Vabariigi Valitsus võttis 23. augustil 2021 vastu korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ (korraldus nr 305). Korralduse nr 305 ps 10 loetleti need tegevused, millele kehtestati piirangud, nt sportimine, huvitegevus, spaades viibimine, restoranides viibimine ja avalikel üritustel osalemine. Korralduse p 13 kohaselt võib tegevuse eest vastutav isik korralduse p-s 10 nimetatud tegevusi läbi viia sisetingimustes mitte rohkem kui 6000 isiku ja välistingimustes mitte rohkem kui 12 000 isiku osalemisel ühe kalendripäeva kohta. Tegevus on lubatud, kui on tagatud korralduse p-des 10 ja 14–17 sätestatud nõuete täitmine. Korralduse p 14 kohaselt võib isik p-s 13 sätestatud tingimustel tegevuses osaleda, kui täidetud on vähemalt üks järgmistest tingimustest: 1) ta on alla 18aastane; 2) tema vaktsineerimine ja testimine ei ole arsti otsusel võimalik tema tervislikku seisundit arvestades ning ta esitab enne tegevuses osalemist sellekohase tõendi (Vabariigi Valitsuse 9. septembri 2021. a korraldusega nr 317 muudetud redaktsioon); 3) ta on COVID-
X-X-XXXX
19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineerituga võrdsustatud isik ning esitab enne tegevuses osalemist nimetatud asjaolude kohta tõendi; 4) ta on tegevusega seotud isik, kelle tööandja on töökeskkonna riskianalüüsis ette näinud ja rakendanud konkreetse tegevuskoha riskide maandamise meetmed, ning nimetatud isik on need nõuded täitnud või 5) ta on tegevuse eest vastutav isik või tema esindaja või hädaabitööde tegemisega seotud isik. Korralduse p 15 kohaselt võib isik tegevuses osaleda, kui ta esitab tõendi samas punktis märgitud tingimustele vastava SARS-CoV-2 testi tegemise kohta, mille tulemus peab olema negatiivne, samuti on võimalik testida võimaluse korral tegevuse asukohas või üldapteegi tegevusluba omavas ettevõttes.
2.X esitas halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2021. a korralduse nr 305 punktide 14 ja 15 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt riivavad vaidlustatud korralduse punktid kaebaja õigusi. Kaebuse eesmärk on lõpetada kaebaja diskrimineerimine ning tema põhiseaduses sätestatud õiguste piiramine. Puuduvad usaldusväärsed teaduspõhised uuringud, mille kohaselt vaktsineeritud ei levita või levitavad märkimisväärselt vähem haigust COVID-19. Seega ei ole nakkusohu (või selle olulise vähendamise) ja vaktsineerimise vahel seost ning selle argumendi alusel pole võimalik kaebaja õigusi riivata. Tegemist pole võrdse kohtlemisega, kui sama leviku riskiga inimesi koheldakse erinevalt. Vaktsineeritud ja vaktsineerimata isikute eristamine ei aita kaasa viiruse leviku vähendamisele ning vaktsineerituse alusel inimeste eristamine ja nende õiguste piiramine on ebaproportsionaalne. Vaktsineerimine on vabatahtlik. Isikuid ei saa sundida vaktsineerima. Korralduse seletuskirjale pole lisatud tõendit ega viiteid, mille alusel oleks võimalik kontrollida, et vaktsineeritud isik ei ole nakkusohtlik või kannab viirust edasi oluliselt vähem tõenäoliselt. Testimise kohustus on õigusvastane. Kui isik ei ole vaktsineeritud ega COVID-19 haigust läbi põdenud ja soovib võtta osa erinevatest tegevustest, peab ta näitama ette negatiivse testitulemuse. COVID-19 haigust põhjustaval viirusel on peiteaeg ja peiteajal ei pruugi PCRtest ega antigeeni kiirtest näidata õiget tulemust. Samuti on teada, et testid võivad eksida ja näidata ekslikke tulemusi. Ka vaktsineeritud või haiguse läbipõdenud isikud võivad olla (uuesti) nakatunud. Laustestimine ei ole otstarbekas ega vii eesmärgile lähemale. Kuna vaktsineeritute ja vaktsineerimata inimeste nakkuse levitamine on sama, kohtleb korraldus inimesi ebavõrdselt. Testimine tekitab aja- ja rahakulu ning mõjub avalikes kohtades diskrimineerivalt ja alandavalt. Ebavõrdsust suurendab asjaolu, et vastustaja pakub vaktsiine tasuta, aga testi peavad kõik ostma ise. Vaktsineeritud inimene, kes on viirusesse nakatanud, võib vaktsineerimispassiga ilma täiendavaid kulusid kandmata osaleda igas tegevuses ning nakatada teisi sisuliselt lõpmatuseni. Tõendatud ei ole, et inimesed nakatuvad enim just nende tegevuste raames, millele on seatud piirangud. Nakatumise levik leiab vaidlustatud korralduse seletuskirja kohaselt aset enim just perekonnas ning selliste piirangute loomine viiruse levikut ei vähenda. Esialgse õiguskaitse korras tuleb peatada korralduse nr 305 p-de 14 ja 15 kehtivus kaebaja suhtes. Ainult seeläbi on võimalik tagada kaebaja õigused kohtumenetluse ajaks. Hetkel pole teada, kui kaua need piirangud või kohtuvaidlus kestavad. Samas rikub korraldus kaebaja kõige elementaarsemaid õiguseid, näiteks õigust olla ükskõik missuguse sündmuse pealtvaataja, käia spordiklubis või söögikohtades. Kaebaja peaks kandma pideva testimisega märkimisväärset kahju. Tartu Ülikooli teadlaste seisukoha kohaselt saab vaktsineeritud inimene olla viiruse kandja. See tõendab, et vaktsineerimise argumendiga ei saa inimesi nakkusohu küsimuses diskrimineerida. Ka Ravimiameti avalikult kättesaadava teabe kohaselt ei hoia ükski vaktsiin ära viiruse edasi kandmist. Eestis riivavad samad piirangud umbes 1/3 elanikkonna (u 500 000– 600 000 inimese) õigusi. Vastustaja peab tõendama ja põhjendama, et avalikes huvides kehtestatud piirangud õigustavad üksikisikute õiguste piiramist. Praegusel juhul ei ole võimalik 2(6)
X-X-XXXX
avalikku huvi teenivat eesmärki saavutada diskrimineerivate piirangutega olukorras, kus vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimesed kannavad viirust sama palju edasi (st vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimeste eristamiseks objektiivne alus puudub). Kuna piirangute eesmärk on aga hoida ära nakkuse levimine, siis on piirangud ebaproportsionaalsed. Vastustaja väide, et vaktsineeritul on 4 korda väiksem tõenäosus nakatuda koroonaviirusesse, on täitevvõimu enda avaldatud informatsioon. Viited hädaolukorrale on asjakohatud ning väited tervishoiusüsteemi ülekoormatusest on liialdatud. Samuti puudub analüüs, miks on üritustel osalejate „ohtlik“ arv 50, mitte 51 jne.
3.Vabariigi Valitsus taotles vastuses esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmist.
4.Tallinna Halduskohus jättis 16. septembri 2021. a määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine ei muuda kaebaja õiguste hilisemat kaitset raskemaks ega põhjusta kaebajale ebamõistlikke piiranguid. Seega puudub kaebajal esialgse õiguskaitse vajadus. Kaebajal on ka kohtumenetluse ajal võimalus külastada soovitud üritusi ning neil osaleda. Kuigi vaidlustatud korralduse alusel on kehtestatud üritustel osalemiseks tingimused ja piirangud, ei saa neid pidada sedavõrd ebamõistlikeks, et õigustada asja sisulist lahendamist esialgse õiguskaitse korras. Esialgse õiguskaitse kohaldamiseks puudub ülekaalukas vajadus. Kaebaja toob küll välja majandusliku kahju, mis tekib pideva testimise tulemusel, kuid ta ei ole esile toonud andmeid ning ka kohtule ei ole äratuntav, et testimisele tehtavad kulutused tooksid kaebaja jaoks kaasa pöördumatuid tagajärgi. Miski ei kinnita, et korralduse vaidlustatud punktide täitmine kohtumenetluse ajal oleks kaebajale majanduslikult äärmiselt koormav. Argumendiks ei ole asjaolu, et vaktsineeritud inimesed kannavad viirust samamoodi edasi ja võivad ohustada vaktsineerimata inimesi. Esialgne õiguskaitse kujul, kus kaebajale piirangud ei kohaldu, sellist ohtu ei vähenda. Kaebaja pole taotlenud, et esialgse õiguskaitse korras peaks piiranguid kohaldama kõigile võrdselt. Selline abinõu ei vastaks ka kaebuse eesmärgile – kaebaja ei ole kaebust neil argumentidel esitanud ega taotle korralduse tühistamist osas, milles piirangud vaktsineeritud või vaktsineeritutega võrdsustatud isikutele ei kohaldu.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.Kaebaja taotleb määruskaebuses halduskohtu 16. septembri 2021. a määruse tühistamist ja esialgse õiguskaitse kohaldamist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel. Lahendada tuleb küsimus, kas täitevvõimul on õigus kehtestada tõendamata ja õiguslikult põhjendamata piiranguid, mida kaebaja ja teised isikud peavad kuude viisi taluma. Halduskohtumenetlus kestab keskmisel 1–2 aastat. Selliselt pole võimalik õigusi efektiivselt kaitsta. Halduskohus pidi kaaluma piirangu proportsionaalsust olukorras, kus vastustaja pole oma väiteid tõendanud. Kuna halduskohus nentis, et vaktsineerimata inimesed kannavad viirust edasi, ei ole põhjendatud jätta korraldusest tulenevat kohustust kehtima. Praegune olukord on võrreldav ükskõik millise diskrimineerimisega. Vaktsineerimata ja vaktsineeritud isikute nakatumise risk on sama. Vaidluse ajaks tuleb säilitada inimväärikus. Rahaline kompensatsioon ei korva õigushüve kahjustust. 3(6)
X-X-XXXX
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse.
7.HKMS § 249 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus muu hulgas kaebaja põhjendatud taotluse alusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskemaks või võimatuks. Kui kohus otsustab kohaldada kohtumenetluse ajaks õiguste kaitseks esialgset õiguskaitset, arvestab kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3). Esialgse õiguskaitse taotlust tuleb põhistada (HKMS § 250 lg 2).
8.Esialgse õiguskaitse vajadust tuleb jaatada, kui kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuks oluliselt raskemaks või võimatuks.
9.Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et kaebuses esitatud väited ei luba järeldada, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine muudaks kaebaja õiguste kaitse raskemaks või võimatuks, kui kohtumenetluse ajaks ei kohaldata esialgset õiguskaitset. Kaebaja on esitanud abstraktsel kujul väiteid selle kohta, et piirangud pole põhjendatud ning ta tunneb ennast diskrimineerituna ja väärikust alandavalt kohelduna, kuna ta peab korralduses nr 305 nimetatud tegevustes osalemisel esitama korralduses nr 305 märgitud tõendi. Kaebusest ega sellele lisatud dokumentidest pole võimalik järeldada, et kaebajal jääks esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise tõttu realiseerimata mõni kaalukas õigushüve. Korralduses nr 305 viidatud kõikidest tegevustest on võimalik osa võtta, kui isik on kas vaktsineeritud ja esitab selle kohta tõendi, või kui ta ei ole vaktsineeritud, tõendab temast lähtuva nakkusohu puudumist.
10.Esialgse õiguskaitse raames ei lahenda kohus lõplikult põhivaidlust, vaid hindab seda, kas esialgse õiguskaitse kohaldamine on põhjendatud ja vajalik kohtumenetluse ajaks ning kas selle kohaldamise kasuks räägivad kaebuse rahuldamise tõenäosus ning kolmandate isikute või avaliku huvi vähene kaalukus. Kas korralduse nr 305 vaidlusaluste punktide kehtestamiseks on piisav (teaduslik) alus ja kas piirangud on muu hulgas proportsionaalsed, seda hindab kohus asja sisulisel arutamisel. Esialgse hinnangu andmisel pole võimalik lõplikke järeldusi teha.
11.Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks märkida järgmist.
12.Kaebaja lähtub kaebuses eeldusest, et vaktsineeritud inimesed on COVID-19 haiguse levitamisel sama nakkusohtlikud kui vaktsineeritud inimesed, st nad haigestuvad ning põevad ja levitavad haigust sarnaselt. Praeguses menetlusetapis pole kaebaja seda väidet suutnud piisavalt põhistada, et seda eeldust esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks võtta. Vastustaja toob 14. septembri 2021. a vastuse p-s 5 esile tänase parima teadmise, mille kohaselt vaktsineeritud inimesed nakatuvad tunduvalt harvemini. Professor Krista Fischeri arvutuste kohaselt on vaktsineeritul 4 korda väiksem tõenäosus nakatuda.1 Teadusuuringud on siiani kinnitanud, et vaktsineerimine vähendab nakatumise tõenäosust (täpsem protsent oleneb vaktsiinist, kahedoosilise vaktsiini puhul dooside vahelisest intervallist, iga inimese individuaalsest immuunvastusest) ning vaktsineeritud nakatunud inimestelt viiruse
edasikandumise tõenäosus on omakorda väiksem, kui vaktsineerimata inimestel.2 Eelduslikult tagab see kõrgema kaitse viiruse edasikandmise vastu.3
13.Uudse ja eriti ohtliku nakkushaiguse ohu tõrjumisel on põhjendatud lähtuda ettevaatuspõhimõttest, mille kohaselt tuleb uudse ja eriti ohtliku nakkushaiguse ohtu kohaste meetmetega võimalikul suurel määral vähendada. Seejuures ei ole määrav, et vaidlusalused meetmed peaksid tagama just 100%-lise nakkusohu tõrjumise iga juhtumi korral. Tänases hetkes esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel praeguste parimate teadmiste valguses ei saa väita, et valitud meetmed oleksid ilmselgelt ebatõhusad ja põhjendamatud ning et need ei aita üldse taotletavat eesmärki saavutada.
14.Korralduse nr 305 p-d 14 ja 15 ei kehti mitte üksnes kaebaja, vaid laiema isikute ringi suhtes (haldusmenetluse seaduse § 51 lg 2). Seetõttu tähendaks korralduse nr 305 vaidlusaluste punktide kehtivuse peatamine, et see ei reguleeriks enam mitte üksnes kaebaja, vaid ka teiste isikute käitumist ning nendest lähtuvat tõenäolist ohtu COVID-19 haiguse levitamisel (vt HKMS § 177 lg 2 ja § 178 lg 3). Meetmete, mis vähendavad inimeste COVID-19 haigusesse nakatumise tõenäosust, kehtivuse üleriigiliseks peatamiseks peab esinema ülekaalukas kaebaja õiguslik huvi. Üksnes õiguste realiseerimise ebamugavus ei ole selliseks ülekaalukaks argumendiks, mis tingiks praegusel juhul esialgse õiguskaitse kohaldamise. Kolmandate isikute elu ja tervis, sh tervishoiusüsteemi jätkusuutlik toimimine on väga kaalukad õigushüved. Kaebaja toob välja, et hetkel on vaktsineerimata umbes 500 000–600 000 inimest. Näiteks oli Terviseameti andmete kohaselt 29. septembri 2021. a seisuga haiglas 208 koroonaviirusega nakatunud patsienti ning sümptomaatilise COVID-19 tõttu vajab haiglaravi 177 inimest. Viimase seitsme päeva keskmine nakatumise trend on tõusev ja hetkel 596,7 juhtumit 100 000 elaniku kohta.4 Mida enam inimesi nakatub COVID-19 haigusesse, seda suurem on eelduslikult ka tervishoiusüsteemi koormatus. Selle tõttu ei kannata mitte üksnes haiglaravi vajavad COVID-19 patsiendid, vaid ka teised inimesed, kelle ravi kas lükkub COVID-19 patsientide suure hulga tõttu edasi või nad jäävad õigel ajal ravimata. Seega räägib ka ülekaalukas avalik huvi esialgse õiguskaitse kohaldamise vastu. Ringkonnakohtu hinnangul on inimeste elu ja tervis ning tervishoiusüsteemi jätkusuutlik toimimine kaalukamad õigushüved kui kaebaja võimalus tarbida temale vajalikke teenuseid ilma tõendit esitamata. Kui isik ei soovi tasuta vaktsiini, on tal võimalik otsustada kas nõutava testi tegemise kasuks või loobuda mingiks perioodiks teatavate teenuste tarbimisest. Üks inimene saab oma õigusi ja vabadusi kasutada niivõrd, kuivõrd see ei ohusta teise inimese õigusi ja vabadusi (põhiseaduse § 19 lg 2).
15.Halduskohus on seega õigesti jätnud kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
„Impact of vaccination on household transmission of SARS-COV-2 in England“. Harris, R. et al. https://khub.net/documents/135939561/390853656/Impact+of+vaccination+on+household+transmission+of+ SARS-COV-2+in+England.pdf/35bf4bb1-6ade-d3eb-a39e-9c9b25a8122a?t=1619601878136
Harris, R. et al. op. cit. MedRxiv avaldatud uuringu kokkuvõte „Impact of BNT162b2 vaccination and isolation on SARS-CoV-2 transmission in Israeli households: an observational study“. Layan, M. et al. https://doi.org/10.1101/2021.07.12.21260377 Teadusajakirja Nature artikkel: „COVID vaccines slash viral spread – but Delta is an unknown. Studies show that vaccines reduce the spread of SARS-CoV-2 by more than 80%, but the Delta variant is creating fresh uncertainty.“ S. Mallapaty. https://doi.org/10.1038/d41586-021-02054-z