Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-125-03 Otsuse kuupäev Tartu, 10. detsember 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja A. Kull, liikmed J. Luik ja T. Tampuu Kohtuasi Anne-Margret Jacobseni hagi Margit Metsa vastu notari ametitegevusega tekitatud kahju 1 000 000 krooni hüvitamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. mai 2003. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-57/2003 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Anne-Margret Jacobseni ja Margit Metsa kassatsioonkaebused Asja läbivaatamise kuupäev 27. oktoober 2003. a Istungil osalenud isikud Hageja esindaja vandeadvokaat K. Raudsepp ja kostja esindaja vandeadvokaat R. Ainla Resolutsioon
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. mai 2003. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
3.Margit Metsa kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
4.Tagastada Advokaadibüroole V. Kaasik & Ko 20. juunil 2003. a Anne-Margret Jacobseni kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 5000 (viis tuhat) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Hagiavalduse kohaselt tõestas notar Margit Mets 1. augustil 1997. a ostu-müügilepingu, mille kohaselt Anne-Margret Jacobsen müüs Indrek Saarele Viljandis Oja tee 2A asuva elamumajandushoone. A.-M. Jacobseni esindas volikirja alusel I. Saar. 16. detsembril 1997. a sõlmitud asjaõiguslepingu alusel kanti I. Saar kinnistusraamatusse Oja tee 2A kinnistu (registriosa nr 4363) omanikuna. I. Saare ja tema ema Anne Saare vahel sõlmitud asjaõiguslepingu alusel kanti kinnistu omanikuna 16. juunil 1998. a kinnistusraamatusse A. Saar. 2. detsembril 1999. a kanti kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse Aivar Moks. Hageja väitel ei ole ta I. Saart volitanud müüma Oja tee 2A asuvat hoonet ega ole talle volikirja andnud. Tehingu tõestamisel jättis notar kontrollimata tehingupoole esindaja volitused, rikkudes sellega notariaadiseaduse ja notariaaltoimingute tegemise korra sätteid. Kostja õigusvastase tegevuse tõttu kaotas hageja omandi temale kuulunud hoonele. Hageja palus kostjalt välja mõista kahju 1 000 000 krooni.
2.Valga Maakohtu 23. jaanuari 2002. a otsusega jäeti hagi rahuldamata ja hagejalt mõisteti kostja kasuks välja kohtukulud. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli notari käitumine õigusvastane. notariaadiseaduse (NotS) § 55 kohaselt võtab notar teistes riikides välja antud dokumente vastu siis, kui need on välisministeeriumi asutuste poolt legaliseeritud. 1. augusti 1997. a tehingu tõestamisel võttis kostja vastu legaliseerimata Hamburgi Ülemkohtu Hansa piirkonna notari M."E. Schlie-vom Ende 25. juulil 1997. a tõestatud volikirja. Notar ei kontrollinud nõuetekohaselt tehinguosalise esindaja volitusi. NotS § 20 lg 1 kohaselt saab notari personaalset täisvastutust kohaldada üksnes juhul, kui kahju on tekkinud notari poolt tahtlikult või raskest ettevaatamatusest tehtud ebaõigete tegude tagajärjel. Asjas on tõendatud, et hageja oli varem I. Saarele andnud laialdased volitused enda
nimel vara omandamiseks, haldamiseks ja kasutamiseks. Vaidlusaluse volikirja väidetav võltsitus ei oma asjas tähtsust. Kostja kinnitustel olid hageja ja I. Saar talle kui notarile tuntud isikud, mistõttu ta eeldas I. Saare õiguspärast käitumist ja vajalike volituste olemasolu. Hageja ja I. Saar olid
24.märtsist 1995. a kuni 5. juulini 2001. a abielus. Kostja käitumine võiks eelduslikult olla käsitatav ettevaatamatusena, kuid ettevaatamatuse korral näeb NotS § 20 lg 2 ette notari vastutuse üksnes ulatuses, mis jäi hüvitamata kahju tekitanud isikute poolt. I. Saare kui eelduslikult kahju tekitanud isiku vastu ei ole hageja nõuet esitanud. Kostja vastutuse kohaldamiseks puudub ka kahju ning põhjuslik seos kostja õigusvastase teo ja hageja kahju vahel. Hageja on kahjuna määratlenud tehinguga väidetavalt tema valdusest välja läinud vara väärtuse. Sellise kahju olemasolu on tuvastatav üksnes tehingu õiguspärasust puudutava vaidluse lahendamisel. Legaliseerimata volikirja vastuvõtmine kui notariaaltoiming ei loo õiguslikke tagajärgi ega anna alust väita, et see toiming põhjustas hagejale kahju.
3.Tartu Ringkonnakohtu 19. juuni 2002. a otsusega tühistati maakohtu otsus õigusabikulu väljamõistmise osas ja loeti maakohtu otsuse järgi hagejalt kostja kasuks välja mõistetuks 20 000 krooni. Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata. Esimese astme kohus tuvastas notari ametikohustuste rikkumise, kuid leidis õigesti, et notari süü ei ole tõendatud. Asjaolu, et notar võttis vastu legaliseerimata volikirja, ei tähenda iseenesest, et ta tegi seda tahtlikult kahju tekitamise eesmärgil. Formaalselt võiks legaliseerimata volikirja alusel tehingu tõestamist hinnata selle tegemise momendil raske ettevaatamatusena, kuid notari vastu esitatud kahjunõude hindamisel tuleb arvestada ka pärast 1. augusti 1997. a tehingu tõestamist tekkinud asjaolusid, sh legaliseerimistõendi esitamist. Legaliseerimistõendi esitamine tõendab, et notar nõudis I. Saarelt tõendi esitamist, mis sisuliselt välistab notari tahtluse võtta vastu legaliseerimata volikirja. Notari toimingut ei saa kahju tekkimise põhjusena hinnata raskeks ettevaatamatuseks ning NotS § 20 lg 1 kohaldamiseks puudub alus.
4.Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. novembri 2002. a otsusega tühistati ringkonnakohtu otsus materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ja asi saadeti samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
5.Riigikohtu otsuse põhjenduste kohaselt vastutas 1. veebruarini 2002. a kehtinud NotS § 20 lg 1 kohaselt notar otsese varalise kahju eest, mis oli tekkinud tema tahtlike või raskest ettevaatamatusest tehtud ebaõigete tegude tagajärjel. Notari kahju hüvitamise kohustuse tekkimiseks pidi kannatanul olema tekkinud otsene varaline kahju, notari ebaõigete tegude tegemises pidi esinema süü tahtluse või raske ettevaatamatusena ning pidi olema põhjuslik seos notari õigusvastase teo ja kahju vahel. Õigusvastaseks teoks oli seaduses sätestatud kohustuse täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine. Kohtud on õigesti tuvastanud notari tegevuse õigusvastasuse.
6.Ringkonnakohus on otsuses leidnud, et notari toimingut - legaliseerimata volikirja alusel tehingu tõestamist - võiks formaalselt hinnata selle tegemise momendil raskelt ettevaatamatuks, kuid arvestada tuleb ka pärast 1. augusti 1997. a tehingu tõestamist tekkinud asjaolusid, sh eriti seda, et legaliseerimistõend siiski esitati. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustunud. Asjaolu, et I. Saar tõi
hiljem tehingu tõestamise ajal puudunud legaliseerimistõendi, ei välista notari süüd tehingu tõestamisel ega vabasta teda vastutusest. NotS § 44 lg 1 sätestas selgelt, et notariaaltoiming tehakse pärast seda, kui on esitatud kõik vajalikud dokumendid ja tehtud ettenähtud maksed. Legaliseerimistõendi nõudmine kinnitab seda, et notar oli teadlik tõendi vajalikkusest ja tõestas teadlikult tehingu selle puudumisest hoolimata.
7.Kolleegium nõustus ringkonnakohtu seisukohaga, et legaliseerimata volikirja vastuvõtmine ei tähenda iseenesest, et notar seda tahtlikult kahju tekitamise eesmärgil tegi. Kuid ringkonnakohus lähtus ekslikult süüst tagajärje (kahju), mitte aga süüst teo (ametikohustuste rikkumine) suhtes. Notari vastutus NotS § 20 lg 1 alusel ei sõltunud mitte sellest, kas notar soovis oma teoga kahju tekitada, vaid sellest, kas ta rikkus seadust tahtlikult või raskest ettevaatamatusest ja kas selle tagajärjel tekkis kannatanul otsene varaline kahju. Kohus peab tuvastama notari süü vormi ametialaste kohustuste rikkumise suhtes ning põhjusliku seose või selle puudumise kahju ja süülise õigusvastase teo vahel. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tartu Ringkonnakohus tühistas 26. mai 2003. a otsusega Valga Maakohtu otsuse ja uue otsusega rahuldas hagi osaliselt. M. Metsalt mõisteti A.-M. Jacobseni kasuks välja kahju hüvitamiseks 500 000 krooni ning riigituludesse hagi esitamisel tasutud riigilõiv 26 000 ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud 26 000 krooni.
9.Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vastutas notar vastavalt 1. veebruarini 2002. a kehtinud NotS § 20 lg-le 1 otsese varalise kahju eest, mis oli tekkinud tema tahtlike või raskest ettevaatamatusest tehtud ebaõigete tegude tagajärjel. Notari kahju hüvitamise kohustuse tekkimiseks pidi kannatanul olema tekkinud otsene varaline kahju, notari ebaõigete tegude tegemises pidi esinema süü tahtluse või raske ettevaatamatusena ning pidi olema põhjuslik seos notari õigusvastase teo ja kahju vahel. Õigusvastaseks teoks oli seaduses sätestatud kohustuse täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine.
10.Maakohus on õigesti tuvastanud, et notari tegevus 1. augusti 1997. a ostu-müügilepingu tõestamisel oli õigusvastane. NotS § 47 lg 3 sätestas, et kui tehing tehakse esindaja kaudu, kontrollib notar tehingu tõestamisel esindaja volitusi. Teistes riikides väljaantud dokumente võttis notar NotS § 55 kohaselt vastu siis, kui välisministeeriumi asutused olid need legaliseerinud. Võttes vastu välismaal väljaantud legaliseerimata volikirja, jättis kostja kontrollimata hageja esindaja volitused.
11.Hageja on tõendanud, et talle on tekkinud otsene varaline kahju. TsK § 222 lg 2 järgi loeti kahjuks kreeditori tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti kreeditori saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustise täitnud. 1. augusti 1997. a ostu-müügileping on TsÜS § 66 lg 2 järgi tühine, sest I. Saarele puudus nõutavas vormis hageja volitus tehingu tegemiseks ning hageja ei ole seda tehingut ka tagantjärele heaks kiitnud. Tõendatud on, et kostjale tehingu tõestamiseks esitatud hageja notariaalne volikiri I. Saarele ja selle kohta hiljem välja antud legaliseerimistõend on võltsitud. Asjaolu, et hageja ja I. Saar olid 1. augusti 1997. a tehingu tegemise ajal abielus, ei oma käesoleval juhul tähtsust, sest nähtuvalt abieluvaralepingust olid nad enne abiellumist kokku leppinud vastavalt Saksa tsiviilseadustiku (BGB) §-le 1414 abielu kestel soetatava
vara lahususes. Leping oli kehtiv abieluvararegistrisse kandmata jätmisest hoolimata. Nimetatud abieluvaralepingu järgi ei muutunud Viljandis Oja tee 2A asuva elamu-majandushoone hageja ja I. Saare ühisvaraks, kui hageja selle 28. detsembril 1995. a omandas. Asja materjalidest nähtuvalt oli I. Saar pärast 1. augusti 1997. a tehingut kantud kinnistusraamatusse Oja tee 2A kinnistu omanikuna, seejärel võõrandas ta kinnistu oma emale A. Saarele ning viimane võõrandas kinnistu omakorda edasi A. Moksile, kes kanti 2. detsembril 1999. a omanikuna kinnistusraamatusse. Kuna vähemalt A. Moksi tuleb käsitada nimetatud kinnistu heauskse omandajana, siis on hageja kaotanud AÕS § 56 lg-te 1 ja 3 ning § 118 lg 1 järgi õiguse nõuda A. Moksilt nimetatud kinnistu omandiõiguse tagasikandmist ning kinnistusraamatu kande parandamist. Hageja on seega jäädavalt kaotanud omandiõiguse Viljandis Oja tee 2A asuvale elamu-majandushoonele ning sellist olukorda tuleb käsitada kui hageja vara kaotsiminekut TsK § 222 lg 2 mõistes. AS ABI Kinnisvarabüroo hindamise akti järgi oli nimetatud hoone väärtus 17. juuni 1997. a seisuga 2 098 800 krooni. Kostja ei ole esitanud tõendeid, mis lükkaksid eksperthinnangu ümber ja kinnitaksid, et hoone tegelik väärtus oli hageja nõutavast ühest miljonist kroonist väiksem.
12.Tõendatud on põhjuslik seos kostja õigusvastase teo ja hagejal tekkinud kahju vahel. Tulenevalt AÕS RakS § 13 lg-st 6 on ehitise või selle osa võõrandamine võimalik üksnes notariaalselt tõestatud tehingu tegemise teel. Kui kostja poleks I. Saare soovitud tehingut tõestanud, jäänuks tehing tegemata ning hageja poleks omandit Viljandis Oja tee 2A asuvale hoonele kaotanud. Kuna on tõendatud nii notarile esitatud volikirja kui ka legaliseerimistõendi võltsitus, siis ei saa eeldada, et tehing oleks tehtud hiljem I. Saare poolt legaliseerimistõendi esitamisel.
13.Kostja toimingut - legaliseerimata volikirja alusel tehingu tõestamist - tuleb hinnata raskelt ettevaatamatuks. Seadus ei näinud ette, et notar võiks tehingu tõestada ettenähtud dokumentideta või tingimusel, et need esitatakse hiljem. NotS § 44 lg 1 sätestas selgelt, et notariaaltoiming tehakse pärast seda, kui on esitatud kõik vajalikud dokumendid ja tehtud ettenähtud maksed. I. Saarelt legaliseerimistõendi nõudmine kinnitab seda, et kostja oli teadlik tõendi vajalikkusest ja tõestas teadlikult tehingu selle puudumisest hoolimata.
14.Ringkonnakohus asus seisukohale, et esinevad kõik NotS § 20 lõikes 1 nimetatud notari vastutuse aluseks olevad asjaolud. Samas leidis kohus, et arvestades kostja süü astet (raske ettevaatamatus) ning õigusvastase teo toimepanemise asjaolusid, on alust kahjuhüvituse suurust poole võrra vähendada. Asjaolu, et kostja nõudis I. Saarelt legaliseerimistõendi hilisemat toomist, näitab, et kostja ei suhtunud lepingu tõestamisel toimepandud ametikohustuse rikkumisse ükskõikselt. Asjas pole tõendatud, et hageja oleks kaotanud väljavaate nõuda kahju hüvitamist vähemalt osaliselt I. Saarelt.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
15.Kassatsioonkaebuses palus A.-M. Jacobsen muuta ringkonnakohtu otsust ning mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitis täies ulatuses ja kõigis kohtuastmetes kantud kohtukulud. Ringkonnakohus määratles vääralt kostja süü astme, vähendas ebaõigesti kahjuhüvitist ja jättis põhjendamatult hageja kohtukulud tema enda kanda. Hageja on seisukohal, et notar rikkus tehingu tõestamisel tahtlikult seadust. Notar tõestas tehingu ilma legaliseeritud volikirjata, kuigi oli
kohustatud kuni volikirja legaliseerimist kinnitava dokumendi saamiseni notariaaltoimingu edasi lükkama või selle tõestamisest keelduma. Kuna kostja oli pikka aega töötanud notarina, ei ole võimalik tema tegevust kvalifitseerida ettevaatamatuseks, vaid tegemist on tahtlikult toime pandud teoga. Riigikohus on oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-81-02 asunud seisukohale, et ettevaatamatusega on tegemist siis, kui notar ei rikkunud oma ametikohustusi teadlikult, vaid seetõttu, et jättis olulisel määral järgimata käibes vajaliku hoole. Isegi kui notari süü kvalifitseerida raskeks ettevaatamatuseks, puudus ringkonnakohtul alus kahjuhüvitise vähendamiseks. NotS § 20 lg 1 kohaldamisel ei ole oluline, kas notar tekitas kahju raskest ettevaatamatusest või tahtlikult. Ükski teine isik ei ole hagejale kahju hüvitanud ja notar peaks tekitatud kahju hüvitama täies ulatuses. Ringkonnakohus ei viidanud hüvitise vähendamisel ühelegi materiaalõiguse normile. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 227 lg 1.
16.Vastuses hageja kassatsioonkaebusele pidas kostja kaebust põhjendamatuks ja vaidles selle väidetele vastu.
17.Kassatsioonkaebuses palus M. Mets ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega kostjalt mõisteti hageja kasuks välja 500 000 krooni ja riigituludesse riigilõiv. Ringkonnakohus pidas ebaoluliseks asjaolu, et hageja ja I. Saar olid tehingu tegemise ajal abielus. Kostja üheks vastuväiteks on kogu menetluse kestel olnud see, et kuna vaidlusaluse tehinguga võõrandati abikaasade ühisvara, ei tekkinud hagejal tehingust kahju. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta selle väitega ei arvesta. Ringkonnakohus kohaldas vara õigusliku staatuse määratlemisel ebaõigesti Saksa tsiviilseadustiku § 1414. Tõendamata on, et võõrandatud hoone kuulus hageja lahusvarasse. Samuti puudusid abieluvaralepingu kohta kanded Saksa ja Eesti registrites. TsÜS § 146 lg 31 kohaselt oleks Eestis asuvat vara saanud pidada hageja lahusvaraks siis, kui selle kohta oleks tehtud märge Eesti abieluvararegistrisse. Ringkonnakohus ei tuvastanud notari teo ja väidetava kahju vahel põhjuslikku seost. Ringkonnakohus leidis, et hageja vara läks kaotsi, kui A. Moks kanti omanikuna kinnitusraamatusse. Kuna notar ei tõestanud tehingut, mille alusel sai omanikuks A. Moks, puudub notari teo ja hageja vara kaotsimineku vahel otsene põhjuslik seos. NotS § 20 lg 1 sätestab selgelt, et notar vastutab ainult tema enda tehtud teo tagajärjel tekitatud otsese varalise kahju eest. Kui kahju tekib kaudselt, notar ei vastuta.
18.Vastuses kostja kassatsioonkaebusele pidas hageja kaebust põhjendamatuks ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja on ebaõigesti märkinud, et ei ole tõendatud hoone kuulumine hageja lahusvarasse. Abieluvaralepingu kohaselt allutasid pooled end Saksa tsiviilseadustiku regulatsioonile ja leppisid kokku abikaasade varalahususe põhimõttes.
19.Riigikohtu istungil jäid poolte esindajad kaebustes ja nendele esitatud vastustes toodud seisukohtade juurde. Hageja esindaja palus tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega kohus luges notari süü vormiks raske ettevaatamatuse, vähendas kahjunõudehüvitist, jättis hagi osaliselt rahuldamata ja hageja õigusabikulud esimese astme kohtu ja apellatsioonimenetluses tema enda kanda. Hageja esindaja
palus teha tühistatud osas uue otsuse, millega hagi täies ulatuses rahuldada ning mõista kostjalt hageja kasuks välja kahju 1 000 000 krooni ja esimese astme kohtus ja apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulud. Samuti palus hageja esindaja kostjalt välja mõista hageja kassatsiooniastmes kantud õigusabikulud 21 400 krooni.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
20.Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja tõlgendamise tõttu.
21.1. veebruarini 2002. a kehtinud notariaadiseaduse (NotS) § 20 lg 1 kohaselt vastutas notar otsese varalise kahju eest, mis oli tekkinud tema tahtlike või raskest ettevaatamatusest tehtud ebaõigete tegude tagajärjel. Notari kahju hüvitamise kohustuse tekkimiseks pidi kannatanul olema tekkinud otsene varaline kahju, notari ebaõigete tegude tegemises pidi esinema süü tahtluse või raske ettevaatamatusena ning pidi olema põhjuslik seos notari õigusvastase teo ja kahju vahel.
22.Kohtud tuvastasid, et notari tegevus 1. augusti 1997. a ostu-müügilepingu tõestamisel oli õigusvastane. 1. augusti 1997. a tehingu tõestamise ajal kehtinud NotS § 47 lg 3 sätestas, et kui tehing tehakse esindaja kaudu, kontrollib notar tehingu tõestamisel esindaja volitusi. Teistes riikides väljaantud dokumente võis notar NotS § 55 kohaselt vastu võtta siis, kui need olid välisministeeriumi asutuste poolt legaliseeritud. NotS § 44 lg 1 sätestas selgelt, et notariaaltoiming tehakse pärast seda, kui on esitatud kõik vajalikud dokumendid ja tehtud ettenähtud maksed. Vajalike dokumentide puudumisel võis notar notariaaltoimingu tegemise edasi lükata (NotS § 45 lg 1 p 1) või notariaaltoimingu tegemisest keelduda (NotS § 52 lg 1 p 2). Võttes vastu välismaal väljaantud legaliseerimata volikirja, jättis kostja kontrollimata hageja esindaja volitused.
23.Ringkonnakohus on hinnanud kostja tegevuse - legaliseerimata volikirja alusel tehingu tõestamise - raskeks ettevaatamatuseks oma ametiülesannete täitmisel NotS § 20 lg 1 tähenduses, sest notar oli teadlik legaliseerimistõendi vajalikkusest ja tõestas tehingu selle puudumisest hoolimata. Notar eksis seaduses selgelt sätestatud ja üheselt mõistetava õigusnormi vastu. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu selle seisukohaga.
24.Ebaõige on kostja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ei olnud võõrandatud vara abikaasade ühisvara. Ringkonnakohus leidis, et hageja ja I. Saare vahel enne abiellumist sõlmitud abieluvaralepingu kohaselt leppisid nad kokku Saksa tsiviilseadustiku § 1414 alusel abielu kestel soetatava vara lahususes. Abieluvaraleping kehtis olenemata sellest, kas see oli registrisse kantud või mitte. Hageja ja I. Saar abiellusid 24. märtsil 1995. a ja hageja ostis Viljandis Oja tee 2A asuva hoone 28. detsembril 1995. a. Seega on ringkonnakohus õigesti leidnud, et hoone olid hageja lahusvara.
25.Kostja on ebaõigesti leidnud, et asjas tuleks kohaldada TsÜS § 146 lg 31. Nimetatud sätet tuli kohaldada siis, kui abikaasade varalised õigused olid määratud sama paragrahvi kohaselt välismaa seadusega. TsÜS § 141 lg 1 järgi kohaldati tehingule selle maa seadust, mille kohaldamises pooled olid kokku leppinud. Hageja ja I. Saar leppisid Saksa seaduse kohaldamises kokku juba abieluvaralepingus, mistõttu ei tule kohaldatavat seadust kindlaks määrata rahvusvahelise eraõiguse
sätete alusel.
26.Tuvastatud kahju suurust ei ole kassatsioonkaebustes vaidlustatud.
27.Ringkonnakohus on tuvastanud põhjusliku seose kostja õigusvastase teo ja hagejal tekkinud kahju vahel. Õige on kostja väide, et ta ei tõestanud tehingut, mille alusel kanti kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse A. Moks, kuid ebaõige on sellest tehtud järeldus, et kostja õigusvastase teo ja hagejal tekkinud kahju vahel puudub põhjuslik seos. Õigusrikkumise ja kahju vahel esineb põhjuslik seos, kui kahju poleks ilma õigusrikkumiseta saanud tekkida. Põhjusliku seose tuvastamisel lähtutakse põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus on hilisema sündmuse põhjuseks siis, kui ilma esimeseta poleks teist saabunud. Kolleegium on seisukohal, et notari kahju hüvitamise kohustise tekkimiseks NotS § 20 lg 1 järgi ei pea põhjuslik seos avalduma vahetu seosena õigusvastase teo ja tagajärje (kahju) vahel, vaid võib seisneda põhjusahelas (sündmuste jadas), mille notar oma ametikohustuste rikkumisega loob. Kannatanu peab tõendama üksnes seda, et notari õigusvastase teota poleks kahju tekkimisega lõppenud põhjusahel vallandunud. Tulenevalt AÕS RakS § 13 lg-st 6 on ehitise või selle osa võõrandamine võimalik üksnes notariaalselt tõestatud tehingu tegemise teel. Tuvastanud, et hagejale kuuluva elamu-majandushoone
1.augusti 1997. a ostu-müügilepingu tõestamine oli hoone järgnevate võõrandamiste vältimatu tingimus, luges ringkonnakohus põhjendatult hageja kahju tekkinuks notari süülise käitumise tõttu. Kuna põhjuslik seos oli tuvastatud, ei olnud ringkonnakohtul vajadust käsitleda seda, mis saanuks siis, kui kostja poleks I. Saare poolt soovitud tehingut tõestanud (otsuse p 12).
28.Ringkonnakohus asus seisukohale, et esinevad kõik NotS § 20 lõikes 1 nimetatud notari vastutuse tekkimiseks vajalikud asjaolud, kuid arvestades kostja süü vormi (raske ettevaatamatus) ning õigusvastase teo toimepanemise asjaolusid, leidis kohus, et kahjuhüvitist tuleb vähendada. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. NotS § 20 lg 1 järgi vastutab notar otsese varalise kahju eest, mis on tekkinud tema poolt tahtlikult või raskest ettevaatamatusest tehtud ebaõigete tegude tagajärjel. Ringkonnakohtu otsuses esile toodud kahjuhüvitise vähendamise aluseid notariaadiseadus ette ei näinud. Kui kannatanu enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist, siis sõltuvalt kannatanu süü astmest, tuleb TsK § 462 lg 1 järgi hüvitise suurust vähendada või keelduda hüvitisest kahju eest.
29.Hageja kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu 21 400 krooni hüvitamine otsustatakse asja uuel läbivaatamisel. A. Kull, J. Luik, T. Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.