Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

dokumentide alusel, mistõttu ei olnud täiendavate tõendite kogumine maksumenetluses otstarbekas ega vajalik. Samuti sisaldab maksuotsus viidet maksukohustuslase kohustusele arvestada ja tasuda tähtpäevaks tasumata intresse.

menetluses halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 131 lg 1 p 2 alusel. Kaebaja esitas

Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu otsus tühistada ja saata

asi Tartu Halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

Tartu Ringkonnakohus jättis 25. augusti 2016. a otsusega kaebuse rahuldamata ja täiendas

halduskohtu otsuse põhjendusi. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Ringkonnakohtu seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised. 1) Kirjalik kohtumenetlus on lubatav menetlusökonoomia eesmärgil, sest võtab kohtult vähem aega kui istungimenetlus. Menetlusökonoomiaga ei saa aga siiski põhjendada asjas oluliste asjaolude välja

selgitamata jätmist. Seega oleneb asjaolu, kas halduskohus pidanuks asja läbi vaatama kohtuistungil, eelkõige sellest, kas halduskohus on kõik otsuse tegemiseks vajalikud asjaolud välja selgitanud ning jõudnud ka õigele lõppjäreldusele. Ringkonnakohus möönis puudujääke halduskohtu otsuse põhjendustes ning tõendite analüüsis, kuid leidis, et kokkuvõttes ei ole see viinud ebaõige lõpp​järelduseni. 2) Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 3 p 2 sätestab, et haldusmenetluse võib läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui menetlusosalise poolt taotluses või seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks. Kuna intressinõue ei ole kaalutlusõiguse alusel antav haldusakt, siis ei pidanud maksuhaldur kaebajat enne intressinõude koostamist ära kuulama. 3) MTA ega halduskohus ei pidanud analüüsima tõendeid, mille kaebaja esitas kriminaalmenetluses tuvastatud maksuõiguslike asjaolude kohta, ega väiteid maksuotsuse andmisega viivitamise kohta. Samuti ei saanud jätta arvestamata intressi ajavahemiku 15. oktoober 2008 kuni 22. mai 2012 eest. Vaidemenetluses ei saa esitada uusi taotlusi, vaid vaieldakse algse haldusakti õiguspärasuse üle. Seega ei saanud kaebaja vaide esitamisega algatada MKS § 114 lg 3 alusel intressi kustutamise menetlust. Seega ei pidanud MTA kaaluma intressi kustutamist. 4) MTA ja halduskohus on õigesti järginud MKS §-s 1682 sätestatut: intressiarvestust ei jätkatud kokku seitsme põhinõuet ületava intressisumma puhul. 5) Intressinõue kajastab kõiki seaduses sätestatud andmeid ning on piisaval määral kontrollitav. Kuna kaebaja ei ole konkreetseid etteheiteid intressiarvestuse kohta teinud, puudus kohtul kohustus igalt konkreetselt maksult arvestatud intressi õigsust kontrollida. 6) Kaebaja lähenemine, et igal konkreetse maksudeklaratsiooni alusel tasumata jäänud maksusummal on oma aegumistähtaeg, ei ole õige. Ringkonnakohus nõustus MTA ja halduskohtu poolt MKS § 118 lg-le 1 antud tõlgendusega, mille järgi hakkab ühe aasta pikkune aegumistähtaeg kulgema maksu​otsusega määratud summa täielikust tasumisest. Selline seadusandja soov nähtub selgelt 2013. a seaduse eelnõu seletuskirjast. Seetõttu ei ole kohaldatav ka haldusasjas nr 3-3-1-74-06 aegumise kohta enne seaduse muutmist väljendatud seisukoht. 7) Kaebaja põhinõue intressinõude tühistamiseks jäi rahuldamata. Vaideotsus kaebaja õigusi eraldi​seisvalt ei riku. Seega ei muuda asjaolu, et halduskohus vaideotsusele sõnaselget hinnangut ei andnud, halduskohtu otsuse järeldusi ja resolutsiooni ebaõigeks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

Kaebaja palub kassatsioonkaebuses ja selle täienduses Tartu Halduskohtu ja Tartu

Ringkonnakohtu otsused tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada, või saata asi uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule. Kassatsioonkaebuse seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 1) Kaebaja poolt ajavahemikul august 2012 kuni mai 2014 tasutud maksusummadelt arvestatud intress on 28. mai 2015. a intressinõude tegemise ajaks aegunud. MKS § 118 lg 1 ei seo intressi

arvestamise aegumistähtaega mitte maksuotsuses märgitud kogusumma (mis koosneb erinevatest deklareeritud maksukohustustest) täieliku tasumise päevaga, vaid konkreetse maksudeklaratsiooni alusel tasumata jäänud maksusumma tasumise päevaga. Maksuotsus ei saa tekitada n-ö uut kohustust, millest tulenevalt hakkab uue tervikliku kohustuse intressi arvestamise aegumine kulgema maksusummade aritmeetilise tulemi ehk kogusumma täielikust tasumisest. MKS § 118 lg 1 muutmine 2013. a-l ei muutnud aegumise põhimõtteid võrreldes varasemaga ning teistsugune MKS § 118 lg 1 tõlgendus seaks küsimuse alla seadusandja seadusemuutmise kaalutluste põhiseaduspärasuse. Maksuarvestuse pidamiseks kasutatakse infotehnoloogilisi vahendeid ning seega ei ole keeruline eristada erinevaid deklareeritud maksukohustusi. 2) Ka ei ole kohaldatav MKS § 118 lg-s 6 sätestatud intressi arvestamise aegumise peatumise regulatsioon, kuna norm jõustus rohkem kui aasta pärast kaebaja poolt maksuotsuse vaidlustamist. Isegi kui MKS § 118 lg 6 oleks kohaldatav, on norm ebaselge (vaidlustatud põhikohustus võib olla täielikult tasutud, kuid intressi arvestamise aegumist see ei mõjuta, kuigi tasutud põhisummalt intressi ei arvestata) ega täida oma eesmärki luua suuremat kindlust maksukohustuslasele (lükkab intressi​nõude kaugesse tulevikku, sõltudes kohtumenetluse kestusest). Lisaks alustas kaebaja maksu​kohustuse tasumisega augustis 2012 ja seega oleks intressi määramise üheaastane tähtaeg osaliselt ületatud ka siis, kui lugeda intressi arvestamise aegumine peatunuks. 3) Kaebajat ei kuulatud haldusmenetluses nõuetekohaselt ära. Seetõttu sai ta alles vaides tõstatada küsimuse intressivõla ebaõigluse ja osalise kustutamise kohta. Intressi on vääralt arvestatud aja​vahemiku 15. oktoober 2008 kuni 22. mai 2012 eest. Kaebaja pidi sel ajavahemikul enam kui kolm ja pool aastat ootama formaalse maksumenetluse alustamist ja maksuotsuse tegemist, mille eest nüüd arvestatakse tema kahjuks maksuintressi. Maksukohustuse määramine ca kolme ja poole aasta möödudes selle tuvastamisest ei ole olnud kaebajast sõltuv asjaolu. Vaidega algatas kassaator menetluse, mille tulemuseks pidi olema kaalutlusotsus intressi kustutamise kohta MKS § 114 lg 3 alusel. See eeldas MTA-lt kaalutlusõiguse kasutamist, mida MTA ei teinud. Seejuures tuleb kriminaal​menetlust ja formaalset maksumenetlust praegusel juhul MKS § 114 lg 3 kohaldamise seisukohalt käsitleda koos (sh oli kriminaalmenetluses uurimisasutuseks MTA). Maksukohustuslase seisukohalt ei ole vahet, kas maksuhaldur lahendab kustutamise taotluse intressinõudes või eraldi otsusena. MKS § 114 lg 3 alusel MTA poole uue taotlusega pöördumine maksuvõla kustutamiseks ja vajaduse korral uue kohtumenetluse alustamine oleks vastuolus menetlusökonoomiaga.

MTA palub vastuses kassatsioonkaebusele jätta see rahuldamata ning Tartu Ringkonnakohtu

otsus muutmata. MTA põhjendas oma seisukohti järgmiselt. 1) Kaebaja väited intressinõude aegumise kohta on alusetud. Ringkonnakohus on õigesti tõlgendanud MKS § 118 lg-t 1, st intressi arvestamise aegumistähtaeg üks aasta hakkab kulgema maksuotsusega määratud maksusumma täieliku tasumise päevast. Lisaks, MKS § 118 lg 6 järgi peatub intressi arvestamise aegumine intressinõude arvestamise aluseks oleva maksusumma vaidlustamise ajaks kuni selles asjas tehtud lõpliku lahendi jõustumiseni. Intressinõude aluseks oleva maksuotsuse kaebe​menetlus lõppes alles 26. veebruaril 2015.

2) Kaebaja vaide puhul oli selgelt tegu üksnes intressinõude tühistamise taotlusega, mitte MKS § 114 lg-s 3 sätestatud taotlusega maksuvõla kustutamiseks. Kaebaja väited maksumenetlusega viivitamise kohta on paljasõnalised ega too kaasa intressinõude tühistamist või intressisumma kustutamist. Maksumenetlus kestis vaid ca neli ja pool kuud. Kaebaja viidetel kriminaalmenetlusele ja selle käigus tehtud maksuarvestusele, samuti maksumenetlusele, mis päädis maksuotsusega, ei ole vähimatki tähendust intressinõude esitamise seisukohalt. Seejuures ei olnud kriminaalmenetlus ja maksu​menetlus tõenduslikust aspektist kattuvad, vaid üksnes osaliselt tõendite kaudu seotud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

Kolleegium peatas 12. jaanuari 2017. a määrusega haldusasja menetluse kuni põhi​-

seaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-15-16 tehtava lahendi jõustumiseni. Riigikohus tegi nimetatud asjas lahendi 29. märtsil 2017, jättes Tallinna Halduskohtu taotlused rahuldamata. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi hinnangul on MKS § 117 lg-s 1 sätestatud intressimäär põhiseaduspärane. Kuna menetluse peatamise alus on ära langenud, tuleb haldusasja menetlus HKMS § 99 lg 1 alusel uuendada.

Kolleegium analüüsib kaebaja ära kuulamata jätmist (I) ja vaidemenetluses esitatud maksuvõla

kustutamise taotlust puudutavaid asjaolusid (II). Seejärel käsitletakse intressi aegumist (III). Lõpuks lahendab kolleegium kassatsioonkaebuse ja jaotab menetluskulud (IV). I

MKS § 115 lg-st 1 tuleneb, et kui maksukohustuslane ei ole tasunud maksu seadusega

sätestatud tähtpäevaks, on ta kohustatud arvestama ja tasuma tähtpäevaks tasumata maksusummalt intressi (esimene lause). Intressi arvestatakse alates päevast, mis järgneb päevale, mil maksu tasumine seaduse järgi pidi toimuma, kuni tasumise või tasaarvestamise päevani, viimane kaasa arvatud (teine lause). Lõige 3 sätestab, et kui maksukohustuslane ei ole tasunud intressi, esitab maksuhaldur intressinõude, milles näidatakse viivitatud päevade arv, intressimäär, tasumisele kuuluv intressisumma ja tasumise tähtaeg, mis ei või olla lühem kui 10 päeva. Seejuures kohaldatakse intressinõudele maksuotsuse (MKS § 95) kohta käivaid sätteid.

Ringkonnakohus on kaebaja ära kuulamata jätmise õiguslikuks aluseks pidanud HMS § 40 lg 3

p-i 2, mille järgi võib menetlusosalise jätta haldusmenetluses ära kuulamata, kui menetlusosalise poolt taotluses või seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks.

MKS § 45 järgi kohaldatakse maksumenetluses haldusmenetluse seaduses sätestatut, kui

maksukorralduse seaduses, maksuseaduses või tollieeskirjades ei ole ette nähtud teisiti. MKS § 13 reguleerib maksukohustuslase ärakuulamist, olles seega erinormiks võrreldes HMS §-ga 40. MKS § 13 lg 1 järgi on maksukohustuslasel õigus enne tema õigusi puudutava haldusakti andmist esitada maksuhaldurile oma arvamus või vastuväited. MKS § 13 lg 2 p 2 näeb sarnaselt HMS § 40 lg 3 p-ga 2 ette, et maksukohustuslasele ei tule tagada lõikes 1 sätestatud ärakuulamisõigust, kui maksuhaldur ei kaldu kõrvale maksukohustuslase poolt avalduses, taotluses või selgituses toodud

andmetest ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks. Sellest normist nähtub üheselt, et erand ärakuulamis​kohustusest on kohaldatav vaid menetluses, kus haldusorganil on olnud isikuga varem kontakt: viimane esitas avalduse, taotluse või on andnud seletuse.

Praegusel juhul ei ole intressinõude esitamisele eelnenud haldusmenetluses kaebajaga kontakti

olnud. Teave maksuintressi maksmise kohustuse, intressi suuruse (s.o 0,06% päevas) ja arvutus​metoodika (s.o määratud maks korrutada viivitatud päevade arvuga ja intressimääraga) kohta sisaldus siiski 22. mai 2012. a maksuotsuses (kd 1, tl 74 pöördel). Enne maksuotsuse andmist kuulati kaebaja ära (nähtub maksuotsusest, kd 1, tl 63). Teave arvestusliku intressi kohta on kättesaadav ka e-maksu​ametis (vt http://www.emta.ee/sites/default/files/e-mta/intressinoude_koostamine_klient_21.03.pdf). Seega ei saanud intressi maksmise kohustus olla kaebajale üllatuslik.

Eeltoodust tulenevalt möönab kolleegium formaalset ärakuulamisnõude rikkumist intressi​-

nõude esitamisele eelnenud haldusmenetluses. Arvestades p-s 19 nimetatud asjaolusid kogumis ning seda, et intressinõude esitamisel kaalutlusõigus puudub, ei mõjutanud rikkumine siiski intressinõude sisulist õiguspärasust (HMS § 58, vt ka otsuse III osa). Seaduses võiks olla täpsemalt sätestatud ärakuulamisnõude kohaldatavus intressinõude esitamise korral. II

Kaebaja on kohtumenetluse käigus korduvalt selgitanud, et ta eeldas MTA-lt intressinõude

menetlemisel kaalutlusõiguse teostamist ja maksuvõla kustutamist MKS § 114 lg 3 alusel. Kustutamise taotluse esitas ta vaidemenetluses, kuna varem ei olevat olnud see võimalik, sest maksu​haldur jättis ta haldusmenetluses ära kuulamata. Kaebaja on seisukohal, et ajavahemiku 15. oktoober 2008 (kriminaalmenetluses maksuarvestuse koostamine) kuni 22. mai 2012 (maksuotsuse tegemine) eest ei ole temalt õiglane nõuda intressi. Tegu oli ebamõistliku menetlusajaga, sest ta ootas maksuotsuse tegemist kolm ja pool aastat. Lisaks ületab intressivõlg põhivõlga ning maksuotsusega määratud maksukohustuse, intressinõude ja intressinõudelt tasutava tulumaksu kogusumma moodustab 99% maksu määramise aluseks olnud käibest.

Maksuvõla kustutamise eelduseks on mh maksukohustuslasest mitteolenevatest asjaoludest

tingitud ebaõiglus (MKS § 114 lg 3). Nii võib intressinõude kustutamine olla õiguskaitsevahend ebamõistliku menetlusaja vastu (haldusasi nr 3-3-1-78-14, p 21). Kustutamise aluseks võib olla ka muu asjaolu, mida saab lugeda ebaõiglaseks MKS § 114 lg 3 mõttes. Maksuvõla kustutamise taotluse esitamist ja menetlemist reguleerivad MKS § 114 lg 3 ja rahandusministri 2. mai 2002. a määruse nr 61 "Maksuvõla mahakandmise ja kustutamise kord" § 51, mis kustutamise taotlusele olulisi formaalseid nõudeid ette ei näe.

Kaebaja viitas vaides (kd 1, tl 56) intressivõla ebaõiglusele (nt intressivõla suurus, aegumise

seadusemuudatused) ja maksuhalduri viivitusele. Kaebaja palus intressinõue kehtetuks tunnistada, kuid esitas korduvalt ka küsimuse, kas ei esine aluseid intressinõude vähendamiseks või välistamiseks. Seega sisaldas vaidena pealkirjastatud dokument lisaks vaidele MKS mõttes veel teisigi taotlusi. Kuigi kaebaja ei kasutanud otseselt terminit "kustutamine" ega viidanud õigusliku alusena MKS §-le 114, oli tema vaidena pealkirjastatud dokumendis väljendatud tahe siiski ilmselge.

Kui MTA-l jäi kaebaja tegelik tahe ebaselgeks või esitatud asjaolud olid puudulikud, oleks tal tulnud paluda kaebajal täpsustada oma seisukohta (HMS §-d 15 ja 36). Isiku tegeliku tahte väljaselgitamise kohustus lasub haldusorganil. MTA poolt vaidemenetluses või samal ajal toimuvas haldusmenetluses kustutamise kohta otsuse tegemine on kooskõlas ka menetlusökonoomia ja menetlusosalise õiguste kaitse põhimõttega (MKS § 10 lg 3), selmet sundida isikut esitama uut taotlust ning alustada uut haldus- ja võimalik et ka uut kohtumenetlust sama maksuvõla üle.

Vastuseks kaebaja maksuvõla kustutamise taotlusele märkis MTA vaideotsuses, et vaide esitaja

väide maksumenetluse võimaliku viivitamise kohta ei saa kaasa tuua intressinõude täielikku või osalist kehtetuks tunnistamist (vaideotsuse p 16, kd 1, tl 12). Vaideotsuses puuduvad MTA täpsemad põhjendused, sh kaalutlused, miks maksuvõla kustutamine ei ole väidetavast ebamõistlikust menetlus​ajast tingituna põhjendatud (HMS § 56, rahandusministri 2. mai 2002. a määruse nr 61 "Maksuvõla mahakandmise ja kustutamise kord" § 51 lg 4). Samuti ei nähtu vaideotsusest, et MTA oleks vaidemenetluses analüüsinud teisi kaebaja esile toodud asjaolusid, mis kaebaja hinnangul tõid kaasa intressinõude ebaõigluse. Jättes kaebaja vaidemenetluses esitatud maksuvõla kustutamise taotluse lahendamisel kaalutlusõiguse teostamata, rikkus MTA kaebaja õigusi. Seetõttu tuleb vaideotsus tühistada osas, milles maksuhaldur lahendas maksuvõla kustutamise taotluse.

Kolleegium lisab, et kuigi maksuvõla kustutamine on erandlik, nähtub MKS-ist seadusandja

arusaam, et võrreldes põhivõlaga on intressinõude üle otsustamisel maksuhalduri otsustusruum suurem (vt nt MKS § 117 lg 2, § 119). III

MKS § 118 lg 6 järgi peatub intressi arvestamise aegumine intressinõude või intressinõude

arvestamise aluseks oleva maksusumma vaidlustamise ajaks kuni selles asjas tehtud lõpliku lahendi jõustumiseni. Kaebaja vaidlustas 22. mai 2012. a maksuotsuse halduskohtus 22. juunil 2012. Kohtu​menetlus lõppes 26. veebruaril 2015, kui Riigikohtu määrusega ei võetud kaebaja kassatsioonkaebust Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale menetlusse. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja seisukohal, et intressinõude arvestamise aegumine oli maksuotsuse vaidlustamise ajaks peatunud. MKS § 118 lg 6 jõustus 1. juulil 2013, s.o enam kui aasta pärast maksuotsuse tegemist ja kaebaja poolt maksuotsuse vaidlustamist halduskohtus. Maksuotsuse tegemise ajal ei olnud intressi arvestamise aegumise peatumise norme. Asjakohased rakendussätted MKS § 118 lg-l 6 puudusid, s.o aegumise peatumise kohaldamiseks juba kulgema hakanud aegumise puhul (vrd MKS § 165 lg 1). MKS § 118 lg-l 6 on kaebaja jaoks koormav iseloom, sest see pikendab aegumist.

Maksuotsuse tegemise ajal kehtinud MKS § 118 lg 1 järgi oli intressi arvestamise

aegumistähtaeg üks aasta, arvates maksusumma täieliku tasumise päevast. Kolleegiumi toonase praktika järgi tähendas see seda, et kohtul tuli eraldi iga maksu kohta teha kindlaks, millal ja millistes osades on põhivõlg tasutud (vajalikud andmed pidi kohtule ja kaebajale esitama maksuhaldur). (Vt nt haldusasjad nr 3-3-1-7-06, p 12; 3-3-1-74-06, p-d 14–15.) MKS § 118 lg 1 sõnastust muudeti ning 1. juulil 2013 jõustunud redaktsioon näeb ette, et intressi arvestamise aegumistähtaeg on üks aasta alates deklaratsiooni alusel arvutatud, maksuotsusega

määratud või vastutusotsusega sissenõutava maksusumma täieliku tasumise päevast või isikule alusetult tagastatud summa täieliku tasumise või tasaarvestamise päevast. MKS § 118 lg 1 muutmise eesmärk oli seletuskirja järgi see, et maksuotsus tekitab n-ö uue maksukohustuse ja kogu maksu​otsusel on üks ühtne intressi arvestamise aegumistähtaeg – see, millised on erinevad maksukohustused ehk n-ö põhivõlad ja millal need tasuti, ei ole erinevalt varem kehtinud normist oluline (maksu​korralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (algatatud 8. aprillil 2013) nr 414 SE seletuskiri, lk 10). Silmas pidades MKS § 118 lg 1 sõnastust ja seadusandja eelkirjeldatud tahet, tuleb nõustuda vastustajaga, et erinevalt varem kehtinud seadusest on pärast MKS § 118 lg 1 muutmist maksuotsusel üks intressi arvestamise aegumistähtaeg. See, milliseid maksukohustusi maksuotsus puudutab, ei ole intressi arvestamise aegumisel enam oluline. Asjakohased rakendussätted MKS § 118 lg-l 1 puudusid, s.o intressi arvestamise aegumistähtaja arvestamiseks enne seaduse muutmist antud maksuotsuste puhul. Kolleegium ei pea intressi arvestamise aegumistähtaja eelkirjeldatud viisil muutmist põhiseadusvastaseks. Tuleb siiski lisada, et see, mitu erinevat põhivõlga ja millistest ajavahemikest otsustab maksuhaldur koondada ühte maksuotsusesse, sõltub maksuhalduri äranägemisest. Sellist koondamist piirab vaid maksusumma määramise aegumistähtaeg (kolm või viis aastat sõltuvalt tahtlusest, vt MKS § 98), mistõttu võib praktikas tekkida kuritarvituste oht.

Kohtuasja materjalidest nähtub, et kaebaja kandis ettemaksukontole 10., 17. ja 21. augustil

2012 summad, mille MTA tasaarvestas jaanuar–märts 2006 eest määratud tulu- ja käibemaksukohustustega (kd 1, tl 94). Tartu Halduskohtu 7. septembri 2012. a esialgse õiguskaitse määruse alusel hakkas kaebaja maksuotsusega määratud maksukohustust täitma ositi, tasudes MTAle iga kuu 2500 eurot (kd 1, tl 85 jj). Eeltoodust järeldub esiteks, et osade põhivõlgade intressi arvestamise aegumistähtaeg (üks aasta) oli kulgema hakanud 1. juuliks 2013, kui jõustus MKS § 118 lg 6, mis peatas intressi arvestamise aegumise kohtumenetluse ajaks. Teiseks, kuna intressi arvestamise aegumistähtaja kulgemise algus muutus 1. juulist 2013, siis kohtumenetluse lõppedes 26. veebruaril 2015 ei kulgenud varem kulgema hakanud aegumine edasi. Sisuliselt hakkas intressi arvestamise aegumistähtaeg kulgema uuesti, kuna seda tuli hakata arvestama maksuotsuse täielikust täitmisest.

Kolleegium on varem selgitanud, et seadusandja peaks üldjuhul vältima koormavale õigus​-

normile (ebaehtsa) tagasiulatuva jõu andmist, s.o koormava regulatsiooni kohaldumist õigus​suhetele, mis tekkisid enne normi jõustumist. Tagasiulatuva jõu võib siiski anda ka koormavale seadusesättele, kui selle järele on põhjendatud vajadus ja sellega ei kahjustata ebaproportsionaalselt isiku õiguspärast ootust. (Vt nt haldusasi nr 3-3-1-11-03, p 33.) Avalik-õiguslike rahaliste kohustuste, sh maksuintressi kehtestamisel on seadusandjal siiski lai otsustusruum, kus põhiõiguste riive õigus​pärasuse hindamisel tuleb piirduda selle kontrollimisega, kas riive on ilmselgelt põhjendamatu (ilmselgelt ülemäärane) (vt põhiseaduslikkuse järelevalve asi nr 3-4-1-15-16, p-d 103, 121).

MKS § 118 lg-te 1 ja 6 muutmisel 1. juulist 2013 lühendati samal ajal ka maksusumma

määramise aegumistähtaega.

Intressi arvestamise aegumistähtaja kulgema hakkamise regulatsiooni muutmise eesmärk oli selguse suurendamine, et maksukohustuslasel oleks maksukohustuse suurus piisavalt ettenähtav (vt maksu​korralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (algatatud 8. aprillil 2013) nr 414 SE seletuskiri, lk 10). Tuleb möönda, et muudatus võib sõltuvalt asjaoludest olla isiku jaoks siiski ebasoodsam, suurendades maksukohustust. Seletuskirjas viidati intressi arvestamise aegumise peatumise puhul analoogiale MKS §-ga 99, mille järgi maksusumma määramise aegumine peatub maksuotsuse vaidlustamise ajaks (vt maksu​korralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (algatatud 8. aprillil 2013) nr 414 SE seletuskiri, lk 11). Kolleegiumi hinnangul on intressi arvestamise aegumise peatumise regulatsioon kantud avalikust huvist. Peatumine põhineb arusaamal, et isiku poolt õiguskaitsevahendite kasutamine ja sellest tulenev määramatus ei tohiks kahjustada maksuintressi eesmärkide (riigi rahaliste huvide kaitsmine ja maksukohustuslase motiveerimine oma kohustusi tähtajaks täitma) saavutamist (vt eesmärkide kohta põhiseaduslikkuse järelevalve asi nr 3-4-1-15-16, p-d 107–112). Kaebajale esitatud intressinõude lisast nähtub, et mitmete põhivõlgade (tekkinud 2006–2008) intresside arvestamine on lõppenud n-ö iseenesest MKS § 1682 alusel (s.o 31. detsembril 2010, kui jõustus MKS § 119 lg 1 p 5) või MKS § 119 lg 1 p 5 alusel enne, kui kaebaja asus maksuotsust täitma, või isegi enne maksuotsuse tegemist (s.o kui intressisumma ületab selle arvestamise aluseks oleva maksunõude). Arvestades eeltoodud asjaolusid koostoimes, on kaebaja suhtes intressi arvestamise aegumistähtaja kulgema hakkamise ja intressi arvestamise aegumise peatumise regulatsiooni, s.o 1. juulil 2013 jõustunud MKS § 118 lg-te 1 ja 6 kohaldamine põhjendatud.

Eeltoodust tulenevalt ei olnud intressinõue aegunud. MTA 28. mai 2015. a intressinõue on

õiguspärane ning ka MTA 26. juuni 2015. a vaideotsus on õiguspärane osas, milles lahendati kaebaja taotlus intressinõue tühistada MKS § 118 väära kohaldamise motiivil. IV

Kolleegium rahuldab kassatsioonkaebuse osaliselt ning tühistab Tartu Halduskohtu

HKMS § 108 lg 1 esimese lause järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Lõige 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kolleegium on rõhutanud, et maksuasjades tuleb kaebuse rahuldamise proportsiooni määramisel lähtuda nõuete suurusest, mitte arvust (haldusasi nr 3-3-1-28-14, p 23). HKMS § 109 lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjenda​tud menetluskulud. Kolleegiumi pikaajalise praktika kohaselt ei saa põhjendatud menetluskulud kõrgemas kohtuastmes olla üldjuhul suuremad kui eelmises kohtuastmes, sest kõrgema astme menetluses kulub õigusabi osutajal asjaga tegelemiseks eeldatavasti vähem aega (haldusasi nr 3-3-1-84-15, p 31).

Kaebaja taotles halduskohtus, et talle hüvitataks õigusabikulud 6024 eurot (siin ja edaspidi

koos käibemaksuga), ning tasus ka riigilõivu 750 eurot (kd 1, tl-d 105–111). MTA on seisukohal (kd 1, tl-d 112 pöördel kuni 113), et kaebaja halduskohtus kantud õigusabikulud on põhjendamatult suured ja neid tuleks vähendada vähemalt poole võrra: teenuste sees on büroosisesed nõupidamised kahe juristi vahel, samu teenuseid ((telefoni)nõupidamine kliendiga) on korraga osutanud kaks juristi ning kohtupraktika analüüs peaks kuuluma teenuse hinna sisse. Kaebaja taotles ringkonnakohtus, et talle hüvitataks menetluskulud 1354 eurot 80 senti (õigusabikulu 604 eurot 80 senti ja riigilõiv 750 eurot) (kd 1, tl-d 160–163). Kassatsiooniastmes kandis kaebaja õigusabikulu 1814 eurot 40 senti. MTA on seisukohal, et menetlus​kulude summa on ülepaisutatud. Kui apellatsioonkaebuse koostamiseks kulus veidi üle nelja tunni, siis kassatsioonkaebuse koostamiseks 12,6 tundi. Ka kassatsiooniastmes on põhjendatud õigus​abitasu nelja tunni eest.

Kolleegiumi hinnangul on kaebaja halduskohtus kantud menetluskulud vajalikud ja

põhjendatud, arvestades nii õigusküsimuste keerukust kui ka faktiliste asjaolude mahukust. Küll tuleb vähendada kassatsiooniastmes kantud õigusabikulusid. Kolleegium peab p-s 33 nimetatud põhi​mõtteid silmas pidades vajalikuks ja põhjendatuks õigusabikuluks 600 eurot. Kolme kohtuastme peale kokku on vajalikud ja põhjendatud menetluskulud 8728 eurot 80 senti (6774 + 1354,8 + 600). Kaebused on rahuldatud umbes 25% ulatuses. Seega tuleb MTA-lt kaebaja kasuks välja mõista 2182 eurot 20 senti.

Kautsjon tuleb tagastada (HKMS § 107 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.