Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
3. märts 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-21-787
Haldusasi
X kaebus Eesti Töötukassa 2. märtsi 2021. a otsuse nr TVH/21/011062 ja 13. aprilli 2021. a vaideotsuse nr
tühistamiseks ning Eesti Töötukassa kohustamiseks vaadata tema 9. novembri 2020. a taotlus uuesti läbi
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 31. augusti 2021. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Eesti Töötukassa, esindajad Agnes Aadel ja Kaarina Ristmägi
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
16. veebruar 2022
RESOLUTSIOON
Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 31. augusti 2021. a otsus haldusasjas nr 3-21-787 muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 4. aprillil 2022 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus
3-21-787 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
X esitas Eesti Töötukassale 09.11.2020 töövõime hindamise taotluse.
2.Eesti Töötukassa tuvastas 02.03.2021 otsusega nr TVH/21/011062 X-l osalise töövõime (töövõimetoetuse seaduse (TVTS) § 5 lg 3 p 2) kestusega üks aasta (10.02.2021– 09.02.2022). Taotlejal on mõõdukad tegutsemispiirangud õppimise ja tegevuste sooritamise, muutustega kohanemise ja ohu tajumise ning suhtlemise valdkondades, mille põhjuseks on psüühika- ja käitumishäired. Taotleja kirjeldatud piiranguid teabe edasiandmise ja vastuvõtmise valdkonnas on hinnatud koos abivahendi (prillid) kasutamisega ning sellest lähtuvalt ei ole tegutsemisvõime piiratud. Muud taotleja kirjeldatud tervisehäired ei ole tervise infosüsteemi (TIS) andmetel töövõimet mõjutavad. Piirangud liikumise ja käelise tegevuse valdkondades ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust. Taotlejal on emotsionaalse labiilsuse, impulsiivse käitumise (raske on oma käitumist kontrollida) ja tahteaktiivsuse alanemise (initsiatiivi vähesus, kiire väsimine) tõttu piiratud igapäevatoimingute tegemine, stressiga toimetulek, suhtlemine ja suhtekäitumise reguleerimine. Arvestades taotleja tervisekahjustuse muutlikku iseloomu, on tema töövõime ühe aasta jooksul raskesti prognoositav. Taotleja kirjeldatud piirangud vajavad terviseandmete alusel täpsustamist. Enne korduvhindamist on vajalik, et taotleja pöörduks oma perearsti poole, kes otsustab edasiste uuringute, eriarstidele suunamise ja ravi vajaduse üle.
3.X esitas 10.03.2021 vaide töövõime hindamise otsuse kehtetuks tunnistamiseks, leides, et tal puudub töövõime. TIS-i andmed on puudulikud, arstide sissekanded kas puuduvad või on mittemidagiütlevad või ebaõiged.
4.Eesti Töötukassa jättis 13.04.2021 vaideotsusega nr 1198 X vaide rahuldamata. Töövõime hindamise otsus tugineb tervishoiuteenuse osutaja (Qvalitas Arstikeskus AS) ekspertarsti 27.02.2021 eksperdiarvamusele. Kuigi taotleja hinnang oma tegutsemisvõimele on väga oluline, peavad inimese ütlusi kinnitama ka terviseandmed. Vaide esitaja töövõime ulatuse tuvastamise aluseks võetav võtmetegevuste arvväärtuste summa on 6 ning tervise- ja tööministri 07.09.2015 määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ (määrus nr 39) § 8 alusel on tervishoiuteenuse osutaja ekspertarst kaalutlusõigust kasutades hinnanud vaide esitaja töövõime osaliseks, sest tema igapäevategevused ei ole täielikult takistatud. Ekspertarst analüüsis terviseandmeid vaidemenetluse ajal veel kord ning hindas vaide esitaja tegutsemisja osalusvõimet mh 18.03.2021 toimunud visiidi käigus, kuid jäi varasemate järelduste juurde. Vaide esitaja digiloo andmed ja füsioterapeudi hinnang ei kinnita kehalisi häireid, mis piiraksid tema töövõimet. Isikul on vaimse tervise häireid, aga ravi ei tarvita. Töövõime hindamisel arvestatakse isiku üldist töövõimet tööturul, mitte ainult sobivust konkreetsele ametikohale. Hindamisel võetakse arvesse kõiki võimalikke töötamise valdkondi ning seda, et sobimatuid töövõtteid ja -tingimusi on võimalik vältida. Ekspertarsti hinnangul ei sobi vaide esitajale suur vaimne pinge, vastutusrikas töö. Kui töövõime edaspidi oluliselt muutub ja seda kinnitavad ka terviseandmed, on võimalik esitada uus töövõime hindamise taotlus.
2(8)
3-21-787
5.X esitas Tallinna Halduskohtule 14.04.2021 kaebuse, mis võeti menetlusse nõuetega tühistada Eesti Töötukassa 02.03.2021 otsus nr TVH/21/011062 ja 13.04.2021 vaideotsus nr 1198 ning kohustada Eesti Töötukassat vaatama kaebaja 09.11.2020 taotlus uuesti läbi. Ekspertarst võttis hinnangu aluseks arstide ebaõiged ja vastuolulised sissekanded, millest tingituna on väär ka eksperdiarvamus. Otsuse tegemisel ei pööratud tähelepanu kaebaja esitatud tõenditele. Ebaõige on väide, et kaebaja kirjeldatud piirangud liikumise ja käelise tegevuse valdkondades ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust. Samuti on väär, et tegemist ei ole kehalise tegutsemisvõime piiranguga. Kaebajal on raskusi liikumisega ja käelise tegutsemisega, mis on tingitud traumadest, mis tekitavad kaebajale krampe (sagedamini esinevad valukrambid kätel). Kaebaja ei suuda pikaajaliselt seista, tal on skolioos ja lampjalgsus. Kaebaja lonkab vasakut jalga ja mõnda liigutust tehes tekivad tal lihasvalud. Käte sirutamisel tekivad probleemid, sest vanem vend murdis põhikooli ajal tema käeluud küünarnukkidest ning peale seda on kaebajal küünarnukkides lihasvalud, mistõttu on raskendatud käte sirgelt ette asetamine. Kaebajal on suuri raskusi raskete esemete liigutamisel. Sõrmedes on valusad krambid ja need muutuvad tuimaks, eriti vasakul käel, sest põhikooli alguses sai kaebaja sepavasaraga löögi vastu vasaku käe sõrmi ning pärast seda traumat on tema vasaku käe sõrmeluud deformeerunud. Kaebajal on raskelt viga saanud veel vasaku käe pöial (jäi autoukse vahele) ning parema käe pöial (jäi korteriukse vahele) ja keskmine sõrm (vanem vend lõi haamriga). Kaebaja halb vaimne tervis on tingitud just tema füüsiliselt seisundist. Kaebajal on olnud mitu rasket peatraumat, kuid arstid ei ole seda lähemalt uurinud. Kaebajal esineb sageli lühiajalisi mälukaotusi ning tal on raske püsida teadvusel. Kaebajal on halb silmanägemine juba lapseeast. Kaebaja on töötanud turvamehena, aga ta ei suuda pidevalt sundasendis (sirge seljaga) seista. Töövõime esmakordsel hindamisel määrati kaebajale üheks aastaks puuduv töövõime ja pole arusaadav, miks määrati kaebajale nüüd osaline töövõime. Kaebaja terviseseisund vastab puuduvale töövõimele.
6.Eesti Töötukassa palus 01.06.2021 vastuses jätta kaebus rahuldamata. Töövõime ulatuse hindamisel on võetud aluseks kaebaja 05.02.2021 taotluses märgitud hinnangud oma tervisele ja TIS-i kantud terviseandmed. Töövõime hindamise otsus on tehtud tervishoiuteenuse osutaja ekspertarsti 27.02.2021 eksperdiarvamuse alusel. Vaidemenetluses kontrollis sama ekspertarst enne 20.03.2021 täiendava arvamuse koostamist kõiki asjaolusid veel kord (sh hindas kaebajat 18.03.2021 visiidi käigus), kuid jäi esialgsele seisukohale, et kaebajal on osaline töövõime, sh mõõdukad tegutsemispiirangud õppimise ja tegevuste sooritamise, muutustega kohanemise ja ohu tajumise ning suhtlemise valdkondades, mille põhjuseks on psüühika- ja käitumishäired. Selle hinnanguga on nõustunud ka Eesti Töötukassa enda ekspertarst. Kaebaja ei vaja igapäevaselt kõrvalabi. Psühhiaatri sissekande järgi ei kasuta kaebaja ühtegi ravimit, vaid kasutab enda rahustamiseks kanepit. Kaebaja liigub väljaspool kodu iseseisvalt, abivahenditest kasutab individuaalselt valmistatud tallatugesid. Kõnnimuster ja liikumistempo on normipärased. Kaebaja kirjeldatud piirangud liikumise ja käelise tegevuse valdkondades ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust. Terviseandmete põhjal ei ole kaebajal kehalist haigust, mis võiks püsivalt takistada seismist, istumist, liikumist, käelist tegevust. Füsioterapeudi hinnangul on kogu keha lihaskond üldiselt hästi arenenud. Liikuvustestid lülisambas vastavad normile ja on valuvabad. Käte sirutamise ja käteosavuse võtmetegevustes piirangud puuduvad. Ühe käe probleem üldjuhul olulist piirangut ei põhjusta. Kaebajal ei ole diagnoositud käelisi tegevusi takistavaid haigusi ning olulisi kõrvalekaldeid ei leitud ka visiidipõhisel hindamisel. Piiranguid teabe edasiandmise ja vastuvõtmise valdkonnas hinnati koos abivahendi (prillid) kasutamisega ning sellest lähtuvalt ei ole tegutsemisvõime piiratud. Laktoositalumatus ei mõjuta kaebaja töövõimet. Ekspertarst hindas kaebaja töövõime osaliseks, sest tema igapäevategevused ei ole täielikult takistatud. Kaebaja töövõime pikemaks prognoosimiseks on vajalik uus psühhiaatri konsultatsioon ja ravi määramine. Töötukassa ekspertarst koostas kohtumenetluses 01.06.2021 täiendava seisukoha, mille kohaselt ei sobi kaebajale suur vaimne pinge, vastutusrikas töö. 3(8)
3-21-787
7.Tallinna Halduskohus jättis 31.08.2021 otsusega X kaebuse rahuldamata. TVTS § 1 lgst 1 ja § 5 lg-test 1–3 nähtuvalt ei anna pelgalt isiku pikaajaline tervisekahjustus alust osalise või puuduva töövõime tuvastamiseks, kui nimetatud tervisekahjustus ei sega isiku igapäevaelus osalemist ja tegutsemist pidevalt või oluliselt. Kui isik on võimeline töötama, siis ei ole tema töövõime vähenenud. Kui tervisekahjustus takistab töötamist vaid osaliselt, ei ole alust tuvastada töövõime puudumist. Puuduva töövõime tuvastamine on põhjendatud vaid juhul, kui terviseseisundist tulenevad tegutsemise piirangud, prognoos ja eeldatav kestus võimaldavad järeldada, et isik ei ole võimeline töötama. Seega tuleb töövõime hindamisel hinnata, kas ja kuivõrd isikul olev tervisekahjustus talle igapäevaelus piiranguid seab. TVTS § 7 lg-st 3 ja määruse nr 39 § 5 lg-st 1 tulenevalt ei pidanud vastustaja eeldama, et kaebaja terviseandmed on puudulikud või ebaõiged ning seetõttu puudus vastustajal kohustus suunata kaebaja täiendavale arsti vastuvõtule. Kaebaja väited tema terviseandmete ebaõigsusest ei ole leidnud kinnitust. Kaebaja terviseandmed ei kinnita lapsepõlves kogetud traumadest tulenevaid piiranguid ega tagajärgi ning kaebaja ei viidanud neile ka töövõime hindamise taotluses. TVTS § 6 lg 4 mõtte kohaselt tuleb töövõime hindamisel lähtuda eeskätt isikut ravinud arsti tuvastatud asjaoludest ja neist saab lähtuda eelkõige juhul, kui isik on kuue kuu jooksul enne töövõime hindamise taotluse esitamist käinud asjaomase kaebusega arsti vastuvõtul. Vastustajale ei saa heita ette terviseandmetega arvestamata jätmist olukorras, kus kaebaja ei ole ise mõne enda kirjeldatud piirangu või traumaga seoses arsti vastuvõtule läinud või arsti vastuvõtu andmed ei kinnita väidetud terviseprobleeme. Kaebaja kirjeldatud piiranguid liikumise ja käelise tegevuse valdkondades hinnati täiendavalt vaidemenetluses (18.03.2021). Töövõime hindamise taotluses esitatud andmed ja kirjeldatud piirangud ning seisundid on küll olulised, kuid neist ei saa lähtuda olukorras, kus terviseandmed neid ei kinnita. Ekspertarst on 27.02.2021 hinnangus arvestanud peamise kaebajale piiranguid põhjustava diagnoosiga (depressiivne skisoafektiivne häire) ning märkis, et olemasolevate terviseandmete põhjal ei ole võimalik seisundit prognoosida pikemalt kui üks aasta ja vajalik on uus psühhiaatri konsultatsioon. Töötingimuste osas märkis ekspert, et kaebajale ei sobi suur vaimne pinge ja vastutusrikas töö. Ekspertarst kutsus vaidemenetluses kaebaja ka visiidipõhisele hindamisele ja koostas 20.03.2021 täiendava eksperthinnangu, milles jäi varem tuvastatu juurde (tuginedes mh füsioterapeudi 18.03.2021 hinnangule, samuti ortopeedi 2021. a sissekannetele ning viidates ka röntgen- ja MRT-uuringute tulemustele). Ortopeed ühtegi kehalist haigust ei diagnoosinud ning neuroloogi ja reumatoloogi vastuvõtul ei ole ta käinud. Kohtu pädevus töövõime hindamise käigus koostatava ekspertarvamuse sisulisel hindamisel on piiratud, sest kohus ei saa sisuliselt kontrollida ekspertarvamuses esitatud meditsiiniliste hinnangute õigsust. Kui pädev isik on ekspertarvamuses meditsiinialastele erialateadmistele tuginedes asunud seisukohale, et isikul esinevad kehalise ja vaimse võimekuse valdkondades ja võtmetegevustes teatud intensiivsusega piirangud, siis saab kohus sellise hinnangu ebapädevaks tunnistada vaid juhul, kui toimikus olevatest andmetest nähtub, et eksperdiarvamuse koostaja ei ole arvesse võtnud kõiki olulisi asjaolusid, mille arvesse võtmise korral võinuks eksperdi lõppjäreldus osutuda teistsuguseks. Praegusel juhul ei teki ekspertarsti hinnangute usaldusväärsuses põhjendatud kahtlust. Kuivõrd hindamise lähtekohaks on isiku enda taotluses antud hinnangud, siis ei pea eksperdiarvamus käsitlema neid valdkondi ja võtmetegevusi, mille osas kaebaja ei ole ise piiranguid märkinud. Vastustaja ja ekspertarst on arvestanud kõigi kaebajal diagnoositud seisunditega ning väiteid käelise tegevuse ja liikumisega seotud valdkondades on täiendavalt uuritud visiidipõhisel hindamisel. Lisaks on vastustaja enda ekspertarst andnud kohtumenetluses põhjaliku seisukoha. See, kas olemasolevad andmed on töövõime hindamiseks piisavad või mitte, on eriteadmistel põhinev otsustus. Asjaolu, et ekspert ei tuvastanud kaebaja väidetud piiranguid, ei tähenda, et mingid asjaolud oleksid jäänud arvestamata. Töötukassa ekspertarsti 01.06.2021 seisukohas on 4(8)
3-21-787 üheselt välja toodud, et terviseandmete järgi puuduvad kaebajal kehalised haigused, mis võiks piirata tema käteosavust. Perearsti 19.05.2017 ja 28.05.2019 sissekannetes on mh kirjeldatud sõrmede vanasid traumasid ja funktsioonihäiret ning valu küünarliigeses, kuid muud tõendid (sh 02.03.2020 ja 02.11.2020 röntgenülesvõtted, töötervishoiuarsti 10.10.2018 sissekanne, 18.03.2021 visiidipõhise hindamise tulemused, ortopeedi 25.02.2021 epikriis) neid ei kinnita. Keskendumisraskusi ja meeleolulangust on kirjeldatud üldarsti 18.06.2012 epikriisis, kuid mitte hilisemates sissekannetes. Skolioosi osas selgitas ekspertarst, et taastusraviarst kirjeldas 14.12.2017 epikriisis seljast tehtud röntgenülesvõtet, kus leiti rinnaosa kerge niverdus vasakule, traumaatilisi ega destruktiivseid muutusi ei sedastatud. Raviks soovitati füsioterapeudi teenust, mida kaebaja ei kasutanud. Sellest järeldub, et haigus kaebajale tõsiseid vaevusi ja töövõimet mõjutavaid piiranguid ei põhjusta. Kuna nägemisteravuse langust kompenseerivad prillid, siis ei ole see hinnatav piirangute põhjustajana. TIS-is ei ole kirjeldatud arme ega armivalu kaebaja pea piirkonnas, samuti teadvusel püsimisega seotud piiranguid. Kaebaja tõstatatud kahtlused erialaarstide järelduste osas ei ole põhjendatud. Kohtul ei ole alust kahelda arstide tuvastatud asjaolude ja seega ka ekspertarsti seisukoha õigsuses. Kohus ei ole pädev kontrollima ekspertarsti erialateadmistel põhineva hinnangu sisulist õigsust. Eksperdi hinnangu põhjendused on loogilised ja lõppjärelduse kujunemine jälgitav. Kohtumenetluses on töötukassa ekspertarst täiendavalt analüüsinud kaebaja väiteid ja terviseandmeid ning leidnud põhjendatult, et TIS-i andmed kaebaja väiteid ei kinnita. Vastustaja ja ekspertarstid ei ole otsuse tegemisel seotud varasemate töövõime hindamise otsustega, seda eriti olukorras, kus taotleja terviseseisund võib muutuda. Töötukassa ekspertarst viitas, et kaebajal on osaline töövõime alates 12.06.2018 ning ta on töötanud tisleri ja turvatöötajana. Seega ei ole kaebajal tuvastatud osalist töövõimet esmakordselt. Kaebaja osaline töövõime on tuvastatud kehtivusega üks aasta. Kui kaebaja terviseseisund muutub ja seda kinnitavad TIS-i andmed või muud tõendid, on tal võimalik esitada uus taotlus töövõime hindamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.X palub 01.09.2021 apellatsioonkaebuses (täiendatud 08.09.2021) tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Kohus on põhjendamatult uskunud valelikke arste ja nende ebaõigeid väiteid kaebaja tervisliku seisundi kohta ning jättis kaebaja esitatud tõendid vajaliku tähelepanuta. Probleem on selles, et arstid kas ei täida TIS-i või teevad seda väga lakooniliselt, mis jätab kaebaja vigastuste kirjeldused väga lünklikuks või olematuks. TIS-i ei ole lisatud ka röntgen- või MRT-pilte. Kuna TIS-i andmed on puudulikud, siis ei ole võimalik ainult neile tugineda, vaid kaebaja tervislikule seisundile tuleks pöörata tõsisemat tähelepanu. Ebaõige on füsioterapeudi hinnang, et kaebaja lihaskond on üldiselt hästi arenenud, sest õla/kaela lihas on vasakul märgatavalt väiksem kui paremal ja kaebajal esinevad valud seljas. Põhjendamatu on heita ette neuroloogi või reumatoloogi vastuvõtul mitte käimist, sest kaebajat ei ole sinna kunagi saadetud. Kaebajal esinevad nii väsimus ja hingeldus kui ka pearinglus ja tasakaaluprobleemid, kuid neid kaebusi ei ole arstid TIS-i märkinud, jättes mulje, et kaebajal ei olegi terviseprobleeme. Elus kogetud tõsised traumad on tekitanud kaebajale jäädavad sirutamisraskused ning vähendanud tema käteosavust ja liigutuste kindlust. Kaebaja töövõimet mõjutab kaudselt ka laktoositalumatus, sest toitumiskava järgimine nõuab suurt tähelepanu. Kaebaja igapäevategevused on täielikult takistatud ning ta peab väga tihti küsima isa ja ema abi. Jääb arusaamatuks, miks on ekspertarst viidanud psühhiaatri konsultatsiooni vajadusele, kui kaebaja tervislik seisund on põhjustatud füüsilistest vigastustest, mitte vaimsest häirest. Psühhiaatri konsultatsioon oleks üksnes aja ja energia raiskamine. Halduskohus ei hinnanud piisava tähelepanuga kaebaja esitatud tõendeid ja põhjendusi, et tal on jäädavad vigastused, mida arstid ei ole TIS-is fikseerinud. Eksperdiarvamus, mis tugineb 5(8)
3-21-787 puudulikele terviseandmetele, ei ole usaldusväärne. Kaebaja tervisekahjustused on püsivad ning ta tugineb igapäevaelus vanematele ja ei ole võimeline iseseisvalt tööd otsima või tegema. Töötukassa ei ole kaebajale leidnud sobivat tööd (nt kodukontori tüüpi). Kuna arstid ei täida TIS-i korrektselt, siis ei saa kohus otsust põhjendada sellega, et TIS-i andmed ei kinnita kaebaja väiteid lapsepõlves kogetud traumadest tingitud piirangute kohta. Kaebaja on neile traumadele tuginenud juba aastaid ja käinud paljude erinevate arstide vastuvõttudel, kuid arstid lihtsalt ei täida TIS-i ega dokumenteeri kaebaja tervislikku seisundit õigesti. Kaebaja ei vastuta TIS-i andmete lünklikkuse eest. Kaebaja psüühikahäire on põhjustatud tema füüsilistest vigastustest. Halduskohus on märkinud, et ei ole isegi võimeline hindama, kas arstide antud teave on tõene ja usaldusväärne ning kui kaebaja on töötukassa otsuseid edasi kaevanud, on need alati tehtud vanade andmete alusel. Kohus ja arstid ei ole mõistnud kaebaja vigastuste tõsidust. Kaebaja on füsioterapeudi teenust kasutanud, aga see oli talle koormav, sest selleks tuli tal iga kord sõita Vääna-Jõesuust Tallinnasse. Füsioterapeut andis kaebajale paberi harjutustega, mida iga päev teha ja kaebaja on neid kodus teinud. Kaebajal pole raha, et soetada nägemisteravuse langust kompenseerivaid prille, viimased prillid sai ta põhikooli ajal. Toidu ja ravimite ostmiseks raha saamiseks on kaebaja olnud sunnitud töötama. Kaebaja ei töötanud otseselt tislerina, vaid tegi sisustustöid, kuid seda vaid lühiajaliselt (üks kuu), sest sai hemorroidid ja tervislik seisund halvenes. Hiljem pidi kaebaja töötama turvamehena, kuid tal tekkisid ninaverejooks, migreenid ja näole dermatiidi laadne probleem. Turvamehena töötas kaebaja ca 6 kuud, sellest 1–2 kuud täistööajaga ja ülejäänud aja poole kohaga. Kaebaja ei ole tervise tõttu võimeline töötama ning ta ei peaks olema kohustatud käima tööl valudes ja kannatades. Kaebaja töövõime ei ole osaline, vaid puuduv. Osalise töövõime toetus ei ole kaebajale äraelamiseks piisav ja vanemad ei taha teda toetada. Kaebaja ei soovi minna arstide juurde, kes ei täida korrektselt TIS-i ja kellele ei ole võimalik vastu vaielda. Kaebaja palub määrata endale puuduva töövõime.
9.Eesti Töötukassa palub 07.10.2021 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata, jäädes varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Vastustaja ei sea kahtluse alla raviarstide sissekannete usaldusväärsust ja korrektsust ning ekspertarst ei saa anda hinnanguid raviarstide töö kvaliteedile, pädevusele ja otsustele. Apellandi töövõimet ei ole seejuures hinnatud ainuüksi TIS-i andmete põhjal, vaid ka 18.03.2021 visiidipõhise töövõime hindamise alusel, mille käigus apellandi kehaline võimekus objektiviseeriti füsioterapeutiliste testidega. Töötukassa ekspertarst on lisaks selgitanud, et kuigi TIS ei sisalda radioloogilisi pilte, on olemas nende piltide kirjeldused, leidude kokkuvõtted ja uuringute põhjal tehtud järeldused ning seega ei ole radioloogilise pildi nägemine otseselt vajalik. Töötukassa on palunud kaebajal vaidemenetluse käigus selgitada, milliste arstide visiitide andmed on kaebaja hinnangul TIS-ist puudu, kuid kaebaja selliseid täpsustusi ei esitanud, vaid viitas üksnes üldsõnaliselt andmete lünklikkusele ja puudulikkusele. Ka kohtumenetluses ei ole mingeid täpsemaid selgitusi antud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et X apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata (HKMS § 201 lg 4).
11.Ringkonnakohus rõhutab, et isiku töövõime ulatuse tuvastamine on meditsiinivaldkonna ekspertteadmistel põhinev hinnanguline otsus (TVTS § 7 lg 1; määruse nr 39 § 8 lg 6). Kuigi tervishoiuteenuse osutaja ekspertarsti koostatud eksperdiarvamus ei ole töötukassale vahetult siduv, saab ekspertarsti järeldused siiski ümber lükata ainult konkureeriva eksperdiarvamusega (vt lisaks Riigikohtu 05.09.2019 otsus nr 3-17-1110, p-d 22 ja 26). Kui taotleja on seadnud eksperdiarvamuses toodud hinnangu põhjendatult kahtluse alla, siis ei pruugi töötukassal ollagi muud võimalust, kui küsida teise eksperdi arvamust ning hinnata seejärel taotleja töövõime 6(8)
3-21-787 ulatust, kõrvutades mõlemaid arvamusi. Oluline on aga arvestada, et kuigi ühe erialaasjatundja arvamus võib anda aluse teise eksperdi hinnangu kõrvalejätmiseks, peab töövõime hindamine sellele vaatamata alati tuginema meditsiinialaste eriteadmistega spetsialisti hinnangule. Sellise hinnangu võib anda ka töötukassa enda ekspertarst või kohtumenetluses määratud ekspert, kuid töötukassa ega halduskohus ei saa ilma eriteadmisi omamata ja täiendavaid tõendeid kogumata asuda ise hindama eksperdiarvamuse sisulist põhjendatust. Seetõttu ei saanud halduskohus ja ei saa ka ringkonnakohus asuda ise hindama kaebaja esitatud röntgenülesvõtteid ja MRT-pilte.
12.Praegusel juhul on tervishoiuteenuse osutaja ekspertarst koostanud esmalt TIS-i kantud kaebaja terviseandmete alusel 27.02.2021 eksperdiarvamuse. Kuna terviseandmete põhjal ei leidnud kinnitust eelkõige taotleja väidetud olulised piirangud liikumise ja käelise tegevuse valdkondades, hindas tervishoiuteenuse osutaja ekspertarst vaidemenetluses kaebaja töövõimet 18.03.2021 ka visiidipõhiselt ja koostas 20.03.2021 täiendava eksperthinnangu, mis tugineb muu hulgas füsioterapeudi hinnangule. Täiendavalt on Eesti Töötukassa ekspertarst esitanud kohtumenetluses selgitused (22.07.2021 ja 06.10.2021) kaebaja väidete kohta, mis puudutavad TIS-i andmeid ja tervishoiuteenuse osutaja ekspertarsti järeldusi. Kuna asjatundjate hinnangud kaebaja töövõime ulatusele ja tema kirjeldatud piirangute esinemisele või puudumisele on olnud ühtelangevad (st kaebajal tuvastati üksnes mõõdukad tegutsemispiirangud õppimise ja tegevuste sooritamise, muutustega kohanemise ja ohu tajumise ning suhtlemise valdkondades), siis ei olnud halduskohtul vajadust koguda asja lahendamiseks täiendavaid tõendeid.
13.Halduskohtu pädevuses ei ole lahendada vaidlusi selle üle, kas arstid on kandnud TIS-i õiged ja täielikud andmed või mitte, sest see puudutab otseselt tervishoiuteenuse osutamist, millega seotud vaidlused kuuluvad lahendamisele tsiviilkohtumenetluse korras maakohtus (nt Riigikohtu 05.09.2019 otsus nr 3-17-1110, p 24). Kui kaebaja ei usalda mõnda arsti või ei pea teda asjatundlikuks, on tal alati võimalik pöörduda oma tervisemurega mõne teise arsti poole (sh vahetada perearsti). Terviseandmete puudulikkust ei kinnita asjaolu, et TIS-i ei ole kantud radioloogiliste uuringute pilte. Töötukassa ekspertarst on 06.10.2021 seisukohas asjakohaselt märkinud, et kuigi TIS ei sisalda kaebaja esitatud röntgen- ja MRT-pilte, on infosüsteemis olemas tehtud uuringute kokkuvõtted ja leidude põhjal tehtud järeldused. Sotsiaalministri 17.09.2008 määruse nr 53 „Tervise infosüsteemi edastatavate dokumentide andmekoosseisud ning nende esitamise tingimused ja kord“ lisa 1 „Ambulatoorse epikriisi andmekoosseis“ p-st 11.6 nähtuvalt tulebki radioloogiliste uuringute ülesvõtete kohta TIS-i kanda üksnes ülesvõtte identifitseerimist võimaldavad ja kiirgusdoosi kajastavad andmed, kuid pole nähtud ette piltide üleslaadimist, vaid selle asemel tuleb esitada uuringu kirjeldus ja tulemus (vt p-d 11.9 ja 11.10). TIS-i andmete väidetav puudulikkus ei saanud seejuures praegusel juhul üldse tingida ebaõiget hinnangut kaebaja töövõime ulatusele, sest vaidemenetluse raames 18.03.2021 toimunud visiidi käigus uuriti esmajoones just selliste piirangute esinemist või puudumist, mida kaebaja oli oma 09.03.2021 taotluses väitnud, kuid mida TIS-i andmetest ei nähtunud.
14.Ringkonnakohus ei kahtle, et kaebaja on kogenud elus tõsiseid traumasid ja need võivad olla põhjustanud talle pikaajalisi vaevusi, kuid töövõime hindamisel tuleb siiski lähtuda kaebaja terviseseisundist hindamise ajal. Kaebaja enda kirjeldatud piirangud on eksperdile hindamisel lähtekohaks, kuid eksperdi ülesanne on oma eriteadmisi rakendades anda objektiivne hinnang, kas kaebaja kohta kogutud terviseandmete (nii TIS-i kantud andmete kui ka visiidi tulemuste) põhjal on kaebaja väidetud piirangute esinemine usutav ja millise raskusastmega piiranguga on tegemist. Kaebaja poolt 18.03.2021 visiidi käigus sooritatud füsioterapeutiliste testidega ei ole tal tuvastatud piiranguid liikumise ja käelise tegevuse valdkondades. Kohtul ei ole alust kahelda füsioterapeudi järelduste õigsuses ainuüksi seetõttu, et kaebaja arvates on see hinnang ebaõige või sisaldab eksperthinnang mõningaid küsitavaid väljendeid (nt hantlite tõstmine „vilunult“) või kehalise võimekuse seisukohalt ebaolulist (nt sisaldab 20.03.2021 eksperdiarvamus 9 korral 7(8)
3-21-787 füsioterapeudi märkust „Hindamisel patsient närviline, kasutab ebatsensuurseid väljendeid.“). Nagu juba märgitud, ei saa kohus asuda ise eksperdi asemel hindama kaebaja terviseseisundit, vaid eksperdiarvamuse õigsuses kahtlemiseks võiks anda põhjust see, kui ekspert oleks võtnud aluseks ebaõige hindamismetoodika, jätnud olulised asjaolud tähelepanuta, teinud tuvastatud asjaoludest ilmselgelt meelevaldseid järeldusi või esineks ratsionaalselt põhjendatud kahtlus eksperdi erapooletuses. Selliseid asjaolusid praegusel juhul ei esine.
15.Kaebajal ei heidetud ette, et ta ei ole käinud neuroloogi või reumatoloogi vastuvõtul, vaid ekspertarst viitas üksnes sellele faktile. Asjaolu, et kaebajat pole nende eriarstide vastuvõtule saadetud, kinnitab kaudselt, et seda pole peetud tema terviseseisundit arvestades vajalikuks. Laktoositalumatus (E73.8) diagnoositi kaebajal juba 14.10.2016 ning töötukassa ekspertarst on usutavalt selgitanud, et laktoosivaba dieedi järgimise korral see töövõimet ei mõjuta ja dieedi jälgimine ei saa praeguseks olla kaebaja jaoks enam sedavõrd keeruline, et takistaks töötamist.
16.Kuna ekspertarsti hinnangul põhjustavad psüühika- ja käitumishäired kaebajal mõõdukad tegutsemispiirangud õppimise ja tegevuste sooritamise, muutustega kohanemise ja ohu tajumise ning suhtlemise valdkondades, siis tuvastati kaebajal osaline töövõime ning kuna tema seisund ja selle muutumine on raskesti prognoositav, siis ei pidanud ekspertarst võimalikuks anda hinnangut pikemaks ajaks kui üks aasta, viidates psühhiaatri täiendava konsultatsiooni ja ravi määramise vajadusele. Kaebaja leiab, et psühhiaatri konsultatsioon oleks tarbetu, sest tema töövõimet piiravad füüsilised vigastused, mitte vaimsed häired. Sellega ei saa nõustuda. TIS-i andmed kinnitavad, et kaebajal on põhihaigusena mh diagnoositud depressiivne skisoafektiivne häire (F25.1) ja psühhiaatri 23.03.2020 sissekande kohaselt tuleks tema seisundit põhjalikumalt hinnata, kuid juhtum suleti 11.08.2020, sest kaebaja soovis vahetada raviarsti. Hiljem ei ole kaebaja psühhiaatri vastuvõtul käinud. Terviseandmed ei kinnita kaebaja väidet, et psühhiaatri hinnangul on tema probleemid füüsilised, mitte vaimsed. Selleks, et uue töövõime hindamise käigus oleks võimalik kaebaja terviseseisundit hinnata täpsemalt ja pikemaajalise prognoosiga, tuleks kaebajal minna psühhiaatri vastuvõtule. Välistada ei saa võimalust, et kaebaja töövõime osutubki puuduvaks, kui vaimsed häired tekitavad talle ulatuslikke piiranguid, mis takistavad töötamist, kuid täpsemate järelduste tegemiseks vajalikke terviseandmeid ei saa koguda muul viisil kui arstide poole pöördudes. Eesti Töötukassal ei ole seadusest tulenevalt õigust määrata kaebajale puuduvat töövõimet üksnes põhjusel, et osalise töövõime toetus ei taga piisavalt tema äraelamist ja vanemad ei taha kaebajat toetada. Puuduva töövõime saab tuvastada ainult siis, kui kaebaja terviseandmed seda kinnitavad.
17.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb X apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 31.08.2021 otsus muutmata.
18.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. X on apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 15 eurot, kuid pole esitanud andmeid muude apellatsioonimenetluses kantud kulude kohta. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad X menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Töötukassa ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
19.Kuna otsuses on kajastatud kaebaja terviseandmeid, tuleb otsuse avaldamisel kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) 8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.