Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-70-10 Tartu, 27. september 2010. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu V-Ü. K hagi K. P vastu kaasomandi lõpetamiseks ja K. P vastuhagi V-Ü. K vastu kaasomandi lõpetamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 9. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 207-28487 V-Ü. K kassatsioonkaebus 682 500 krooni Hageja V-Ü. K (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Andres Aavik Kostja K. P (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Kuldar-Jaan Torokoff 6. september 2010. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 9. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-28487 osas, millega ringkonnakohus jättis kõik esimeses ja teises kohtuastmes kantud menetluskulud VÜ. K kanda.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta kõikide kohtuastmete, sh kassatsiooniastme menetluskulud poolte endi kanda.
3.Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
4.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
5.
Tagastada V-Ü. K 7. aprillil 2010. a tasutud kautsjon 6825 (kuus tuhat kaheksasada kakskümmend viis) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.V-Ü. K (hageja) esitas 1. augustil 2007 Harju Maakohtule hagi K. P (kostja) vastu, milles palus määrata kindlaks poolte kaasomandi kasutuskord. Hagi 11. septembri 2007. a muudatuse kohaselt palus hageja lõpetada poolte kaasomandi Tallinnas Xxxxxxxx xx/X.Xxxxxxx xx asuvale korteriomandile ja samal aadressil asuvale mõttelisele osale garaaþist. Hageja soovib kaasomandit jagada selliselt, et korteriomand ja mõtteline osa garaaþist jäetakse hageja ainuomandisse ning hageja kohustub kostja osa eest kostjale maksma hüvitise 1 500 000 krooni. Hageja palus tuvastada ka kostja nõusolek kinnistusraamatu kannete muutmiseks ning asendada kostja sellekohane tahteavaldus kohtuotsusega. 9. märtsi 2009. a avalduses muutis hageja osaliselt hagi eset, paludes lugeda kostjale määratava hüvitise suuruseks 1 200 000 krooni. 12. oktoobri 2009. a avalduses täpsustas hageja veelkord oma nõudeid. Ta palus käsitada kaasomanikevahelise enampakkumise nõuet alternatiivse nõudena ja leidis, et kostjale väljamõistetava hüvitise suuruseks kaasomandi osa kaotuse eest on selle 1/2 mõttelise osa turuväärtus. Hagiavalduse ja selle muudatuste kohaselt kuulub korteriomand pooltele võrdsetes mõttelistes
osades. Lisaks on kummalgi poolel 1/16 mõttelist osa garaaþist, mille alusel pooled kasutavad parkimiskohta nr 5. Kostja takistab alates 2004. aasta juunist hageja korterisse pääsemist ja hagejal ei ole võimalik kasutada viidatud parkimiskohta. Kaasomandit ei ole võimalik jagada kokkuleppel. Hageja leidis, et õiglasema lahendi tagab kaasomanikevahelise enampakkumise korraldamine. Ekspertiis ei pruugi kajastada korteri ja garaaþi tegelikku ja õiglast väärtust.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Ta vaidles vastu hageja pakutud kaasomandi lõpetamise viisile ja leidis, et kaasomand tuleks lõpetada selliselt, et korteri ja garaaþi omandiõigus jääks kostjale. Hageja pole korteris elanud alates 2004. aasta juunist ja tal on Tallinnas teine elukoht. Kostjale on olnud korter alates müügilepingu sõlmimisest 1998. aastal kodu ja alaline elukoht. Kostja on valmis tasuma hagejale hüvitisena pool korteriomandi ja garaaþi turuväärtusest, mille hindab poolte kokkulepitav ekspert. Kaasomanikevaheline enampakkumine ei oleks mõistlik ega kooskõlas hea usu põhimõttega, sest kostjat sunnitaks tasuma kaasomandi eest oluliselt kõrgemat hinda. Selliselt soovib hageja tekitada kostjale varalist kahju. Kuivõrd poolte huvid kaasomandi suhtes ei ole võrdsed, siis ei ole selle jagamine eeltoodud viisil mõistlik ega võimalik.
3.Kostja esitas 11. aprillil 2008 vastuhagi, milles kordas vastuses esitatud väiteid ja palus poolte kaasomand lõpetada selliselt, et korteri ja garaaþi omandiõigus jääb talle ning hageja kasuks mõistetakse välja rahaline hüvitis. Samuti palus kostja tuvastada hageja kohustuse teha sellekohased tahteavaldused kinnistusraamatu kande muutmiseks. 30. septembri 2009. a kohtuistungil täpsustas kostja hüvitise suurust ja palus hüvitisena välja mõista pool eksperdi määratud kaasomandi hinnast.
4.Hageja vaidles vastuhagile vastu ja ei tunnistanud seda. Vaidlusalune korter on mõlema poole ühine kodu. See, et alates 1. juunist 2004 ei ole kostja talle selle kasutamist võimaldanud, ei anna alust lugeda korterit rohkem seotuks kostjaga. Kostjale kuulub lisaks korterile veel vähemalt kuus elamumaa kinnistut. Hageja on nõus kaasomanikevahelise enampakkumisega. Alternatiivse vastuväitena märgib hageja, et vastuhagi saab rahuldada üksnes tingimuslikult, paludes kohtul kohustada kostjat samal ajal tasuma väljamõistetud hüvitise.
5.Harju Maakohus jättis 15. oktoobri 2009. a otsusega hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjendustel jagavad kaasomanikud omavahel küll kahte eraldi omandiõigust (korteriomand ja mõtteline osa garaaþist), kuid nende jätmine erinevatele pooltele ei ole otstarbekas, kuna korterit ja garaaþi kasutatakse koos. Pooled selle üle ei vaidle. Pooled vaidlevad üksnes kaasomandi lõpetamise õiglase viisi üle. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 76 lg 1 sätestab omanikule vaba võimaluse nõuda igal ajal kaasomandi lõpetamist. Maakohus ei saa arvestada kostja viidatud kodu puutumatuse põhimõttega (põhiseaduse § 32 lg 1), sest kaasomandi lõpetamine ei ole kodu puutumatuse riive. Mõlemale poolele kuulub muid kinnisomandeid, seega ei ole kaasomandi lõpetamisel määrav ka muu elukoha puudumine. Vaidlusalune kinnisomand on olnud mõlema poole koduks. Hageja osutab, et talle on alates 2004. aastast tehtud takistusi kaasomandi kasutamisel, samas pole ta väitnud, et asuks korterit ise kasutama, kui see jäetaks tema omandisse. Kostja väidetel on tegemist tema pikaajalise koduga,
millest ilmajäämine kahjustaks teda emotsionaalselt ja majanduslikult. Kohtul on AÕS § 77 lg 2 järgi võimalik valida üksnes nende kaasomandi lõpetamise viiside vahel, mida pooled on taotlenud hagis või vastuhagis. Omandi kaotavale kaasomanikule tema osa rahas väljamaksmine kujutab endast hüvitist kaotatud omandi eest. Õiglase ja kohese hüvitise maksmiseks tuleb võimalikult täpselt määrata omandi väärtus selle kaotamise aja seisuga ja kaasomanik peab saama rahalise hüvitise võimalikult samal ajal omandi kaotusega. Õiglust ei taga see, kui üks kaasomanik soovib maksta teisest rohkem hüvitist, kui teine ei soovi hüvitist, vaid asja jätmist endale. Sellises olukorras ei oleks õiglane ka kaasomanikevaheline enampakkumine, sest see ei tagaks mõlema kaasomaniku huvidega arvestamist ja riivaks põhjendamatult kostja huvi kasutada korterit edasi oma elukohana ja maksta kaasomandi kaotuse eest õiglast hüvitist. Eksperdihinnangu ja eksperdi täiendavate vastustega on tõendatud, et vaidlusaluse kaasomandi turuväärtuseks on 4. märtsi 2009. a seisuga 1 365 000 krooni. Kohtul ei ole alust selle õigsuses kahelda. Ekspert on leidnud kohtule saadetud 2. septembri 2009. a e-kirjas, et ekspertiisi eseme turuväärtus ei ole ekspertiisi tegemise ajaga võrreldes muutunud. Kostja nõue lõpetada kaasomand tema taotletud viisil on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Arvestades hagejale kuuluvat mõttelist osa kaasomandist, tuleb kostjal tasuda hagejale 682 500 krooni. Tulenevalt kinnistusraamatu seaduse § 341 lg-st 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 38 lg-st 5 tuleb hageja nõue tahteavalduste tuvastamiseks jätta rahuldamata ja rahuldada kostja nõue ning tuvastada, et hagejal on kohustus anda nõusolek kannete tegemiseks kaasomandi lõpetamise kohta. Kuivõrd poolte kohustused on vastastikused, on põhjendatud hageja taotlus määrata otsuse täitmisel poolte kohustused samaaegsetena (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 445 lg 1).
6.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja hinnangul jättis maakohus kaasomandi lõpetamisel poolte huvid ja õigused kaalumata. Õiglase lahendi tagaks asjas kaasomanikevahelise enampakkumise korraldamine. Maakohus lähtus põhjendamatult üksnes asjas tehtud ekspertiisi tulemustest, arvestada tulnuks ka seda, millist hüvitist olid pooled valmis tasuma. Samuti palus hageja määrata kindlaks menetluskulude jaotuse ja jätta poolte menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus muutis 9. märtsi 2010. a otsusega maakohtu otsuse põhjendusi ja täpsustas resolutsiooni, sest see on raskesti jälgitav ning ebaselge. Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata. Maakohtu otsuse resolutsiooni kohaselt jäid asjas kantud menetluskulud hageja kanda ja ringkonnakohus selles osas resolutsiooni ei muutnud. Ringkonnakohus jättis apellatsiooniastme menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsuse tühistamiseks ja kaasomandi lõpetamiseks maakohtust erineval viisil ei ole alust. Kohus peab kaasomandi lõpetamise nõude (AÕS § 77 lg 2) lahendamisel kaaluma poolte huvisid õiglusest lähtudes. Selline kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Maakohtul oli võimalus kaaluda, kas jätta kaasomandis olnud vara hagejale või kostjale või panna see kaasomanikevahelisele enampakkumisele. Maakohtu otsuse põhjendav osa on mõneti vastuoluline ja
halvasti jälgitav. Otsusest peab olema arusaadav, miks maakohus just sellisel viisil kaasomandi lõpetas. Poolte kaasomandi lõpetamise viisi üle otsustamisel on oluline arvestada, kummale pooltest on kaasomand koduks. Vaatamata sellele, et pooltele võib kuuluda muud kinnisvara, on inimesel tavaliselt üks koht, mis on talle püsivaks elupaigaks ja millega on tekkinud emotsionaalne side. Vaidlust ei ole, et kostja on elanud vaidlusaluses korteris alates 1998. aastast kuni praeguseni ja hageja on sealt lahkunud 2004. aastal ning ostnud endale elamiseks uue eluaseme. Veenev ei ole hageja väide, et ta soovib ise asuda korterisse elama. See, millistel asjaoludel hageja kodust lahkus, ei ole määrava tähtsusega. Kaaludes poolte huvisid ja silmas pidades eelkõige õiglust, on põhjendatud jätta kaasomand kostjale, kellele see on olnud koduks. Maakohus leidis õigesti, et kaasomanikevaheline enampakkumine riivaks kostja huvi kasutada korterit edasi elukohana. Enampakkumisel on määrav ainult raha ja muud olulised asjaolud jääksid arvestamata. Enampakkumine võib olla põhjendatud juhul, kui kummalgi pooltest pole kaalukat huvi, mis annaks aluse jätta kaasomand talle, või on huvi võrdne. Maakohus on väljamõistetud hüvitise suurust piisavalt põhjendanud ja ringkonnakohus neid põhjendusi TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust eksperdiarvamuses toodud väärtuses kahelda. Asjaolu, et pooled on menetluse käigus ise pakkunud vara eest kõrgemat hinda, ei tähenda seda, et eksperdiarvamus oleks vale. Nii hageja kui ka kostja palusid jätta kaasomand ühe poole ainuomandisse ja mõista kaasomandi osa kaotuse eest välja hüvitisena pool vara harilikust väärtusest. Seega ei pidanud maakohus arvestama poolte varem pakutud summadega. Maakohus on ka õigesti leidnud, et vara hariliku väärtuse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda võimalusel tegelikult toimunud tehingutest, mida on analüüsitud eksperdiarvamuses.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks teisele ringkonnakohtule. Ringkonnakohus rikkus kaotatud omandi eest õiglase hüvitise tagamise põhimõtet. Kaotatud omandi väärtus tuleb kindlaks määrata võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Seega pidi ringkonnakohus lähtuma vaidlusaluse vara väärtusest apellatsioonimenetluse ajal, mitte võtma aluseks 2009. aasta alguses (kinnisvarakriisi tipphetkel) koostatud eksperdihinnangu. Kuivõrd kohtumenetluses jagatakse kaasomanike vara, kus üks kaasomanikest saab kogu vara omanikuks ja teine kaasomanik saab omandi asemel samaväärse hüvitise, jättis ringkonnakohus põhjendamatult ja ebaõiglaselt kohtukulud ainult ühe kaasomaniku (hageja) kanda.
9.Vastuses kassatsioonkaebusele ei pidanud kostja kaebust õigeks ja vaidles sellele vastu.
10.Hageja ja kostja esindaja esitasid 6. septembril 2010 Riigikohtule kassatsiooniastmes kantud menetluskulude nimekirja ja sellekohase arve.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus jättis kõik esimeses ja teises kohtuastmes kantud menetluskulud hageja kanda. Tühistatud osas on võimalik teha
TsMS § 691 p 5 alusel uus otsus, millega jätta kõikide kohtuastmete, sh kassatsiooniastme menetluskulud poolte endi kanda. Ülejäänud osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata.
12.Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras üksnes osas, mille peale on kaevatud. Hageja vaidlustas kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus määras kindlaks hagejale tasutava hüvitise kaasomandi kaotuse eest selliselt, et ei arvestanud vaidlusaluse vara väärtust apellatsioonimenetluse ajal. Samuti vaidlustas hageja ringkonnakohtu otsuse osas, milles jäeti asjas kantud menetluskulud hageja kanda.
13.Kolleegiumi arvates on ringkonnakohtu otsus kaasomandi kaotuse eest väljamõistetud hüvitise kindlaksmääramise osas põhjendatud. Hageja leiab kassatsioonkaebuses, et õiglase hüvitise tagamise põhimõtte järgi tuli hüvitise väljamõistmisel lähtuda vaidlusaluse vara väärtusest apellatsioonimenetluse ajal. Iseenesest õige on hageja seisukoht, et õiglase hüvitise maksmise tagab see, kui kaotatud omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Kolleegium märgib, et kohus saab eeltooduga arvestada aga vaid juhul, kui pooled on selliselt hüvitise kindlaksmääramist taotlenud. TsMS § 652 lg 3 p 2 järgi tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtu otsuses hindamata tõendeid muu hulgas juhul, kui asjaolu või tõend tekkis või sai pooltele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Kuivõrd hageja ei esitanud apellatsioonimenetluses uusi tõendeid kaasomandi esemeks olevate kinnistute turuväärtuse kohta ega taotlenud ekspertiisi määramist, jättis ta ise end ilma võimalusest taotleda hüvitist lähtudes kinnistute turuväärtusest apellatsioonimenetluse ajal. Kolleegium on asunud sarnasele seisukohale kaasomandi lõpetamise nõude lahendamisel 12. aprilli 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-15-06 ja 9. veebruari 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-168-05. Alusetu on hageja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus on jätnud tegelikku turuhinda kajastava eksperdiarvamuse vastu võtmata. Toimikust ei nähtu, et hageja oleks esitanud ringkonnakohtule tõendeid, mille alusel saanuks hinnata vaidlusaluse vara väärtust apellatsioonimenetluse ajal.
14.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu otsusega osas, milles kohtud määrasid kindlaks asjas kantud menetluskulude jaotuse. Kohtud juhindusid ebaõigesti TsMS § 162 lg-st 1, mille kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Praeguses asjas on nii hageja kui ka kostja vastuhagis taotlenud kaasomandi lõpetamist ja rahalise hüvitise maksmist (1/2 osas kaasomandi turuväärtusest). Seega lõpetati kaasomand eelduslikult mõlema poole huvides ja menetluskulude jagamisel ei saa lähtuda sellest, et kohus lõpetas kaasomandi kostja soovitud viisil. Kolleegiumi arvates on põhjendatud ja õiglane jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Menetluskulude kindlaksmääramist kaasomandi lõpetamisel on kolleegium selgitanud 21. jaanuari 2009. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1138-08 (samasugusele seisukohale on asutud ka ühisvara jagamise menetluses kantud menetluskulude jaotamisel 8. märtsi 2007. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-12-07). Kolleegium leiab, et asjas on võimalik teha menetluskulude jaotuse osas uus otsus, millega jätta
menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel täielikult poolte endi kanda. TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 esimese lause kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule.
15.Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Ants Kull, Henn Jõks, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.