X kaebus Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 p 10 tühistamiseks osas, milles see näeb kaebaja suhtes ette selliste piirangute kohaldamise, mida ei kohaldata COVID19 haiguse vastu vaktsineeritud inimeste suhtes, ning p-de 14 ja 15 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Vabariigi Valitsus, esindajad v.adv Ants Nõmper ja adv Kairi Kilgi
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Lõpetada haldusasja nr 3-21-2030 menetlus osas, milles X taotleb Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 p 15 tühistamist.
Jätta kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 30.03.2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Vabariigi Valitsus kehtestas 23.08.2021 korraldusega nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ (korraldus nr 305) erinevad COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks mõeldud meetmed ja piirangud. Muuhulgas kehtestati selle p-s 10 loetelu tegevustest, mille osas kehtivad piirangud – sh sportimine, treenimine, noorsootöö, huvitegevus, huviharidus, täienduskoolitus ja täiendõpe (p 10(1)); spordivõistlused ning spordija liikumisüritused (p 10(2)); viibimine avalikes saunades, spaades, basseinides, veekeskustes ja ujulates (p 10(3)); avalikud koosolekud, avalikud üritused, konverentsid, teatrietendused, kontserdid ja kinoseansid, meelelahutusteenused (p 10(4)); viibimine muuseumides ja näituseasutustes (p 10(6)) ning viibimine toitlustusettevõtte müügi- või teenindusalal (p 10(7)). Loetletud tegevused on lubatud, kui täidetud on mh korralduse III osas, sh p-s 14 sätestatud nõuded. Korralduse nr 305 p-st 14 tuleneb loetelu isikutest, kes võivad p-s 10 nimetatud tegevustes osaleda. Kaebuse esitamise ajal kehtinud korralduse redaktsiooni kohaselt olid nendeks järgmised isikud: alla 18-aastane isik; isik, kelle vaktsineerimine ja testimine ei ole arsti otsusel võimalik tema tervislikku seisundit arvestades ning ta esitab enne tegevuses osalemist sellekohase tõendi; isik, kes on COVID-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineerituga võrdsustatud ning esitab enne tegevuses osalemist nimetatud asjaolude kohta tõendi; isik, kes on tegevusega seotud, kelle tööandja on töökeskkonna riskianalüüsis ette näinud ja rakendanud konkreetse tegevuskoha riskide maandamise meetmed, ning nimetatud isik on need nõuded täitnud või isik, kes on tegevuse eest vastutav või tema esindaja või seotud hädaabitööde tegemisega. Hilisemates redaktsioonides on täpsustatud alaealistele ning vaktsineeritutele kohalduvaid tingimusi. Korralduse nr 305 kaebuse esitamise ajal kehtinud redaktsioonis sisaldus ka p 15, mille kohaselt võis isik lisaks p-s 14 sätestatud alustele tegevuses osaleda juhul, kui ta esitas tõendi teatud tingimustele vastava ja negatiivse tulemusega SARS-CoV-2 testi tegemise kohta. Vabariigi Valitsus tunnistas 21.10.2021 korraldusega nr 362 „Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ muutmine“ p 1 alapunktiga 7 alates 25.10.2021 kehtetuks korralduse nr 305 p-i 15.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
2.X esitas 06.09.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korraldusele nr 305. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 1) Kaebaja ei ole vaktsineeritud ega soovi end vaktsineerida. Ta on terve ja teadaolevate terviseprobleemideta. Teda diskrimineeritakse ja tema põhiseaduslikke õigusi piiratakse aluseta. Kaebaja ei vasta korralduse nr 305 p-s 14 sätestatud tingimustele ning korralduse p 15 kohustab kaebajat kulutama raha testide tegemisele ainult selleks, et enda õigusi teostada. 2) Korraldus nr 305 on õigusvastane. Selle seletuskirja lk 22 kohaselt on piirangute eesmärk võimaldada korraldada ja läbi viia tegevusi, mis oleksid kõigi osalejate jaoks võimalikult turvalised, ning viidatud, et nakkusohutuse kontrollimine, sh vaktsineeritute ja läbipõdenute hulga kasv, võimaldab hoida ühiskonda võimalikult avatuna ja jätkata majandustegevust. Seletuskirjast järeldub seega, et korralduse eesmärk on inimeste vaktsineerimisele sundimine, mitte aga nakkuse leviku proportsionaalne tõkestamine. 3) Puuduvad usaldusväärsed teaduspõhised uuringud, mille kohaselt vaktsineeritud isikud ei levita või levitavad märkimisväärselt vähem COVID-19 haigust. Nakkusohu või selle olulise vähendamise ja vaktsineerimise vahel ei ole seost. Seadus lubab kehtestada üksnes nakkuse 2(11)
3-21-2030 leviku tõkestamiseks vältimatult vajalikke piiranguid ning hinnata tuleb nii iga piirangut eraldi kui kõiki samaaegseid piiranguid kogumis, kusjuures keeldudel ja käskudel peab olema nende tegelikku prognoositavat mõju arvestades põhjuslik seos nakatumise vähenemisega1. Põhjendamiskohustust on oluliselt rikutud, sest seletuskirja juurde ei ole lisatud viiteid usaldusväärsetele uuringutele, mille kaudu oleks tõendatud, et vaktsineeritud isik ei ole nakkusohtlik või kannab viirust ebatõenäolisemalt edasi. 4) Vaidlustatud punktid on materiaalselt õigusvastased. Need riivavad intensiivselt kaebaja õigust võrdsele kohtlemisele, vabale eneseteostusele ja eraelu puutumatusele. Sätestatud tingimused on ebaproportsionaalsed. Korralduse seletuskirja lk 26 kohaselt on vastavate piirangute eesmärgiks viiruse leviku riski maandamine. Võrdse kohtlemisega pole tegu juhul, kui sama leviku riskiga inimesi koheldakse ebavõrdselt. Vaidlustatud piirangud ei ole eesmärgi saavutamiseks sobivad, kuna puuduvad teaduspõhised argumendid, mis kinnitavad, et vaktsineerimine vähendab nakkuse levikut. Selliselt ei saa need olla ka vajalikud ja on ebamõistlikult koormavad. 5) Vaktsineerimine aitab ära hoida raske haigestumise, kuid puuduvad teaduslikud tõendid, et nad ei kanna viirust edasi ega nakatu. Nn vaktsineerimispass ei garanteeri isikule immuunsust ega seda, et ta üritustel osaledes ei võiks viirust edasi levitada. Tugeva immuunsüsteemiga tervislikult toituvad inimesed ei vaja vaktsiini, sest nende keha suudab iseseisvalt viirusega toime tulla. Sportimine, mis aitaks keha loomulikul teel vastupidavamaks ja tugevamaks muuta, on spordiklubides piiratud. 6) Meditsiinitöötajad ei julge võtta isiklikku vastutust vaktsineerimise soovituse andmise eest ning ükski Eesti kindlustusandja ei kindlusta vaktsiini tekitatud kahjude vastu. Arvestades Eesti kohtupraktikas välja mõistetavate hüvitiste suurust, ei tasu vaktsineerimise risk end ära. Vaktsineerimisega võivad kaasneda kõrvalnähud – käe funktsionaalsuse kadumine või vähenemine, vaktsiinisüsti kohale metallesemete nakkumine jmt. Puuduvad tõenduspõhised argumendid, et vaktsineerimine on ainuvõimalik lahendus mistahes inimese tervise kaitsmiseks, terve inimene võib edukalt omal käel viirusega toime tulla. 7) Kui vaktsiin peataks nakkuse leviku, ei peaks vaktsineerimispunktide meditsiinitöötajad kandma kaitseriietust ega töökeskkonda pidevalt desinfitseerima. Ka teadusringkonnad on hakanud tunnustama, et looduslikult omandatud või vaktsiiniga saadud immuunsus on nakkuse tõkestajana puudulik ja mööduv. See õõnestab väiksema koroonasse suremise riskiga isikute vaktsineerimise põhjendust. Euroopa Komisjon pole suutnud tuvastada, et vaktsineeritud inimene haigust ei levita.
3.Vabariigi Valitsus palub 15.12.2021 vastuses jätta kaebus rahuldamata (täiendavad seisukohad 31.01.2022), leides järgmist. 1) Korralduses nr 305 on kehtestatud inimeste elu ja tervise ning ülekaaluka avaliku huvi kaitseks, sh riigi toimepidevuse kaitseks vältimatult vajalikud COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 leviku tõkestamise meetmed ja piirangud. Nakkusohu miinimumini viimiseks võib piirata isikute kokkupuutumise võimalusi. Riik on kohustatud looma õiglase tasakaalu nakkushaige ja veel terve inimese (põhi)õiguste vahel ning arvestatava ohu korral on riigi sekkumine lubatav (teatud juhtudel isegi kohustuslik). Pandeemia ja kõrgete
Õiguskantsleri 12.01.2021 vastus õigusaktide eristamise ning COVID-19 haiguse levikuga seotud piirangute õigusliku iseloomu ja vaidlustamise kohta, vt https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/Vastus%20%C3%B5igusaktide%20eristamise %20ning%20COVID19%20haiguse%20levikuga%20seotud%20piirangute%20%C3%B5igusliku%20iseloomu%20ja%20vaidlustami se%20kohta.pdf.
3(11)
3-21-2030 või kasvavate nakatumisnäitajate tingimustes on riigil kohustus tagada kõigi inimeste elu ja tervis (PS § 16, § 28), mh tagades selleks tervishoiusüsteemi toimepidevus ja vältides tervishoiusüsteemi ülekoormamist. Riigil puudub võimalus jätta meetmed võtmata (PS § 14, riigi soorituskohustused). 2) Piirangute eesmärgid on kaitsta inimeste elu ja tervist, hoida ühiskond võimalikult avatuna, tagada riigi tuumikfunktsioonide toimimine ja avalike ülesannete täitmine ning võimaldada teenuste tarbimist nii, et samas hoitakse ära oht tervisele ja suremuse tõus viiruse tõttu. Tagada tuleb ka muude haigete õigus saada ravi ja tervishoiusüsteemi jätkusuutlik toimimine. Korralduses nr 305 on ette nähtud erandeid nii palju, kui on mõistlikult ja teaduspõhiselt võimalik ja põhjendatud. Nimetatud eesmärgid kaaluvad üles kaebaja huvid elada üksisiku tasandil igapäevaelu võimalikult vabalt ja piiranguteta. Piirangud on korralduse eesmärkide suhtes sobivad ja vajalikud, aidates kaasa inimeste elu ja tervise ning jätkusuutliku tervishoiusüsteemi kaitsele. 3) Olemasolevatest teadusandmetest nähtub, et võrreldes läbipõdemata vaktsineerimata isikutega, on vaktsineeritud isikutel oluliselt väiksem tõenäosus COVID-19 viirusesse nakatuda ja viirust edasi levitada. Vastustaja on korralduse nr 305 kehtestamisel ja muutmisel tuginenud teaduslikule konsensusele ning lähtunud Teadusnõukoja soovitustest. Teadusnõukoda on pandeemia vältel kogunud ja analüüsinud ekspertinfot ning esitanud oma põhjendatud seisukohad ja soovitused vastustajale. Teadusnõukoja soovitused põhinevad lisaks ka Terviseameti statistikal haigestumiste ja haiglaravi vajajate kohta ja nendele andmetele tuginevatel prognoosmudelitel ning Tartu Ülikooli uuringul „Koroonaviiruse levimus“.2 Teadusnõukoja soovituste kohaselt on vaktsineerimine väga efektiivne raske haiguse ära hoidmisel,3 sellest on vastustaja järjepidevalt lähtunud ning seega on võimalik lubada rohkem võimalusi avalikus elus osalemiseks vaktsineeritutele. Vastavalt Teadusnõukoja soovitustele aitaks laialdane vaktsineerituse tase oluliselt leevendada survet tervishoiusüsteemile. Ka TÜ seireuuringu tulemustest4 nähtub, et vaktsineeritute nakatumise tõenäosus on kolm korda väiksem kui neil, kes ei ole vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud. Prof. Joel Starkopfi sõnul põevad haiglaravi vajanud vaktsineeritud inimesed haigust võrreldes vaktsineerimata patsientidega kergemalt ja lühemalt ning neil on ligi kaheksa korda väiksem tõenäosus haiglaravi vajaduse järele.5 Uuringutest tuleneb ka, et kui vaktsineeritud inimene haigestub, võib temalt leida elujõulist viirust vaid paari päeva jooksul, kuid vaktsineerimata inimene võib olla nakkusohtlik nädala või isegi mitu.6 ECDC 29.03.2021 tehnilise raporti7 kohaselt leidub tõendeid, et vaktsineeritud isikutel tekib nakatumisel vähem viiruseosakesi, samuti vähendab vaktsineerimine nii sümptomaatilist kui ka asümptomaatilist nakatumist, mis võib tähendada, et viirust kantakse vähem edasi. 4) Teadusnõukoda on järjepidevalt olnud seisukohal, et vaktsineerimine on väga efektiivne raske haiguse ärahoidmisel ja haiglasse mitte sattumisel ning soovitanud kõigil end vaktsineerida.8 Näiteks 18.11.2021 seisuga on Teadusnõukoda kinnitanud, et vaktsineerimine
Internetis kättesaadav: https://pilv.riigikantselei.ee/index.php/s/o4rJwxHqgbPd9g5, vt nt Teadusnõukoja soovitused valitsusele 28.10.2021.
4(11)
3-21-2030 on kriitilise tähtsusega.9 Kaebajal ei ole võimalik väita ega tõendada, et tal on niivõrd tugev immuunsüsteem, et tal pole võimalik viirusega nakatuda ega seda edasi kanda. Ta pole esitanud ka tõendeid kinnitamaks kaebuses väljatoodud vaktsineerimise ebaharilike kõrvaltoimete esinemist. 5) Hetkel saadaval olevad vaktsiinid on ohutud. Kõik täna Eestis kasutuselolevad vaktsiinid on saanud müügiload. Ei ole põhjust uskuda, et pandeemia ajal kiirendatud müügiloa taotlemisel oleks COVID-19 vaktsiinide puhul efektiivsuse ja ohutuse osas järeleandmisi tehtud.10 Tingimuslike müügilubade andmine ei tähenda, et tegemist oleks eksperimentaalsete ja katsefaasis vaktsiinidega. Vaktsiinide ohutust kinnitab piisav kontroll ja pidev järelevalve. Euroopa Ravimiamet on kõiki Euroopas müügiloa saanud COVID-19 vaktsiine hinnanud piisavalt ohutuks ja tõhusaks koroonaviirusega võitlemisel. Rakendatud on erinevaid järelevalvemeetmeid, nt ohutusaruannete avaldamine. Tänane teadmine viitab piisavalt vaktsiinide efektiivsusele. 6) Riive kaebaja õigustele on proportsionaalne, arvestades korralduse eesmärke ning ülekaalukat avalikku huvi. Tulenevalt uue omikron-tüve kiirest levikust ning teadmatusest soovitab Teadusnõukoda kontrollmeetemete leevendustega oodata.11 Kaebaja ei ole toonud välja ülekaalukaid huvisid või enda õiguste ülemäärast rikkumist. Piiratud ei ole kaebaja ligipääs esmatarbeteenustele, vaid üksnes tegevustele, mis ei ole esmatähtsad, kuid mille raames võib esineda hõlpsasti nakatumist. Arvestades kõrget riskihinnangut ning asjaolu, et Eesti tervishoiusüsteemi koormus on korduvalt olnud kriitilisel piiril, tuleb ühiskonna huvisid üksikisiku huvidega võrreldes olulisemaks pidada ning lähtuda ettevaatuspõhimõttest. Hetke riskitaset arvestades ei saa üksikisikute huvisid, et neile kohalduvad piirangud oleksid leebemad ning mõjutaks vähem nende igapäevaelu, pidada piisavalt kaalukas õigushüveks, et piirangute leevendamine oleks põhjendatud.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kohtu menetluses on X kaebus Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 osaliseks tühistamiseks – p 10 tühistamiseks osas, milles see näeb kaebaja suhtes ette selliste piirangute kohaldamise, mida ei kohaldata COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud inimeste suhtes, ning p-de 14 ja 15 tühistamiseks. Praeguseks on Vabariigi Valitsus 21.10.2021 korralduse nr 362 p 1 alapunktiga 7 tunnistanud alates 25.10.2021 kehtetuks korralduse nr 305 punkti 15. Olukorras, kus vaidlustatud akt on kehtetuks tunnistatud, oleks halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 2 alusel iseenesest võimalik vastavas osas üle minna jätkutuvastuskaebusele, kuid selleks peaks esinema korraga kaks alust – see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja taotleb seda. Praegusel juhul ei ole kaebaja taotlenud jätkutuvastuskaebusele üleminekut, mistõttu lõpetab kohus menetluse korralduse nr 305 p 15 tühistamisega seonduvas osas HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. HKMS § 43 lg 1 p 2 kohaselt ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas halduskohtule kaebuse esitamine lubatud. Eelnevast tulenevalt ei vaata kohus kaebust sisuliselt läbi osas, milles kaebaja tugines korralduse nr 305 p-st 15 tuleneva tingimuse õigusvastasusele.
5.Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata, sest korralduse nr 305 p-dest 10 ja 14 tulenevate piirangute kohaldamine kaebaja suhtes, erinevalt COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud isikutest, on põhjendatud ega kujuta endast kaebaja diskrimineerimist.
Vastustaja vastuse lisa 7. Internetis kättesaadav: https://vaktsineeri.ee/covid-19/covid-19-vaktsiinid/.
Vastustaja vastuse lisa 9.
5(11)
3-21-2030
6.Kaebuse kohaselt diskrimineeritakse piirangute kehtestamisel alusetult kaebajat, kes ei ole kaebusest järelduvalt vaktsineeritud või COVID-19 haigust läbi põdenud ega vasta seetõttu korralduse nr 305 p-st 14 tulenevatele tingimustele, võrreldes vaktsineeritud isikutega. Kaebaja lähtub seejuures eeldusest, et vaktsineeritud inimesed on COVID-19 haiguse levitamisel sama nakkusohtlikud kui vaktsineerimata inimesed ehk nad haigestuvad, põevad ja levitavad haigust sarnaselt vaktsineerimata inimestega. Kaebaja tugineb oma eelduses sellele, et puuduvad vastupidised usaldusväärsed teaduspõhised uuringud ehk uuringud, millest nähtuks vaktsineeritud isikute poolt SARS-CoV-2 viiruse mittelevitamine või selle levitamine märkimisväärselt vähemal määral. Seega ei ole kaebaja arvates vaktsineerimata isikuid diskrimineerivate piirangutega võimalik saavutada viiruse leviku piiramist kui avalikku huvi teenivat eesmärki.
7.Korraldus nr 305 on üldkorraldus (HMS § 51 lg 2). Seega on tegemist haldusaktiga, millele kohaldub HMS § 54 ja mille õiguspärasuse eelduseks on, et see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vaidlustatud korraldus on olemuselt prognoosotsustus (nt RKHKo 19.02.2019, nr 3-17-1545, p 26). Kaebuse lahendamisel tuleb hinnata, kas vastavad haldusakti õiguspärasuse tingimused olid täidetud ja kaebaja viidatud erinev kohtlemine põhjendatud ning kas vastustaja prognoos oli põhjendatud ja valitud meetmed sellest lähtudes proportsionaalsed. Kohus hindab seda vaidlustatud otsustuse tegemise aja seisuga, milleks praegusel juhul on 23.08.2021.
8.Leides, et piirangud on ebamõistlikult koormavad ja need pole vajalikud, sest puuduvad teaduspõhised argumendid kinnitamaks vaktsineerimise ja nakkuse leviku vähendamise vahelist seost, on kaebaja sisuliselt kahtluse alla seadnud ka laiemalt piirangute vajaduse ja sobivuse COVID-19 haiguse leviku piiramisel. Kohus ei nõustu kaebaja kahtlustega piirangute vajalikkuse ja sobivuse osas. Vaidlustatud korralduses on sätestatud teatud nõuded (vt korralduse p 14), mille täitmisel on lubatud osaleda korralduses reguleeritud tegevustes (p 10). Korralduse seletuskirjas on põhjendatud, et SARS-CoV-2 põhjustatav COVID-19 on nakkushaigus, mis levib inimeselt inimesele piisknakkusena, viirust on võimalik saada nakatunuga lähikontaktis olles, hingates sisse viiruse osakesi või saastunud pindade ning nt saastunud käte kaudu. Õige on seega vastustaja positsioon, et sellise piisknakkusena leviva viiruse puhul on isikute kokkupuutumise võimaluste piiramine eesmärgi saavutamiseks iseenesest sobiv meede. Lisaks ei ole korralduse ainsaks eesmärgiks kitsalt haiguse edasikandumise tõkestamine ühelt inimeselt teisele. Seletuskirjast nähtuvalt on Vabariigi Valitsus arvestanud, et SARS-CoV-2 näol on tegemist viirusega, mille leviku kontrolli alla saamine on vältimatu inimeste elu ja tervise kaitseks ning eelkõige meditsiinisüsteemi jätkusuutliku toimimise tagamiseks.12 Seega on piirangute eesmärgiks ka sellise olukorra vältimine, kus meditsiinisüsteem ei suuda COVID-19 haigusega ravi vajavate inimeste suure arvu tõttu enam kõigile inimestele vajalikku ravi pakkuda. Seletuskirjas on põhjendatud, et nakkuse leviku prognoositavas tõusutrendis mõjutab nakatunute ja haigestunute hulk tervishoiuteenuse osutajate tavapärase abi osutamise võimekust. Sellises olukorras tuleb pidada põhjendatuks korralduse nr 305 p-s 10 loetletud tegevustes osalemiseks piirangute kehtestamist, mis olemuslikult vähendavad inimestevahelisi kontakte, piirates selliselt nii viiruse levimist soodustavate olukordade teket kui ka aidates tagada, et COVID-19 haigusest põhjustatud ravivajadus ei hakka ohustama meditsiinisüsteemi jätkusuutlikku toimimist. Seejuures on korralduse nr 305 seletuskirjas kajastatud andmed COVID-19 haigust põhjustava SARS-CoV-
Vt korralduse nr 305 seletuskiri. Internetis kättesaadav aadressi https://www.riigiteataja.ee/akt/312112021005?leiaKehtiv vahendusel.
6(11)
3-21-2030 2 viirusega nakatunud inimeste, haigestumise tõttu haiglaravi vajavate inimeste, sh intensiivravil olevate patsientide ja COVID-19 diagnoosiga surnud inimeste arvu kohta.
9.Lisaks ulatuslikule kontaktide piiramisele, viibimiskeeldudele jmt, mida ei ole ühiskonnas võimalik täielikult ja pikaaegselt viiruse leviku tõkestamiseks kasutada ja mis seetõttu ei saa tulla kõne alla leebema meetmena, aitab viiruse levikut ohjata ka elanikkonnas immuunkaitsega inimeste osakaalu suurenemine. Immuunkaitse saavutamine on võimalik küll nii haiguse läbipõdemise kui selle vastu vaktsineerimise teel, ent rahvatervise kaitse seisukohast saab neist mõeldavaks viisiks olla üksnes viimane. Kuna COVID-19 haiguse kulg erinevatel isikutel ja selle mõjud, sh pikaajalised mõjud, ei ole tänaseni piisava kindlusega teada ning haiguse vastu puudub ka teaduspõhist kinnitust leidnud tõhususega ravim, ei saanuks avalik võim praegusel juhul mõistlikult asuda viiruse pandeemilist levikut tõkestama massilise läbipõdemise soodustamise teel. Sellise lähenemisega kaasnevat surmade ja raskelt haigestumise suurt riski arvestades, mis tooks kaasa ka suured kulud tervishoiule ning arstiabi kättesaadavuse halvenemise, on vastustaja korralduse nr 305 seletuskirjas põhjendatult leidnud, et kõige efektiivsem viis koroonaviiruse leviku tõkestamiseks on vaktsineerimine ehk COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud inimeste osakaalu suurendamine elanikkonnas on koroonaviiruse leviku tõkestamiseks vajalik.
10.Üldisest võrdsuspõhiõigusest (PS § 12 lg 1) tuleneb nõue, et sarnases olukorras olevaid isikuid koheldaks võrdselt. Diskrimineerimisega on isikute ebavõrdsel kohtlemisel tegemist juhul, kui erinevaks kohtlemiseks puudub mõistlik põhjendus. Korralduse nr 305 p-s 10 on sätestatud sisulised tingimused tegevuste läbiviimiseks erinevates valdkondades, sh loetelu tegevustest, milles on lubatud osaleda mh p-s 14 sätestatud tingimused täitnud isikutel – teiste hulgas isikutel, kes on COVID-19 haiguse tõendatult läbi põdenud, haiguse vastu vaktsineeritud või vaktsineeritud isikuga võrdsustatud. Seevastu vaktsineerimata ja haigust läbi põdemata isikutel, kelle hulka kaebusest järelduvalt tuleb paigutada ka kaebaja, ei ole lubatud p-s 10 sätestatud tegevustes osalemine. Kaebaja märgib õigesti, et võrreldavateks gruppideks erineva kohtlemise kontekstis saab praegusel juhul pidada vaktsineeritud ja vaktsineerimata isikuid. Nõustuda ei saa aga kaebaja arvamusega, justkui puuduks taoliseks erinevaks kohtlemiseks mõistlik põhjendus. Erinev kohtlemine on praegusel juhul põhjendatav vajadusega suurendada elanikkonnas COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud inimeste osakaalu määral, et viiruse levik ja sellest tingitud haigusjuhtude arv ei ohustaks tervishoiusüsteemi jätkusuutlikku toimimist ega kahjustaks seeläbi avalikku huvi rahvatervise kaitse vastu. Tervishoiusüsteemi jätkusuutliku toimimise tagamise kui väga kaaluka avaliku huviga on seotud ka eesmärk vältida vaktsineerimata inimeste kui enam ohustatud inimgrupi haigestumist, kuna vastustaja esitatud andmetest nähtuvalt on suurem osa sümptomaatilise COVID-19 tõttu haiglasse ja haiglas intensiivravile sattunutest vaktsineerimata.13 Siiani ei ole üheselt teada, millistest konkreetse inimesega seotud asjaoludest, sh mil määral tema immuunsüsteemist või eluviisidest, võib nakatumise korral haiguse kergem või raskem kulg sõltuda. Seetõttu on üldiste inimestevaheliste kontaktide piiramiseks kehtestatud meetmete osas selliste erandite tegemine, mis soodustavad vaktsineeritud inimesi ehk eelduslikult immuunkaitse saanud inimesi, iseenesest loogiline ja põhjendatud, võimaldades nii majandus- ja sotsiaalsete suhete jätkuvat toimimist ja toetades immuunkaitsega inimeste osakaalu suurendamist elanikkonnas, mis omakorda aitab tagada haiguse leviku piiramist ja avalike teenuste, sh meditsiiniteenuste jätkusuutlikku osutamist. Ka Tallinna Ringkonnakohus on leidnud, et massiline läbipõdemine on rahvatervisele kõige ohtlikum viis pandeemia kontrolli alla saamiseks, kuna sellega kaasnevad surmade ja raskete haigestumiste suur arv, väga suured kulud tervishoiule ning
Vt vastustaja vastuse lisad 1 ja 2; vt ka https://www.err.ee/1608363600/starkopf-oleme-koroonaga-sarnasesolukorras-kui-martsis-aprillis ja prof. K. Fischeri jooksvalt uuendatav analüüs internetis aadressil http://www1.ms.ut.ee/krista/covid/vakts_nakat.html.
7(11)
3-21-2030 arstiabi kättesaadavuse halvenemine perioodidel, kui haigestumus on tipus (TLRKm 02.12.2021, nr 3-21-2473, p 12). Kaebajagi ei ole kaebuses vastustanud seisukohta, et vaktsineerimine aitab ära hoida rasket haigestumist. Vaktsineeritute sooduskohtlemine läbipõdenutega võrreldes on seega põhjendatav ka eesmärgiga saavutada elanikkonnas suurem vaktsineeritus selleks, et viirushaiguse edasine levik oleks olemasolevate vahenditega hallatav ja võimaldaks eelkõige tervishoiusüsteemi jätkusuutliku toimimise tagamist. Eelnevast tulenevalt ei ole alust pidada korraldusest nr 305 tulenevat keeldu osaleda selle p-s 10 nimetatud tegevustes isikutel, kellel eelduslikult immuunkaitse puudub, kaebaja suhtes ilmselgelt meelevaldseks.
11.Põhjendatud ei ole kaebaja väide piirangute sobimatutest põhjusel, et vaktsineerimise ja nakatumise ning viiruse edasikandmise vahel ei ole seost. Nii nähtub vastustaja esitatud prof. K. Fischeri poolt Eesti juuli- ja augustikuu andmete põhjal koostatud diagrammist, et täielikult vaktsineeritud inimestel on 4 korda väiksem tõenäosus nakatuda kui isikutel, kes ei ole vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud.14 Ka prof. K. Fischeri 12.12.2021 analüüsist, kus võrreldi Eesti eri inimgruppe – immuunkaitseta inimesi, lõpetatud vaktsiinikuuriga inimesi ning inimesi, kes on saanud immuunkaitse kas läbipõdemise teel või läbipõdemise ning vähemalt ühe vaktsiinisüsti teel – järeldub, et vaktsineerimata isikute nakatumiste hulk 100 000 inimese kohta on olnud ligi kaks korda suurem kui lõpetatud vaktsineerimiskuuriga isikute puhul.15 Väiksem nakatumise risk tähendab juba iseenesest ühtlasi väiksemat nakkuse edasikandmise riski. Vaidlustatud korralduse seletuskirjas toodud järeldust, et vaktsineerimine on tõhus meede COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks, kinnitavad ka Vabariigi Valitsuse Teadusnõukoja soovitused, kes on järjepidevalt olnud seisukohal, et vaktsineerimine on väga efektiivne raske haiguse ärahoidmisel ja haiglasse mitte sattumisel ning vaktsineerimist soovitanud,16 ja vastustaja viidatud teadusandmete tervikraportid,17 mida kohtupraktika kohaselt on üksikute uuringute ja teadusartiklite asemel eelkõige kohane arvestada, kuivõrd tegemist on globaalse pandeemiaga ja COVID-19 haigusega seotud teadusuuringuid tehakse ning analüüsitakse üle kogu maailma (nt TLRKm 02.12.2021, nr 3-21-2412, p 13, jt).
12.Tõenäoliselt ei suuda vaidlusalused meetmed ega vaktsineerimine tõepoolest tagada 100%list nakkusohu tõrjumist iga juhtumi korral ega garanteerida inimeste immuunsust, ent see pole ka nõutav. Meetme sobivuse test ei nõua meetme 100% efektiivsust. Praegusel hetkel ei saa olemasolevate teadmiste valguses väita, et kehtestatud piirangud ja nendest tehtud erandid oleksid ilmselgelt ebatõhusad ja põhjendamatud ega aitaks üldse saavutada taotletavat eesmärki – nakkuse leviku kontrolli all hoidmist ja tervishoiusüsteemi jätkusuutliku toimimise tagamist. Kohtupraktikas on leitud, et teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud järeldustele, nt ECDC raportitele tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt ei takista iseenesest seegi, et osa teadlasi on teistsugusel seisukohal (nt RKHKm 25.11.2021, nr 3-21-2241; TLRKm 02.12.2021, nr 3-212473). Vastustaja võis piirangute kehtestamisel lähtuda sel hetkel olemasoleval teabel põhinevast eeldusest, et vaktsineerimine annab inimesele vähemalt teatud perioodiks immuunkaitse, ning järeldada sellest, et kokkuvõttes eeldab piirangute leevendamine vaktsineeritud inimeste osakaalu suurenemist ühiskonnas määrani, kus võib eeldada, et kõik nakatumisjuhtumid on olemasolevate võimalustega hallatavad. Järeldust, et koroonavastane vaktsineerimine aitab vähendada haigusesse nakatumise, sümptomaatilise haigestumise, raskete
Vastustaja vastuse lisa 1. Vastustaja vastuse lisas 2 12.12.2021 seisuga; internetis jooksvalt uuendatuna kättesaadav aadressil http://www1.ms.ut.ee/krista/covid/vakts_nakat.html
Nt Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) 29.03.2021 tehniline raport, internetis kättesaadav: https://www.ecdc.europa.eu/en/news-events/ecdc-report-examines-sars-cov-2-transmission-risk.vaccinatedpreviously-infected-individuals.
8(11)
3-21-2030 haigusvormide, hospitaliseerimise ning surmade ohtu, toetab ka ECDC 01.09.2021 tehniline raport.18 Kaebaja seisukoht, mis puudutab vaktsineerimispunktide meditsiinitöötajate kaitseriietuse kandmist, on vaktsineerimise tõhususe kontekstis asjakohatu. Isikukaitsevahendid, sh kaitseriided ja -mask, aga ka keskkonna puhastamine jmt tegevused on vaktsineerimis- ja testimispunktide meditsiinitöötajate jaoks standardabinõud, et vältida lisaks COVID-19 haigusele ka muude nakkushaiguste või bakterite põhjustatud infektsioonide ja mikroobide levikut ning seeläbi kaitsta lisaks meditsiinitöötajatele endile ka teisi patsiente.
13.NETS § 28 lg-s 5 nimetatud piirangute sisu ja ulatuse kindlaks määramisel, sh erandite kehtestamisel, on Vabariigi Valitsusel avar kaalutlusõigus. Selle teostamisel peab Vabariigi Valitsus leidma tasakaalu kehtestatud meetmetest isikutele tekkivate piirangute intensiivsuse ja taotletava eesmärgi saavutamise eeldusliku tõhususe vahel. Kaalutlusõigus tähendab õigust valida mitme põhimõtteliselt lubatava ja võimaliku lahenduse vahel. Seejuures tuleb arvestada, et pidevalt täienevatel teadusandmetel põhinevate prognooside muutumine või täpsustumine ei muuda varem tehtud otsust iseenesest õigusvastaseks (nt RKHKm 25.11.2021, nr 3-21-2241, p 27; RKHKo 01.10.2019, nr 3-18-1891, p 19). Seega isegi kui retrospektiivselt peaks selguma valitud meetme loodetust väiksem tulemuslikkus, ei muuda see kaalutlusotsust õigusvastaseks, kui otsuse tegemisel võeti mõistlikult arvesse kõiki asjaolusid ja huve ning valitud lahendus ei olnud ilmselgelt meelevaldne. Praegusel juhul ei saanud kaalutlusotsuse tegemisel olla erinevate võimalike lahenduste tõhusus Vabariigi Valitsusele tõsikindlalt teada. Seega piisab lahenduse valiku õigustamiseks sellest, et see on põhimõtteliselt eesmärgipärane ning selle valikul ei ole lähtutud põhimõtteliselt meelevaldsetest kaalutlustest. Tagantjärgi on võimatu ka usaldusväärselt võrrelda valitud ja rakendatud lahenduse ning mõne teise põhimõtteliselt võimaliku lahenduse hüpoteetilist tõhusust. Kohtupraktikas on selgitatud, et kui tagantjärgi selgubki, et vaktsineerimisega omandatud immuunsus kestab tegelikkuses algselt eeldatust vähem aega, tuleb Vabariigi Valitsusel asjakohaste teadusandmete täpsustumisel hinnata vajadust muuta vaktsineeritud isikute sooduskohtlemise kestust (vt nt TLRKm 02.12.2021, nr 3-21-2212, p 21). Seda on vastustaja praegusel juhul ka teinud.
14.Kaebajaga tuleb nõustuda selles, et vaktsineerimisega võivad kaasneda teatud riskid. Vaktsiinide nagu muudegi immunoloogiliste ravimite või mistahes muude ravimitega võivad kaasneda kõrvaltoimed, sh ei ole harvadel juhtudel välistatud tõsised või ka ülitõsised kõrvaltoimed. Samas olukorras, kus mitte üksnes Eestis, vaid Euroopa Liidu tasandil ravimite turule lubamiseks pädevad organid on teatud vaktsiinidele andnud müügiloa ja vaktsiini on manustatud sedavõrd suurele hulgale inimestest, ilma et oleks tuvastatud selliseid riske ja ohtusid, mis väljuvad mistahes ravimi puhul teaduslikult põhjendatud tolerantsi piiridest, võis Vabariigi Valitsus võtta lähtekohaks teadmise, et vaktsiinide ohutus on kõrge. Lisaks ei saa vaktsineerimisega kaasnevaid riske pidada suuremaks COVID-19 haiguse läbipõdemisega kaasneda võivatest riskidest, arvestades selle haigusega haiglasse sattunud isikute hulka ja haiguse võimalikku raskusastet. Selles olukorras on mõistlik, et avalik võim propageerib vaktsineerimist ning kasutab erinevaid avalik-õiguslikke meetmeid selle soodustamiseks. Ka ülalviidatud ECDC andmetest saab põhjendatult järeldada, et vaktsineerimine on piisavalt ohutu, et seda soodustada kui tõhusat COVID-19 haiguse leviku tõkestamisele suunatud tegevust. Võimaldamaks potentsiaalsete tekkinud vaktsiinikahjude eest hüvitise taotlemist lisaks ravimi müügiloa hoidjale ka riigilt, on riik lisatagatisena valmistamas ette avalik-
Internetis kättesaadav: https://www.ecdc.europa.eu/sites/default/files/documents/Interim-public-healthconsiderations-for-the-provision-of-additional-COVID-19-vaccine-doses.pdf, lk 9-15; vt RKHKm 25.11.2021, nr 3-21-2241, p 27.
9(11)
3-21-2030 õigusliku vaktsiinikindlustuse loomist.19 Vaktsiinikindlustuse reeglid on kavandatud jõustuma 01.05.2022 ning COVID-vaktsiinide põhjustatud kahjujuhtumid hüvitataks tagasiulatuvalt.
15.Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et terve inimene võib edukalt omal käel viirusega toime tulla, mistõttu ei saa kaebaja hinnangul pidada vaktsineerimist ainuvõimalikuks lahenduseks mistahes terve inimese kaitsmiseks. On küll tõsi, et vanemaealisi ja kaasuvate haigustega inimesi on haiglaravi vajavate COVID-19 patsientide hulgas rohkem kui teisi, ent juba eeltoodud prof. K. Fischeri analüüsidest nähtub, et haiglaravi vajavate inimeste hulgas on ka kaebaja vanusegruppidesse kuuluvaid inimesi, nende hulgas omakorda on vaktsineerimata inimesi rohkem kui vaktsineeritud inimesi. Ühestki allikast ei nähtu, et käesoleval ajal oleks olemas selge teadusteadmine, et teatud kriteeriumitele vastavasse gruppi kuuluvad isikud põhimõtteliselt ei haigestu või haigestuvad väga harva või väga kergelt, kui välja arvata lapsed. Endiselt on tegemist uue nakkushaigusega, mida põhjustav viirus pidevalt muteerub ja mille puhul ei ole teada, mis põhjustel põevad mõned inimesed haiguse läbi ilma sümptomiteta, teised kergelt ning kolmandad raskelt või lausa väga raskelt, vajades haiglaravi, sh juhitavale hingamisele paigutamist. Seega puudus vastustajal mõistlik põhjus soodustada ka üksnes mõne teatud kriteeriumitele vastava grupi puhul nn loomulikule immuunsusele lootma jäämist.
16.Ülaltoodud põhjustel on vastustaja autoriteetsetele teadusandmetele tuginedes põhjendatult leidnud, et COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks kohane meede on elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu oluline suurendamine vaktsineerimise teel, ning kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostades sellest järeldanud, et kohane ja mõõdukas viis vaktsineeritute osakaalu suurendamiseks on vaktsineeritud inimeste sooduskohtlemine haiguse leviku tõkestamiseks kehtestatud inimeste vaheliste kontaktide vähendamisele suunatud piirangute kohaldamisel. Vaktsineeritud inimestega sarnaste täiendavate erandite tegemine võiks olla mõeldav, kui oleks veenev teadmine sellest, et teatud rühmatunnuste alusel kindlaks tehtavasse gruppi kuuluvad inimesed on põhimõtteliselt sellised, kelle puhul saab eeldada, et nad raskelt ei haigestu. Selliseid tunnuseid praegu olemasolev teadusteadmine defineerida ei võimalda. Isegi kui edaspidised teadusteadmised sunnivad valitsust või seadusandjat võtma teistsuguseid meetmeid, ei ole haiguse levima hakkamisest praegu möödas piisavalt aega, et seni valitud meetmete tõhusus kahtluse alla seada sel määral, et nende võtmist või nendega jätkamist saaks pidada ilmselgelt ebamõistlikuks.
17.Kaebaja kui vaktsineerimata inimese suhtes korraldusega nr 305 kehtestatud piirangud ei ole ülemäärased ka põhjusel, et kõiki olulisi elulisi vajadusi on kaebajal oma soovides teatud kohandusi tehes võimalik rahuldada. Korraldusega reguleeritud tegevused hõlmavad eelkõige vaba aja veetmise, sotsiaalse suhtlemise ja kultuuri tarbimisega seotud tegevusi, millele on võimalik leida alternatiive nt toidu kaasa tellimise, tehniliste vahendite kaudu kultuurielamuste saamise, vabas õhus sportimise jmt kaudu. Ehkki piirangud on kahtlemata intensiivsed ja alternatiivid ei ole reguleeritud tegevustega täiesti samaväärsed, ei välista vaidlusalused piirangud kaebajat ja temaga samasse rühma kuuluvaid inimesi siiski ühestki eluvaldkonnast täielikult. Lisaks on igaühele tehtud kättesaadavaks võimalus end tasuta vaktsineerida ja seeläbi avalikes huvides kehtestatud piirangute kohaldamisalast väljuda. Kohus ei nõustu kaebajaga, et korralduse seletuskirjast nähtuvalt on korralduse eesmärgiks inimeste vaktsineerimisele sundimine. Vaidlusalune korraldus ei pane kaebajale kohustust end vaktsineerida. Igal inimesel on võimalik valida, kas end vaktsineerida või korraldada oma tegevus ümber selliselt, et tõendatud immuunkaitse puudumine seda tegevust vähem takistab.
18.Neil põhjustel leiab kohus, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus.
19.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja taotles menetluskulude väljamõistmist kaebajalt. HKMS § 109 lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Valitseva kohtupraktika kohaselt ei mõisteta haldusorgani õigusabikulusid teiselt poolelt välja, kui vaidlus ei välju haldusorgani põhitegevuse raamidest. Praegune vaidlus ei välju vastustaja põhitegevuse raamidest. Tegemist on vastustajale seadusega pandud ülesande täitmisega, mida vastustaja on täitnud praeguseks 2 aastat, seejuures korduvalt piirangute vajaduse ja põhjendatuse üle otsustades. Vastustaja pidi olema valmis selleks, et kehtestatud piiranguid võidakse kohtus vaidlustada ja võimeline oma otsustusi kohtumenetluses selgitama. Vastustaja tavapärast koormust ületav kohtuasjade maht ei õigusta vastustaja õigusabikulude kaebaja kanda jätmist. Puudub põhjendatud alus arvata, et kaebaja oleks praegust kaebust esitades oma kaebeõigust kuritarvitanud ja sellega vastustajale asjatut menetluskulu põhjustanud. Kohtu hinnangul puuduvad praegusel juhul erandlikud asjaolud, mis õigustaksid vastustaja õigusabikulude väljamõistmist kaebajalt.
(allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.