Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-15-06 Otsuse kuupäev Tartu, 12. aprill 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks Kohtuasi L.K hagi E.K vastu ühisvara jagamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 11. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/1211/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik L.K kassatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende Kassaator L.K (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja esindajad Riigikohtus vandeadvokaat Arvo Junti. Vastustaja E.K (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Eva Tibar. Asja läbivaatamise kuupäev 13. märts 2006. a. Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 11. oktoobri 2005. a otsus ja saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada OÜ-le ADVOKAADIBÜROO ARVO JUNTI L.K kassatsioonkaebuselt 3. novembril 2005. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni ja 24. novembril 2005. a tasutud täiendav kautsjon 2300 (kaks tuhat kolmsada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.L.K esitas 22. novembril 2002. a Tallinna Linnakohtule hagi E.K vastu poolte abielu kestel omandatud ühisvara jagamiseks.
22.novembril 2002. a esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte abielu 16. juunil 1993. a ja lahutati 12. märtsil 2002. a Tallinna Perekonnaseisuametis. Abielust on sündinud kaks last, kes on veel alaealised ja elavad koos hagejaga ühisvara hulka kuuluvas Tallinnas Xxxxxxxx x-xxx asuvas kolmetoalises korteris. See korter on Tallinna Hooneregistris registreeritud kostja nimele ning viimane on algatanud korteriomandi seadmise. Hageja soovis ühisvara jagamisel jätta korteri koos koduse sisustuse esemetega enda omandisse. Korteri väärtuseks pidas ta 500 000 krooni. Korterit on oluliselt parendatud hageja pärandina saadud korteri müügist laekunud raha eest. Hageja palus kostja omandisse jätta OÜ Petronas Auto osa nimiväärtusega 40 000 krooni, ühisvarasse kuulunud mootorsõidukite võõrandamisest saadud raha, arvutilaua, nahkmööbli ja köögikombaini. Hageja palus ühisvara jagamisel kalduda perekonnaseaduse (PKS) § 19 lg 2 p 1 alusel kõrvale osade võrdsuse põhimõttest ning arvestada asjaoluga, et hageja kasvatada on poolte ühised lapsed, kellele ta kostjalt elatist ei nõua.
2.Kostja tunnistas hagi osaliselt ja esitas omapoolse ühisvara jagamise ettepaneku, leides, et PKS § 19 lg 2 p 3 järgi tuleb ühisvara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kuna vaidlusalune korter on omandatud kostja lahusvara arvel. Kostja ema E. L kinkis kostjale 1993. aastal osamaksu tolleaegses elamukooperatiivis Anija ja kostja astus elamukooperatiivi liikmeks. Elamukooperatiivi Anija likvideerimisel anti korterid üle nende valdajatele, sh ka kostjale. Kostja kanti kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna. Sõidukid võõrandati poolte abielu ajal ja
võõrandamisest saadud raha on kasutatud abikaasade ühiste kulutuste katteks. Kostja võttis 19. veebruaril 2001. a ja 1. septembril 2001. a perekonna huvides laenu. Laenuks saadud raha kasutas kostja oma emale kuuluvale Tallinnas Xxxxxxx xxx xxx/Xxxxxxxxxxx xxx xx asuvale kinnistule elamu ehitamiseks. Selle kinnistu 2/3 mõttelise osa kaasomanikena on praeguseks ajaks kinnistusraamatusse kantud poolte ühised lapsed. Hageja võib elada koos lastega kinnistul asuvas elamus. Kostja palus jätta ühisvarast tema omandisse korteriomandi, arvutilaua, nahkmööbli, köögikombaini, mootorratta Kawasaki 500 KLE müügist saadud 44 000 krooni ning AS-iga Hansapank sõlmitud laenulepingust tuleneva kohustuse summas 230 000 krooni. Hageja omandisse palus kostja jätta OÜ Petronas Auto osa ja koduse sisustuse esemetest külmiku, mikrolaineahju ja köögimööbli ning mõista hagejalt kostja kasuks enam saadud ühisvara arvel välja 115 200 krooni.
3.Tallinna Linnakohus rahuldas 15. septembri 2004. a otsusega hagi ja jagas poolte ühisvara, jättes hageja omandisse korteriomandi, stereokeskuse, külmiku, köögimööbli, mikrolaineahju, DVDmängija võõrandamisel saadud 1250 krooni ning otsustas muuta hooneregistri ja kinnistusraamatu kandeid ning kanda korteriomandi omanikuna registrisse hageja. Kokku jäi hagejale vara väärtuses 506 050 krooni. Kostja omandisse jättis kohus OÜ Petronas Auto osa, nahkmööbli, arvutilaua, köögikombaini ja mootorratta müügist saadud 44 000 krooni, s.o kokku vara väärtuses 87 650 krooni. Kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja hüvitise 209 200 krooni. Linnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt omandati korter poolte abielu ajal juunis 2001. a ja PKS § 14 lg 1 järgi on see poolte ühisvara. Puuduvad PKS § 19 lg 2 p-s 3 sätestatud asjaolud korteri jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks kummagi poole kasuks. Korter oli algselt elamuühistu oma ning ühistu liikmeks oli kostja ema E. L. Kuna korteriosak kuulus elamuühistule, ei saanud E. L seda kostjale kinkida. Ta oleks saanud kinkida osamaksu tagasinõudeõiguse. Linnakohtu hinnangul andis E. L ühistu liikmest väljaastumisel korteri kasutusõiguse üle pooltele ühiselt, s.t kostja perekonnale. Korteriomandi jätmisel hageja omandisse arvestas kohus pärast abielu lõppemist kujunenud olukorda. Korterit kasutab hageja koos alaealiste lastega. Laste huvides on harjunud elukorralduse jätkumine. Abikaasade osade võrdsusest ei ole alust kõrvale kalduda ka laste tähelepanuvääriva huvi tõttu. Lastele kuulub 2/3 mõttelist osa kinnistust Xxxxxxxx, mistõttu laste huvid ei jää kaitseta. Hansapangast 19. märtsil 2001. a Kakumäele elamu ehitamiseks võetud 230 000 krooni suurust laenu ei saa lugeda ühisvara hulka, sest elamu omanikuks sai kostja ema E. L ja seega ei olnud pangalaen võetud perekonna huvides. Tähtsust ei oma asjaolu, et E. L kinkis 2/3 mõttelist osa kinnistust oma lapselastele.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, paludes tühistada linnakohtu otsuse osas, millega jäeti korteriomand hagejale ja mõisteti hagejalt tema kasuks välja 209 200 krooni. Tühistatud osas palus kostja teha uue otsuse, millega jätta korteriomand kostja omandisse ja mõista temalt hagejale hüvitis 47 850 krooni.
5.Ringkonnakohus tühistas 15. detsembri 2004. a otsusega linnakohtu otsuse osas, millega ühisvara
hulka kuuluv korter jäeti hageja omandisse, otsustati muuta kinnistusraamatu kannet ja mõisteti hagejalt kostja kasuks välja hüvitis. Tühistatud osas tegi ringkonnakohus uue otsuse, millega jättis korteriomandi kostja omandisse ja mõistis kostjalt enam saadud ühisvara arvel välja hagejale hüvitise 90 000 krooni. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tuleb ühisvara jagamisel kalduda kõrvale osade võrdsuse põhimõttest, kuna korteri andis tasuta kostja ema ning kostja kindlustas oma ema vahendusel poolte lastele elamisvõimaluse ja Xxxxxxxx asuva kinnisasja kaasomandi. Samuti tuleb arvestada, et korterit remonditi põhjalikult abielu ajal. Eeltoodu alusel tuleb korteriomandi väärtusest (500 000 krooni) lugeda ühisvaraks 100 000 krooni ja jätta korteriomand kostjale, kes on korteriomandi omanikuna kantud registrisse ja kelle vanemate korter see kunagi oli. Jagatava ühisvara väärtus on eeltoodu kohaselt 195 700 krooni, millest pool on 97 850 krooni. Kuna hagejale jääb vara 8050 krooni väärtuses, jääb kostja poolt hagejale makstava rahalise kompensatsiooni suuruseks ümardatult 90 000 krooni.
6.Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas 10. juuni 2005. a otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, andes ringkonnakohtule juhise hinnata, kas poolte ühisvara jagamisel on põhjust PKS § 19 lg-s 2 märgitud alusel osade võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda, ning otsustada, kelle omandisse jätta Tallinnas Xxxxxxxx x-xxx asuv korteriomand. Kolleegium leidis, et ringkonnakohus jättis otsuses märkimata, millist seadusesätet kohaldades kaldus ringkonnakohus kõrvale abikaasade ühisvara jagamisel osade võrdsuse põhimõttest ega põhjendanud, milliseid tõendeid hinnates ta otsuses toodud järeldustele jõudis. Asjaolu, et korteri tasuta kasutusõiguse andis kostjale tema ema, võiks olla PKS § 19 lg 2 p 3 järgi osade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumise aluseks kostja kasuks, kui ema oleks korteri osamaksu tagasinõudeõiguse kinkinud kostjale. Asjaolu, et kostja kindlustas poolte lastele elamisvõimaluse seeläbi, et ehitas oma ema kinnistule elamu ja viimane kinkis 2/3 mõttelist osa kinnistust lastele, ei anna alust PKS § 19 lg 2 p 1 alusel ühisvara jagamisel osade võrdsusest kostja kasuks kõrvale kalduda. Samuti ei anna selleks põhjust asjaolu, et ühisvaraks olev korter on ühe poole ja poolte laste elukoht. Küll saab korteri jätmisel ühele või teisel poolele arvestada asjaoluga, kelle elukohaks vaidlusalune korter on. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 11. oktoobri 2005. a otsusega linnakohtu otsuse osas, millega linnakohus jättis korteriomandi hageja omandisse, ja otsustas kanda hageja Tallinnas Xxxxxxxx xxxx asuva korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse. Selles osas tegi ringkonnakohus uue otsuse, millega jättis korteriomandi kostja omandisse ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 289 800 krooni. Muus osas jättis ringkonnakohus linnakohtu otsuse muutmata. Kohtukulud jäeti poolte endi kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust selles, et vaidlusalune korter on poolte ühisvara, pooled vaidlevad selle üle, kas see omandati kostja lahusvara arvel ja kas osade võrdsuse põhimõttest tuleks kõrvale kalduda poolte laste tähelepanuväärivate huvide tõttu. Kostja astus elamuühistu liikmeks 25. augustil 1993. a. Kaebuse kohaselt on asjas tõendatud, et enne
25.augustit 1993. a kinkis kostja ema E. L kostjale suulise kinkelepingu alusel osaku tagasinõudeõiguse, millele vastas korteri kasutamisõigus. Linnakohus leidis õigesti, et kostja ei ole usaldusväärselt tõendanud kinkelepingu sõlmimist ja hageja eitab seda oma seletustes. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 90 lg 2 kohaselt on tõendiks poole seletus. Seega andis linnakohus õigesti hageja seletusele kui tõendile hinnangu. Linnakohus jättis põhjendatult arvestamata tunnistaja E. L ütlused kinkelepingu sõlmimise kohta, kuna E. L on kostja ema. Sel ajal kehtinud TsK § 260 lg 1 kohaselt pidi kinkeleping summaga üle 500 rubla olema sõlmitud notariaalses vormis. Seega tuleb osaku tagasinõudeõigus lugeda üleantuks pooltele ühiselt. Kuivõrd asjas ei ole leidnud tõendamist, et kostja oleks omandanud vaidlusaluse korteri vallasasjana oma lahusvara arvel, siis puudub võimalus kohaldada PKS § 19 lg 2 p-s 3 sätestatud alust. Hageja PKS § 19 lg 2 p 1 alusel osade võrdsusest kõrvalekaldumise nõude kohta leidis ringkonnakohus, et asjas ei ole esile toodud sellist laste tähelepanuväärivat huvi, mis võimaldaks nimetatud sätet kohaldada. Kuna 29. aprilli 2003. a kinnistamisotsusega kanti korteriomandi ainuomanikuna sisse kostja, sai kostja korteriomandi omanikuks pärast abieluliste suhete lõppu, kuid korteriomand on tekkinud poolte ühisvara arvel. Pooled on jätkuvalt seisukohal, et korteriomandi väärtus on 500 000 krooni. Kostja seletuse kohaselt on tema võetud laenu tagatiseks vaidlusalusele korterile seatud hüpoteek väärtusega 500 000 krooni. Sellises olukorras, arvestades kõiki asjas kogutud tõendeid, pidas ringkonnaohus mõistlikuks jätta korteriomand kostja omandisse ja mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis enam saadud ühisvara eest. Kokku oli pooltel ühisvara 595 700 krooni väärtuses. Pool sellest on 297 850 krooni. Hageja omandisse jäi ühisvara 8050 krooni väärtuses. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 289 800 krooni.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega jätta muutmata linnakohtu otsus. Samuti palus hageja mõista kostjalt välja kõigis kohtuastmetes kantud kohtukulud vastavalt kohtule esitatud dokumentatsioonile. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tuleneb ringkonnakohtu otsusest, et korteriomandi kostja omandisse jätmise ainsaks põhjenduseks oli asjaolu, et kostja väitel on sellele seatud hüpoteek kostja laenu tagamiseks. Ringkonnakohus on sisuliselt jätnud lahendamata isikute eluruumiga seotud õigusliku vaidluse ja tekitanud juurde uusi võimalikke kohtuvaidlusi. Ringkonnakohus lisas iseseisvalt uusi, asjas teiste tõenditega vastuolus olevaid tõendeid ja arvestas nendega, sh kostja seletusega selle kohta, et korteriomandile on seatud hüpoteek. Kontrollimata seletuse tõepärasust, eksis ringkonnakohus oluliselt TsMS § 95 lg-s 1 sätestatu vastu. Korteriomandile ei ole kunagi hüpoteeki seatud ja kostja ei ole seda väitnud. Hüpoteek on seatud kostja emale E. L ja poolte lastele kuuluvale kinnistule. Korteriomandi jätmisega kostja omandisse rikuti hageja ja poolte ühiste laste põhiseaduslikku õigust kodule, sest korter on hageja ja laste elukoht ning kostja lahkus sealt aastaid tagasi.
9.Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja möönis, et vaidlusalusele korteriomandile ei ole hüpoteeki seatud, kuid korter oli tegelikkuses arvestatud Xxxxxxx xxx xxx/Xxxxxxxxxxx xxx xx asuva kostja emale ja lastele kuuluva eramu ehitustöödeks võetud laenu tagamiseks. Abieluliste suhete lõppemisel leppisid pooled kokku, et kõnealune korter on kostja omand ning koos ehitatud elamust kingitakse kummalegi lapsele 1/3 mõttelist osa, mis viimistleti vastavalt hageja soovidele ja on muust eramust eraldi kasutatav. Kuigi kostja ei ole vaidlustanud ringkonnakohtu otsust ja peab seda lõppjäreldustes õigeks, leiab ta, et ringkonnakohtu otsuse loogika kohaselt peaks elamukooperatiivi osamaksu tagasinõudeõigus kuuluma siiani E. L, sest osaku üleandmine pooltele nõudnuks samuti notariaalset vormi nagu ka kinge kostjale. Selles osas on kohtuotsus seadusega vastuolus. Hageja etteheide ringkonnakohtule eluruumiga seotud vaidluse lahendamata jätmise osas ja tuginemine põhiseadusest tulenevale õigusele eluruumile ei ole ühisvara jagamise vaidluse esemeks.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu 1. jaanuaril 2006. a jõustunud TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada ja asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
11.Linnakohus tuvastas, et vaidlusalune korter omandati vallasasjana abielu ajal ja see on PKS § 14 lg 1 järgi abikaasade ühisvara. Kostja seda asjaolu apellatsioonkaebuses ei vaidlustanud. Vaieldi selle üle, kas ühisvara jagamisel on alust kõrvale kalduda osade võrdsuse põhimõttest ja kelle omandisse tuleb korteriomand jätta. Ringkonnakohus leidis, et osade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumine kostja kasuks PKS § 19 lg 2 p-s 3 sätestatud alusel ega ka hageja kasuks PKS § 19 lg 2 p 1 alusel ei ole põhjendatud. Hageja vaidlustas kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus ei kaldunud hageja kasuks kõrvale osade võrdsuse põhimõttest ja jättis korteriomandi kostjale. Kostja ei ole ringkonnakohtu otsust vaidlustanud. Seega vaieldakse selle üle, kas ühisvara jagamisel tuleb hageja kasuks osade võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda ja kellele tuleb jätta korteriomand.
12.Ringkonnakohus leidis õigesti ja kooskõlas Riigikohtu 10. juuni 2005. a otsuses tsiviilasjas nr 32-1-61-05 (RT III 2005, 23, 241) väljendatuga, et ühisvara jagamisel puudub alus PKS § 19 lg 2 p 1 alusel hageja kasuks kõrvale kalduda osade võrdsuse põhimõttest. Asjas ei ole esile toodud sellist laste tähelepanuväärivat huvi, mis annaks alust nimetatud sätte kohaldamiseks. Samuti jagab kolleegium ringkonnakohtu arusaama, et kuna kostja ei tõendanud nõuetekohaselt osaku tagasinõudeõiguse kinkimist üksnes temale, tuleb see õigus lugeda üleantuks pooltele ühiselt.
13.Kolleegium ei nõustu aga ringkonnakohtuga PKS § 19 lg 3 kohaldamise osas. Ringkonnakohus leidis, et korteriomand tuleb jätta kostja omandisse, kuna kostja kanti korteriomandi kinnistamisel sisse selle ainuomanikuna ja sai korteriomandi omanikuks pärast abielusuhete lõppu. Ka on korteriomandile kostja seletuste kohaselt seatud kostja laenu tagamiseks hüpoteek väärtusega 500 000 krooni.
Vaidlust ei ole selle üle, et korter kuulus vallasasjana abikaasade ühisvara hulka ja korteriomand tekkis ühisvaraks olnud korteri baasil. Kolleegium jagab Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseisu
11.aprilli 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05 väljendatud seisukohta, et korteriomandi seadmisel saavad selle omanikuks isik(ud), kes olid korteri kui vallasasja omanikud. Seega, kui vallasasjast korter oli abikaasade ühisvara, siis on ka korteriomand ühisvara vaatamata sellele, et korteriomand seati ühe abikaasa nimele pärast abielusuhete lõppu. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et ringkonnakohus oleks korteriomandi jätmisel kostjale arvestanud käesolevas asjas 10. juunil 2005. a tehtud Riigikohtu otsuse seisukohaga, et korteriomandi jätmisel ühele või teisel poolele saab arvestada ka seda, kelle elukohaks vaidlusalune korter on. Ka seda asjaolu ei ole ringkonnakohus oma otsuses käsitlenud.
14.Lisaks leidis ringkonnakohus korteriomandi kostja omandisse jätmisel alusetult, et vaidlusalusele korterile on kostja laenu tagamiseks seatud hüpoteek väärtusega 500 000 krooni. Seda möönab ka kostja vastuses kassatsioonkaebusele. Kostja on küll apellatsioonkaebuses (ringkonnakohtu tl 8) muu hulgas väitnud, et "vaidlusalune korter on ka laste elamu tarbeks võetud laenu tagatiseks", kuid nimetatud asjaolule kostja esimese astme kohtu menetluses tuginenud ei ole. Samuti ei ole kostja esitanud kohtule täiendavaid tõendeid nimetatud asjaolu kohta. Ka ei nähtu asja materjalidest, et hageja oleks nimetatud asjaolu kohtumenetluse ajal kehtinud TsMS § 116 järgi omaks võtnud või et hagejale oleks antud võimalus esitada nimetatud asjaolule vastuväiteid. TsMS § 91 lg 1 järgi pidi kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kuigi TsMS § 90 lg 2 järgi võis tõendiks olla ka poole seletus, märgib kolleegium, et hüpoteegi olemasolu tuvastamiseks saab kohus kontrollida kinnistusraamatu vastavasse registriossa tehtud kandeid ja tuginemine üksnes poole seletusele ei ole selle asjaolu tuvastamisel põhjendatud. TsMS § 91 lg 2 teise lause järgi võis kohus teha pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid.
15.Muu hulgas juhib kolleegium poolte tähelepanu ka sellele, et ühisvara jagamisel korteriomandi kohtuotsusega jätmine ühele abikaasadest riivab intensiivselt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 lg-s 1 sätestatud omandi puutumatuse põhimõtet, kuna üks abikaasadest kaotab omandiõiguse ühisvarasse kuulunud asjale. Seetõttu tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tema soovil tagada õiglane hüvitis omandi kaotamise eest. Õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määrataks kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Seda võimaldab ka kehtiva TsMS § 652 lg 3 p 2. Kui pooled seda apellatsioonikohtus õigel ajal ei tee, pole neil hiljem võimalust sellele tugineda. Analoogset seisukohta kaasomandi lõpetamise kohta on kolleegium väljendanud ka 9. veebruari 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-168-05 (RT III 2006, 7, 65). Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Henn Jõks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.