Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar, Madis Ernits 14.06.2018, Tartu 3-16-2436 Xi kaebus Siseministeeriumi 01.11.2016. a otsuse nr 124/158 „Sissesõidukeelu kohaldamine“ tühistamiseks Tartu Halduskohtu 20.04.2017. a otsus Xi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant X Vastustaja Siseministeerium Kaasatud haldusorgan Justiitsministeerium
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 20.04.2017. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 16.07.2018 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Justiitsministeerium esitas 19.09.2016 Siseministeeriumile ettepaneku nr 11-3/6766-1 (tl 42-44) sissesõidukeelu kohaldamiseks kaebaja suhtes, kes on Vene Föderatsiooni kodanik.
2.Siseministeeriumi kohaldas 01.11.2016. a otsusega nr 1-24/158 (tl 4-5p) kaebaja suhtes sissesõidukeeldu Schengeni territooriumile kümneks aastaks. Otsuse järgi algab sissesõidukeelu kehtivusaeg päevast, mil kaebaja vabaneb Eesti kinnipidamisasutusest või ta antakse üle kodakondsusjärgsele riigile või päritoluriigile karistuse jätkamiseks.
Kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik, keda on Eesti Vabariigis kriminaalkorras karistatud kokku kuuel korral ning kolmel korral on talle karistuseks mõistetud reaalne vangistus. Otsuse tegemise hetkel kandis kaebaja viie aasta kaheksa kuu ja kahekümne kuue päeva pikkust vangistust. Lisaks on kaebajat karistatud kuuel korral väärteokorras. Vastustaja leidis, et sissesõidukeelu kohaldamine kaebaja suhtes on ennetava meetmena asjakohane, proportsionaalne ja õigustatud, et tagada avalik kord ka kaebaja vanglast vabanemise järgselt. Vastustaja võttis otsuse tegemisel arvesse, et kehalise väärkohtlemine, omavoliline sissetung ning narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine on süüteod, mis on käsitletavad üldohtlikuna ning kujutavad suurt ohtu avalikule korrale. Ka Tartu Vanglas läbi viidud riskihindamine näitab, et kaebaja on hinnatud avalikkusele ohtlikuks. Ohtlikkuse tunnused ilmnevad juhul, kui muutub tema eluviis või kui muutuvad teda ümbritsevad olud. Samuti arvestas vastustaja seda, et sissesõidukeelu kohaldamisega oleks kaebaja võimalused elukaaslase ja lapsega kohtumisel takistatud, kuid pidas võimalust suhelda telefonitsi ja e-kirja teel piisavaks.
3.29.11.2016 esitas kaebaja halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl 2-3, 50-50p) Siseministeeriumi 01.11.2016. a otsuse nr 1-24/158 tühistamiseks. Kaebaja leidis, et sissesõidukeelu otsus ei ole õiguspärane, kuna selle tegemisel ei ole arvestatud kaebaja Eesti Vabariigis alalise elamise kestuse, sissesõidukeelu tagajärgedega kaebajale ja tema pereliikmetele ega ka sidemete puudumist Venemaaga. Kaebajat ei saa välja saata üksnes põhjusel, et ta on teise riigi kodanik, sest teda ei seo Venemaaga miski. Sissesõidukeeld tuleb jätta kohaldamata humaansetel kaalutlustel, sest kaebaja pereelu on ohus ja ta jääb ilma võimalusest kasvatada oma last.
4.Siseministeeriumi taotles vastuses kaebusele (tl 23-25p) selle rahuldamata jätmist.
5.Kaasatud haldusorgan palus oma arvamuses (tl 56-58) samuti kaebuse rahuldamata jätmist.
6.Tartu Halduskohus jättis 20.04.2017. a otsusega (tl 65-67p) kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et kaebaja (sündinud Saksamaal) on integreerunud välismaalane. Kaebaja tuli Eestisse elama lapsena, kui tema vanemad Eestisse kolisid. Kaebaja on teinud mõningaid püüdlusi Eesti ühiskonda lõimumiseks eesti keele omandamisega, kuid Justiitsministeeriumile teadaolevalt ei ole isik soovinud taotleda Eesti kodakondsust. Samuti ei ole isikul kehtivat elamisluba. Kaebaja lähivõrgustiku moodustavad endine abikaasa, tütar ja vend. Halduskohus leidis, et sissesõidukeelu kohaldamist ei välista asjaolu, et kaebaja saabus Eesti Vabariiki elama lapseeas ja et sissesõidukeelu kohaldamine riivab tema õigust perekonnaelule. Kaebaja kandis otsuse tegemise hetkel karistust Tartu Vanglas kehalise väärkohtlemise, omavolilise sissetungi ja lahkumisnõude täitmata jätmise, narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise, varguse ja arvutikelmuse eest. Kaebajat on Eesti Vabariigis karistatud kriminaalkorras kuuel korral ja ka väärteokorras kuuel korral. 22.08.2014 mõistis Tartu Maakohus kaebaja süüdi karistusseadustiku (KarS) § 121, § 266 lg 1, § 184 lg 2 p-de 1 ja 2, § 199 lg 2 p-de 4 ja 5 ning § 213 lg 1 järgi ning mõistis talle karistuseks viis aastat kaheksa kuud ja kakskümmend kuus päeva vangistust. Karistusaja algus oli 28.01.2014 ja lõpp on 24.10.2019. Kuna riik ei pea soosima kurjategijate viibimist oma territooriumil, siis on nende väljasaatmine ja sissesõidukeelu kohaldamine riigi huve arvestades teatud juhtudel põhjendatud ja õigustatud. Arvestades riigivõimu kohustust kaitsta olulisi väärtusi nagu avalik kord ja ühiskondlik turvalisus, on täiendavate piirangute seadmine tahtlike kuritegude toimepanemise eest kriminaalkorras karistatud välismaalaste suhtes õigustatud. Kuritegude toimepanemine näitab
isiku suhtumist ühiskondlikesse väärtustesse ning seda, kuidas isik suudab ühiskonnas hakkama saada. Lisaks viitab see asjaolule, et välismaalane ei ole lojaalne Eesti õiguskorrale ja riigile, ta ei ole ühiskonnas valitsevatest reeglitest, avalikust korrast ja üldise heaolu nõuetest kinni pidanud ning seetõttu tuleb tal taluda erinevates seadustes toodud kitsendusi, milleks on ka sissesõidukeelu kohaldamine. Antud juhul leidsid nii sissesõidukeelu kohaldamise ettepaneku teinud Justiitsministeerium kui ka vastustaja õigesti, et kehaline väärkohtlemine, omavoliline sissetung ning narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine on süüteod, mis on käsitletavad üldohtlikuna ning kujutavad suurt ohtu avalikule korrale ning nende toimepanemisega on kaebaja näidanud, et ta ohustab avalikku korda. Ainuüksi asjaolu, et kaebaja saabus Eesti Vabariiki lapseeas, ei välista sissesõidukeelu kohaldamist. Pelk elamine mingi riigi territooriumil ei loo automaatselt seesuguseid sidemeid, mida tuleks pidada sissesõidukeelu kohaldamist välistavaks. Vaatamata kaebaja pikaajalisele viibimisele Eesti Vabariigis, on ta siiski Venemaa Föderatsiooni kodakondsuses ning seetõttu tuleb teda käsitleda kui integreerunud välismaalast, kellele sissesõidukeelu kohaldamine on pärast seda, kui on leidnud tõendamist, et tema käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi, lubatud. Kaebaja väidab, et teda pole vanglas kõrgohtlikuks hinnatud. Asjaolu, et kinnipeetavat ei ole hinnatud kõrg- või üliohtlikuks, ei tähenda seda, et kaebaja ei kujutaks avalikkusele üldse mingit ohtu. Arvestades nii kaebaja poolt toime pandud kuritegusid kui Tartu Vanglas läbiviidud riskianalüüsi (tl 30), hindas vastustaja põhjendatult, et ohustatud on avalikkus ning kaebaja endine abikaasa. Kaebajast tulenev oht seisneb kehavigastuste ja majandusliku kahju tekitamises ning ühiskonna turvatunde ohustamises. Oht on kõige tõenäolisem, kui kaebaja jätkab joovastite tarvitamist ning samuti siis, kui ta ei lahenda oma probleeme sihipäraselt ning jätkab suhtlemist kriminaalse tausta ja narkootikume tarvitavate isikutega. Vastustaja on otsuse tegemisel arvestanud ka sellega, et kaebajal on alaealine laps ja endine abikaasa ning sellega, et sissesõidukeelu kohaldamine toob kaasa takistusi tütrega suhtlemisel. Kaebaja väitel kavatsevat ta abielluda oma lapse emaga uuesti. Halduskohtu hinnangul ei olnud nimetatud asjaolu usutav ega tõsiseltvõetav, kuna kaebaja kannab karistust mh endisele abikaasale kehavigastuste tekitamise eest, kusjuures kaebaja pani nimetatud kuriteo toime lapse juuresolekul. Halduskohtu arvates seob kaebajat Vene Föderatsiooniga kodakondsus, mis tekitab tema ja nimetatud riigi vahel õigusliku sideme koos kõigi sellest tulenevate õiguste ja kohustustega ning kaebaja emakeel on vene keel.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.Kaebaja esitas 18.05.2017 Tartu Ringkonnkohtule hiljem täiendatud apellatsioonkaebuse (tl 70-70p, 76-77), milles palub halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Kaebaja on proovinud korduvalt vanglas abielu sõlmida oma endise abikaasa ja lapse emaga, kuid selleks on tehtud takistusi. Kaebaja väljasaatmine purustaks pere lõplikult. Kaebaja on vanglas läbinud eesti keele kursused. Eestis on kaebajal perekond ja kinnisvara-ühisomand Lõime 20 Tallinn. Kui kohus peab võimalikuks kaebaja ennetähtaegset vabastamist, siis järelikult usub kohus, et kaebaja on asunud paranemise teele.
8.Vastustaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 85-86p) see rahuldamata jätta. See, milline on hinnang isiku ohtlikkusele riigi julgeoleku ja avaliku korra ohustamise kontekstis, on riigi vastavat pädevust omava asutuse hinnata. Isik ise ei saa hinnata endast
tuleneva ohu suurust ning üksnes asjaolu, et kaebajat ei ole hinnatud kõrg- või üliohtlikuks, ei tähenda seda, et kaebaja ei kujutaks avalikkusele üldse mingit ohtu. Kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld avaldab küll mõju ka tema lapsele, kuid antud juhul kaalub sissesõidukeelu kohaldamise vajadus kui avalik huvi üles kaebaja õiguse perekonnaelule. Sissesõidukeelu kohaldamisel säilib kaebajal õigus suhelda endise abikaasa ja alaealise lapsega e-kirja ja telefoni teel. Samuti on kaebaja endisel abikaasal ja lapsel soovi korral võimalik kaebajaga väljaspool Eestit kohtuda. Antud juhul ei ole vastustaja hinnangul apellandile veel ühe võimaluse andmine põhjendatud. Kaebaja püüdlus Eesti ühiskonda integreerumiseks läbi eesti keele omandamise on hiline. Seejuures ei viita keele õppimine tihedale seosele Eesti keele ja kultuuriga.
9.Kaasatud haldusorgan palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 90-91p) jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kebaja soov oma endise abikaasaga uuesti abielluda, ei ole antud vaidluses oluline. HKMS § 158 lg-st 2 tulenevalt saab kohus hinnata haldusakti õiguspärasust üksnes selle andmise aja seisuga. Asjaolu, et isik on astunud Vene Föderatsiooni kodakondsusesse ning ei ole taotlenud Eesti Vabariigi kodakondsust, näitab Justiitsministeeriumi hinnangul seda, millisena isik enda identiteeti näeb. Justiitsministeeriumi arvates on apellandi püüdlused Eesti ühiskonda integreerumiseks läbi keele omandamise hilised. Kaebaja väited tema võimaliku ennetähtaegse vabastamise kohta ei ole antud vaidluses asjakohased ega mõjuta sissesõidukeelu kohaldamise otsuse õiguspärasust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
11.Vaidlustatud otsuse õiguslikuks aluseks on väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 1 p-d 1 ja 7 otsuse andmise ajal, et 01.11.2016 kehtinud redaktsioonis. VSS § 29 lg 1 p 1 kuni 22.12.2016 kehtinud redaktsiooni kohaselt võis välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kohaldada, kui on põhjendatult alust arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust, kõlblust või teiste isikute tervist. VSS § 29 lg 1 p 7 alusel võib kohaldada sissesõidukeeldu, kui välismaalast on karistatud Eestis või välisriigis toime pandud tahtliku kuriteo või muu õigusrikkumise eest ja karistus ei ole kustunud ega kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud. Ringkonnakohus märgib, et tegemist on kahe eraldiseisva alusega, kusjuures ka kumbki eraldi võetuna võib olla piisav kehtestamaks välismaalasele sissesõidukeeld. Mõlemad punktid näevad ette haldusorgani kaalutlusõiguse, mistõttu on eriti oluline vaidlustatud otsuse põhjendus.
12.Ringkonnakohus leiab, et Siseministeerium on vaidlustatud otsuses piisavalt põhjendanud, et kaebaja suhtes tuleb sissesõidukeeldu kohaldada, kuna teda on karistatud Eestis toime pandud tahtliku kuriteo ja muu õigusrikkumise eest ja karistus ei ole kustunud ega kustutatud. Sõnastuse järgi piisab sissesõidukeelu kohaldamiseks küll ühest tahtliku kuriteo toimepanemisest, kuid kuna keelu kohaldamine on kaalumisotsus, tuleb Riigikohtu, Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Euroopa Kohtu praktikate järgi arvestada ka isiku perekondlikke
sidemeid, integreerituse astet ning prognoosi, mis isikut sihtriigis tõenäoliselt ees ootab. Siseministeerium on 01.11.2016. a otsust nr 1-24/158 tehes kõiki neid nõudeid küll napilt, ent piisavalt järginud. Iseäranis on Siseministeerium hinnanud kaebaja võimalusi suhelda peale sissesõidukeelu kehtestamist oma endise abikaasa ja alaealise lapsega.
13.Ringkonnakohus leiab, et Siseministeerium on vaidlustatud otsuses piisavalt põhjendanud, miks kaebaja puhul on alust arvata, et tema Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust, kõlblust või teiste isikute tervist. Seejuures tugineb Siseministeerium ohuhinnangu põhjendamisel peamiselt kaebaja poolt varasemalt toime pandud kuritegudele. Ringkonnakohus leiab, et seadus ei välista sellist tõlgendust. Kuigi ohuprognoos on tulevikku suunatud, siis on selle aluseks siiski reeglina ka juba minevikus aset leidnud faktid. Isiku ohtlikkuse hindamisel on paratamatult olulisel kohal tema senised teod. Ringkonnakohtu hinnangul on Siseministeerium 01.11.2016. a otsuses nr 1-24/158 käsitlenud põhjalikult kaebaja seniste kuritegude seost tema võimaliku ohtlikkusega tulevikus. Kuigi ka ohtlikkuse puhul võivad esineda ülekaalukad põhjused, mis välistavad isikule sissesõidukeelu kohaldamise, kehtib eelmises punktis öeldu ka siinkohal. Ringkonnakohus on seisukohal, et Siseministeeriumi poolt läbi viidud kaalumine on küll napp, kuid siiski piisav.
14.Kaebaja väidab, et on proovinud korduvalt vanglas abielu sõlmida oma endise abikaasaga, kuid selleks on tehtud takistusi. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kaebaja väide on liiga üldsõnaline, et sellest saaks mingeid kaugemaleulatuvaid järeldusi teha. Teiseks ei ole kaebaja väide ka usutav, kuna abielu ei ole käesolevas kontekstis otsustava tähtsusega. Euroopa Inimõiguste Komisjon on juba ammu aega tagasi leidnud, et ka abielu ei välista isiku riigist väljasaatmist, kui abikaasalt või tulevaselt abikaasalt võib mõistlikkusest lähtuvalt eeldada järgnemist oma partnerile uude asukohariiki (Euroopa Inimõiguste Komisjoni otsus vastuvõetavuse kohta 16.07.1965, 2535/65 – X vs. Madalmaad; 03.10.1972, 5301/71 – X vs. Ühendkuningriik). Praegusel juhtumil ei ole kohtule teada ühtki ratsionaalset põhjust, miks ei võiks kaebaja väljavalitu soovi korral järgneda oma partnerile uude asukohariiki. Sellest tulenevalt puudub vanglal ka igasugune ratsionaalne põhjus kaebaja abielu sõlmimise takistamiseks. Kohus järeldab sellest, et tegu on paljasõnalise väitega.
15.Veel väidab kaebaja, et on vanglas läbinud eesti keele kursused ning et tal on Eestis kinnisvara-ühisomand. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja keeleõpinguid tuleb tunnustada. Mida kõrgetasemelisem on keeleoskus, seda paremad on üldjuhul eeldused tööturul läbilöömiseks ja ühiskonda integreerumiseks. Siiski ei saa püüdu keelt õppida hinnata eraldi muudest asjaoludest. Toimiku materjalide põhjal saab rääkida kaebaja keeleoskusest kesktasemel (B1 või B2). Kaebaja ei ole soovinud taotleda Eestis viibitud aja jooksul Eesti Vabariigi kodakondsust, kuigi tal oleks selleks võimalus olnud. Ka kinnisvara omamine ei ole piisavaks põhjuseks, mis välistaks sissesõidukeelu kohaldamise. Sissesõidukeeld ei kaota kaebaja tsiviilõiguslikku omanikupositsiooni. Kuigi kinnisvara kasutamisvõimalused on sellisel juhul piiratud, on kaebajal endiselt võimalik oma omandit käsutada.
16.Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendavalt märkida, et ei nõustu Justiitsministeeriumiga, et kaebaja väited tema võimaliku ennetähtaegse vabastamise kohta ei ole antud vaidluses asjakohased ega mõjuta sissesõidukeelu kohaldamise otsuse õiguspärasust. Nagu kohus eelnevalt selgitas, rajaneb VSS § 29 lg 1 p 1 alusel kohaldatav sissesõidukeeld ohuprognoosil. Kui prognoositud kahjulik tagajärg prognoositud aja vältel ei realiseeru, siis oli järelikult tegemist eksliku prognoosiga. Kui aga ekslikule prognoosile tuginevalt teeb riigivõim otsuse, mis piirab isiku põhiõigusi, siis on riigivõimul kohustus kõrvaldada varasemast otsusest
isikule tekkinud kahjulikud tagajärjed isegi siis, kui varasem otsus jääb formaalselt õiguspäraseks. Ka tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamine on prognoosotsus, mille kriteeriumitel on mõningane sarnasus VSS § 29 lg 1 p-s 1 sätestatud kriteeriumitega. Karistusseadustiku (KarS) § 76 lg 4 järgi arvestab kohus tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Seega peab riigivõim jälgima, et VSS § 29 lg 1 p 1 alusel ja KarS § 76 lg 4 alusel tehtavad prognoosotsused ei satuks omavahel vastuollu. Ringkonnakohus peab vajalikuks täpsustada, et eelnev ei puuduta VSS § 29 lg 1 p 7 alusel kohaldatavat sissesõidukeeldu.
17.Lähtuvalt eelnevast jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 25.04.2017. a otsuse muutmata.
18.Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.