X kaebus Kuusalu valla tekitatud varalise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindaja Keiju Roosimägi Vastustaja – Kuusalu vald, esindaja Rivo Kaldvee
Asja läbivaatamine
Kohtuistung 29.06.2021. a
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus ja mõista Kuusalu vallalt kaebaja kasuks välja 2536,47 eurot.
2.Mõsta Kuusalu vallalt välja viivis käesoleva otsuse punktis 1 toodud summa väljamaksmisega viivitamise eest alates 01.01.2018 VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras arvestatuna konkreetse kuupäeva seisuga sissenõutava hüvitise summalt kuni kohustuse täitmiseni.
3.Mõista Kuusalu vallalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 1390 eurot.
4.Kuusalu valla menetluskulud jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 27.08.2021 a.
1.Kuusalu Vallavalitsus sõlmis 02.01.2012 X eratee kasutamise lepingu tähtajaga 5 aastat kuni 31.12.2017, mille kohaselt andis X avalikuks kasutamiseks XXXXXXXXXX tee (nr XXXXXXX) asukohaga XXXXXXXX külas, XXXXXXX maaüksusel.
2.Kuusalu Vallavolikogu määras 04.12.2013 otsusega nr 67 (otsus nr 67) Kuusalu valla kohalike teede nimekirja. Muuhulgas on kohalike teede nimekirja lisatud XXXXXXXXXX tee (nr
XXXXXXX).
3.X (kaebaja) esitas 21.11.2016 eratee avaliku kasutamise lepingu (alates 1(11)
01.01.2017) ülesütlemise avalduse. Kuusalu vald esitas 09.02.2018 Harju Maakohtule hagi, milles palus kohustada kaebajat lõpetama valla valduse rikkumine oma kinnistul kulgeval teel. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30.06.2020. a otsusega tsiviilasjas nr 2-18-2128 hagi rahuldamata. Otsus jõustus 05.10.2020, kui Riigikohus ei võtnud Kuusalu valla kassatsioonkaebust menetlusse.
4.Kaebaja esitas 24.04.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse milles palus kohustada vastustajat eemaldama XXXXXXXXXX tee kohalike teede nimekirjast (haldusasi nr 3-18-827). 10.10.2018 määrusega peatas Tallinna Halduskohus asja menetluse seniks, kuni tsiviilasjas nr 218-2128 jõustub menetlust lõpetav kohtulahend. Tallinna Halduskohus uuendas 25.11.2020 määrusega haldusasja nr 3-18-827 menetluse ja lubas kaebust alternatiivse nõudega täiendada. Kohus lõpetas 11.12.2020 määrusega haldusasja nr 3-18-827 menetluse, sest Kuusalu vald oli andnud kaebuses nõutava haldusakti.
5.Kaebaja esitas 04.12.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mida hiljem täiendas. Kaebaja palus vastustajalt välja mõista varalise ja mittevaralise kahju hüvitise tee avaliku kasutamise eest alates 01.01.2017 kas igakuise 100 euro suuruse hüvitisena või alternatiivselt õiglase summana kohtu äranägemisel. Varalise kahju suuruseks hindas kaebaja 503 eurot.
6.Tallinna Halduskohus tagastas 21.01.2020 määrusega kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 1 alusel, leides et vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Tallinna Ringkonnakohus jättis 31.03.2020 määrusega kaebaja poolt esitatud määruskaebuse rahuldamata, kuid muutis määruse põhjendusi.
7.Riigikohus rahuldas 13.10.2020 määrusega kaebaja poolt esitatud määruskaebuse osaliselt ning tühistas Tallinna Halduskohtu 21.01.2020 määruse ja Tallinna Ringkonnakohtu 31.03.2020 määruse osas, millega kohtud tagastasid kaebaja varalise kahju hüvitamise nõude. Nimetatud osas saatis Riigikohus asja Tallinna Halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas jäeti määruskaebus rahuldamata ja kohtute määrused muutmata.
8.Kohus võttis 22.12.2020 määrusega menetlusse kaebaja nõude varalise kahju hüvitamiseks.
9.Kuusalu Vallavolikogu 25.11.2020 otsusega nr 52 otsustati muuta otsust nr 67 ja arvata XXXXXXXXXX tee lõik XXXXXXX kinnistut läbivas osas Kuusalu valla avalike teede nimekirjast välja.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukoht
10.Kaebaja seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised. 10.1 Kaebaja kahju hüvitamise nõude aluseks on Kuusalu Vallavolikogu 04.12.2013 ebaseaduslik otsus nr 67, millega määrati kaebaja kinnistul asuv XXXXXXXXXX tee kohalike teede nimekirja. Kaebaja ja vastustaja vahel oli eratee kasutamise leping, mis lõppes 31.12.2016. Tallinna Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, miks pidi eratee kasutamise leping lõppema alates 01.01.2018. Otsus nr 67 on kaebaja õigusi piirav alates 01.01.2017 kuni 25.11.2020, millest tulenevalt tuleb vastustajal tasuda kaebajale varaline kahju. 10.2 Lepingu kehtivuse perioodil ei hooldanud vastutaja kaebaja maal olevate erateed mitte ühelgi korral ning kaebaja pidi teel olevatesse aukudesse täidet ise vedama. 10.3 Vastustaja pidi peale kaebajaga lepingu lõppemist andma volikogule kohustuse otsuse nr 67 muutmiseks selliselt, et vähemalt kaebaja kinnistu osas ei ole tee avalikku kasutamist. 2(11)
10.4 Vastustaja toimetas Kuusalu vallavalitsuse 01.02.2018. a korralduse nr 68 „Sundvalduse seadmise algatamine XXXXXXX küla XXXXXXX kinnistule“ kaebajale kätte 02.02.2018. Käesoleva ajani ei ole vastustaja viinud läbi ühtegi menetlustoimingut ning ei ole tunnistanud ka sundvalduse seadmist tühiseks ega kehtetuks. Vastustaja muutis otsust nr 67 alles 25.11.2020. a. 10.5 Kui haldusorgan ei alusta menetluse läbi viimist vaatamata sellele, et ta on selleks kohustatud, on tegemist tegevusetusega. Vastustaja ei oleks ilma kaebust esitamata muutnud otsust nr 67, mis tähendab, et kaebaja õiguste rikkumine oli pidev. Vastustaja võis nii varem kehtinud kui ka praegu kehtiva õiguse alusel määrata eratee avalikuks kasutamiseks pärast seda, kui ta oli saanud õiguse teealust maad kasutada. Kuna käesoleval hetkel ei ole kaebajale teada, kui suur on kaebajal saamata jäänud sundvalduse tasu, sest sundvaldust ei ole seatud ning teadmata on kaebaja kinnistut läbiva tee täpne suurus, leiab kaebaja, et 100 eurot igakuiselt on mõistlik hüvitis, mis võib hüvitada kaebajale tekkinud varalise kahju nii saamata jäänud sundvalduse tasu kui ka muu varalise kahju kompenseerimise näol. Kaebajal ei ole ka õnnestunud saada hinnangut kaebaja kinnistu väärtuse vähenemise kohta. 10.6 Kaebaja nõuab esmase nõudena õiglast hüvitist kohtu äranägemisel ja alternatiivse nõudena soovib igakuiselt hüvitist 100 eurot kuus alates 01.01.2017-25.11.2020, mille alusel on nõue kokku 4683.33 eurot ja viivised 732,92 eurot. 10.7 Kaebaja ei ole saanud tee kasutamise eest tasu. Teed ei ole 2018 aastal hooldatud. Kaebaja kinnistule ei ole vastustaja väidetud materjale mitte kunagi toodud. Vastustaja poolt kohtule esitatud arved ei tõenda, et töid on tehtud just kaebaja kinnistul. 10.8 Põhjuslik seos kaebajale tekkinud kahju näol seisneb selles, et kui vastustaja oleks muutnud volikogu otsust nr 67 hiljemalt 31.12.2016, mil poolte vaheline leping lõppes, ei oleks naabrid Y ja Q õigustatud lõhkuma kaebaja kinnistul suletud erateele asetatud ketti, samuti ei oleks naabrites tekkinud ebaõiglast pahameelt ning vallavalitsuse liige S koos oma isaga ei oleks tulnud kaebaja kinnistule 25.04.2020 räuskama ning aia küljest eratee märke maha rebima. Vastustaja õiguspärane käitumine oleks väljendunud otsuse nr 67 muutmises, kui kaebajaga leping lõppes. 10.9 01.03.2018. a hagi tagamise määrus on tühistatud. Kui vastustaja soovib tugineda asjaolule, et eratee oli suletud, siis on ta kohustatud seda tõendama. Hagi tagamisega 01.03.2018 tsiviilasjas nr 2-18-2128 on kohus sisuliselt andnud vastustajale ebaseadusliku valduse kaebaja asja üle, kuid kuna hagi tagamine on tühistatud, siis on kohtumäärus algusest peale tühine. 10.10 Alusetud on vastustaja väited, justkui kaebaja kinnistut läbivat teed kasutatud ei ole. Kaebaja kinnistut läbiti igasuguste sõidukitega, sh joobes olekus. 10.11 Kaebaja muu materiaalne kahju, mis kaebaja on kaebuse esitamiseni saanud on 503 eurot ning saamata jäänud sundvalduse tasu on perioodi eest 01.01.2017 kuni 25.11.2010 kokku 4683,33 eurot. Kaebaja nõustub vastustajaga, et nõue 503 eurot ei sisalda elektri- ja puhastusvahendite kulu ega videovalvekaameratele ja internetile ja ka tulirelva soetamisele tehtud kulutusi. Kaebaja ei nõua ka RMK kinnistule rajatud teega seotud kulutusi. Varaline ja mittevaraline kahju kokku on 4683,33 eurot, arvestades 100 eurot iga kuu kohta. See on ka õiglane tasu. Vastustaja seisukoht
11.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu kokkuvõtvalt järgmistel põhjendustel.
3(11)
11.1 Kaebaja nõue perioodilise hüvitise saamiseks 100 eurot kuus ei kuulu läbivaatamisele. Ringkonnakohus luges 31.03.2020 määruses, et nõue 100 eurot kuus on esitatud tervikuna mittevaralise kahju hüvitamiseks. Riigikohus nõustus 13.10.2020 määruses, et kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub tagastamisele. Nimetatu tõttu ei kuulu kaebaja nõue perioodilise hüvitise saamiseks 100 eurot kuus läbivaatamisele, kuna ringkonnakohus luges selle mittevaralise kahju nõudeks, millega Riigikohus nõustus. 11.2 Kaebaja ei ole esitanud nõuet sundvalduse tasu väljamõistmiseks. Kaebaja ei ole oma nõudeid menetluses täpsustanud ega täiendanud. Kuna kaebaja ei ole esitanud nõuet sundvalduse tasu väljamõistmiseks ning halduskohus ei saa väljuda kaebuse nõuete piiridest, siis nimetatud osas kuulub käesolevas menetluses lahendamisele vaid kaebaja nõue varalise kahju hüvitamiseks summas 503 eurot. 11.3 Kaebaja on tekitanud tee taastamisega seotud kulud endale ise, rikkudes tsiviilasjas nr 2-182128 tehtud hagi tagamise määrust ja kahjustades tema kinnistul asuvat XXXXXXXXXX teed sellel liikluse takistamise eesmärgil. 11.4 Kaebaja ei ole välja toonud põhjuslikku seost kaebajale kahju tekkimise ja asjaolu vahel, et kaebaja kinnistul olev XXXXXXXXXX teelõik oli perioodil 01.01.2017-25.11.2020 kantud otsuse nr 67 lisas kajastuvate kohalike teede nimekirja. Kaebaja loobus haldusasjas nr 3-18-827 nõudest, et XXXXXXXXXX tee tuleb arvata kohalike teede nimekirjast välja seisuga 01.01.2017, kuid oli peale tee avalike teede nimekirjast välja arvamist 25.11.2020 nõus asja menetluse lõpetamisega. Seega on kaebaja olnud nõus sellega, et tee arvati kohalike teede nimekirjast välja 25.11.2020. Seetõttu puudub käesolevas asjas vastustaja õigusvastane tegevus. 11.5 Tuleb ka arvestada, millistel perioodidel oli XXXXXXXXXX teelõik kaebaja poolt suletud ja millal see oli avatud. Kuna tsiviilasjas nr 2-18-2128 on tuvastatud, et leping kehtis kuni 31.12.2017, siis ei saanud kaebajale tema kinnistul asuva tee avalikust kasutamisest kuni 31.12.2017 kahju tekkida. Seetõttu puudub alus käsitleda kaebaja kahjunõudeid ajavahemikul 01.01.2017-31.12.2017 osas. Ajavahemikul 01.03.2018 kuni 05.10.2020 oli kaebaja kinnistul asuv XXXXXXXXXX tee avatud tsiviilasjas nr 2-18-2128 tehtud 01.03.2018 hagi tagamise määruse alusel, mis oli ka õiguslikuks aluseks tee kasutamisel. Seetõttu ei saanud 01.03.2018-05.10.2020 tekkida kaebajale kahju asjaolust, et teelõik oli sel perioodil kantud valla kohalike teede nimekirja. Kaebaja rikkus perioodil 01.03.2018-05.10.2020 ka pidevalt hagi tagamise määrust, mistõttu ei saanud ka nimetatud põhjusel kaebajale kahju tekkida. 11.6 Keti lõhkumine ei ole seotud otsusega nr 67, vaid põhjusega, et kaebaja ei tunnistanud otsuse nr 67 kehtimist. Kuna otsus nr 67 kehtis, siis ei olnud tee kasutamise takistamine lubatud. Lisaks väidab ka kaebaja ise, et keti lõhkusid Y ja Q ning kahju ei ole võimalik omistada vastustajale. 11.7 Ajavahemikul 01.01.2018-28.02.2018, millal eratee avaliku kasutamise leping enam ei kehtinud ja hagi tagamise määrus veel ei kehtinud ning 06.10.2020-25.11.2020, millal hagi tagamise määrus enam ei kehtinud kuni Kuusalu Vallavolikogu 04.12.2013 otsuse nr 67 muutmiseni, oli kaebaja kinnistul olev teelõik suletud, mistõttu ei saanud nimetatud perioodil kaebajale kahju tekkida. 11.8 Liiklejad kasutasid kaebaja poolt ebaseaduslikult rajatud metsateed. Kaebaja väidetest järeldub, et kaebaja kinnistul asuv teelõik oli pidevalt suletud ning ümberkaudsed elanikud ja ka prügiautod 4(11)
olid sunnitud kasutama alternatiivset teed. Isegi ajal, mil teelõik oli avatud, ei leidnud tee enam kasutamist, mistõttu ei saanud kaebajale kahju tekkida. 11.9 Kaebaja ei ole tõendanud talle 503 euro tekitatud varalise kahju suurust ega näidanud väidetava kahju tekkimise seost asjaoluga, et kaebaja kinnistul asuv teelõik oli kantud avalike teede nimekirja. Kaebuses märkis kaebaja, et see kahju on talle tekkinud seoses täiendava elektri ja puhastusvahendite soetamisest, tee sissesõidu keti lõhkumisest ja koerte mürgitamisest. Samuti väidab kaebaja, et talle tekkis kahju alternatiivse metsatee rajamisest. Kaebaja ei ole tõendeid esitanud, et talle tekkisid igakuised kulud seoses puhastusvahendite ja elektriga, kuna tema kodu vajas täiendavat puhastamist. Kulutused ei ole ka eluliselt usutavad. Ülejäänud osas ei ole kulude kandmine seotud valla kohalike teede nimekirjaga, vaid asjaoluga, et kaebaja astus samme oma oletatavate õiguste realiseerimiseks. Samas ei lõhkunud ketti ja koeri ei mürgitanud valla ametnikud, mistõttu puudub põhjuslik seos valla tegevuse ja kaebajale väidetavalt tekkinud kahju vahel. Väidetava ekspertiisitasu kohta ei ole kaebaja esitanud ka tõendeid. Samas, tegelikkuses oli kaebuse lisa 10 kohaselt katkise keti eemaldamise ja uuega asendamise kulu 41,67 eurot, mitte 400 eurot. 11.10 Kaebaja ei ole kaebuses esitanud teehooldusega seotud kulude nõuet. Seda nõuet ei ole kaebaja ka tõendanud. Kaebaja ei ole mitte teed hooldanud, vaid on tekitanud endale ise kahju. Lepingust tulenevalt ei olnud kaebajal kohustust teed hooldada.
KOHTU PÕHJENDUSED
12.Kohus leiab, et kaebus on osaliselt põhjendatud.
13.Asjas omavad tähtsust järgmised asjaolud : a) vaidlusalune XXXXXXXXXX tee läbib ca 77 meetri ulatuses kaebajale kuuluvat XXXXXXX kinnistut; b) 02.01.2013 sõlmis vastustaja kaebajaga eratee kasutamise lepingu tähtajaga kuni 31.12.2017; c) 4.12.2013 võttis Kuusalu Vallavolikogu vastu otsuse nr 67, millega kandis kaebaja omandis oleva eratee kohalike teede nimekirja; d) kaebaja esitas vastustajale 21.11.2016 avalduse, mille teatas, et ütleb eratee kasutamise lepingu üles alates 01.01.2017; e) Kuusalu Vallavolikogu tegi 25.11.2020 otsuse nr 52, millega arvati Kuusalu valla kohalike teede nimekirjast välja Kuusalu vallas XXXXXXX külas asuva XXXXXXXXXX tee (tee nr XXXXXXX) lõik XXXXXXX kinnistut läbivas (katastritunnus XXXXX:XXX:XXXX) ulatuses.
14.Kaebaja nõuab kahju hüvitamist seoses asjaoluga, et kaebaja kinnistul paiknev XXXXXXXXXX teelõik oli otsuse nr 67 alusel avalikult kasutatav, ehkki kaebajaga sõlmitud eratee kasutamise leping oli lõppenud. Kaebaja leiab, et vastustaja oleks pidanud peale lepingu lõppemist arvama teelõigu avalike teede nimekirjast välja ja lõpetama seeläbi selle avaliku kasutuse. Kuna vastustaja seda enne 25.11.2020 ei teinud, siis toimus teelõigu avalik kasutus alates 01.01.2017 ilma õigusliku aluseta, mistõttu on kaebaja kandnud seoses sellega varalist kahju.
15.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 8 lg 1 kohaselt hüvitatakse varaline kahju rahas. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Seega peab kohus kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks tuvastama kaebaja õiguste rikkumise ja haldusorgani õigusvastase tegevuse.
16.Tulenevalt Riigikohtu 13.10.2020 määrusest haldusasjas nr 3-19-2255 on vaidluse all küsimus üksnes sellest, kas kaebaja nõue varalise kahju hüvitamiseks on põhjendatud. Samuti selgitas Riigikohus, et kui tee avaliku kasutamise leping lõppes, tulnuks selleks, et tee avalikus kasutuses 5(11)
hoidmine oleks õiguspärane, seada kaebaja kinnistule sundvaldus. Kui vastustaja aga hoidis kaebaja kinnistul asuvate teed avalikult kasutatavate teede nimekirjas selle eest tasu määramata, võib maaomanikule olla tekkinud varaline kahju nii sundvalduse tasu kui ka muu varalise kahju kompenseerimata jätmise tõttu.
17.Kohus ei nõustu vastustajaga, et kaebaja on esitanud menetluses nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja ei ole oma nõuete sisustamisel olnud küll järjepidev, kuid kaebaja 19.02.2021 menetlusdokumendi põhjal on üheselt aru saadav, et kaebaja nõuab vastustajalt varalise kahju hüvitamist. Ka Riigikohus on oma 13.10.2020 määruse punktis 14 selgitanud, et kaebajal on õigus oma nõudeid järgnevas menetluses täpsustada. Kaebaja ongi seda teinud ning nõudnud vastustajalt edasises menetluses üksnes varalise kahju hüvitamist.
18.Asjas puudub vaidlus selles, et vastustaja arvas 25.11.2020 otsusega nr 52 kaebaja kinnisasjal paikneva XXXXXXXXXXX tee avalike teede nimekirjast välja. Seega on vaidlus esmalt selles, millal lõppes kaebaja ja vastustaja vahel sõlmitud eratee kasutamise leping. Kui leping lõppes enne 25.11.2020. a, siis on küsimus selles, et kas vastustajal oli õiguslik alus jätta tee avalikult kasutatavaks kuni 25.11.2020. a. Kui vastustajal selleks alust ei olnud, siis on küsimus sellest, kas kaebajale on tekkinud seoses tee avalikus kasutuses hoidmisega kahju ja kas vastustaja on kohustatud selle kahju hüvitama.
19.Teeseaduse (TeeS) § 4 lg 3 teise lause järgi määras kohalik omavalitsus (KOV) eratee avalikuks kasutamiseks tee omaniku nõusolekul ja tingimustel ning KOV ja tee omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel. TeeS § 4 lg 3 tunnistati kehtetuks ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seadusega, mille § 24 järgi jäid TeeS § 4 lg 3 alusel sõlmitud lepingud siiski kehtima nendes märgitud ajani. 1.07.2015 jõustunud ehitusseadustiku (EhS) § 94 lg 2 järgi pidi KOV-l olema selleks, et erateed avalikult kasutatavaks määrata, õigus kasutada teealust maad tulenevalt piiratud asjaõigusest. Kui omanik ei nõustunud piiratud asjaõigusega, tuli teemaale seada sundvaldus. Riigikohus märkis käesolevas asjas 13.10.2020 tehtud määruses, et seega võis KOV nii varem kehtinud, kui ka praegu kehtiva õiguse alusel määrata eratee avalikuks kasutamiseks pärast seda, kui ta oli saanud õiguse teealust maad kasutada. Selleks oli vaja sõlmida maaomanikuga leping või seada tema kinnistule sundvaldus. Leping või sundvalduse seadmise otsus reguleerib maaomaniku ja KOV vahelisi suhteid. Riigikohus selgitas, et leping või sundvalduse seadmise otsus reguleerib maaomaniku ja KOV vahelisi suhteid, tee avalikuks kasutamiseks tunnistamise otsus on aga asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele suunatud haldusakt, millest tuleneb igaühe õigus teed kasutada.
20.Poolte vahel on vaidlus, millal lõppes poolte vaheline leping kaebaja kinnistul asuva eratee kasutamiseks. Kaebaja väidete kohaselt lõppes see 31.12.1016 ning alates 01.01.2017 ei olnud vastustajal enam õigust teed kasutada. Vastustaja leiab, leping lõppes 31.12.2017. Kui leping lõppes 31.12.2016, nagu väidab kaebaja, siis jäi kaebaja kinnistul asuv eratee otsuse nr 67 alusel kuni 25.11.2020 avalikult kasutatavaks, kuid polnud lepingut või haldusakti, mis oleks reguleerinud pooltevahelisi õigussuhteid ja andnud vastustajale õigusliku aluse hoida teed avalike teede nimekirjas. Puudub vaidlus selles, et kaebaja kinnistule ei ole seatud sundvaldust ja määratud sundvalduse tasu. Sundvalduse seadmise menetlus on küll 01.02.2018 korraldusega nr 68 (kaebaja 19.02.2021 menetlusdokumendi lisa 1) algatatud, kuid selles menetluses ei ole teostatud edasisi toiminguid. Seega võib eratee avalikult kasutavana hoidmine olla õigusvastane ja kaebajale võib olla tekkinud varaline kahju eratee õigusvastase kasutamise tõttu.
21.Tallinna Ringkonnakohus asus oma otsuses tsiviilasjas nr 2-18-2128 seisukohale, et kuna vaidlusaluse eratee kasutamise eest kaebajale rahalist hüvitist ei makstud, vastab see kõige enam tasuta kasutamise lepingule ning lepingu lõpetamisele tuleb kohaldada VÕS § 389 jj. Arvestades, et tee kasutusse andmine on suunatud püsiva kohustuse täitmisele, on vaidlusalune 6(11)
leping käsitatav kestvuslepinguna, mistõttu kohalduvad asjas kestvuslepingu ülesütlemise sätted. Kui oluliselt rikutakse kestvuslepingut, võib kahjustatud lepingupool selle VÕS § 196 lg 2 järgi üles öelda (VÕS § 116 lg 6) pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Tähtaja määramine ei ole vajalik VÕS § 116 lg 2 p-des 2-4 sätestatud juhtudel. Samuti sätestab VÕS § 196 lg 3 nõude, et lepingu võib üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada saadi.
22.Kaebaja tugineb ka käesolevas haldusasjas väitele, et vaidlusalune leping lõppes 31.12.2016. a vastustaja poolse lepingu rikkumise tõttu. Kaebaja on lepingu üles öelnud vastavalt lepingu p-le 6.3, mis nõuab ülesütlemiseks mõjuvat põhjust. Vaidlusaluse lepingu p. 6.3.1 kohaselt on mõjuva põhjusega tegemist, kui omavalitsus on rikkunud lepinguga ettenähtud kohustusi ja ei ole rikkumist kõrvaldanud 14 päeva jooksul arvates teeomaniku kirjaliku nõude saamisest. Kaebaja on 29.08.2016 saatnud e- kirja, milles palus teed korrastada, et madalamate sõidukitega ei sõidetaks põhi vastu maad ja et tee on väga liivane ning pehme ja vihmasel ajal tekivad suured rööpad (kaebuse lisa 3). Vastustaja 14 päeva jooksul erateed korrastama ei asunud, millest tulenevalt ütles kaebaja 21.11.2016 avaldusele lepingu üles. Kohus nõustub ringkonnakohtuga, et kaebaja pidi pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks antud tähtaja tulemusteta lõppemist näitama ja tõendama, et vastustaja rikkus lepinguga ettenähtud kohustusi. Kaebaja ei ole vastavaid tõendeid esitanud ei vaidluses tsiviilasjas nr 2-18-2128, ega ka käesolevas asjas. Vastustaja on kaebaja käsitlusele ka käesolevas asjas vastu vaielnud, mistõttu oleks kaebaja pidanud vastavat asjaolu tõendama. Kaebaja ei esitanud tõendeid ei tsiviilasjas nr 2-18-2128 ega ka käesolevas haldusasjas.
23.Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2020 seisukohaga tsiviilasjas nr 2-18-2128, et olenemata sellest, kas vastustaja rikkus lepingut või mitte, kehtis leping kuni 31.12.2017. Nimetatud lepingu p 7.1 sätestab, et kui üks pool ei teata teisele poolele 1 (üks) kuu enne lepingu tähtaja möödumist, et ta ei soovi lepingu pikenemist, pikeneb edaspidi leping samadel tingimustel viie (5) aastaste tähtaegade kaupa. Seega loetakse leping pikenenuks järgnevaks viieks aastaks vaid juhul, kui kumbki pool ei teata, et ei soovi lepingu pikenemist. Praegusel juhul on tuvastatud, et 21. novembril 2016. a avalduses teatas kaebaja lepingu lõpetamisest. Arvestades, et kaebaja 21. novembri 2016. a avalduses väljendatud tahe on suunatud lepingu lõpetamisele, st kaebaja ei soovinud lepingu pikenemist, ning et avaldus oli esitatud igal juhul lepingu p-s 7.1 sätestatud tähtaega järgides, ei pikenenud vaidlusalune leping selle p 7.1 alusel alates 1. jaanuarist 2018. a viieks aastaks. Ringkonnakohus asus otsuse punktis 15 seisukohale, et neil asjaoludel lõppes vaidlusalune leping tähtaja möödumisega 31. detsembril 2017. a ja sellega ka vastustaja eratee avaliku kasutamise lepingust tulenev õigus kaebaja kinnisasjal asuvat erateed kasutada (VÕS § 393 lg 1). Kohus nõustub ringkonnakohtuga.
24.Kuivõrd kaebaja kinnistut läbiva XXXXXXXXXX teelõigu avalik kasutamine toimus kuni 31.12.2017 eratee avaliku kasutamise lepingu alusel ning sundvaldust ei seatud, siis puudus vastustajal alates 01.01.2018 õiguslik alus hoida teed avalikult kasutatavana. Seda tehes rikkus vastustaja kaebaja omandiõigust. Vastustaja tegevusetus, mis seisnes viivitamises haldusakti vastuvõtmisel, mis lõpetanuks eratee avaliku kasutamise, on olnud õigusvastane. Vastustaja võttis haldusakti vastu alles 25.11.2020, millega lõpetas kaebaja õiguste rikkumise. Kuna leping lõppes 31.12.2017, siis tähendab see ühtlasi, et kaebajale ei saanud 01.01.2017 kuni 31.12.2017 otsuse nr 67 lisa kehtivusajal kahju tekkida. Nimetatud osas on kaebaja nõue kahju hüvitamiseks põhjendamatu.
25.Riigikohus on oma 07.10.2015 lahendis nr 3-3-1-11-15 selgitanud, et põhjusliku seose sisustamisel tuleb RVastS 7 lg 4 alusel lähtuda VÕS § 127 lg-st 4: isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises põhjuslikus seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Kahju ei pea olema teo vahetu 7(11)
tagajärg, tegemist võib olla ka põhjuste ahelaga (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10. detsembri 2003. a otsus asjas nr 3-2-1-125-03, p 27). Eeltoodu ei tähenda siiski, et kannatanule tuleb hüvitada igasugune rikkumisega ükskõik kui kauges seoses olev negatiivne tagajärg. Teoga liiga kauges põhjuslikus seoses oleva tagajärje eest hüvitise määramine on piiratud VÕS § 127 lg 2 ja § 1045 lg 3 alusel – seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud kahju ei tule hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Normi kaitse-eesmärgiga hõlmamata õigusi halduse õigusvastane tegevus ei riku (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 26.aprilli 2012 otsus haldusasjas nr 3-3-1-17-12, p 18).
26.Kohus ei nõustu vastustajaga, et kaebaja ei ole toonud välja põhjuslikku seost vastustaja õigusvastase tegevuse ja talle tekkinud kahju vahel. Kohus saab kaebaja väidetest aru, et juhul, kui vastustaja oleks käitunud õiguspäraselt ja arvanud XXXXXXXXXXX tee XXXXXXXX kinnistul paikneva teelõigu avalike teede nimekirjast välja, siis ei oleks kolmandatel isikutel olnud õigust teed kasutada ja kaebaja elu häirida. Kuna kaebaja pidi taluma tee avalikku kasutust, siis on talle sellega tekkinud kahju. Nimetatu on kohtu hinnangul piisav, et tuvastada põhjuslik seos vastustaja õigusvastase tegevuse ja kahju vahel.
27.Vastustaja tugineb vastuses kaebusele väitele, et kaebajale ei saanud kahju vastustaja tegevuse tõttu tekkida, kuna kaebaja kinnistul asuv teelõik oli alates 1.03.2018 kuni 05.10.2020 avalikult kasutada tsiviilasjas nr 2-18-2128 tehtud hagi tagamise määrusest tulenevalt. Viidatud küsimust käsitles Riigikohus käesolevas asjas 13.10.2020 kohtumääruses leides, et vaidlusalune teelõik oli avalikult kasutatav otsuse nr 67 alusel. Tegu on kehtiva haldusaktiga, mille resolutsioon on kohustuslik igaühele, sh haldus- ja riigiorganitele (HMS § 60 lg 2). Kahju hüvitamist see aga ei välista. Samuti ei välista kahju hüvitamist see, et Harju Maakohus kohustas hagi tagamise määrusega kaebajat kõrvaldama teelt mistahes takistused ja keelas tal takistada edaspidi tee kasutamist kuni tsiviilasjas menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Hagi tagamisega ei loonud maakohus alust tee kasutamiseks, vaid keelas kaebajal tee kasutamist takistada. Kohus ei näe alust asuda vastustaja väidete hindamisel Riigikohtust erinevale seisukohale. Seega ei ole kaebaja nõue hüvitise saamiseks perioodil 1.03.2018 kuni 05.10.2020 välistatud põhjusel, et kehtis hagi tagamise määrus tsiviilasjas nr 2-18-2128. Kahju hüvitamise nõuet ei välista ka see, et väidetavalt oli teelõigu kasutamine, kaebaja tegevuse tõttu takistatud perioodil 01.01.2018 kuni 28.02.2018 (mil hagi tagamise määrus veel ei kehtinud) ja 06.10.2020 kuni 25.11.2020, mil hagi tagamise määrus enam ei kehtinud. Tulenevalt Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2020 otsusest tsiviilasjas nr 2-18-2128 sulges kaebaja tee 01.02.2018, mitte 01.01.2018, nagu väidab vastustaja. Kaebaja ei ole vaidlustanud asjaolu, et perioodil 01.02.2018 kuni 28.02.2018 ja 06.10.2020 kuni 25.11.2020 oli tee kaebaja poolt suletud. Kaebaja tegevus ei loonud vastustajale aga õiguslikku alust teed kasutada, mistõttu ei õigusta kaebaja tegevus vastustaja tegevusetust tee avalikus kasutuses hoidmise eest. Põhjendamatu on ka vastustaja väide, et ümbruskonna inimesed asusid peale RMK maatükile alternatiivse tee rajamist novembris 2017 kasutama seda teed ning kaebaja tee kasutamist ei toimunud. Vastustaja oleks sellise olukorra esinemisel pidanud astuma kiiremas korras samme, et lõpetada kaebaja kinnisasjal asuva tee avalik kasutus. Vastustaja seda aga ei teinud.
28.RVastS § 8 lg 1 tähenduses saab kaebaja nõuda vastustajalt sellise varalise kahju hüvitamist, mida kaebaja on kandnud seoses sellega, et vastustaja ei arvanud kaebaja kinnistul paiknevat erateed avalike teede nimekirjast välja, millest tulenevalt oli tee avalikus kasutuses õigusliku aluseta perioodil 01.01.2018 kuni 25.11.2020. Riigikohus selgitas käesolevas asjas 13.10.2020 tehtud määruses, et kui vastustaja hoiab kaebaja kinnistul olevat teed avalikult kasutatavate teede nimekirjas õigusvastaselt ilma sundvaldust seadmata ja selle eest tasu määramata, võib maaomanikule olla tekkinud varaline kahju nii saamata jäänud sundvalduse tasu kui ka muu 8(11)
varalise kahju kompenseerimata jätmise tõttu. Seega võib olla alust kaebaja varalise kahju nõue rahuldada ettenähtud sundvalduse tasule kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse (KAHOS) § 39 lg 6 järgsele hüvitisele vastavas ulatuses.
29.Kaebajale seoses eratee avalikus kasutuses hoidmisega tekkinud kahju saab oma olemuselt olla saamata jäänud tulu. Ka Riigikohtu 13.10.2020 juhistest tulenevalt on tegemist saamata jäänud tuluga, mille suurist on võimalik arvutada lähtuvalt KAHOS § 39 lg-s 5 sätestatud printsiipidest. VÕS § 128 lg 4 järgi on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kohus leiab, et hoides XXXXXXXXXX tee kaebaja kinnistul paiknevat teelõiku avalikus kasutuses, rikkus vastustaja kaebaja omandiõigust. Omandiõigus on põhiseaduse § 32 järgi kaitstud õigus. Omanikul on AÕS § 68 lg 1 järgi õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Vastustaja on rikkunud kaebaja omandiõigust, jättes eratee avalikuks kasutamiseks peale eratee kasutamise lepingu lõppemist 31.12.2017. a. Seega leiab kohus, et kahju, mis kaebajale tekkis seoses eratee avalikus kasutuses olekuga, kuulub kaebajale hüvitamisele. Ka KOHOS § 39 lg 5 järgi tuleb kinnisasja omanikule maksta sundvalduse seadmisel tasu, mis tähendab, et vastustaja ei saanud eeldada, et tal puudub kohustus maksta eratee avaliku kasutuse eest tasu. Kuna leping lõppes 31.12.2017, siis tuleb hüvitis mõista välja perioodi eest 01.01.2018 kuni 25.11.2020.a.
30.Kaebaja ei ole esitanud vastustaja vastu kahju hüvitamise nõuet lähtuvalt KAHOS § 39 lg 6 järgsele hüvitisele vastavas ulatuses. Kohus on korduvalt juhtinud kaebaja tähelepanu Riigikohtu 13.10.2020 lahendis toodud printsiipidele (13.11.2020 määrus, 16.12.2020 määrus, 26.01.2021 kohtunõue, 9.03.2021 kohtunõue), kuid kaebaja on jäänud oma nõuete sisustamisel samale positsioonile, nagu ta on toonud välja kaebuses. Kaebaja muutis vaid oma nõuete järjestust. Kaebaja nõuded on järgmised : a) rahuldada varalise kahju nõue alates 01.01.201725.11.2020 ja määrata kaebajale varalise kahju hüvitis kohtu õiglase äranägemise järgi; b) määrata, et kaebajale hüvitamisele kuuluva varalise kahju hüvitiselt tuleb kuni tasumiseni tasuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist või alternatiivselt a) rahuldada kaebaja varalise kahju nõue ja mõista kaebaja kasuks alates 01.01.2017 kuni 25.11.2020 tee kasutamise eest välja 4683,33 eurot ja viivised 732,92 eurot ning viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni tasumiseni; b) mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja 503 eurot ning viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni tasumiseni.
31.HKMS § 38 lg 2 teine lause sätestab, et mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmisel, samuti juhul, kui kaebajal on võimatu või ebamõistlikult keeruline varalise kahju suurust kindlaks teha, võib kaebaja jätta hüvitise suuruse kaebuses märkimata ja taotleda õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Kaebaja on kohtule esitanud 26.03.2021 seisukoha, milles ta märgib, et ta ei leidnud vastustaja dokumendiregistrist ühtegi dokumenti, milles oleks käsitletud sundvalduse tasu määramist. Kaebaja on ka pöördunud kutseliste hindajate poole, et selgitada välja kinnisasja väärtuse vähenemine seoses kinnisasjal paikneva tee avaliku kasutusega, kuid keegi ei ole soostunud hinnangut andma (kaebaja 26.03.2021 menetlusdokumendi lisad 1-5). Kuivõrd kohus leidis, et kaebaja on õigustatud nõudma hüvitist, kuid ei ole selle suurust ära näidanud, siis määrab kohus HKMS § 38 lg 2 alusel hüvitise. Hüvitise määramist ei välista kohtu hinnangul see, et kaebaja ei lähtunud hüvitise nõudmisel Riigikohtu suunistest, vaid palus hüvitise suuruse määrata kohtul. 32. Tasu tee kasutamise eest lepitakse piiratud asjaõiguse seadmisel kokku. Kui teele seatakse sundvaldus, määratakse tasu KAHOS § 12 lg-s 2 toodud korras ning tasu selgitab välja kutseline hindaja või Maa-amet ning reeglina lähtutakse turuväärtusest (KAHOS seletuskiri, lk 88). Sundvalduse tasu võib olla ühekordne või perioodiline. Kui kinnisasja omanik ei nõustu määratud tasuga, on seda võimalik vaidlustada koos sundvalduse seadmise otsusega 9(11)
halduskohtus. Omandiõiguse piiramine avalikes huvides on teatud juhtudel vajalik. Kohus lähtub hüvitise suurise määramisel asjaolust, et kaebaja oli sunnitud taluma perioodil, mil XXXXXXXXXX teelõik oli avalikus kasutuses omandiõiguse piiranguid, mis väljendub selles, et iga isik võis kasutada tema kinnistut läbivat teed. Kaebaja on vastustajale juba enne lepingu lõppemist selgelt väljendanud, et ta tee avaliku kasutamisega enam ei nõustu ning on oma seda korduvalt väljendanud ka peale lepingu lõppemist. Vastustaja pidi aru saama, et tal ei ole õigust kasutada erateed ilma õigusliku aluseta. Vastustaja arusaamist väljendab ka Kuusalu Vallavalitsuse 01.02.2018 korraldus nr 68, millega on algatatud sundvalduse seadmine XXXXXXX kinnistule. Nimetatud korralduse punkti 1 kohaselt oleks XXXXXXXXXX tee XXXXXXX kinnistul paiknevaks kasutusalaks 440 m2. Lähtuvalt Maaameti talumistasu kalkulaatori andmetest on XXXXXXX kinnistu maa maksustamishind 2380 eurot ja talumistasu Elektrilevi OÜ kasuks 1,43 eurot ruutmeetri kohta aastas. Kohus lähtub eeldusest, et avalikult kasutatava tee talumine oma kinnisasjal on kaebaja jaoks koormavam, kui seda on Elektrilevi OÜ tehnovõrkude talumine. Seetõttu leiab, et mõistlik on talimustasu 1,5 kordses määras, ehk 2,145 eurot m2 kohta aastas, st (440 x 2,145) 943,80 eurot aastas, st 78,65 eurot kuus. Seega mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja kahju hüvitise perioodi eest 01.01.2018 kuni 25.11.2020 kokku (943,80 x 2 +78,65 x 11 + 78,65 : 30 x 25) st 2818,29 eurot.
33.RVastS § 13 lg 1 p 5 sätestab, et hüvitise määramisel tuleb arvestada muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ilmselt ebaõiglane. Vastustaja on menetluses väitnud ja kaebaja ei ole vaielnud vastu vastustaja väitele, et ajavahemikul 01.02.2018-28.02.2018, ning 06.10.2020-25.11.2020 oli kaebaja kinnistul asuv teelõik suletud. Kohus leiab, et tulenevalt asjaolust, et kaebaja takistas nimetatud perioodil eratee avalikku kasutamist sõltumata otsuse nr 67 kehtivusest, on õiglane vähendada kaebaja kasuks välja mõistetava hüvitise ulatust 10 % võrra.
34.Seega mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks HKMS § 38 lg 2 alusel välja hüvitise kokku summas 2536,47 eurot.
35.Kaebaja on esitanud nõude viivise välja mõistmiseks. Kuna vastustaja rikkus kaebaja omandiõigust perioodil 01.01.2018 kuni 25.11.2020, siis tuleb viivist arvestada alates kohustuse rikkumise algusajast (01.01.2018) kuni rahasumma väljamaksmiseni. VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgi on seadusest tuleneva intressi tasumise kohustuse puhul intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (referentsintressimäär). Seega mõistab kohus vastustajalt välja viivise VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras arvestatuna konkreetse kuupäeva seisuga sissenõutava hüvitise summalt kuni kohustuse täitmiseni.
36.Kuivõrd kohus lahendas kaebaja poolt esitatud primaarnõude kahju hüvitamiseks, siis ei käsitle kohus kaebaja poolt esitatud alternatiivset kahju hüvitamise nõuet.
MENETLUSKULUD
37.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kohus rahuldas kaebaja primaarnõude nõude kahju hüvitamiseks ning määras hüvitise HKMS § 38 lg 2 alusel. Seega on vastustaja kohustatud hüvitama kaebaja poolt kantud menetluskulud. Kaebaja 29.06.2021 taotluse kohaselt on kaebaja kandnud menetluskulusid summas 1390 eurot, millest riigilõiv on 250 eurot ja kulutused õigusabile 1140 eurot. Kohtule nähtub toimiku materjalidest, et dokumendid, mille koostamisega seoses taotleb kaebaja menetluskulude hüvitamist, on koostatud kaebaja esindaja Keiu Roosimägi poolt. Kulutused ei ole ülemäärased ning kohus mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 1390 eurot. Vastustaja menetluskulud jäävad tema kanda. Kohus selgitab kaebajale, et kehtiva õiguse kohaselt on võimalik mõista 10(11)
menetluskulud välja vaid kaebajale, mitte menetlusvälistele isikutele. Kaebaja saab kohtulahendi täitmise menetluses taotleda menetluskulude kandmist mõne muu isiku arveldusarvele. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm kohtunik
Muudetud Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2022 kohtuotsusega
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.