2.1.Mõista J.S.S-ilt O.S. kasuks välja 6209 eurot 68 senti elatisena 6. detsembri 2019 –
31.detsembri 2021 eest.
2.2.Mõista J.S.S-ilt O.S. kasuks alates 1. jaanuarist 2022 kuni O.S. täisealiseks saamiseni (15. jaanuaril 2036) välja igakuine elatis 213 eurot 44 senti (200 eurot (baassumma) + 43 eurot 44 senti (kolm protsenti Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) – 30 eurot (50% lapsetoetusest)), mis muutub iga aasta 1. aprillil (esimest korda 1. aprillil 2022), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt perekonnaseaduse § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse (kehtiva perehüvitiste seaduse § 17 lg 3 esimene lause) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust.
2.3.Kohustada J.S.S-it tasuma O.S. elatis T.S. pangakontole nr EE082200221026284773. Kohustada J.S.S-it tasuma igakuist elatist, mis muutub sissenõutavaks pärast käesoleva
2-19-19160 lahendi jõustumist, eelmises lauses nimetatud pangakontole iga kuu esimeseks kuupäevaks.
3.Rahuldada O.S. kassatsioonkaebus.
4.Sõnastada otsuse tervikresolutsioon järgmiselt:
4.1.Rahuldada O.S. hagi J.S.S. vastu osaliselt.
4.2.Mõista J.S.S-ilt O.S. kasuks välja 3000 eurot tagasiulatuva elatisena 6. detsembri 2018 – 5. detsembri 2019 eest.
4.3.Mõista J.S.S-ilt O.S. kasuks välja 6209 eurot 68 senti elatisena 6. detsembri 2019 –
31.detsembri 2021 eest.
4.4.Mõista J.S.S-ilt O.S. kasuks alates 1. jaanuarist 2022 kuni O.S. täisealiseks saamiseni (15. jaanuaril 2036) välja igakuine elatis 213 eurot 44 senti (200 eurot (baassumma) + 43 eurot 44 senti (kolm protsenti Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) – 30 eurot (50% lapsetoetusest)), mis muutub iga aasta 1. aprillil (esimest korda 1. aprillil 2022), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt perekonnaseaduse § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse (kehtiva perehüvitiste seaduse § 17 lg 3 esimene lause) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust.
4.5.Kohustada J.S.S-it tasuma O.S. elatis T.S. pangakontole nr EE082200221026284773. Kohustada J.S.S-it tasuma igakuist elatist, mis muutub sissenõutavaks pärast käesoleva lahendi jõustumist, eelmises lauses nimetatud pangakontole iga kuu esimeseks kuupäevaks.
4.6.Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes poolte endi kanda. J.S.S. riigi õigusabi kulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad J.S.S. enda kanda ning nende suurus ja maksmise kord on kindlaks määratud eraldi määrustega.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.O.S. (hageja) esitas 6. detsembril 2019 J.S.S. (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista igakuise elatisena pool Vabariigi Valitsuse töötasu alammäärast ning 3223 eurot tagasiulatuva elatisena ajavahemiku eest 6. detsember 2018 – 5. detsember 2019. Hagiavalduse kohaselt on kostja hageja isa. Hageja elab koos enda emaga (T.S.) Eestis. Kostja elab Suurbritannias, ta ei ela koos hagejaga ega osale hageja kasvatamises. Emal on hageja ainuhooldusõigus alates sellest, kui vanemate ühine hooldusõigus lõpetati Viru Maakohtu
21.novembri 2019. a määrusega tsiviilasjas nr 2-19-4575. Hageja ema on pöördunud korduvalt kostja poole ettepanekuga maksta hagejale elatist, kuid kostja ei ole seda alates novembrist 2018 teinud. Hageja igakuised vajadused on minimaalselt 739 eurot: eluasemekulud 67 eurot, kommunaalkulud 57 eurot, muud elamuga seotud kulud ja sidekulud 100 eurot, toidukulud 130 eurot, logopeediga seotud kulud 30 eurot, ravimikulud 15 eurot, ujumistrenn 40 eurot, riided ja jalanõud 70 eurot, lasteaiakulud 80 eurot, vabaajakulud 50 eurot. Kostja ei ole tõendanud, et hageja kulud on nõutust väiksemad, ega toonud välja mõjuvat põhjust elatise vähendamiseks alla miinimummäära.
2.Kostja vaidles hagile vastu, leides, et hageja vajadused ei ole suuremad kui 252 eurot kuus, millest 60 eurot on kaetud peretoetustega. Kostja on valmis maksma iga kuu elatist 50 naela. Põhjendamatu on arvata hageja vajaduste hulka remondikulud ja eluasemelaenu makse, sest eluase kuulub kolmandale isikule, kellega on sõlmitud ka eluasemelaenuleping. Hageja ei ole logopeediga seotud kulusid tõendanud. Arvestades uuringut „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis“, on hageja elatise suurus 15. jaanuarini 2021 96 eurot ning pärast nimetatud kuupäeva 129 eurot.
2(12)
2-19-19160 Kostjal ei ole võimalik tasuda elatist 292 eurot kuus, sest ta kaotas 2019. aastal töö ning tal on raskused igapäevaste kulude katmisega. Kostja igakuine sissetulek on 1000 naela, millest 461 naela kulub eluaseme üürile ning kommunaalteenustele. Arvestada tuleb ka sellega, et toidukulud on Suurbritannias suuremad kui Eestis. Hageja ema ei ole tõendanud hageja vajaduste suurust.
3.Viru Maakohus rahuldas 20. septembri 2021. a otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja igakuise elatisena 250 eurot alates hagi esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni ning 3000 eurot tagasiulatuva elatisena aasta eest enne hagi esitamist. Kostjat kohustati tasuma elatis iga kuu esimeseks kuupäevaks ema pangakontole. Menetluskulud jäid poolte endi kanda. Kostja riigi õigusabi kulud jäid kostja kanda ning nende suuruse ja maksmise korra määras maakohus kindlaks eraldi määrusega. Maakohus tõi välja, et pooled ei vaidle selle üle, et kostja on hageja isa. Kostja on kohustatud hagejat ülal pidama perekonnaseaduse (PKS) § 96, § 97 p 1 ja §-de 99–102 kohaselt. Kostja on keeldunud hagejale ülalpidamist andmast. Hageja on taotlenud elatist miinimummääras PKS § 101 lg 1 mõttes, mis on alates 1. jaanuarist 2020 292 eurot. Seega ei pidanud hageja enda vajaduste suurust tõendama. Hageja igakuiste vajaduste suuruse hindamine on siiski põhjendatud, sest kostja taotles elatise väljamõistmist alla miinimummäära PKS § 102 lg 2 alusel enda kehva varandusliku seisundi tõttu. Hageja põhjendatud igakuised vajadused on 500 eurot, sest arvesse ei saa võtta eluasemelaenu makset ega kindlustusmakset, sest need on kolmanda isiku kohustused. Põhjendatud eluasemekulud on lapse vajaduste uuringut arvestades 26 eurot. Vanemad peavad PKS § 105 lg 3 kohaselt täitma ülalpidamiskohustust osavõlgnikena eelduslikult võrdsetes osades. Hageja ema on tõendanud, et ta ei tööta ning tema sissetulek on keskmiselt 98 eurot 36 senti kuus. Kostja ei ole enda sissetulekute kohta, vaatamata korduvatele taotlustele, tõendeid esitanud. Kostja elab Suurbritannias, kus miinimumpalk on 8,91 naela tunnis ehk 1426 naela kuus (1664 eurot) (https://wageindicator.org/salary/minimum-wage/united-kingdom). Kostja kulud ei ole põhjendamatud ning ei saa ka eeldada, et ta enda kulutusi vähendaks. Kuna kostja sissetulek ei kata ka tema enda igapäevaseid kulusid, tuleb elatist vähendada alla miinimummäära PKS § 102 lg 2 alusel. Suurema elatise väljamõistmine üksnes süvendaks kostja rahalisi raskuseid. Kostjalt tuleb hageja kasuks igakuise elatisena välja mõista 250 eurot. Samast summast saab lähtuda ka tagasiulatuva elatise väljamõistmisel PKS § 108 kohaselt, arvestades muu hulgas seda, et kuna kostja ei tagastanud hageja ema väljakolimisel hagejale asju, pidi hageja ema tegema lühikese aja jooksul suuri kulutusi. Tagasiulatuva elatise suurus on 3000 eurot (250 × 12) 6. detsembri 2018 – 5. detsembri 2019 eest.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 28. jaanuari 2022. a otsusega kostja apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistas maakohtu otsuse alates 1. jaanuarist 2022 välja mõistetud elatise suuruse osas ning tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 3000 eurot tagasiulatuva elatisena 6. detsembri 2018 – 5. detsembri 2019 eest ning 250 eurot kuus elatisena 6. detsembri 2019 – 31. detsembri 2021 eest. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäid poolte endi kanda. Kostja riigi õigusabi kulud maa- ja ringkonnakohtus jäid kostja kanda ning nende suurus ja maksmise kord määrati kindlaks eraldi määrustega. 3(12)
2-19-19160 Alates 1. jaanuarist 2022 mõistis ringkonnakohus elatise välja muutuva suurusena, selgitades järgmist. Igakuine elatis on baassumma 200 eurot, mida indekseeritakse iga aasta 1. aprillil Statistikaameti ametlikult avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega. Pärast indekseerimist loetakse järgmisel aastal baassummaks eelmisel aastal indekseerimise tulemusel saadud baassumma. Baassummale lisandub kolm protsenti eelneva kalendriaasta kohta Statistikaameti kodulehel avaldatud Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast. Lisanduv summa arvutatakse vastavalt brutokuupalga muutusele iga aasta 1. aprillil. Alates 1. jaanuarist 2022 on hageja elatise suurus 213 eurot 44 senti. Kostja ei pea andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et menetluses on tõendatud mõjuv põhjus PKS § 102 lg 2 mõttes, mis võimaldaks vähendada enne 1. jaanuarit 2022 nõutavat elatist alla miinimummäära. Ringkonnakohus selgitas, et vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (vt Riigikohtu 13. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343/41, p 13). Kostja ei tõendanud ka seda, et ta oleks hagejale elatist maksnud või muul moel ülalpidamiskohustust täitnud. Kostja tõi välja, et tema sissetulek on 1000 naela kuus, kuid ei esitanud tõendeid enda sissetuleku ega varalise seisundi kohta. Kostjalt väljamõistetava elatise vähendamiseks ei anna alust ka asjaolu, et hageja ema ei tööta. Maakohus hindas põhjendamatult hageja vajadusi, sest hageja ei pidanud enda vajadusi tõendama, kui ta nõudis miinimumelatist. Maakohus tuvastas põhjendatult, et puuduvad asjaolud, mis annaksid aluse elatist vähendada alla miinimummäära seetõttu, et hageja emale laekub lapsetoetus. Ringkonnakohus märkis, et kuna hageja ei esitanud maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust, jääb maakohtu otsus enne 1. jaanuarit 2022 väljamõistetud elatise osas muutmata. Ringkonnakohus selgitas, et arvestades, et elatisehagi esitati enne 1. jaanuarit 2022, saab kohus mõista PKS § 210 lg 2 kohaselt elatise välja kuni 1. jaanuarini 2022 toona kehtinud õiguse alusel. Pärast nimetatud kuupäeva peab kohus lähtuma aga alates 1. jaanuarist 2022 kehtivast perekonnaseaduse redaktsioonist (vt Riigikohtu 19. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-11, p 11; 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 16; 28. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 18; 16. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-10, p 16). Sellist tõlgendust toetab ka asjaolu, et kostjal oleks PKS § 2172 lg 2 kohaselt õigus nõuda elatise suuruse muutmist ainuüksi seaduse muutumisele tuginedes. Menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes on põhjendatud tõlgendada PKS § 2172 lg-t 2 selliselt, et ainuüksi seaduse muutumisele kui väljamõistetud elatise suuruse muutmise alusele saab tugineda ka menetluse kestel. Alates 1. jaanuarist 2022 kehtiva PKS § 101 lg-te 1–5 kohaselt ei või igakuine elatis olla väiksem kui PKS § 101 alusel arvutatud summa. Seletuskirja kohaselt arvutatakse igakuine elatis ühele lapsele, lähtudes lapse vajadustest, kohustatud vanema sissetulekust, elatist saama õigustatud laste arvust, peretoetustest ja kummagi vanemaga koos veedetud ajast. Sealjuures ei pea vanem andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel (Riigikogu XIV koosseis, 474 SE seletuskiri, lk 4). Seega arvestatakse elatise suuruse juures nii kohustatud vanema sissetuleku kui ka riiklike peretoetustega. Kohus võib vähendada elatist alla PKS § 101 alusel arvutatud summa üksnes juhul, kui esineb mõjuv põhjus PKS § 102 lg 2 mõttes. Üldiselt ei vabane vanem enda alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kostja sissetulek on 1000 naela, mis on piisav, et tasuda miinimumelatist. Kostja ei ole välja toonud ühtegi mõjuvat põhjust, mis annaks alust vähendada elatist alla PKS § 101 alusel arvutatud summa. Hageja ei ole tõendanud, et tema vajadused oleksid suuremad kui PKS § 101 alusel arvutatud elatise kahekordne summa. Hageja kulud riietele, mänguasjadele ja raamatutele on ülepaisutatud, remondi- ja reisikulud ei ole igakuised kulud ning eluasemekulud on kolmanda isiku kulud. Hageja ei tõendanud, et kulud logopeedile oleksid algselt taotletud 30 euro asemel 180 eurot. 4(12)
2-19-19160 Seega on alates 1. jaanuarist 2022 hageja elatise (https://www.just.ee/elatiskalkulaator), mis on muutuv suurus.
suurus
213 eurot
44 senti
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse alates 1. jaanuarist 2022 väljamõistetud elatise osas ja teha selles osas uus otsus, millega täpsustada ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni ja mõista välja elatis muutuva suurusena kuni hageja täisealiseks saamiseni. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon pole selge ega täidetav. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon ei ole alates 1. jaanuarist 2022 väljamõistetud elatise osas arusaadav ega täidetav ka otsuse muu tekstita. Täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest lähtuvalt peab täitedokumendist nähtuma selgelt, millised nõuded ja millises ulatuses on sissenõutavaks muutunud (vt Riigikohtu 1. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-11930/96, p 18; 10. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-17, p 16; 3. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-12, p 17). Täitedokumendi selgus on käesolevas asjas eriti oluline, sest kohtuotsust tuleb tõenäoliselt täita välisriigis. On ebaselge, mida ringkonnakohus on mõelnud resolutsioonis lause all „Kostja ei pea andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel“ ning kuidas peaks sellist otsust välisriigis täitma. Lisaks on resolutsioonis viidatud lasterikka pere toetusele, mille saamisele pole kumbki pool tuginenud.
8.Kostja tähtaegselt hageja kassatsioonkaebusele ei vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusnormide olulise rikkumise tõttu TsMS § 691 p 5 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt tühistada
6.detsembri 2019 – 31. detsembri 2021 eest väljamõistetud elatise ning alates 1. jaanuarist 2022 välja mõistetud elatise osas. Kolleegium teeb tühistatud osas uue otsuse, millega täpsustab kohtuotsuse resolutsiooni sõnastust. Hageja kassatsioonkaebus rahuldatakse.
10.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas kohtuotsuse resolutsioon on alates 1. jaanuarist 2022 väljamõistetud elatise osas TsMS § 442 lg 5 mõttes selge ja ühemõtteliselt täidetav ka otsuse muu tekstita. Kolleegium käsitleb esmalt kohalduvat õigust ja materiaalõiguse muutumisega kaasnevaid tagajärgi pooleliolevates elatiseasjades (I) ning seejärel selgitab seda, kuidas sõnastada materiaalõiguse muutumist arvestades elatiselahendi resolutsioon, ja teeb menetluslikud otsustused (II). I
11.Kolleegium märgib esmalt, et 1. jaanuaril 2022 jõustunud perekonnaseaduse muudatustega kehtestati uus alaealisele lapsele elatise arvutamise kord. Seadusandja on teinud PKS §-s 2172 enne nimetatud kuupäeva tehtud elatiselahendite kohta, kuid reguleerimata on, millise õiguse alusel tuleb lahendada pooleliolevad elatiseasjad.
5(12)
2-19-19160
12.Riigikohus on varasemas praktikas rõhutanud, et kui menetluse kestel on muutunud ülalpidamisõigust reguleerivad materiaalõiguse normid, tuleb seda asja läbivaatamisel arvestada. Perekonnaseaduse jõustumisel selgitas Riigikohus, et kui elatisehagi on esitatud enne 1. juulit 2010, saab kohus PKS § 210 lg 2 järgi mõista kuni 1. juulini 2010 elatise välja enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel, alates 1. juulist 2010 tuleb lähtuda aga kehtiva perekonnaseaduse sätetest (vt Riigikohtu 19. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-11, p 11; 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 16; 28. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 18;
16.veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-10, p 16). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ning leiab, et sarnaselt saab kohus PKS § 210 lg 2 kohaselt mõista 31. detsembrini 2021 elatise välja enne 1. jaanuarit 2022 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel. Elatisenõudele alates 1. jaanuarist 2022 peab kohus aga kohaldama alates 1. jaanuarist 2022 kehtivaid perekonnaseaduse sätteid.
13.Kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 kohaselt otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Kohus kohaldab õigust ise ning peab kohaldama elatisenõudele alates 1. jaanuarist 2022 kehtivat perekonnaseaduse redaktsiooni sõltumata poolte väidetest.
13.1.Kohus peab juhtima poolte tähelepanu sellele, et menetluse kestel on materiaalõigus muutunud, selgitama pooltele sellega kaasnevat menetluslikku olukorda ning andma pooltele võimaluse vajaduse korral nõuet täpsustada, täiendavaid asjaolusid välja tuua ja tõendeid esitada.
13.2.Muutunud materiaalõiguse tõttu nõude täpsustamine on käsitatav nõude suurendamise või vähendamisena, mis ei ole TsMS § 376 lg 4 p 2 kohaselt hagi muutmine. Menetlusökonoomia põhimõtet arvestades on põhjendatud võimaldada pooltel esitada muutunud materiaalõiguse tõttu vajaduse korral uusi asjaolusid, väiteid ja tõendeid ka ringkonnakohtus. Ka juhul, kui maakohus tegi lahendi enne 1. jaanuarit 2022, kohaldades iseenesest õigesti varem kehtinud õigust, peab ringkonnakohus sõltumata sellest, kas pooled sellele tuginevad, kohaldama osas, mis puudutab elatist alates 1. jaanuarist 2022, kehtivat materiaalõigust ning vajaduse korral selles osas maakohtu lahendit muutma.
13.3.Menetlusökonoomia põhimõtet arvestades ei saa kõrgema astme kohus jätta jõusse alama astme kohtu lahendit, milles on elatisenõue alates 1. jaanuarist 2022 rahuldatud varem kehtinud õiguse kohaselt. Sellist tõlgendust ei saaks toetada, sest materiaalõiguse muutumine on PKS § 2172 lg 2 kohaselt elatise suuruse muutmise alus. Põhjendamatu oleks suunata hageja vahetult pärast elatise kohta lahendi tegemist elatise suuruse muutmiseks veelkord kohtusse.
14.Kolleegium märgib, et enne 1. jaanuarit 2022 kehtinud PKS § 101 lg 1 kohaselt oli miinimumelatis ühtse summana pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kehtivas õiguses enam ühtset miinimumelatise suurust ei ole. PKS § 101 alusel arvutatud elatis ehk nn miinimumelatis võib olla iga lapse puhul erinev. PKS § 101 lg-tes 5–7 toodud asjaolud mõjutavad miinimumelatise enda suurust ja tõendamiskoormise jaotust.
14.1.Kohtu selgitamiskohustus hõlmab kohustust paluda hagejal muutunud materiaalõiguse tõttu vajaduse korral nõuet täpsustada, selgitada tõendamiskoormise muutumist ning juhtida vajaduse korral tähelepanu täiendavate asjaolude tõendamise vajadusele.
14.2.Näiteks juhul, kui hageja on esitanud enne 1. jaanuarit 2022 hagi, milles soovib saada miinimumelatist, mis oli 2021. aastal 292 eurot kuus, peab kohus paluma hagejal täpsustada, kas 6(12)
2-19-19160 hageja taotleb osas, mis puudutab elatist alates 1. jaanuarist 2022, ülalpidamist kehtivas õiguses sätestatud ulatuses või soovib ta endiselt 292 euro suurust elatist. Kui hageja soovib ka pärast 1. jaanuarit 2022 saada elatist 292 eurot ning see ületab kehtiva PKS § 101 alusel hageja kohta arvutatud elatise suuruse, peab kohus hagejale selgitama, et hageja peab tõendama, et tema vajadused kuus on vähemalt 584 eurot.
14.3.Kui hageja soovib saada elatist PKS § 101 alusel arvutatud määras, peab kohus muu hulgas selgitama pooltele, et muutunud materiaalõigust arvestades hindab ta PKS § 101 lg 5 kohaselt, kas alaealise lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel perehüvitiste seaduse (PHS) §-de 17 ja 21 mõttes sõltumata poolte taotlusest. Selles osas tuleb kehtivat materiaalõigust tõlgendada erinevalt võrreldes varasema Riigikohtu praktikaga. Riigikohtu varasema praktika järgi sai kohus PKS § 102 lg 2 alusel miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista ning arvestada asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, üksnes mõjuval põhjusel koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga, ning vaid juhul, kui menetlusosaline sellele tugines ja seda oli pooltega arutatud (Riigikohtu 28. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905/66, p 23; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3‐2‐1‐35‐17, p 28.2; 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 11).
14.4.Kui hageja soovib saada elatist PKS § 101 alusel arvutatud määras, peab kohus selgitama pooltele ka seda, et sõltumata sellest, kas pooled sellele tuginevad, on elatis PKS § 101 lg 7 kohaselt väiksem juhul, kui kostja peab tasuma elatist sama pere mitmele lapsele, v.a juhul, kui tegemist on mitmikega või kui laste vanusevahe on suurem kui kolm aastat. Selles osas tuleb kehtivat materiaalõigust tõlgendada erinevalt võrreldes varasema Riigikohtu praktikaga. Riigikohtu varasema praktika järgi ei arvestatud mastaabisäästu automaatselt, kuid seda võidi arvesse võtta mõjuva põhjusena PKS § 102 lg 2 mõttes, eeldusel et kostja sellele tugines ning elatise vähendamise aluseks olevad asjaolud tõendas (vt Riigikohtu 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909/124, p 15; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3‐2‐1‐35‐17, p-d 20.2 ja 28.2).
14.5.Kui hageja soovib saada elatist PKS § 101 alusel arvutatud määras, peab kohus selgitama pooltele ühtlasi seda, et PKS § 101 lg 6 kohaselt vähendatakse elatist proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga eeldusel, et laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus. Selles osas tuleb kehtivat materiaalõigust tõlgendada erinevalt võrreldes varasema Riigikohtu praktikaga. Riigikohtu varasema praktika järgi sai kohustatud vanema juures viibimise aeg olla ka juhul, kui see jäi ajavahemikku seitse kuni viisteist ööpäeva kuus, mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära PKS § 102 lg 2 kohaselt. Mõjuvat põhjust pidi tõendama kohustatud vanem ehk kostja (Riigikohtu 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651/31, p 10; 28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15).
14.6.Kehtiva PKS § 101 lg 6 kohaselt vähendab aga kohustatud vanema juures viibimise aeg juhul, kui see on aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus, PKS § 101 alusel arvutatud elatise ehk miinimumelatise enda suurust proportsionaalselt. See tähendab, et kohus peab PKS § 101 kohase miinimumelatise suuruse väljaarvutamisel vähendama elatist proportsionaalselt kohustatud vanema juures viibimise ajaga automaatselt, sõltumata poolte 7(12)
2-19-19160 väidetest, kuid seda üksnes juhul, kui kohustatud vanema juures viibimise aeg on PKS § 101 lg 6 mõttes aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus.
14.7.Kolleegium leiab, et PKS § 101 lg-t 6 on põhjendatud tõlgendada selliselt, et kohus vähendab proportsionaalselt PKS § 101 alusel arvutatud elatise suurust sõltumata poolte väidetest eeldusel, et asjaolu, et lahuselava vanema juures viibimise aeg jääb vahemikku keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus, nähtub suhtluskorda reguleerivast kohtulahendist või kui vanemad selle asjaolu üle ei vaidle. Muudel juhtudel saab kohustatud vanema juures viibimise aeg kõne alla tulla mõjuva põhjusena elatise vähendamiseks alla miinimummäära PKS § 102 lg 2 mõttes (vt otsuse p 15.5).
14.8.Võrreldes varasemaga on erinev ka see, et PKS § 102 lg 3 kohaselt võib kohus elatise välja mõista PKS § 101 alusel arvutatud elatisega võrreldes suuremas ulatuses lisaks PKS §-s 99 toodud alustele muu hulgas ka lähtuvalt kummagi vanema varalisest seisust või lapsega seotud kulutuste jaotusest vanemate vahel. Kohus võib PKS § 102 lg 3 kohaselt välja mõista elatise suuremas ulatuses, kui oleks konkreetse alaealise lapse kohta PKS § 101 alusel arvutatud summa sõltumata sellest, kas pooled sellele tuginevad. Suurema elatise väljamõistmine PKS § 102 lg 3 alusel on kohtu diskretsiooniotsus, kuid kohus peab otsustuse aluseks olevad asjaolud menetluses välja selgitama ning otsustust nõuetekohaselt põhjendama.
15.Kohtu ülesanne on välja selgitada asjaolud, mis on vajalikud PKS § 101 alusel elatise suuruse arvutamiseks. Kohus saab PKS § 101 alusel elatise suuruse arvutamiseks vajalike asjaolude jaoks koguda tõendeid omal algatusel või poolte kaasabil.
15.1.Kolleegium jääb varasemas praktikas väljendatud seisukoha juurde, et kohus ei ole TsMS § 436 lg 6 järgi perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib TsMS § 230 lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel, sh kohustada menetlusosalist TsMS § 230 lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda TsMS § 230 lg 5 järgi asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt (Riigikohtu
7.veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651/31, p 15; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 24; 3. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 12).
15.2.Mõjuvale põhjusele PKS § 102 lg 2 mõttes peab aga tuginema kohustatud vanem ehk kostja, kes peab mõjuva põhjuse aluseks olevad asjaolud välja tooma ja neid ka tõendama (vt Riigikohtu
7.veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651/31, p 10; 28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15).
15.3.Mõjuvad põhjused on PKS § 102 lg 2 neljandas lauses toodud näidisloeteluna. Kohus saab hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus PKS § 101 alusel arvutatud summast väiksema elatise väljamõistmiseks iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades (vt Riigikohtu 28. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905/66, p 18; 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651/31, p 12). Ka alates 1. jaanuarist 2022 kehtivate sätete alusel väljamõistetava elatise puhul võib mõjuv põhjus endiselt olla muu hulgas asjaolu, millele on viidatud PKS § 101 lg-tes 5–7.
15.4.Perekonnaseaduse muudatused, mis jõustusid 1. jaanuaril 2022, ei mõjuta põhimõtet, et vanem täidab PKS § 100 lg 2 kohaselt ülalpidamiskohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Kolleegium jääb varasemas praktikas väljendatud seisukoha juurde, et olukorras, mil laps viibib vanemate kokkuleppe või kohtulahendi alusel olulise osa (eelduslikult vähemalt 40%) ajast kummagi 8(12)
2-19-19160 vanema juures, st et lapsel on vahelduv elukoht, peavad mõlemad vanemad eelduslikult last vahetult ülal ajal, mil laps elab kummagi vanema juures, kattes ka lapse põhivajadused (Riigikohtu 12. mai 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-6491/96, p 13.1). See eeldus kohaldub ka alates 1. jaanuarist 2022 kehtivate sätete alusel väljamõistetavale elatisele.
15.5.Kuna vanem peab PKS § 100 lg 2 kohaselt täitma ülalpidamiskohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises, ei pea ta elatist tasuma proportsionaalselt aja eest, mil laps tema juures viibib. Alates 1. jaanuarist 2022 kehtivate sätete alusel väljamõistetava elatise korral võib kohustatud vanema juures viibimise tõttu väheneda PKS § 101 alusel arvutatud elatise ehk miinimumelatise suurus. Seda juhul, kui täidetud on PKS § 101 lg-s 6 sätestatud eeldused (vt otsuse p-d 14.5–14.7). Kui PKS § 101 lg 6 eeldused ei ole täidetud, ei muutu kohustatud vanema juures viibimise tõttu PKS § 101 alusel arvutatud elatise enda suurus, kuid see ei välista võimalust, et kohustatud vanema juures viibimise aeg on mõjuv põhjus PKS § 102 lg 2 alusel elatise vähendamiseks. Näiteks juhul, kui lapsega suhtlemise kord ei ole kohtulahendiga kindlaks määratud või kui kohustatud vanema juures viibimise aeg põhineb vanemate kokkuleppel või praktikas väljakujunenud elukorraldusel, ei vähenda vanema juures viibimise aeg PKS § 101 alusel arvutatava elatise suurust, kuid võib olla mõjuv põhjus PKS § 102 lg 2 alusel elatise vähendamiseks. Seda muu hulgas juhul, kui kohustatud vanema juures viibimise aeg on lühem kui seitse ööpäeva kuus või kui vanemad vaidlevad selle üle, kas kohustatud vanema juures viibimise aeg jääb vahemikku keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus.
15.6.Tõendamiskoormise jaotamisel tuleb ka kehtiva õiguse alusel väljamõistetava elatise puhul arvestada, et saab eeldada, et kohustatud vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps viibib tema juures (Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3‐2‐1‐35‐17, p-d 23.3 ja 28.3). See tähendab, et kui kohustatud vanem on tõendanud, et laps viibib osa aega tema juures, on teisel vanemal (last esindades) võimalik kulude vahetu kandmise eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib kohustatud vanema juures, peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema (vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 23.3). Elatise suuruse saab kindlaks määrata siiski iga üksikjuhtumi asjaoludest lähtudes. Kohtule jääb muu hulgas PKS § 102 lg 3 kohaselt võimalus arvestada elatise suuruse juures konkreetse lapse vajadustega, kummagi vanema varalise seisundiga või sellega, milline on lapsega seotud kulutuste jaotus vanemate vahel. II
16.Hageja leiab kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus on rikkunud menetlusõigust, sest ringkonnakohus ei lahendanud TsMS § 442 lg 5 kohaselt selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõudeid ega sõnastanud resolutsiooni selliselt, et see oleks selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Elatise suurust ja selle arvutamise aluseks olevaid asjaolusid ei ole hageja kassatsioonkaebuses vaidlustanud. Kolleegium nõustub hageja väitega, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon ei vasta TsMS § 442 lg 5 nõuetele. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb tühistada osas, mis puudutab elatist alates
1.jaanuarist 2022. Kolleegium teeb selles osas uue otsuse, millega täpsustab resolutsiooni sõnastust muutuva elatise suuruse arvutamise ja otsuse täitmise korra osas. Lisaks täpsustatakse menetlusnormi 9(12)
2-19-19160 olulise rikkumise tõttu otsuse resolutsiooni 6. detsembri 2019 – 31. detsembri 2021 eest väljamõistetud elatise osas.
17.Kohtupraktika ühtlustamiseks selgitab kolleegium muutunud materiaalõigust arvestades lahendi resolutsiooni sõnastamise kohta tagasiulatuva elatise ja kuni 1. jaanuarini 2022 välja mõistetava elatise kohta järgmist.
17.1.Nagu eespool mainitud, saab kohus PKS § 210 lg 2 kohaselt mõista kuni 31. detsembrini 2021 elatise välja enne 1. jaanuarit 2022 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel. Elatisenõudele alates
1.jaanuarist 2022 peab kohus aga kohaldama alates 1. jaanuarist 2022 kehtivaid perekonnaseaduse sätteid. Nimetatud asjaolusid tuleb arvestada ka resolutsiooni sõnastamisel.
17.2.Kolleegium leiab, et selleks, et tagada lahendi täidetavus ning vältida olukorda, kus isik peab kohtulahendi resolutsiooni ebaselguse tõttu täiendavalt kohtusse pöörduma, tuleb tagasiulatuv elatis ning elatis kuni 31. detsembrini 2021 välja mõista kindla summana, mitte muutuva suurusena. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et otsuse selguse ja täidetavuse huvides tuleb hagi täielikul või osalisel rahuldamisel elatis tagasiulatuva ajavahemiku eest välja mõista ühekordse summana (Riigikohtu 25. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 14; 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 36). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ning leiab, et lisaks tagasiulatuvale elatisele tuleb materiaalõiguse muutumist arvestades sarnaselt eraldi ühekordse summana välja mõista ka elatis alates hagi esitamisest kuni 31. detsembrini 2021.
17.3.Käesolevas asjas on ringkonnakohus mõistnud alates hagi esitamisest kuni 31. detsembrini 2021 välja igakuise elatise 250 eurot. Kolleegium leiab, et elatis tuleb välja mõista kindla summana. Muu hulgas tuleb arvestada, et kuna hagi esitati 6. detsembril 2019, on elatis 2019. a detsembri eest hagi esitamisele eelneva viie päeva eest makstava elatise võrra väiksem. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista elatisena 6. detsembri 2019 – 31. detsembri 2021 eest 6209 eurot 68 senti (26 × (250 ÷ 31) + (250 × 24)).
18.Alates 1. jaanuarist 2022 kehtivate sätete alusel väljamõistetava elatise võib kohus PKS § 101 lg 2 kohaselt välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused.
18.1.Kolleegium leiab, et kui kohus mõistab elatise välja muutuva suurusena, on lahend selge ja täidetav, kui kohus on märkinud resolutsioonis elatise kogusumma ning toonud välja elatise arvutamise alused selliselt, et iga elatise suurust määrav komponent on märgitud summaliselt (eurodes). Lisaks peab resolutsioonist nähtuma, milliseid komponente tuleb perioodiliselt ümber arvutada ning millised on ümberarvutamise alused. Piisav on viide seaduse sättele, mis reguleerib elatise komponendi ümberarvutamise aluseid.
18.2.Kolleegium leiab, et kui kohus mõistab välja elatise muutuva suurusena PKS § 101 lg 2 mõttes, ei pea kohus elatise suurust alates 1. jaanuarist 2022 kuni lahendi tegemise ajani vastavas kohtuastmes kindla summana välja arvutama. Kuna osas, mis puudutab elatist alates 1. jaanuarist 2022, on elatise suuruse arvutamise alused samad, võib kohus selles osas elatise ühtselt välja mõista muutuva suurusena.
19.Käesolevas asjas märkis ringkonnakohus põhjendatult kohtulahendi resolutsiooni, et alates
1.jaanuarist 2022 on hageja elatise suurus 213 eurot 44 senti. Ringkonnakohus rikkus aga menetlusnorme, kui jättis selgelt välja toomata, millistest komponentidest nimetatud summa koosneb, ning kui jättis elatise komponendid summaliselt (eurodes) nimetamata. 10(12)
2-19-19160
19.1.Ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludest lähtudes on hageja taotlenud elatist miinimummääras, millest ringkonnakohus arvas PKS § 101 lg 6 kohaselt maha pool lapsetoetusest. Eelnevat arvestades täpsustab kolleegium järgmist. Hageja igakuine elatis alates 1. jaanuarist 2022 on 213 eurot 44 senti, mis hõlmab järgmiseid komponente: 200 eurot on baassumma PKS § 101 lg 3 mõttes, millele on liidetud 43 eurot 44 senti, mis on kolm protsenti Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast PKS § 101 lg 4 mõttes ning millest on maha arvatud 30 eurot, mis on 50% lapsetoetusest PHS § 17 lg 3 esimese lause mõttes.
19.2.Hageja on kassatsioonkaebuses põhjendatult tähelepanu juhtinud ka sellele, et selge ja täidetav ei ole lahend, milles sisaldub lapsetoetuste kohta selgitus: „Kostja ei pea andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel.“. Kolleegium leiab, et lapsetoetus ja lasterikka pere toetus PHS §-de 17 ja 21 mõttes tuleb lahendi resolutsioonis välja tuua kindla summana (eurodes). Vastasel juhul ei ole esiteks arusaadav, millise summa peab kohtutäitur maha arvama elatise baassumma ja kolme protsendi Eesti Vabariigi keskmise brutokuupalga tulemist. Teiseks ei saa sel juhul kohtulahendi resolutsioonist järeldada, kas hagejaga koos elav vanem saab lapsetoetust ja lapserikka pere toetust, ega seda, et maha tuleks arvata pool toetussummast.
20.Kolleegium leiab, et kui kohus mõistab välja elatise muutuva suurusena, peab ta PKS § 101 lg 2 kohaselt kindlaks määrama elatissumma suuruse arvutamise alused. Piisav on viide seaduse sättele, mis reguleerib elatise komponendi ümberarvutamise aluseid.
20.1.Käesolevas asjas sõnastas ringkonnakohus kohtulahendi resolutsiooni igakuise elatise arvutamise kohta alates 1. jaanuarist 2022 järgmiselt: „Igakuine elatis on baassumma 200 eurot, mida indekseeritakse iga aasta 1. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega. Pärast indekseerimist loetakse järgmisel aastal baassummaks eelmisel aastal indekseerimise tulemusel saadud baassumma. Baassummale lisandub kolm protsenti eelneva kalendriaasta kohta Statistikaameti kodulehel avaldatud Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast. Lisanduv summa arvutatakse vastavalt brutokuupalga muutusele iga aasta 1. aprillil.“
20.2.Kolleegium leiab, et eeltoodud ringkonnakohtu selgitused elatissumma suuruse arvutamise aluste kohta PKS § 101 lg 2 mõttes on iseenesest asjakohased, kuid need ei ole vajalikud. Lahendi täidetavuse jaoks on keskne, et kohtutäiturile oleks arusaadav, millistest komponentidest muutuva suurusega elatis koosneb, milliseid komponente peab kohtutäitur ümber arvutama ning millal ümberarvutused teha tuleb. Kolleegium leiab, et PKS § 101 alusel arvutatud muutuva suurusega elatise kohta tehtud kohtulahendi resolutsioon on selge ja täidetav, kui sellest tuleneb, et elatise suurus muutub iga aasta 1. aprillil, kui baassummat indekseeritakse vastavalt PKS § 101 lg-le 3 ning PKS § 101 lg-t 4 arvestades muutub summa, mis tähistab kolme protsenti Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast. Viidatud sätete sõnastust ei ole vaja kohtulahendi resolutsiooni kopeerida.
20.3.Kolleegium märgib, et eelnevale kahele komponendile lisaks on PKS § 101 alusel arvutatud muutuva suurusega elatise kohta tehtud kohtulahendi resolutsioonis võimalik täpsustada ka muid aspekte. Kuna alaealisele lapsele mõistetakse elatis välja kuni tema täisealiseks saamiseni, on soovitatav märkida kohtulahendi resolutsioonis lapse täisealiseks saamise kuupäev.
11(12)
2-19-19160 Kohtulahendi resolutsioonis saab välja tuua ka näiteks selle, et elatise suurus muutub, kui muutub PHS §-de 17 ja 21 mõttes lapsetoetuse või lasterikka pere toetuse suurus. Sel juhul tuleb välja tuua, millisest ajast alates toetuse suuruse muutumist igakuise elatise arvutamise juures arvesse võetakse.
20.4.Hageja on kassatsioonkaebuses välja toonud, et kumbki vanematest ei saa lasterikka pere toetust, mistõttu on ringkonnakohtu viide toetusele asjakohatu, sest kumbki pool pole sellele tuginenud. Kolleegium märgib, et kuna ringkonnakohus on igakuise elatise alates 1. jaanuarist 2022 välja mõistnud PKS § 101 alusel arvutatud summana, pidi ringkonnakohus tuvastama asjaolu, kas vanemad saavad lasterikka pere toetust, sõltumata sellest, kas pooled sellele tuginesid. Lapsetoetus või lasterikka pere toetus on PKS § 101 lg 5 kohaselt PKS § 101 alusel arvutatud elatise komponent, mida kohus peab elatise suuruse arvutamiseks analüüsima.
20.5.Kuna hageja on kassatsioonkaebuses vaidlustanud üksnes ringkonnakohtu lahendi resolutsiooni sõnastuse ega ole vaidlustanud elatise suuruse arvutamise aluseks olevaid komponente, ei saa kolleegium tühistada ringkonnakohtu otsust seetõttu, et ringkonnakohus jättis PKS § 101 lg 5 kohaselt välja selgitamata, kas hageja vanemad saavad lapsetoetust või lasterikka pere toetust. Arvestades, et kohtulahendit võib aga olla vajalik täita välismaal, jätab kolleegium segaduste vältimiseks resolutsioonist välja viite lasterikka pere toetusele.
21.Menetluskulud kõigis kohtuastmetes jäävad TsMS § 164 lg 1 kohaselt poolte endi kanda. Kostja riigi õigusabi kulud maa- ja ringkonnakohtus jäid ringkonnakohtu otsuse järgi tema enda kanda ning nende suurus ja maksmise kord on kindlaks määratud eraldi määrustega. Kostja kassatsiooniastmes tähtaegselt seisukohta ei esitanud. Samuti ei esitanud kostja kassatsiooniastmes riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramise taotlust. (allkirjastatud digitaalselt)
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.