Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-103-03 Otsuse kuupäev Tartu, 15. detsember 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja T. Tampuu, liikmed H. Jõks ja A. Kull Kohtuasi Ljubov Jakovleva hagi Tatjana Lesnikova, Vladimir Polipartovi, Vladimir Popovi, Venjamin Tsõganovi, Rufina Drozdiku ja Margarita Tsõganova vastu osa eraldamiseks kaasomandist ja Tatjana Lesnikova, Vladimir Polipartovi, Vladimir Popovi, Venjamin Tsõganovi, Rufina Drozdiku ja Margarita Tsõganova vastuhagid Ljubov Jakovleva vastu osa eraldamiseks kaasomandist. Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 15. aprilli 2003. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/111/03 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Viktor Jakovlevi, Sergei Jakovlevi ja Olga Turõgina kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 17. november 2003. a, kirjalik menetlus Resolutsioon
1.Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 15. aprilli 2003. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Sergei Polit"evile 2. mail 2003. a kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Ljubov Jakovleva esitas 26. juunil 2001. a Ida-Viru Maakohtule hagi Tatjana Lesnikova, Vladimir Polipartovi, Vladimir Popovi, Venjamin Tsõganovi, Margarita Tsõganova ja Rufina Drozdiku vastu osa eraldamiseks kaasomandist ja palus eraldada Ida-Virumaal Alajõe vallas Katase külas asuvast majast nr 27 tema osa esimese korruse ruumide näol (üldpinnaga 81,5 m2), samuti sama suured ruumid, mis asuvad esimese korruse ruumide kohal katusekorrusel. Hageja palus eraldada ühisest maatükist tema osa maad üldpinnaga 7215 m2 reaalosana, millest 2900 m2 piirnevad elumajaga ja 4316 m2 paiknevad majast eraldi. Hageja palus kostjatelt välja mõista ka kohtukulud. 19. aprillil 2002. a muutis hageja osaliselt oma haginõuet ja palus eraldada ühisest maatükist tema osa vastavalt ekspert Reet Mendese esitatud skeemile.
2.Hagiavalduse kohaselt on poolte kaasomandis kaks maatükki üldpinnaga 19531 m2 ja elumaja koos kõrvalhoonetega, mis paiknevad ühel maatükkidest. Maatükid on kantud kinnistusraamatusse kinnisasjana, kus hageja mõtteline osa moodustab 9/24 või 3/8. Eluruumist koos kõrvalhoonete ja ehitistega kuulub hagejale samuti 3/8 mõttelist osa. Vastavalt AÕS §-le 78 on hagejal õigus eraldada oma osa ühisest asjast reaalosana.
3.Kostjad T. Lesnikova, V. Polipartov, V. Popov, V. Tsõganov, M. Tsõganova ja R. Drozdik hagi ei tunnistanud põhjendusel, et hageja nõue asja eraldamiseks on vastuolus asja olemusega. Maatükil, mille eraldamist hageja nõuab, asub tee, mida kasutavad kõik kaasomanikud ning kustkaudu pääseb Kauksi-Alajõe maanteele ja Peipsi järve äärde. Selle tee jätmine ühele kaasomanikule halvendab teiste seisundit. Samuti ei ole võimalik eraldada ka osa elumajast. Hageja soovitud eluruumid ei ole
eraldatud teiste eluruumidest mitte kapitaalsete seinte, vaid kergete vaheseintega.
4.30. juulil 2002. a esitasid M. Tsõganova, R. Drozdik, V. Tsõganov, V. Polipartov, T. Lesnikova ja V. Popov Ida-Viru Maakohtule teiste kaasomanike vastu AÕS § 77 ja § 78 alusel vastuhagid, milles palusid eraldada vaidlusalusest kinnistust nende osad, samuti palusid nad eraldada osa elumajast nende kasutuses olevate ruumide näol.
5.Hageja L. Jakovleva vastuhagisid ei tunnistanud ja palus jätta need rahuldamata põhjendusel, et nende pakutud viisid maa eraldamiseks on vastuolus maakorralduse nõuetega.
6.Ida-Viru Maakohtu 30. oktoobri 2002. a otsusega rahuldati L. Jakovleva hagi osaliselt ja kinnistust (Ida-Viru Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr 13905) Katase 27 eraldati L. Jakovleva osa järgmiselt: a) elumajast: esimese korruse ruumid nr 23 (tuba 23,1m2), nr 22 (köök 21,1m2), nr 9 (köök 8,3m2), nr 20 (veranda 10,9m2), nr 21 (esik 10,9m2), nr 24 (kuur 7,7m2), nr 26 (WC 1,8m2) ja esimese korruse nimetatud ruumide kohal paiknevad ruumid katusekorrusel; b) maast: maatükk nr 1, välja arvatud ühiskasutuses olev tee, maatükk nr 2 (maaeraldus on märgitud punase joonega maaüksuse plaanil). T. Lesnikova, V. Polipartovi, V. Popovi, V. Tsõganovi, R. Drozdiku ja M. Tsõganova vastuhagid nende osade eraldamiseks kaasomandist jättis maakohus rahuldamata. Maakohtu otsusega mõisteti välja ekspertiisitasu riigituludesse T. Lesnikovalt 300 krooni, V. Polipartovilt 300 krooni, V. Popovilt 300 krooni, V. Tsõganovilt 300 krooni, R. Drozdikult 300 krooni ja M. Tsõganovalt 300 krooni. Ida-Viru Maakohus leidis, toetudes AÕS §-le 78, et ekspert V. Mossini arvamuse kohaselt on elamust võimalik eraldada L. Jakovleva osa. Osa eraldamine peab võimaldama iseseisva kinnistu loomist. Maakohtu otsuse kohaselt ei ole põhjendatud osa eraldamine maast nii, nagu hageja seda soovib, kuna teadaolevalt takistas L. Jakovleva ka varem teistel kaasomanikel ühise tee kasutamist. Seetõttu on kohus 27. novembril 2001. a kohustanud L. Jakovlevat rikkumine kõrvaldada ja vabastada ühiseks kasutamiseks olev tee. Maakohtu otsuse kohaselt jääb ühiskasutuses olev tee ka edaspidi ühisesse kasutusse ning L. Jakovlevale maja juures eraldatava maatüki (2900m2) hulka see tee ei kuuluks. Tee jätmine L. Jakovleva omandisse oleks vastuolus maakorraldusseaduse § 5 lg 2 p-dega 4 ja 7, mille kohaselt tuleb maakorralduses lähtuda eelkõige kinnisasjale otstarbeka juurdepääsutee tagamisest ja teede otstarbekast kasutamisest. Maakohus leidis, et vastuhagid ei ole põhjendatud, kuna neis toodud nõuded ei võimalda moodustada eraldi kinnistuid, kuna osade eraldamine oleks vastuolus maakorraldusseaduse § 5 lg 2 p-dega 5 ja 6.
7.Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused M. Tsõganova, V. Tsõganov ja L. Jakovleva.
8.M. Tsõganova palus tühistada Ida-Viru Maakohtu otsuse L. Jakovleva hagi osalise rahuldamise osas ja teha asjas uue otsuse, millega jätta L. Jakovleva hagi täielikult rahuldamata, sest vastavalt AÕS §-le 78 on antud juhul osa eraldamine ühisest asjast vastuolus asja olemusega.
9.V. Tsõganov palus tühistada Ida-Viru Maakohtu otsuse ja teha asjas uue otsuse, millega jätta
L. Jakovleva hagi täielikult rahuldamata, sest maakohus on asunud õigele seisukohale, mille järgi ühiskasutuses olev tee peab jääma ka edaspidi ühisesse kasutusse. L. Jakovleval ei ole aga sel juhul, kui tee jääb ühisesse omandusse, võimalust moodustada tema kasutuses oleva majaosaga seotud eraldi kinnistut. Kui L. Jakovlevale eraldataks tema osa ja tal säiliksid ka kaasomaniku õigused, eelistataks ühe kaasomaniku huve põhjendamatult. V. Tsõganovi väitel ei ole ehitustehniliselt võimalik majast osa eraldada, kuna majal on ühine katus ja ühised korstnad, samuti on palju juurdeehitisi.
10.L. Jakovleva palus tühistada Ida-Viru Maakohtu otsuse osas, millega maakohus eraldas tema omandisse ruumi nr 9 (köögi). Sellist nõuet ta oma hagiavalduses ei esitanud. Samuti jättis maakohus ebaõigesti tema omandisse eraldamata ruumi, mis külgneb ruumidega nr 26 ja 24, ning ei andnud tema omandisse üldkasutatavat teed, mis asub temale eraldatud maatükil. Apellandi väitel ei lähtunud maakohus AÕS § 172 lg 1, § 186 ja § 187 sätetest, mis annavad teistele kaasomanikele õiguse nõuda tee servituudi seadmist endi kasuks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
11.Viru Ringkonnakohus tühistas oma 15. aprilli 2003. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt ja jättis L. Jakovleva hagi täies ulatuses rahuldamata.
12.Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on maakohus õigesti leidnud, et AÕS § 78 järgi on kaasomanikul õigus nõuda osa eraldamist ühisest asjast reaalosana, kuid jätnud tähelepanuta, et nimetatud sätte kohaselt võib seda nõuda, kui see ei ole vastuolus asja olemusega. Asja materjalide kohaselt kuulub protsessiosalistele elamumaast Alajõe vallas Katase külas Katase 27 suurusega 15035 m2 ja 4316 m2. L. Jakovlevale kuulub 9/24 mõttelist osa, R. Drozdikule 2/24 mõttelist osa, T. Lesnikovale 3/24 mõttelist osa, V. Polipartovile 2/24 mõttelist osa, V. Popovile 3/24 mõttelist osa, V. Tsõganovile 3/24 mõttelist osa ja M. Tsõganovale 2/24 mõttelist osa. Sellel maatükil asuvad järgmised hooned: elamu (385,5 m2), saun-kuur (45,2 m2), laut-saun (81,2 m2), kuur (14,2 m2), majandushoone (9,7 m2), saun (23,3 m2), garaa" (21, 4 m2), majandushoone (131,1 m2), käimla ja kolm kaevu, millest kaasomanikele kuuluvad proportsionaalselt sama suured mõttelised osad (maakohtu tl 7). Asja materjalide ja protsessiosaliste seletuste kohaselt on kaasomand tekkinud pärimise teel, nad on kõik sugulased ja siiani kasutasid maad ning hooneid ühiselt. Eeltoodu põhjal asus ringkonnakohus seisukohale, et antud juhul ei ole võimalik eraldada ühe kaasomaniku osa reaalosana, kuna see rikub teiste kaasomanike õigust kasutada ühist teed ja aiamaad ning ülejäänud hooneid. Samuti leidis ringkonnakohus, et käesoleva tsiviilasja puhul rikub elamust ühele kaasomanikule tema osa reaalosana eraldamine teiste kaasomanike õigust kasutada elamut. Seega tuleb L. Jakovleva hagi jätta rahuldamata. Vastuhagide rahuldamata jätmise osas maakohtu otsust vaidlustatud ei ole.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
13.Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse Ljubov Jakovleva. L. Jakovleva suri
8.juunil 2003. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium peatas 4. septembri 2003. a määrusega asja menetluse.
30.oktoobri 2003. a määrusega lubas Riigikohtu tsiviilkolleegium astuda protsessi L. Jakovleva
õigusjärglastel V. Jakovlevil, S. Jakovlevil ja O. Turõginal.
14.Kassatsioonkaebuses paluvad kassaatorid tühistada ringkonnakohtu otsuse ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule.
15.Kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole ringkonnakohus motiveerinud, milliseid protsessiõigusnorme maakohus rikkus.
16.Ringkonnakohus rikkus TsMS § 332, jättes põhjendamata, miks ta hindas eksperdiarvamust teisiti kui maakohus.
17.Ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lg 6, jättes tähelepanuta apellatsioonkaebuse p-s 3 esitatud väited. Samuti ei vastanud ringkonnakohus apellatsioonkaebuse p-dele 4 ja 5.
18.Ringkonnakohus tõlgendas valesti asja olemust AÕS § 78 mõttes, viidates otsuses sellele, et ühisomand tekkis pärimise teel ja omanikud on sugulased ning on siiamaani kasutanud maid ja hooneid ühiselt. Need asjaolud ei oma vaidluse lahendamise seisukohalt tähtsust.
19.Ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lg 4. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, milliste tõendite alusel kohus tuvastas, et rikutakse kõikide kaasomanike õigusi aiamaa, hoonete, eluruumi ja ühise tee kasutamisel ja milles need rikkumised seisnevad.
20.Ringkonnakohus rikkus TsMS § 319 lg-id 1 ja 2. Maakohtu otsuse vaidlustasid üksnes M. Tsõganova ja V. Tsõganov. Teised kaasomanikud seda ei teinud ning vaidlesid kassaatori apellatsioonkaebusele ringkonnakohtus vastu ainult selles osas, et kassaatorile eraldatud reaalosa kaudu jääks tee läbisõiduks eluruumi selle osa juurde, mida nad kasutavad, ning rada järve äärde pääsemiseks. Nende õiguste rikkumise osas aiamaa, ülejäänud hoonete ja eluruumi kasutamisel nad maakohtus konkreetseid vastuväiteid ei esitanud ja otsust edasi ei kaevanud. Ka M. Tsõganova ja V. Tsõganov ei viidanud maakohtus õiguste rikkumisele aiamaa, ülejäänud hoonete ja eluruumi kasutamisel. Seetõttu ei saanud ringkonnakohus otsustada, kas V. Polipartovi, V. Popovi, R. Drozdiku, T. Lesnikova, V. Tsõganovi ja M. Tsõganova õigusi aiamaa, ülejäänud hoonete ja eluruumi kasutamisel rikuti või mitte.
21.Kohus rikkus TsMS § 95 lg 1, andes valikulise hinnangu toimikus olevatele tõenditele. Kohtule esitatud plaani ning hageja L. Jakovleva pakutud osa reaalosana kaasomandist eraldamise variandi kohaselt ei rikuta teiste kaasomanike õigusi.
22.Ringkonnakohus rikkus TsMS § 308 lg 1, jättes ebaõigesti rahuldamata taotluse lisada Alajõe Vallavalitsusest saadud dokumentaalsed tõendid asja materjalide juurde. Materjalidest nähtub, et maatükil on kaks teed läbisõiduks eluruumide juurde. Maakohtus nende asjaolude üle vaidlust ei olnud ning kohus ei küsinud protsessiosaliste arvamust.
23.Vastustajad ei ole vastust kassatsioonkaebusele esitanud.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
24.Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu ning asi tuleb saata tagasi samale kohtule uueks läbivaatamiseks.
25.Kolleegium analüüsib esmalt kassatsioonkaebuse väidet, et ringkonnakohus tõlgendas ebaõigesti
asja olemust AÕS § 78 mõttes. Asjaõigusseaduse § 78 järgi on kaasomanikul õigus nõuda oma osa eraldamist ühisest asjast reaalosana, kui see ei ole vastuolus kaasomandi tekkimise aluse või asja olemusega. Seega sätestab AÕS § 78 osa eraldamise võimalikkuse hindamise kriteeriumitena vaid kaasomandi tekkimise aluse ja asja olemuse. Apellatsioonikohus on alusetult põhjendanud hagi rahuldamata jätmist kaasomanike sugulussuhete ja maade ning hoonete senise ühise kasutamisega. Ringkonnakohtu märkus, et kaasomand tekkis pärimise teel, puudutab osa eraldamise võimalikkuse teist kriteeriumit kaasomandi tekkimise alust. Samas ei ole ringkonnakohus tuvastanud, et kaasomandi tekkimise aluseks oleks olnud testament või pärimisleping, mis keelaks kaasomandist osa eraldamise. Seega ei saa ringkonnakohtu otsuses toodud põhjused olla hagi rahuldamata jätmise aluseks.
26.Hageja nõudis oma osa eraldamist maatükist sel viisil, et reaalosana jääks tema omandisse maatükk ja osa sellel asuvast ehitisest. Seega tuleb asja lahendamiseks vastata muuhulgas küsimusele, kas maatüki ja selle olulise osa - ehitise - olemus võimaldavad maatükist reaalosa eraldamist hageja soovitud viisil. Maatükist reaalosa eraldamisel e kinnisasja jagamisel tuleb arvestada maatüki olemust ja maakorralduse nõudeid. Näiteks on kinnisasi maakorraldusseaduse § 13 lg 4 kohaselt jagamatu, kui jagamise tulemusena muutub võimatuks kinnisasja kasutamine vastavalt sihtotstarbele või kui ei ole võimalik moodustada katastriüksust. Küsimuse lahendamine, kas asja olemus võimaldab selle jagamist, hõlmab muuhulgas ka elukeskkonna ja maastiku omapära hoidmise, otstarbeka juurdepääsutee tagamise, kinnisasja kiildumise ja ribasuse vältimise ning teede, liinide, muude ehitiste ja maaparandussüsteemide otstarbeka kasutamise võimaluse hindamist. Analüüsimaks asja olemust AÕS § 78 mõttes, tuleb ehitise osas eelkõige kindlaks teha, kas ehitustehniliselt on võimalik ehitisest reaalosa eraldada nii, et eraldatud osad säilitaksid oma komplekssuse ning kasutusotstarbe ka juhul, kui üks osadest näiteks häviks. Asjaõigusseaduse § 152 lg 1 võimaldab maatüki jagada ka selliselt, et ehitise piiril asuv sein jääb kaasomandisse. Küll ei saa kinnisasja jagada nii, et ehitise kandev sein jääb näiteks naaberkinnisasjale. Seetõttu tuleb AÕS § 78 kohaldamisel arvestada, et kaasomandis olevast ehitisest saab osa eraldada vaid erandjuhtudel. Seega on käesoleval juhul muuhulgas vaja kindlaks teha, kas hageja soovitav eraldatav ehitise osa saaks eksisteerida ilma kostjatele kuuluva hoone osata. Kui see pole võimalik, tuleb hagi jätta rahuldamata. Kui aga asja olemus võimaldab reaalosa eraldada, siis ei takista ehitise olemus hagi rahuldamist. Kui eraldatav reaalosa ei vasta kaasomanikule kuuluvale mõttelisele osale, saab kohus kaasomaniku nõudel kohaldada AÕS § 77 lg 3. Nii maatükist kui ka sellel asuvast ehitisest reaalosa eraldamise võimaluse hindamine nõuab tavaliselt eriteadmisi ja põhjendatud eksperdiarvamust. Samas ei ole ka eksperdi arvamusel TsMS § 95 lg 2 kohaselt kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu.
27.Otsuse p-s 25 märgitud põhjustel pole asjakohased ringkonnakohtu põhjendused teiste kaasomanike õiguste rikkumise kohta. Seetõttu ei ole erinevalt kassatsioonkaebuses väidetust vajalik uurida tõendeid, mis tõendaksid kaasomanike õiguste rikkumist.
28.Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohus rikkunud TsMS § 332. Ringkonnakohus on põhjendanud maakohtu otsuse tühistamist muu hulgas viitega teiste kaasomanike õiguste rikkumisele. Kuna maakohtu otsus toetus ka eksperdiarvamusele, on ringkonnakohus eelnevaga põhjendanud eksperdiarvamuse teisiti hindamist. Seetõttu on ebaõige kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei ole vastanud apellatsioonkaebuse p-le 3. Ringkonnakohtu põhjenduse sisulist õigsust on kolleegium analüüsinud otsuse p-des 25 ja 26.
29.Kuna otsuse p-st 25 tulenevalt ei pidanud kohtud analüüsima, milliseid kostjate õigusi rikutakse hageja soovitud viisil asjast osa reaalosana eraldades, ei ole ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks asjaolu, et ringkonnakohus ei vastanud sellekohasele apellatsioonkaebuse p-s 4 esitatud väitele. Samuti ei ole otsuse tühistamise aluseks iseenesest asjasolu, et ringkonnakohus ei ole vastanud apellatsioonkaebuse p-le 5. Kuna kohus otsustas, et hagi ei ole võimalik rahuldada, sest asjast ei ole selle olemuse tõttu soovitud viisil võimalik reaalosa eraldada, siis ei pidanud ringkonnakohus analüüsima väiteid servituutide seadmise võimaluse kohta.
30.Asjakohane ei ole kassatsoonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei põhjendanud otsuses, milliseid protsessiõigusnorme on maakohus rikkunud. Ringkonnakohus ei tuvastanud protsessiõigusnormide rikkumist. Maakohtu otsus tühistati materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu.
31.Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele TsMS § 319 lg-te 1 ja 2 rikkumise kohta märgib kolleegium järgmist. Asja materjalide kohaselt on kõik kaaskostjad (v. a R. Drozdik) lisaks väitele, et nad soovivad endises korras kasutada juurdepääsuteed maanteele ja Peipsi järvele, väitnud ka seda, et ehitustehniliselt on osa eraldamine majast võimatu. R. Drozdik on oma esindaja kaudu esitanud vastuväite osa eraldamise kohta majast kohtu eelistungil. Seega on ebaõige kassatsioonkaebuse väide, et kaasomanikud ei tuginenud maakohtus sellele, et hagis nõutud viisil reaalosa eraldamisel on takistatud aiamaa ja eluruumi kasutamine. Samuti on eespooltoodu tõttu ebaõige kassatsioonkaebuse väide, et ka M. Tsõganova ja V. Tsõganov ei viidanud maakohtus aiamaa, ülejäänud hoonete ja eluruumi kasutamise takistustele. Lisaks L. Jakovlevale esitasid apellatsioonkaebuse maakohtu otsuse peale ka M. Tsõganova ja V. Tsõganov. V. Tsõganovi apellatsioonkaebuses on esitatud väide, et ehitustehniliselt on osa eraldamine majast võimatu. Samuti on V. Tsõganovi apellatsioonkaebuses vaidlustatud teest läände jääva maatüki nr 1 osa eraldamine ja maatüki nr 2 eraldamine. M. Tsõganova apellatsioonkaebuses on vaidlustatud maatükkide nr 1 ja 2 eraldamine ja esimese korruse ruumide kohal asuvate sama suurte ruumide eraldamine. Ringkonnakohtu istungil on teised protsessiosalised toetanud M. Tsõganova ja V. Tsõganovi apellatsioonkaebust, va T. Lesnikova, kes istungil isiklikult ega esindaja kaudu ei osalenud. Seega ei rikkunud ringkonnakohus TsMS § 319 lg-eid 1 ja 2.
32.Ringkonnakohtu istungi protokolli kohaselt on ringkonnakohus lükanud tagasi hageja taotluse teise juurdepääsutee tõendamiseks täiendava skeemi lisamiseks põhjendusel, et apellatsioonkaebuses ei olnud esitatud taotlust skeemi lisamiseks. Kolleegium märgib, et kuna tegemist oli täiendava tõendiga, pidi ringkonnakohus TsMS §-s 308 sätestatu alusel võtma seisukoha, kas tõend tuleb vastu
võtta või mitte. Kuna TsMS § 308 lg 2 kohaselt peab apellant uute tõendite esitamist põhjendama apellatsioonkaebuses, ei ole ringkonnakohus rikkunud TsMS § 308.
33.Vastuseks kassaatori väitele TsMS § 95 lg 1 rikkumise kohta märgib kolleegium, et apellatsioonikohus ei ole otsuses viidanud, millistest tõenditest ta tegi järelduse, et hagi rahuldamise korral rikutakse teiste kaasomanike õigusi. Seega puudub võimalus kontrollida, kas tõendeid on hinnatud kooskõlas protsessiseadusega. Eelnevaga on apellatsioonikohus rikkunud TsMS § 330 lg 4. See ei ole aga otsuse tühistamise alus, sest ringkonnakohus ei pidanud analüüsima mitte kaasomanike õiguste rikkumist, vaid seda, kas asja olemus võimaldab selle jagamist (otsuse p 25). T. Tampuu, H. Jõks, A. Kull
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.