lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/3-2-1-122-02

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 21.11.2002

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-122-02
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
21.11.2002
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1306
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-122-02 Otsuse kuupäev Tartu, 21. november 2002. a Kohtukoosseis Eesistuja H. Jõks, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik Kohtuasi Paul Paasi, Valeri Mossini, Faina Davõdova ja Jevgeni Savt"enko hagi AS Tore Kaup (pankrotis) vastu nõude tunnustamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 18. juuni 2002. a otsus tsiviilasjas nr II-2-158/02 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS Tore Kaup (pankrotis) kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 14. oktoober 2002. a Istungil osalenud isikud AS Tore Kaup (pankrotis) pankrotihaldur vandeadvokaat T. Eipre Resolutsioon

1.Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 18. juuni 2002. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.AS Tore Kaup pankrotimenetlus algatati 16. mail 2000. a ja pankrot kuulutati välja Ida-Viru Maakohtu 15. veebruari 2001. a otsusega. Võlausaldajate üldkoosolek ei tunnustanud 21. juunil 2001. a Paul Paasi 346 064 krooni nõuet, Valeri Mossini 279 023 krooni nõuet, Faina Davõdova 135 176 krooni nõuet ja Jevgeni Savt"enko l35 130 krooni nõuet pankrotihalduri vastuväidete tõttu.
2.P. Paas, V. Mossin, F. Davõdova ja J. Savt"enko esitasid nõude tunnustamise hagid. Hagiavalduste kohaselt töötasid nad AS-is Tore Kaup töölepingu alusel. Töölepingud peatati 1. jaanuarist 1999. a poolte kokkuleppel. P. Paasi töölepingu peatamine lõpetati 1. jaanuaril 2000. a ja ta töötas kuni
30.detsembrini 2000. a, mil tema tööleping peatati uuesti poolte kokkuleppel. AS Tore Kaup andis hagejatele 5. jaanuaril 2000. a ja 3. veebruaril 2000. a palga ja selle maksmisega viivitamise eest võlgnevuse tasumiseks garantiikirjad ja kohustus võlgnevuse tasuma hiljemalt 1. veebruariks 2001. a. Töölepingud on hagejatega lõpetamata. P. Paas palus tunnustada 1998. aasta ja 2000. aasta eest väljamaksmata palga ja palga maksmisega viivitamise eest viivise nõuet summas 346 064 krooni. V. Mossin palus tunnustada nõuet 1998. aasta väljamaksmata palga ja 1998.-2000. aastate viivise osas kokku 279 023 krooni. F. Davõdova palus tunnustada nõuet 1998. aasta väljamaksmata palga ja 1998.-2000. aastate palga maksmisega viivitamise eest viivise osas kokku 135 176 krooni. J. Savt"enko palus tunnustada 1998. aasta väljamaksmata palga ja 1998.-2000. aastate viivise osas kokku 135 130 krooni. Hagejad palusid tunnustada nõuded teises rahuldamisjärgus.
3.Kostja leidis, et halduril puuduvad hagejate töötamise kohta andmed. Hagejate nõuded, v.a P. Paasi palga nõue 2000. aasta eest, on aegunud ja seda tuleb arvestada ka nõuete tunnustamisel. Hagejate nõuete kajastamine nõuete kaitsmise koosoleku registreerimislehel näitab ainult nõuete esitamist.
4.Ida-Viru Maakohtu 12. veebruari 2002. a otsusega hagid rahuldati. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on hagejate töösuhe kostjaga tõendatud töölepingutega ning 5. jaanuari 2000. a ja
3.veebruari 2000. a tööandja garantiikirjadega. Viiviste suuruse osas kostja vastuväiteid ei esitanud. Tõendatud on, et kostja ei ole hagejatele palka välja maksnud. Kostja seisukohad hagejate nõuete

esitamise tähtaja ja töölepingute peatamise kohta ei ole selles vaidluses hagi rahuldamata jätmise aluseks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5.Viru Ringkonnakohtu 18. juuni 2002. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hagejad nõuded esitanud tähtaegselt. Töövaidlusorgan kohaldab aegumist individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 8 lg 2 kohaselt ainult huvitatud poole nõudel. Õiguse analoogia alusel on asjas kohaldatav TsÜS § 121 lg 1 p 4, mille kohaselt aegumine katkeb, kui kohustatud isik teeb teo, millega tunnistab võlga. Kohtusse pöördumise tähtaega tuli arvestada 1. jaanuarist 2001. a alates, s.o ajast, mil tööandja tunnistas viimati oma võlga hagejatele. 7. aprillil 2000. a jõustunud ITLS § 6 lg 3 kohaselt on palga maksmise nõude esitamise tähtaega kolm aastat. Hagiavaldused esitati 24. juulil 2001. a. Väär on kostja seisukoht, et tööleping ei tõenda töösuhet. Kostja viited lepingute kehtetusele on paljasõnalised. Asjaolu, et tööandja jättis hagejad ravikindlustusega kindlustamata ja nende eest sotsiaalmaksu tasumata, ei tõenda töölepingute puudumist. Ebaõige on kostja seisukoht, et palgavõla viivise nõue ei ole koos palganõudega teise rahuldamisjärgu nõue. PankrS § 86 lg 4 teeb erandi üksnes maksuvõla viivise osas ning ülejäänud PankrS § 86 lg 1 p-des 1, 2 ja 4 sätestatud nõuded on koos viivistega eesõigusnõuded, kui viivised olid seaduses või lepingus ette nähtud.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6.Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada, saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks ja mõista hagejatelt välja kohtukulu. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lg 6, jättes vastamata apellatsioonkaebuse põhjendustele. Apellatsioonkaebuses väitis kostja, et maakohtu järeldus töösuhte olemasolu kohta ei põhine tõenditel ning et maakohtu järeldused haigekassa ja maksuameti tõendites sisalduvate andmete kohta on meelevaldsed ja oletuslikud. Kuigi hagejatel olid töölepingud, näitab enamik teisi tõendeid reaalse töösuhte puudumist. Haigekassa tõendi järgi ei olnud hagejad kunagi kostja kui tööandja poolt ravikindlustusega kindlustatud. Kuna kostja ei ole kunagi hagejatele teinud väljamakseid, millelt tulnuks sotsiaalmaksu tasuda, on arusaamatu ringkonnakohtu väide sotsiaalmaksu tasumata jätmise kohta. Järeldades üksnes töölepingu olemasolust töösuhte olemasolu, rikkus kohus TsMS § 95 lg-s 2 sätestatut. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht hagejate nõuete tähtaegse esitamise osas. Kohtu viidatud ITLS § 6 lg 3 jõustumise ajaks olid hagejate, v.a P. Paasi, nõuded aegunud. P. Paasi nõue tulenes kostja juures töötamisest 2000. aastal, teistel hagejatel 1998. aastal töötamisest. Kostja ei nõustu ringkonnakoht seisukohaga, et palgavõla viivise nõue kuulub teise rahuldamisjärku. PankrS § 86 lg 1 p-des 1-4 loetlemata tähtaegselt esitatud nõuded kuuluvad rahuldamisele PankrS § 86 lg 1 p 5 alusel viiendas rahuldamisjärgus.
6.Vastustes kassatsioonkaebusele pidasid V. Mossin, F. Davõdova ja P. Paas kaebuse väiteid põhjendamatuteks ja vaidlesid neile vastu ning leidsid, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud.

7.Kolleegiumi istungil jäi kostja kassatsioonkaebuses esitatud väidete juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.
9.Nõustuda ei saa ringkonnakohtu seisukohaga, et viivise nõue palga maksmisega viivitamise eest kuulub nõuete teise rahuldamisjärku. PankrS § 86 lg 1 p 2 kohaselt on nõuete teises rahuldamisjärgus muuhulgas palk, töölepingu lõpetamise hüvitis, puhkusetasu ja kohustusliku ravikindlustuse hüvitis. Palgaseaduse (PaS) § 2 lg 1 kohaselt on palk tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule, samuti muudel seaduse või kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel. Viivis, mida ta on kohustatud PaS § 35 alusel maksma palga maksmisega viivitamise eest, ei kuulu palga hulka. Sellest tulenevalt ei kuulu palga maksmisega viivitamise eest viivise nõue PankrS § 86 lg 1 p 2 järgi teise rahuldamisjärku. Kuna kohus ei ole tuvastanud hagejate nõudeid palga ja viivise osas eraldi, tuleb asi saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
10.Ringkonnakohus ei ole rikkunud protsessiõiguse normi. Ringkonnakohus on otsuses käsitlenud kostja apellatsioonkaebuse väiteid töösuhte tõendatuse kohta ja hinnanud tõendeid TsMS §-s 95 sätestatut järgides. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et tööleping tõendab töösuhte olemasolu. Esimese astme kohtu toimikus (lk-d 31-32, 37-38, 67-70, 101-102) on kõikide hagejate kirjalikud töölepingud ning kostja ei ole tuginenud sellele, et ta on need tühistanud.
11.Tööõigus ei reguleeri töösuhtest tuleneva nõude aegumistähtaja katkemist. Kolleegium nõustub apellatsioonikohtuga, et selles olukorras oli võimalik seaduse analoogia alusel kohaldada 30. juunini 2002. a kehtinud TsÜS § 121. TsÜS § 121 lg 1 p 4 järgi katkes aegumistähtaja kulg, kui kohustatud isik tegi teo, millega tunnistas võlga. Siinjuures tuleb märkida, et katkeda sai aegumistähtaeg, mis ei olnud võla tunnistamise ajaks möödunud. Töösuhtest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse oli ITLS § 6 lg 1 järgi
6.aprillini 2000. a neli kuud, v.a töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamisel. 7. aprillist 2000. a alates on ITLS § 6 lg 3 kohaselt palga maksmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Seega oli 7. aprillini 2000. a hagejate palganõuete aegumistähtaeg neli kuud, alates oma õiguste rikkumisest teadasaamisest. Kui nimetatud tähtaeg ei olnud 7. aprilliks 2000. a möödunud, siis pikenes see kolmeks aastaks.
12.Kolleegium märgib, et võimalik on ka töötaja ja tööandja kokkulepe võlgnetava palga ja viivise maksmise uues tähtajas või tööandja sellekohane ühepoolne otsus. Kokkuleppega või tööandja ühepoolse otsusega uuendatakse töötaja palga või ka viivise nõue, mis tuleb täita kokkulepitud või ühepoolses otsuses märgitud tähtpäevaks. Vastavalt ITLS § 7 lg-le 1 algab selle nõude esitamise tähtaeg järgmisest päevast pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Selline kokkulepe või ühepoolne otsus pole vastuolus töösuhteid reguleerivate seadustega.

H. Jõks, L. Laarmaa, J. Luik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.