Kaavere Kaubandus OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 22. detsembri 2017. a otsuse nr 136/1495 tühistamiseks ning Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametilt kahju summas 1 899 400 euro hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja Kaavere Kaubandus OÜ, esindaja vandeadvokaat Rene Varul Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, esindaja vandeadvokaat Margo Lemetti
RESOLUTSIOON
1.Jätta Kaavere Kaubandus OÜ kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 7. november (k.a) 2018. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Kaavere Kaubandus OÜ (kaebaja) esitas 14. mail 2012 Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) taotluse nr 1600012780201 põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsa-saadustele lisandväärtuse andmise investeeringutoetuse saamiseks toiduainete ja sööda töötlemiseks vajaliku seadme ja tehnoloogia ostmiseks, paigaldamiseks ja rakendamiseks. Kaebaja soovis soetada sigade ja veiste tapamaja seadmeid.
2.PRIA peadirektor jättis 19. septembri 2012. a otsusega nr 13-6/2025 kaebaja taotluse rahuldamata.
3.Tartu Halduskohus tühistas 26. märtsi 2013. a otsusega PRIA 19. septembri 2012. a otsuse ja kohustas PRIA-t taotlust uuesti läbi vaatama (haldusasi nr 3-12-2513).
4.PRIA 5. juuli 2013. a otsusega nr 13-6/1240 jäeti kaebaja taotlus teist korda rahuldamata.
5.Riigikohtu halduskolleegium tühistas 22. juuni 2017. a otsusega PRIA 5. juuli 2013. a otsuse nr 13-6/1240 ning kohustas PRIA-t kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama (haldusasi nr 3-3-1-417).
6.PRIA 22. detsembri 2017. a otsusega nr 13-6/1495 jäeti kaebaja taotlus kolmandat korda rahuldamata. PRIA asus seisukohale, et kuna eelmise programmiperioodi (Maaelu arengukava 2007-2013) põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmise investeeringutoetuse meetme rahalised vahendid on kõik ära kasutatud ja 2014-2020 programmperioodi vahendite arvelt ei ole lubatud Maaelu arengukava 2007-2013 taotlusi enam rahuldada, siis ei ole rahaliste vahendite puudumisel võimalik taotleja taotlust rahuldada. Seega tuleb taotlus jätta Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse kuni 31. detsembrini 2014 kehtinud redaktsiooni (ELÜPS v.r) § 62 lg 2 p 2 alusel rahuldamata. Euroopa Kohus on oma otsusega (C-410/13 p 63) sedastanud, et liikmesriigil puudub kohustus kehtestada abikava, mille eesmärk oleks rahastada projekte, mis on Euroopa Liidu kaasrahastatavast toetuse saamise võimalusest isegi põhjendamatult ilma jäänud. Lisaks on PRIA taotluse nr 160012780201 menetlemisel tuvastanud asjaolud, mis PRIA hinnangul tooksid samuti kaasa taotluse rahuldamata jätmise ELÜPS v. r § 62 lg 2 p-i 4 alusel. PRIA 13. juulil 2017 läbi viidud kontrolli tulemusena fikseeriti (kontrollakt nr 17273), et taotleja ei ole investeeringu teostamisega alustanud.
7.Kaebaja esitas 22. jaanuaril 2018 PRIA otsuse nr 13-6/1495 peale vaide, mis jäeti 26. märtsi 2018. a vaideotsusega nr 13-4/18/1-2 rahuldamata.
8.Kaebaja esitas 25. aprillil 2018 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub PRIA 22. detsembri 2017 otsuse nr 13-6/1495 tühistada ja PRIA-lt kaebaja kasuks kahjuhüvitise summas 1 899 400 euro välja mõista. Kaebaja primaarnõudeks on tühistamisnõue ning kahju hüvitamise nõue on käsitletav alternatiivnõudena.
9.Tartu Halduskohus võttis 29. mai 2018. a määrusega Kaavere Kaubandus OÜ kaebuse menetlusse ning määras 22. augusti 2018. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
3-18-830
10.Kaebaja taotleb PRIA 22. detsembri 2017. a otsuse nr 13-6/1495 tühistamist ning PRIA-lt kahju summas 1 899 400 euro hüvitamist. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgnevad.
10.1.Kaebaja ei mõista, miks räägib PRIA vaidlustatud otsuses 2017. aasta eelarvevahenditest, kui kaebaja esitas toetusetaotluse 2012. aastal. Kaebaja arvates saanuks PRIA taotluse rahuldamata jätmise alusena tugineda ELÜPS v.r. § 62 lg 2 p-le 2 üksnes 2012. aastal, mil kaebaja toetusetaotluse esitas.
10.2.Kaebajale jääb arusaamatuks, miks tugineb PRIA oma taotluse rahuldamata jätmise otsuses õigusliku alusena ELÜPS § 66 lg-le 3. Konkreetsel eelarveaastal oli taotletav rahasumma olemas. PRIA peab vaidluse ajaks reserveerima toetusesummad, mis tuleks kohtuvaidluse kaotamise korral taotluse esitajale välja maksta, olenemata sellest, kui kaua kohtumenetlus võiks aega võtta. PRIA ei ole toonud esile kohast õiguslikku alust, mis õigustaks toetuse mittemaksmist viitega rahaliste vahendite puudumisele.
10.3.Haldusakti ei saa põhjendada selliselt, et lisaks taotluse rahuldamata jätmise õiguslikule alusele viitamisele ning selle kohaldamise põhjendamisele on ära toodud täiendavad alternatiivsed selgitused, miks taotlus tuleks ka viidatud õigusliku aluse äralangemisel jätta rahuldamata. Haldusakti tinglik põhjendamine ei ole haldusmenetluse seadusega lubatud. PRIA otsuse punktis 2 kirjeldatud sigade tapmisega seonduv ei ole ELÜPS v.r. § 62 lg 2 p-s 4 sätestatud juhtumiks. Asja uuel läbivaatamisel ei ole PRIA-l alust hakata ümber hindama kaebajale algse menetluse raames antud hindepunkte, kuna need on siduvalt kindlaks tehtud haldusasjas nr 3-12-2513. Käesoleva vaidluse raamid ei peaks üldse hõlmama punktis 2 toodut, st kaebaja ei peaks hakkama neid asjaolusid kummutama.
10.4.Kui kohus peaks leidma, et PRIA 22. detsembri 2017. a otsus nr 13-6/1495 on õiguspärane ning aktsepteerib keeldumise alusena rahaliste vahendite puudumist, siis on PRIA tekitanud kaebajale kahe õigusvastase haldusaktiga (PRIA 19. septembri 2012. a otsus ja PRIA 5. juuli 2013. a otsus) kahju. Mõlemad haldusaktid on kohtute poolt tühistatud. PRIA on keeldunud alusetult toetuse määramisest, kuigi oleks pidanud tegema toetuse määramise otsuse juba 2012. aastal. Riigikohtu halduskolleegiumi lahendis nr 3-3-1-77-04 p-s 16 on leitud, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktiga tekitatud kahju on võimalik hüvitada, kui kaalutlusviga on viinud õigusvastase haldusakti andmisele. Kaebaja peab tekitatud kahjuks ettenähtud toetuse summat 1 899 400 eurot, mis on jäänud PRIA õigusvastase tegevuse tulemusel määramata ja kaebajale välja maksmata. Kuna kaebaja hinnangul on ta täitnud kõik toetuse saamiseks vajalikud tingimused ja talle määratud hindepunktid pidid talle tagama täissummas toetuse määramise, siis ei saa öelda, et tal puudub subjektiivne õigus toetuse nõudmiseks või sellele pretendeerimiseks. Tegemist on kaebaja omandiõiguse riivega. Omandipõhiõigusena on siinjuures käsitletav vara laiemalt, mis tähistab mh isiku õiguste ja kohustuste kogumit ning isiku õigustatud ootusi, mille puhul võib mõistlikult väita, et need täituvad. PRIA otsusega määratav toetus (kui eeldused selleks on täidetud) on käsitletav kaebaja varana ja see kuulunuks kaebajale pärast temapoolsete kohustuste täitmist väljamaksmisele. PRIA õigusvastaste haldusaktidega on sisuliselt võetud kaebajalt vara ära ja see tähendabki kaebajale kahju tekitamist. Kohtul on võimalik lahendis määratleda, et PRIA kohustub kahju hüvitise välja maksma samadel tingimustel, millega toimub PRIA toetuse väljamaksmine ettenähtud investeeringu tegemisel.
11.Vastustaja leiab, et vaidlustatud haldusakt on õiguspärane ja nõuetekohaselt põhjendatud ning puuduvad alused selle tühistamiseks. Vastustaja vastuväited kaebusele on kokkuvõtlikult järgnevad.
11.1.Taotluse rahuldamata jätmise õiguslikuks aluseks (mis on selgelt välja toodud ka otsuse nr 13-6/1495 preambulis) on ELÜPS v.r. § 62 lg 2 p 2 ning põllumajandusministri 27. juuli 2010. a määruse nr 85 „Põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse
3-18-830 menetlemise täpsem kord“ (määrus nr 85) § 11 lg 6 p 2, mis viitab ELÜPS v.r. § 62 lg 2 punktile
2.PRIA on otsuses viidanud kehtiva ELÜPS § 66 lg-le 3 kontekstis, kus selgitab, et toetuste määramine saab toimuda üksnes põllumajandusministri poolt ettenähtud vahendite piires ning käesoleval juhul ei ole PRIA käsutuses täiendavaid vahendeid, mis võimaldaksid kaebaja taotluse rahuldada.
11.2.Põhjendamatu on kaebaja ootus, et tema toetusetaotluse rahuldamise jaoks oleks PRIA pidanud kaebaja taotletud toetusesumma vaidluse ajaks säilitama või toetuse maksmiseks eraldi vahendeid leidma olukorras, kus Maaelu arengukava 2007-2013 perioodi põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmise investeeringutoetuse meetme rahalised vahendid on ära kasutatud. Ka Euroopa Kohus on investeeringutoetust puudutava kahju hüvitamise asjaga seonduvalt välja toonud, et liikmesriigil puudub kohustus kehtestada abikava, mille eesmärk on rahastada projekte, mis on Euroopa Liidu kaasrahastatavast toetuse saamise võimalusest põhjendamatult ilma jäänud (vt Euroopa Kohtu lahend nr C-410/13, p 63).
11.3.Vaidlusaluse taotluse menetluse kestust ning keerukust arvestades on oluline haldusakti igakülgne põhjendatus. Sooviga vältida niigi pikaks veninud menetluse jätkumist esitas PRIA täiendavad põhjendused, mis kinnitavad, et taotlus ei kuuluks rahuldamise ka ELÜPS v.r. § 62 lg 2 p 4 alusel.
11.4.Riigikohus kohustas 22. juuni 2017. a otsuse resolutsiooni p-s 3 PRIA-t kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama. Taotluse läbi vaatamine hõlmab endast taotluse sisulist hindamist lähtudes määruses nr 85 taotlusele kehtestatud nõuetest. Taotluse uuesti läbi vaatamine hõlmab ka taotluse hindamist kehtestatud hindamiskriteeriumite alusel (määruse nr 85 § 12). Seetõttu on asjakohatu kaebaja väide, et PRIA-l puudub alus taotluse hindepunktide ümberhindamiseks. Olukorras, kus menetluse jooksul on selgunud uued asjaolud, mis mõjutavad hindepunktide andmist, tuleb PRIA-l neid asjaolusid taotluse uuel läbivaatamisel arvestada. Asjaolu, et haldusasjas nr 3-12-2513 on jõustunud kohtuotsuse põhjendavas osas kohus aktsepteerinud kaebaja seisukohta, et taotluse hindamisel hinnati kaebaja taotlust algselt 50 hindepunktiga, ei olnud PRIA-le asja uuel läbivaatamisel ega ole kohtule käesoleva asja menetlemisel siduv. Haldusasjas nr 3-12-2513 ei kontrollinud kohus hindepunktide andmise õiguspärasust ega olekski seda teha saanud, kuna tegemist on PRIA kaalutlusõiguse alusel antud hindepunktidega, mille kohtulik kontroll on piiratud. Riigikohus tuvastas 22. juuni 2017. a otsuses asjas nr 3-31-4-17 ELÜPS v.r. § 62 lg 2 p 4 eelduste mittetäidetuse üksnes valeandmete esitamist puudutavas osas ega analüüsinud seda, kas taotleja on mõjutanud taotluse menetlemist muul õigusvastasel viisil, mille PRIA on tuvastanud otsuse nr 13-6/1495 p-s 2.
11.5.Kuna käesoleval juhul on kaebuses esitatud RVastS § 3 lg-s 1 nimetatud haldusakti kehtetuks tunnistamise nõue, siis järelikult kaebaja alles kasutab kahju tekkimise vältimisele suunatud õiguskaitsevahendeid, mistõttu ei ole tal alust RVastS § 7 lg-le 1 tuginemiseks.
11.6.Kaebaja ei ole tõendanud, et PRIA tegevusega on talle kahju tekitatud. Vastustaja on vaidlustatud otsuses selgitanud, et kaebaja taotlus oleks jäänud rahuldamata ka kohtute poolt tuvastatud kaalutlusvigade puudumise korral. Kaebaja suhtes ei ole toetuse rahuldamise otsust tehtud, mistõttu ei ole asjakohane kaebaja ootus, et toetus saab osaks tema varast. Kaebajal puudub subjektiivne õigus toetuse saamiseks, mistõttu ei saa tekkida ka õigustatud ootust, et talle määratakse toetus. Haldusasja nr 3-3-1-77-04 otsuse üldsõnalisest seisukohast, et õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju on võimalik hüvitada, ei saa järeldada, et käesoleval juhul saaks mööda vaadata kaebaja subjektiivse õiguse riive puudumisest kui kahju hüvitamise nõude kohustuslikust eeldusest. Isegi kui kaebajale on tekkinud kahju, ei ole vastava kahju suurus võrdne kaebaja poolt taotletud kahjuhüvitisega. PRIA õigusvastane tegevus ei ole vähendanud kaebaja olemasoleva vara väärtust ega tekitanud olukorda, kus kaebaja oleks kahjustamise ohus. Samuti ei saa väita, et isegi kui vastustaja oleks rahuldanud kaebaja toetusetaotluse, siis oleks kaebaja varaline seisukord toetusesumma võrra parem. Olukorras,
3-18-830 kus investeeringut pole reaalsuses ellu viidud, ei ole võimalik lugeda kaebajat varaliselt halvemas seisundis olevaks RVastS § 8 lg 1 mõistes. Meelevaldne on kaebaja käsitlus, justkui saaks kohus kahju hüvitamise kaebuse lahendamisel jätta kõrvale kahju instituudi ning kahju hüvitamise kaebuse nime all rahuldada kohustamiskaebuse kohustamaks PRIA-t kaebaja toetusetaotlust rahuldama.
KOHTU SEISUKOHT
12.Asjas on peamine vaidlus selle üle, kas PRIA jättis 22. detsembri 2017. a otsusega nr 136/1495 õiguspäraselt rahuldamata kaebaja programmi „Eesti maaelu arengukava 2007-2013“ raames esitatud põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmise investeeringutoetuse taotluse. Lisaks on kaebaja esitanud kahju hüvitamise nõude. Kohus lahendab esimesena vaidlustatud haldusakti tühistamisnõude (I), võtab seejärel seisukoha kahju hüvitamise nõude põhjendatuse kohta (II) ning lahendab menetluslikud küsimused (III). I
13.Kaebaja esitas vastava toetusetaotluse PRIA-le 14. mail 2012 ning PRIA lahendas kaebaja toetusetaotluse käesolevas kaebuses vaidlustatud 22. detsembri 2017. a otsusega nr 13-6/1495 kolmandat korda. PRIA on vaidlustatud otsuses taotluse rahuldamata jätmise õiguslikuks aluseks märkinud ELÜPS v.r § 62 lg 2 p-i 2 ning põllumajandusministri määruse nr 85 § 11 lg 6 p-i 2. ELÜPS v.r § 62 lg 2 p 2 kohaselt tehakse taotluse rahuldamata jätmise otsus, kui toetuse liigi või tegevuse rahastamise eelarve jääk ei võimalda teha enam ühtegi taotluse rahuldamise otsust. Määruse nr 85 § 11 lg 6 p 2 kohaselt vastavad taotleja ja taotlus toetuse saamiseks esitatud nõuetele, kui ei esine „Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse“ § 62 lõikes 2 nimetatud asjaolusid.
14.Kohus leiab, et kaebaja taotluse rahuldamata jätmine ELÜPS v.r § 62 lg 2 p 2 ning määruse nr 85 alusel toetusteks ettenähtud eelarvevahendite puudumise tõttu on õiguspärane.
15.Kaebaja on seisukohal, et vastustaja ei saanud 2017. aastal taotlust uuesti lahendades tugineda eelnimetatud sättele. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Kuna PRIA lahendas vaidlustatud otsusega nr 13-6/1495 kaebaja 2012. aastal esitatud toetusetaotlust, siis tuli selle lahendamisel ELÜPS kehtiva redaktsiooni § 126 lg 3 kohaselt kohaldada kuni 31. detsembrini 2014 kehtinud ELÜPS redaktsiooni. Kohus ei nõustu ka kaebaja seisukohaga, et eelarvevahendite puudumisele saanuks PRIA tugineda üksnes 2012. aastal, mil vaidlusalune toetusetaotlus esitati. PRIA ei saanud toetusetaotluse uuel lahendamisel jätta arvestamata muutunud asjaolusid ehk antud juhul seda, et programmiperioodi Eesti maaelu arengukava 2007-2013 põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmise investeeringutoetuse meetme rahalised vahendid olid selleks hetkeks ära kasutatud.
16.Vastustaja on õigesti viidanud komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 335/2013 artikkel 41b lg-le 1, mis sätestab, et kui programmile ja/või meetmele eraldatud summa kasutatakse ära enne määruse (EÜ) nr 1698/2005 artikli 71 lõikes 1 sätestatud abikõlblikkuse lõppkuupäeva, et tohi liikmesriigid võtta endale uusi juriidilisi kohustusi abisaajate suhtes. Kui toetuse rahastamise eelarve jäägi järgi ei ole võimalik enam taotlust rahuldada, sest kõik summad on välja makstud, siis ei saa ka algselt ebaõigesti rahuldamata jäetud taotlust enam rahuldada. Kohtu hinnangul ei tulene õigusaktidest PRIA-le kohustust toetusetaotluse rahuldamata jätmise vaidlustamise korral taotletud toetuse summat kohtuvaidluse ajaks reserveerida. Ka kaebaja ei ole ühtegi
3-18-830 õiguslikku alust kaebuses välja toonud, millele tuginedes ta leiab, et antud juhul tulnuks tema poolt taotletud rahasumma vaidluse ajaks reserveerida. Samuti ei nähtu kohtule asjakohastest õigusaktidest riigil lasuvat kohustust kehtestada eraldi abikava projektide rahastamiseks, mis on rahalise abi saamise võimalusest põhjendamatult ilma jäänud. PRIA on põhjendatult viidanud ka Euroopa Kohtu praktikale, mille järgi ei ole liikmesriikidel sellise abikava kehtestamise kohustust.
17.Kuna Maaelu arengukava 2017-2013 ei näinud ette Euroopa Liidu Nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 artikkel 89 kohast viisi lisafinantseerimiseks Eesti poolt, siis ei ole taotlust võimalik rahuldada ka Eesti poolse lisafinantseerimise kaudu. Eesti maaelu arengukava 20072013 taotlusi sai rahuldada üksnes selles kavas ettenähtud vahendite piires. Kuna eelmise perioodi (Eesti maaelu arengukava 2007-2013) põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmise investeeringutoetuse meetme rahalised vahendid on kõik ära kasutatud ja 2014-2020 programmperioodi vahendite arvelt ei ole lubatud Eesti maaelu arengukava 2007-2013 taotlusi enam rahuldada, siis on vastustaja teinud õige järelduse, et taotlust ei saa rahuldada.
18.Vaidlustatud otsuse punktis 2 märgib vastustaja täiendavalt, et PRIA on taotluse nr 160012780201 menetlemise käigus tuvastanud lisaks asjaolud, mis PRIA hinnangul tooksid samuti kaasa taotluse rahuldamata jätmise ELÜPS v. r § 62 lg 2 p-i 4 alusel. Kaebaja leiab, et taoline haldusakti tinglik põhjendamine ei ole lubatud. Kohus kaebaja selle seisukohaga ei nõustu. Asjaolu, et vastustaja on vaidlustatud otsuse põhjendavas osas täiendavalt kontrollinud, kas kaebaja toetusetaotluse rahuldamata jätmiseks võiksid esineda ka muud täiendavad asjaolud, ei muuda haldusakti õigusvastaseks. Kaebaja ei viita ka ise ühelegi sättele, millega kirjeldatud viisil ülesehitatud haldusakt vastuolus oleks. Haldusakti igakülgne põhjendamine näitab, et vastustaja on teostanud enesekontrolli veendumaks, et jõuti õigele otsusele, mis on haldusakti motiveerimise üheks eesmärgiks.
19.Kuna eelnevalt leidis kohus, et toetusetaotluse rahuldamata jätmine ELÜPS v.r § 62 lg 2 p 2 ja määruse nr 85 § 11 lg 6 p 2 alusel on õiguspärane, siis ei pea kohus vajalikuks hinnata vaidlustatud otsuse punktis 2 ja 3 välja toodud täiendavaid põhjendusi sisuliselt. Eelarveliste vahendite puudumise tõttu tuleks ka nõuetele vastav taotlus jätta rahuldamata.
20.Kokkuvõtlikult on kohus seisukohal, et PRIA vaidlustatud haldusakt on õiguspärane ega kuulu tühistamisele. II
21.Kaebaja on kaebuses esitanud alternatiivse nõudena ka kahju hüvitamise nõude. Kaebaja leiab, et kui PRIA ei oleks andnud tema toetusetaotluse lahendamisel 2012. ja 2013. aastal õigusvastaseid ja kaalutlusvigadega haldusakte, siis oleks PRIA-l säilinud rahalised vahendid ning kaebajale oleks saanud toetussumma välja maksta. Kaebaja arvates on PRIA õigusvastaste haldusaktide andmisega riivanud tema omandiõigust. Tekitatud kahjuks peab kaebaja ettenähtud toetusesummat 1 899 400 eurot.
22.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-te 1–4 kohaselt hüvitatakse avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega või tegevusetusega avalik-õiguslikus suhtes põhjustatud otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisele lisaks riigivastutuse seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. Otsese
3-18-830 varalise kahju näitlik loetelu on toodud võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg-s 3, mille kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises.
23.Kaebaja ei ole esitatud kahjunõudes välja toonud, kas talle väidetavalt tekitatud kahju näol on tegemist otsese varalise kahju või saamata jäänud tuluga. Kohtu hinnangul ei saa kaebajale tekitatud kahjuks olla lihtsalt tema poolt taotletud toetusesumma. PRIA menetluse puhul on tegemist riigilt rahalise toetuse taotlemisega ja isikul puudub subjektiivne õigus toetuse saamiseks (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 4. aprilli 2013. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-77-12, p 18; Riigikohtu halduskolleegiumi 30. juuli 2014. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-39-14, p 13). Seega ei saanud PRIA tegevus antud juhul kaebaja omandiõigust riivata. Samas tuleb arvestada, et isikul on tema toetusetaotluse läbivaatamisel õigus nõuetekohasele menetlusele. Järelikult saaks kahju seonduda eelkõige kaebaja toetusetaotluse menetlusega. Kaebaja ei ole aga välja toonud taolisi kulusid, mis talle õigusvastase menetlusega tekitati ning mida juba poleks talle varasemate kohtuasjade raames hüvitatud (nt õigusabikulud). Lisaks oleks võimalik kahjuna käsitleda taotluse lahendamise ebamõistlikust menetlustähtajast tulenevat kahju, ent ka sellele alusele ei ole kaebaja tuginenud ega vastavat kahju tõendavaid dokumente kohtule esitanud. Varalise kahju tekkimist peab tõendama ja põhistama kannatanu ise. Kohus andis kaebajale 10. septembri 2018. a määrusega täiendava võimaluse oma kahjunõuet põhistada, ent kaebaja jäi oma seisukoha juurde, et tekitatud kahjuks on üksnes taotletud toetusesumma ega soovinud mingeid muid kahju tekkimist tõendavaid tõendeid esitada.
24.Enne vaidlustatud otsuse tegemist on PRIA 13. juulil 2017 läbi viinud kontrolli kaebaja kavandatava investeeringuobjekti paiknemise kohas ning kontrolli tulemusel selgus, et kaebaja ei ole investeeringu teostamisega alustanud. Seega ei saa kahju seisneda ka projekti ettevalmistusega seonduvate võimalike kulutuste tegemises. Lisaks tuleb arvestada, et varalise kahju hüvitamine ei tohi kannatanut põhjendamatult soodustada ega põhjustada tema alusetut rikastumist. Kaebajaga nõustudes ning määramata toetussummat kahjuna käsitledes rikastuks kaebaja aga alusetult, sest isik saaks toetussumma kahju hüvitisena ilma oma kohustusi täitmata. Kohtu hinnangul ei ole toetuse eesmärke ning rahastamise korda arvestades võimalik kahju hüvitamine tingimuslikult kaebaja märgitud viisil. Kahju hüvitamise nõude lahendamisel ei saa kohus kohustada PRIA-t kahjuhüvitist välja maksma samadel tingimustel, millega toimub toetuse väljamaksmine ettenähtud investeeringu tegemisel. Sellisel juhul oleks tegemist kohustamisnõude lahendamisega PRIA kohustamiseks kaebaja toetusetaotlus rahuldada, mitte aga kahjunõudega. III
25.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata nii Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 22. detsembri 2017. a otsuse nr 13-6/1495 tühistamise kui ka alternatiivselt esitatud Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametilt kahju summas 1 899 400 euro hüvitamise nõudes.
3-18-830
26.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda vastavalt HKMS § 108 lg-le 1. Vastustaja on esitanud samuti taotluse kaebajalt käesolevas menetluses haldusorganivälise õigusabi kasutamisest tingitud menetluskulude väljamõistmiseks summas 1800 eurot. HKMS § 109 lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Riigikohtu kehtiva praktika kohaselt on haldusorgani kasuks haldusvälise õigusabiteenuse kulude väljamõistmine piiratud (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 14. jaanuari 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-62-08, p-d 15-16; 19. mai 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-14-11, p 21; 27. oktoobri 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-53-11, p 31; 21. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-26-12, p 29). Haldusorganil ei ole küll keelatud kasutada halduskohtumenetluses välist õigusabi, kuid kohtuasi peab olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv, et oleks õigustatud kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmine kaebajalt. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et käesoleva kahjunõude lahendamine väljub PRIA igapäevase põhitegevuse raamidest. PRIA igapäevaseks põhitegevuseks ongi riiklike toetuste ning Euroopa Liidu põllumajanduse ja maaelu arengu toetuste, Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi toetuste ning turukorralduslike toetuste andmise korraldamine. Kahjunõue on esitatud seonduvalt põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsa-saadustele lisandväärtuse andmise investeeringutoetuse taotluse lahendamisega PRIA poolt ning vastustaja töötajad pidid olema võimelised PRIA-t sellesisulises vaidluses ise esindama. Ka kahjunõude suurus ja väidetav uudsus ei saa õigustada õigusabi teenuse kulude väljamõistmist kaebajalt. Eelnevat arvestades jätab kohus vastustaja poolt kantud õigusabikulud tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Riigikohtu 11.08.2020.a otsusega. Riigikohtu 11.08.2020.a otsus Resolutsioon
1.Rahuldada kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 14. mai 2019. a otsus ja Tartu Halduskohtu 8. oktoobri 2018. a otsus kahjunõuet puudutavas osas. Saata asi tühistatud osas Tartu Halduskohtule uueks arutamiseks.
3.Tagastada kautsjon.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.