Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Vallavalitsus 4. juuli 2012. a korraldusega jätta detailplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamata. Korralduse peale esitati vaided, kuid vallavalitsuse vastuseid vaietele kohtus ei vaidlustatud. Detailplaneeringu kooskõlastasid Muinsuskaitseamet, Keskkonnaamet, Terviseamet, Maa-amet ja Elering AS. Detailplaneeringu avaliku väljapaneku ajal esitati ettepanekuid ja vastu​väiteid, kuid kokkuleppeid ei saavutatud. Volikogu võttis detailplaneeringu vastu 28. märtsi 2013. a otsusega nr 66. Vaatamata korduvale heakskiidu andmisest keeldumisele kiitis Tartu maavanem

5) Mürareostuse mõõtmine on olnud puudulik. Rada ei kasutata ainult nelja võistluse korraldamiseks aastas, vaid seda kasutatakse ka võistlusvälisel ajal. 6) Planeeringualal puudub sobiv liikluslahendus. Ei ole sobivat juurdepääsuteed ning liiklus on intensiivne, mis tekitab tolmu ja elanikele liikumisprobleeme. 7) Elektriohutusseaduse (ElOS – siin ja edaspidi kuni 1. juulini 2015 kehtinud seadus) § 12 lg 2 kohaselt on kõrgepingepaigaldise õhuliini kaitsevööndis keelatud korraldada massiüritusi. Arvestades seda, et pealtvaatajate tribüünid on detailplaneeringu joonisel kujutatud mõlemal pool õhuliini kaitsevööndit, on vältimatu rahvamassi liikumine ka kaitsevööndis. 8) Kulbilohu rallikrossirajal puudub nii ehitus- kui ka kasutusluba, mistõttu on tegemist õigusliku aluseta ehitatud ehitisega. Selle kasutamine ei ole seaduse alusel lubatud. 9) Planeeringu koostamist korraldanud Konguta vallavanem on perekondlike sidemete tõttu planeeringu kehtestamisest huvitatud, sest vallavanema poeg on planeeringuala kinnistu omaniku elukaaslane.

katsetamised enne võistlusi ning mõned korrad ka võistlusvälisel ajal. Senini on kasutusele võetud meetmeid, millega on tagatud sujuv liikluskorraldus. Kohtus ei tõendatud, et kaebuse esitajate liikumine oleks võistluste ajal piiratud või et kaebajatel oleks puudunud juurdepääs oma kinnistule. 5) Tõele ei vasta kaebajate väide, et kõrgepingeliini kaitsevööndis planeeritakse seadusega keelatud massiüritusi. Reino kinnistut läbivate elektriliinide omanikuga Elering AS-ga on detailplaneering kooskõlastatud. Detailplaneeringu järgi ei asu pealtvaatajate alad kaitsevööndis. Võistluste ajal tähistatakse pealtvaatajate alad, nagu detailplaneeringus on ette nähtud. 6) Kulbilohu rallikrossirada on ainuke rallikrossirada Eestis, mis vastab rallikrossiraja nõuetele. Tegemist on Eesti autospordile väga olulise rallikrossirajaga, mille edasisest olemasolust ja arendamisest ei ole huvitatud üksnes kinnistu omanik ja MTÜ Reinsalu Sport, vaid ka avalikkus (autorallispordiga tegelevad inimesed ja selle spordiala vastu huvi tundvad isikud). 7) Eeltoodust tulenevalt on vaidlustatud otsus ja sellele eelnenud planeeringumenetlus õiguspärased. Kaebajad on olnud planeerimismenetlusse kaasatud ning nende huve on detailplaneeringu kehtestamisel kaalutud ja arvestatud. 8) Halduskohus mõistis kaebajatelt kolmanda isiku menetluskulude katteks välja 2220 eurot.

suurenemist ning võimalikku vajadust muuta seetõttu ka üldplaneeringut. Samuti pole viidatud muudele dokumentidele, milles need kaalutlused kajastuda võiksid. Seetõttu ei ole detailplaneeringu menetlus olnud õiguspärane. Tuleb ka arvestada, et Konguta valla 2009. a-l kehtestatud üld​planeeringu seletuskirjas ei ole ühtegi viidet ega seletust Kulbilohu krossiraja kohta. Vastustajal tuleb detailplaneeringu menetluse käigus uuesti hinnata, kas valla üldplaneeringut oleks vaja muuta. 3) Vastustaja ei ole rajatava motokompleksi kasutust hinnates korrektselt kaalutlusõigust teostanud ega uurimisprintsiipi järginud. Vald on lähtunud ebaratsionaalsest eeldusest, et motokompleksi tegelik kasutus jääbki nii väheseks, kui on märgitud detailplaneeringu seletuskirjas (neli võistlust aastas, regulaarsete treeningsõitude korraldamist ei kavandata). Selline eeldus on ebamõistlik ega ole eluliselt usutav, kompleksi rajamise majanduslik tasuvus on kaheldav. Detailplaneeringu menetluse käigus on nii vähese kasutuse küsitavusele korduvalt osutatud, kuid vastustaja ei ole esitanud kaalutlusi ega põhjendusi, miks ta peab kolmanda isiku väiteid usutavamaks. Olukorras, kus kasutus​tingimusi ei ole detailplaneeringus siduvalt paika pandud, puudub mehhanism, mis võimaldaks hiljem motokompleksi võimalikku sagedasemat kasutust reguleerida. Vastustaja oleks pidanud asja menetlemise käigus tegema kindlaks, milliseks kujuneb planeeritava motokompleksi tegelik kasutus. 4) Eeltoodud põhjustel puudub vajadus hinnata kaebajate seisukohti keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamata jätmise, muude keskkonnamõjude ning ebaõige era- ja avalike huvide kaalumise kohta. Vallavanema väidetava erahuvi olemasolu kohta ei ole kaebajad esitanud täiendavaid seisukohti ega tõendeid, mistõttu pole vaja neid väiteid käsitleda. 5) Olukorras, kus juba detailplaneeringu menetluses on näha, et hilisem ürituste korraldamine ei ole võimalik sellisel kujul, et see oleks ElOS § 12 lg-s 2 sätestatud nõuetega kooskõlas, tuleb nimetatud asjaoluga arvestada juba detailplaneeringu menetluse käigus. Vastasel juhul kehtestatakse detail​planeering, mille täideviimine osutub võimatuks. Vastustajal tuleb hinnata detailplaneeringualal korraldatavate ürituste läbiviimise vastavust ElOS § 12 lg-s 2 sätestatud nõuetele. 6) Detailplaneeringu kehtestamise otsus on täielikult põhjendamata. Selles puuduvad kaalutlused, millele toetudes oleks võimalik mõista, miks otsustas vastustaja detailplaneeringu kehtestamise kasuks. Samuti on detailplaneeringu kehtestamise otsus vastuoluline. Vastustaja on otsuses märkinud, et avaliku arutelu käigus kokkuleppeid ei saavutatud, kuid on sellest hoolimata otsustanud detail​planeeringu kehtestamise kasuks. Sellises olukorras oleks vastustaja pidanud eriti üksikasjalikult haldusakti põhjendama ja tooma esile kaalutlused, miks ta, hoolimata kokkulepete mitte​saavutamisest, pidas siiski põhjendatuks detailplaneering kehtestada ning eelistada kinnisasja omaniku huve. 7) Halduskohus rikkus oluliselt menetlusnormi, kui ei kujundanud seisukohta kohustamiskaebuste suhtes. MTÜ Vellavere loobumine kohustamiskaebusest tuleb vastu võtta. Hoolimata K. Mardi ja G. E. Hanseni kohustamiskaebuse sõnastusest, nähtub neist, et kaebuse eesmärk on saavutada ehitusjärelevalve teostamine Reino kinnistul asuva rajatise, s.o krossiraja suhtes. Kohtul on kohustamiskaebuse rahuldamise korral üksnes võimalik vastustajat kohustada uuesti otsustama järelevalve teostamise vajalikkuse üle. K. Mardi ei ole esitanud eelnevalt vastustajale taotlust ehitus​-

järelevalve algatamiseks, mistõttu tuleb K. Mardi esitatud kohustamiskaebus jätta läbi vaatamata. G. E. Hanseni 28. juuli 2012. a, 15. novembri 2012. a ja 11. veebruari 2014. a pöördumistest nähtub soov, et vald teeks ehitusjärelevalvet. Vald ei ole seisukohta ehitusjärelevalve alustamise vajalikkuse kohta võtnud. Seega on vastustaja sisuliselt jätnud esitatud taotlused tähelepanuta ja kaalutlusõiguse põhjendamatult teostamata. Kohustamiskaebus tuleb rahuldada ja vastustajal tuleb ehitusjärelevalve algatamist uuesti kaaluda. 8) Kaebajate taotlus kohtuistungi korraldamiseks ringkonnakohtus jääb rahuldamata. 9) Põhjendatud ja mõistlik on vastustajalt kaebajate kasuks välja mõista kahes kohtuastmes tasutud menetluskulude katteks 5000 eurot. Ülejäänud menetluskulud jäävad kaebajate endi kanda. Vastustaja ja kolmanda isiku menetluskulud jäävad nende enda kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

ringkonnakohus põhjendanud, miks on eluliselt usutavam see, et tulevikus korraldatakse rohkem võistlusi, kui see, et senine aastatepikkune kasutusintensiivsus jääb samaks. Otsusest ei selgu seegi, millisel õiguslikul alusel on kohalikul omavalitsusel võimalik detailplaneeringus näha ette kinnistu kasutamise tingimusi, sh kas ja kuidas kinnistu omanik üritusi korraldab. 6) Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et vastustaja peab planeeringumenetluses hindama kinnistul korraldatavate ürituste vastavust ElOS § 12 lg-le 2. Avalikud üritused tuleb nagunii eelnevalt registreerida või kohalikku omavalitsust teavitada, misjärel on omavalitsusel võimalik seada ürituse korraldamistingimusi. Lisaks on detailplaneeringu kooskõlastanud elektriliinide omanik ning planeeringukohased pealtvaatajate alad ei asu kaitsevööndis. 7) Tühistamiskaebuse rahuldamine põhjusel, et haldusakt on põhjendamispuudustega, on kassaatorile üllatuslik. Kaebajad ei vaidlustanud haldusakti sellel motiivil. Detailplaneeringu kehtestamine, vaatamata kokkulepete mittesaavutamisele, ei ole vastuoluline. Kui kokkuleppeid ei saavutata, ei tähenda see kohustust jätta planeering kehtestamata. 8) Üllatuslik on ka ringkonnakohtu otsus kohustamisnõude lahendamise kohta. Ringkonnakohus väljus kaebuse piiridest, sest kaebajate esitatud ja ringkonnakohtu lahendatud kohustamisnõuded erinevad. Kohus ei andnud menetlusosalistele võimalust avaldada arvamust ümberkvalifitseeritud nõude kohta. Ekslik on ka ringkonnakohtu arvamus, et vastustaja ei võtnud seisukohta järele​valve​menetluse algatamise kohta. Vastustaja selgitas vastuses 28. juuli 2012. a avaldusele, et tegu on seadusliku ehitisega, ning sellest nähtub üheselt, et vald ei algata järelevalvemenetlust. Ümber​kvalifitseeritud kohustamiskaebuse tähtaegsus oleks eeltoodu tõttu küsitav.

Kaebajad paluvad jätta kolmandate isikute kassatsioonkaebuse rahuldamata. Kaebajate

seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 1) Ringkonnakohus on õigesti asunud seisukohale, et olulise ruumilise mõju suurenemist tuleb hinnata ka siis, kui olemasoleva objekti mõju oluliselt kasvab. Oluline on mõju teke, mitte kitsalt objekti teke. Käesoleva sajandi algusest ja eriti detailplaneeringu menetluse ajal on kassaatorid õigusliku aluseta krossirada laiendanud ja asfalteerinud, rajanud selle juurde erinevaid hooneid ja rajatisi ning kujundanud kohaliku tähtsusega pinnasrajast rahvusvahelise rallikrossikompleksi. Seejuures ei ole rallikrossiraja ruumilist mõju ega taolise mõjuga objekti sobivust selles asukohas kordagi kohaselt hinnatud ei valla üldplaneeringu ega vaidlusaluse detailplaneeringu menetluses. Vastustaja on täiesti põhjendamatult loobunud olulise mõju hindamisest põhjusel, et faktiline mõju pärast planeeringu kehtestamist enam ei kasva, jättes hindamata mõju kasvu võrreldes hüpoteetilise õiguspärase olukorraga, kui täna ebaseaduslikku rallikrossikompleksi füüsiliselt sellisena ei eksisteeriks. Kassatsioon​​kaebuse väited, et krossiraja kasutusintensiivsus planeeringu kehtestamisel oluliselt ei muutu, ei saa põhistada planeeringu õiguspärasust, kuna ka senine kasutus toimus õigusliku aluseta. Üldplaneeringu kaardil olevast märkest "motorada" ei saa teha järeldust, et ORMO asukoht PlanS § 292 mõttes ongi üldplaneeringuga määratud ja selle mõju ega asukohta enam kaaluma ei pea. Üldplaneeringu tekstis ega keskkonnamõju strateegilise hindamise aruandes ei mainita vaidlusalust krossirada ja seega ei ole mõju hindamist ega asukoha kaalumist tegelikult

toimunud. Olukorras, kus objekt looduses on küll mingil kujul olemas, aga sellele planeeritavad lisandused loovad olemuselt teistsuguse ruumilise mõju, peab kohalik omavalitsus selle mõjuga igal juhul arvestama. Seda ka juhul, kui enamik neist lisandustest on küll juba olemas, kuid rajatud ilma õigusliku aluseta. 2) Põhjendatud on ringkonnakohtu seisukoht, et vastustaja lähtus planeeringu kehtestamisel ebarealistlikest lähteandmetest planeeringuobjekti mõjude kohta ega ole neid mõjusid hinnanud. Planeeringu lähtealuseks olev neli võistluspäeva aastas ei ole realistlik kasutusintensiivsus. Oluline on potentsiaalne maksimaalne kasutusintensiivsus, mitte teoreetiline miinimum. Isegi kui krossirajal ei peetaks rohkem kui neli võistlust, ei piirdu selle ruumiline mõju võistluspäevadega. Nagu kaebajad on korduvalt selgitanud ja tõendanud, tekitavad samamoodi müra harjutamine enne võistlusi ning katse- ja treeningsõidud suveperioodil. Vastustaja ei ole vaatamata korduvatele märgukirjadele arvestanud planeeringu mõjude kaalumisel rallikrossiraja nii potentsiaalselt kui ka reaalselt suurema kasutusega, kui on märgitud planeeringu tekstis, ega kehtestanud meetmeid, mis intensiivsemat kasutamist takistaksid. Samamoodi ei ole vastustaja kaalunud meetmeid, mis võiksid takistada elektriohutusseaduse nõuete rikkumist krossirajal peetavate ürituste korraldamisel. 3) Ringkonnakohus on lahendanud kohustamiskaebuse õigesti. Asjaolu, et kaebaja taotles konkreetse meetme kohaldamist (s.o rajatise kasutamise keelamist), ei tähenda, et kaebust ei võiks rahuldada üldisema resolutsiooniga. Kohaliku omavalitsuse kohustamine teostama riiklikku järelevalvet on kooskõlas kaebuse sisu ja eesmärgiga. Seejuures riivab üldisem resolutsioon vähem kassaatori huve, mistõttu ei riku ringkonnakohtu otsus kohustamiskaebuse kohta kassaatori subjektiivseid õigusi.

Vastustaja palub kassatsioonkaebus rahuldada, Tartu Ringkonnakohtu otsus tühistada ja teha

uus otsus, millega jätta Tartu Halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 1) Ringkonnakohus on otsuse tegemisel vääralt kohaldanud PlanS § 292. Nimetatud normi tervikuna (s.o nii selle pealkirja kui ka lõikeid) tõlgendades saab üheselt järeldada, et see reguleerib olukorda, kus kavandatakse uue, s.o mitteeksisteeriva ORMO rajamist. 2) Ringkonnakohtu otsusest jääb mõistmatuks, kuidas oleks pidanud üldplaneeringut muutma olukorras, kus krossirada on üldplaneeringus juba kajastatud, olemasolev krossirada säilib ning selle kasutusintensiivsus ei muutu võrreldes senisega. 3) Ringkonnakohus on otsuse tegemisel jätnud arvestamata asjaolu, et vastustaja on tegelikult detailplaneeringu menetluses hinnanud krossirajast tulenevat mõju keskkonnamõju eelhinnangu kaudu. Kohus ei põhjendanud, miks ta ei arvesta selle asjaoluga. 4) Detailplaneeringuga ei saa lahendada avaliku ürituse korraldamisküsimusi. Tänaseks on ElOS § 12 lg 2 ka kehtetu ega ole niikuinii kohaldatav. 5) Ringkonnakohtu seisukoht, et detailplaneeringu kehtestamise otsus on põhjendamispuudusega, on üllatuslik ega ole ka sisuliselt põhjendatud. 6) Ringkonnakohus on G. E. Hanseni kohustamiskaebust lahendades väljunud kaebuse piiridest ning andnud kaebuses esitatud nõudele hoopis teistsuguse sisu. Seejuures nähtub vastustaja vastusest

28. juuli 2012. a avaldusele üheselt, et vald ei pea põhjendatuks järelevalvemenetluse algatamist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

Kaebajad nõudsid kaebuses Konguta Vallavolikogu 18. juuni 2014. a otsuse nr 35 "Detail​-

planeeringu kehtestamine" tühistamist ja Konguta Vallavolikogu kohustamist tegema ettekirjutuse Reino kinnisasjal asuva õigusliku aluseta ehitatud rajatise (rallikrossiraja) kasutamise keelamiseks. Ringkonnakohus võttis vastu MTÜ Vellavere loobumise kohustamiskaebusest ja lõpetas selles osas haldusasja menetluse (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 4). Samuti jättis ringkonnakohus K. Mardi kohustamiskaebuse läbi vaatamata (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 5). Neid ringkonna​kohtu otsustusi ei ole vaidlustatud ja need on jõustunud. Vaidluse all on seega tühistamis​kaebus ja G. E. Hanseni kohustamiskaebus, mille ringkonnakohus mõlemad rahuldas.

Kolleegium analüüsib ringkonnakohtu neid etteheiteid vastustajale, mis puudutavad ORMO

planeerimist (I) ja põhjendamiskohustuse rikkumist (II). Seejärel käsitleb kolleegium muid kaebuse väiteid (III) ja kohustamisnõuet (IV). Lõpuks lahendab Riigikohus kassatsioonkaebuse ja jaotab menetluskulud (V). I

Vaidlusaluse detailplaneeringu algatamise ja kehtestamise ajal defineeris PlanS § 292 lg 1

ORMO järgmiselt: objekt, millest tingitult transpordivood, saasteainete hulk, külastajate hulk, visuaalne mõju, lõhn, müra, tooraine või tööjõu vajadus muutuvad objekti kavandatavas asukohas senisega võrreldes oluliselt ning mille mõju ulatub suurele territooriumile. Vabariigi Valitsuse kehtestatud nimekirja järgi oli ORMO-ks ka mootorsõidukite alaline võidusõidu- või testimisrada (Vabariigi Valitsuse 15. juuli 2003. a määrus nr 198, p 16). ORMO asukoht tuli valida üldplaneeringu alusel (PlanS § 292 lg 3).

Ringkonnakohus möönis, et Kulbilohu krossirada oli olemas ja kasutuses enne detail​-

planeeringu kehtestamist, et Konguta valla üldplaneeringu joonisel on Reino kinnistul märge "moto​rada" (kuigi üldplaneeringu tekst (seletuskiri) ega keskkonnamõju strateegilise hindamise aruanne ei sisalda ühtki sellekohast selgitust) ning et üldplaneeringu kehtestamise ajal PlanS § 292 ei kehtinud. Ringkonnakohtu etteheide vastustajale oli, et detailplaneeringu menetluses oleks tulnud kontrollida, kas detailplaneeringuga kavandatu toob kaasa PlanS § 292 lg-s 1 nimetatud mõjude olulise suurenemise võrreldes krossiraja senise kasutusega, ning et neid kaalutlusi detailplaneeringu menetluse dokumentidest, sh üldplaneeringu ülevaatamisest ei nähtu.

Ekslik on ringkonnakohtu arusaam, et üldplaneeringu kehtestamise ajal, 16. märtsil 2009

puudus planeerimisseaduses regulatsioon ORMO kohta. Toona kehtinud PlanS § 8 lg 6 defineeris ORMO praegusega võrreldes mõningaid erisusi arvestades pea samamoodi ning ka mootorsõidukite alaline võidusõidu- või testimisrada oli määrusega kehtestatud nimekirjas. PlanS § 8 lg 5 sätestas, et ORMO asukoha valiku tegemisel on üldplaneeringu koostamine kohustuslik. Samas ei ole praeguse kohtumenetluse esemeks siiski valla üldplaneeringu õiguspärasus, sh küsimus, kas lisaks joonisel

kajastamisele oleks üldplaneeringu tekstis (seletuskirjas) või keskkonnamõju strateegilise hindamise aruandes tulnud selgitada motokrossiraja (mis samuti oli olemas ja kasutuses enne üldplaneeringu kehtestamist) kasutamist ja selle mõju.

Kuna vaidlusalusel juhul oli tegu faktiliselt olemasoleva ORMO-ga, mille asukohta PlanS

§ 292 mõttes ei valita, polnud ORMO nüüdisajastamiseks vaja algatada üldplaneeringu koostamist. Küll on põhjendatud ringkonnakohtu seisukoht, et sellises olukorras tuli siiski silmas pidada PlanS § 292 eesmärki, st seda, millised on need kõrgendatud nõuded, mis nimetatud norm ORMO planeerimis​menetlusele ette näeb. ORMO asukoha valikul üldplaneeringu koostamise kohustus tähendab mh ka seda, et alati tuleb korraldada keskkonnamõju strateegiline hindamine, kuna KeHJS § 33 lg 1 p 2 järgi on üldplaneeringu koostamisel see kohustuslik. Seega, kui kavandatava planeeringuga muudetakse oluliselt olemasoleva ORMO parameetreid või kasutamistingimusi, on oluline, et hinnataks PlanS § 292 lg-s 1 nimetatud mõjude ulatust ja intensiivsust.

Vaidlusaluse detailplaneeringu menetluse käigus koostati keskkonnamõju eelhinnang, mille

järeldustele toetudes otsustas Konguta Vallavalitsus jätta algatamata keskkonnamõju strateegilise hindamise. Seega ei ole põhjendatud ringkonnakohtu seisukoht, et vastustaja ei kontrollinud seda, kas detailplaneeringuga kavandatu toob kaasa PlanS § 292 lg-s 1 nimetatud mõjude olulise suurenemise võrreldes krossiraja senise kasutusega. Vastustaja on seda teinud. Jõudes eelhinnangu põhjal järeldusele, milline on detailplaneeringuga kaasnevate mõjude olemus, ulatus ja intensiivsus (KeHJS § 6 lg-s 3 sätestatud kriteeriumitest lähtudes), ei pidanud vastustaja põhjalikumat uurimist vajalikuks ja jättis keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamata (vajalikkus otsustatakse KeHJS § 33 lg-te 3–6 alusel). Võttes arvesse seda, et -

tegu on aastaid kasutuses olnud objektiga (mille olemasolu nähtub ka valla üldplaneeringust ja mille asukohta PlanS § 292 mõttes ei valita),

-

vald on eelhinnangu kaudu kontrollinud olulise keskkonnamõju olemasolu (sh silmas pidades kaebajate väiteid müra ja liikluskorralduse probleemide kohta) ning

-

ka detailplaneeringu menetluse käigus antud kooskõlastused (Muinsuskaitseamet, Kesk​konna​amet, Päästeamet, Terviseamet, Maa-amet, Elering AS) kinnitasid valla seisukoha õigsust, tuleb mõjude ulatuse ja intensiivsuse hindamise kohustus lugeda täidetuks.

Eelöeldu ei anna siiski veel vastust küsimusele, kas keskkonnamõju eelhinnangu aluseks olev

vastustaja arusaam motokrossiraja kasutamisest on põhjendatud. Motokrossiraja kasutussagedus ja viis on just need võtmetegurid, millest lähtudes tehti uuringuid ja millest sõltub detailplaneeringuga kavandatu mõju ümbritsevale (nt PlanS § 292 lg-s 1 nimetatud transpordivood, saasteainete ja külastajate hulk, müra) ja selle võimalik muutus planeeringu elluviimisel.

Vastustaja ja kolmandad isikud on kohtumenetluses korduvalt rõhutanud, et motokrossiraja

kavandatav kasutuskoormus on neli võistlust aastas, enne võistlusi toimub lühiajaliselt raja või autode katsetamine ning aeg-ajalt toimub treeningsõite (nt kd 2, tl-d 43, 92, 133). Kaebajad seevastu on seisukohal, et planeeringu lähtealuseks olev neli võistluspäeva aastas ei ole realistlik kasutus​-

intensiivsus ning et oluline on potentsiaalne maksimaalne kasutusintensiivsus, mitte teoreetiline miinimum. Ka ringkonnakohus pidas neljast võistlusest lähtumist ebamõistlikuks ja mitteusutavaks. Kaebajad on kohtumenetluses esitanud mitmeid tõendeid motokrossiraja võistlusvälisel ajal kasutamise kohta (nt kd 2, tl-d 53, 58–62).

Detailplaneeringu kehtestamise otsuses ei ole vastustaja motokrossiraja kasutamist käsitlenud.

Detailplaneeringu teksti (seletuskirja) sissejuhatuses märgitakse järgmist: "Motospordi seisukohalt hinnatakse raja kavandatud kasutuskoormuseks 4 võistlust aastas (neist 2 ühepäevast ja 2 kahepäevast võistlust). Enne võistlusi võib toimuda lühiajaliselt raja või autode katsetamine, kuid pidevate ja regulaarsete treeningsõitude korraldamist ei kavandata. Võistlused võivad kesta vahemikus 08.0020.00. Vältimaks krossiraja omaalgatuslikku kasutust, plaanitakse sissesõidud rajale tõkestada väravatega." Neljale võistlusele aastas viidatakse ka järgnevas detailplaneeringu tekstis (sh p-s 3 "Detailplaneeringu planeerimisettepanek"). Samuti lähtuti sellisest kasutuskoormusest keskkonna​mõju eelhinnangus, millele toetudes otsustati keskkonnamõju strateegiline hindamine algatamata jätta.

Eeltoodust nähtub detailplaneeringu kehtestaja tahe määrata õiguslikult siduvalt kindlaks

motokrossiraja kasutusõiguse piirang: võistlusi ei või olla enam kui neli korda aastas ning pidevaid treeningsõite ei toimu. St see on järgimiseks kohustuslik, sh kolmandatele isikutele. Planeerimis​seadus lubab detailplaneeringuga selliseid piiranguid seada, kuna detailplaneering on maakasutuse aluseks (PlanS § 9 lg 1).

Kohaliku omavalitsuse pädevuses on anda ehitisele kasutusluba, mille menetlusse naabreid

kaasates on võimalik ette näha kõrvaltingimusi ehitise kasutamise reguleerimiseks (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 53 lg 1 p 2 ja lg 2 p 3, ehitusseadustiku (EhS) § 54 lg 3). Samuti on kohaliku omavalitsuse pädevuses ehitise kasutamisloaga seonduva kontrollimine (EhS § 130 lg 2 p-d 4 ja 5) ja võistluse kui avaliku ürituse korraldamise reguleerimine (korrakaitseseaduse § 59). Seega on valla käsutuses mitmeid meetmeid, mille abil täpsustada ja jälgida detailplaneeringus õiguslikult siduvalt paika pandud motokrossiraja kasutamisele seatud nõuetest kinnipidamist.

Eeltoodust tulenevalt on ekslik ringkonnakohtu järeldus, et vald on jätnud hindamata

motokrossiraja kasutamisest tuleneva mõju (uurimisprintsiibi vastu eksimine) ja lähtunud väärast eeldusest motokrossiraja kasutuskordade osas (kaalutlusviga). II

Ringkonnakohus leidis, et detailplaneeringu kehtestamise otsus on õigusvastane põhjendamis​-

kohustuse rikkumise tõttu. Kaebajad ei ole kaebuses halduskohtule ega ka muudes kohtumenetluse käigus esitatud dokumentides vastustajale detailplaneeringu kehtestamisel HMS §-st 56 tulenevat põhjendamiskohustuse rikkumist ette heitnud. Kaebajate väited puudutavad planeerimis​menetlust (keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamata jätmine, sh müra puudulik mõõtmine, valla​vanema erapoolikus) ja sisulist mittenõustumist detailplaneeringuga (kaasnev mürareostus, ebasobiv liikluslahendus, vastuolu ElOS § 12 lg-ga 2).

PlanS § 2 lg 1 sätestas, et planeering koosneb tekstist ja joonistest, mis täiendavad üksteist ja

moodustavad ühtse terviku. Lõige 2 lisas, et planeeringu tekstis esitatakse planeeritava maa-ala ruumilise arengu analüüsile tuginevad ruumilise arengu eesmärgid ning planeeringulahenduste kirjeldused ja põhjendused. Neile normidele tuginedes selgitas kolleegium haldusasjas nr 3-3-1-84-08 (p 16), et planeeringu tekst, joonised ja planeeringu kehtestamise otsus moodustavad üksteist täiendava tervikliku haldusakti. Seejuures kohustab planeerimisseadus planeeringut põhistama planeeringu tekstis. Põhjendamine planeeringu tekstis võib olla piisav ega eelda põhjenduste uuesti esitamist planeeringu kehtestamise otsuses. Kui aga planeeringuga riivatakse oluliselt kolmanda isiku õigusi või kui tegu on mahuka planeeringuga, tuleks põhimotiivid esitada suurema selguse huvides siiski ka planeeringu kehtestamise otsuses.

Eeltoodud seisukohta on kolleegium korduvalt rõhutanud ka hiljem (vt nt haldusasi nr 3-3-1-

47-12, p-d 15–17). Kokkuvõtlikult on oluline, et planeeringu kehtestamise otsust, jooniseid ja teksti koostoimes hinnates mõistaks lugeja, millised on haldusakti põhimotiivid ja kaalutlused ning miks tehti valik just selle planeeringulahenduse kasuks. Küll ei saa eeldada, et lugeja peaks põhjendusi otsima planeeringu lisadest. Planeeringu lisad (PlanS § 2 lg 4) ei ole planeeringu kui haldusakti osad ning neis toodud põhjendusi ei saa ilma täpse ja arusaadava viiteta lugeda planeeringu kui haldusakti põhjendusteks.

Praegusel juhul sisaldab planeeringu kehtestamise otsus vaid detailplaneeringu pindala,

sihtotstarvet ja koostamise eesmärki, samuti toimunud menetluse kirjeldust. Kehtestamise otsuses pole esile toodud põhimotiive, sh kaalutlusi, miks leiab vastustaja, et menetluse käigus korduvalt vastuväiteid esitanud isikute õigused ja huvid on vähem kaalukad kui motokrossiraja kasutamist pooldavad argumendid.

Detailplaneeringu lahutamatuks osaks olevas detailplaneeringu tekstis on selgitatud kõiki

kaebajate esile toodud sisulisi probleeme ehk liikluskorralduse, müra ja kõrgepingeliinidega seonduvat. Lisaks planeeringuga kaasneva kirjeldusele on esitatud meetmed, mille abil leevendada tolmu- ja mürareostust, et vähendada riiveid kohalikele elanikele; samuti on selgitatud kõrge​pingeliinide ohtlikkusest tulenevat. Volikogu kehtestatud detailplaneeringu tekstist nähtub vastandlike huvide kaalumine neis küsimustes, sh miks peab vastustaja motokrossirajaga seonduvat avalikku huvi ja kolmanda isiku erahuvi kaalukamaks planeeringu vastu rääkivatest argumentidest. Toodud argumendid ühtivad kohtumenetluse käigus vastustaja esiletooduga, samuti muude planeerimis​menetluses koostatud ja esitatud seisukohtadega. Näiteks planeerimistoimikus olevad avalike arutelude protokollid ja kirjavahetus elanikega (kd 1, tl-d 82–89, 105 pöördel kuni 108, 110 pöördel kuni 115, 117 pöördel kuni 120, 141–148, 150–153) käsitlevad enamjaolt samu, praeguse kohtumenetluse esemeks olevaid teemasid.

Detailplaneeringu tekst on mahukas. Kaalutluste eristamine muust informatsioonist on

keeruline. Seetõttu oleks vastustajal tulnud põhimotiivid ja kaalutlused esitada kokkuvõtlikult ka detailplaneeringu kehtestamise otsuses. Arvestades asjaoludega, et kaebajad ei ole ette heitnud põhjendamiskohustuse rikkumist ning planeeringu kehtestamine oli piisavalt kontrollitav, ei too Konguta Vallavolikogu 18. juuni 2014. a otsuse nr 35 "Detailplaneeringu kehtestamine" puudulik

põhjendus kui vormiviga kaasa selle tühistamist (HMS § 58). III

Kaebajad on kaebuses halduskohtule ette heitnud detailplaneeringu vastuolu üldplaneeringuga,

keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamata jätmist (KeHJS § 33 lg 1 p 2), mürareostuse puudulikku mõõtmist, ebasobivat liikluslahendust, vastuolu ElOS § 12 lg-ga 2 ning vallavanema erapoolikust.

Kolleegium analüüsis üldplaneeringut ja KeHJS-st tuleneva keskkonnamõju strateegilise

hindamise nõuet käesoleva otsuse p-des 14–24. Kolleegium nõustub halduskohtu järeldustega, et vastustaja on teinud piisavalt ka selleks, et selgitada välja motokrossiraja kasutamisega kaasnev müra. Müra on modelleeritud (keskkonnamõju eelhinnangus) ning Terviseamet on seda ka võistlus​tingimustes mõõtnud (kd 1, tl 134 jj). Saadud tulemused ühtivad ning müra piirnormide ületamist ei tuvastatud. Kolleegium nõustub halduskohtu järeldustega, mis puudutavad liikluskorraldust (haldus​kohtu otsuse p 13), ega korda neid.

Kaebajate hinnangul on detailplaneering õigusvastane ka põhjusel, et kõrgepingeliini kaitse​-

vööndis plaanitakse massiüritusi ning see on vastuolus ElOS § 12 lg-ga 2. Ringkonnakohus nõustus kolmanda isiku seisukohaga, et ürituse seaduslikkust tuleb kontrollida konkreetse ürituse korraldamise raames. Olukorras, kus juba detailplaneeringu menetluses on näha, et hilisem ürituse korraldamine ei ole võimalik ElOS § 12 lg-s 2 sätestatut järgides, tuleb sellega siiski arvestada ka planeerimismenetluses. Seetõttu kohustas ringkonnakohus vastustajat hindama, kas detail​planeeringu​alal korraldatavate ürituste läbiviimine on kooskõlas eelviidatud sättest tulenevate nõuetega.

Elektriohutusseadus tunnistati kehtetuks 1. juulist 2015. Alates nimetatud kuupäevast sisaldub

samasisuline piirang EhS § 77 lg 2 p-s 4, mis sätestab, et kõrgepingepaigaldise õhuliinide kaitse​vööndis on keelatud korraldada massiüritusi.

Detailplaneeringust nähtub, et vastustaja on teadlik kõrgepingepaigaldise õhuliinide kaitse​-

vööndist (kd 1, tl 17). Seejuures märgitakse planeeringus järgmist: "Planeeritava ala omanik peab tähistama kaitsevööndite ulatuse pealtvaatajate alade määratlemiseks. Planeeringu joonistele ei ole elektriõhuliinide kaitsevööndite piires kavandatud pealtvaatajate alasid. Seeläbi on tagatud, et elektripaigaldise kaitsevööndis viibivad isikud oleksid informeeritud elektripaigaldise olemasolust, asukohast ning sellest lähtuvast ohust" (kd 1, tl 22p). Planeering on kooskõlastatud ka Elering AS-ga. Eeltoodust nähtub vastustaja seisukoht, et kuna pealtvaatajate alad ei paikne kaitsevööndis, on ürituste korraldamine krossirajal võimalik ja vastuolu kaitsevööndis ürituse korraldamise keeluga ei ole.

Põhjendatud on ringkonnakohtu seisukoht, et PlanS § 9 lg-s 2 sätestatud detailplaneeringu

ülesandeid arvestades ei ole täpsem ürituse korraldamise reguleerimine detailplaneeringus tingimata vajalik. Vajaduse korral saab täpsemaid nõudeid alade piiritlemiseks, inimeste liikumiskoridoride paikapanekuks ja ohutuse tagamiseks ette näha kasutusloas (EhS § 54) ning konkreetse avaliku ürituse kooskõlastamise raames.

Eeltoodust tulenevalt on ebaselge ringkonnakohtu seisukoht, et vastustaja peaks veel hindama

ürituste läbiviimise vastavust ElOS § 12 lg-s 2 sätestatud nõuetele. Vastustaja on selgitanud välja kaitsevööndiga seotud asjaolud ja leidnud, et üritusi on planeeringualal põhimõtteliselt võimalik korraldada. Täpsemaid nõudeid on võimalik seada ka kasutusloas ja ürituse kooskõlastamise käigus.

Halduskohus rikkus menetlusnormi, kui ei põhjendanud, miks ta ei nõustu kaebaja väitega

vallavanema erapoolikuse kohta (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 1 p 4). Ringkonnakohus ei kujundanud samuti selles küsimuses oma seisukohta, kuna rahuldas kaebuse (ringkonnakohtu otsuse p 17).

Detailplaneeringu kehtestamise otsuse tegi volikogu, mille koosseisu vallavanem ei kuulu.

Seega, taandamisreegleid ei rikutud. Küll on vallavanem allkirjastanud Konguta Vallavalitsuse 4. juuli 2012. a korralduse jätta keskkonnamõju strateegiline hindamine algatamata (kd 1, tl 75). Ka on vallavanem allkirjastanud detailplaneeringuga seotud kirjavahetust. HMS § 10 lg 1 sätestab alused, kui haldusorgani nimel tegutsev isik ei või haldusmenetlusest osa võtta, kuid need ei laiene kohaliku omavalitsuse valitsuse liikmete suhtes (HMS § 10 lg 6). 2012. a korralduse vastu võtmise ajal kehtinud kohaliku omavalitsuse korralduse seadus ei näinud ette vallavalitsuse liikme kohustust taandada end otsuse tegemisel. Valla- ja linnavalitsuse liikme huvide konfliktiga seonduvat reguleeris ka toona kehtinud korruptsioonivastane seadus (§ 4 lg 2 p 15, § 25). Selles seaduses sätestatu eesmärk (eeskätt ametiisiku kohustused avaliku võimu kandja ees; vt ka kriminaalasi nr 3-1-1-98-15, p 61) oli aga erinev võrreldes HMS-s sätestatuga (haldusorgani kohustused haldusvälise isiku ees), mis taandamisaluste laienemise valitsuse liikmele sõnaselgelt välistab. Arvestades eeltoodut ning seda, et korralduse ja kirjavahetuse allkirjastamisega ei otsustatud siduvalt ette ära planeeringu kehtestamine, ei saa selles asjas detailplaneeringu tühistamise aluseks olla kaebaja kahtlus, et vallavanem oli erapoolik. Kolleegium peab siiski oluliseks rõhutada, et menetlus mitte üksnes ei pea olema, vaid peab ka näima aus ja õiglane. IV

Ringkonnakohus asus seisukohale, et G. E. Hanseni kohustamiskaebuse eesmärk on saavutada

ehitusjärelevalve teostamine krossiraja suhtes. Seejuures on kohtul kohustamiskaebuse rahuldamise korral üldjuhul üksnes võimalik vastustajat kohustada uuesti otsustama järelevalve teostamise vajalikkuse üle. Seda ringkonnakohus ka tegi.

Kolleegium ei näe ringkonnakohtu eeltoodud lähenemises eksimust. Ringkonnakohus võis

kaebuse lahendada üldisema resolutsiooniga, kuigi kaebaja taotles konkreetse meetme kohaldamist (s.o rajatise kasutamise keelamist). Olukorras, kus norm näeb ette haldusorgani kaalutlusõiguse otsustada, kas järelevalvemenetlust alustada ja millist meedet kohaldada, ei saa kohus reeglina haldusorganit kohustada konkreetset meedet kohaldama (vt nt haldusasi nr 3-3-1-29-13, p 17; vt erand riigivastutuse seaduse § 6 lg 5). Seejuures riivab üldisem resolutsioon vähem vastustaja ja kolmanda isiku õigusi. Ka HKMS § 41 lg 3 sätestab, et kohustamiskaebuse rahuldamisel võib kohus kohustada vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama.

G. E. Hanseni allkirjastatud 28. juuli 2012. a avalduses taotleti, et vallavolikogu peataks Reino

kinnistul toimuvad väidetavalt ebaseaduslikud ehitustööd, nõuaks endise olukorra taastamist ja lõpetaks motoraja ebaseadusliku kasutamise (kd 1, tl 85). Konguta Vallavalitsus selgitas 3. septembri 2012. a vastuses, et tegu ei ole ebaseadusliku ehitisega, algatatud on detailplaneeringu menetlus, mille käigus on huvitatutel võimalik teha oma põhjendatud ettepanekuid, ning vallavalitsus on andnud krossirajal toimunud võistlustele kooskõlastusi (kd 1, tl 86 pöördel). Kolleegium nõustub kassaatori ja vastustaja seisukohaga, et vastusest nähtub üheselt valla keeldumine algatada järelevalvemenetlus.

G. E. Hansen küsis 11. veebruari 2014. a pöördumises taas, miks ei ole Konguta vald teinud

ehitusjärelevalvet ja millal ehitusjärelevalvega alustatakse (kd 1, tl 167). Konguta Vallavolikogu viitas 26. märtsi 2014. a vastuses varasemale, 2012. a-l antud vastusele, lisades, et vastamine oli toona delegeeritud vallavalitsusele (kd 1, tl 167 pöördel). Samuti selgitati, et volikogule teadaolevalt ei ole volikogu praeguse koosseisu ajal Reino kinnistul tehtud ehitustöid, mis vajaksid järelevalvet, ning et enne detailplaneeringu kehtestamist ei ole ehitustegevus lubatud.

HKMS § 46 lg 2 järgi võib kohustamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul toimingu tegemisest

keeldumise teatavakstegemisest arvates. G. E. Hansen pöördus halduskohtusse 18. juulil 2014. Seega, sõltumata sellest, kas pidada lõplikuks keeldumiseks 2012. a septembris antud vastust või 2014. a märtsis antud vastust, milles korratakse vaid varem öeldut, oli kohtusse pöördumise kaebetähtaeg möödas. Kaebetähtaja ennistamise aluseid kohtuasja materjalidest ei nähtu. Seetõttu tuleb G. E. Hanseni kohustamiskaebuse osas menetlus lõpetada (HKMS § 124 lg 2). V

Eeltoodust tulenevalt rahuldab Riigikohus Sandra Reinsalu ja MTÜ Reinsalu Sport

kassatsioon​kaebuse. Tartu Ringkonnakohtu 21. juuni 2016. a otsuse resolutsiooni punktid 1–3 ja 6–8 tuleb tühistada. Samuti tuleb tühistada Tartu Halduskohtu 12. jaanuari 2015. a otsus G. E. Hanseni kohustamis​kaebuse osas ning menetlus tuleb selles osas lõpetada. Muus osas jääb Tartu Halduskohtu otsus muutma, kuid otsuse põhjendusi tuleb täiendada käesoleva otsuse põhjendustega.

HKMS § 108 lg 1 esimese lause järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus

tehti. Teine lause lisab, et kassatsioonkaebuse esitanud kolmanda isiku suhtes kohaldatakse HKMS §-s 108 poole kohta sätestatut. HKMS § 108 lg 8 esimene lause näeb ette, et kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele.

Halduskohus asus seisukohale, et kolmanda isiku (MTÜ Reinsalu Sport) menetluskulud 2220

eurot on vajalikud ja põhjendatud ning mõistis need kaebajatelt välja. Kolleegium nõustub, et tegu on vajalike ja põhjendatud menetluskuludega. Kolmanda isiku (MTÜ Reinsalu Sport) menetluskulud ringkonnakohtus olid 600 eurot ning Riigikohtus 1200 eurot õigusabi eest. Samuti tasuti 50 eurot (2 × 25 eurot) kautsjonite eest. Kolleegiumi pikaajalise praktika kohaselt ei saa menetluskulud kõrgemas kohtuastmes olla üldjuhul suuremad kui eelmises kohtuastmes, sest kõrgema astme menetluses kulub õigusabi osutajal asjaga tegelemiseks eeldatavasti vähem aega (nt haldusasi nr 3-3-1-84-15, p 31). Arvestades, et ringkonnakohtus piirdus kolmanda isiku roll kaebajate apellatsioonkaebusele

vastamisega, kuid Riigikohtus on kolmas isik kassaator, on nii apellatsiooniastme kui ka kassatsiooni​astme kulud põhjendatud ja vajalikud. Seega tuleb kaebajatelt solidaarselt kolmanda isiku (MTÜ Reinsalu Sport) kasuks välja mõista menetluskulude katteks kokku 4020 eurot (2220 + 600 + 1200).

Vastustaja menetluskulud olid ringkonnakohtus 1421 eurot ja 40 senti, millest vastustaja palus

kaebajatelt välja mõista 1380 eurot. Vastustaja hinnangul oli õigusabi kasutamine vajalik ja põhjendatud, kuna vallavalitsuse teenistujatel ei ole asjakohast õiguslikku pädevust ja kogemust ning õigusvaidlus on keskmisest keerukam. Kui tegu on vaidlusega, mis ei välju valla põhitegevuse raamidest, siis kolleegiumi pikaajalise praktika kohaselt ei saa õigusabikulusid kaebajalt välja mõista (nt haldusasi nr 3-3-1-63-10, p 32). Sel põhjusel jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda.

Kautsjonid 50 eurot (2 × 25) tuleb tagastada (HKMS § 107 lg 4) ja taotlusest lähtudes kantakse

see summa OÜ Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus arvelduskontole. (allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.