XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 17.05.2019 otsuse nr 7001810233-1 tühistamiseks ja rahvusvahelise kaitse andmiseks kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja: XX, volitatud esindaja Liina Laanpere Vastustaja: PPA, volitatud esindaja Grete Raidma
Asja läbivaatamise vorm
Kohtuistungil, 22.08.2019
Resolutsioon
1.Tühistada PPA 17.05.2019 otsus nr 7001810233-1 ja kohustada andma kaebajale rahvusvaheline kaitse.
2.Jätta kaebajale antud menetlusabiga seotud menetluskulud riigi kanda. Muud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale on õigus esitada hiljemalt 21.10.2019 apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Uganda Vabariigi kodanik XX saabus Eesti Vabariiki 13.08.2018 viisa alusel ja lahkus saabumisele järgneval päeval Rootsi, kus esitas 17.08.2018 rahvusvahelise kaitse taotluse. Pärast enda Eestile üleandmist esitas ta 20.11.2018 Eestis rahvusvahelise kaitse taotluse.
2.PPA luges 17.05.2019 otsusega nr 7001810233-1 XX rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamatuks välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 alusel ning lükkas selle VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi.
3.XX esitas 27.05.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 17.05.2019 otsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks andma talle rahvusvaheline kaitse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
1(13)
Kaebaja seisukohad
4.Kaebaja taotleb PPA 17.05.2019 otsuse tühistamist ning rahvusvahelise kaitse andmiseks kohustamist.
5.Kaebaja on seisukohal, et vastutaja on ekslikult hinnanud kaebaja ütlused tema seksuaalse orientatsiooni kohta ebausaldusväärseks. Kaebaja ei ole andnud varjupaigamenetluse käigus valeütlusi ja PPA sellekohased väited on põhjendamatud. Uganda on homoseksuaalsete isikute suhtes üks maailma kõige ebatolerantsemaid riike. Kaebajat ähvardab Ugandas homoseksuaalsete meeste sotsiaalsesse gruppi kuulumise tõttu diskrimineeriva süüdimõistmise ja karistamise oht. Lisaks ohustab teda kogukonna poolt füüsiline ja vaimne vägivald, mille eest ta ei saa ametivõimudelt kaitset. Kuivõrd kaebaja vastab Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivis 2011/95/EL (edaspidi direktiiv 2011/95) loetletud pagulasena kvalifitseerimise tingimustele, on PPA tema suhtes VRKS § 20 lg-t 1 ebaõigesti kohaldanud.
6.PPA on kaebaja homoseksuaalsust hinnates tuginenud üksnes isiklikule arvamusele ja stereotüüpidele homoseksuaalide kohta. PPA tõi otsuses välja, et “puudub võimalus ja vajadus päritolumaainfot koguda ning anda hinnangut, kas taotleja olukorra näol on tegemist millegi sellisega, mis vastaks rahvusvahelise kaitse määratluse kriteeriumile“. Kaebaja hinnangul ei ole võimalik pidada tema ütlusi ebausaldusväärseks päritoluriigi infot analüüsimata ning võttes arvesse ainult isiklikke kogemusi ja Euroopas levinud stereotüüpe. Ei ole tõenäoline, et ametnik, kellel on vähe kokkupuuteid rahvusvahelise LGBT kogukonnaga, on kahele vestlusele tuginedes ja eelnevalt päritoluriigi infoga tutvumata võimeline objektiivselt hindama varjupaigataotleja seksuaalset orientatsiooni.
7.Teistest kultuuridest pärit LGBT kogukonda kuuluvad varjupaigataotlejad ei oska oma seksuaalset orientatsiooni kirjeldada Euroopa stereotüüpide järgi. Lääne arusaamist seksuaalse identiteedi arengust on sügavalt mõjutanud idee lineaarse eneseteadvustamise protsessi kohta, teistest kultuuridest pärit isikute kogemused ei pruugi kokku minna Euroopas levinud narratiiviga. Tihti ei usalda LGBT kogukonda kuuluvad varjupaigataotlejad vägivaldsete kokkupuudete pärast päritoluriigis politseiametnikke. Seetõttu võib neil olla raske avameelselt oma seksuaalsest orientatsioonist rääkida. Ka kaebaja on kogenud vägivalda ja piinamist nii politseiametnike kui ka perekonna poolt.
8.Kaebajale ei võimaldatud majutuskeskuses kasutada psühholoogi teenuseid enne intervjuusid kuigi see on LGBT varjupaigataotleja kui haavatava isiku jaoks üks olulistest toimingutest, mis aitaks kaasa õiglasele varjupaigamenetlusele.
9.PPA on otsuses lihtsustanud kaebaja vestlusel esitatud ütlusi tema homoseksuaalsuse kohta, väites, et “sisuliselt on kaebaja ütlustest võimalik järeldada, et ta on homoseksuaal, kuna ta on vaadanud homoseksuaalse sisuga videot”. Tegelikkuses on kaebaja kirjeldanud suhteid lapsepõlvesõpradega, kuidas talle meeldis intiimsus poistega ka enne, kui ta homoseksuaalsust endale teadvustas, kuidas ta vältis suhteid tüdrukutega oma usku vabanduseks tuues ning kuidas ta ennast tundis, kui oma seksuaalse orientatsiooni avastas. Kaebajale ei saa ette heita seda, et ta ei suutnud intervjuu käigus piisavalt sõnaosavalt ja Lääne kultuuris levinud stereotüüpidele vastavalt kirjeldada oma eneseteadvustamise protsessi.
10.PPA on paljasõnaliselt väitnud, et kaebaja on esitanud PPA-le teadvalt valedokumente, põhjendamata, mis dokumente on selle all silmas peetud. Otsuses on välja toodud nimekiri kaebaja esitatud dokumentidest ja materjalidest, millest ühtegi ei saa mingis mõttes pidada valedokumendiks. Kaebaja on pingutanud, et esitada kõik asjakohased materjalid ning jaganud isegi oma sotsiaalvõrgustiku konto nime ja parooli. PPA ei ole vaadelnud kaebaja telefoni ega sotsiaalvõrgustike kontosid, rikkudes sellega uurimispõhimõtet haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6 tähenduses. 2(13)
11.PPA ei pidanud kaebaja piinamist 2010. aastal tõenäoliseks, ignoreerides kaebaja esitatud fotosid piinamisjälgedest. Kogu menetluse käigus ei ole PPA vaadanud läbi kaebaja piinamisjälgi ega korraldanud arstlikku kontrolli. Lisaks on PPA jätnud analüüsimata päritoluriigiinfo, mis selgelt viitab sellele, et LGBT kogukonda kuuluvate isikute vastane perekonnasisene vägivald on Ugandas laialt levinud. Asjaolu, et kaebaja ema lasi oma poega piinata, aga keeldus süüdistuse esitamisest, ei ole samuti Uganda kontekstis ebatavaline – kaebaja ema nägi nõiaarsti poolt toime pandud piinamist kui poja “ravimist”.
12.PPA leidis, et kaebajal puudus vajadus Ugandast lahkuda, väites, et kui taotleja ei soovi vastassugupoolega abielluda, siis ta ei pea seda tegema. Sellega on PPA ignoreerinud kaebaja ütlusi ja päritoluriigi konteksti. Kaebaja oli sunnitud lahkuma, kuna ta pere ähvardas, et kui ta ei abiellu nende väljavalitud naisega, avalikustatakse tema seksuaalne orientatsioon ja pöördutakse politseisse. See tähendaks Ugandas nii vägivalla kui vangistuse ohtu. Uganda seaduste järgi ähvardab homoseksuaale kuni 7-aastane vangistus ning parlamendiliikmed soovivad selle karmistamist.
13.Direktiivi 2011/95 artikli 4 lõikest 5 nähtub, et seksuaalne sättumus ei pea olema dokumentaalselt tõendatud, kui taotleja avaldus on järjepidev ja üldine usaldusväärsus on tuvastatud. PPA ei ole hinnanud kaebaja ütluste üldist usaldusväärsust ega võtnud hindamisel arvesse ühtegi ütlust, mis ei puuduta homoseksuaalsust. PPA on arvestanud ainult homoseksuaalsusega seotud ütlusi, hinnates neid kultuurilisi erinevusi arvestamata. Euroopa Kohus (edaspidi EK) on asjas C-473/16 märkinud, et liikmesriik peab tagama menetleva asutuse piisava kompetentsi selliste taotluste menetlemiseks.
14.PPA leidis otsuses, et kaebaja omab väheseid spetsiifilisemaid teadmisi seksuaalvähemuste olukorrast ja seksuaalvähemustele suunatud organisatsioonidest Ugandas, järeldades sellest, et kaebaja ei ole homoseksuaal ning tema ütlused on ebausaldusväärsed. ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti kohaselt ei tähenda vähesed teadmised LGBT kogukonna kohta tingimata taotleja usaldusväärsuse puudumist, see võib olla põhjustatud seksuaalse identiteedi paljastamise hirmust. Lisaks sellele tuleb rahvusvahelise kaitse taotleja vestluse protokollist nr 70018102331 väga selgelt välja, et kaebaja oli kursis Uganda arenguga LGBT teemal. Kaebaja on rääkinud tapetud aktivistist David Katost, LGBT vastasest seadusaktist ning selle mõjust LGBT kogukonnale. Kaebaja kirjeldas, kuidas LGBT kogukonda kuuluvaid inimesi tapeti ning inimeste nimesid avalikkusele teatavaks tehti. Päritoluriigi info põhjalikuma uurimise korral oleks PPA teadlik, et homoseksuaalsus Ugandas on tabuteema ning infot selle kohta päritoluriigis napib. Kaebaja oskas nimetada organisatsiooni Sexual Minorities Uganda, mis on üks väga vähestest aktiivsetest LGBT organisatsioonidest Ugandas ja kannatab ka riigivõimu tagakiusu all. Kaebaja külastab regulaarselt Eesti LGBT ühingut, nende poolt korraldatud üritusi ning on tihedas kontaktis Eesti geikristlaste grupiga, mida kinnitavad lisatud toetuskirjad vastavate gruppide poolt. Lisaks sellele on kaebajal palju teadmisi LGBT teemal nii Rootsis, Eestis kui ka Euroopas, ta teab ülemaailmseid organisatsioone ning nende tegevust, mida tõendab tema Rootsis esitatud kaebus nr 51450245. PPA oli teadlik, et kaebaja külastab Eesti LGBT ühingut, kaebaja mainis seda arvamuse ja vastuväidete võimaldamise kirja vastuses, kuid PPA ei ole seda asjaolu arvestanud ega kontrollinud.
15.PPA on tähelepanuta jätnud enamiku kaebaja poolt 29.04.2019 esitatud vastuväiteid, vastates lühidalt ainult üksikutele väidetele otsuse lõpus.
16.PPA leidis, et kaebaja usaldusväärsust kahandab asjaolu, et ta ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust esimesel võimalusel. Oma 22.10.2018 kirjas Rootsi migratsiooniametile kirjeldab kaebaja detailselt, miks ta läks just Rootsi varjupaiga taotlemiseks. Kaebaja selgitab, et tal oli soov parandada ema antud valeütlusi Rootsi viisa taotlemisel, kuna ta on seadusekuulekas isik. 3(13)
See selgitab, miks kaebaja ei palunud varjupaika kohe Eestis või Lätis. PPA on märkinud, et kaebajal oli võimalus taotleda varjupaika ka Türgis, arvesse võtmata, et varjupaiga taotlemine Türgis on LGBT gruppi kuuluvale inimesele problemaatiline. Vastustaja seisukohad
17.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja enda kanda.
18.Kaebaja ei kuulu haavatavase gruppi VRKS § 151 lg 1 mõttes. Kaebajale võimaldati psühholoogi abi, mida kaebaja ka ise 01.03.2019 intervjuul kinnitas. Kaebaja käis psühholoogi juures, kuid soovis keeleprobleemide tõttu teist psühholoogi. Seega ei ole põhjust väita, et kaebajale ei ole psühholoogilist abi võimaldatud.
19.Kuigi kaebaja on väitnud, et Uganda politsei on tema suhtes vägivalda kasutanud ning teda kaks nädalalt kinni pidanud, ei ole ta selle kohta peale fotode ühtegi tõsiseltvõetavat tõendit esitanud. Samas on talle Uganda politseist antud kinnitus, et vastavalt Ugandas peetavale karistusregistrile ei ole kaebajat kunagi kuriteos süüdi mõistetud ega ühtegi ebasoodsat politseiteatist tema kohta tehtud. Seda silmas pidades on väheusutav, et kaebajat üldse politsei poolt kinni peeti. Sellises olukorras on kaheldav, et kaebaja esitatud fotodelt nähtavad armid just politseipoolse piinamise tagajärjel tekkisid. Lisaks ei saa arsti hinnang armide tekkimise kohta olla asjakohaseks tõendiks, kuna arstil ei ole võimalik anda hinnangut või kindlat väita, mis põhjusel on armid kunagi tekkinud.
20.Vastustaja möönab, et valedokumente kaebaja tõesti esitatud ei ole. Siiski on kaebaja esitanud hulgaliselt vastuolulisi ja ebausutavaid ütlusi.
21.PPA ei ole jätnud analüüsimata päritoluriigi informatsiooni ega teinud järeldusi meelevaldselt päritoluriigi infoga tutvumata. PPA ametnik tutvus väga põhjalikult eelnevalt päritoluriigi olukorraga, eriti LGBT kogukonda kuuluvate isikute olukorraga Ugandas. Vastustaja nõustub, et LGBT kogukonna olukord on Ugandas keeruline ja homoseksuaalsus on kriminaalkorras karistatav. Samas on PPA veendunud, et kaebaja ise ei ole tegelikult homoseksuaal. Seda seisukohta süvendab ka muu hulgas asjaolu, et kaebaja on kustutanud sotsiaalvõrgustikus kõik oma varasemad suhtluskontod ja loonud uued, samuti on ta väidetavalt müünud ära kõik elektroonilised suhtlusvahendid. Vastustaja leiab, et tõenäoliselt soovis kaebaja varjata oma tegelikku varasemat orientatsiooni, kuna arvuti ja telefoni olemasolu korral oleks võimalik arvuti ja telefoni mälu taastada ning tuvastada kaebaja tegelik olemus. Seisukoha kujundamisel ei ole PPA lähtunud ainult kahest vestlusest, vaid on tuginenud ka Rootsis läbiviidud menetluse materjalidele ja Rootsis menetluse käigus antud ütlustele.
22.Vastustaja selgitab, et seksuaalse orientatsiooni kirjeldamist Euroopas ei hinnata mingi kindla stereotüübi järgi. Isik peaks ise usutavalt suutma kirjeldada oma orientatsiooni täpselt nii, nagu ta tunneb, mitte ei poeta üksikuid termineid ega iseloomusta üldteada käitumist. Intervjuus väidab kaebaja esmalt, et ei saa aru, mis tähendab homoseksuaalsuse väljendamine, samas hiljem väidab, et homoseksuaalid ei saa ennast Ugandas vabalt väljendada (13.12.2018 protokolli p 28). Rootsis esitatud apellatsioonis väidab kaebaja vaid, et teda on varasemalt süüdistatud selles, et ta oli armunud ja toetas lesbisid, geisid, biseksuaalseid ja transsoolisi (LGBT) inimesi Ugandas, aga mitte selles, et ta on gei. 01.03.2019 intervjuul (vrd protokolli p 6) väidab kaebaja, et tal ei ole ema ega onudega probleeme ning ta ei väljenda ka mingit hirmu ega vastumeelsust kirjeldades oma ema ja emaga suhtlemist ning suhtumist kaebajasse. Samas väidab, et kardab perekonda ning ema ähvardab ja hirmutab teda. Seega on kaebaja ütlused vastuolulised ja paljasõnalised ning ei ole ühegi tõendiga tõendatud ega kontrollitava väitega kinnitatud. Vastustaja leiab, et ka abiellumise kohta antud ütlused ei ole järjepidevad, kuna kord räägib kaebaja, et perekond ähvardas, et kui ta ei abiellu, siis avalikustatakse tema orientatsioon ja pöördutakse politseisse, kord jälle, et siis ei anta õppimiseks raha. 4(13)
23.Väljavõte kaebaja sotsiaalmeedia suhtlusportaalist kahe päeva kohta ei anna kinnitust ega ülevaadet tema väidetavalt 10 aastat väldanud muutunud orientatsioonist. Haldusmenetluses ei kehti põhimõte, et kui vastuolu ei saa kõrvaldada, tuleb asja vaadata isiku kasuks. ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti käsiraamatus on käsitletud varjupaigamenetluses esinevaid kahtlusi taotleja ütlustes järgnevalt: Üldise õiguspõhimõtte järgi lasub tõendamiskohustus avalduse esitajal. Kuid sageli võib olla nii, et taotleja ei suuda oma väiteid dokumentaalsete või muude tõenditega toetada. Olukord, mil taotleja saab kõiki oma väiteid tõendada, on pigem erand kui reegel. Enamasti on vägivalla eest põgenenud isikul kaasas ainult kõige hädatarvilikum ja sageli ei ole tal isegi isikutunnistust. Seepärast on tähtsate asjaolude tuvastamine ja hindamine nii taotleja kui ka menetleja kohustus, kuigi põhimõtteliselt lasub tõendamiskohustus siiski taotlejal. VRKS § 14 lg 5 p-st 4 tuleneb, et üldjuhul peab varjupaigataotleja ise esitama tõendid selle kohta, et tal on põhjust karta päritoluriiki naasmisel tagakiusamist või vägivalda. Antud juhul ei ole kaebaja esitatud ühtegi tõendit piinamise ega vägivalla kohta, kogu teave on ainult paljasõnaline. PPA on pidanud põhjendatult ebausutavaks, et kaebaja ei kuulu sotsiaalsesse gruppi oma seksuaalse orientatsiooni tõttu, seega ei ole tegemist olukorraga, kus kindlate tõendite puudumine eluliselt usutavate asjaolude kohta tooks kaasa vajaduse tõlgendada kõik kaebaja ütlused tema kasuks.
24.Vastustaja hinnangul ei kvalifitseeru kaebaja pagulaseks ega ka täiendava kaitse saajaks. Kaebajal ei ole päritoluriigis põhjust vägivalda, alandavat kohtlemist ega piinamist karta, kuna kaebaja ei ole homoseksuaal. Uganda on kaebaja jaoks turvaline riik, kuna ta sai seal varasemalt rahulikult elada, koolis käia ja töötada. Kaebaja ei ole Ugandas reaalses ohus, mistõttu peab PPA kaebaja ohutut tagasipöördumist võimalikuks.
25.Vastustaja leiab, et kaebusele lisatud Eesti LGBT ühingu ja Geikristlaste Kogu toetuskirjad ei toeta samuti kindlat veendumust, et kaebaja ise on homoseksuaal, kuna nimetatud organisatsioonidega võivad ühineda ja üritustest osa võtta kõik teineteist austavad inimesed olenemata soost, seksuaalsest sättumusest, rahvusest, vanusest ja kuuluvusest.
KOHTU PÕHJENDUSED
26.Kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldada kokkuvõtvalt järgmistel põhjustel: Kaebaja on määratlenud ennast seksuaalselt sättumuselt1 homoseksuaalina ning kohus peab kohtumenetluses ja haldusmenetluses antud selgituste põhjal kaebaja väidet piisavalt usutavaks ehk kohtul puudub põhjendatud kahtlus väite tõesuse osas. Kohtu arvates tuleb seda laadi kaasuste puhul tõlgendada kahtlus kaebaja kasuks, kuivõrd puuduvad tõsikindlad ja sealjuures inimväärikust austavad meetodid asjaolu tuvastamiseks olukorras, kus muud liiki tõendid puuduvad. Seega ongi keskseks küsimuseks taotleja usaldusväärsus. Kohus ei nõustu vastustaja hinnanguga kaebaja üldisele usaldusväärsusele, mida on hinnatud meelevaldselt ja asjaolusid piisavalt välja selgitamata. Vastustaja taganes kohtumenetluses haldusaktis (p 1.4) esitatud väitest, et kaebaja on esitanud tõenäoliselt teadvalt valeandmeid ning ka haldusaktis puudub vastav viide õigusnormile. Kohtu hinnangul on mõistetav, et kaebaja on rõhutanud perekonna poolt osaks saanud vägivalda ja ähvardamist seoses nende sooviga kaebaja homoseksuaalsusest „terveks ravida“ (vt kaebuse viide 4). Samas ilmneb kaebaja poolt haldusmenetluses antud ütlustest ja kohtus antud selgitustest selgelt, et ta on püüdnud oma päritoluriigis Ugandas homoseksuaalsust varjata hirmust riigivõimu ja ühiskonna reaktsiooni ees. Pooltel puudub vaidlus selles, et Ugandas on homoseksuaalne tegevus kriminaalkorras karistatav ning homoseksuaalsus ühiskonnas tugevalt taunitud (haldusakt lk 9). Kohtu hinnangul omab tähtsust ka asjaolu, et
UNCHR rahvusvahelise kaitse suunised nr 9 viitavad 2007.a vastuvõetud Yogyakarta põhimõtetele, mille praembuli punkt 4 kohaselt on seksuaalne sättumus inimese võime kogeda sügavat emotsionaalset kiindumust ja seksuaalset tõmmet teisesooliste, omasooliste või eri soost inimeste vastu ning olla nendega lähedastes suhetes.
5(13)
Uganda seadusandja on teinud lähiminevikus katseid kriminaalkaristusi veelgi karmistada ehk pigem võib eeldada seksuaalvähemuste olukorra halvenemist riigis (vt kaebuse viide 5). Vastustaja ei ole vastupidise kohta andmeid esitanud. Kohtu hinnangul ei ole mõistlik eeldada, et kaebaja jääb päritoluriigis oma seksuaalset orientatsiooni (mis tuleb lugeda kaebaja identiteedi põhiosaks) igavesti varjama ning EK praktika (07.11.2013 otsus asjas C-199-201/12 X, Y ja Z vs Madalmaad, jt) kohaselt ei tohi sellist eeldust üldse seada. Kaebaja on noor mees, kellel on mõistetavalt vajadus ja vaieldamatult õigus realiseerida oma seksuaalsust kui inimeseks olemise lahutamatut osa ning elada oma sisemise tunde kohaselt seksuaalvähemusena (õigus eraelule, mh seksuaalsel sättumusel põhineva diskrimineerimiseta; EIK Van Kück vs Germany). Kaebaja oli päritoluriigis suhtes, mida oli sunnitud varjama ning otsib aktiivselt suhteid omasoolistega ka Eestis viibides, osaledes mh Eesti LGBT ühingu tegevustes. Kuivõrd kaebaja perekond on juba kasutanud vägivalda sundimaks kaebajat homoseksuaalsusest loobuma ning andnud ta sellega seoses ka politseile üles, kus kaebaja sai väärkohtlemise osaliseks, puudub mõistlik põhjus arvata, et kaebaja võiks oma päritoluriigis elada olemata tõsises ohus ning kohtu arvates, et ole sellises olukorras mõistlik väita riigisiseselt ümberpaiknemise võimalikkust. Veel vähem riigipoolset kaitset riigi enda seaduste kohaldamise eest. Ugandas kehtib koloniaalajast pärit kriminaalkoodeks, mille kohaselt on konsensuslik homoseksuaalne akt täisealiste vahel karistatav eluaegse vangistusega, mis on vaieldamatult raske tagajärg, millest raskem oleks üksnes surmanuhtlus. Karistuste kohaldamine võib olla reaalne ka olukorras, kus puudub adekvaatne statistika, mis kinnitaks aktiivset karistuste rakendamist (süüdimõistmist). Ka süüdimõistmiste vähesuse korral ei ole välistatud vastavate menetluse algatamine (vastustaja möönab suurel hulgal inimeste arreteerimist, haldusakt lk 9) ja nende raames tõsine politseipoolne väärkohtlemine (nõusolekuta meditsiiniline läbivaatus, sh anaalpiirkonna). Poliitiline enamus ja suur osa ühiskonnast peab seda Aafrika väärtuste kaitsmiseks.2
27.Pooled vaidlevad seega selle üle, kas kaebaja on homoseksuaalne ja sellest tulenevalt tagakiusu ohus oma päritoluriigis Ugandas.
28.VRKS § 4 lg 1 kohaselt on pagulane välismaalane, kes põhjendatult kartes tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast viibib väljaspool päritoluriiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada nimetatud riigilt kaitset ning kelle suhtes ei esine pagulasena tunnustamist välistavat asjaolu. EK on pagulasena tunnustamise osas märkinud, et isik peab tema päritoluriigis esinevate asjaolude tõttu põhjendatult kartma enda tagakiusamist vähemalt ühel direktiivis 2011/95/EL ja 1951. a Genfi pagulasseisundi konventsioonis (edaspidi Genfi konventsioon) nimetatud viiest põhjusest (kohtuotsus Salahadin Abdulla jt, C-175/08, C-176/08, C-178/08 ja C-179/08, punktid 56 ja 57). VRKS § 19 lg 1 kohaselt peab VRKS § 4 lg-s 1 nimetatud tagakiusamine olema lisaks tõsine või korduv, millega rikutakse inimõigusi, välja arvatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) art 15 p-s 2 sätestatud juhul. Ka direktiivi 2011/95 art 9 lg 1 sätestab: „selleks et tegu peetaks tagakiusamiseks Genfi konventsiooni artikli 1 punkti A tähenduses, peab tegu: a) olema olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et see kujutaks endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, eelkõige nende õiguste rikkumist, mille suhtes ei saa teha EIÕK artikli 15 lõike 2 alusel erandit, või
Kättesaadav: https://developmentdaily.files.wordpress.com/2015/04/the-abuse-of-sexual-minorities-in-ugandascriminal-justice-system.pdf; vt ka kaebuse viited 3, 9
6(13)
b) olema kogum mitmesugustest meetmetest, hõlmates inimõiguste rikkumist, mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud punktis a.“ VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise, tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu. Direktiivi 2011/95/EL art 2 f kohaselt on täiendava kaitse saamise kriteeriumitele vastav isik kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, kuid kellega seoses on ilmnenud mõjuv põhjus arvata, et asjaomast isikut ähvardaks oma päritoluriiki või kodakondsuseta isiku puhul varasemasse alalisse elukohariiki tagasipöördumisel reaalne oht kannatada suurt kahju vastavalt artiklile 15, ja kelle suhtes ei kohaldata artikli 17 lõikeid 1 ja 2 ning kes ei saa või kõnealuse ohu tõttu ei taha anda ennast nimetatud riigi kaitse alla.
29.Kohtu hinnangul tuleb homoseksuaalsusega seotud kaasustes lähtuda samadest juhistest ja põhimõtetest, mida on väljendanud EK kohtujurist Yves Bot käsitledes usuvabadust (liidetud kohtuasi C-71/11 ja C-99/11 Y ja Z vs Saksamaa Liitvabariik, kus EK järgis kohtujuristi ettepanekut): -
Reaalse tagakiusamisakti kindlaksmääramiseks peab varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutav asutus uurima konkreetse olukorra olemust, millesse satub isik oma päritoluriigis juhul, kui ta teostab oma põhivabadust või rikub piiranguid, mis on sellele kõnealuses riigis kehtestatud.
-
Direktiivi artikli 9 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et usuvabaduse raske rikkumine võib endast kujutada tagakiusamisakti juhul, kui varjupaigataotlejat ähvardab selle vabaduse kasutamise tõttu või sellele päritoluriigis kehtestatud piirangute rikkumise tõttu reaalne hukkamise, piinamise või ebainimliku või alandava kohtlemise või karistuse, orjuses või sunduses pidamise või omavolilise jälitamise või vangistamise oht.
-
Direktiivi artiklis 10 nimetatud tagakiusamisakti vaimne element seisneb selles, et põhjus on seotud usuga. Reaalne element seisneb karistusõiguse sätetes, sealhulgas nendega kaasnevates karistustes. /.../ Kui Pakistani ametiasutused kõnealuseid õigusnorme tõepoolest rakendavad – ning seda peab varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutav asutus kontrollima riikide ja inimõiguste kaitsega tegelevate organisatsioonide poolt korrapäraselt koostatavate aruannete alusel –, võib see saavutada tagakiusamise mõõtmed.
-
Vastavalt direktiivi artikli 4 lõike 3 punktile a tähendab see, et analüüsida tuleb kogu olemasolevat teavet ja asjaomaseid fakte, mis on seotud taotleja päritoluriigi üldise olukorraga, eelkõige päritoluriigi õigusnorme ja nende kohaldamise viisi. Seejärel tuleb analüüsida, kuidas käituks isik päritoluriiki tagasi pöördudes, eelkõige seda, mida ta plaanib seal teha.
-
Vastavalt direktiivi artikli 4 lõikele 2, lõike 3 punktidele b–d ja lõikele 4 peab varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutav asutus sealjuures võtma arvesse kogu teavet, mida on varjupaigataotleja kohta võimalik hankida ning mis puudutab eelkõige taotleja isiksust, iseloomu, isiklikku olukorda, vaimulaadi ja vanust, samuti eelnevat elu ning päritoluriigist lahkumise järel toime pandud või tegemata jäetud tegusid.
-
Tegemist on väga konkreetse teabega, mille ainus eesmärk on võimaldada kindlaks määrata, kas päritoluriiki tagasipöördumisel võib varjupaigataotlejal tema tegevuse tõttu 7(13)
olla põhjendatud kartus tagakiusamisaktide ees. Nimetatud sättes ei ole aga seevastu ühtki märget selle kohta, et kartuse põhjendatuse hindamisel tuleks üritada leida lahendus, mis võimaldaks varjupaigataotlejal elada päritoluriigis vägivalda kartmata, paludes tal eelkõige loobuda teatavatest õigustest ja vabadustest, mis on talle tagatud. -
Kui me nõuame varjupaigataotlejalt, et ta varjaks või muudaks oma usu avalikku väljendamist või loobuks sellest, nõuame me, et ta muudaks midagi, mis võib moodustada tema identiteedi põhiosa, see tähendab nõuame, et ta mõnes mõttes eitaks iseennast. Õigust seda nõuda ei ole aga kellelgi. See oleks vastuolus inimväärikuse austamise kohustusega (harta art 1).
-
Me ei saa põhjendatult eeldada, et varjupaigataotleja loobuks tagakiusamise vältimiseks oma usu väljendamisest või varjaks ükskõik millist muud oma identiteedi koostisosa ilma, et me seaks ohtu õigusi, mida direktiiviga kaitstakse, ja eesmärke, mida sellega soovitakse saavutada.
-
Tagakiusamine ei lakka olemast tagakiusamine seetõttu, et isik võib päritoluriiki tagasipöördumisel oma õiguste ja vabaduste kasutamisel tagasihoidlik olla ning varjata oma seksuaalsust ja poliitilisi vaateid, kuulumist teatavasse kogukonda või loobuda oma usutavade järgimisest. Kui see oleks nii, puuduks direktiivil lihtsalt kasulik mõju, kuna see ei võimaldaks kaitsta isikuid, kelle suhtes pannakse toime tagakiusamisakte seetõttu, et nad on otsustanud kasutada päritoluriigis oma õigusi ja vabadusi.
-
Oodata varjupaigataotlejalt, et ta käituks mõistlikult, samas kui tema elu on ebakindel ning ta kardab rünnakuid või vangistamist, ei võimalda õigesti hinnata ohtu, mis isikut ähvardab. See on ohtlik mäng ning varjupaigaõigus ei saa põhineda sellisel ennustusel. Lisaks näitaks see hoolimatust. Olenemata pingutustest, mida asjaomane isik avalikus elus teeks, jääb ta päritoluriigis ikkagi usutaganejaks, teisitimõtlejaks või homoseksuaaliks. Kuid me teame, et teatavates riikides võib mis tahes tegevus, ka kõige tähtsusetum, anda alust igasugusteks väärkohtlemisteks.
Isiku enda poolt tagakiusuohu vältimise osas on sama leidnud EK 07.11.2013 otsuses asjas C199-201/12 X, Y ja Z vs Madalmaad, kus taotlejaga seotud asjaoluks oli seksuaalne sättumus. Nimetatud EK otsuses on võetud seisukoht ka küsimuses, kas ainuüksi asjaolu, et homoseksuaalsed tegevused on karistatavad ja karistuseks võib määrata vangistuse kujutab endast tagakiusamisakti. EK hinnangul homoseksuaalsete tegevuste kriminaliseerimine iseenesest tagakiusuks ei kvalifitseeru. EK sellest seisukohast seni taganenud ei ole (vt viimane lahend 25.01.2018 otsus asjas C-473/16). Seega vajab seksuaalse sättumuse tõendamise (väite usutavuse hindamise) järel hindamist ka see, kas päritoluriigis kehtestatud karistuste kohaldamist või muud tõsist väärkohtlemist võib kaebaja puhul pidada piisavalt tõenäoliseks.
30.EK 07.11.2013 otsus asjas C-199/12, C-200/12 ja C-201/12, 02.12.2014 otsus asjas C-148/13C-150/13 ning 25.01.2018 otsus asjas C-473/16 käsitlevad rahvusvahelise kaitse taotluse hindamist vastavalt direktiivi 2013/32 (menetlusnõuete direktiiv) artiklile 4 ehk individuaalset läbivaatamist (sama VRKS § 18 lg 2). Vaidlus puudub kaebaja tagakiusukartuse tulenemisest seoses sotsiaalsesse gruppi – homoseksuaal Ugandas – kuulumisega. Väidetavat seksuaalset sättumust objektiivselt kontrollida on keeruline ning EK kohtupraktika kohaselt on hindamisel keskseks küsimuseks taotleja ütluste usaldusväärsus. Taotleja avaldused oma seksuaalse sättumuse kohta on vaid lähtepunktiks faktide ja asjaolude hindamisel.
31.Direktiivi 2011/95 art 4 lg 1 kohaselt võivad liikmesriigid pidada taotleja kohuseks esitada kõik andmed, mis on vajalikud rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamiseks. Seejärel on 8(13)
liikmesriigi kohus hinnata taotluse asjakohaseid elemente koostöös taotlejaga. Ent direktiivi 2011/95 art 4 lg 5 lisab, et kui liikmesriigid kohaldavad põhimõtet, mille kohaselt on taotleja kohustatud põhjendama rahvusvahelise kaitse taotlust, ja kui taotleja avalduste üksikasju ei toeta dokumentaalsed või muud tõendid, ei vaja need üksikasjad kinnitamist, kui on täidetud rida kumulatiivseid tingimusi. Nende tingimuste hulka kuulub fakt, et taotleja avaldused on osutunud loogiliseks ja usutavaks ega ole vastuolus taotleja juhtumiga seotud olemasoleva konkreetse ja üldise teabega, ning samuti see, et taotleja üldine usaldusväärsus on kindlaks tehtud. EK otsuses (C-473/16) märgitakse, et kui direktiivi 2011/95 art 4 lg 5 esitatud tingimused ei ole täidetud, võivad varjupaigataotlejate väited nende väidetava seksuaalse sättumuse kohta vajada kinnitamist (p 68). Ükski liidu õiguse instrument ei näe liikmesriigi ametivõimudele ette konkreetseid eeskirju taotlejate poolt esitatud teabe ja tõendite hindamise metoodikate kohta ega konkreetsemalt selle kohta, kuidas hinnata taotlejate usaldusväärsust (usutavust). Liikmesriikidel on seega selles suhtes teatav tegutsemisruum, mida piirab kohustus hartaga tagatud põhiõigusi järgida (nagu õigus inimväärikuse ning era- ja perekonnaelu austamisele). EK ei ole samas leidnud, et nendes asjades peaks usutavuse hindamine toimuma põhimõtteliselt erinevalt muudest varjupaigaasjadest. Käesolevas asjas pole vaidlust tuvastamismenetluses lubamatute (inimväärikust alandavate, eraja perekonnaelu riivavate) testide kasutamise üle. Küll on kaebaja leidnud, et PPA hinnang lähtub euroopalikust homoseksuaalsest arhetüübist.
32.Kohus nõustub PPA-ga, et taotleja seletusi saab pidada usaldusväärseks kui need on järjekindlad, tõenäolised, sisaldavad olustikulisi ja isiklikke asjaolusid ning neis puuduvad vastuolud. Kohus ei nõustu PPA-ga selles, et kaebaja seletused neile kriteeriumidele ei vasta.
32.1.Kohtule on usutav kaebaja homoseksuaalsuse väide, lähtudes haldus- ja eelkõige kohtuistungil antud seletuste sisust; kaebaja visuaalsest kuvandist; kehakeelest seletuste andmise ajal; lähtudes kaebaja seletuste haakumisest homoseksuaalsuse avaldumise kohta vastavast erialakirjandusest3 teadaolevaga; kaebaja seletuste ja päritolumaa teabe kooskõlast. Kohtu hinnangul olid kaebaja seletused loogilised ning nendes märkimisväärseid vastuolusid ei esine. PPA saanuks kaebajale esitada täiendavaid küsimusi, nt korraldada kolmanda intervjuu, mitte teha kaebaja vastustest meelevaldseid järeldusi.
32.2.PPA leiab kaevatavas otsuses (p 1.4), et kaebaja ütlused eneseaktsepteerimise ja teadvustamise kohta on napisõnalised, kuna: ta väitis, et on homoseksuaalne, kuna vaatas vastavat videot ega teadnud nimetada ühtegi LGBT ühingut Ugandas. Kohtule jääb selline meelevaldne järeldus arusaamatuks, kuivõrd varjupaigataotleja intervjuul (13.12.2018, tl 48 pöördel-49 pöördel) on kaebaja kirjeldanud oma sümpaatiat poiste suhtes palju aega enne seda, kui ta teadvustas, et on seksuaalse orientatsiooni poolest homoseksuaalne. Selline seksuaalsuse kujunemine (varases puberteedieas) ning identiteedist arusaamise (hilisemas eas) protsess on tavapärane. Samas märgitakse erialakirjanduses, et läänelik arusaam seksuaalsusest ja selle praktiseerimisest ei pruugi olla täielikult sobiv kirjeldamaks Aafrikast pärit inimeste seksuaalsusega seonduvat4. Kaebaja selgitas loogiliselt kohtuistungil enda eneseavastamise
vt nt E.M.Morgan, Contemporary Issues in Sexual Orientation and identity Development in Emerging Adulthood,
kättesaadav: https://journals.sagepub.com/doi/pdf/10.1177/2167696812469187, vt ka kaebuse viide 1
protsessi, märkides, et avaliku info vähesuse tõttu ei olnud ta homoseksuaalsusest kui sellisest teadlik, vaid ta lihtsalt tundis ennast poistega koos väga hästi (nendega ühes voodis magades, duši all käies). Alles seejärel (olles umbes 17-aastane) sai ta vanema homoseksuaalse partneri, kellega tutvus klubis, käest teada, mida kujutab endast homoseksuaalsus ja et tal on selline seksuaalne orientatsioon. Ühtlasi on ka mõistetav, et sellistel väga isiklikel teemadel on inimesel raske olla väga avatud. Samuti selgitas kaebaja, et kuna tal oli hea partner (sama, kes aitas tal aru saada oma orientatsioonist), kellele ta oli truu, ei olnud tal vajadust otsida teisi sama orientatsiooniga inimesi ega nende ühendusi ning oma partneri kaudu teadis ta juba eneseteadvustamisest alates, et orientatsiooni tuleb varjata. Seltskondlikke kogunemisi toimus üksnes privaatselt kodustel pidudel ning isegi nende käigus ei olnud kaebaja teistest võimalikest partneritest huvitatud. Viidatud 2018.a intervjuu protokollist nähtub, et kaebaja omab siiski ka teadmisi Uganda seksuaalvähemuste olukorra ja tegevuse kohta. Laialdaste teadmiste omamine pole taotluse põhjendatuse eelduseks. Seega pole PPA järeldus põhjendatud. Kohtu arvates on kaebaja andnud ka adekvaatse vastuse küsimusele, kas Ugandas saavad homoseksuaalid ennast vabalt väljendada, vastates, et ei saa. Kaebaja on selgitanud, et see on probleemiks töösuhetes ja perekondades ning kogu poliitiline-, kultuuri- ja usueliit on selle vastu. Pooltel puudub vaidlus selles, et LGBT ühingute asutamine ja tegevus pole riigis lubatud. Kohtu arvates on PPA põhjendamatult olulise tähtsuse omistanud Rootsi poolt Dublini menetluses tehtud kohtuotsuse ühele lausele (kaebajat süüdistati vähemuste eest võitlemises) (tl 65), arvestamata, et isiku tagasisaatmise korral taotluse menetlemise eest vastutavasse riiki ei toimu varjupaigataotlejaga nõuetekohast intervjuud, mis tehakse taotluse sisuliseks lahendamiseks. Kaebaja ei ole Rootsis väitnud, et ta poleks gei, vaid on vastupidiselt maininud, et tema perekonnale ei meeldinud, et ta on seda ning et ta peab Rootsit homoseksuaalidele Eestist paremaks riigiks (tl 65 pöördel). Kaebaja selgitas, miks ta suundus Rootsi (lahendama ema poolt antud valeinformatsiooniga seonduvat ning et vältida ema poolt Rootsis elamisloa saamist). Kuigi kaebaja käitumine võib tunduda ebaotstarbekas ja selle põhjuseks võis olla pigem soov saada Eesti asemel varjupaik Rootsis (vt tl 65 pöördel), ei anna see siiski alust pidada kaebaja muid ütlusi ebausaldusväärseks. Selles kontekstis on ka arusaadav, miks kaebaja ei esitanud taotlust nt Türgis, mida PPA talle ette heidab. Kohtu arvates on kaebaja selgitanud loogiliselt ja arusaadavalt ka perekonnaga seonduvat. Asjaolu, et eelkõige kaebaja ema lootis poega „terveks ravida“ ja pakkus talle sellega seoses võimalust maksta nn pruuditasu, õppemaksu välismaale minekuks ega soovinud poja vastu süüdistuse esitamist, ei välista seda, et teda poleks samaaegselt ka ähvardatud, sh vägivallaga, kui ta perele sobivas suunas ei muutu. Samuti pole midagi ebausutavat selles, et kaebaja lootis perekonna, eriti ema poolt enda teistsugususe aktsepteerimist, kuna uskus, et ema ikkagi armastab teda. Kohtuistungil väljendunud kaebaja emotsioonid sellel teemal selgitusi andes annavad alust seda uskuda. Samuti asetub loogiliselt konteksti kaebaja Ugandast lahkumise aeg, kuivõrd see tulenes perekonna ultimaatumist kaebajale seoses nende poolt väljavalitud naisega abiellumisega. Eelnevalt oli kaebajal plaan riigist välja pääseda seoses õppima asumisega. Kaebaja selgitas ülikooliõpinguteks raha lubamist ja sellele perekonna poolt seatud tingimusi (abiellumine naisega). Kohtu hinnangul pole kaebaja ütlustes vastuolu, kui ta ühelt poolt väidab, et pere keeldus raha andmisest ja samas ähvardas vägivallaga ning politseile üles andmisega. Kaebaja ei lahkunud päritoluriigist pelgalt hirmust sunnitud abielu ees, vaid seetõttu, et homoseksuaalina
10(13)
puudub tal päritoluriigis võimalus elada kooskõlas oma olemusega ning perekonnaga tekkinud konflikti arvestades oli tõenäoline, et nad kasutavad kaebaja vastu ka riigis kehtivatest seadustest tulenevaid võimalusi, et sundida kaebajat muutuma. Kaebaja andis loogilised selgitused oma vana sotsiaalmeediakonto sulgemise ning elektrooniliste seadmete müügi kohta. Kohtuistungil märkis kaebaja, et kontodest rääkis ta PPA-s ise. Kui ta oleks soovinud seda infot varjata, poleks rääkinud. Kontod kajastasid kaebaja nime ja oleks võimaldanud teda leida. Uus konto on piltideta ja viibimiskoha riigi nimeta. Samuti märkis kaebaja, et Ugandas kasutatud kontol polnud PPA-d huvitavat infot, kuna ta kartis seda jagada. Seoses PPA vastuses esitatud seisukohaga, et kasutuses olev konto ei anna ülevaadet kaebaja väidetavast 10 aastat väldanud muutunud orientatsioonist, märgib kohus, et kaebaja ei ole kunagi väitnud enda orientatsiooni muutumist ning teaduslikult põhistatud seisukoha järgi ei ole homoseksuaalsus midagi, mis ära kaob ja asendub heteroseksuaalse „normaalsusega“. Kaebaja homoseksuaalsus avaldus selleks tavapärases eas ega ole sest saati muutunud. Loogiline on olukord, kus päritoluriigi politseiasutus ei koosta tõendit selle kohta, et on oma kodanikku kaks nädalat kinni pidanud ja piinanud. See selgitab kaebaja osas karistusregistri info puudumist. Kuna kaebaja ema soovis, et pojale süüdistust ei esitataks, kuna pidas võimalikuks tema „terveks ravimis“, sh ka nõiakunsti kasutades, on sellega selgitatav ka kriminaalmenetluse algatamise kohta info puudumine. Kaebaja toimetati tema enda sõnul politseisse oma onude poolt, perekonnapoolsete repressioonide käigus. Kõiki asjas esitatud asjaolusid (sh kaebaja esitatud fotod vigastustest) ja kaebaja üldist usaldusväärust ning päritoluriigi infot (kaebuse viide 3, 4) kogumis arvestades ei saa kohtu arvates põhjendatult väita, et perekonna poolt korraldatud politseipoolset vägivalda kaebaja suhtes tegelikkuses aset ei leidnud ega väita, et kaebaja peal ei proovitud kohalikke piinavaid ravimeetodeid. Meditsiinilise ekspertiisi läbiviimine vigastuste osas poleks antud juhul midagi olulist lisanud, kuna sellega piinajat ei tuvastata.
32.3.Taotleja tegevust tuleb vaadelda ka päritoluriigist lahkumise järgselt. Kaebaja suhtlus Eesti LGBT ühinguga, nende üritustel osalemine ja kohtule esitatud ühingu toetuskirjad ning suhete otsimine omasoolistega pigem kinnitavad eelnevalt sedastatut, et kaebaja väide enda homoseksuaalsusest on usutav.
32.4.Kohtu hinnangul läheb sellises olukorras tõendamiskoormis üle vastustajale. Kuna kohtule on kaebaja homoseksuaalsuse väide usutav, ei pea kohus vajalikuks kohtumenetluses kaaluda, kas oleks võimalik kasutada kaebaja eraellu sekkuva ekspertiisi (nt psühholoogiaekspertiisi) määramist. Kohtu hinnangul ei oleks selline ekspertiis üldjuhul proportsionaalne ega ka kohtule siduv (vt EK lahend asjas C-473/16).
33.Kohtu arvates ei saa kaebaja tagasipöördumist päritoluriiki pidada ohutuks, arvestades riigis homoseksuaalse tegevuse eest kehtivaid karistusi; nende rakendamise võimalikkust; homoseksuaalide olukorra paranemise suhtes mõistliku perspektiivi puudumist; ühiskonna hukkamõistu; kaebaja perekonna eelnevat käitumist ja ultimaatumit kaebajale, mille tulemusena ei saa välistada nende poolset politseisse pöördumist ja sellega kaebajale kaasneda võivaid sanktsioone ja tõsist väärkohtlemist politsei poolt, mis on minevikus tõenäoliselt juba aset leidnud. Kohus on seisukohal, et kaebaja päritoluriigis saab talle eraelu elamise vabaduse kasutamise korral tõenäoliselt osaks tagakiusamine. Ta on selle vabaduse kasutamise tõttu ja sellele päritoluriigis kehtestatud piirangute tõttu reaalses piinamise või ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise või vangistamise ohus.
34.Pooled vaidlevad ka selle üle, kas kaebajat tuli kohelda haldusmenetluses kui erivajadusega isikut VRKS § 151 lg 1 mõttes. PPA leiab, et kaebajal erivajadust ei olnud, kuid märgib, et sellele 11(13)
vaatamata talle tagati tema soovil psühholoogi abi. PPA möönis, et kaebaja soovis keeleprobleemide tõttu teist psühholoogi. VRKS § 151 lg 1 (sisaldab näidisloetelu) (vastuvõtudirektiivi art 21) kohaselt on erivajadusega isik eelkõige haavatav isik, mh vaimse tervise probleemiga isik ning ka piinamise ohver. Kaebaja vaimse tervise probleemi olemasolu kinnitab tema viibimine SA Tartu Ülikooli Kliinikumi üldpsühhiaatria osakonnas 20.06.2019-15-07.2019, kust lahkumise järgselt jätkab kaebaja medikamentoosset ravi (tl 95 pöördel). Arvestades kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse alust (seksuaalsest sättumusest tulenev tagakiusuhirm) sai eeldada tema vaimse tervise probleemide seotust väidetava tagakiusuga, kuivõrd kirjandusest on teada, et homofoobsetes ühiskondades esineb homoseksuaalsetel inimestel depressiooni, suitsidiaalsust jm vaimse tervise probleeme. Kohtu hinnangul on kohatu väita, et kaebajale oli psühholoogi abi tagatud olukorras, kus psühholoogiga suhtlemist takistas ebapiisav keeleoskus, arvestades, et seksuaalsest orientatsioonist rääkimine võib olla raske ka meelepuude all mittekannatavale inimesele, kui see asjaolu on tema jaoks olnud hirmu, ähvardamise, alandamise ja marginaliseerimise põhjuseks. Psühholoog tegeleb patsiendiga verbaalse kommunikatsiooni kaudu. Kui see on puudulik, ei saa väita, et kohane ja tõhus abi oli tagatud. Isiku erivajadusega (haavatavusega) tuleb arvestada rahvusvahelise kaitse menetluses, mida viib läbi PPA. Tegemist on riigi kohustusega ning kaebaja seisukohast ei oma tähtsust, milline haldusorgan talle selle abi tagama peab. On ilmne, et vaimselt ebastabiilses olekus inimesega menetlustoimingute läbiviimine olukorras, kus menetluse tulemus sõltub suuresti taotleja selgitustest, mille usutavust peab PPA hindama, ei ole võimalik enne inimese terviseseisundi kindlakstegemist ja vajadusel tema ravimist. Riigi VRKS-s sätestatud kohustused algavad taotluse esitamise hetkest (vt VRKS-i muutmise seaduse eelnõu seletuskiri lk 14-16). VRKS § 151 lg 3 kohaselt tuvastatakse erivajadus võimalikult kiiresti pärast taotluse esitamist, vajadusel eksperdi abiga. Kaebaja enda väidetu („pole nõrk ega haavatav“) mingis varasemas Rootsis tehtud avalduses ning selle kontekstiväline kasutamine tema kahjuks ei ole aktsepteeritav. PPA-l pidi tekkima piisav kahtlus kaebaja vaimse seisundi osas, kuna teisel intervjuul ta ütles, et on püüdnud käia psühholoogi juures ja soovib teist psühholoogi. Talle oleks tulnud tagada tõhus abi (keelt valdav psühholoog ja tema hinnangu järel vajadusel hospitaliseerimine) ning menetlustoiming edasi lükata. Sellist võimalust kaebaja sõnul talle ei pakutud (vt kohtuistungi protokoll). Seega, kohtu hinnangul tuli kaebajat pidada erivajadusega isikuks ning tagada talle kohane psühholoogi abi enne temaga menetlustoimingute läbiviimist. Selle tegemata jätmise tõttu ei olnud tagatud õiguspärane menetlus.
35.Päritoluriigi info alusel ja arvestades kaebaja isiklikke asjaolusid tuleb ta lugeda rahvusvahelise kaitse andmise eeldustele vastavaks. Kaebaja puhul esineb põhjendatud tagakiusukartus tulenevalt tema seksuaalsest orientatsioonist ning tema päritoluriiki naasmine tooks kaasa tõsise ohu tema elule ja tervisele või ohu saada süüdi mõistetud oma seksuaalse sättumuse pärast (VRKS § 19 lg 2). Kuna karistus on riigi poolt seadusega kehtestatud pole võimalik mõistlikult eeldada, et riik kaitseb isikut enda kehtestatud seaduse rakendamise eest (VRKS § 19 lg 2 p 7).
36.Kohus tühistab PPA kaevatava otsuse (HKMS § 5 lg 1 p 1), kuna PPA on jätnud asjaolud vajalikul määral tuvastamata ja teinud tuvastatud asjaoludest ebaõigeid järeldusi. Kaebajale ei tagatud õiguspärast menetlust. Kaevatav haldusakt ei vasta HMS § 54 eeldustele ja rikub kaebaja õigust varjupaigale. Kohtu arvates tuleb lugeda kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus praeguseks teadaolevate asjaolude pinnalt põhjendatuks. Kaebaja vastab pagulasena tunnustamise eeldustele (VRKS § 4 12(13)
lg 1) ning tema puhul ei ole vastustaja poolt välja toodud pagulasena tunnustamist välistavaid asjaolusid (VRKS § 22 lg 1). Vastustajal puudub sellises olukorras kaalutlusõigus. Seetõttu kohus kohustab vastustajat andma kaebajale rahvusvaheline kaitse (HKMS § 5 lg 1 p 2), rahuldades kaebaja kohustamisnõude. Menetluskulud
37.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Otsus tehti kaebaja kasuks. Kaebaja sai menetlusabi riigilõivust ja tõlkekuludest vabastamise näol (12.06.2019 määrus). Need kulud jäävad HKMS § 118 lg 2 alusel riigi kanda. Kaebaja esindaja kulude väljamõistmiseks taotlus ja menetluskulude dokumente ei esitanud, mis on kulude väljamõistmise eelduseks (HKMS § 109 lg 1). Seega muud võimalikud kulud jäävad poolte endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
OSALISELT
TÜHISTATUD
KOHTUOTSUSEGA.
TALLINNA
RINGKONNAKOHTU
25.02.2021
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.