hüvitise väljamõistmiseks.
8.Kostja vastuhagi nõue saada tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest hüvitist tuleneb asjaolust, et kostja saatis 7. novembril 2003 ja 11. detsembril 2003 hagejale tähtkirjad nõudega väljastada talle tööraamat posti teel, kuid hageja saatis tööraamatu alles 7. jaanuaril 2004. TLS § 119 lõike 1 mõtte kohaselt vastutab tööandja tööraamatu kinnipidamise eest vaid juhul, kui viivitus oli tingitud tööandja süüst. Pooled ei vaidle selle üle, et tööle asumisel töötaja oma tööraamatut tööandjale ei esitanud, kuna see oli veel eelmise tööandja käes. Sellele vaatamata nähtub kostja avaldusest, et ta nõudis tagasi �oma" tööraamatut. Kostja ei palunud väljastada tööraamatu dublikaati ega uue tööraamatu täitmist. Seega ei käitunud kostja hea usu ja mõistlikkuse põhimõtteid (võlaõigusseaduse §-d 6 ja 7)
järgides, kui nõudis dokumenti, mida ta ise eelnevalt ei esitanud ning mida ei olnud seega võimalik väljastada. Alles eelistungil 22. jaanuaril 2004 selgitas kostja esindaja, et kostjat rahuldab ka uue tööraamatu väljakirjutamine. Ei vaielda selle üle, et hageja väljastas kohe uue tööraamatu. Seega on tõendatud, et hageja ei ole süüdi, et kostja sai tööraamatu kätte viivitusega.
9.V. K esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada linnakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja mõista välja OÜ-lt E kostja kasuks saamata jäänud töötasu 3780 krooni 90 senti ning tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest 6176 krooni. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
10.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 10. märtsi 2006. a otsusega linnakohtu otsuse tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest keskmise palga tasumise nõude rahuldamata jätmise osas. Selles osas tegi ringkonnakohus uue otsuse ja mõistis OÜ-lt E välja 6176 krooni V. K kasuks. Ülejäänud osas leidis ringkonnakohus, et linnakohtu otsus on seaduslik ja TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda ringkonnakohus linnakohtu põhjendusi.
11.Ringkonnakohus leidis, et hagejal lasus kohustus töölepingu lõpetamisel väljastada kostjale tööraamat. Töölepinguseaduse § 74 lg 2 järgi on tööandja kohustatud andma töötajale tööraamatu ja maksma lõpparve töölepingu lõpetamise päeval. Tööandjal on seadusest tulenev kohustus tööraamatut pidada ja ta on kohustatud töölepingu sõlmimisel seda töötajalt nõudma. Tööandja pidi näitama üles vajalikku hoolsust oma kohustuste täitmisel ning juhul, kui töötaja tööraamatut ei esitanud, seda töötajalt nõudma. Kui töölepingu lõpetamisel selgus, et kostja tööraamatut tööandja juures ei ole ning töötaja selle väljaandmist nõudis, tuli talle pakkuda tööraamatu dublikaati. Vaidlus puudub selles, et kostja oleks tööraamatu dublikaadi vastuvõtmisest keeldunud. Seega on põhjendatud hageja suhtes TLS § 119 lõikest 1 tuleneva hüvitise maksmise kohustuse kohaldamine. Hüvitise suurust ei ole hageja vaidlustanud.
12.Kolleegium nõustus linnakohtu seisukohaga, et tööleping lõppes TLS § 79 lõike 1 alusel, mille kohaselt teatab töötaja määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest tööandjale vähemalt üks kuu ette. Kostja avaldusest nähtub selgelt tema tahe lõpetada tööleping töötaja algatusel ning tähtsust ei oma see, millisest kuupäevast alates soovis töötaja töölepingu lõpetada, sest seadusest tuleneb vähemalt ühekuuline etteteatamise tähtaeg, mida kostja oleks pidanud järgima. Vastavalt TLS § 73 lõikele 3, kui töötaja on enne töölepingu lõpetamist lahkunud töölt omavoliliselt, lõpetab tööandja töötajaga töölepingu päevast, mis järgnes päevale, mil töötaja töölt omavoliliselt lahkus. Seega oli hagejal õigus lõpetada tööleping alates 7. maist 2003. Tulenevalt TLS § 84 lõikest 2 on tööandjal õigus nõuda enne etteteatamistähtaja möödumist omavoliliselt lahkunud töötajalt hüvitusena keskmist päevapalka etteteatamistähtajast puudu jääva iga tööpäeva eest. Põhjendatud on kostjalt hageja kasuks hüvitisena 2227 krooni 50 sendi väljamõistmine.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
13.Hageja OÜ E esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega temalt mõisteti välja hüvitis tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest. Hageja palus teha uue otsuse, millega jätta hüvitis välja mõistmata.
Hageja leidis, et ringkonnakohus on valesti kohaldanud TLS § 20 lg-t 2, § 74 lg-t 2 ja § 119 lg-t 1 ning tööraamatu täitmise korra punkti 5.1. Ringkonnakohus asus seisukohale, et TLS § 74 lg-st 2 tuleneb tööandja ühepoolne kohustus pakkuda töötajale omal initsiatiivil tööraamatu dublikaati ilma, et töötaja selle väljastamist nõuaks. Hageja arvates ei tulene eelnimetatud sättest ega ühestki teisest õigusnormist tööandja kohustust vormistada töötajale omal algatusel uus tööraamat, kui töötaja selleks soovi ei avalda ja tööle asudes olemasolevat tööraamatut ei ole esitanud. TLS § 119 lg 1 alusel hüvitise väljamõistmine eeldab tööandja tahtlikku tegevust jätta töötajale tööraamat kätte andmata. Tööraamatu kinnipidamisena on käsitatav tööandja käitumine vaid juhul, kui töötaja on tööraamatu kättesaamiseks tööandjale nõude esitanud. Ringkonnakohtu esitatud viisil seadust tõlgendades lasub kogu tööraamatu kinnipidamisega seotud vastutus üksnes tööandjal. Lähtudes proportsionaalsuse põhimõttest, vastab tööandja kohustusele väljastada töötajale tööraamat samal ajal töötaja kohustus see tööandjale esitada. TLS § 20 lg-st 2 tulenev tööandja kohustus pidada tööraamatut ei ole vahetus seoses TLS § 74 lg-s 2 sätestatud tööraamatu väljastamise kohustusega. Linnakohus tuvastas, et kostja oma kohustust tööraamat tööandjale esitada ei täitnud. Kostja saadetud taotluses ei olnud vähimatki vihjet uue tööraamatu või dublikaadi saamise soovile, mistõttu hagejal puudus võimalus seda niisugusena käsitada. Esimest korda avaldas kostja oma esindaja vahendusel, et teda rahuldab ka uue tööraamatu väljakirjutamine, 22. jaanuaril 2004. a toimunud eelistungil. Heas usus õiguste teostamise põhimõtte (VÕS §-d 6 ja 7) kohaselt lasub nõude esitajal nõude piisavalt selge väljendamise kohustus ning arusaamatu, vastuolulise või mitmeti mõistetava nõude esitamisest ei saa tuleneda nõude adressaadi poolset täitmise kohustust.
14.Kostja kassatsioonkaebusele vastanud ei ole.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
15.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus ja linnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 lg 4 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, mis puudutab vastuhagi hüvitise saamiseks tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest.
16.Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas tööandja on tööraamatut kinni pidanud, mille tõttu tööandja vastutab TLS § 119 lg 1 alusel. Selle sätte kohaselt on tööandja kohustatud tööraamatu kinnipidamisel maksma töötajale keskmist palka iga tööraamatu kätteandmisega viivitatud päeva eest kuni tööraamatu kätteandmiseni.
17.Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole arvestanud muutunud õiguslikku olukorda ja on seetõttu valesti kohaldanud TLS § 119 lg-t 1 ning teinud väära lahendi osas, milles töötaja taotles hüvitise väljamõistmist tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest. Kolleegium on seisukohal, et kui tööraamatu kinnipidamine on aset leidnud pärast võlaõigusseaduse jõustumist, siis on TLS § 119 lg-st 1 tuleneva vastutuse rakendamisel vaja arvestada VÕS § 1 lg 1, mille kohaselt kohaldatakse käesoleva seaduse üldosas sätestatut kõikidele lepingutele, muu hulgas töölepingule. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRakS) § 12 lg 1 alusel tuleb kohaldada võlaõigusseaduse sätteid ka
enne 1. juulit 2002. a sõlmitud töölepingute suhtes, sest tööleping on kestvusleping. Kolleegium leiab, et pärast võlaõigusseaduse jõustumist on TLS § 119 lg 1 kohaldamise eeldused muutunud. TLS § 119 lg-s 1 sätestatud hüvitiste eesmärgiks oli lihtsustada kahju nõudmist selliselt, et töötaja ei peaks tõendama talle tekkinud kahju. See oli ka põhjendatud, sest selle normi kehtestamise ajal (1992. aastal) lähtuti asjaolust, et töötaja ei saanud tööle asuda, kui tal ei olnud uues töökohas esitada tööraamatut (TLS § 30 lg 1 p 2). Seetõttu oli põhjendatud hüvitise maksmine kuni tööraamatu kätteandmiseni. Praeguseks ajaks on olukord oluliselt muutunud. Tööraamatu puudumine või selle esitamata jätmine ei takista töölepingu sõlmimist. Seega ei ole enam mõistlikku põhjust eeldada, et töötajale tekib kahju tööraamatu puudumise tõttu. Samas ei saa kahju tekkimist ka välistada. Alates 1. juulist 2002. a tuleb õiguskaitsevahendite kohaldamisel lähtuda ka võlaõigusseaduse sätetest. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kolleegium leiab, et hea usu põhimõttega oleks vastuolus, kui tööandja peaks maksma hüvitist tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest, kuigi töötaja pole seeläbi kahju saanud. VÕS § 101 lg 1 p 3 sätestab ühe õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumisel kahju hüvitamise nõude. Kui tööandja rikub tööraamatu kätteandmise kohustust, võib töötaja nõuda kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel, kuid nõude eelduseks on töötajal kahju tekkimine, s.o töötaja peab tõendama, et tööraamatu kinnipidamisega on talle kahju tekkinud.
18.Kolleegium leiab, et vastuhagi osas, milles nõuti tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest keskmist palka, tuleb tühistada ka linnakohtu otsus ja saata selles osas asi TsMS § 692 lg 5 alusel esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, et anda kostjale võimalus tõendada võimaliku kahju tekkimist.
19.Kolleegium märgib, et juhul kui töötaja tõendab, et tal on tekkinud kahju tööraamatu kätteandmise viivitamise tõttu, võib tööandja tugineda VÕS §-le 103 ja tõendada, et tema võimalik kohustuse rikkumine on vabandatav.
20.Menetluskulude väljamõistmise otsustab asja lõplikult lahendav kohus vastavalt asja sisulise lahendamise tulemustele. Jaak Luik, Henn Jõks, Peeter Jerofejev
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.