Kohtulahend

tegevusega tekitada põhjendamatuid kannatusi sõltuvalt rahvusest ja elukohast. Hinnates artikli avaldamise koha elatustaset, mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja moraalse kahju hüvitise 10 000 krooni. Kohus märkis, et moraalse kahju suuruse hindamisel ei ole põhjendatud võtta aluseks hageja kolme kuu keskmine töötasu, kuna moraalse kahju hüvitamine ei saa olla alusetult rikastumise aluseks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tallinna Ringkonnakohus 22. veebruari 2001. a otsusega tühistas linnakohtu otsuse hüvitise väljamõistmise osas ning jättis moraalse kahju hüvitise nõude rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduse kohaselt on seadusandja TsÜS §-st 172 lg 3 mõttes tulenevalt leidnud, et igasuguse isiklike õiguste rikkumisega, sealhulgas au teotamisega, ei pea kaasnema tingimata moraalne kahju. Linnakohus ei ole otsuses põhjendanud, milles hageja moraalne kahju seisneb. Kohus on otsuses vaid märkinud, et isiku nimetamine seaduserikkujaks põhjustab moraalseid kannatusi. Ringkonnakohus leidis, et moraalne kahju isiku au teotamisel võib iseenesest seisneda talle kannatuste põhjustamises. Samas ei ole hageja kannatuste põhjustamisele kui hagi aluseks olevale asjaolule tuginenud. Apellatsioonkaebuse vastusest tuleneb, et hageja soovis tegelikult varalise kahju hüvitamist tema kolme kuu keskmise töötasu suuruses, kuigi nimetas seda moraalseks kahjuks. Varaline kahju ja moraalne kahju ei ole samastatavad: moraalse kahju tekitamist ei saa põhjendada asjaoluga, et isikule on tekkinud varaline kahju. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuse esitas hageja, kes palus tühistada ringkonnakohtu otsuse moraalse kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas ja teha selles osas uue otsuse. Moraalse kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmisel on ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud TsÜS § 172 lg 3, hinnates vääralt tuvastatud asjaolusid ja jätnud hinnangu andmisel osa asjaoludest, millele hageja tugines, arvestamata. Au ja väärikuse teotamisest tulenevat moraalset kahju ei ole võimalik tõendada tavapäraste tsiviilprotsessis esitatavate tõenditega. Seetõttu sätestab TsÜS § 172 lg 3, et isikliku õiguse rikkumise korral teeb kohus moraalse kahju tekitamises otsuse arvestades kõiki asjaolusid. Kirjutis avaldati sihilikult ja teadvalt hageja au ja väärikuse kahjustamiseks, mitte lugejate informeerimiseks. Kirjutis ei sisaldanud ühtegi avalikkusele huvi pakkuda võivat fakti, kui hageja isiku suhtes avaldatud valeväited välja arvata. Enne kirjutise avaldamist ei püütud ühendust võtta hagejaga, et kajastada selles käsitletavas küsimuses ka tema seisukohta. Kogu protsessi vältel ei ole Eesti Ekspressi Kirjastuse AS esindaja kordagi väitnud, et avaldatud andmed olid tõesed ega esitanud ühtki tõendit avaldatud valeväidete tõesuse kinnitamiseks. Kostja on püsinud järjekindlalt seisukohal, et isiku nimetamine seaduserikkujaks ei ole tema au ja väärikust teotav. Ringkonnakohus on möönnud, et moraalne kahju au teotamisel võib seisneda kannatuste põhjustamises. Kohtutoimikus on tõlked Soomes ilmunud artiklitest, mis näitavad, et küsimus on leidnud kajastamist ka Soome massiteabevahendites. Sellest tulenes hagejal vajadus anda seletusi

ning korduvalt põhjendada artiklis ilmunud väidete tõele mittevastavust. Kuivõrd Eesti Ekspressi Kirjastuse AS ei soostunud avaldatud valeandmeid kohtuväliselt ümber lükkama, jäi hagejal oma hea nime taastamise ainsaks võimaluseks pöörduda hagiga kohtu poole. Hageja motiiviks oli eelkõige vajadus taastada oma hea nimi, ühiskonnaliikmete ja kolleegide suhtumine temasse kui seadusekuulekasse ja usaldusväärsesse isikusse ja kolleegi. Seetõttu hageja linnakohtu väljamõistetud hüvitise suurust, mida kohus on otsuses piisavalt põhjendatud, ei vaidlustanud. III. Vastus kassatsioonkaebusele Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Kostja leidis, et hageja ei ole tõendanud TsÜS §-s 172 lg 3 sätestatud asjaolusid. Seetõttu on ainetu tema seisukoht, et au ja väärikuse teotamisest tulenevat moraalset kahju ei ole võimalik tõendada tavapäraste tsiviilprotsessis esitatavate tõenditega. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel osaliselt tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu. Igaühe õigus heale nimele ja lugupidamisele - kellegi au ega head nime ei tohi teotada (põhiseaduse § 18) - väljendab ühiskonnaelu nõuet: pidada isikut väärikaks inimeseks seni, kuni ta oma tegudega ei ole andnud alust tema väärikuses kahelda. Au teotamine riivab inimese õigust heale nimele ja lugupidamisele. Kui konflikti - au teotamist - ei õnnestu lahendada üksnes eetiliste vahenditega: vabandamine ja isiku au teotamise lõpetamine või tema au teotavate andmete ümberlükkamine vabatahtlikult, lahendab selle kannatanu taotlusel kohus. TsÜS § 23 kohaselt on isikul õigus nõuda kohtu korras au teotamise lõpetamist, tema au teotavate andmete ümberlükkamist, kui au teotaja ei tõenda nende vastavust tegelikkusele, samuti au teotamisega tekitatud moraalse ja varalise kahju hüvitamist. Kohus tuvastas, et kostja ajalehes hageja alusetult seadusrikkujaks nimetamisega teotati tema au. Isikliku õiguse kaitseks esitatud hagi lahendamisel tuleb kohtul silmas pidada, et moraalse kahju mõistel on kaks väärtushinnangulist aspekti: isiklik ja ühiskondlik. Kolleegium on seisukohal, et mistahes isikliku õiguse rikkumine kahjustab inimese psüühilist tegevust ja psüühilist seisundit. Moraalse kahju (õigustamatud kannatused) olemasolu selles tähenduses eeldatakse, kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärge - muudatuste tekkimist ja nende suurust inimese psüühikas - ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Seetõttu ei saa hageja kahju tekkimist käsitletud tähenduses tõendada ühegi TsMS §-s 90 lg 2 nimetatud tõendiga: tunnistaja ütluse, poole ja kolmanda isiku seletuse, dokumentaalse tõendi, asitõendi, paikvaatluse ning eksperdi ütlusega. Hageja peab tõendama au teotamise (rikkumise) fakti ning põhjendama, miks ta leiab, et see on vaadeldav au teotamisena. Seega puudub vajadus kirjeldada hagiavalduses seda, milles hageja kannatused seisnevad. See kahju loetakse heastatuks rikutud õiguse (õigus heale nimele ja lugupidamisele) kaitsega, kohustades rikkujat au teotamist lõpetama ja/või au teotavaid andmeid ümber lükkama. Sel viisil kahju heastamisega ei saa pidada hüvitatuks moraalset kahju, mis kuulub TsÜS §-st 172 lg 2-4 tulenevalt hüvitamisele rahalise hüvitisena. Sama paragrahvi lõike 3 järgi peab kohus isikliku õiguse rikkumise tuvastamisel asjaolude kohaselt otsustama, kas sellega on tekitatud moraalset kahju.

Kohtunik saab hinnata üksnes neid asjaolusid, mis on talle tajutavad. Sellisteks asjaoludeks isiku au teotamisel on selle vorm (kirjas, pildis jne), ulatus (piiratud või piiramatu leviga teabeallikas), iseloom (teabe sisu, selle esitamise viis, eesmärk ja motiiv) ning muud rikkumisega seonduvad olulised asjaolud. Need on seega asjaolud, millele peab rajanema hageja moraalse kahju rahalise hüvitise nõue. Jõudnud tuvastatud asjaolusid hinnates järeldusele, et au teotamist ei ole võimalik lugeda heastatuks kostjat au teotamist lõpetama ja/või au teotavaid andmeid ümber lükkama kohustades, mõistab kohus hageja kasuks kostjalt välja rahalise hüvitise, kui kostja ei tõendanud, et ta pole kahju tekitamises süüdi (TsÜS § 172 lg 2). Moraalne kahju selles tähenduses väljendab seega ühiskonna hukkamõistu rikkuja õigusvastasele teole ja on leevenduseks kannatanule, talle isikliku õiguse rikkumisega tekitatud ülekohtu eest. Moraalse kahju rahalise hüvitise suurus (TsÜS § 172 lg 4) on õiglane, kui lisaks eespool nimetatud asjaoludele ja rikkuja süü astmele, kohus arvestab tema käitumist ja suhtumist kannatanusse pärast rikkumist, samuti hüvitiste suurust sama liiki asjade kohtupraktikas. Hüvitise suuruse otsustamisel tuleb kohtutel silmas pidada, et nad ei või otsuses välja mõista rohkem, kui hageti (TsMS § 229 lg 1). Nõude suuruse põhjendused ei ole kohtule siduvad. Hagiavalduses näidatud 142 105 krooni võib pidada hüvitise ülempiiriks, sest hageja taotleb, et kostja hüvitaks moraalse kahju, mille suuruse määrab kohus. Seda summat (hageja kolme kuu keskmine sissetulek) ei ole hagiavalduses nimetatud kostja süül kaotatud töötasuks, vaid moraalseks kahjuks, mis vastab tema kolme kuu sissetulekule enne artikli avaldamist. Hageja linnakohtu otsusega väljamõistetud moraalse kahju hüvitise suurust ei vaidlustanud. Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22. veebruari 2001. a otsus osas, millega tühistati linnakohtu otsus osas, millega Eesti Ekspressi Kirjastuse AS-lt mõisteti välja Sami Markus Lotila kasuks moraalse kahju hüvitis 10 000 krooni ja 640 krooni riigilõivu ja osas, millega jäeti Sami Markus Lotila hagi Eesti Ekspressi Kirjastuse AS vastu moraalse kahju hüvitamiseks rahuldamata. Tühistada apellatsioonikohtu otsus osas, millega jäeti kohtukulud poolte endi kanda. Muus osas jätta apellatsioonikohtu otsus muutmata. Tühistatud osades saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Sami Markus Lotila kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Ky Asianajotoimisto Hedman Advokatbyrå Kb Eesti filiaalile 20. märtsil 2001. a Sami Markus Lotila kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.