X kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 14.05.2020 määruse tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks lahendada kaebaja vastav pöördumine sisuliselt
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebuse esitaja – X; Vastustaja – Eesti Advokatuur, esindaja Jane Rõuk
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus rahuldamata
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 18.12.2020. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 25.06.2020 Tallinna Halduskohtule venekeelse kaebuse Eesti Advokatuuri aukohtu 14.05.2020 määruse tühistamise nõudes. Vaidlustatud määrusest nähtuvalt pöördus kaebaja aukohtu poole venekeelse kaebusega. Eesti Advokatuur selgitas, et aukohtu töökeel on eesti keel ning andis kaebajale võimaluse puuduste kõrvaldamiseks ja kuna kaebaja puudused jäid kõrvaldamata, jäeti kaebus läbi vaatamata.
2.Tallinna Halduskohtu 10.07.2020 määrusega jäeti kaebus käiguta. Kaebaja vastas kohtumäärusele 11.08.2020 ja esitas 06.08.2020 maksekorralduse riigilõivu tasumise kohta.
Tallinna Halduskohtu 07.09.2020 määrusega võeti kaebus menetlusse. Eesti Advokatuur vastas kaebusele 25.09.2020.
4.Tallinna Halduskohtu 13.10.2020 määrusega määrati haldusasi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses.
5.X esitas 23.10.2020 kaebuse täienduse ja 30.11.2020 veel täiendava selgituse.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
6.Kaebaja palub Eesti Advokatuuri aukohtu 14.05.2020 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemise kohustamist ning kaebaja vastava pöördumise sisuliselt lahendamise kohustamist koos sellega, et tagastataks kaebaja poolt makstud raha, kaebajale tekitatud kahjude eest.
7.Kaebaja selgitab, et esitas 13.03.2020 Eesti Advokatuuri aukohtule venekeelse kaebuse advokaat Raiko Paasi vastu. Eesti Advokatuur nõudis aga, et kaebus esitatakse eesti keeles. Kaebaja ei valda eesti keelt. Kaebajal ei olnud ka kelleltki paluda, et ta kirjutaks kaebuse eesti keeles. Kaebaja helistas korduvalt juristile Anastassia Grigorjevale, kellega suhtles telefonitsi ja rääkis kõigist tekkinud probleemidest. Kaebajale helistas tagasi Rõuk, kes kinnitas, et seoses kaebaja raske olukorraga ja täiesti arvestatavate põhjustega tuleb Eesti Advokatuur vastu ja teeb kaebuse tõlke oma jõududega. Kaebaja üllatuseks sai ta Eesti Advokatuurilt teatise, et nad jätavad kaebuse rahuldamata seoses sellega, et see ei olnud esitatud eesti keeles. Kõik advokaadid, sealhulgas ka aukohus, mille koosseisu kuuluvad advokaadid, räägivad ja mõistavad vene keelt. Kaebaja kirjeldas kõiki põhjuseid, miks ta ei saa nende nõudmist täita. Samuti ei tagastanud Eesti Advokatuur kaebajale tema kaebust, sundides sellega korduva kaebuse kirjutamist, et saaks selle siis ei tea kellele tõlkida anda. Kui Eesti Advokatuur nõuab kaebajalt mingite toimingute teostamist, siis on ta kohustatud ka kas ise kaebuse tõlke esitama või vabastama kaebaja sellest nõudmisest seoses sellega, et kaebajal on võimatu tõlke eest maksta, sest raha tõlgete jaoks ei pruugi lihtsalt olla. Aga Eesti Advokatuuril ei ole õigust seoses raha puudumisega jätta kaebajat ilma võimalusest esitada nende peale kaebus aukohtule aga mitte kaebust ainult keeleseadusest lähtudes tagasi lükata.
8.Täiendavas 23.10.2020 seisukohas leiab kaebaja, et aukohus, mis on oma olemuselt kohus selle otseses tähenduses, on kohustatud mitte üksnes nõudma kaebajalt tema kaebuste tõlkimist vene keelest eesti keelde, vaid ka andma võimaluse neid tõlkeid teostada, arvestades kaebaja seisundi, võimaluste ja huvidega. Kaebaja on oma hulgalistes vastustes selgitanud, et viibib vanglas üksikkambris ja ei valda riigikeelt ning tal puuduvad võimalused oma kaebuste tõlkimiseks. Kaebaja tegi advokatuurile ettepaneku, et nad teeksid need tõlked ise, aga arve selle teenuse eest laseb kaebaja hiljem maksta oma seaduslikul naisel. Eesti Advokatuur keeldus kaebaja sellisest ettepanekust.
9.Täiendavas 30.11.2020 seisukohas toob kaebaja välja, et Eesti Advokatuur vaikib maha selle, et kaebaja oli esitanud Eesti Advokatuurile 03.04.2020 põhjendatud avalduse, milles märkis, et ta viibib vangla üksikkambris, ei valda eesti keelt ja tal pole võimalusi tõlgete tegemiseks. Advokatuur on kohustatud võtma arvesse kaebaja mõjuvad põhjused ja olukorra.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
10.Eesti Advokatuur kaebusega ei nõustu ja vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Vastustaja leiab, et kaebus tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.
11.Vastustaja selgitab, et X pöördus 30.03.2020 Eesti Advokatuuri poole kaebusega vandeadvokaadi abi Raiko Paasi tegevuse suhtes. Kaebus oli vormistanud venekeelsena. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 6 ja keeleseaduse § 3 lg 1 kohaselt on Eesti riigikeel eesti keel. Eesti
Advokatuuri kodukorra § 6 lõike 6 kohaselt on advokatuuri organite töökeeleks eesti keel. Keeleseaduse § 12 lg 1 kohaselt, kui riigiasutusele või kohalikule omavalitsusele esitatakse võõrkeelne avaldus või muu dokument, on asutusel õigus nõuda dokumendi esitajalt selle tõlget eesti keelde. Analoogiana on nimetatud säte laiendatav ka asjaajamisele Eesti Advokatuuris. Eesti Advokatuur saatis 31.03.2020 kaebajale venekeelse vastuskirja, milles juhtis kaebaja tähelepanu tema kaebuses esinenud puudustele ning andis vastavalt HMS § 15 lõikele 2 võimaluse puuduste kõrvaldamiseks. Kaebaja puudust ei kõrvaldanud. Aukohus arutas esitatud kaebust 14.05.2020 istungil ja jättis selle läbi vaatamata, kuna see oli esitatud venekeelsena ja 31.03.2020 oli kaebajale kirjalikult ning tema emakeeles selgitatud aukohtusse pöördumise korda ja teda kaebuse puuduste kõrvaldamata jätmise tagajärgede eest hoiatatud.
12.Vastustaja selgitab, et täiesti ebaõige on kaebaja väide justkui oleks advokatuuri jurist Jane Rõuk kaebajale helistanud ning lubanud, et tema kaebust menetletakse. Esiteks ei ole võimalik vanglas viibivatele kinnipeetavatele helistada, teiseks ei valda vastustaja esindaja sellisel määral vene keelt, et kaebajaga üldse mistahes vestlusesse laskuda, ega ole seda ka teinud.
13.Vastustaja on tegutsenud X kaebuse menetlemisel kooskõlas kehtiva seadusega. Põhiseaduse § 55 kohaselt on Eestis viibivad teiste riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud kohustatud järgima Eesti põhiseaduslikku korda. Seega peavad nad ka lähtuma oma tegevuses Eestis kehtivast seadusandlusest. Ükski eelmainitud seadustest ei loo asjaajamisele erandeid ka suhtluses kinnipidamisasutuses asuva isikuga. Lisaks ei ole kaebaja ainus Eesti Advokatuuri poole pöördunud kinnipeetav. Arvestades, et enamus kinnipeetavate poolt esitatud kaebustest on vormistatud kooskõlas kehtiva seaduse ja korraga, saab teha järelduse, et kinnipidamisasutustes on tagatud kinnipeetavatele vajalikud tingimused suhtlemiseks ametiasutustega riigikeeles. Seadusega sätestatud korra järgimine ja vastava nõude esitamine kaebajale ei kujuta endast kaebaja õiguste rikkumist.
KOHTU PÕHJENDUSED
14.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Eesti Advokatuuri aukohtu 14.05.2020 määrust ja taotletud selle tühistamist ning vastustaja kohustamist lahendada kaebaja vastav pöördumine sisuliselt. Taoliselt on kaebus Tallinna Halduskohtu 07.09.2020 määrusega menetlusse võetud.
15.Eesti Advokatuuri aukohtu 14.05.2020 määrusega oli jäetud X kaebus vandeadvokaadi Raiko Paasi tegevuse peale läbi vaatamata. Kaebus jäeti läbi vaatamata seetõttu, et X ei esitanud kaebust eesti keeles ja jättis sellega 31.03.2020 kirjas osundatud puudused kõrvaldamata. Vastustaja märgib, et 31.03.2020 kiri oli saadetud kaebajale venekeelsena ning selgitud puuduste kõrvaldamise vajadust vene keeles. Antud juhul taandubki kogu vaidlusega seonduv sisuline küsimus sellele kas vastustaja oli kohustatud vanglas kinni peetava isiku puhul aktsepteerima vene keeles kirjutatud kaebust kui selle tõlge jäi puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaja jooksul esitamata või oleks tulnud lähtuda asjaolust, et taolises situatsioonis oli tõlkimise organiseerimine kaebaja jaoks komplitseeritud.
16.Vastavalt Eesti Advokatuuri kodukorra § 6 lõikele 6 on advokatuuri organite töökeeleks eesti keel. Vastustaja on eelnimetatud regulatsioonile osundanud, samuti keeleseaduse § 3 lõikele 1, mille kohaselt on riigikeeleks eesti keel. Veel on vastustaja tuginenud keeleseaduse § 12 lõikele 1, mille kohaselt on asutusel õigus nõuda dokumendi esitajalt selle tõlget eesti keelde, kui riigiasutusele või kohalikule omavalitsusele esitatakse võõrkeelne avaldus. Vastustaja märgib, et
selline põhimõte peaks olema laiendatav ka asjaajamisele Eesti Advokatuuris. Vastustaja eelnimetatud seisukohaga tuleb nõustuda.
17.Kaebus tuleb jätta rahuldamata, sest vastustajal ei olnud seadusest tulenevat kohustust lahendada venekeelset kaebust või korraldada omal initsiatiivil selle tõlkimist. Vastustaja on oma 31.03.2020 kirjaga kaebajat eestikeelse kaebuse esitamise nõudest informeerinud ning andnud puuduste kõrvaldamiseks vastava tähtaja. Nimetatud kiri oli saadetud kaebajale venekeelsena. Haldusasja materjalist ei nähtu, et kaebaja oleks taotlenud sellekohase tähtaja pikendamist. Kaebaja on ka selle kirja kätte saanud, vastupidist haldusasja materjalist järeldada ei saa. Mis puutub kaebaja märkusesse, et advokatuuri esindaja helistas talle tagasi ja lubas, et Eesti Advokatuur teeb kaebuse tõlke oma jõududega, siis on see väide paljasõnaline. Kaebuse kohta esitatud 25.09.2020 vastusega on Eesti Advokatuur selle sisuliselt ümber lükanud ning kohus neid põhjendusi siinkohal üle ei korda. Vastustaja on oma kirjalikus vastuses veel selgitanud, et enamus kinnipeetavate poolt esitatud kaebustest on vormistatud kooskõlas kehtiva seaduse ja korraga, millest võib järeldada, et vajalikud tingimused suhtlemiseks ametiasutustega on kinnipeetavatele siiski vanglates tagatud. Haldusasja materjalist ei ilmne ka seda, et advokatuuri aukohul ei ole selgeid nõudeid või et tegemist oleks ebajärjekindla praktikaga, kus ühtedel juhtudel aktsepteeritakse võõrkeelseid kaebusi ja teistel juhtudel mitte. Kaebaja ei ole midagi taolist ka esile toonud. Seega ei ole antud juhul alust mitte nõustuda vastustaja seisukohaga selle kohta, et õigusaktidega ettenähtud nõudeid järgiti ja et selline tegevus ei saa kujutada endast kaebaja õiguste rikkumist. Advokatuuriseaduse § 16 lõikes 1 ja § 18 lõikes 1 nimetatud huvitatud isikul on küll õigus nõuda, et aukohus kaebuse ettenähtud reegleid järgides läbi vaataks, kuid distsiplinaarsüüteo tunnuste mittetuvastamine advokaadi suhtes või siis näiteks ka kaebuse läbi vaatamata jätmine sellekohase aluse esinemise korral isiku õigusi rikkuda ei saa, vähemalt mitte oluliselt. Distsiplinaarsüüteo tuvastamisest või mittetuvastamisest ei tulene kaebaja jaoks ühtegi täiendavat õigust ega kohustust, samuti ei takista see tema õiguste ja vabaduste edaspidist realiseerimist, sest õiguste kaitsmise eelduseks ei ole see, millise konkreetse otsuse tegi aukohus. Arvestades asjaolu, et vaidlusalune küsimus kaebaja sisulistest eesmärkidest lähtuvatele õigustele kuigi äratuntavat mõju ei avalda, ei saa antud juhul ka taolisele seisukohale asuda, et vastustaja oleks pidanud erandeid tegema ja oma tavapraktikast kõrvale kalduma. Vastustajal oli õigus nõuda, et kaebuse esitamisel peetakse kinni õigusaktides ettenähtud reeglistikust ning selle eiramise korral jätta kaebus läbi vaatamata.
18.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad võimalikud menetluskulud protsessiosaliste endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.