Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-21-1360 13. veebruar 2023 Eesistuja Heiki Loot, liikmed Viive Ligi ja Nele Parrest Sikupilli-Majaka asumi arengu MTÜ kaebus Tallinna Linnavalitsuse korralduse kui menetlustoimingu õigusvastasuse tuvastamiseks või alternatiivselt selle kui haldusakti tühistamiseks ning Tallinna linna kohustamiseks Ülemiste ühisterminali detailplaneeringu keskkonnamõju strateegilist hindamist algatama Kaebaja Sikupilli-Majaka asumi arengu MTÜ, esindaja vandeadvokaat Maksim Greinoman Vastustaja Tallinna linn, esindaja Kent Märjamaa Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuli 2022. a määrus Sikupilli-Majaka asumi arengu MTÜ määruskaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja juurde kaebaja 3. jaanuari 2023. a seisukoha lisa 1. Tagastada ülejäänud Riigikohtule esitatud dokumentaalsed tõendid need esitanud menetlusosalistele.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuli 2022. a määruse resolutsioon muutmata, muutes selle põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Linnavalitsus algatas 12. veebruari 2014. a korraldusega nr 199-k Ülemiste ühisterminali detailplaneeringu (DP) koostamise eesmärgiga moodustada planeeringualal vajalikud äri- ja transpordimaa krundid ning määrata ehitusõigus Ülemiste ühisterminali ehitamiseks. Lisaks kavandatakse DP-s heakorrastuse, haljastuse, juurdepääsuteede, parkimise ja tehnovõrkudega varustamise põhimõtteline lahendus. Samas otsustati mitte algatada DP keskkonnamõju strateegilist hindamist (KSH), sest DP-s ei kavandata eeldatavalt olulise keskkonnamõjuga tegevust ning Rail Balticu raudtee rajamise keskkonnamõju hinnatakse maakonnaplaneeringu koostamise käigus.
2.Tallinna Linnavalitsus otsustas 19. mai 2021. a korraldusega nr 522 mitte algatada Ülemiste ühisterminali DP KSH-d.
3.Sikupilli-Majaka asumi arengu MTÜ esitas kaebuse linnavalitsuse korralduse õigusvastasuse tuvastamiseks või alternatiivselt selle tühistamiseks ning linna kohustamiseks KSH-d algatama või seda uuesti kaaluma 180 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates, v.a juhul, kui linn peaks sama tähtaja jooksul otsustama lõpetada DP menetlus ilma seda kehtestamata. Kaebaja leidis, et vaidlustatud korraldus on iseseisvalt vaidlustatav menetlustoiming, sest seaduse järgi kohustusliku
3-21-1360 KSH korraldamata jätmisel oleks õigusvastane ka DP kehtestamine. Kaebaja on valitsusväline keskkonnaorganisatsioon, sest tema põhikirjaline eesmärk on „Sikupilli-Majaka asumi elamualade paranemine, elamualade arendamisel asumi elanike huvide ja õiguste kaitse“. Asum asub DP mõjualal ning DP realiseerimine mõjutaks negatiivselt asumi (elu)keskkonda: tõusevad transpordikoormus, õhusaaste, müra- ja valgusreostus, piirkonna riskitase. Mõju täpseks hindamiseks ja minimeerimiseks on vaja KSH-d. Hiljem selgitas kaebaja veel, et tema tegevus on seotud linnalooduse edendamisega, mis on samuti keskkonnakaitse keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) tähenduses. Kaebaja kanti registrisse 10. veebruaril 2021 ning enne kaebuse esitamist jõudis ta muu hulgas juhtida linna tähelepanu lumekoristuse probleemidele, saata linnale päringu Rail Balticu terminali arutelu teemal, veendumaks linnaloodusega arvestamises, koostada pöördumise keskkonnaministrile osa puude ohtliku seisukorra pärast, tutvustada oma jälgijatele loodusvaatluse maratoni, käivitada avalike peenarde projekti, et tutvustada keskkonnasõbralikku eluviisi, ning tegeleda mesilasmaja projektiga, mille eesmärk on suurendada tolmeldajate hulka Sikupilli-Majaka piirkonnas ning mesilasteraapia kaudu tutvustada elanikele mesilaste kaitse vajadust.
4.Vastustaja palus jätta kaebus läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Vastustaja hinnangul puudub kaebajal ilmselgelt kaebeõigus. Ta pole põhistanud keskkonnaorganisatsioonina tegutsemist enne kaebuse esitamist. Kaebuse esitamise seisuga polnud keskkonnakaitse kaebaja põhikirjaline eesmärk ning ta pole sellel eesmärgil ka tegutsenud. Linnale heakorratööde kohta märgukirjade saatmist, protokolliga tutvuda soovimist ega puude raie taotlemist ei saa lugeda keskkonnakaitse edendamiseks. Loodusvaatluste maratoni korraldas Eesti Looduskaitse Selts. Teise organisatsiooni korraldatud ürituse jagamine sotsiaalmeedias ei ole käsitatav keskkonnakaitselise tegevusena. Kaebeõiguse välistab ka halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 45 lg 3, sest vastustajal oli hindamisruum kavandatava tegevuse eeldatava keskkonnamõju olulisuse osas (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 17. novembri 2011. a määrus asjas nr 3-3-1-64-11, p-d 15 ja 17).
5.Tallinna Halduskohus jättis 1. oktoobri 2021. a määrusega kaebuse HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata. Kuigi kaebuses toodud negatiivsete mõjutuste vastu võitlemine võib olla kantud mh keskkonnakaitse eesmärgist, ei olnud keskkonnakaitse kaebuse esitamise ajal kaebaja põhikirjaliseks eesmärgiks. Kaebaja põhikirjaline eesmärk ei kvalifitseeru keskkonnakaitseliseks tegevuseks KeÜS tähenduses. Kaebaja täiendas põhikirja keskkonnakaitseliste eesmärkidega alles pärast kaebuse esitamist, mis kaebeõigust ei mõjuta – pigem kinnitab see seisukohta, et keskkonnakaitse ei olnud varem kaebaja põhikirjaline eesmärk. Kaebaja loetletud tegevusi ei saa pidada keskkonnakaitselisteks. Kuna kaebaja pole keskkonnaorganisatsioon KeÜS § 31 lg 1 p 1 tähenduses, siis puudub tal kaebeõigus KeÜS § 30 lg 2 ja HKMS § 44 lg 2 järgi.
6.Kaebaja esitas määruskaebuse, milles palus halduskohtu määruse tühistada ja saata asi halduskohtule menetluse jätkamiseks.
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis 1. juuli 2022. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse resolutsiooni muutmata, täiendades määruse põhjendusi. Ringkonnakohus keskendus küsimusele, kas KSH algatamata jätmine oli vaidlustatav HKMS § 45 lg 3 alusel. Kohus leidis, et kuna praegusel juhul oli vastustajal hindamisruum KSH algatamise osas, ei ole KSH algatamata jätmine menetlustoiminguna eraldi vaidlustatav. Lisaks nõustus ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et kaebaja ei olnud kaebuse esitamise aja seisuga keskkonnaorganisatsioon KeÜS § 30 lg 2 mõttes. Tähtis ei ole pärast kaebuse esitamist tehtud muudatus põhikirjas - kaebeõigust tuleb kontrollida kaebuse esitamise aja seisuga. Kaebaja põhikirja p-s 1.3 kajastatud eesmärk ei hõlmanud keskkonnakaitset ning vastupidist ei kinnita ka kaebaja viidatud tegevused. Ühingu tegelik eesmärk oli linnakeskkonnas elavate isikute subjektiivsete õiguste ja huvide kaitse seoses linnaasumis (s.o tehiskeskkonnas) toimuva ehitus- ja planeerimistegevusega. 2(4)
3-21-1360 Sellest eesmärgist lähtuvad ka kaebaja väljatoodud tegevused. Keskkonnakaitse edendamiseks ei saa pidada ka ühingu Facebooki seinal info jagamist teiste isikute korraldatava ürituse kohta. Osa kaebaja mainitud pöördumisi ja tegevusi toimus pärast kaebuse esitamist, mistõttu pole need asjassepuutuvad. Ka asjaolu, et kaebaja pidas vajalikuks põhikirja täiendada, viitab pigem sellele, et varasem eesmärk keskkonnakaitset ei hõlmanud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kaebaja esitas määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega saata kaebus halduskohtule menetluse jätkamiseks. Kaebaja leidis määruskaebuses ja hilisemates seisukohtades jätkuvalt, et KSH algatamine oli praegusel juhul kohustuslik.
3.jaanuari 2023. a seisukohas teatas kaebaja, et Tallinna Linnavalitsus kehtestas 21. detsembril 2022 korraldusega nr 1132 vaidlusaluse DP. Kaebaja märkis, et kavatseb DP vaidlustada.
9.Vastustaja palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja vaidles kaebaja seisukohtadele KSH kohustuslikkuse osas vastu ning nõustus kohtute seisukohaga kaebaja kaebeõigusest keskkonnaorganisatsioonina.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Määruskaebus jääb rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid määruse põhjendusi tuleb muuta vastavalt praeguse määruse põhjendustele (HKMS § 234 ja § 230 lg 5 p 6).
11.Halduskohus jättis kaebuse HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata ning ringkonnakohus nõustus sellega. HKMS § 151 lg 2 p 1 võimaldab jätta kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 2 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 2 p 1 järgi võib kaebuse määrusega selle esitajale tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.
12.Kaebuses on esitatud kaks nõuet: tuvastada KSH algatamata jätmise õigusvastasus (või alternatiivselt vastav otsus tühistada) ning kohustada vastustajat KSH-d algatama. Kolleegium nõustub kohtute hinnanguga, et vaidlustatud korraldus on menetlustoiming ja kohane nõue seega õigusvastasuse tuvastamise, mitte alternatiivselt esitatud tühistamisnõue. Riigikohtu menetluse kestel on aga DP, mille menetluse raames KSH kohustuslikkuse üle vaieldi, kehtestatud. Kolleegiumi hinnangul on sellega praegune vaidlus ammendunud.
12.1.Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kaebeõigust kontrollitakse üldjuhul kaebuse esitamise aja seisuga. Kohtumenetluse ajal muutunud asjaolud võivad siiski tingida vaidluse ammendumise juhul, kui on kahtlusteta selge, et kaebuse rahuldamine ei saa kuidagi aidata kaasa kaebaja õiguste kaitsele (vt nt kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-8-14, p-d 11–12 ja otsus nr 3-14-52077/65, p 11). Sellises olukorras on põhjendatud jätta kaebus läbi vaatamata, kuna kaebuse rahuldamisega ei oleks enam võimalik saavutada kaebuse eesmärki (HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2).
12.2.KSH eesmärk on koguda informatsiooni DP koostamiseks ja kehtestamise otsustamiseks (vt ka keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 311 p 1, § 32). Pärast DP kehtestamist ei saa kohus enam vastustajat kohustada selle DP menetluse raames KSH-d algatama. Seega on kohustamisnõude rahuldamine muutunud võimatuks (vt ka Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-3-1-5-09, p 44; kolleegiumi otsused asjades nr 3-3-1-77-09, p 11 ja nr 3-3-1-79-16, p 20). 3(4)
3-21-1360 Järelikult tuleb kaebuse läbi vaatamata jätmine kohustamisnõude osas jõusse jätta, kuigi haldus- ja ringkonnakohtust erinevatel põhjustel.
12.3.Õigusvastasuse tuvastamise nõude lubatavuse eelduseks on, et kaebus on isiku õiguste kaitseks vajalik (HKMS § 38 lg 4) ning õiguste kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid (HKMS § 45 lg 2 esimene lause). Menetlustoimingute puhul on eraldi vaidlustamise õiguse eelduseks veel see, et menetlustoimingu õigusvastasus tingiks vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise (HKMS § 45 lg 3). Sellise kaebuse esitamise eesmärk on järelikult vältida kaebaja õigusi rikkuva haldusakti väljaandmist. Seda eesmärki pole aga enam võimalik saavutada olukorras, kus haldusakt on juba antud. Pärast DP kehtestamist on KSH korraldamata jätmise õiguspärasus võimalik kahtluse alla seada DP tühistamiseks esitatavas kaebuses. Juhul kui kaebaja aga DP-d ei vaidlusta, ei saa tuvastamisnõude rahuldamine enam tema õiguste kaitsele kaasa aidata: menetlustoimingu õigusvastasuse tuvastamine ei mõjuta haldusakti kehtivust. Seega jääb ka tuvastamisnõude osas kaebuse läbi vaatamata jätmine jõusse.
13.Eeltoodust tulenevalt ei ole asja lahendamisel tähtsust menetlusosaliste Riigikohtule esitatud uutel tõenditel, välja arvatud kaebaja 3. jaanuari 2023. a seisukoha lisa 1, mis tõendab DP kehtestamist. Ülejäänud dokumendid tuleb pooltele tagastada.
14.Kuna kaebuse läbi vaatamata jätmine jääb menetluse kestel muutunud asjaolude tõttu jõusse, ei võta Riigikohus seisukohta küsimuses, kas haldus- ja ringkonnakohtu esitatud põhjendustel oli kaebus õige läbi vaatamata jätta. Kolleegium peab siiski vajalikuks selgitada järgmist.
15.KeÜS § 31 lg 1 p 1 järgi on valitsusväline keskkonnaorganisatsioon selle seaduse tähenduses mh mittetulundusühing, kelle põhikirjaline eesmärk on keskkonnakaitse ning kes oma tegevusega edendab keskkonnakaitset. Seejuures peetakse KeÜS § 31 lg 2 kohaselt keskkonnakaitse edendamiseks ka keskkonnaelementide kaitset inimese tervise ja heaolu tagamise eesmärgil. Sellest tuleb järeldada, et KeÜS kohaselt ei loeta keskkonnaorganisatsioonideks üksnes selliseid ühendusi, kes n-ö kaitsevad loodust tema enda pärast, vaid ka ühendusi, kelle sihiks on inimeste elukeskkonna parandamine keskkonnakaitse abil. Sellistel eesmärkidel võivad muu hulgas tegutseda kohaliku kogukonna huve esindavad ühingud, kes soovivad parandada piirkonna elukvaliteeti. Keskkonnaorganisatsioonina kvalifitseerimist ei takista see, kui tegeldakse ka muude häiringutega, mis jäävad keskkonnakaitsest väljapoole. Oluline pole see, et praegusel juhul on tegu linnakeskkonnaga, kuna inimeste tervist ja heaolu mõjutavad ka linnalises keskkonnas tekkivad keskkonnahäiringud ning kaitse nende vastu on KeÜS-ga hõlmatud. Keskkonnakaitse valdkonda kuuluvad näiteks välisõhu kvaliteedi piirväärtused ja müra normtasemed, mille eesmärk on mh vältida, ennetada või vähendada saasteainete ja müra ebasoodsat mõju inimese tervisele (vt ka atmosfääriõhu kaitse seaduse § 10 lg 1 teine lause). Tänapäevases ühiskonnas mängivad need normid suurt rolli just linnatingimustes. Õhu kvaliteet on kahtlemata osaks kohalikust elukeskkonnast.
16.KeÜS § 31 ei tohi tõlgendada kitsendavalt. Arvestada tuleb keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (Århusi konventsioon) üldist eesmärki avardada keskkonnaasjades üldsuse osalemise ja kohtusse pöördumise võimalusi, mistõttu kaebeõiguse allikaks olevaid õigusnorme tuleb tõlgendada pigem laiendavalt (kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-81-03, p-d 23 ja 25 ning määrus asjas nr 3-3-1-87-11, p 21). (allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.