Tallinna Ringkonnakohus
Kohtunik
Janar Jäätma
Määruse tegemise aeg ja koht
30. november 2021, Tallinn
Haldusasja number
3-21-2237
Haldusasi
Y, C, X ja Q kaebus Kaitseväe keelamiseks
Menetlusosalised
Kaebajad Y, C, X ja Q, esindaja v.adv Paul Keres Vastustaja Kaitsevägi; esindaja D
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 3. novembri 2021 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Kaitseväe määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Rahuldada Kaitseväe määruskaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu 3. novembri 2021 määruse resolutsiooni p 8 haldusasjas nr 3-21-2237. Jätta Y, C, X ja Q esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
Määrus ei ole edasikaevatav (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg 1, § 252 lg 7).
3-21-2237 Koos kaebusega esitasid kaebajad esialgse õiguskaitse taotluse Kaitseväe keelamiseks anda välja käskkiri kaebajate teenistusest vabastamiseks COVID-19 läbipõdemist, COVID-19 vaktsineerimise alustamist või vaktsineerimiskuuri läbimist tõendava dokumendi esitamata jätmise tõttu. Kui kohus esialgset õiguskaitset ei rakenda, osutub kaebus perspektiivituks, sest keelamiskaebuse esemeks olev käskkiri kaebajate teenistusest vabastamise kohta antakse välja 05.10.2021. Teenistusest vabastamise käskkirja andmisel lõpeb kaebajate teenistus ning jäävad üksnes avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 105 lg-st 1 tulenevad õiguskaitsevahendid, mis ei sisalda teenistusse ennistamist. Sellega lõppeks kaebajate karjäär tegevväelastena. Samuti katkeks kaebajate tegevteenistuse pensioni arvestus. Kaebus on perspektiivikas. Puudutatud isikuid, kelle õigusi esialgse õiguskaitse kohaldamine riivaks, ei ole. Esialgse õiguskaitse määrusel puuduksid ettenähtavad negatiivsed mõjud. Kaitseväe vaktsineerituse tase on 29.09.2021 seisuga 96,3% ning mõne üksiku kaitseväelase vaktsineerimata jätmine ei saa kujutada endast ohtu Eesti kaitsevõimele.
3-21-2237
Kaebajad taotlevad vastuses määruskaebuse rahuldamata jätmist.
Kaebajatel esineb esialgse õiguskaitse vajadus. Riigikohtu praktikast tulenevalt on isikul õigus pöörduda kohtusse ennetava kaebusega ja ta ei pea ära ootama teenistusest vabastamist. Riigikohus ei võtnud asjas nr 3-21-2241 seisukohta keelamiskaebuse perspektiivikuses. Kavandatav käskkiri on õigusvastane põhjusel, et Kaitsevägi ei ole uurinud võimalusi kaitseväelaste töö ümberkorraldamiseks, võimalusi viia kaitseväelane ajutiselt üle teisele ametikohale, muuta ametiülesandeid jms. Riik on kaebajate väljaõppele kulutanud aastaid ja raha. Vaidlusalused meetmed on eelduslikult ajutised. Terviseriskid on aga püsivad. Risikianalüüsist nähtuvalt peetakse kõige suuremaks nakkusohu allikaks ajateenijaid. Kaebajad ei puutu kokku ajateenijatega. Kaebust ei saa pidada perspektiivituks.
3-21-2237 käskkirja p-st 4 tuleneb nn tingimuslik vaktsineerimiskohustus, kuna vaktsineerimine on teenistussuhte jätkamise eelduseks. Tegemist ei ole sundvaktsineerimisega. Riigikohtu hinnangul võivad töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse 5. mai 2000. a määruse nr 144 § 6 lg 2 p 11 anda käskkirja nr 162 p-le 4 piisava õigusliku aluse. Samuti ei tekkinud Riigikohtul käskkirja nr 162 p-ga 4 kaasneva õiguste riive proportsionaalsuse osas tõsiseid kahtlusi: vaktsineerimise eesmärk on inimeste elude ja tervise kaitse ja riigi tuumikfunktsioonide lakkamatu toime; kaitseväelaste teenistus- ja reageerimisvõime säilitamine ja seeläbi riigi kaitsevõime kindlustamine. Hetkel võib tänase parima teadmise kohaselt eeldada, et vaktsineerimine võimaldab vastustajal riigikaitselise tegevuse korraldamisel esmajoones vähendada tegevteenistujate raske haigestumise riski ning vähemal määral viiruse ülekandumist. Tingimuslikule vaktsineerimiskohustusele alternatiivseid meetmeid hetkel ei esine. Vaktsineerimisnõude eesmärgid on äärmiselt kaalukad (s.o teiste isikute elu ja tervise kaitse), mistõttu on Riigikohus pidanud enda esialgses hinnangus piiranguga kaasnevat riivet mõõdukaks. Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendavalt märkida, et lisaks viimati nimetatud eesmärkidele tuleb kaalukaks eesmärgiks pidada ka riigi kaitsevõime tagamist igas ettenägematus olukorras. Riigil võib olla vajalik oma kaitsevõimet iga hetk reaalselt kasutada ja sellisel hetkel kaitsevõime kasutamine erineks märgatavalt tavaolukorras tegutsemisest. Kaitseväes olevate inimeste üheaegsel kasutamisel riigi julgeoleku tagamiseks ei oleks eelduslikult võimalik järgida neid meetmeid, mis aitaksid vaktsineerimata inimestest lähtuvat nakkusohtu vähendada kuni nullini. Kaitsevõime kasutamist raskendaks see, kui vajalikud inimesed, kes ei ole vaktsineeritud, ei saaks kriitilisel hetkel tulenevalt COVID-19 haigusest oma ülesandeid riigi julgeoleku tagamisel ühiselt täita. Tingimusliku vaktsineerimise kohustuse osas on olemas piisavad lisatagatised: vaktsiini ohutuse hindamine, võimalike vastunäidustuste hindamine, kasutusel olevate vaktsiinide seire, kaitseväelastele hüvitamismehhanism (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 25.11.2021 määrus asjas nr 3-21-2241, p 31).
3-21-2237 ning sellest tulenevalt vajadusel eelistama isiklikele huvidele avalikke huve. Kaebajatel on võimalik kaaluda, kas nende jaoks on olulisem jätkata tegevteenistuses ja esitada nõutav tõend või vajadusel teostada ennast teises valdkonnas.
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.