Kaebajad Y, C, X ja Q, esindaja v.adv Paul Keres Vastustaja Kaitsevägi; esindaja D
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 3. novembri 2021 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Kaitseväe määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada Kaitseväe määruskaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu 3. novembri 2021 määruse resolutsiooni p 8 haldusasjas nr 3-21-2237. Jätta Y, C, X ja Q esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus ei ole edasikaevatav (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg 1, § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Y, C, X ja Q esitasid 30.09.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Kaitseväe keelamiseks anda välja käskkiri kaebajate teenistusest vabastamiseks COVID-19 läbipõdemist, COVID-19 vaktsineerimise alustamist või vaktsineerimiskuuri läbimist tõendava dokumendi esitamata jätmise tõttu. Kaebuse kohaselt on Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirjaga nr 162 „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“ kohustatud kaebajaid töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lg 1 p 3, Kaitseväe korralduse seaduse § 24 p-de 1 ja 111 ning Vabariigi Valitsuse 05.05.2000 määruse nr 11 „Bioloogilisest ohutegurist mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ alusel esitama hiljemalt 10.09.2021 ühe järgnevatest tõenditest: COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri läbimise või COVID-19 läbipõdemise tõend. Kaebajad ei ole nõutud dokumenti esitanud. Kaebajatele anti 26.09.2021 teatistega võimalus esitada nõutud tõend hiljemalt 04.10.2021. Tõendi esitamata jätmisel lõpetab Kaitsevägi kaebajatega teenistussuhte alates 05.10.2021.
3-21-2237 Koos kaebusega esitasid kaebajad esialgse õiguskaitse taotluse Kaitseväe keelamiseks anda välja käskkiri kaebajate teenistusest vabastamiseks COVID-19 läbipõdemist, COVID-19 vaktsineerimise alustamist või vaktsineerimiskuuri läbimist tõendava dokumendi esitamata jätmise tõttu. Kui kohus esialgset õiguskaitset ei rakenda, osutub kaebus perspektiivituks, sest keelamiskaebuse esemeks olev käskkiri kaebajate teenistusest vabastamise kohta antakse välja 05.10.2021. Teenistusest vabastamise käskkirja andmisel lõpeb kaebajate teenistus ning jäävad üksnes avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 105 lg-st 1 tulenevad õiguskaitsevahendid, mis ei sisalda teenistusse ennistamist. Sellega lõppeks kaebajate karjäär tegevväelastena. Samuti katkeks kaebajate tegevteenistuse pensioni arvestus. Kaebus on perspektiivikas. Puudutatud isikuid, kelle õigusi esialgse õiguskaitse kohaldamine riivaks, ei ole. Esialgse õiguskaitse määrusel puuduksid ettenähtavad negatiivsed mõjud. Kaitseväe vaktsineerituse tase on 29.09.2021 seisuga 96,3% ning mõne üksiku kaitseväelase vaktsineerimata jätmine ei saa kujutada endast ohtu Eesti kaitsevõimele.
2.Kaitsevägi oli 30.09.2021 vastuses seisukohal, et esialgse õiguskaitse taotlus ei ole põhjendatud ja palus jätta selle rahuldamata.
3.Tallinna Halduskohus rahuldas 04.10.2021 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ning keelas Kaitseväel anda välja käskkiri kaebajate teenistusest vabastamiseks COVID-19 läbipõdemist, COVID-19 vaktsineerimise alustamist või vaktsineerimiskuuri läbimist tõendava dokumendi esitamata jätmise tõttu kuni 03.11.2021 (k.a). Halduskohus kohaldas esialgset õiguskaitset HKMS § 252 lg 4 alusel määrusega, mis ei sisalda põhjendusi. Tallinna Ringkonnakohus jättis 20.2021 määrusega Kaitseväe määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata.
4.Tallinna Halduskohus rahuldas 03.11.2021 määruse resolutsiooni p-ga 8 kaebajate taotluse 04.10.2021 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse jätkuvalt kohaldamiseks. Kaebajatel esineb jätkuvalt esialgse õiguskaitse vajadus. Vastasel korral võib oodata neid teenistusest vabastamine. Esineb ülekaalukas vajadus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Kui kaebajad vabastatakse kohtumenetluse ajal, muutub vaidlus sisutühjaks. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei kahjusta avalikku huvi. Kaitseväes oli inimeste vaktsineerituse tase 29.09.2021 seisuga 98%. Kaitsevägi pole tõendanud, et esialgne õiguskaitse tooks kaasa häireid Kaitseväe tegevuses.
5.Kaitsevägi taotleb 17.11.2021 määruskaebuses halduskohtu 03.11.2021 määruse resolutsiooni p 8 tühistamist. Halduskohus ei analüüsinud vastustaja seisukohti ega tõendeid. Esialgse õiguskaitse kohaldamine muudab Kaitseväe ülesannete ja riigikaitseliste töökohustuste täitmise raskemaks, kuna tööprotsesside efektiivseks toimimiseks ei saa kontakte vältivat töökeskkonda rakendada. Vaktsineerimine vähendab nakatumist, aitab vähendada raske haiguse teket ning takistab viiruse edasikandumist. Halduskohus läks vastuollu HKMS § 158 lg-ga 3, kuna hindas ümber Kaitseväe riskianalüüsi. Halduskohus pole analüüsinud, miks võivad just kaebajad viibida teenistuses nii, et nad eiravad Kaitseväe juhataja nõudeid. Kuna teenistusest vabastamine on ammendavalt reguleeritud ATS §-ga 105, ei saa kaebajad kaebusega taotletavat nõuet esitada ega kohus õiguskaitset kohaldada. Halduskohus ei arvestanud asjades nr 3-15-2788 ja 3-212241 võetud ringkonnakohtute seisukohti. Kaitsevõime tagamise vastu esineb ülekaalukas avalik huvi. Kaebajad on tegevväelased ja nad peavad olema valmis iga hetk täitma teenistusülesandeid, sh kaitsma Eesti riiki. Ülesannete näol on tegemist ühistegevustega, kus pole võimalik inimesi hajutada ega kaugtööd teha. Teenistusstaaž ei ole garanteeritud hüve. 2(5)
Kaebajatel esineb esialgse õiguskaitse vajadus. Riigikohtu praktikast tulenevalt on isikul õigus pöörduda kohtusse ennetava kaebusega ja ta ei pea ära ootama teenistusest vabastamist. Riigikohus ei võtnud asjas nr 3-21-2241 seisukohta keelamiskaebuse perspektiivikuses. Kavandatav käskkiri on õigusvastane põhjusel, et Kaitsevägi ei ole uurinud võimalusi kaitseväelaste töö ümberkorraldamiseks, võimalusi viia kaitseväelane ajutiselt üle teisele ametikohale, muuta ametiülesandeid jms. Riik on kaebajate väljaõppele kulutanud aastaid ja raha. Vaidlusalused meetmed on eelduslikult ajutised. Terviseriskid on aga püsivad. Risikianalüüsist nähtuvalt peetakse kõige suuremaks nakkusohu allikaks ajateenijaid. Kaebajad ei puutu kokku ajateenijatega. Kaebust ei saa pidada perspektiivituks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Kohus võib mh kaebaja põhjendatud taotluse alusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks (HKMS § 249 lg 1). Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3). Esialgse õiguskaitse taotlust tuleb põhistada (HKMS § 250 lg 2).
8.Kaebajatel esineb esialgse õiguskaitse vajadus, kuna vastasel korral võib oodata neid teenistusest vabastamine (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 25.11.2021 määrus asjas nr 3-212241, p 16).
8.1.Kaitseväe juhataja kehtestas käskkirja nr 162 p-ga 4 kohustuse kaitseväe teenistujatel esitada tõend selle kohta, et isik on alustanud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimisega (saanud esimese doosi), läbinud vaktsineerimiskuuri või COVID-19 haiguse läbi põdenud hiljemalt kahe nädala jooksul arvates käskkirja andmise hetkest. Kaebajatel pole käskkirjas nr 162 p-ga 4 nõutud tõendit.
8.2.Riigikohtu halduskolleegium pidi võimalikuks halduskohtus vaidlustada ka käskkirja nr 162 p 4, kuna see ei puuduta üksnes teenistuskohustusi, vaid ka teenistussuhte eeldusi. Kuigi käskkirja nr 162 p-ga 4 kehtestatud nõuet ei saa pidada otseseks vaktsineerimiskohustuseks, tuli käskkirja p 8 kohaselt personaliosakonna ülemal algatada nõuet rikkunud isikute suhtes menetlustoimingud töölepingu seaduses, avaliku teenistuse seaduse ja kaitseväeteenistuse seaduses sätestatud alustel (Riigikohtu halduskolleegiumi 25.11.2021. a määrus asjas nr 3-212071, p-d 9 ja 10).
8.3.Riigikohtu praktika kohaselt ei reguleeri ATS § 105 õiguskaitsevahendite kasutamist enne teenistussuhte lõppemist (Riigikohtu halduskolleegiumi 25.11.2021 määrus asjas nr 3-212241, p 12).
9.Kaebajad märkisid vastuses määruskaebusele, et nad kavatsevad vaidlustada ka käskkirja nr 162 p 4.
10.Riigikohus on esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise raames hinnanud käskkirja nr 162 p 4 tühistamise tõenäosust ja pidanud sellise nõude rahuldamist pigem vähetõenäoliseks (Riigikohtu halduskolleegiumi 25.11.2021 määrus asjas nr 3-21-2241, p 19 jj). Vaidlusaluse 3(5)
3-21-2237 käskkirja p-st 4 tuleneb nn tingimuslik vaktsineerimiskohustus, kuna vaktsineerimine on teenistussuhte jätkamise eelduseks. Tegemist ei ole sundvaktsineerimisega. Riigikohtu hinnangul võivad töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse 5. mai 2000. a määruse nr 144 § 6 lg 2 p 11 anda käskkirja nr 162 p-le 4 piisava õigusliku aluse. Samuti ei tekkinud Riigikohtul käskkirja nr 162 p-ga 4 kaasneva õiguste riive proportsionaalsuse osas tõsiseid kahtlusi: vaktsineerimise eesmärk on inimeste elude ja tervise kaitse ja riigi tuumikfunktsioonide lakkamatu toime; kaitseväelaste teenistus- ja reageerimisvõime säilitamine ja seeläbi riigi kaitsevõime kindlustamine. Hetkel võib tänase parima teadmise kohaselt eeldada, et vaktsineerimine võimaldab vastustajal riigikaitselise tegevuse korraldamisel esmajoones vähendada tegevteenistujate raske haigestumise riski ning vähemal määral viiruse ülekandumist. Tingimuslikule vaktsineerimiskohustusele alternatiivseid meetmeid hetkel ei esine. Vaktsineerimisnõude eesmärgid on äärmiselt kaalukad (s.o teiste isikute elu ja tervise kaitse), mistõttu on Riigikohus pidanud enda esialgses hinnangus piiranguga kaasnevat riivet mõõdukaks. Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendavalt märkida, et lisaks viimati nimetatud eesmärkidele tuleb kaalukaks eesmärgiks pidada ka riigi kaitsevõime tagamist igas ettenägematus olukorras. Riigil võib olla vajalik oma kaitsevõimet iga hetk reaalselt kasutada ja sellisel hetkel kaitsevõime kasutamine erineks märgatavalt tavaolukorras tegutsemisest. Kaitseväes olevate inimeste üheaegsel kasutamisel riigi julgeoleku tagamiseks ei oleks eelduslikult võimalik järgida neid meetmeid, mis aitaksid vaktsineerimata inimestest lähtuvat nakkusohtu vähendada kuni nullini. Kaitsevõime kasutamist raskendaks see, kui vajalikud inimesed, kes ei ole vaktsineeritud, ei saaks kriitilisel hetkel tulenevalt COVID-19 haigusest oma ülesandeid riigi julgeoleku tagamisel ühiselt täita. Tingimusliku vaktsineerimise kohustuse osas on olemas piisavad lisatagatised: vaktsiini ohutuse hindamine, võimalike vastunäidustuste hindamine, kasutusel olevate vaktsiinide seire, kaitseväelastele hüvitamismehhanism (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 25.11.2021 määrus asjas nr 3-21-2241, p 31).
11.Kuigi põhiasja vaidluse raames tuleb hinnata leebemate abinõude olemasolu võimalikkust Kaitseväes ja teenistusest vabastamine on PS § 29 lg 1 tõsine riive, eelduslikult on õiguslikud ja praktilised võimalused immuniseerimata kaitseväelaste töö ümberkorraldamiseks pigem piiratud. Riigikohus pidas riigikaitse ja rahvatervisega seotud huvisid tegevteenistuja huvidest kaalukamaks, mistõttu jäeti esialgse õiguskaitse korras abinõud kohaldamata (Riigikohtu halduskolleegiumi 25.11.2021 määrus asjas nr 3-21-2241, pd 34–36).
12.Ringkonnakohus lähtub ka praeguse asja lahendamisel Riigikohtu eespool esitatud seisukohtadest, kuna juhtumite asjaolud on olemuslikult sarnased.
13.Kuigi kaebaja väidab, et kõige suurem risk lähtub ajateenistujatest, ei muuda väidetud asjaolu eespool toodud järeldusi. Ka immuniseerimata tegevteenistujatel esineb endiselt tõenäosus nakatuda COVID-19 haigusega sõltumata sellest, kas nad järgivad kõiki soovitusi ja hügieeninõudeid. Teadmata on, millisel ajahetkel võib riigi julgeolekut puudutav kriisiolukord tekkida. Kui riigi julgeolekut puudutavas kriisiolukorras peaks hakkama kõiki inimeste immuniseerimata jätmisest tekkivaid riske uuesti läbi mõtlema ja otsima kõigile sobivaid lahendusi, ei saaks Kaitsevägi keskenduda kriisiolukorras oma peamise ülesande täitmisele, s.o tagada Eesti riigi kaitsevõime ja riigi julgeolek. Vaidlusaluse meetmega kavandataksegi Kaitseväe võimalikult suurt valmisoleku astet võimalike kriisiolukordade tarvis.
14.Kaebajate seisukohast võib olla arusaadav, et nad enda isiklikes huvides ei pruugi soovida ennast vaktsineerida. Samas tuleb teiselt poolt teatud tegevusvaldkondades tegutsemiseks – nt Kaitseväes riigi julgeoleku tagamisel – arvestada mitte ainult isiklike, vaid ka avalike huvidega 4(5)
3-21-2237 ning sellest tulenevalt vajadusel eelistama isiklikele huvidele avalikke huve. Kaebajatel on võimalik kaaluda, kas nende jaoks on olulisem jätkata tegevteenistuses ja esitada nõutav tõend või vajadusel teostada ennast teises valdkonnas.
15.Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus vastustaja määruskaebuse ja tühistab halduskohtu määruse resolutsiooni p 8.
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.