Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Villu Kõve ja Malle Seppik
Kohtuasi
Raila Söödi hagi Atria Eesti AS-i vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja hüvitise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 13. jaanuari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-16728
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Raila Söödi kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
4800 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Raila Sööt, esindaja vandeadvokaat Brigitta Mõttus Kostja Atria Eesti AS, esindaja vandeadvokaat Carri Ginter
Asja läbivaatamise kuupäev
5. september 2016. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 13. jaanuari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-16728 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.
Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Raila Sööt (hageja) esitas 13. veebruaril 2013 Tööinspektsiooni Lõuna inspektsiooni töövaidluskomisjonile Atria Eesti AS-i (kostja) vastu avalduse, milles palus tuvastada töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse, lõpetada tööleping töölepingu seaduse (TLS) § 107 lg 2 alusel ja mõista kostjalt hageja kasuks välja kuue kuu keskmise töötasu suurune hüvitis. Töövaidluskomisjon jättis hageja avalduse 18. märtsi 2013. a otsusega rahuldamata.
2.Hageja esitas 15. aprillil 2013 Tartu Maakohtule kostja vastu hagi, milles palus tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisuse, tööleping TLS § 107 lg 2 alusel lõpetada ja mõista kostjalt hageja
kasuks välja kuue kuu keskmise töötasu suurune hüvitis. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 15. septembril 2005 töölepingu, mille alusel hageja töötas kostja juures planeerijana kuni 17. septembrini 2008, mil ta jäi rasedus- ja sünnituspuhkusele ning seejärel lapsehoolduspuhkusele. Hageja naasis 1. novembril 2012 tööle. 18. jaanuaril 2013 sai hageja kostjalt töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse, millega kostja ütles hageja töölepingu üles TLS § 88 lg 1 p 2 alusel töövõime vähenemise tõttu. Kostja hinnangul ei ole hageja vaatamata korduvale juhendamisele ja soovituste ning selgituste saamisele suutnud kohaneda töökoha muudatustega. Kostja heitis hagejale ülesütlemisavalduses ette, et hageja on pidevalt muutnud tootmisplaane, mille tagajärjel on kostja ettevõtte töö olnud oluliselt häiritud, kostjale on tekkinud lisatööd ja -kulutusi. Avalduse kohaselt ei ole kostjal hagejale teist tööd pakkuda. Töölepingu ülesütlemine ei ole kehtiv, sest kostjal ei olnud alust töölepingut erakorraliselt üles öelda, ta ei pakkunud hagejale teist tööd ega hoiatanud hagejat enne töölepingu ülesütlemist. Hageja tööoskused on piisavad, ta on kohanenud ja sobib tööle, ta ei ole kostjale olulist kahju tekitanud. Kostja oleks pidanud arvestama hageja valmidust asuda tööle raamatupidajana. Kostjal oli võimalus hageja koondada, mitte öelda leping TLS § 88 lg 1 p 2 alusel erakorraliselt üles. Pärast tööle naasmist ei ole kostja teinud hageja töö kohta märkusi ega teda vajadusel täiendavalt juhendanud.
3.Kostja ei tunnistanud hagi ja vaidles sellele vastu. Töölepingu erakorraline ülesütlemine on kehtiv. Hageja tööks oli planeerida tootmist. Hageja ei tulnud tööülesannetega toime, tekitades töökorralduses segadust ja sellega kostjale kahju. Kostjal ei olnud alust hagejat koondada, sest tema töö jäi alles. Kostja juhtis enne töölepingu ülesütlemist hageja tähelepanu tema töö puudustele. Tööülesannete täitmine ajavahemikus novembrist 2012 kuni jaanuarini 2013 andis kostjale mõistliku põhjuse eeldada, et hageja ei täida töökohustusi ka edaspidi kostja kasu silmas pidades ja töö iseloomust tuleneva vajaliku hoolsusega. Kostjal ei olnud pakkuda hagejale teist samaväärset tööd. Ei ole oluline, et hageja teatas tööle naastes kostjale valmidusest asuda tööle raamatupidajana. Vale on hageja väide, et tööle naasmisel ei võimaldatud talle täiendavat väljaõpet. Hageja ei ole tõendanud, et ta tuli tööga toime, ta on oma eksimusi tunnistanud. Hageja ei suutnud vaatamata korduvatele juhendamistele, soovitustele ja selgitustele tööga kohaneda. Alternatiivselt hagi rahuldamata jätmisega palus kostja vähendada hagejale väljamõistetavat hüvitist ühe kuu keskmise töötasuni.
4.Tartu Maakohus jättis 30. jaanuari 2015. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt ütles kostja hagejale töölepingu 18. jaanuaril 2013 TLS § 88 lg 1 p 2 alusel erakorraliselt üles põhjendusega, et vaatamata korduvale juhendamisele, soovitustele ja selgitustele ei ole hageja alates tööle naasmisest suutnud töö ja selle muudatustega kohaneda. Kostjal ei olnud hagejale teist tööd pakkuda ning ta luges töölepingu lõppenuks 18. jaanuarist 2013. Tõendeid hinnates tuvastas maakohus, et hageja töötas tootmise planeerijana ja tema peamisteks ülesanneteks oli planeerida ja kontrollida klienditellimuste tootmist, planeerida päevade kaupa toodete tootmist eelolevaks nädalaks ja kohandada iga päev tootmisplaani vastavalt lao seisule,
tellitud koguste erinevusele, klientidega kokkulepitud kampaaniatele ja muudele asjaoludele. Tellimuste esitamise ja täitmise vaheline tähtaeg on mitte vähem kui kolm tööpäeva, kusjuures tootmisosakonna töö sõltub täielikult planeerijast. On tõendatud, et hageja ei tulnud töökohustuste täitmisega 1. novembrist 2012 kuni jaanuarini 2013 toime, ning see andis kostjale mõistliku põhjuse eeldada, et hageja ei täida töökohustusi ka edaspidi kostja kasu silmas pidades ja töö iseloomust tuleneva vajaliku hoolsusega. Meilivahetusest nähtub, et hageja ei pidanud korduvalt kinni tellimisgraafikust ega tellimuste esitamise kellaajast ning muutis sageli juba töösse antud tootmistellimusi. Hagejale anti üle kõik töövahendid, koostati sobilik planeerimistabel ning talle olid kättesaadavad tööks vajalikud müügiprognoosid. Ka oli hagejal iga päev võimalik saada juhiseid, esimesel töönädalal tegi hageja tellimusi koos teise töötajaga. Tõenditest nähtub ka, et hageja on oma eksimusi korduvalt tunnistanud. 2,5 kuu pikkune ajavahemik, mille vältel hageja ei saanud tööülesannete täitmisega hakkama, on, arvestades hageja töökoha eripära ja asjaolu, et hageja oli sama tööd teinud enne puhkusele jäämist, käsitatav pika ajavahemikuna TLS § 88 lg 1 p 2 mõttes. Kostja juhtis 28. novembri 2012. a e-kirjas hageja tähelepanu töö puudustele, andes sellega hagejale võimaluse oma töö kvaliteeti parandada. Hageja pidi arvestama võimalusega, et kui ta ei rakenda ka edaspidi töös vajalikku hoolsust, võib sellega kaasneda töölepingu ülesütlemine (TLS § 88 lg 3). Hageja tööülesannete olulisust ja kostja konkurentsis püsimise vajadust arvestades ei saanud hageja eeldada, et temaga oleks töösuhet jätkatud kuni etteteatamistähtaja lõpuni. Seega oli kostjal õigus öelda tööleping üles etteteatamistähtaega järgimata (TLS § 97 lg 3). Kostjal ei olnud pakkuda hagejale teist samaväärset tööd. Kostjal ei olnud kohustust pakkuda hagejale raamatupidaja ametikohta. Samuti ei olnud kostjal alust hagejat koondada, sest planeerija töökoht säilis ja hageja asemele võeti uus töötaja.
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei olnud töölepingu erakorralise ülesütlemise eeldused täidetud. Lisaks on maakohtu otsus vastuoluline. Maakohus on viidanud, et tööandja peab juhtima töötaja tähelepanu puudustele ja andma võimaluse ennast parandada, vastasel korral ei pruugi ta puudulikust tööst teada. Kostja ei teinud hagejale etteheiteid, mida saaks käsitada hoiatusena TLS § 88 lg 3 mõttes, ega tõendanud, et hoiatust ei olnud vaja esitada eriti raske rikkumise tõttu.
6.Kostja ei nõustunud apellatsioonkaebusega ja vaidles sellele vastu. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja arvates oli tal õigus tööleping üles öelda TLS § 88 lg 1 p 2 alusel, täidetud olid nii ülesütlemise formaalsed kui ka materiaalsed eeldused. Kostja 28. novembril 2012 hagejale saadetud e-kiri, milles selgitatakse töö puudujääke ja antakse juhiseid edasiseks töökvaliteedi parandamiseks, on käsitatav hoiatusena TLS § 88 lg 3 mõttes. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tartu Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse 13. jaanuari 2016. a otsusega muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jäid hageja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid. Otsuse kohaselt hindas maakohus õigesti kõiki asjas esitatud tõendeid. Kostja on tõendanud, et hageja ei sobinud töölepingus kokku lepitud tööd tegema. TLS § 88 lg 1 p-s 2 sätestatud tööülesannete täitmisega toimetulematus on olemuselt töökohustuste rikkumine. Hageja rikkus alates tööle naasmisest novembris 2012 kuni töölepingu ülesütlemiseni jaanuaris 2013 korduvalt tööülesandeid, mis on kogumis kvalifitseeritavad tööülesannetega pikaajalise toimetulematusena. Hageja edastas sel ajavahemikul järjepidevalt tellimusi kiireloomulistena (nt toota, pritsida ja pakendada tooteid samal päeval), korduvalt esines vigu tootmise planeerimisel. Ringkonnakohus kirjeldas otsuses tõenditele tuginedes 21 sellist juhtumit ja märkis, et sedavõrd sagedased muudatused, kiireloomulised tellimused ja segadused planeerimisel viitavad töötaja suutmatusele oma ülesandeid nõuetekohaselt täita ning see mõjutab ettevõtte tööd negatiivselt. Põhjendatud ei ole hageja väited, et tööülesanded ja töökorraldus olid tema tööle naasmise ajaks muutunud selliselt, et see tinginuks uue ametijuhendi koostamise, või et ametijuhend ei vastanud hageja tegelikele tööülesannetele. Ringkonnakohus ei nõustunud apellandi etteheidetega, nagu ei oleks maakohus analüüsinud apellandi esitatud tõendeid ja väiteid, mille kohaselt olevat tellimuste muutmine tingitud objektiivsetest asjaoludest, ning nagu ei oleks põhjendatud heita talle ette tellimuste edastamist liiga lühikese tähtaja jooksul. Ringkonnakohus tuvastas, et tootmise spetsiifika tõttu ei saa tooteid valmistada ja pakendada ühel ja samal päeval ning see pidi olema ka apellandile teada. Maakohus sisustas õigesti „pika aja" kriteeriumi TLS § 88 lg 1 p 2 tähenduses. Selle tingimuse sisustamine sõltub töösuhtest ja selle eripärast. Arvestades planeerija töö olulisust kostja tootmisettevõttes, andis ca 2,5 kuu pikkune ajavahemik, mille vältel tuli hageja oma ülesannetega toime puudulikult, kostjale aluse öelda tööleping erakorraliselt üles. Hageja sai kostjalt piisavalt tagasisidet töökohustuste täitmise viisi ja korra ning tekkinud probleemide kohta ning selle alusel oli tal võimalik oma töösse suhtumist parandada, kuid hageja ei teinud seda. Põhjendatud ei ole hageja väide, et kostja ei hoiatanud teda kooskõlas TLS § 88 lg-ga 3. Kostja on 28. novembril 2012 hagejale saadetud kirjas viidanud tema töö puudustele. Seadusest ei tulene, et TLS § 88 lg 3 järgi tehtav tööandja hoiatus peab sisaldama sõnaselget viidet töölepingu ülesütlemise võimalusele. Kostja e-kirjas on märgitud: „Praegune olukord ei ole normaalne tootmise jaoks, kus iga päev on kiiresti vaja midagi juurde teha või pakendada ning lihasid ei tellita kokkulepitud päeval." Kirjast nähtub selgelt, et hageja tööga toimetulekut ei saanud pidada rahuldavaks. Hageja ei ole lükanud ümber kostja selgitusi ja tõendeid, millest nähtub, et kostja juhtis hageja tähelepanu tema töö puudustele ja pakkus võimalust saada abi ja juhendamist teistelt töötajatelt. Kostjal oli õigus öelda tööleping erakorraliselt üles etteteatamistähtaega järgimata (TLS § 97 lg 3). Hageja töö olulisust arvestades ei saanud hea usu ja mõistlikkuse põhimõtte järgi eeldada, nagu oleks töösuhe pidanud jätkuma etteteatamistähtaja vältel ning kostja pidanud leppima sel ajal hageja puuduliku tööülesannete täitmisega, millega kaasnes lisakoormus teistele töötajatele ja varaline
kahju. Kuna kostjal oli õigus öelda hagejaga sõlmitud tööleping erakorraliselt üles TLS § 97 lg 2 ps 4 sätestatud etteteatamistähtaega järgimata, ei ole kostjal kohustust maksta hagejale hüvitist.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonna- ja maakohtu otsused tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda, mõistes temalt hageja kasuks välja õigusabikulu 388 eurot. Kassatsioonkaebuse kohaselt nõustus ringkonnakohus valesti maakohtu järeldusega, et töölepingu erakorraline ülesütlemine on kehtiv, st kostjal oli õigus öelda tööleping üles TLS § 88 lg 1 p 2 alusel ning ta ei pidanud järgima etteteatamistähtaega. Ainult paari eksimuse tõttu ei ole tööandjal õigust öelda tööleping erakorraliselt üles tööülesannetega toimetulematuse tõttu. Kostja ei ole tõendanud, et hageja tegevus tekitas talle kahju või mõjutas ettevõtet negatiivselt. Hageja ei ole olnud tööülesandeid täites hooletu, tema töö sõltus ka teistest töötajatest, kostja ei juhendanud hagejat ega olnud teda hoiatanud. Kohtud on hinnanud tõendeid ühekülgselt ega ole neid omavahel seostanud. Kohtud on andnud TLS § 88 lg 1 p-s 2 sätestatud „pika aja" mõistele vale hinnangu. 2,5 kuu pikkust töötamist ei saa lugeda pikaajaliseks, eriti kui töötaja on tulnud lapsepuhkuselt ning viibinud pikka aega kodus, töökorraldus on muutunud ja töötajat ei ole seetõttu jõutud piisavalt juhendada. Hagejale ei ole tehtud etteheiteid, mida saaks käsitada hoiatusena TLS § 88 lg 3 tähenduses. Samuti ei ole tõendatud, et hoiatust ei olnud vaja esitada, kuna tegemist oli eriti raske rikkumisega.
9.Kostja palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda, mõistes viimaselt kostja kasuks välja õigusabikulu 1065 eurot. Kostja arvates tuvastasid kohtud õigesti hageja tööülesanded ja selle, et hageja ei saanud tööga hakkama vaatamata kostja juhendamisele. „Pika aja" kriteeriumi hindamine on kohtu pädevuses ja kohtud arvestasid selle sisustamisel kõiki asjaolusid. Kohtud järeldasid õigesti, et kostja hoiatas hagejat, juhtides tähelepanu tema puudulikule tööle. Isegi kui kohus peab hagi töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks põhjendatuks, on hageja hüvitise nõue ebamõistlikult suur. Vaidluse asjaolusid arvestades ei saa hagejale väljamõistetav hüvitis ületada ühe kuu töötasu.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
11.Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ütles hagejaga sõlmitud töölepingu ette teatamata erakorraliselt üles TLS § 88 lg 1 p 2 alusel, kuna kostja hinnangul ei tulnud hageja 2,5 kuu jooksul tööülesannete täitmisega toime. Pooled vaidlevad selle üle, kas töölepingu erakorraline ülesütlemine on kehtiv ning kas kostjal oli õigus öelda tööleping üles etteteatamistähtaega järgimata. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas kostjal on kohustus maksta hagejale hüvitist.
12.Töölepingu ülesütlemise kehtivust vaidlustades on hageja tuginenud mh sellele, et kostjal ei olnud seadusest tulenevat alust töölepingut TLS § 88 lg 1 p 2 järgi üles öelda. TLS § 88 lg 1 p 2 annab tööandjale õiguse öelda tööleping erakorraliselt üles, kui töötaja ei ole pikka aega tulnud toime tööülesannete täitmisega ebapiisava tööoskuse, töökohale sobimatuse või kohanematuse tõttu, mis ei võimalda töösuhet jätkata (töövõime vähenemine). Selle sätte järgi on töölepingu erakorralise ülesütlemise kehtivuse eelduseks, et töötaja ei ole tulnud toime tööülesannete täitmisega ning tööga toimetulematus on kestnud pikka aega. Ringkonnakohus nõustus maakohtu tuvastatuga, et hageja ei tulnud tööülesannete täitmisega toime. Seejuures märkis ringkonnakohus konkreetsetele kuupäevadele ja puudustele osutades, milles hageja tööga toimetulematus seisnes ja milliste tõenditega on see tõendatud. Kassatsioonkaebusest ei nähtu, millise asjaolu tuvastamisel on ringkonnakohus hageja arvates menetlusõiguse norme rikkunud ning milles rikkumine seisneb. See, et hageja ei nõustu kohtute tuvastatuga, ei anna teistsuguseks järelduseks alust. Isegi kui kõigi ringkonnakohtu otsuses tuvastatud puuduste kohta ei olnud kostja hagejale pretensioone esitanud, nagu hageja kassatsioonkaebuses väidab, ei saa sellest järeldada, nagu ei oleks neid puudusi hageja töös olnud. Kolleegium ei tuvastanud selliseid menetlusõiguse normide rikkumisi, mis võimaldaksid hageja tööga toimetulematuse kohta asuda ringkonnakohtust erinevale seisukohale. Kooskõlas TsMS § 688 lg-tes 3-5 sätestatuga arvestab kolleegium kassatsiooninõude põhjendatuse kontrollimisel üksnes ringkonnakohtu otsusega tuvastatud faktilisi asjaolusid ning ise asjaolusid ei tuvasta ja tõendeid ei hinda. Ringkonnakohus oli nõus maakohtu seisukohaga, et 2,5 kuu pikkune ajavahemik on hageja tööd ja kostja ettevõtte eripära arvestades pikk aeg TLS § 88 lg 1 p 2 tähenduses. Kuna seaduses ei ole TLS § 88 lg 1 p-s 2 nimetatud pika aja kriteeriumi täpsustatud, hindab kohus seda konkreetse vaidluse asjaolusid arvestades. Ringkonnakohus on maakohtu seisukohaga nõustumist piisavalt põhjendanud.
13.Hageja leidis, et töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine ka seetõttu, et kostja ei täitnud TLS § 88 lg-s 2 ettenähtud teise töö pakkumise kohustust. Kostja vastuväite kohaselt ei olnud tal hagejale teist samaväärset tööd pakkuda. Maakohus leidis, et kostja ei rikkunud TLS § 88 lg-s 2 ettenähtud kohustust, sest selle sätte järgi oli kostjal kohustus pakkuda hagejale teist samaväärset tööd ning kostjal ei olnud hagejale samaväärset tööd pakkuda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendusega seda kordamata, ei selgitanud aga, miks ta leidis, et pakutav töö pidi olema samaväärne. TLS § 88 lg 2 sätestab tööandja kohustuse pakkuda enne töölepingu ülesütlemist, eelkõige TLS § 88 lg 1 p-des 1 ja 2 nimetatud alusel, töötajale võimaluse korral teist tööd. TLS § 88 lg 2 teise lause järgi pakub tööandja töötajale teist tööd, sh korraldab vajadusel töötaja täiendusõppe, kohandab töökohta või muudab töötaja töötingimusi, kui muudatused ei põhjusta tööandjale ebaproportsionaalselt suuri kulusid ning teise töö pakkumist võib asjaolusid arvestades mõistlikult eeldada. Nimetatud sätte kohaselt on töölepingu erakorralise ülesütlemise kehtivuse eelduseks asjaolu, et tööandja pakub töötajale võimaluse korral teist tööd. Sättest ei nähtu aga, nagu peaks pakutav töö olema varasema
tööga samaväärne. Kolleegium on enne 1. juulit 2009 kehtinud TLS analoogiliste sätete kohaldamisel selgitanud, et teise töö pakkumise kohustuse eesmärgiks on anda töötajale võimalus jätkata töötamist sama tööandja juures. See eesmärk on täidetud, kui töötajale pakutakse sobivat tööd (vt Riigikohtu 8. novembri 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-01). Samuti on kolleegium varem leidnud, et tööandja kohustus pakkuda töötajale teist tööd ei saa piirduda erialase töö pakkumisega. Vältimaks töölepingu lõpetamist, tuleb tööandjal kaaluda võimalust pakkuda töötajale muud tööd, mida töötaja on võimeline tegema. Töötajale teise töö pakkumise kohustust ei saa asendada konkursi korraldamisega vabadele töökohtadele (vt ka Riigikohtu 8. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-06, p 13). Kolleegiumi varasema seisukoha järgi kehtivad need seisukohad ka alates 1. juulist 2009 kehtiva töölepingu seaduse kohaldamisel (vt Riigikohtu 2. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15211, p 10). Eeltoodu juurde jääb kolleegium ka praeguses asjas. Kolleegiumi arvates võib tõlgendus, mille järgi on tööandjal selle sätte järgi kohustus pakkuda töötajale enne töölepingu ülesütlemist üksnes samaväärset, s.o nt sarnaste tööülesannete, sama või ligilähedase suurusega töötasu või muude samade või sarnaste tingimustega tööd, takistada teise töö pakkumise eesmärgi saavutamist. Kolleegium selgitab, et TLS § 88 lg 2 esimesest lausest tuleneb tööandjale kohustus pakkuda töötajale tööd, mida viimane on võimeline tegema. Seega peab tööandja pakkuma töötajale sellist tööd, millega viimane saab tööandja hinnangul hakkama. Lisaks tuleb TLS § 88 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades pakkuda töötajale teist tööd juhul, kui teise töö pakkumine oleks asjaolusid arvestades mõistlik. Kolleegium märgib ka seda, et olukorras, kus töötaja vaidlustab töölepingu erakorralise ülesütlemise TLS § 88 lg 2 kohase teise töö pakkumise kohustuse rikkumise tõttu ja tööandja leiab, et tal oli õigus jätta see kohustus täitmata, peab tööandja tõendama, et tal ei olnud töötajale teist sobivat tööd pakkuda või teise töö pakkumine oleks põhjustanud talle ebaproportsionaalselt suuri kulusid või ei oleks see asjaolusid arvestades mõistlik. Seega peab tööandja tooma esile asjaolud, mille kohaselt ei võinud töötaja teise töö pakkumist eeldada. Praeguses asjas on hageja leidnud, et kostja oleks pidanud pakkuma talle raamatupidaja tööd, tuginedes seega kostja töö pakkumise kohustuse rikkumisele. Kostja on väitnud, et raamatupidajate ametikohad on täidetud. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus TLS § 88 lg-t 2 kohaldades otsustama, kas kostja pidi pakkuma hagejale teist tööd, st kas tal oli pakkuda hagejale tööd, mida viimane oleks olnud võimeline tegema ning mille pakkumine oleks olnud asjaolusid arvestades mõistlik. Kostja ei pidanud pakkuma tööd, millega hageja ilmselt hakkama ei saaks või mis eeldab eriteadmisi või -haridust, mida hagejal ei ole. Nt raamatupidaja töö eeldab vastavaid kutseoskusi.
14.Hageja on töölepingu erakorralise ülesütlemise kehtivust vaidlustades väitnud ka seda, et kostja rikkus TLS § 88 lg-s 3 sätestatud kohustust teda enne ülesütlemist hoiatada. Kostja vastuväite järgi juhtis ta enne töölepingu ülesütlemist hageja tähelepanu tema töö puudustele. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kostja hoiatusena on käsitatav 28. novembri 2012. a e-kiri, milles selgitati hagejale töö puudujääke ja anti juhiseid edasiseks töökvaliteedi parandamiseks. Seejuures on
ringkonnakohus leidnud, et tööandja hoiatusest ei pea sõnaselgelt nähtuma võimalus öelda tööleping üles. TLS § 88 lg 3 kohaselt võib tööandja töölepingu töötaja kohustuse rikkumise või tema töövõime vähenemise tõttu üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus. Sama lõike teise lause järgi ei ole eelnevat hoiatamist ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Seega eeldab töölepingu ülesütlemine TLS § 88 lg 1 p 2 alusel üldjuhul töötaja hoiatamist. Kolleegium on varem TLS § 88 lg-s 3 sätestatud hoiatamiskohustuse kohta leidnud, et kuna hoiatamise eesmärk on anda töötajale võimalus oma käitumist parandada, et töösuhe saaks jätkuda, peab hoiatuses kui tööandja tahteavalduses selgelt avalduma tahe öelda tööleping üles, kui töötaja ei paranda oma käitumist. Eeltoodust on kolleegium järeldanud, et hoiatus saab olla väljendatud üksnes otsese tahteavaldusena, milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg-d 1 ja 2). Samas on kolleegium leidnud ka seda, et kuna TLS § 88 lg-s 3 ei sisaldu hoiatuse vorminõuet, võib tööandja hoiatada töötajat mis tahes vormis, olgu siis suuliselt, kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis või kirjalikult (Riigikohtu 16. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-187-15, p 13). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt väljendas kostja rahulolematust hageja tööga. Samas ei ole ringkonnakohus tuvastanud, et kostja oleks teinud hagejale avalduse, millest nähtuks selge tahe öelda tööleping üles, kui hageja ennast ei paranda. Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus tegema kindlaks, kas kostja hoiatas hagejat enne töölepingu erakorralist ülesütlemist kooskõlas TLS § 88 lg 3 esimeses lauses sätestatuga. Kostja vabaneb hoiatamiskohustusest üksnes juhul, kui tuvastatud on TLS § 88 lg 3 teises lauses nimetatud asjaolud, mille tõttu hageja ei saanud temalt hoiatamist oodata. Ringkonnakohus ei ole hinnanud seda, kas puudused hageja töös võimaldasid kostjal hagejaga sõlmitud töölepingu erakorraliselt eelneva hoiatuseta üles öelda. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et TLS § 88 lg 3 teise lause sisustamisel tuleb arvestada TLS § 97 lg-s 3 töölepingu etteteatamistähtaega järgimata ülesütlemise õiguse kohta sätestatut. Kui kohus on tuvastanud asjaolud, mis võimaldavad tööandjal öelda töölepingu kooskõlas TLS § 97 lgs 3 sätestatuga üles TLS § 97 lg-s 2 ettenähtud tähtaega järgimata, võib tööandjal olla üldjuhul õigus öelda tööleping TLS § 88 lg 3 teise lause järgi üles ka töötajat enne hoiatamata.
15.Ringkonnakohtu otsusest nähtuvalt on hageja menetluses väitnud, et kostjal ei olnud õigust öelda tööleping üles TLS § 97 lg-s 2 sätestatud etteteatamistähtaega järgimata. Maakohus leidis, et kostja võis hageja tööd ja rikkumisi arvestades öelda töölepingu üles TLS § 97 lg 3 alusel etteteatamistähtaega järgimata. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga ning märkis lisaks, et kuna kostjal oli õigus öelda tööleping üles ette teatamata, ei ole kostjal kohustust maksta hagejale hüvitist. TLS § 97 lg 1 järgi võib tööandja öelda töölepingu erakorraliselt üles sama paragrahvi teises lõikes sätestatud etteteatamistähtaegu järgides. TLS § 97 lg 3 järgi võib tööandja töölepingu TLS § 88 lg-s 1 nimetatud alusel üles öelda etteteatamistähtaega järgimata, kui kõiki asjaolusid ja mõlema poole huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja
lõppemiseni. Kolleegium järgib oma varasemat seisukohta, et TLS § 97 lg 3 alusel etteteatamistähtaja järgimata jätmine ja selle põhjendatuse hindamine on kaalutlusotsus, mille tegemisel tuleb arvestada kõiki asjaolusid ja mõlema poole huve (Riigikohtu 25. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-14, p 12). Kolleegiumi hinnangul on kohtud töölepingu erakorralise ülesütlemise etteteatamise tähtaja järgimata jätmise asjaolusid ja poolte huve piisavalt kaalunud. Lisaks peab kolleegium vajalikuks selgitada, et TLS § 97 lg-s 2 ettenähtud etteteatamistähtaegade järgimata jätmine ei too kaasa töölepingu ülesütlemise tühisust. Kui tööandja ütleb töölepingu üles etteteatamistähtaega järgimata, ilma et vaidluse asjaolud seda õigustaksid, on selle õiguslikuks tagajärjeks töötaja TLS § 100 lg-s 5 sätestatud õigus saada tööandjalt hüvitist. Hüvitisnõude lahendamise ja rahuldamise eelduseks on asjaolu, et töötaja on sellise nõude kohtule või töövaidluskomisjonile esitanud. Maa- ega ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et hageja oleks nõudnud kostjalt hüvitist TLS § 100 lg 5 alusel.
16.Hageja on palunud mõista kostjalt välja rahalise hüvitise töölepingu ülesütlemise tühisuse tõttu. Kui ringkonnakohus tuvastab asja uuel läbivaatamisel, et töölepingu ülesütlemine on tühine, ning lõpetab töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel, on kostjal TLS § 109 lg 1 järgi kohustus maksta hagejale hüvitist (vt ka nt Riigikohtu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 35). Seega peab ringkonnakohus töölepingu ülesütlemise tühisuse korral lahendama ka hageja hüvitisnõude.
17.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
18.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause ja lg 8 esimese lause alusel hagejale tagastada. Tambet Tampuu, Villu Kõve, Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.