Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar 14. mai 2019, Tartu 3-18-830
Haldusasi
Kaavere Kaubandus OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 22. detsembri 2017. a otsuse nr 13-6/1495 tühistamiseks ning Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametilt kahju summas 1 899 400 euro hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 8. oktoobri 2018. a otsus Kaavere Kaubandus OÜ apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Kaavere Kaubandus OÜ, esindaja v.adv Rene Varul Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet esindaja v. adv. Margo Lemetti
RESOLUTSIOON
1.Keelduda Kaavere Kaubandus OÜ kaebuse muutmise vastuvõtmisest.
2.Tagastada Kaavere Kaubandus OÜ 30. aprilli 2019. a menetlusdokumendi lisana esitatud Linika OÜ arve ja väljavõte äriplaanist.
3.Jätta Kaavere Kaubandus OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 8. oktoobri 2018. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 13. juuni 2019.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.PRIA 22. detsembri 2017. a otsusega nr 13-6/1495 jäeti kolmandat korda rahuldamata kaebaja taotlus põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsa-saadustele lisandväärtuse andmise investeeringutoetuse saamiseks. Kaebaja oli saavutanud PRIA kahe varasema keelduva otsuse tühistamise halduskohtus.
2.PRIA leidis, et kuna eelmise programmiperioodi (Maaelu arengukava 2007-2013) põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmise investeeringutoetuse meetme rahalised vahendid on kõik ära kasutatud ja 2014-2020
programmperioodi vahendite arvelt ei ole lubatud Maaelu arengukava 2007-2013 taotlusi rahuldada, siis ei ole võimalik taotlust rahuldada. Otsuse õigusliku alusena viitas PRIA Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse kuni 31. detsembrini 2014 kehtinud redaktsiooni (ELÜPS v.r) § 62 lg 2 p-le 2. Lisaks on PRIA tuvastanud asjaolud, mis tooks samuti kaasa taotluse rahuldamata jätmise ELÜPS v. r § 62 lg 2 p-i 4 alusel, sest 13. juulil 2017 läbi viidud kontrollis ilmnes, et taotleja ei ole investeeringu teostamisega alustanud.
3.Pärast edutut vaidemenetlust esitas Kaavere Kaubandus OÜ 25. aprillil 2018 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub PRIA 22. detsembri 2017 otsuse nr 13-6/1495 tühistada ja mõista PRIA-lt kaebaja kasuks hüvitis 1 899 400 euro. Kaebuse kohaselt esitas kaebaja toetusetaotluse 2012. aastal. Vastavalt saanuks taotluse rahuldamata jätmisel tugineda ELÜPS v.r. § 62 lg 2 p-le 2 samuti 2012. aastal, mitte hiljem. PRIA peab vaidluse ajaks reserveerima toetusesummad, mis tuleks kohtuvaidluse kaotamise korral taotluse esitajale välja maksta, olenemata sellest, kui kaua kohtumenetlus võiks aega võtta. Kui kohus leiab, et vaidlustatud otsus on õiguspärane, siis on PRIA tekitanud kaebajale kahe varasema õigusvastase kohtute poolt tühistatud haldusaktiga (PRIA 19. septembri 2012. a otsus ja PRIA 5. juuli 2013. a otsus) kahju. PRIA on keeldunud alusetult toetuse määramisest, kuigi oleks pidanud tegema toetuse määramise otsuse juba 2012. aastal. Kahjuks on ettenähtud toetuse summa 1 899 400 eurot, mis jäi PRIA õigusvastase tegevuse tulemusel määramata ja kaebajale välja maksmata. Kaebaja on täitnud kõik toetuse saamise tingimused ja talle määratud hindepunktid pidid tagama täissummas toetuse määramise. Seetõttu ei saa öelda, et tal puudub subjektiivne õigus toetuse nõudmiseks. Toetus on käsitletav kaebaja varana, mis PRIA õigusvastaste haldusaktidega on temalt sisuliselt ära võetud.
4.PRIA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastustaja selgituse kohaselt on põhjendamatu on kaebaja ootus, et PRIA oleks pidanud toetusesumma vaidluse ajaks säilitama olukorras, kus Maaelu arengukava 2007-2013 perioodi konkreetse toetusmeetme rahalised vahendid on ära kasutatud. Ka Euroopa Kohus on investeeringutoetust puudutava kahju hüvitamise asjaga seonduvalt välja toonud, et liikmesriigil puudub kohustus kehtestada abikava, mille eesmärk on rahastada projekte, mis on Euroopa Liidu kaasrahastatavast toetuse saamise võimalusest põhjendamatult ilma jäänud. Riigikohus tuvastas 22. juuni 2017. a otsuses asjas nr 3-3-1-4-17 ELÜPS v.r. § 62 lg 2 p 4 eelduste mittetäidetuse kaebaja suhtes üksnes valeandmete esitamist puudutavas osas ega analüüsinud seda, kas taotleja on mõjutanud taotluse menetlemist muul õigusvastasel viisil, mille PRIA on tuvastanud käesolevas asjas vaidlustatud otsuse p-s 2. Kaebaja on esitanud RVastS § 3 lg-s 1 nimetatud haldusakti kehtetuks tunnistamise nõude. Seega ta alles kasutab kahju tekkimise vältimisele suunatud õiguskaitsevahendeid, mistõttu ei ole alust nõuda kahju hüvitamist RVastS § 7 lg-le 1 tuginedes. PRIA tegevusega ei ole kaebajale kahju tekitatud. Kaebaja taotlus oleks jäänud rahuldamata ka varasemates kohtumenetluses tuvastatud kaalutlusvigade puudumise korral. Kaebajal puudub subjektiivne õigus toetuse saamiseks, mistõttu ei saa tekkida ka õigustatud ootust, et talle määratakse toetus.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
5.8. oktoobri 2018. a otsusega Tartu Halduskohus jättis Kaavere Kaubandus OÜ kaebuse rahuldamata.
6.Halduskohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kaebaja taotluse rahuldamata jätmine ELÜPS v.r § 62 lg 2 p 2 ning põllumajandusministri 27. juuli 2010. a määruse nr 85 „Põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ (määrus nr 85) § 11 lg 6 p 2 alusel toetusteks ettenähtud eelarvevahendite puudumise tõttu on
õiguspärane. PRIA ei saanud toetusetaotluse uuel lahendamisel jätta arvestamata muutunud asjaolusid ehk seda, et programmiperioodi investeeringutoetuse meetme rahalised vahendid olid selleks hetkeks ära kasutatud. Tulenevalt ELÜPS § 126 lg-st 3 pidi vastustaja kohaldama
31.detsembrini 2014 kehtinud ELÜPS redaktsiooni ning vastavalt ka ELÜPS v.r § 62 lg 2 p 2. 16. Vastustaja on õigesti viidanud komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 335/2013 artikkel 41b lg-le 1, mis sätestab, et kui programmile ja/või meetmele eraldatud summa kasutatakse ära enne määruse (EÜ) nr 1698/2005 artikli 71 lõikes 1 sätestatud abikõlblikkuse lõppkuupäeva, et tohi liikmesriigid võtta endale uusi juriidilisi kohustusi abisaajate suhtes. Õigusaktidest ei tulene PRIA-le kohustust toetusetaotluse rahuldamata jätmise vaidlustamise korral taotletud toetuse summat kohtuvaidluse ajaks reserveerida. Kuna Maaelu arengukava 2017-2013 ei näinud ette Euroopa Liidu Nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 artikkel 89 kohast viisi lisafinantseerimiseks Eesti poolt, siis ei ole taotlust võimalik rahuldada ka Eesti poolse lisafinantseerimise kaudu.
7.Asjaolu, et vastustaja on vaidlustatud otsuse põhjendavas osas täiendavalt kontrollinud, kas kaebaja toetusetaotluse rahuldamata jätmiseks võiksid esineda ka muud täiendavad asjaolud, ei muuda haldusakti õigusvastaseks. Halduskohus ei hinnanud PRIA täiendavaid põhjendusi sisuliselt, sest eelarveliste vahendite puudumise tõttu tuleks ka nõuetele vastav taotlus jätta rahuldamata.
8.Kaebajale tekitatud kahjuks ei saa olla taotletud toetusesumma. Kaebajaga nõustudes ning määramata toetussummat kahjuna käsitledes rikastuks kaebaja alusetult, sest saaks toetussumma kahju hüvitisena ilma oma kohustusi täitmata. PRIA menetluse puhul on tegemist riigilt rahalise toetuse taotlemisega ja isikul puudub subjektiivne õigus toetuse saamiseks. Seega ei saanud PRIA tegevus antud juhul kaebaja omandiõigust riivata. Isikul on õigus nõuetekohasele menetlusele tema toetusetaotluse läbivaatamisel. Kaebaja kahju saaks seonduda eelkõige tema taotluse menetlusega, kuid kaebaja ei ole taolisi kulusid välja toonud vaatamata sellele, et kohus talle selleks võimaluse andis. Kaebaja ei ole investeeringu teostamisega alustanud. Seega ei saa kahju seisneda ka projekti ettevalmistusega seonduvate võimalike kulutuste tegemises.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
9.Kaavere Kaubandus OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu
8.oktoobri 2018. a otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.
10.Kaebaja leiab jätkuvalt, et PRIA-l on õigus tugineda ELÜPS v.r § 62 lg 2 p 2 alusele ja ettekäändele raha puudumisele vaid konkreetsel eelarveaastal, mil toetusetaotlus esitatakse. PRIA ei ole esitanud andmeid, et kaebaja taotluse katteks mõeldud raha oleks ära kasutatud ja/või suunatud mõne muu taotluse rahastamiseks. Seega saab eeldada, et toetussumma endiselt säilinud. Siinjuures tuleb lähtuda õiguse üldpõhimõtetest ja seaduse mõttest, mille kohaselt on taotlejal positiivse kohtulahendi puhul õigus toetussummade saamiseks, ükskõik, kui kaua aega kohtuvaidlused ka võtaksid. Halduskohtu otsuse loogikat järgides saaks PRIA endale õigustuse tõkestada ükskõik, millise taotluse rahuldamine läbi kohtuvaidluste ja sellele kulunud aja. Kui kohus leidis, et PRIA on haldusakti täiendavalt põhjendanud (vaidlustatud otsuse p-d 2 ja 3), oleks kohus igal juhul pidanud ka neid põhjendusi kontrollima ja andma oma seisukoha, kuna see on oluline kasvõi alternatiivselt esitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel. Kaebajale tekitatud kahju seisneb selles, et kui PRIA ei oleks 19. septembri 2012. a otsusega (ja 5. juuli 2013. a otsusega) õigustamatult keeldunud toetuse määramisest, siis oleks säilinud rahalised vahendid toetuse väljamaksmiseks. Kaebaja on viidanud Riigikohtu lahendile asjas nr 3-3-1-77-04, mille p-s 16 on leitud, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktiga tekitatud kahju on võimalik hüvitada, kui kaalutlusviga on viinud õigusvastase haldusakti andmisele. Eeskätt haldusorgan peab tõendama, et ka kaalutlusvea puudumise korral oleksid isiku jaoks kaasnenud sama koormavad tagajärjed.
Õigusteoorias on väljendatud, et ebaõigus ei saa tekitada õigust, mis tähendab antud kontekstis seda, et PRIA järjekindel õigusvastane keeldumine ja 6 aastat kohtumenetlusi ei saa PRIA-le anda võimalust öelda, et selline „ajavõitmine“ on talle loonud õiguspärase aluse toetuse mittemääramiseks ja ühtlasi vabastaks PRIA igasugusest muust vastutusest (antud juhul kahju hüvitamise kohustusest). Kaebaja peab talle tekitatud kahjuks toetuse summat 1 899 400 eurot, mis jäi välja maksmata. Kuna kaebaja on täitnud kõik toetuse saamiseks vajalikud tingimused ja talle määratud hindepunktid pidid talle tagama täissummas toetuse määramise, siis ei saa öelda, et tal puudunuks üldse subjektiivsed õigused toetuse nõudmiseks või sellele pretendeerimiseks. PRIA otsusega määratav toetus (kui eeldused selleks on täidetud) on käsitletav kaebuse esitaja varana ja see kuulunuks kaebuse esitajale pärast temapoolsete kohustuste täitmist väljamaksmisele. 30. aprilli 2019. a menetlusdokumendis leidis kaebaja, et talle tekkinud kahjuks on toetuse taotlemise kulu 1000 eurot ja aastatel 2013. kuni 2015. saamata jäänud äritulu kokku 1 532 741 eurot.
11.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb PRIA apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
12.Vastustaja selgitab, et toetusmeetme eelarvevahendid jaotati ära nende taotlejate vahel, kes samas taotlusvoorus taotlesid põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmise investeeringutoetust ning vastasid toetuse saamiseks sätestatud tingimustele, kelle suhtes tehti taotluse rahuldamise otsused ning kes asusid investeeringuid ellu viima. Vastustajal puudus kohustus kaebaja tarvis vahendeid reserveerida. ELÜPS v.r § 62 lg 2 p 2 kohaselt tehakse taotluse rahuldamata jätmise otsus, kui toetuse liigi või tegevuse rahastamise eelarve jääk ei võimalda teha enam ühtegi taotluse rahuldamise otsust Arvestades, et kaebaja on apellatsioonkaebuses rõhutanud, et talle tekkinud varaline kahju on justnimelt taotletud toetusesumma, mitte aga kaebaja tehtud õigusabikulud või kahju ebamõistlikult pika aja jooksul taotluse lahendamise eest vms, ei ole kaebaja hüvitamiskaebuse rahuldamine valdavat Riigikohtu praktikat arvestades võimalik. Seega on ka kahju hvitamise nõue põhjendatult rahuldamata jäetud. Vastustaja palub jätta tähelepanuta kaebaja 30. aprilli 2019. a menetlusdokumendis esitatud uued asjaolud ja tõendid.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus on põhjalikult analüüsinud kaebajale toetuse maksmise võimalikkust kaevatava otsuse andmise ajal ning selgitanud kaebaja kahju hüvitamise nõude võimalikku alust ja eset. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
14.Kaebaja on apellatsioonimenetluses jätkuvalt seisukohal, et 22. detsembri 2017. a otsuse andmisel on PRIA alusetult tuginenud asjaolule, et programmiperioodi (Maaelu arengukava 20072013) toetusmeetme rahalised vahendid on ära kasutatud ja 2014-2020 programmperioodi vahendite arvelt ei ole lubatud Maaelu arengukava 2007-2013 toetuse taotlusi rahuldada. Kaebaja hinnangul ei ole vastustaja tõendanud rahaliste vahendite ärakasutamist ning ELÜPS v.r § 62 lg 2 p 2 on kohaldatav üksnes toetuse esitamise aastal, mitte taotluse kohta kolmanda otsuse tegemisel viis aastat hiljem. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.
15.Riigikohus selgitas1 programmi perioodi 2007-2013 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antava maaelu arengu toetuse maksmise ja määramise kohta
Vt RKHK 2. aprilli 2019. a otsus asjas nr 3-16-1048 (p-d 9-11)
pärast 31. detsembrit 2015, et Nõukogu 20. septembri 2005 määruse (EÜ) nr 1698/2005 art 71 lg-st 1 tulenevalt ei ole lubatud programmiperioodiks 2007-2013 ette nähtud EAFRD toetust pärast 31. detsembrit 2015 välja maksta ning järelikult ei võinud sellist toetust 2016. aastal ka enam määrata. Keeld kehtib, sõltumata sellest, kas liikmesriik oli meetmele eraldatud summa enne
31.detsembrit 2015 ära kasutanud või mitte, samuti sõltumata sellest, kas taotluste hindamisel tehtud vea tõttu toetuseta jäänud isikule toetuse määramist või maksmist saab pidada abisaaja suhtes uue juriidilise kohustuse võtmiseks komisjoni 15. detsembri 2006. a määruse (EÜ) nr 1974/2006 art 41b lg 1 tähenduses. Seejuures on ekslik asjas nr 3-16-1048 avaldatud ringkonnakohtu seisukoht, et määruse nr 1974/2006 art 41b lg-st 1 koosmõjus määruse nr 1698/2005 art 71 lg-ga 1 tuleneb, et liikmesriigil on keelatud pärast 31. detsembrit 2015 võtta endale uusi juriidilisi kohustusi abisaajate suhtes, kuid maaelu arengukava 2007-2013 raames enne 31. detsembrit 2015 toimunud taotlusvoorus õigusvastaselt toetuseta jäänud isikule toetuse maksmist ei saa pidada uue juriidilise kohustuse võtmiseks ning seega on sellise toetuse maksmine pärast 31. detsembrit 2015 õiguspärane.
16.Määruse nr 85 § 1 kohaselt on põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmise investeeringutoetus määruse (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFARD) antavate maaelu arengu toetuste kohta art 18 lg 4 alusel heaks kiidetud „Eesti maaelu arengukavaga 2007–2013” kohase toetusega. Kaebaja taotletud toetus on seega EAFRD toetus. Vastavalt on käesolevas asjas samuti kohalduv määruse (EÜ) nr 1698/2005 art 71 lg-s 1 sätestatud keeld maksta programmiperioodi 2007-2013 toetus välja hiljem kui
31.detsembril 2015. Sama keelu kohaldamine vaidlusalusele toetusmeetmele tuleneb otseselt ka määrusest nr 85, mille § 5 lg 4 p 17 järgi ei ole abikõlbulikud muud kulud, mis on vastuolus määruse (EÜ) nr 1698/2005 art-ga 71. Kuna tegemist on absoluutse keeluga, siis ei saanud vastustaja 22. detsembril 2017 kaebaja taotluse uuel läbivaatamisel seda rahuldada sõltumata sellest, kas kaebaja oli täitnud toetuse taotlemise tingimused või mitte. Keelust erandi tegemise võimalust ei ole ette nähtud ka juhuks, kui isiku taotlus on varem õigusvastaselt rahuldamata jäetud, mis on kaasa toonud taotluse uue läbivaatamise pärast määruse (EÜ) nr 1698/2005 art 71 lg-s 1 sätestatud tähtaega. Toetuse määramine kaebajale ei oleks olnud lubatav isegi juhul, kui vastustaja oleks kaebaja soovitu kohaselt reserveerinud kaebaja taotletud toetuse summa taotluse varasema rahuldamata jätmise üle peetud vaidluse ajaks. Seetõttu ei ole asja lahendamisel oluline tuvastada, kas vastustaja kasutas toetusmeetme rahalised vahendid tervikuna ära või mitte.
17.Ringkonnakohus märgib siiski, et vastustajal ei olnud kohustust vaidlusaluse toetuse summa reserveerimiseks. Vastustaja ei ole kaebaja taotluse lahendamisel kordagi teinud otsust taotluse rahuldamise kohta, millega ta toetusmeetmele ette nähtud rahaliste vahendite jaotamisel saanuks ja pidanuks arvestama. Seega oli vastustaja kohustatud järgima määruse nr 85 lg-tes 1 ja 2 ning ELÜPS § 60 lg 5 p-s 2 sätestatut ning rahuldama taotluste hindamise tulemusel koostatud taotluste paremusjärjestuse alusel parimad nõuetele vastavad taotlused. Toetuse määramisega võttis vastustaja aga endale kohustuse ka vastav toetus välja maksta. Regulatsioon ei näe ette võimalust, et vastustaja vähendaks toetusmeetme alusel taotluste rahastamise summat, jättes osa vahenditest ootele, vastavalt sellele, kui suures ulatuses taotluste rahuldamata jätmise otsuseid vaidlustatakse vaide ja/või halduskohtumenetluses.
18.Vaidlustatud otsuses on vastustaja tuginenud sellele, et kaebaja taotluse rahuldamine pärast programmiperioodi 2007-2013 lõppu ei ole lubatav ning lubatav ei ole ka toetuse määramine programmiperioodi 2014-2020 rahaliste vahendite arvel. Seega on vastustaja esile toonud määruse (EÜ) nr 1698/2005 art 71 lg 1 kohaldamise faktilise aluse. Otsuses õigusliku aluse nimetamata jätmine ei too aga kaasa otsuse tühistamist, sest faktilise aluse esinemises vaidlust ei ole ja vastustajal puudub seetõttu õiguspärane võimalus teistsuguse sisuga otsuse tegemiseks.
19.Kaebaja leiab õigesti, et olukorras, kus vastustaja on kahel korral õigusvastaselt jätnud rahuldamata kaebaja taotluse toetuse saamiseks, on kaebajal õigus hüvitisele vastustaja õigusvastase tegevusega tekitatud ulatuses vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-le 1. Samas on ekslik kaebaja seisukoht, et PRIA õigusvastaste otsuste andmisega on rikutud kaebaja õigust toetusele tema taotletud summa ulatuses. Kohtupraktikas on järjepidevalt leitud, et taotlejal ei ole subjektiivset õigust toetusele enne taotluse rahuldamise otsuse tegemist PRIA poolt. Riigikohus pidas vajalikuks seda põhimõtet veelkord rõhutada2 just käesoleva asjaga sarnastel asjaoludel kahju hüvitamise nõude kohta tehtud otsuses, märkides, et isikul ei teki subjektiivset õigust saada toetust ainuüksi põhjusel, et toetuse saamiseks esitatud taotlus vastab toetuse saamise tingimustele. Samuti ei loo subjektiivset õigust otsus, millega tunnistati sellise taotluse rahuldamata jätmise otsus kehtetuks. Kui puudub alus kahelda, et isikule oleks toetus määratud ja ta oleks projekti nõuetekohaselt ellu viinud, võib isikul olla õigus nõuda lisaks toetuse taotlemisega seotud kulude hüvitamisele ka toetusest ilmajäämise tõttu saamata jäänud tulu hüvitamist (nt tulu, mille isik oleks teeninud põllumajandustoodete müügist; tuluks võib olla ka äriühingu vara suurenemine seoses investeeringu tegemisega).
20.Eeltoodud põhjustel ei ole kaebajale tekkinud kahju samastatav taotletud, kuid määramata jäänud toetuse summaga. Hüvitatav on üksnes sellise negatiivse tagajärje saabumine, mille põhjuseks on kaebaja õiguste rikkumine. Halduskohus on põhjendatult selgitanud, et toetuse summa hüvitamisel asetataks kaebaja paremasse olukorda, kui see, milles ta oleks olnud vastustaja õigusvastase tegevuseta. Kaebaja saaks sel juhul toetuse summa ilma toetuse kasutamisega kaasnevate kohustusteta. Kaebaja taotletud toetus on riigiabi, mis antakse ettevõtjale toetusmeetme eesmärkide saavutamiseks. Kaebaja käsitlus toetuse summast kahjuna on ilmselgelt vastuolus toetuse otstarbega ning riigiabi põhimõtetega üldiselt. Kuna kaebajal on õigus sellele, et tema taotlus lahendatakse õiguspäraselt, siis RVastS § 7 lg 1 tähenduses saavad kaebaja kahjuks olla eelkõige toetuse taotlemisel tehtud kulutused ning juhul, kui on selge, et PRIA õiguspärase tegevuse korral oleks kaebajale toetus määratud, siis ka kulutused projekti ettevalmistamisele. Riigikohtu seisukohast tulenevalt võib olla hüvitatav ka saamata jäänud tulu. Ringkonnakohus märgib siiski, et tulenevalt põhjusliku seose nõudest on RVastS § 7 lg 1 järgi hüvitatav üksnes selline kahju, mis on tekkinud isiku õiguse rikkumise tagajärjel. Seetõttu olukorras, kus isikul puudub subjektiivne õigus toetusele, on vähemalt kaheldav, kas saamata jäänud tuluna saab olla hüvitatav toetuse kasutamisel teenitav tulu või soetatav vara.
21.Millise kahjuliku tagajärje hüvitamist kaebusega nõuda, on kaebaja otsustus. Kohus saab kahju hüvitamise nõude läbi vaadata ainult selles ulatuses, milles kaebaja kahju hüvitamist nõuab (HKMS § 2 lg 3, § 41 lg 1 ls 2). Sellises olukorras ei saa kohus omal algatusel asuda kahju nõuet kaebaja asemel sisustama. Vaidluse korral tuleb kahju tekkimist ja ulatust tõendada kaebajal (HKMS § 59 lg 1). Vaatamata sellele, et halduskohus 10. septembri 2018. a määruses kaebuse sellele puudusele otsesõnu tähelepanu juhtis, jäi kaebaja kahjunõude määratlemisel seisukohale, et talle tekkinud kahju on saamata jäänud toetuse summa. Kaebaja ei väitnud, et ta oleks kandnud kulutusi toetuse taotlemisel või projekti ettevalmistamisel või kaotanud tulu toetuse määramata jätmise tõttu. Samuti ei esitanud kaebaja tõendeid, millest ilmneks negatiivne muutus kaebaja varalises sfääris. Kui kahju tekkimine ei ole tuvastatav, siis tuleb kohtul jätta hüvitamiskaebus rahuldamata, kuna kahju on hüvitamiskohustuse kohustuslik element, mille puudumisel puudub ka hüvitamiskohustus.
22.30. aprilli 2019. a menetlusdokumendis muutis kaebaja oma varasemat seisukohta talle tekkinud kahju koosseisu kohta, leides, et kahjuks on toetustaotluse esitamise kulu ja 2013. kuni 2015. aasta kavandatud ärikasum. Seega soovib kaebaja muuta kaebust, s.t muuta
Vt RKHK 2. aprilli 2019. a otsus asjas nr 3-16-1048 (p-d 16 ja 17)
hüvitamiskaebuse alust. Tulenevalt HKMS § 49 lg-st 1 võib kaebuse nõuet või alust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni. Sama paragrahvi teise lõike järgi pärast nimetatud tähtaega, sealhulgas apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses, võib kaebuse nõuet või alust muuta HKMS § 49 lg-s 1 sätestatud tingimustel ja üksnes mõjuval põhjusel, eelkõige kui seda tingib asjaolu, mida kõrgema astme kohus peab käesoleva seadustiku kohaselt arvestama, või menetlusnormi rikkumisel madalama astme kohtu poolt. Kaebaja on kaebuse muutmise põhjusena viidanud Riigikohtu 2. aprilli 2019. a otsusest asjas nr 3-16-1048 ilmnenud õiguskäsitlusele. Ringkonnakohus leiab, et lahendis toodud seisukoht, et kaebajal puudub subjektiivne õigus toetusele ning toetuse määramisest õigusvastase keeldumisega tekitatud kahju ei võrdu määramata jäetud toetuse summaga, ei ole mõjuvaks põhjuseks kaebuse muutmiseks HKMS § 49 lg 2 mõttes. Tegemist ei ole asjaolude muutumisega kohtumenetluse ajal. Viidatud õiguslik käsitlus oli kaebajale teada vastustaja seisukohtadest juba hiljemalt kaebuse menetlemisel halduskohtus. Kahju määratlemise probleemile ja tõendamise vajadusele juhtis halduskohus kaebaja tähelepanu täiendavalt 10. septembri 2018. a määruses.
30.aprilli 2019. a menetlusdokumendis toodud kaebuse aluste esiletoomine ei olnud seega takistatud juba halduskohtus. Seetõttu ei võta ringkonnakohus kaebuse muutmist vastu ja tagastab ühtlasi muudetud kaebuse aluse tõendamiseks esitatud tõendid. Kui leida, et kaebaja muutunud seisukoht talle tekkinud kahju olemusest ei ole kaebuse muutmine, siis eeltoodud asjaoludel tuleb väited jätta tähelepanuta ja tõendid tagastada vastavalt HKMS § 198 lg-le 3.
23.Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et olukord, kus toetuse määramistest õigusvastase keeldumise korral programmiperioodi möödudes langeb toetuse määramise võimalus ära, tõepoolest jätab teoreetilise võimaluse vastustaja kuritarvitusteks toetuse määramisel. Samas kehtib haldusorganile seaduslikkuse põhimõte ning ei ole alust eeldada PRIA tahtlikku õigusvastast tegevust toetuste määramisel. Vastustaja tegevuse õiguspärasuse garantiiks on ühelt poolt taotlejate võimalus kaitsta oma õigusi kaebuse esitamisega halduskohtule, teiselt poolt on maaeluministeeriumi pädevuses halduskontrolli teostamine vastustaja tegevuse üle ning Euroopa Liidu akrediteeritud makseagentuurina allub PRIA Euroopa Komisjoni kontrollile nii aruandluse kui ka kohapealsete kontrollide läbiviimise kaudu. Sellega on olemas piisavad meetmed PRIA pahatahtliku tegevuse ärahoidmiseks. Üksikul juhul isiku huve oluliselt riivava tulemuse saabumine paraku siiski ei ole välistatud.
24.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. PRIA ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid PRIA kasuks välja ei mõisteta. Liinavabrik OÜ menetluskulud jäävad tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Riigikohtu 11.08.2020 lahend
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 14. mai 2019. a otsus ja Tartu Halduskohtu
8.oktoobri 2018. a otsus kahjunõuet puudutavas osas. Saata asi tühistatud osas Tartu Halduskohtule uueks arutamiseks.
3.Tagastada kautsjon.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.