Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-16-2436 23. september 2019 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Viive Ligi ja Nele Parrest X kaebus Siseministeeriumi 1. novembri 2016. a otsuse tühistamiseks Kaebaja X Vastustaja Siseministeerium, esindaja Merje Joll Kaasatud haldusorgan Justiitsministeerium, esindaja Helen Tõnise Tartu Ringkonnakohtu 14. juuni 2018. a otsus X kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta Tartu Ringkonnakohtu 14. juuni 2018. a otsus muutmata, täiendades otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
3.Tagastada kassatsioonkaebuse täiendustele ja Siseministeeriumi vastusele lisatud tõendid.
4.Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
Venemaa Föderatsiooni kodanik X (kaebaja) sündis 1977. a Saksamaal ja asus Eestisse elama lapseeas. Kuni 8. aprillini 2016 oli tal Eestis elamiseks tähtajaline elamisluba. Kaebajat on Eesti Vabariigis kriminaalkorras karistatud kokku kuuel korral. Kolmel korral on talle karistuseks mõistetud reaalne vangistus. Lisaks pöörati üks katseajaga mõistetud vangistus täitmisele. Viimati mõistis Tartu Maakohus kaebaja süüdi karistusseadustiku (KarS) § 121, § 266 lg 1, § 184 lg 2 p-de 1 ja 2, § 199 lg 2 p-de 4 ja 5 ning § 213 lg 1 järgi (s.o kehaline väärkohtlemine, omavoliline sissetung ja lahkumisnõude täitmata jätmine, narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine, vargus ja arvutikelmus) ning mõistis talle karistuseks viis aastat kaheksa kuud kakskümmend kuus päeva vangistust. Karistusaeg algab 28. jaanuaril 2014 ja lõppeb
24.oktoobril 2019. Lisaks on kaebajat karistatud korduvalt ka väärteokorras. Kaebaja emakeel on vene keel. Vanglas viibimise ajal on ta omandanud eesti keele A1–B2 tasemetel.
3-16-2436 Viimase vangistuse ajal läbis ta kolm sotsiaalprogrammi: 12 sammu, eluviisitreening, tagasilanguse tugigrupp. Kaebaja endine abikaasa, alaealine laps (sünd 2008. a) ja vend elavad Eestis. Lapsel on Venemaa kodakondsus. Kaebaja on mh süüdi mõistetud abikaasa väärkohtlemise eest. Endine abikaasa ja laps on regulaarselt käinud vanglas pikaajalistel kokkusaamistel, lisaks suheldakse telefoni teel.
2.Siseministeerium kohaldas 1. novembri 2016. a otsusega nr 1-24/158 väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 1 p 1 (siin ja edaspidi kuni 22. detsembrini 2016 kehtinud redaktsioon) ja p 7 alusel ning kooskõlas VSS § 271 lg-ga 3 kaebaja suhtes sissesõidukeeldu Schengeni territooriumile kümneks aastaks. Otsuse järgi algab sissesõidukeelu kehtivusaeg päevast, mil kaebaja vabaneb Eesti kinnipidamisasutusest või ta antakse üle kodakondsusjärgsele riigile või päritoluriigile karistuse jätkamiseks. Otsuse aluseks oli Justiitsministeeriumi 19. septembri 2016. a ettepanek.
3.Kaebaja palus halduskohtule esitatud kaebuses Siseministeeriumi otsus tühistada. Kaebaja leidis, et sissesõidukeelu otsus ei ole õiguspärane, kuna selle tegemisel ei ole arvestatud kaebaja Eesti Vabariigis alalise elamise kestuse ning sissesõidukeelu tagajärgedega kaebajale ja tema pereliikmetele. Sissesõidukeeld tuleb jätta kohaldamata humaansetel kaalutlustel, sest kaebaja pereelu on ohus ja ta jääb ilma võimalusest kasvatada oma last. Tal on Eestis ka kinnisvara. Kaebaja asus seisukohale, et teda ei saa välja saata üksnes põhjusel, et ta on teise riigi kodanik. Teda ei seo Venemaaga miski. Riik on andnud kaebajale tähtajalise elamisloa ka varem, kui ta oli juba karistatud.
4.Tartu Halduskohus jättis 20. aprilli 2017. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et kaebajat kui Venemaa Föderatsiooni kodanikku tuleb käsitada integreerunud välismaalasena, kellele on lubatud kohaldada sissesõidukeeldu, kui on tõendatud, et tema käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Asjaolu, et kaebajat ei ole hinnatud vanglas kõrg- või üliohtlikuks, ei tähenda seda, et ta ei kujutaks avalikkusele üldse mingit ohtu. Arvestades nii kaebaja toime pandud kuritegusid kui ka Tartu Vanglas tehtud riskianalüüsi, hindas vastustaja põhjendatult, et kaebaja ohustab avalikkust ja oma endist abikaasat. Kohtu hinnangul on oht tõendatud ning see on tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine. Kaebajast tulenev oht seisneb kehavigastuste ja majandusliku kahju tekitamises ning ühiskonna turvatunde ohustamises. Oht on kõige tõenäolisem, kui kaebaja jätkab joovastite tarvitamist, ning samuti siis, kui ta ei lahenda oma probleeme sihipäraselt ning jätkab suhtlemist kriminaalse taustaga ja narkootikume tarvitavate isikutega. Vastustaja on otsust tehes arvestanud sellega, et kaebajal on alaealine laps ja endine abikaasa ning et sissesõidukeelu kohaldamine toob kaasa takistusi tütrega suhtlemisel. Kaebaja väitel kavatsevat ta oma lapse emaga uuesti abielluda, kuid nimetatud asjaolu ei ole usutav, kuna kaebaja kannab karistust mh endisele abikaasale kehavigastuste tekitamise eest, kusjuures kaebaja pani nimetatud kuriteo toime lapse juuresolekul.
5.Kaebaja palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.
6.Tartu Ringkonnakohus jättis 14. juuni 2018. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid. Ringkonnakohus põhjendas oma seisukohta kokkuvõtlikult järgmiselt. 1) Siseministeerium on piisavalt põhjendanud, miks on praegusel juhul täidetud nii VSS § 29 lg 1 p 1 kui ka p 7 kohaldamise eeldused. Keelu kohaldamiseks piisaks sellest, kui esineb vaid üks nimetatud alustest. Siseministeerium on esitanud mõlema aluse kohta napid, kuid siiski piisavad kaalutlused. 2) Kaebaja väide, et vangla takistab abielu sõlmimist, on üldsõnaline. Lisaks ei ole kõnealune väide ka usutav, kuna abielu ei ole otsustava tähtsusega. Euroopa Inimõiguste Komisjon on juba 1965. a 2(5)
3-16-2436 asunud seisukohale, et abielu ei välista isiku riigist väljasaatmist, kui abikaasalt või tulevaselt abikaasalt võib mõistlikkusest lähtuvalt eeldada järgnemist oma partnerile uude asukohariiki (Euroopa Inimõiguste Komisjoni 16. juuli 1965. a otsus nr 2535/65, X vs. Madalmaad;
3.oktoobri 1972. a otsus nr 5301/71, X vs. Ühendkuningriik). Ka praegusel juhul ei ole kohtule teada asjaolusid, miks ei võiks endine abikaasa soovi korral järgneda uude asukohariiki. 3) Kaebaja keeleõpinguid tuleb tunnustada, kuid püüdu keelt õppida ei saa hinnata eraldi muudest asjaoludest. Kaebaja ei ole soovinud taotleda Eestis viibitud aja jooksul Eesti Vabariigi kodakondsust, kuigi tal oleks selleks võimalus olnud. Ka kinnisvara omamine ei ole piisavaks põhjuseks, mis välistaks sissesõidukeelu kohaldamise, sest sissesõidukeeld ei kaota kaebaja tsiviilõiguslikku omanikupositsiooni. 4) Nõustuda ei saa Justiitsministeeriumi seisukohaga, et kaebaja väidetel ennetähtaegse vabastamise kohta pole mingit tähendust. Tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamine on prognoosotsus, mille kriteeriumitel on mõningane sarnasus VSS § 29 lg 1 p-s 1 sätestatud kriteeriumitega. Riigivõim peab jälgima, et VSS § 29 lg 1 p 1 alusel ja KarS § 76 lg 4 alusel tehtavad prognoosotsused ei satuks omavahel vastuollu. Eelnev ei puuduta siiski VSS § 29 lg 1 p 7 alusel kohaldatavat sissesõidukeeldu.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kaebaja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsus tühistada. Kaebaja selgitab, et asus Eestisse elama nelja-aastasena ning on kogu oma teadliku elu siin elanud, sh omandanud hariduse. Venemaaga ei seo teda peale kodakondsuse miski. Kaebaja toime pandud süüteod on olemuselt n-ö tavakuriteod ja enamik neist on põhjustatud tema pikaajalisest narkosõltuvusest. Alles viimase vangistuse ajal on talle võimaldatud rehabilitatsiooni ja ravi. Kurjategija „karjäär“ ja narkomaania on otseses seoses. Kaebaja hinnangul tuleks talle anda võimalus elada seaduskuulekalt ainukeses riigis, mida ta saab ja tahab kutsuda oma kodumaaks. Kaebuse täiendustele lisas ta eesti keele omandamist, sotsiaalprogrammide läbimist ja perekonnaga suhtlemist tõendavad dokumendid.
8.Siseministeerium palub vastuses jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja toimepandud kuriteod ei ole „tavapärased“. Kehaline väärkohtlemine, omavoliline sissetung ning narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine on üldohtlikud kuriteod. Asjaolu, et ta süüdistab enda toime pandud kuritegudes riiki, näitab, et ta ei ole oma tegude keelatusest tegelikult aru saanud ning et tal puudub tegelik tahe muutuda. Kuigi kaebaja on integreerunud välismaalane, lähtub temast tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht. Sissesõidukeeldu kehtestades arvestas vastustaja kaebaja perekonnaelu riivega. Kaebaja keeleoskus on samasugune, nagu oli otsuse tegemise ajal.
Kaasatud haldusorgan Justiitsministeerium arvamust ei avaldanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.VSS 2. ja 5. ptk alusel kehtestatava sissesõidukeelu regulatsioonide erinevusi on selgitatud otsuses nr 3-16-2088.
11.Pikaajalise elaniku elamisluba omava välismaalase Eestis viibimise ja elamise õigust, samuti selle lõpetamist ja välismaalase Eestist väljasaatmist reguleerib Nõukogu 25. novembri 2003. a direktiiv 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta. Direktiivist nähtub, et pikaajalise elaniku staatuse ja sellest tulenevad garantiid omandab isik vaid juhul, kui riik selle staatuse välismaalasele annab (vt art 7 lg 3, art 6). Tegu ei ole pelgalt riigis sündimise või pikaajalise elamise tulemusel n-ö iseenesest tekkiva seisundiga. Ka otsuses nr 3-17-1545/81 osutas Riigikohus, et kui pärast pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist saab isik tähtajalise elamisloa, kaotab ta direktiivist 2003/109/EÜ tulenevad tagatised (konkreetsel juhul kõrgendatud kaitse väljasaatmise vastu) (p 36). 3(5)
3-16-2436
12.Kaebajal oli tähtajaline elamisluba, mille kehtivus on tänaseks lõppenud. Seega, vaatamata asjaolule, et kaebaja saabus Eestisse lapseeas ja on elanud siin pikka aega, ei laiene talle direktiivi 2003/109/EÜ art-st 12 tulenev kõrgendatud kaitse väljasaatmise vastu. Eeltoodu ei tähenda, et kaebaja pikaajalisel Eestis elamisel puuduks õiguslik tähendus. Tegu on asjaoluga, mida tuleb sissesõidukeelu kehtestamisel kaaluda koostoimes teiste asjaoludega (vt VSS § 31 lg 3).
13.Kaebajale kehtestati sissesõidukeeld Schengeni territooriumile kümneks aastaks VSS 5. ptk-st lähtudes kahel alusel: esiteks VSS § 29 lg 1 p 1 v.r (kuni 22. detsembrini 2016 kehtinud redaktsioon: on põhjendatult alust arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust, kõlblust või teiste isikute tervist) ja teiseks VSS § 29 lg 1 p 7 (välismaalast on karistatud Eestis või välisriigis toime pandud tahtliku kuriteo või muu õiguserikkumise eest ja karistatus ei ole kustunud ega kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud). VSS § 29 lg 1 p 7 alusel saab sissesõidukeelu kehtestada vaid juhul, kui on tuvastatud karistatusest tulenev oht (vt otsuse nr 3-16-2088, p 20).
14.Kolleegium nõustub Siseministeeriumi ja kohtute hinnanguga, et asjas kogutud tõendid ja nende põhjal tuvastatud asjaolud annavad tunnistust sellest, et kaebaja kujutab ohtu avalikule korrale ning täidetud on sissesõidukeelu mõlema aluse eeldused. Samuti on vastustaja võtnud nii sissesõidukeelu kehtestamisel kui ka selle kestuse määramisel korrektselt arvesse kõiki VSS § 31 lg-s 3 nimetatud asjaolusid. Otsusest ei nähtu kaalumisvigu (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3).
15.Vaidlusalune Siseministeeriumi otsus ei põhine üksnes toimepandud süütegudel, vaid süütegude liigi ja laadi ning Tartu Vangla koostatud riskihindamise tulemuste põhjal tehtud prognoosil kaebaja ohtlikkuse kohta. Kaebajat on Eestis korduvalt karistatud (kuuel korral kriminaalkorras ja korduvalt ka väärteokorras). Kolmel korral on karistuseks olnud reaalne vangistus ning ka üks katseajaga mõistetud vangistus pöörati täitmisele. Kaebaja õiguskuuleka elu perioodid süüdimõistmiste vahel on lühikesed. Süütegude toimepanemine on kujunenud tema käitumismustriks. Kaebaja on kuritegusid toime pannes korduvalt kasutanud vägivalda. Viimati mõisteti kaebaja süüdi mh selles, et ta pani grupis toime narkokuriteo, kusjuures ta osales ka keelatud aine levitamises, ning väärkohtles oma endist abikaasat nende ühise lapse juuresolekul. Riskihindamine kinnitab kaebaja ohtlikkust avalikule korrale.
16.Vaidlustatud otsuse tegemisel on vastustaja arvesse võtnud kaebaja pikaajalist elamist Eestis ja pingutusi eesti keele omandamisel, pidades kaebajat Eesti ühiskonda lõimunuks (tl 27). Ka on arvesse võetud sidemete nõrkust kodakondsusjärgse riigiga. Viimati öeldu ei ole siiski absoluutseks takistuseks sissesõidukeelu kehtestamisele (vrd ka haldusasi nr 3-3-1-1-14, p 28). Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et ka kinnisvara omamine Eestis ei ole piisav põhjus, mis välistaks sissesõidukeelu kehtestamise.
17.Vastustaja on kohtumenetluses põhjendanud, miks moodustab kaebaja perekonna VSS § 29 lg 4 mõttes vaid tema laps – kaebaja ei ole oma lapse emaga enam abielus. Kaebaja on kinnitanud, et soovib endise abikaasaga uuesti abielluda. Ringkonnakohus on põhjendatult selgitanud, et suhetel (sh võimalikul abielul) endise abikaasaga ei ole määravat õiguslikku tähendust. Ka tuleb lisada, et perekonnaliikmete olemasolu Eestis on vaid erandjuhul asjaoluks, mis automaatselt välistab sissesõidukeelu kohaldamise (vt VSS § 29 lg 3), ning praegusel juhul ei ole sellega tegu (keelu aluseks on ka VSS § 29 lg 1 p 1). Muudel juhtudel tuleb perekonnaliikmetega seonduvat kaalumisel arvesse võtta (VSS § 31 lg 3 p-d 4 ja 5). Vastustaja on vaidlusalust otsust tehes arvestanud kaebaja ja endise abikaasa vahel suhete paranemisega, mida kinnitavad tihenenud suhtlus telefoni teel ja ka pikaajalised kokkusaamised. Lapse huvide hindamine ja seejärel kogumis teiste asjaoludega
4(5)
3-16-2436 kaalumine (vt otsuse nr 3-18-89/51, p 24) on vaidlustatud otsuses küll napp, kuid kohtumenetluses esitatud seisukohtadest ei nähtu asjaolusid, mis oleksid vastustajal jäänud kaalumisel tähelepanuta.
18.Kaebaja karistusaeg on 28. jaanuarist 2014 kuni 24. oktoobrini 2019. Siseministeerium kehtestas kaebajale sissesõidukeelu Schengeni territooriumile 1. novembril 2016, seega kolm aastat enne tema vabanemist. Sissesõidukeelu kehtivusaeg algab otsuse järgi päevast, mil kaebaja vabaneb Eesti kinnipidamisasutusest või ta antakse üle kodakondsusjärgsele riigile või päritoluriigile karistuse jätkamiseks (vrd direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lg 2 alusel kehtestatud sissesõidukeelu algusaja kohta C-225/16, Ouhrami, p 58). Ohuhinnangu aluseks olevad asjaolud on praegusel juhul piisavalt selged. Seetõttu ei mõjuta kolmeaastane ajavahemik hinnangut sissesõidukeelu õiguspärasusele. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kuigi kaebaja püüdlusi vangistuse jooksul tuleb tunnustada, ei kummuta need sissesõidukeelu kasuks rääkivaid argumente.
19.Eeltoodust tulenevalt jääb kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu 14. juuni 2018. a otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendusi tuleb täiendada käesoleva otsuse põhjendustega.
20.Riigikohus arvestab kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel üksnes neid faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtute otsustega, ning ei kogu ega hinda tõendeid (HKMS § 229 lg 2 esimene lause, lg 3). Kaebaja lisas kassatsioonkaebuse täiendustele (kaebaja poolt dateeritud 12. juunil 2019 ja 11. juulil 2019) tõendid, tõendamaks enda soovi muutuda, sh keeleõppe ja sotsiaalprogrammide läbimist kinnitavad tunnistused. Ka Siseministeerium lisas kassatsioonkaebuse vastusele tõendid (infosüsteemi väljavõte kokkusaamiste kohta, kinnipeetava iseloomustus). Tõendid tuleb tagastada.
21.Vastustaja ega kaasatud haldusorgan ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist ning nende võimalikud menetluskulud jäävad nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1).
Kaebaja on menetlusabi korras kautsjoni tasumisest vabastatud.
HKMS § 175 lg 3 alusel asendab Riigikohus avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.