Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-18-830 11. august 2020 Eesistuja Viive Ligi, liikmed Julia Laffranque ja Jüri Põld Kaavere Kaubandus OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 22. detsembri 2017. a otsuse tühistamiseks ning 1 899 400 euro suuruse kahju hüvitamiseks Kaebaja Kaavere Kaubandus OÜ, esindaja vandeadvokaat Rene Varul Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, esindaja vandeadvokaat Margo Lemetti Tartu Ringkonnakohtu 14. mai 2019. a otsus Kaavere Kaubandus OÜ kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 14. mai 2019. a otsus ja Tartu Halduskohtu
8.oktoobri 2018. a otsus kahjunõuet puudutavas osas. Saata asi tühistatud osas Tartu Halduskohtule uueks arutamiseks.
Kaavere Kaubandus OÜ esitas 14. mail 2012 Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) taotluse põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmise investeeringutoetuse saamiseks toiduainete ja sööda töötlemiseks vajaliku seadme ja tehnoloogia ostmiseks, paigaldamiseks ja rakendamiseks. Kaebaja soovis soetada sigade ja veiste tapamaja seadmed.
2.PRIA jättis 19. septembri 2012. a otsusega taotluse rahuldamata. Tartu Halduskohus tühistas
26.märtsi 2013. a otsusega PRIA 19. septembri 2012. a otsuse ja kohustas PRIA-t taotlust uuesti läbi vaatama (haldusasi nr 3-12-2513).
2.1.PRIA otsustas 5. juuli 2013. a otsusega kaebaja taotluse teist korda rahuldamata jätta. Otsuse kohaselt kinnitasid Veterinaar- ja Toiduameti (VTA) tunnustamise otsused, et kaebajal puudus enne
3-18-830
13.juulit 2012 tunnustus sigade tapmise ja töötlemise kohta. Kaebaja ostis tapateenust sisse. Sisseostetud teenust ei või näidata oma tegevusena. Kaebaja ei tohtinud neid tegevusi ellu viia, mistõttu ei saa olla tõene taotlusele lisatud äriplaanis esitatud väide, et kaebaja tegeles 2011. aastal sigade tapmisega. Seega esitas taotleja teadlikult valeandmeid Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse sel ajal kehtinud redaktsiooni (ELÜPS v.r) § 62 lg 2 p 4 tähenduses. Riigikohtu halduskolleegium tühistas 22. juuni 2017. a otsusega PRIA 5. juuli 2013. a otsuse ning kohustas PRIA-t taotlust uuesti läbi vaatama (otsus asjas nr 3-3-1-4-17).
2.2.PRIA jättis 22. detsembri 2017. a otsusega nr 13-6/1495 kaebaja taotluse taas rahuldamata. Otsuse kohaselt on „Maaelu arengukava 2007–2013“ põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmise investeeringutoetuse meetme rahalised vahendid ära kasutatud ja programmiperioodi 2014–2020 raha arvel ei ole lubatud eelmise perioodi taotlusi rahuldada. Seetõttu ei ole taotlust võimalik rahuldada (ELÜPS v.r § 62 lg 2 p 2). Lisaks saab taotluse jätta rahuldamata ELÜPS v.r § 62 lg 2 p 4 alusel, sest taotleja ei ole investeeringut tegema alustanud.
3.Pärast edutut vaidemenetlust esitas Kaavere Kaubandus OÜ halduskohtule kaebuse, milles palus PRIA 22. detsembri 2017. a otsuse tühistada ning mõista PRIA-lt kaebaja kasuks välja hüvitise 1 899 400 eurot. Kaebuse kohaselt esitas kaebaja toetustaotluse 2012. aastal ning ka ELÜPS v.r § 62 lg 2 p-le 2 saanuks tugineda samal aastal, kuid mitte hiljem. PRIA peab vaidluse ajaks reserveerima toetussummad, mis tuleks kohtuvaidluse kaotamise korral kaebajale välja maksta. Kui kohus leiab, et vaidlustatud otsus on õiguspärane, on PRIA tekitanud kaebajale kahe varasema õigusvastase haldusaktiga kahju. PRIA pidanuks kaebajale juba 2012. aastal toetuse määrama, ent keeldus alusetult seda tegemast. Kahjuna on käsitatav toetuse summa, mis jäi kaebajal PRIA õigusvastase tegevuse tõttu saamata. Kaebaja on täitnud kõik toetuse saamise tingimused ning talle määratud hindepunktide järgi tulnuks talle määrata toetus täissummas.
4.PRIA palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja ootus, et PRIA oleks pidanud toetussumma vaidluse ajaks säilitama, on põhjendamatu. Ka Euroopa Kohus on investeeringutoetust puudutava kahju hüvitamise asja lahendades välja toonud, et liikmesriigil pole kohustust kehtestada abikava, mille eesmärk on rahastada projekte, millele on põhjendamatult jäetud määramata Euroopa Liidu kaasrahastatav toetus. Riigikohus tuvastas asjas nr 3-3-1-4-17 tehtud otsuses üksnes seda, et kaebaja pole esitanud valeandmeid ELÜPS v.r § 62 lg 2 p 4 tähenduses, ega analüüsinud seda, kas taotleja on mõjutanud taotluse menetlemist muul õigusvastasel viisil. Kaebaja on esitanud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 3 lg-s 1 nimetatud haldusakti kehtetuks tunnistamise nõude. Seega kaebaja alles kasutab kahju tekkimise vältimisele suunatud õiguskaitsevahendeid, mistõttu pole alust nõuda kahju hüvitamist. PRIA ei ole kaebajale kahju tekitanud. Kaebaja taotlus oleks jäänud rahuldamata ka siis, kui PRIA poleks teinud varasemates kohtuasjades tuvastatud vigu. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust toetust saada.
5.Tartu Halduskohus jättis 8. oktoobri 2018. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus leidis järgmist.
5.1.Kaebaja taotluse rahuldamata jätmine toetuseks ettenähtud eelarvevahendite puudumise tõttu on õiguspärane. PRIA pidi toetustaotlust uuesti lahendades arvestama muutunud asjaolusid. ELÜPS § 126 lg-st 3 tulenevalt pidi vastustaja kohaldama ELÜPS v.r, sh ELÜPS v.r § 62 lg 2 p 2. PRIA on õigesti viidanud komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 335/2013 art 41b lg-le 1, milles on sätestatud, et kui programmile ja/või meetmele eraldatud summa kasutatakse ära enne määruse (EÜ) nr 1698/2005 art 71 lg-s 1 sätestatud abikõlblikkuse lõppkuupäeva, ei tohi liikmesriigid võtta endale uusi juriidilisi kohustusi abisaajate vastu. Õigusaktidest ei tulene PRIA-le kohustust toetussummat kohtuvaidluse ajaks reserveerida. „Maaelu arengukava 2007–2013“ ei näinud ette, et Eesti pakuks nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 art-s 89 kindlaks määratud moel lisafinantseerimist. 2(8)
3-18-830
5.2.Vaidlustatud haldusakti ei muuda õigusvastaseks see, et PRIA on otsuse põhjendavas osas arutlenud selle üle, kas esineb ka teisi asjaolusid, mille alusel võiks jätta toetustaotluse rahuldamata. Eelarvevahendite puudumise tõttu tuleks taotlus igal juhul jätta rahuldamata.
5.3.Kaebajale tekkinud kahjuks ei saa olla taotletud toetussumma. Sellise käsitluse korral rikastuks kaebaja alusetult, sest saaks toetussumma kahjuhüvitisena ilma kohustusi täitmata. Isikul ei ole subjektiivset õigust toetust saada. Seega ei saanud PRIA tegevus kaebaja omandiõigust riivata. Isikul on õigus toetustaotluse nõuetekohasele menetlusele. Kaebaja kahju võiks seonduda eelkõige tema taotluse menetlusega, kuid kaebaja ei ole taolisi kulusid välja toonud. Kuna kaebaja pole investeeringut tegema asunud, ei saa kahju seisneda ka projekti ettevalmistusega seotud kuludes.
6.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. 30. aprilli 2019. a menetlusdokumendis märkis kaebaja, et talle tekkinud kahjuks on toetuse taotlemise kulu 1000 eurot ja aastatel 2013–2015 saamata jäänud äritulu kokku 1 532 741 eurot.
7.Tartu Ringkonnakohus keeldus 14. mai 2019. a otsusega kaebuse muutmise vastuvõtmisest, tagastas 30. aprilli 2019. a menetlusdokumendi lisana esitatud dokumendid ning jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu põhjendustega ning lisas järgmist.
7.1.Asjas nr 3-16-1048 selgitas Riigikohus, et määruse nr 1698/2005 art 71 lg-st 1 tulenevalt ei ole lubatud programmiperioodiks 2007–2013 ette nähtud Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi (EAFRD) toetust pärast 31. detsembrit 2015 välja maksta. Ka kaebaja taotletud toetus on EAFRD toetus, mistõttu ei võinud talle 2017. aastal enam igal juhul toetust määrata. Siiski märgib kohus, et PRIA-l polnud ka kohustust vaidlusalust toetussummat reserveerida. Vastustaja oli kohustatud järgima põllumajandusministri 27. juuli 2010. a määruses nr 85 „Põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ ja ELÜPS v.r § 60 lg 5 p-s 2 sätestatut ning rahuldama taotluste hindamise tulemusel koostatud paremusjärjestuse alusel parimad nõuetele vastavad taotlused. Regulatsioon ei näe ette võimalust, et vastustaja vähendaks toetusmeetme alusel taotluste rahastamise summat, jättes osa rahast ootele vastavalt sellele, kui suures ulatuses taotluste rahuldamata jätmise otsuseid vaidlustatakse.
7.2.Kaebajal on iseenesest õigus saada RVastS § 7 lg 1 alusel hüvitist olukorras, kus vastustaja on kaebaja toetustaotluse kahel korral õigusvastaselt rahuldamata jätnud. Ekslik on aga kaebaja seisukoht, et rikutud on kaebaja õigust saada toetust tema taotletud summa ulatuses. Taotlejal ei ole subjektiivset õigust toetust saada enne taotluse rahuldamise otsuse tegemist PRIA poolt. Subjektiivset õigust ei loo ka otsus, millega tunnistati taotluse rahuldamata jätmise otsus kehtetuks. Kui pole alust kahelda, et isikule oleks toetus määratud ja ta oleks projekti nõuetekohaselt ellu viinud, võib isikul olla õigus nõuda lisaks toetuse taotlemisega seotud kulude hüvitamisele ka toetusest ilmajäämise tõttu saamata jäänud tulu hüvitamist (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-16-1048/38). Seega ei ole kahju samastatav taotletud, kuid määramata jäänud toetuse summaga. Toetussumma hüvitamine asetaks kaebaja paremasse olukorda kui see, milles ta oleks olnud vastustaja õigusvastase tegevuseta. Toetussumma käsitamine kahjuna on ilmselgelt vastuolus toetuse otstarbega ja riigiabi põhimõtetega üldiselt. Eelkõige on kahjuna käsitatavad toetuse taotlemiseks tehtud kulutused ning juhul, kui on selge, et PRIA õiguspärase tegevuse korral oleks kaebajale toetus määratud, ka projekti ettevalmistamise kulud. Hoolimata Riigikohtu seisukohast leiab ringkonnakohus, et olukorras, kus isikul pole subjektiivset õigust toetust saada, on vähemalt kaheldav, kas saamata jäänud tuluna võib olla hüvitatav toetuse abil teenitav tulu või soetatav vara.
3(8)
3-18-830
7.3.Millise kahjuliku tagajärje hüvitamist kaebusega nõuda, on kaebaja otsustus, millest kohus peab lähtuma (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 2 lg 3, § 41 lg 1 teine lause). Kaebaja jäi vaatamata halduskohtu selgitustele seisukohale, et talle tekkinud kahju on saamata jäänud toetussumma. Kaebaja ei väitnud, et oleks kandnud kulutusi toetuse taotlemisel või projekti ettevalmistamisel või kaotanud tulu toetuse määramata jätmise tõttu. Samuti ei esitanud kaebaja tõendeid oma varalise seisu halvenemise kohta. 30. aprilli 2019. a menetlusdokumendis muutis kaebaja varasemat seisukohta talle tekkinud kahju koosseisu kohta. Seega soovis kaebaja muuta kaebust (selle alust). Kaebaja viitas muutmise põhjusena Riigikohtu otsusele nr 3-16-1048/38. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist mõjuva põhjusega kaebuse muutmiseks apellatsioonimenetluses HKMS § 49 lg 2 mõttes. Tegemist ei ole asjaolude muutumisega kohtumenetluse ajal. Seetõttu ei võta ringkonnakohus kaebuse muutmist vastu ja tagastab sellega seotud tõendid. Isegi kui tegemist ei ole kaebuse muutmisega, tuleb uued väited jätta tähelepanuta ja tõendid tagastada HKMS § 198 lg 3 alusel.
7.4.Olukord, kus toetuse määramisest õigusvastase keeldumise korral programmiperioodi möödudes langeb toetuse määramise võimalus ära, loob vastustajale teoreetilise võimaluse olukorda kuritarvitada. Arvestades haldusorganile kehtivat seaduslikkuse põhimõtet, ei ole siiski alust eeldada PRIA tahtlikku õigusvastast tegevust. PRIA tegevuse õiguspärasuse garantiiks on nii kaebuse esitamise võimalus kui ka halduskontroll, mida PRIA üle teostab maaeluministeerium, samuti Euroopa Komisjoni kontroll.
8.Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asja hüvitamiskaebuse osas halduskohtule uueks lahendamiseks.
9.Riigikohus peatas 26. novembri 2019. a määrusega asja menetlusse võtmise otsustamise kuni Riigikohtu lahendi tegemiseni haldusasjas nr 3-16-1634. 14. aprillil 2020 menetlus uuendati.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Kaebaja kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.
10.1.Kaebaja algne primaarnõue oli PRIA toetuse andmisest keelduva otsuse tühistamine, alternatiivne nõue kahju hüvitamine. Riigikohtu otsust nr 3-16-1048/38 arvestades ei ole tühistamiskaebusel enam edulootust.
10.2.Viidatud lahendist lähtudes esitas kaebaja 30. aprillil 2019 ringkonnakohtule kirjalikud seisukohad ja uued tõendid, millega ta põhjendas saamata jäänud tulu nõuet ja taotlemisega seotud kulude hüvitamise nõuet. Tegemist ei ole aga kaebuse muutmisega, vaid üksnes faktiliste väidete täiendamisega (HKMS § 49 lg 3 p 1). Kaebaja jääb algses kaebuses väidetu juurde, et PRIA on tekitanud talle kahe õigusvastase haldusaktiga (19. septembri 2012. a ja 5. juuli 2013. a otsused) kahju, ning nõuab kahjuhüvitist 1 899 400 eurot. Küsimus, kas kaebusega nõutav summa on käsitatav otsese varalise kahju või saamata jäänud tuluna, on õigusliku kvalifikatsiooni küsimus.
10.3.Ringkonnakohus pidanuks hindama Riigikohtu lahendi valguses sisuliselt, kas esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel. Kui PRIA oleks õiguspäraselt toiminud, oleks kaebajale toetus määratud ning ta oleks saanud realiseerida taotlusele lisatud äriplaani: rajada Jõgevamaale mastaapse tapamaja. Pole kahtlust, et kaebaja oleks projekti ellu viinud. Tal oli mh olemas rahastamiskava (sh pangalaenu võtmise kavatsus), kuid projekti mastaapsuse tõttu vajas ta PRIA toetust.
10.4.Kaebaja ei samasta saamata jäänud tulu automaatselt toetuse summaga, vaid on
30.aprilli 2019. a seisukohtades käsitlenud saamata jäänud ärikasumit, mille sisse on juba arvestatud kõikvõimalikud kulud, sh säästetud kulud. 4(8)
3-18-830
11.PRIA vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, jäädes varem esitatud seisukohtade juurde ning esitades järgmised põhiväited.
11.1.Kaebaja ei ole vaidlustanud ringkonnakohtu otsust tühistamisnõude osas.
11.2.Ringkonnakohus jättis põhjendatult rahuldamata kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks. Kaebaja soovis 30. aprilli 2019. a menetlusdokumendis muuta hüvitamiskaebuse kahjunõude liiki. Otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu on erinevad kahjud, mistõttu nende eest hüvitise nõudmisel on tegemist erinevate vaidluse esemetega. Riigikohtu otsus nr 3-16-1048/38 ei ole käsitatav asjaolude muutumisena kohtumenetluse ajal, kuna selles otsuses esitatud õiguslik käsitlus oli kaebajale teada hiljemalt kaebuse menetlemisel halduskohtus. Mõjuvat põhjust kaebuse muutmiseks ei esinenud. Isegi kui tegemist polnud kaebuse muutmisega, jättis ringkonnakohus põhjendatult uued seisukohad ja tõendid tähelepanuta.
11.3.Asi on õigesti lahendatud. Isikul ei teki subjektiivset õigust saada toetust ainuüksi põhjusel, et tema toetustaotlus vastab toetuse saamise tingimustele. Määramata jäänud toetuse summat ei või samastada kaebajale tekkinud kahjuga.
11.4.Kaebajale ei oleks toetust määratud ka juhul, kui tema taotluse rahuldamata jätmine ei oleks tingitud asjaolust, et „Maaelu arengukava 2007–2013“ programmiperioodi rahalised vahendid olid ära kasutatud. PRIA esitas sellekohased põhjendused 22. detsembri 2017. a otsuses. Samuti ei ole põhjust arvata, et kaebaja oleks toetuse saamise korral projekti nõuetekohaselt ellu viinud. Seda, et kaebaja oleks toetuse saamise korral projektile esitatud nõuded täitnud, võib eeldada üksnes juhul, kui kaebaja on viinud projekti ellu ilma toetuseta (Riigikohtu otsus nr 3-16-1634/24, p 30). Kaebaja ei ole aga projektiga isegi alustanud.
11.5.Kui Riigikohus eeltooduga ei nõustu, tuleb arvestada RVastS § 13 lg-s 2 vastutuse piiramise kohta sätestatut. PRIA ei olnud kahju tekitamises süüdi, kui tõlgendas kaebaja äriplaani tabelites esitatud tõele mittevastavaid andmeid teadlikult esitatud valeandmetena ELÜPS v.r § 62 lg 2 p 4 tähenduses. PRIA ametnikud tõlgendasid õigusakte oma parimate teadmiste kohaselt, järgides käibes vajalikku hoolt. Tõlgendusega nõustusid ka haldus- ja ringkonnakohus. Maksimaalselt saab süü vormiks olla hooletus.
11.6.Kaebaja muudetud saamata jäänud tulu nõue on põhjendamatu ja tõendamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kaebaja taotleb kassatsioonkaebuses kohtuotsuste tühistamist ja asja uut arutamist halduskohtus üksnes kahjunõuet puudutavas osas. Kolleegium järeldab sellest, et kaebaja ei soovi vaidlustada haldus- ja ringkonnakohtu otsuseid tühistamiskaebust puudutavas osas. Seega käib praeguseks vaidlus üksnes kahjunõude üle. Kuna kaebaja esitas alguses tühistamis- ja kahjunõude alternatiivsete nõuetena, tähendab kahjunõude võimalik rahuldamine siiski kaebuse täielikku rahuldamist.
13.Riigikohtus vaieldakse selle üle, kas PRIA on õigusvastase tegevusega (kahel korral õigusvastaselt kaebaja toetustaotluse rahuldamata jätmisega) kaebajale kahju tekitanud, milles kahju seisneb ning kas see tuleb hüvitada. Kaebaja oli varasemas kohtumenetluses järjepidevalt seisukohal, et kahju seisneb saamata jäänud toetuse summas. 30. aprillil 2019 esitas kaebaja ringkonnakohtule alternatiivse versiooni, mille kohaselt seisneb kahju toetuse taotlemisega seotud kuludes ning toetustaotlusele lisatud äriplaani elluviimise võimatuse tõttu saamata jäänud äritulus.
5(8)
3-18-830
14.Ringkonnakohus käsitas kaebaja 30. aprilli 2019. a avaldust kaebuse muutmise avaldusena ning jättis selle rahuldamata. Kolleegium nõustub sellega üksnes osaliselt. HKMS § 49 lg 1 käsitab kaebuse muutmisena selle nõude või aluse muutmist. Kui kaebuse aluseks olev põhiliste asjaolude kogum (HKMS § 41 lg 2) jääb samaks, ei saa kaebuse muutmiseks pidada õigusliku hinnangu muutmist sellele, kas hüvitatav kahju tuleks kvalifitseerida otseseks varaliseks kahjuks või saamata jäänud tuluks. Sõltumata kaebaja väidetest, otsustab kohaldatava õigusnormi üle kohus (HKMS § 158 lg 1). Samuti ei saa kaebuse muutmiseks pidada esitatud faktiväidete täiendamist või parandamist, kui nõude alus jääb samaks (HKMS § 49 lg 3 p 1). Praegusel juhul tõi kaebaja
30.aprilli 2019. a avalduses aga välja uued kahjunõude aluseks olevad asjaolud: kulutuste tegemine seoses taotluse menetlemisega. Selles osas on tegemist kaebuse muutmisega. Küll aga on ekslikud ringkonnakohtu põhjendused kaebuse muutmise vastuvõtmisest keeldumisel. On tõsi, et HKMS § 49 lg 2 võimaldab kaebust apellatsiooniastmes muuta üksnes mõjuval põhjusel. Praegusel juhul on mõjuvaks põhjuseks kolleegiumi hinnangul õigusliku olukorra ebaselgus. Kuna ka kohtud on olnud eri meelt kahjunõude võimalikkuse ja selle aluste osas toetuse maksmata jätmise korral (lisaks praegusele asjale vrd kohtuasi nr 3-16-1634), ei saa sellekohast ebakindlust kaebajale ette heita. Kaebuse muutmine 30. aprilli 2019. a avalduses soovitud viisil ei olnud allpool esitatud põhjustel siiski kaebuse eesmärgi saavutamiseks vajalik (vt eriti otsuse p 20). Seetõttu on kaebuse muutmise vastuvõtmisest keeldumine lõppastmes õige (HKMS § 49 lg 1). Kolleegium selgitab aga, et kaebaja õiguste kaitseks võib olla otstarbekas esitada alternatiivne nõue hüvitada toetuse taotlemisega seotud kulud, juhuks kui kohus tuvastab, et saamata jäänud tulu hüvitamise eeldused täidetud ei ole. Sel juhul võib toetuse taotlemisega seotud kulude hüvitamine otsese varalise kahjuna olla kohane hüvitis kaebaja õiguste rikkumise eest toetustaotluse menetluses.
15.Kolleegiumi praktika kohaselt võib otsusega, millega on jäetud toetustaotlus ekslikult rahuldamata, olla taotlejale tekitatud kahju. Sellest, et investeeringutoetuse taotlejal ei ole subjektiivset õigust saada toetust, ei saa järeldada, et toetuse õigusvastaselt määramata jätmise korral on kahju hüvitamine välistatud. Isikul on õigus nõuda, et toetustaotluse lahendamisel järgitaks tema huve kaitsvaid norme. Kui pole alust kahelda, et isikule oleks toetus määratud ja ta oleks projekti nõuetekohaselt ellu viinud, võib isikul olla õigus nõuda toetusest ilmajäämise tõttu saamata jäänud tulu hüvitamist. (Otsuse nr 3-16-1048/38 p 17, otsuse nr 3-16-1634/24 p 26.) Kolleegium jääb nendes lahendites esitatud seisukohtade juurde.
16.Kuigi kaebaja taotlust puudutavate otsuste tühistamisel on kohtud tegelenud erinevate konkreetsete ELÜPS v.r ja määruse nr 85 nõuete tõlgendamisega, võib üldistada, et PRIA rikkus kaebaja taotlust esimesel kahel korral rahuldamata jättes määruse nr 85 § 13 lg-t 2 ning ELÜPS § 60 lg 5 p 2, millest tuleneb PRIA kohustus rahuldada paremusjärjestusest lähtudes parimad eelarve piiridesse mahtuvad nõuetele vastavate taotlejate nõuetekohased taotlused. Normid on suunatud toetuse taotleja huvide kaitsele ning nende eesmärk on ära hoida olukord, kus isikul jääb toetus saamata, kuigi ta on õigusaktide tingimused täitnud. Seetõttu on kaebajal põhimõtteliselt õigus nõuda nende normide rikkumise tõttu saamata jäänud tulu hüvitamist. PRIA 2012. a ja 2013. a otsustes toodud taotluse rahuldamata jätmise alused on jõustunud kohtuotsustega ebaõigeks tunnistatud. Küsimusele, kas kaebaja toetustaotlus oleks tulnud mõnel teisel alusel rahuldamata jätta, tuleb vastata õigusvastase tegevuse ja kahju vahelise põhjusliku seose hindamisel (vt otsuse p-d 19 ja 21).
17.Otsuses nr 3-16-1634/24 (p 33) selgitas kolleegium, et kahju suuruse hindamisel saab aluseks võtta lähtekoha, et kui toetuse taotleja oleks toetuse saanud, oleks tema varaline olukord võrreldes praegusega saamata jäänud toetuse võrra soodsam. Saamata jäänud tulust tuleb maha arvata sellised kulutused, mida toetuse taotleja oleks pidanud kandma toetuse saamise puhul, aga mida ta toetuse 6(8)
3-18-830 saamata jäämise tõttu ei kandnud. Säästetud kulutused võib seejuures maha arvata ainult ulatuses, milles need ei oleks suurendanud toetuse taotleja ülejäänud vara väärtust.
18.Seega leidsid haldus- ja ringkonnakohus ekslikult, et kaebajale tekkinud kahjuks ei saa pidada saamata jäänud toetust. Eeltoodust tulenevalt võib sellise kahjunõude lahendamisel lähtealuseks võtta just toetussumma, millest võib küll olla vaja säästetud kulusid maha arvata. Selle eksliku seisukoha tõttu materiaalõiguse kohaldamisel ei kogunud ega hinnanud kohtud ka tõendeid kahjunõude rahuldamise eelduste täidetuse ega võimaliku kahju suuruse kohta. Kolleegium märgib, et kuigi kaebaja nõuet ümberlükkavate või vähendavate tõendite esitamise koormus on ennekõike vastustajal, saab kohus nõuda ka kaebajalt tõendite esitamist, mille puhul võib eeldada, et just temal on nendele juurdepääs (HKMS § 59 lg 1).
19.Tekitatud kahju kindlakstegemiseks tuleb kaebaja tegelikku olukorda kaebaja määratletud hetkel võrrelda olukorraga, milles ta olnuks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 1). Selleks tuleb esiteks tõendada asjaolud, mis kirjeldavad kaebaja tegelikku olukorda. Teiseks tuleb välja selgitada olukord, mis oleks kujunenud vastustaja õiguspärase tegevuse korral. Kaebaja väidetud olukorra (näiteks et kõik toetusega seotud kohustused oleks täidetud) tõenäosust tuleb menetlusosalistel põhistada ja kohtul hinnata. Muu hulgas on kohtute pädevuses hinnata, kas isik, kelle toetustaotlust ei ole rahuldatud, vastab toetuse väljamaksmise kriteeriumidele. (Otsuse nr 3-16-1634/24 p-d 30 ja 32.)
20.Saamata jäänud tulu väljamõistmise korral ei saa kahju hulka arvata toetuse taotlemiseks tehtud kulutusi, sest need oleks kaebaja kandnud ka juhul, kui ta oleks toetuse saanud (otsuse nr 3-16-1634/24 p 33).
21.Asja uuel arutamisel tuleb seega esmalt selgitada välja, kas kaebaja oleks PRIA õiguspärase tegevuse korral toetuse saanud. PRIA on 2017. a otsuses lisaks eelarvelistele põhjustele toonud välja ka muid asjaolusid, mille tõttu kaebaja poleks pidanud toetust saama. Kohtud ei ole senises menetluses neile hinnangut andnud. Juhul kui leiab kinnitust, et kaebaja toetustaotlust ei oleks tohtinud rahuldada ka muudel põhjustel kui programmiperioodi lõppemine, on see kahjunõude rahuldamata jätmise aluseks, sest ka PRIA õiguspärase käitumise korral ei oleks kaebaja varaline olukord muutunud. Kui kohus teeb kindlaks, et kaebaja toetustaotlus tulnuks rahuldada, tuleb eeltoodut arvestades hinnata, kas kaebaja oleks toetuse saamise korral olnud võimeline kõik toetusega seotud kohustused täitma. Seejuures märgib PRIA vastuses kassatsioonkaebusele ekslikult, et kaebaja võimet toetusega seotud kohustused täita saab eeldada ainult juhul, kui ta on ka ilma toetuseta projekti ellu viinud. Otsuses nr 3-16-1634/24 (p 30) on see toodud üksnes näiteks olukorrast, mille puhul võib eeldada, et kaebaja oleks suutnud toetusega seotud kohustused täita, ja tõendamiskoormus läheb üle vastustajale. Ka muudel juhtudel on kaebajal võimalik põhistada, miks ta oleks just toetuse abil suutnud projekti ellu viia ja toetusega seotud kohustused täita. Näiteks võib kaebaja võimekust projekt nõuetekohaselt ellu viia kinnitada mõne varasema sarnases mastaabis projekti edukas elluviimine, põhimõtteliste kokkulepete olemasolu investeeringuobjekti soetamiseks juhuks, kui toetust saadakse, omafinantseeringu olemasolu, veenev äriplaan, aga ka lihtsalt head majandusnäitajad. Lõpetuseks tuleb määrata kindlaks kahjuhüvitise suurus, lähtudes vajaduse korral VÕS § 127 lg-st 6.
7(8)
3-18-830
22.Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Kolleegium tühistab haldus- ja ringkonnakohtu otsused kahjunõuet puudutavas osas materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja sellest tingitult menetlusnormi olulise rikkumise tõttu ning saadab asja tühistatud osas halduskohtule uueks arutamiseks (HKMS § 230 lg 5 p 3).
23.Kuna asja menetlus jätkub halduskohtus, ei määra Riigikohus kindlaks menetluskulude jaotust. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb tagastada (HKMS § 107 lg 4 esimene lause).
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.