Käesoleva kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul selle avalikult teatavakstegemisest arvates ehk hiljemalt 22.05.2017 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.
Justiitsministeerium edastas 19.09.2016 Siseministeeriumile pöördumise nr 11-3/6766-1 „Ettepanek sissesõidukeelu kohaldamiseks XXX“, milles tegi ettepaneku kohaldada sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki Vene Föderatsiooni kodaniku XXX suhtes.
2.Siseministeeriumi 01.11.2016 otsusega nr 1-24/158 kohaldati XXX suhtes sissesõidukeeldu Schengeni territooriumile kümneks aastaks ning sissesõidukeelu kehtivusaeg algab päevast, mil kaebaja vabaneb Eesti kinnipidamisasutusest või ta antakse üle kodakondsusjärgsele riigile või päritoluriigile karistuse jätkamiseks.
3.29.11.2016 saabus Tallinna Halduskohtusse XXX kaebus Siseministeeriumi 01.11.2016 otsuse nr 1-24/158 tühistamiseks. Tallinna Halduskohus andis 01.12.2016 määrusega haldusasja nr 3-16-2436 üle kohtualluvuse järgi Tartu Halduskohtule.
4.27.12.2016 saabus XXX kaebus Tartu Halduskohtusse. Tartu Halduskohus võttis 03.01.2017 määrusega kaebuse menetlusse ja tegi vajalikud eelmenetluse toimingud.
5.25.01.2017 määrusega Tartu Halduskohus kaasas menetlusse arvamuse andmiseks Justiitsministeeriumi. 23.01.2017 saabus kohtule Siseministeeriumi vastus kaebusele ja 15.02.2017 saabus kohtule Justiitsministeeriumi arvamus.
KAEBAJA VÄITED
6.Kaebaja leiab, et vaidlustatud sissesõidukeelu otsus ei ole õiguspärane ja tuleb tühistada, kuna selle tegemisel ei ole arvestatud kaebaja Eesti Vabariigis alalise elamise kestuse, sissesõidukeelu tagajärgedega kaebajale ja tema pereliikmetele ega ka sidemete puudumist Venemaaga. Kaebaja lisab, et teda ei saa välja saata üksnes põhjusel, et ta on teise riigi kodanik ning seejuures ei seo teda Venemaaga miski. Veel märgib kaebaja, et humaansetel kaalutlustel tuleb sissesõidukeeld jätta kohaldamata, sest tema pereelu on ohus ja ta jääb ilma võimalusest kasvatada oma last.
VASTUSTAJA VASTUVÄITED
7.Vastustaja ei nõustu kaebuses esitatud väidetega ning on seisukohal, et vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning et kaebuse rahuldamiseks puudub igasugune õiguslik alus. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi VSS) § 311 lg-st 1 tuleneb, et sissesõidukeelu kohaldamiseks võib valdkonna eest vastutavale ministrile teha ettepaneku valitsusasutus või valitsusasutuse hallatav riigiasutus. Käesoleval juhul tegigi kaebajale sissesõidukeelu kohaldamiseks ettepaneku Justiitsministeerium, kes põhjendas ettepanekut vajadusega kaitsta avalikku korda kui õigusaktidest tulenevat elukorraldust, millega tagatakse isiku õiguste ja vabaduste kaitse, ühiskonna turvalisus ja avaliku võimu ning avalike teenuste toimimine. Kuna esitatud ettepanekust nähtus, et kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik, keda on Eesti Vabariigis kriminaalkorras karistatud kokku kuuel korral ja väärteokorras seitsmel korral ning et ta on ühiskonnaohtlik, siis leidis vastustaja, et sissesõidukeelu kohaldamine kaebaja suhtes on ennetava meetmena asjakohane, proportsionaalne ja õigustatud, et tagada avalik kord ka kaebaja vanglast vabanemise järgselt. Seejuures võttis vastustaja otsuse tegemisel arvesse, et ka otsuse tegemise hetkel kandis kaebaja viie aasta kaheksa kuu ja kahekümne kuue päeva pikkust vanglakaristust kehalise väärkohtlemise, omavolilise sissetungi ja lahkumisnõude täitmata jätmise, narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise, varguse ja arvutikelmuse eest ning VSS § 31 lg-s 3 nimetatud asjaolusid, sh seda, et sissesõidukeelu kohaldamisega oleks kaebaja võimalused elukaaslase ja lapsega kohtumisel takistatud. Seega lähtus vastustaja kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisel kehtivatest õigusaktidest ning konkreetsetest asjaoludest ja tegi igati kaalutletud ja õiguspärase otsuse.
KAASATUD HALDUSORGANI ARVAMUS
8.Justiitsministeerium palub jätta XXX kaebus rahuldamata, olles seisukohal, et vaidlusalune otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Justiitsministeerium selgitab, et sissesõidukeelu otsuse aluseks ei olnud ainuüksi asjaolu, et kaebaja on välisriigi kodanik, vaid asjaolu, et kaebajast tuleneb reaalne ja vahetu oht Eesti julgeolekule ja avalikule korrale.
Justiitsministeerium selgitab, et kinnipeetavate ohtlikkuse hindamisel lähtutakse neljast ohtlikkuse tasemest, mis erinevad üksteisest ohutunnuste olulisuse, sündmuse tõenäolise toimumise vahetuse ja tagajärje tõsiduse poolest. Ohtlikkuse tasemeid on neli: 1) väheohtlik ehk märgatavad ohtlikkuse tunnused puuduvad, 2) ohtlik ehk ohtlikkuse tunnused ilmnevad juhul, kui muutub isiku eluviis või kui muutuvad isikut ümbritsevad olud, 3) kõrgohtlik ehk ohtlikkuse tunnused võivad ilmneda igal ajahetkel ja teo toimepanemise tagajärg on suur kahju ning 4) üliohtlik ehk esinevad ilmselged ohtlikkuse tunnused, teo vahetu toimepanemise tõenäosus on suur ning teo toimepanemisega kaasneb suur kahju. Seega asjaolu, et kinnipeetav ei ole hinnatud kõrg- või üliohtlikuks, ei tähenda seda, et kaebaja ei kujutaks avalikkusele üldse mingit ohtu. Arvestades kaebaja poolt toime pandud kuritegusid, seisneb kaebajast tulenev oht kehavigastuste ja majandusliku kahju tekitamises ning ühiskonna turvatunde ohustamises. Oht on kõige tõenäolisem, kui kaebaja jätkab joovastite tarvitamist ning samuti siis, kui ta ei lahenda oma probleeme sihipäraselt ning jätkab suhtlemist kriminaalse tausta ja narkootikume tarvitavate isikutega. Justiitsministeerium on seisukohal, et kaebajast tulenev oht on tõendatud ning oht on tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine. Justiitsministeerium peab oluliseks märkida, et sissesõidukeelu kohaldamisel ei ole tegemist lisakaristusega nii nagu väidab kaebaja. Sissesõidukeeld tõkendina on ennetav meede julgeoleku kui vaieldamatult ühiskonna ühe põhihuvi kahjustamise ärahoidmiseks. Teiseks soovib Justiitsministeerium viidata, et Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi EIK) pidas 21.10.1997 asjas Boujlifa vs. Prantsusmaa tähtsaks asjaolu, et isik ei olnud kunagi näidanud üles huvi asukohariigi kodakondsuse taotlemiseks, ehkki tal oli selleks õigus. Kohus pidas seda väljasaatmist õigustavaks asjaoluks hoolimata sellest, et isikul polnud sihtriigis perekondlikke sidemeid ja ta ei osanud sihtriigi keelt. Riigikohtu halduskolleegium märkis 20.10.2008 otsuses nr 3-3-1-42-08, et üldtunnustatud on, et kodakondsus on isiku ja riigi vaheline püsiv seos. Naturalisatsioonitingimuste toitmine näitab üldkorras naturalisatsiooni sooviva isiku tahet siduda end püsivat Eesti riigiga ning võimaldab eeldada tema integreerumist Eesti ühiskonda ning õigussuhetesse. Käesoleval juhul on kaebaja astunud Vene Föderatsiooni kodakondsusesse ning selle säilitanud. Isegi kui kaebaja ei ole kunagi Venemaal elanud, siis tema integreerumine ei oleks äärmiselt problemaatiline, sest kaebaja on Vene Föderatsiooni kodanik ning tema emakeel on vene keel.
KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS
9.Kohus, analüüsinud asjassepuutuvaid õigusnorme, vaidlustatud otsust, hinnanud menetlusosaliste esitatud seisukohti ja kogutud tõendeid nende kogumis, vastastikuses seoses ja koosmõjus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vaidlustatud otsus on nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane ja puudub alus selle tühistamiseks.
10.Vaidlustatud otsuse õiguslikuks aluseks on VSS § 31 lg 1, § 29 lg 1 p-d 1 ja 7 ning § 271 lg
3.VSS § 31 lg 1 sätestab, et sissesõidukeelu kohaldamise otsustab Siseministeerium või Siseministeeriumi valitsusasutus põhjendamatu viivituseta. VSS § 29 lg 1 p 1 kohaselt võidakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kohaldada, kui on põhjendatult alust arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust, kõlblust või teiste isikute tervist. VSS § 29 lg 1 p 7 alusel võib kohaldada sissesõidukeeldu, kui välismaalast on karistatud Eestis või välisriigis toime pandud tahtliku kuriteo või muu õigusrikkumise eest ja karistus ei ole kustunud ega kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud. VSS § 271 lg 3 kohaselt sissesõidukeelu kehtivusaeg algab sissesõidukeelu kohaldamise otsuse tegemise päeval, kui otsuses ei nähta ette hilisemat sissesõidukeelu kehtivusaja algamise päeva.
11.Asja materjalidest nähtuvalt on XXX (sündinud 19.01.1977 Saksamaal) Venemaa Föderatsiooni kodanik. Seega on kaebaja puhul tegemist integreerunud välismaalasega. Kaebaja tuli Eestisse elama lapsena, kui tema vanemad Eestisse kolisid. Kaebaja on teinud mõningaid püüdlusi Eesti ühiskonda lõimumiseks eesti keele omandamisega, kuid Justiitsministeeriumile teadaolevalt ei ole isik soovinud taotleda Eesti kodakondsust. Samuti ei ole isikul kehtivat elamisluba. Kaebaja lähivõrgustiku moodustavad endine abikaasa Ruslana XXX, tütar Sofia XXX ja vend Dimitry XXX. Kohus nõustub vastustajaga, et sissesõidukeelu kohaldamist ei välista asjaolu, et kaebaja saabus Eesti Vabariiki elama lapseeas ja et sissesõidukeelu kohaldamine riivab tema õigust perekonnaelule. Nimelt sätestas kaebajale sissesõidukeelu kohaldamise hetkel kehtinud VSS redaktsiooni § 29 lg 1 p 1, et välismaalase suhtes võib sissesõidukeeldu kohaldada, kui on põhjendatult alust arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust, kõlblust või teiste isikute tervist.
12.Hetkel kannab kaebaja karistust Tartu Vanglas kehalise väärkohtlemise, omavolilise sissetungi ja lahkumisnõude täitmata jätmise, narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise, varguse ja arvutikelmuse eest. Kaebajat on Eesti Vabariigis karistatud kriminaalkorras kuuel korral ja ka väärteokorras kuuel korral. 22.08.2014 mõistis Tartu Maakohus XXX süüdi karistusseadustiku § 121, § 266 lg 1, § 184 lg 2 p-de 1 ja 2, § 199 lg 2 p-de 4 ja 5 ning § 213 lg 1 järgi ning mõistis talle karistuseks viis aastat kaheksa kuud ja kakskümmend kuus päeva vangistust. Karistusaja algus oli 28.01.2014 ja lõpp on 24.10.2019.
13.EIK on hinnanud uimastikuriteod ja isikuvastase vägivalla raskemateks kuritegudeks, mis on üheks mõjuvaks argumendiks isikule sissesõidukeelu kohaldamiseks ja näiteks 28.09.2007 asjas Kaya vs. Saksamaa aktsepteerinud ka riigis sündinud isiku väljasaatmist raskete kuritegude eest. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on 06.05.2009 kohtuotsuse nr 3-1-1-38-09 p-s 8 märkinud, et kuriteo toime pannud integreerunud välismaalase väljasaatmine ei ole välistatud. EIK on leidnud korduvalt, et just kuriteo raskus (relvastatud rööv, vägistamine, vargus, narkokaubandus) kaalub üles pikaajalise elamise ja sidemed asukohamaal (vt 21.10.1997 asja Boujlifa vs. Prantsusmaa, 30.11.1999 asja Baghli vs. Prantsusmaa, 27.09.1997 asja El Boujaidi vs. Prantsusmaa).
14.Kohus nõustub vastustajaga, et kuna riik ei pea soosima kurjategijate viibimist oma territooriumil, siis on nende väljasaatmine ja sissesõidukeelu kohaldamine riigi huve arvestades teatud juhtudel põhjendatud ja õigustatud. Riigikohtu halduskolleegium asus 04.04.2003 otsuses nr 3-3-1-14-03 seisukohale, et isiku teatav käitumine minevikus võib anda piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks riigi julgeolekule ning Riigikohtu halduskolleegiumi 27.02.2014 otsuses nr 3-3-1-1-14 on leitud, et kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega ka isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel. Arvestades riigivõimu kohustust kaitsta olulisi väärtusi nagu avalik kord ja ühiskondlik turvalisus, on täiendavate piirangute seadmine tahtlike kuritegude toimepanemise eest kriminaalkorras karistatud välismaalaste suhtes õigustatud. Kuritegude toimepanemine näitab isiku suhtumist ühiskondlikesse väärtustesse ning seda, kuidas isik suudab ühiskonnas hakkama saada. Lisaks viitab see asjaolule, et välismaalane ei ole lojaalne Eesti õiguskorrale ja riigile, ta ei ole ühiskonnas valitsevatest reeglitest, avalikust korrast ja üldise heaolu nõuetest kinni pidanud ning seetõttu tuleb tal taluda erinevates seadustes toodud kitsendusi, milleks on ka sissesõidukeelu kohaldamine, lähtudes ohust avalikule korrale ja turvalisusele.
15.Antud juhul leidsid nii sissesõidukeelu kohaldamise ettepaneku teinud Justiitsministeerium kui ka vastustaja kohtu arvates õigesti, et kehaline väärkohtlemine, omavoliline sissetung ning narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine on süüteod, mis on käsitletavad üldohtlikuna ning kujutavad suurt ohtu avalikule korrale ning nende toimepanemisega on kaebaja näidanud, et ta ohustab avalikku korda. Ka Euroopa Kohus on sedastanud, et liikmesriik võib selleks, et säilitada avalikku korda, võtta seisukoha, et narkootiliste ainete kasutamine kujutab endast ohtu ühiskonnale, mis õigustab erimeetmete võtmist välismaalaste vastu, kes rikuvad narkootiliste ainete kohta antud õigusakte (vt 19.01.1999 otsus kohtuasjas C 348/96: Calfa, p 22 ning 17.01.2006 otsus kohtuasjas Orfanopoulos ja Oliveri, p 67), siis tuleb igal juhul järeldada, et kaubitsemine narkootiliste ainetega kuulub mõiste „avalik kord” alla Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 29.04.2004 direktiivi 2004/38/EÜ art 28 lg 2 mõttes. Seega on tulenev oht kohtu arvates tõendatud ning oht on tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine.
16.Kohus märgib, et ainuüksi asjaolu, et kaebaja saabus Eesti Vabariiki lapseeas, ei välista sissesõidukeelu kohaldamist. Riigikohtu halduskolleegium on 13.04.2016 otsuse nr 3-3-1-2-16 p-s 16 märkinud, et EIK väljakujunenud praktika kohaselt ei ole siiski välistatud ka selliste isikute väljasaatmine, kes on vastuvõtjariigis sündinud. Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (edaspidi EIÕK) art 8 lg 1 kohaselt on igaühel õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu. Sama artikli teisest lõikest tulenevalt ei sekku võimud selle õiguse kasutamisse muidu, kui kooskõlas seadusega ja kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Ka Euroopa Liidu Kohtu praktika kohaselt direktiivi 2003/109/EÜ art 12 tõlgendamisel võib avaliku korra või julgeoleku kaalutlustel meetmeid võtta üksnes siis, kui pärast seda, kui pädevad riigisisesed asutused on üksikjuhtumit hinnanud, on tõendatud, et asjaomase üksikisiku käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Selle hindamise käigus peavad need ametiasutused järgima nii proportsionaalsuse põhimõtet kui ka võtma arvesse asjaomase isiku põhiõigusi ning eriti õigust era- ja perekonnaelu austamisele. Selliseid meetmeid ei saa seega automaatselt võtta süüdimõistvate kohtuotsuste tõttu või üldise preventsiooni eesmärgil (Euroopa Kohtu 08.12.2011 otsus asjas C-371/08: Ziebell, p‐d 82–83). Pelk elamine mingi riigi territooriumil ei loo automaatselt seesuguseid sidemeid, mida tuleks pidada sissesõidukeelu kohaldamist välistavaks. Kohus nõustub vastustajaga, et vaatamata kaebaja pikaajalisele viibimisele Eesti Vabariigis, on ta siiski Venemaa Föderatsiooni kodakondsuses ning seetõttu tuleb teda käsitleda kui integreerunud välismaalast, kellele sissesõidukeelu kohaldamine on pärast seda, kui on leidnud tõendamist, et tema käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi, lubatud.
17.Kaebaja ei vaidle vastu vaidlustatavas otsuses ja Justiitsministeeriumi poolt esitatud ettepanekus välja toodud väidetele, mis kinnitavad kuritegude toimepanemist ning varasemat karistatavust. Kaebaja väidab hoopis, et kaebaja puhul ei saa arvestada seda, et teda peetakse ohtlikuks avalikkusele, vanglas hinnatakse kinnipeetavad ohtlikeks või kõrgohtlikeks ning kaebaja pole kõrgohtlikuks hinnatud. Kohus on seisukohal, et asjaolu, et kinnipeetavat ei ole hinnatud kõrg- või üliohtlikuks, ei tähenda seda, et kaebaja ei kujutaks avalikkusele üldse mingit ohtu. Arvestades nii kaebaja poolt toime pandud kuritegusid kui Tartu Vanglas läbiviidud riskianalüüsi (tl 30), hindas vastustaja põhjendatult, et ohustatud on avalikkus ning kaebaja endine abikaasa. Kaebajast tulenev oht seisneb kehavigastuste ja majandusliku kahju tekitamises ning ühiskonna turvatunde ohustamises. Oht on kõige tõenäolisem, kui kaebaja jätkab joovastite tarvitamist ning samuti siis, kui ta ei lahenda oma probleeme sihipäraselt ning jätkab suhtlemist kriminaalse tausta ja narkootikume tarvitavate isikutega.
18.Kaebaja väitel ei ole vaidlustatud otsuse tegemisel arvestatud sissesõidukeelu tagajärgedega kaebaja pereliikmetele. Vaidlustatud otsuses on märgitud, et „kuigi XXX on vangistuse jooksul säilitanud kokkusaamiste ja telefoni teel kontakti endise abikaasa ja tütrega ning sissesõidukeelu kohaldamisega oleks XXX võimalused oma tütrega kohtumisel takistatud, ei kaalu perekonna- ja eraelu riive üles ohtu, mis temast avalikkusele ja riigi julgeolekule tuleneb. EIK on aktsepteerinud eri riikides elavate sugulaste suhtlust nii telefonitsi kui ka e-kirja teel ning seda isegi juhul, kui isikul on alaealised lapsed, kellega ta koos ei ole elanud (vt 08.01.2009 otsus kohtuasjas Joseph Grant v. United Kingdom, p 40). Sissesõidukeelu kohaldamisel säilib XXX õigus suhelda endise abikaasa ja alaealise lapsega e-kirja ja telefoni teel. Seega kaalub sissesõidukeelu kohaldamise vajadus üles XXX isiklikud huvid“. Seega on vastustaja otsuse tegemisel arvestanud ka sellega, et kaebajal on alaealine laps ja endine abikaasa ning sellega, et sissesõidukeelu kohaldamine toob kaasa takistusi tütrega suhtlemisel.
19.Kaebaja esindaja saatis 21.03.2017 kohtule e-kirja (tl 64), millest nähtuvalt kavatsevat kaebaja abielluda oma lapse ema Ruslana XXX uuesti. Kohtule ei ole nimetatud asjaolu usutav ega tõsiseltvõetav, kuna kaebaja kannab karistust mh endisele abikaasale kehavigastuste tekitamise eest, kusjuures kaebaja pani nimetatud kuriteo toime lapse juuresolekul. Seega kohus nõustub vastustajaga, et sissesõidukeelu kohaldamise vajadus kui avalik huvi kaalubki käesoleval juhul üles kaebaja õiguse perekonnaelule ning tema perekonnaellu sekkutakse seaduse alusel julgeoleku ja avaliku korra tagamiseks.
20.Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et teda ei seo Venemaa Föderatsiooniga miski. Kohtu arvates seob kaebajat eelnimetatud riigiga kodakondsus, mis tekitab tema ja Venemaa Föderatsiooni vahel õigusliku sideme koos kõigi sellest tulenevate õiguste ja kohustustega ning kaebaja emakeel on vene keel.
21.Arvestades eeltoodut asub kohus seisukohale, et vastustaja on diskretsiooni teostanud õiguspäraselt ning kõik asjas tähtsust omavad asjaolud on tuvastatud, seega puudub alus Siseministeeriumi 01.11.2016 otsuse nr 1-24/158 tühistamiseks.
22.Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Maare Aloe kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.