Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve
Kohtuasi
E. G hagi M. G vastu ühisvara jagamiseks ja hüvitise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2016. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
M. G kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
3500 eurot
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
nende Hageja E. G, esindaja vandeadvokaat Ilya Zuev Kostja M. G, esindaja vandeadvokaat Toomas Kõiv
Asja läbivaatamise kuupäev
11. september 2017, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2016. a otsus (tsiviilasi nr 2-14-18828) osas, milles M. G-lt mõisteti enamsaadud ühisvara eest E. G kasuks hüvitisena välja 23 500 eurot (s.o 12 000 eurot ületavas osas), samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
3.Kohtuotsus on jõustunud järgmises osas, milles otsustati: „3.1. Lugeda E. G ja M. G abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks kinnisasi asukohaga Xxxxxxx xxx xxx–xx, Tallinn, kinnistusraamatu registriosa numbriga xxxxxxxx.
3.2.Jagada otsuse resolutsiooni p-s 3.1 nimetatud kinnisasi selliselt, et jätta see M. G omandisse.
3.3.Mõista M. G-lt E. G kasuks välja 12 000 eurot.
3.4.Kohustada E. G andma (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 5 tähenduses) tahteavaldus, et otsuse resolutsiooni p-s 3.1 nimetatud kinnisasi jääb M. G ainuomandisse, ning nõusolek (kinnistusraamatuseaduse § 34 lg 1 tähenduses)
2-14-18828 sama kinnisasja kinnistusraamatu teise jao omanikukande, mille kohaselt on E. G viidatud kinnisasja ühisomanik, kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, millega kantakse kinnisasja ainuomanikuna kinnistusraamatusse M. G.
3.5.Jätta rahuldamata E. G haginõuded M. G vastu: • enamsaadud ühisvara (nurgadiivani, köögikombaini, navigaatori ja arvuti koos monitoriga) eest hüvitise 1175 eurot saamiseks; • lahusvara (fotokaamera ja õmblusmasin väärtusega 650 eurot, teemantiga kuldsõrmus, abielusõrmus, tee- ja desserdilusikad) väljaandmiseks; • lahusvara (fotokaamera, õmblusmasin) väärtusega 650 eurot hüvitamiseks; • hüvitise 16 244 eurot 14 senti saamiseks.“
4.Tagastada M. G-le kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
5.Määrata Grandman Law Firm Advokaadibüroo OÜ vandeadvokaadi Ilya Zuevi tasu suuruseks Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 120 eurot (sh käibemaks). Saata otsus selles osas täitmiseks Eesti Advokatuurile.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.E. G (hageja) esitas 9. mail 2014 Harju Maakohtule hagiavalduse M. G (kostja) vastu poolte ühisvara jagamiseks. Pärast korduvat hagi muutmist ja täpsustamist palus hageja: • müüa avalikul enampakkumisel Tallinnas, Xxxxxxx xxx xxx–xx asuv korteriomand (reg osa xxxxxxxx) (korter II) ja jagada saadud raha poolte vahel võrdsetes osades või jätta korter II kostjale, kohustada hagejat andma tahteavaldused selleks vajaliku asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks ning kohustada kostjat tasuma hagejale hüvitist 35 500 eurot; • mõista kostjalt välja kaotatud kasutuseeliste eest 4060 eurot, kommunaalkulude eest 912 eurot 14 senti, saamata jäänud töötasu 1272 eurot ja mittevaralise kahju hüvitis 10 000 eurot; • jagada poolte vallasvara nii, et nurgadiivan, köögikombain, navigaator ja arvuti koos monitoriga jätta kostjale ning kohustada kostjat tasuma hagejale hüvitist 1175 eurot: • tunnistada enda lahusvaraks fotokaamera ja õmblusmasin ja tuvastada kostja kohustus need hagejale tagastada ning kui kostja neid asju ei tagasta, kohustada teda hüvitama hagejale 650 eurot; • kohustada kostjat tagastama hagejale hageja isiklik vara, s.o ehted (teemantiga kuldsõrmus ja abielusõrmus), tee- ja desserdilusikad (melhiorist). Menetluskulud palus hageja jätta poolte endi kanda. Menetluse kestel palus hageja jagada ühisvarana ka sõiduauto Toyota, pesumasina ja külmkapi ning nõudis taldrikute, voodipesu ja rätikute väljaandmist, kuid teatas maakohtu 2. veebruari 2016. a istungil neist nõuetest loobumisest (III kd, tl 28, 29). Hageja väitel sõlmisid pooled abielu 30. mail 2005 ja see lahutati Harju Maakohtu 3. detsembri 2013. a otsuse alusel. Poolte varasuhe oli varaühisus. Kuna korter II soetati abielu kestel (asjaõigusleping sõlmiti 30. augustil 2013), kuulub see poolte ühisvarasse. Enne abielu sõlmimist elasid pooled koos aadressil Xxxxxxx xxx xxx–xx (korter I) ja osalesid majapidamises, mistõttu ei panustanud kostja rohkem. Korterit I ei saa pidada soetatuks osaliselt kostja lahusvara arvel. Lahusvaras ei olnud ka kostja arvelduskontol abiellumise ajal olnud raha. Kui kohus leiab, et 2(14)
2-14-18828 korteri II müük enampakkumisel ei ole põhjendatud, palus hageja jätta see kostjale ja kohustada teda tasuma hagejale poole korteri hinnast (71 000 eurost), s.o 35 500 eurot (III kd, tl 13). Hageja lahkus kodust kostja vägivaldse käitumise tõttu 2013. a augustis ja kostja ei võimaldanud hagejal hiljem soetatud korterisse II ligipääsu. Hagejal tekkisid seetõttu eluasemekulud ja kommunaalkulud, millest poole peab kostja talle hüvitama. Jagada tuleb ka hageja nimetatud ühisvaras olevad vallasasjad, jättes need kostjale ja kohustades teda hagejale maksma hüvitis. Lisaks peab kostja tagastama hagejale tema isiklikud asjad. Kuna hageja dokumendid olid kostja valduses, takistas see tal tööle minemast, mistõttu jäi tal saamata töötasu 1272 eurot. Lisaks peab kostja hüvitama hagejale mittevaralise kahju 10 000 eurot, mis tekkis sellest, et hageja ei saanud elada poolte ühises korteris ja pidi elama vanaema juures. Lisaks peab kostja maksma hagejale hüvitist kaotatud korteri kasutuseeliste eest 4060 eurot ja kantud kommunaalkulude eest 912 eurot 14 senti.
2.Kostja tunnistas hagi osaliselt, nõustudes korteri II temale jätmisega ja hageja selleks vajalike tahteavalduste andmisega, kuid ei nõustunud hageja soovitud hüvitise suurusega. Samuti ei nõustunud kostja korteri II müümisega avalikul enampakkumisel ega tunnistanud hageja muid nõudeid. Kostja arvates tuleks korter II jätta temale ja ta tasuks selle eest hagejale mitte üle 12 000 euro osamaksetena, mitte üle 300 euro kuus. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda, paludes hagejalt välja mõista esindajakuludena 2400 eurot. Kostja ei nõustunud korteri II müügiga, kuna ta elab seal koos poolte alaealiste lastega, kes jääksid kodutuks. Abielulahutus jõustus 4. jaanuaril 2014. Otsustusõiguse laste elukoha ja hariduse jätkamise küsimustes andis kohus kostjale. Korter II on suures osas kostja lahusvaras, kõik korteriga II seotud kulud on kandnud kostja. Kostja sõlmis 30. septembril 2002 liisingulepingu, mille järgi tasus korteri I eest ettemaksena 15 000 krooni ja sissemaksena 43 900 krooni, st kokku 58 900 krooni, s.o 19% korteri ostuhinnast (310 000 krooni). Kuni poolte abiellumiseni 30. mail 2005 tasus kostja liisingumakseid 88 356 krooni. Seega tasus kostja enne abiellumist kokku 147 256 krooni, mis on 48% vara väärtusest ja seega kostja lahusvaras. Lisaks oli kostja pangakontol abiellumise päeval 75 071 krooni, mis oli tema lahusvaras ja mille arvel ta jätkas liisingumaksete tasumist. Ülejäänud 52% liisitud korteri väärtusest (161 200 krooni) tasus kostja lahusvaras olnud 75 071 krooni arvel liisingumakseid. Ühisvaras võib olla maksimaalselt 27,78%, rahas 5504 eurot 64 senti, millest kummalegi poolele kuuluks 2752 eurot 32 senti. See raha tulekski jagada, kui kostja ei oleks laste elamistingimuste parandamiseks müünud korterit I ja ostnud samas majas korterit II. Korteri I müügist saadud 47 700 euroga maksti korteri II eest. Kuna ühisvara osa oli korteris I 27,78%, oli saadud rahast ühisvaras 13 251 eurot 6 senti, millest kummalegi poolele kuuluks 6620 eurot 53 senti. Korteri II ostuhind oli 59 000 eurot, ühisvara arvel tasuti ettemakse 5900 eurot ja sularahas sissemakse 5400 eurot. Seega kuulub hagejale pool korteri I ettemaksest (2950 eurot), korteri II võõrandamisest pool ühisvaras olnud osast (13,89% 47 700 eurost ehk 6625 eurot 53 senti) ja pool sularahas sisse makstud 5400 eurost (2700 eurot). Seega võiks hageja nõude maksimaalseks suuruseks olla 12 275 eurot 53 senti. Seda summat võiks kohus hageja käitumist arvestades ka vähendada. Hageja ei ole ühisvarasse panustanud ega töötanud. Pooled leppisid abiellumisel suuliselt kokku, et korter II jääb lahutuse korral kostja lahusvarasse. Hagejal ei ole õigust nõuda endale korteri II väärtuse suurenemisest tingitud raha. Kostja ei ole õigusvastaselt käitunud. Hageja ei ole tõendanud vanaema korteris elamisest tingitud üürikulusid ega kommunaalkulusid ega seda, et tema väidetud vara on soetatud abielu kestel ühisvarana või üldse olemas. Väidetud vallasasjade väärtust ei ole hageja samuti tõendanud. 3(14)
2-14-18828 Tööleminekuks vajalik ID-kaart on olnud kogu aeg hageja valduses, st tema tööleminek ei olnud takistatud.
3.Harju Maakohus rahuldas 3. märtsi 2016. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus luges korteri II poolte ühisvarasse ning otsustas müüa selle avalikul enampakkumisel ja müügist saadud raha jagada poolte vahel võrdsetes osades. Muus osas jättis maakohus hagi rahuldamata. Kostja menetluskulud jättis maakohus tema enda kanda, hagejale osutatud riigi õigusabi kulud riigi kanda. Otsuse põhjenduste järgi sõlmisid pooled abielu 30. mail 2005 ja see lõppes 3. jaanuaril 2014 Harju Maakohtu 3. detsembri 2013. a otsuse jõustumisega. Korter I, mille kostja omandas enne abielu, kuulus talle lahusvarana, samuti oli kostja lahusvaras selle korteri müügist 23. augustil 2013 kostja pangakontole kantud 47 700 eurot (maakohtu otsuses märgitud ekslikult ka 47 000 eurot) perekonnaseaduse (PKS) § 27 lg 2 p 3 mõttes, sest müügihind on hüvitis lahusvaraga tehtud tehingu eest. Maakohus jagas aga ühisvara võrdsetes osades, kuna perekonnaseadus ei võimalda abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda ning ühisvara hulka kuulub ka kasu, sh korteri väärtuse tõusust saadud tulu. Maakohus otsustas, et korter II tuleb müüa avalikul enampakkumisel. Kuigi see korter on poolte laste kodu, ei suudaks kostja hagejale tema osa hüvitada. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõuded, mis olid seotud vallasasjade, isiklike tarbeesemete väljaandmise, eluaseme ainuisikulise kasutamise, kasutuseeliste, üüri- ja kommunaalkulude hüvitamise, saamata jäänud töötasu ja mittevaralise kahju hüvitamisega.
4.Nii hageja kui ka kostja esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Hageja palus tühistada maakohtu otsus osas, milles hagi ei rahuldatud, ja rahuldada hagi tervikuna. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kostja palus tühistada maakohtu otsus osas, milles korter II loeti poolte ühisvarasse kuuluvaks ning otsustati see müüa avalikul enampakkumisel ja saadud raha jagada poolte vahel võrdselt. Kostja palus tühistatud osas teha uus otsus, millega lugeda poolte ühisvarasse korterist II 1/10 hagejale ja 9/10 kostjale ning jätta korter II kostjale, määrata hagejale rahaline hüvitis 5900 eurot ja kohustada hagejat andma asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja kinnistusraamatu kannete muutmiseks vajalikud tahteavaldused. Kui ringkonnakohus leiab, et ei saa uut otsust tühistatud osas teha, palus kostja saata asi tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda ja määrata enda apellatsioonimenetluse kuludena kindlaks esindajakulud 930 eurot.
5.Pooled vaidlesid üksteise apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 29. detsembri 2016. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega poolte ühisomand korterile II lõpetati avaliku enampakkumise ja saadud raha poolte vahel võrdsetes osades jagamise teel. Ringkonnakohus jättis korteri II kostja ainuomandisse, mõistes kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 35 500 eurot ning kohustas hagejat andma tahteavalduse korteri II kostja ainuomandisse üleandmiseks, sellekohase uue kande kinnistusraamatusse tegemiseks ja nõusoleku varasema kande kustutamiseks. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata, kuid muutis otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus rahuldas kostja apellatsioonkaebuse osaliselt, hageja apellatsioonkaebuse jättis aga rahuldamata. Ringkonnakohus keeldus otsusega ka kostja apellatsioonkaebusele lisatud dokumendi (kohtupraktika analüüsi) vastuvõtmisest. Menetluskuludest jättis ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse esitamisest tulenevad kulud hageja kanda, kostja 4(14)
2-14-18828 apellatsioonkaebuse esitamisest tulenevad kulud poolte endi kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja apellatsioonimenetluse kuludena 225 eurot (käibemaksuta). Ringkonnakohus leidis, et maakohus tuvastas poolte esitatu põhjal õigesti, et korter II on omandatud poolte abielu kestel ja tuleb lugeda PKS § 25 alusel ühisvara hulka kuuluvaks. Maakohus ei kasutanud korteri II jagamisel aga kaalutlusõigust kohaselt, kui valis selle jagamise viisiks müümise avalikul enampakkumisel ja raha jagamise võrdsetes osades, mööndes sealjuures, et laste huvides oleks jätta korteri kostjale. Maakohus ei põhjendanud, miks ta leidis, et kostja majanduslik olukord ei võimalda tal hagejale tema osa rahas hüvitada. Kostja sellisele väitele ei tuginenud, arutelu osamaksetena tasumise kohta 15. detsembril 2015 toimunud istungil puudutas võimalikku kompromissi. Maakohus rikkus sellega põhjendamiskohustust. Põhjendatud on jagada korter II selliselt, et jätta see kostjale ja pannes talle kohustuse hüvitada hagejale tema osa rahas, sest hageja ei ole soovinud erinevalt kostjast korterit omandada, samuti on korter II olnud pikemat aega kostja ja poolte ühiste laste elukoht. Hagejat tuleb kohustada andma nõusolek korteri II kostja ainuomandisse andmiseks ja kinnistusraamatus senise omanikukande kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, millega kantakse ainuomanikuna kinnistusraamatusse kostja. Korteri II väärtus tuleb kindlaks määrata võimalikult lähedal kohtulahendi tegemise ajale. Seda kajastab kõige paremini 11. septembril 2015 koostatud eksperdiarvamus, mille järgi on korteri II väärtus 22. mai 2015. a seisuga 71 000 eurot. Käesolevas asjas ei saa abikaasade osade võrdsusest enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse (PKS1995) § 19 lg 2 alusel kõrvale kalduda, sest korter II omandati pärast 1. juulit 2010 ning kõrvalekaldumise alus tekkis samuti pärast nimetatud kuupäeva. Seega peab kostja poolte võrdsusest lähtudes hagejale korteriomandi eest hüvitisena tasuma 35 500 eurot. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et korteri I müügist saadud 47 700 eurot (ringkonnakohtu otsuses ilmselt ekslikult märgitud 47 000 eurot) kuulus kostja lahusvara hulka, sest nimetatud korter omandati abielu kestel ja kuulus seega ühisvarasse. 30. septembril 2002 sõlmisid kostja ja Ühisliisingu AS (hilisema nimega Aktsiaselts SEB Liising, edaspidi SEBL) küll korteri müügilepingu ja liisingulepingu, millega SEBL omandas korteri I (kui vallasasja) ja andis selle sama lepingu alusel kostja kasutusse, kuid korteri omandiõiguse üleandmiseks vajalik notariaalselt tõestatud asjaõigusleping sõlmiti alles 31. oktoobril 2010. Kuivõrd korter I oli poolte ühisvaras, kuulus ühisvarasse ka selle müügist saadud raha. Kui see raha tulnuks hüpoteetiliselt lugeda PKS § 27 lg 2 p 3 alusel kostja lahusvaraks, oleks maakohus rikkunud menetluses selgitamiskohustust. Kostja vastuväidete alusel oleks maakohus pidanud selgitama PKS § 34 lg 2 sisu ning võimalust nõuda ühisvara huvides kasutatud lahusvara väärtuse hüvitamist ühisvara arvel. Hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust tühistada, maakohus ei ole kohaldanud vääralt materiaalõigust ega jätnud kohaldamata norme, mida oleks tulnud asja lahendamisel kohaldada, samuti ei ole maakohus rikkunud menetlusnorme nii, et see võinuks mõjutada asjas tehtud otsust. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid, vastates samas apellatsioonkaebuse väidetele.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni osas, milles kostjalt mõisteti enamsaadud ühisvara eest hageja kasuks välja hüvitis 35 500 eurot, ja saata asi selles osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda ja mõista temalt enda kasuks välja 710 eurot (kassatsioonikautsjon 50 eurot ja esindajakulud 660 eurot (käibemaksuga)). 5(14)
2-14-18828 Kostja arvates finantseeriti korteri II ostmist kostjale kuulunud korteri I müügist saadud rahast, mis kuulus kostja lahusvarasse. Kohaldada tuleb PKS § 34 lg-t 2. Seadus ei välista kõrvalekaldeid abikaasade osade võrdsuse põhimõttest. Hageja ei või nõuda kostjalt hüvitist enam kui 12 000 eurot.
8.Hageja palub jätta kostja kassatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks, paludes tasuna välja mõista 120 eurot (sh käibemaks).
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu osas, milles ringkonnakohus mõistis kostjalt enamsaadud ühisvara eest hagejale hüvitisena välja 23 500 eurot (s.o 12 000 eurot ületavas osas), samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Asi tuleb tühistatud osas saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kostja kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset ja olulisi asjaolusid (I), seejärel aga kohalduvat õigust ja korteri II kuulumist ühisvarasse (II) ning edasi korteri II jagamist ja hüvitise määramist (III). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (IV). I
11.Kolleegium märgib sissejuhatavalt, et hageja on oma nõudeid ja seisukohti menetluses korduvalt ja ebaülevaatlikult muutnud ja täiendanud. Maakohus ei ole selle kohta aga seisukohta võtnud ega kehtestanud pooltele konkreetseid ja selgeid tähtaegasid avalduste ja vastuväidete esitamiseks, suutmata seeläbi menetlust ohjata. Seetõttu on ühisvara jagamise vaidlus kestnud maakohtus ligi kaks aastat.
12.Hageja on menetluse kestel esitanud hulgaliselt erinevaid nõudeid, mitte ainult ühisvara jagamiseks, vaid ka asjade valduse väljanõudmiseks ja väärtuse hüvitamiseks, samuti kasutuseeliste ja kahju hüvitamiseks (vt käesoleva otsuse p 1). Kassatsioonimenetluses on praegu aga üksnes ühisvaras olnud korteri II jagamise nõue.
12.1.Eri ajal on hageja oma nõudeid erinevalt formuleerinud. Lisaks teatas hageja osa nõuetest (nõuded jagada ühisvarana ka sõiduauto Toyota, pesumasin ja külmkapp ning anda välja taldrikud, voodipesu ja rätikud) loobumisest maakohtu 2. veebruari 2016. a istungil (III kd, tl 28, 29). Maakohus ei reageerinud ekslikult aga hageja avaldusele ega lõpetanud nende nõuete osas hagist loobumise tõttu menetlust ei määrusega ega hiljem kohtuotsuses (TsMS § 428 lg 1 p 3, § 429) ega jätnud neid haginõudeid tagasivõtmise tõttu ka läbi vaatamata (TsMS § 423 lg 1 p 2, § 424). Samas ei ole hageja esitanud selle kohta kaebusi ega vastuväiteid. Oma apellatsioonkaebuses uuesti formuleeritud nõuete loetelus (III kd, tl 172 pöördel) hageja neid nõudeid ka enam ei nimetanud. Kassatsioonkaebust ei ole hageja esitanud. Seega saab lähtuda sellest, et nõuded, millest loobumisest on hageja teatanud, ei ole enam menetluse esemeks. 6(14)
2-14-18828
12.2.Hageja nõuded, mis ei puuduta korteri II jagamist ja millest loobumisest ta ka ei ole teatanud (erinevad vallasvaraga seotud nõuded ja hüvitisnõuded), jättis maakohus rahuldamata. Hageja apellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata ja kassatsioonkaebust ei ole hageja esitanud. Seega on kohtuotsus nende nõuete osas TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud. Riigikohus kontrollib kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud (TsMS § 688 lg 1).
13.Hageja ei esitanud tuvastusnõuet lugeda korter II kuuluvaks poolte ühisvara hulka. Ometigi lahendas maakohus sellise nõude otsuse resolutsioonis. Pooled ei ole maakohtu otsust selles osas ka vaidlustanud. Kuigi see tuvastuslik järeldus sisaldub ka kohtu otsustuses korteri II kui ühisvara eseme jagamise kohta ja sisuliselt on tegu vaid lahendi n.ö tehnilise liialdusega, siis korrektne otsuse resolutsioonis sellise nõude väljendamine haginõuet esitamata ei ole. Kohus ei või otsuses teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud (TsMS § 439).
14.Korteri II palus hageja müüa avalikul enampakkumisel ja jagada saadud raha poolte vahel võrdselt või jätta korter II kostjale, kohustada hagejat andma tahteavaldused selleks vajaliku asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks ning kohustada kostjat tasuma hagejale hüvitist 35 500 eurot.
14.1.Maakohus rahuldas hageja esimese alternatiivnõude, ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebusest lähtudes teise (olgugi et mõistis kostjalt raha välja maksmiseks kohustamise asemel nagu taotles hageja). Kostja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse kassatsioonkaebuses üksnes väljamõistetud hüvitise suuruse osas, vaidlustamata hüvitise väljamõistmist kui sellist. Seega on ringkonnakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud nii osas, milles otsustati jätta korter II kostjale, kui ka osas, milles kohustati hagejat andma tahteavaldus asjaõiguslepingu sõlmimiseks (olgugi et maakohtu otsuse resolutsioonis on see sõnastatud mõneti ebamääraselt) kui nõusolek kinnistusraamatu omanikukande muutmiseks. Kassatsioonimenetluses on vaidluse all üksnes kostjalt väljamõistetava hüvitise suurus.
14.2.Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et põhimõtteliselt ei ole õige jätta ühis- või kaasomandis olevat kinnisasja ühe ühis- või kaasomaniku ainuomandisse suurema hüvitise maksmise vastu, kui viimane on valmis ja võimeline maksma (vt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p-d 23, 25). Samuti ei ole vähemasti üldjuhul põhjendatud mõista hüvitist kinnisasja omandamiseks õigustatud kaasomanikult välja, vaid raha maksma kohustatud ühis- või kaasomaniku omaniku muutmise tahteavalduste andmine tuleks otsuses siduda raha saamisega võlaõigusseaduse (VÕS) § 110 lg 5 mõttes (vt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 26). Käesolevas asjas ei ole kummastki põhimõttest lähtutud. Samas ei ole kostja esitanud vastuhagi korteri II jagamiseks ning ta ei ole ka korteri II talle jätmist ringkonnakohtu otsuses vaidlustanud, vaidlustades kassatsioonkaebuses üksnes väljamõistetud hüvitise suurust. Selliselt on kostja võtnud riski, et ta ei pruugi olla võimeline kohtuotsust täitma, kui väljamõistetud hüvitise maksmine käib talle üle jõu, ja hageja võib algatada tema vastu täitemenetluse hüvitise väljamõistmiseks.
14.3.Samas on hageja oma nõude korteri II kostjale jätmiseks formuleerinud selliselt, et on võimalikuks saanud olukord, kus tema tahteavaldused kostja korteri II ainuomanikuks saamiseks on asendatud, kuid hüvitise saamist ei ole veel otsustatud. Selles olukorras on hagejal vajadusel 7(14)
2-14-18828 võimalik taotleda edasises menetluses muu hulgas hagi tagamist oma rahalise nõude osas, taotledes korterile II nt kohtuliku hüpoteegi seadmist.
15.Pooled ei vaidle kassatsioonimenetluses järgmiste oluliste asjaolude üle: • pooled sõlmisid abielu 30. mail 2005 ja see lahutati Harju Maakohtu 3. detsembri 2013. a otsuse alusel, mis jõustus 3. jaanuaril 2014; • 30. septembril 2002 sõlmis kostja SEBL-i ja korteri I müüjaga notariaalselt tõestatud müügija liisingulepingu, mille alusel omandas SEBL liisinguandjana müüjalt korteri I kui vallasasja ja andis selle kostja kasutusse, andes talle õiguse perioodiliste liisingumaksete tasumise vastu korter I 310 000 krooni eest (lisaks intress) omandada (I kd, tl 90–100); • kostja tasus liisingulepingu sõlmimisel korteri I eest ettemaksena 15 000 krooni ja sissemaksena 43 900 krooni ning liisingumaksetena poolte abiellumiseni 88 356 krooni; • kostja pangakontol oli enne abiellumist 75 071 krooni; • pärast korteri I kinnistamist SEBL-i nimele ja liisingumaksete tasumist sõlmisid SEBL ja kostja 31. märtsil 2010 (ringkonnakohtu otsuse p-s 41 vääralt märgitud 31. oktoobril 2010) asjaõiguslepingu korteri I omandamiseks (I kd, tl 102–108), korter I kanti kinnistusraamatus kostja nimele; • 23. augustil 2013 sõlmis kostja müüjana korteri I müügilepingu (müügihind 47 700 eurot) ja omandi üleandmise asjaõiguslepingu (I kd, tl 121–136); • 2. mail 2013 sõlmis kostja müüjaga notariaalselt tõestatud müügilepingu korteri II omandamiseks 59 000 euro eest (I kd, tl 7–13), millest 47 700 eurot (kohtuotsustes ja kassatsioonkaebuses nimetatud ka 47 000 eurot) tasuti korteri I müügist saadud raha eest, ühisvara arvel tasuti ettemakse 5900 eurot ja sissemakse sularahas 5400 eurot; • 30. augustil 2013 sõlmis kostja müüjaga korteri II omandamiseks asjaõiguslepingu (I kd, tl 109–113), korteri II ühisomanikena kanti kinnistusraamatusse hageja ja kostja; • korteri II väärtus oli 22. mai 2015. a seisuga 71 000 eurot. II
16.Vaidlustamata asjaoludel sõlmiti poolte abielu 30. mail 2005 ja see lõppes lahutusega
3.jaanuaril 2014. Abielust tulenevatele suhetele kohaldus enne 1. juulit 2010 PKS1995 ja pärast seda PKS (PKS § 210 lg 1). Enne 1. juulit 2010 kehtis poolte varalistele suhetele ühisvararežiim (PKS1995 § 14 jj), 1. juulist 2010 kohaldus poolte varasuhtele PKS §-des 25 jj reguleeritud sarnase sisuga varaühisus (PKS § 211 lg 1).
16.1.PKS § 210 lg 2 esimese lause järgi kohaldub enne 1. juulit 2010 omandatud ühisvara koosseisu määramisele PKS1995, pärast seda omandatud ühisvara koosseisu määramisele aga PKS (PKS § 210 lg 1) (vt nt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 9; 27. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-16, p 16). See tähendab, et kui üks või teine abikaasa soetas abielu kestel enne 1. juulit 2010 mingi eseme, tuleb selle otsustamisel, kas ese kuulub lahusvara või ühisvara hulka, kohaldada PKS1995.
16.2.Kuna ühisvara jagamise hagi esitati pärast PKS-i jõustumist 1. juulil 2010, kohaldub ka enne seda kuupäeva soetatud ühisvara jagamisele PKS § 211 lg 1 järgi PKS (vt ka nt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 9; 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 16).
8(14)
2-14-18828
17.Abielu kestel poolte kui abikaasade omandatud vara oli üldjuhul ühisvara PKS 1995 § 14 lg 1 järgi ja on seda ka PKS § 25 järgi. Ühisvara koosseis määratakse PKS § 37 lg 11 järgi kindlaks varasuhte lõppemise seisuga. Pooled ei vaidle korteri II kuuluvuse üle nende ühisvarasse. Kuna korter II omandati abielu ajal 2013. a-l, eeldatakse ka seaduse järgi selle kuulumist ühisvarasse (PKS § 27 lg 6 esimene lause). Korteri lugemisel ühis- või lahusvaraks ei ole määrav kinnistusraamatu kanne ühe või mõlema abikaasa omanikuna sissekandmise kohta. Ühisvarasse kuuluv asi kuulub ka abikaasade ühisomandisse. III (A)
18.Ühisvara jagamise nõude aluseks on PKS § 37 lg 1. Ühisvara jagamisele kohalduvad kaasomandis oleva asja jagamise sätted kaasomandi lõpetamisel (PKS § 37 lg 3, asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 6, § 77 lg-d 1 ja 2) (vt ka nt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 20).
19.Kassatsioonimenetluses ei ole vaidluse all korteri II kuulumine poolte ühisvarasse ega ka jagamise viis, milleks on korteri II jätmine kostjale II. Vaidluse all on üksnes korteri II eest tasumisele kuuluva hüvitise suurus. Hageja leiab, et korteri II kostjale jätmisel on põhjendatud kohustada kostjat tasuma hagejale hüvitist 35 500 eurot, mis vastab poolele korteri II turuväärtusest. Kostja leiab, et kuna korter II omandati peamiselt korteri I müügist saadud raha arvel ning korter I ja selle müügist saadud 47 700 eurot kuulusid kostja lahusvarasse, ei ole põhjendatud korteri II jagamine võrdsetes osades.
20.Ühisvara jagatakse PKS § 37 lg 3 järgi abikaasade vahel võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Seega on õige lähtekoht, et korteri II kui ühisvara hulka kuuluva eseme jagamisel peaks kostja, kellele korter II jäeti, hüvitama hagejale poole selle väärtusest. Ometigi ei ole see reegel absoluutne ning esmajoones PKS § 34 võimaldab võrdsuse põhimõtet õiglusest lähtudes korrigeerida.
21.Kohtud on kostja väiteid hinnates põhjendamatult jätnud tähelepanuta PKS § 34 lg 2, mille järgi kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel.
21.1.Kostja ongi kogu aeg menetluses väitnud, et korteri II soetamiseks kasutati olulises osas tema lahusvara, ja on esitanud ka vastavad arvestused, mis ulatuses tuleks hageja hüvitisnõuet vähendada. Kolleegiumi arvates saab kostja väiteid pidada PKS § 34 lg 2 järgse nõude esitamiseks tasaarvestusavaldusena (VÕS § 197 lg 1 mõttes) hageja hüvitisnõudega. Kohtud on selle ekslikult tähelepanuta jätnud, lähtudes sellest, et hüvitisnõude vähendamiseks ei ole kostja esitatud väidetel alust. Ei ole määrav, et kostja ei ole ise oma nõuet ega tasaarvestusele tuginemist selgelt sellisena formuleerinud. Tema tahe on piisavalt mõistetav ning kehtiva õiguse alusel saab tema väiteid hinnata vaid PKS § 34 lg 2 kontekstis. Rahalise vastunõude esitamiseks rahalisele nõudele ei pea esitama vastuhagi. Riigikohus ei ole seotud kassatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega (TsMS § 688 lg 2). 9(14)
2-14-18828
21.2.Kassatsioonkaebuses leiab kostja, et hagejal ei ole tuvastatud asjaoludel õigus nõuda talt hüvitist enam kui 12 000 eurot (IV kd, tl 81 pöördel). Sellest järeldub, et tema väidetud tasaarvestuse ulatus on 23 500 eurot (35 500 – 12 000) ehk kostja väitel on tal tasaarvestuseks kasutatav PKS § 34 lg 2 järgne nõue vastavas ulatuses, mis on aga jäänud tähelepanuta.
21.3.Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus hüvitise väljamõistmise osas osaliselt (s.o 23 500 euro ulatuses ehk 12 000 eurot ületavas osas) tühistada. Kolleegium ei saa hüvitisnõuet TsMS § 688 lg-test 3–5 tulenevalt ise lahendada, kuna selleks tuleb tuvastada asjaolusid ja hinnata tõendeid. Asja uuel läbivaatamisel tuleb hüvitisnõuet tühistatud osas uuesti hinnata. Kolleegium ei näe põhjust tühistada ringkonnakohtu otsus hüvitise maksmise osas tervikuna, kui kostja ei ole 12 000 euro maksmise kohustuse osas maakohtu otsuse vaidlustamiseks põhjendusi esitanud. (B)
22.Kolleegiumi arvates ei tule PKS § 34 lg-t 2 mõista selliselt, et lahusvara ühisvara huvides kasutanud abikaasa saaks n.-ö mehaaniliselt nõuda ühisvara huvides kasutatud lahusvara hüvitamist ühisvara arvel. Hüvitada tuleb ühisvara huvides kasutatud lahusvara väärtus, mitte aga lihtsalt lahusvarast tehtud kulutused.
22.1.Kulutuste hüvitamisel n.ö nominaalsummas osaleksid ühisvara soetamisse panustanud abikaasad ühisvara väärtuse tõusus või languses põhjendamatult erinevalt. Kui osaliselt lahusvara arvel ühisvarasse soetatud korter kahjustub (nt tulekahju tulemusena) või kui selle väärtus langeb turuolukorra muutumise tõttu, saaks lahusvaraga korteri soetamisse panustanud abikaasa ühisvara jagamisel oma panuse riskivabalt tagasi ja languses osaleks ainult n.ö ühisvaraline panus. Teisalt kui korteri väärtus turuolukorra muutumise tõttu aga tõuseb, lahusvaraline panus väärtuse tõusus ei osaleks, kuna see tuleks hüvitada panuse nominaalses väärtuses.
22.2.Seetõttu tõlgendab kolleegium PKS § 34 lg-t 2 selliselt, et lahusvara arvel konkreetsesse eristatavasse ühisvara eseme soetamisse panustades kuulub ühisvara huvides panustatud lahusvara väärtus hüvitamisele selles suhtes, milles ühisvara ese vastavalt lahus- ja ühisvara arvel soetati. Kuivõrd PKS § 34 lg 2 alusel esitatava nõude sisu on lahusvara arvel ühisvara huvides tehtud kulutuste väärtuse hüvitamine, peab õigustatud isik tõendama lahusvara arvel tehtud kulutuste väärtuse.
23.Seega kui lähtuda kostja väidetest, et korter II soetati 59 000 euro eest, millesse 47 700 euro ulatuses panustas kostja lahusvara ja 11 300 euro ulatuses panustati ühisvara (5900 eurot ettemaksena ja 5400 eurot sularaha sissemaksena), tähendab see, et ühisvara arvel panustati korterisse II 19,15% ja kostja lahusvara arvel 80,85%. Kostja väidetest lähtudes tuleks selles proportsioonis hüvitada ühisvara arvel ka ühisvara huvides kasutatud lahusvara väärtus, st 80,85% korteri II väärtusest, s.o 71 000 eurost. Selle arvestuse järgi oleks kostjal õigus ühisvara arvel saada hüvitatud 57 403 eurot 50 senti. Kui korter II jääb kostjale, peaks ta hüvitama sellest hagejale poole ühisvarapanuse väärtusest, s.o 6798 eurot 25 senti (71 000 * 0,1915 : 2). Selliselt osaleksid abikaasad korteri II väärtuses samadel alustel ühis- ja lahusvaralise panuse suhtega.
10(14)
2-14-18828
24.Asja uuel läbivaatamisel tuleb aga hinnata kostja väiteid ja kindlaks teha, kas ja millises ulatuses oli korteri II ostmisse panustatud raha kostja lahusvaraks. Kolleegium seda ise tuvastada ei saa. Pooled ei vaidle, et enamus korteri II ostmiseks kasutatud rahast saadi korteri I müügist. Kuna korter I müüdi abielu ajal 2013. a-l, saab selle arvel saadud raha pidada PKS § 27 lg 2 p 3 järgi kostja lahusvaraks, kui korter I kuulus kostja lahusvarasse. Kas korter I kuulus kostja lahusvarasse, tulebki asja uuel läbivaatamisel selgeks teha. (C)
25.Tuvastatud asjaoludel on ringkonnakohtu järeldus, et korter I kuulus poolte ühisvarasse (ringkonnakohtu otsuse p 41) põhjendamata. Ringkonnakohus järeldas seda üksnes asjaolust, et asjaõigusleping korteri I omandamiseks sõlmiti ja korter I omandati seega abielu ajal ning et tähendust ei ole kostja korteri I ainuomanikuna kinnistusraamatusse kandmisel. Omandamise õigusliku alusena viitas ringkonnakohus PKS1995 § 14 lg-le 1. Ringkonnakohus jättis esmajoones tähelepanuta PKS1995 § 15 lg 1 ja § 19 lg 2 p 3 ega hinnanud seetõttu korteri I omandamise asjaolusid tervikuna.
26.Tuvastatud asjaoludel läks korteri I omandiõigus SEBL-ilt üle 2010. a-l poolte abielu ja PKS 1995 kehtivuse ajal, kuna siis sõlmiti asjaõigusleping korteri I omandamiseks ja kinnistati korter I kostja nimele (AÕS § 641). Korteri I ühisvaraks lugemist ei välista kostja ainuomanikuna kinnistusraamatusse kandmine. Samas ei vaielda, et korteri I omandamise võlaõiguslikuks aluseks oli enne hageja ja kostja abielu kostja ja SEBL-i vahel 2002. a-l sõlmitud (notariaalselt tõestatud) liisinguleping, mille alusel omandas SEBL liisinguandjana korteri I kui vallasasja müüjalt ja andis selle kostja kasutusse, andes talle õiguse perioodiliste liisingumaksete tasumise vastu korter 310 000 krooni eest (lisaks intress) omandada. Korter I omandatigi liisingumaksete tasumise tulemusena, sisuliselt väljaostmisena.
27.Liisingulepingust tulenes kostjale seega enne abiellumist varaline õigus korteri I omandamiseks liisingumaksete tasumise vastu. See varaline õigus kuulus PKS 1995 § 15 lg 1 järgi kahtluseta kostja lahusvarasse. Kolleegiumi arvates ei muutnud selle õiguse olemus vallasasjast korteri kinnistamine liisingulepingu tähtaja jooksul (vt korteri kinnistamise tähenduse kohta nt Riigikohtu 11. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 8; 7. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-09, p 13; 8. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-09, p 10). Kolleegium tõlgendab PKS1995 § 15 lg-t 1 selliselt, et kostja ei kaotanud lahusvaras olnud liisingulepingust tulenevat korteri I omandamisõigust korteri omandiõiguse üleandmisel, kui liisingumaksed olid tasutud, st liisingulepingujärgsed kostja kohustused täidetud. Sisuliselt oli tegemist enne abiellumist omandatud varaga, majanduslikult kuulus korter I liisinguvõtjast kostjale omandamisõiguse kaudu. Abikaasadevahelisel ühisvara õiglasel jagamisel on olulisem majanduslik panustamine, mitte niivõrd juriidiline kuuluvus. Vara lugemine lahus- ja ühisvarasse ja hüvitisnõuded ei tohiks sõltuda olulises osas sellest, milline vara omandamise finantseerimise viis valitakse. Kui korter I oleks omandatud eluasemelaenuga, oleks selle omandiõigus juba enne abiellumist antud üle kostjale ja laenu tagamiseks seatud korterile I pandiõigus laenuandja kasuks, samas oleks kostja samamoodi abielu kestel tasunud krediidimakseid. Ebaõiglane oleks ka tulemus, kus liisingumaksete maksmise kohustus oleks vaid lepingu järgi kohustatud abikaasal, kuid nende alusel saadud eseme omandavad mõlemad. 11(14)
2-14-18828 Kehtivas õiguses saab vähemalt kapitalirendi tüüpi liisingu puhul lugeda väljaostuõiguse lahusvarasse kuulumisel sinna kuuluvaks ka selle alusel omandatud eseme PKS § 27 lg 2 p 3 järgi.
28.Eelnev ei tähenda siiski seda, et ka korteri I müügist saadud raha tuleks tingimata lugeda tervikuna kostja lahusvaraks. Asja uuel läbivaatamisel tulebki seda hinnata.
28.1.Riigikohus on leidnud, et PKS § 210 lg 2 järgi saab ühisvara ka PKS-i järgi jagades arvestada PKS1995 järgi abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010 (vt nt Riigikohtu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 14; 27. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-16, p 29). Kolleegiumi arvates tuleks seda silmas pidada ka sama vara arvel soetatud muu vara jagamisel. Vastasel juhul sõltuks vara jagamise tulemus ebaõiglaselt juhuslikust ajahetkest, mis ajal mingi vara võõrandati.
28.2.Esiteks võimaldas PKS1995 § 14 lg 2 kohtul tunnistada abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Teiseks võimaldas PKS1995 § 19 lg 2 p 4 kohtul vara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel. Kolmandaks võimaldas PKS1995 § 19 lg 2 p 3 kohtul vara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Kehtivas õiguses võimaldavad omandisuhteid rahaliste nõuetega sarnaselt õiglasema tulemuse saavutamiseks korrigeerida PKS § 27 lg 3 ja § 34.
28.3.Arvutuskäik PKS § 34 lg 2 alusel hüvitise arvestamiseks lähtub samadest alustest nagu PKS1995 § 19 lg 2 alusel ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumine. Kolleegium on varasemas praktikas PKS1995 § 19 lg 2 kohaldamise aspektist selgitanud, et abikaasade osade määramiseks tuleb lahutada kogu ühisvarast maha osa, mille ulatuses on poolte võrdsusest kõrvalekaldumine põhjendatud, ning ülejäänud ühisvara väärtus jagada kahega. Poolte võrdsusest kõrvalekaldumise osa tuleb seejärel õigustatud abikaasa osale taas juurde liita. Selliselt arvutatud osadest tuleb vastavalt lähtuda ka ühe või teise abikaasa kasuks hüvitise väljamõistmisel (vt Riigikohtu 27. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-16, p 31).
28.4.Kolleegiumi arvates tuleb korteri I müügist saadud raha ühis- või lahusvarasse arvamise lahendamiseks otsustada esmalt hüpoteetiliselt, millised rahalised nõuded oleksid ühisvara jagamisel tekkinud korteri I omandamisest. Seejuures on oluline, et liisingumakseid korteri I omandamiseks tehti tuvastatud asjaolude järgi nii enne poolte abiellumist kui ka pärast seda ning neid tehti nii enne
1.juulit 2010 kui ka pärast seda, st nii PKS1995 kui PKS-i kehtivuse ajal. Seejuures saab kolleegiumi arvates lähtuda korteri I omandamiseks ühis- ja lahusvara arvel tehtud liisingumaksete suhtest. Seda võimaldab PKS1995 § 19 lg 2 p 4. Kehtivas õiguses annaks sarnase aluse PKS § 34 lg 1, mille järgi, kui ühisvara valitsema õigustatud abikaasa kasutab ühisvara oma lahusvara huvides, peab ta kasutatud vara väärtuse hüvitama ning hüvitis arvatakse ühisvara hulka. Riigikohus on ka varem leidnud, et liisingulepingu majanduslikku eesmärki ja poolte õigustatud huve on ühisvara jagamisel arvesse võetud siis, kui hinnatakse korteri omandamiseks ühisvara ja lahusvara arvel tehtud liisingumaksete suhet vara väärtusesse praegusel ajal (vt Riigikohtu
16.detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-09, p 12; 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas 12(14)
2-14-18828 nr 3-2-1-14-17, p 43.2). See kehtib nii sale and lease back lepingu kui ka tavalise liisingulepingu puhul. Enne abielu tehtud liisingumaksed on tasutud lahusvara arvel. Kuna abielu kestel soetatud vara on eelduslikult ühisvara, saab kolleegiumi arvates abielu kestel tehtud maksete osas eeldada, et need on tasutud ühisvara arvel, kuid poolel on võimalik tõendada, et ta tasus liisingumakseid lahusvara arvel.
29.Kostja on enda väitel panustanud korteri I omandamisse ettemaksena 15 000 krooni, sissemaksena 43 900 krooni, abiellumiseni tasutud liisingumaksetena 88 356 krooni ja enne abiellumist pangakontol olnud raha arvel 75 071 krooni, st lahusvara arvel kokku 222 327 krooni. Oma arvestustes on kostja võrrelnud tasutud summasid korteri ostuhinnaga 310 000 krooni (I kd, tl 85, 86). See on aga põhjendamatu, sest aluseks tuleb võtta korteri I soetamiseks tehtud kõik maksed, sh intressimaksed. Seega tuleb arvestuse aluseks võtta brutokrediidisumma, st raha, mida liisingulepingu alusel on kokku liisinguandjale makstud, ja teha kindlaks ühis- ja lahusvara arvel tehtud maksete osakaal selles.
29.1.Kui kokku tasuti korteri I omandamiseks kogu liisingulepingu p-s 11.1 nimetatud brutokrediidi summa 547 602 krooni 42 senti, millest kostja lahusvara arvel 222 327 krooni ja ühisvara arvel 325 275 krooni 42 senti, tasuti korteri I omandamiseks kostja lahusvara arvel 40,6% ja poolte ühisvara arvel 59,4%.
29.2.Sellises suhtes (40,6% lahusvara ja 59,4% ühisvara) peaks neil andmetel hageja hüvitusnõuet arvestades olema lahus- ja ühisvara osalus ka korteri I müügisummas 47 700 eurot, st kostja lahusvarasse kuulunuks selle arvestuse järgi sellest 19 366 eurot 20 senti ja poolte ühisvarasse 28 333 eurot 80 senti. Kui selliselt korrigeerida arvutust korteri II väärtuses osalemisest (vt otsuse p 23), tähendaks see, et korteri II soetamisse 59 000 euro eest panustas kostja lahusvaraga 19 366 eurot 20 senti ja ühisvara panustati sinna 39 633 eurot 80 senti (28 333,80 + 11 300). See tähendab, et ühisvara arvel panustati korterisse II 67,18% ja kostja lahusvara arvel 32,82%. Selles proportsioonis ühisvara huvides kasutatud kostja lahusvara väärtuseks oleks 23 302 eurot 20 senti (32,82% 71 000 eurost). Kui korter II jääb kostjale, peaks ta nende lähteandmete järgi hüvitama hagejale poole ühisvarapanuse väärtusena 23 848 eurot 90 senti (71 000 * 0,6718 : 2).
29.3.Kolleegium rõhutab, et eelnimetatud arvutused on näitlikud ja põhinevad tõendamata hüpoteetilistel lähteandmetel. Asja uuel läbivaatamisel tuleb esitatud asjaolude alusel tuvastada kostja ühisvara huvides kasutatud lahusvara väärtus, esmajoones palju liisingumakseid korteri omandamiseks kokku tehti ning palju makseid sellest tegi kostja lahusvara arvel. Selle järgi tuleb teha ka arvutused. IV
30.Kolleegium soovitab pooltel ka kaaluda kompromissiga asja lahendamist.
31.Kuivõrd ringkonnakohtu otsus osaliselt tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline suurus TsMS § 173 lg 3 teise lause ja TsMS § 174 lg 6 järgi ringkonnakohtu otsustada. Kulud on mõistlik jaotada ja kindlaks määrata asja tervikuna lahendamisel, mitte jõustunud osas eraldi.
32.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada. Kautsjonit ei saa välja mõista hagejalt, nagu taotleb kostja. 13(14)
2-14-18828
33.Kolleegium leiab, et E. G-le riigi õigusabi korras määratud esindaja avaldus määrata tasu suuruseks 120 eurot (sh käibemaks) on põhjendatud ja tuleb rahuldada, lähtudes riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-dest 22 ja 23 ja justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ §-st 5 ja § 10 lg-st 3. Tasu maksab advokaadile RÕS § 24 alusel välja Eesti Advokatuur. Tambet Tampuu
Peeter Jerofejev
Villu Kõve
Eriarvamus: 2-14-18828/114
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.