Eesistuja Villu Kõve, liikmed Ants Kull ja Peeter Jerofejev
Kohtuasi
Anneli Vinkli hagi Osaühingu Saare Arendusbüroo Grupp vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2013/5032
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 14. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-37777
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Anneli Vinkli kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
6000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Anneli Vinkel, esindaja vandeadvokaat Tarmo Repp Kostja Osaühing Saare Arendusbüroo Grupp (registrikood 10404902), esindaja vandeadvokaat Andrus Kattel
Asja läbivaatamise kuupäev
23. märts 2015, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-37777 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
1.Anneli Vinkel (hageja) esitas 14. augustil 2013 Harju Maakohtule Osaühingu Saare Arendusbüroo Grupp (kostja) vastu hagi, milles palus tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 022/2013/5032. Samuti palus hageja hagi tagamiseks täitemenetluse peatada. Harju Maakohus peatas 15. augusti 2013. a määrusega hagi tagamise korras täitemenetluse kuni hagi kohta tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Hagiavalduse kohaselt mõisteti tsiviilasjas nr 2-12-8729 tehtud 26. juuni 2013. a määrusega hagejalt ja Aldo Vinklilt kostja menetluskulude katteks välja 5445 eurot 52 senti. Kostja on pöördunud selle
nõude täitmiseks kohtutäituri poole. Hageja on täitemenetluses võlgnik, Aldo Vinkli suhtes on
17.septembril 2012 välja kuulutatud pankrot. Hageja leidis, et nimetatud nõude sundtäitmine tuleb tunnistada lubamatuks, sest hageja tasaarvestas kostja menetluskulude nõude hageja menetluskulude nõudega kostja vastu. Kostjalt mõisteti tsiviilasjas nr 2-11-31408 tehtud lahendiga hageja ja Aldo Vinkli kasuks välja 6315 eurot 13 senti. Tasaarvestamise asemel erinevatel aegadel täitemenetluse korraldamine võib viia olukorrani, kus ühe isiku nõue saab rahuldatud, aga teisel mitte. Tsiviilasjas nr 2-11-31408 tehtud määrusest nähtub, et menetluskulud on mõistetud välja hageja ja Aldo Vinkli kasuks, kuid tuleb üle kanda OÜ-le Hermastu Kinnisvara (Hermastu), mis tähendab, et menetluskulude käsutamise õigus, sh tasaarvestamise õigus, on eelkõige hagejal, selleks pole vaja Hermastu nõusolekut.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Hagejal ei ole kostja vastu nõuet, mida ta saaks tasaarvestada. Kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-11-31408 ei ole jõustunud. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
17.oktoobril 2013 maakohtu määruse osaliselt, vähendades hüvitise 2229 euro 43 sendini. Lisaks peab selle määruse kohaselt kostja väljamõistetu tasuma Hermastule. See tähendab, et kostjal ei ole rahalist kohustust hageja vastu. Hageja ei ole kostjale tasaarvestusavaldust esitanud. Kostja sai selle kohtult koos hagimaterjalidega alles 24. augustil 2013. Menetluskulude hüvitis kuulub Aldo Vinkli pankrotivarasse.
3.Harju Maakohus jättis 30. jaanuari 2014. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus tühistas varem kohaldatud hagi tagamise abinõu. Maakohtu otsuse kohaselt esitas hageja hagi lisana kostjale 14. augusti 2013 tasaarvestusavalduse, mille kohaselt tasaarvestab kostja nõutud 5445 eurot 52 senti hageja kasuks välja mõistetud 6315 euro 13 sendi suuruse nõudega. Tsiviilasjas nr 2-11-31408 mõistis Tallinna Ringkonnakohus
17.oktoobri 2013. a määrusega praeguse asja kostjalt Aldo Vinkli ning praeguse asja hageja kasuks välja menetluskulu 2229 eurot 43 senti ning kohustas kostjat kandma väljamõistetud menetluskulu Hermastu arvelduskontole. Maakohus leidis, et menetluskulude käsutamise õigus, sh tasaarvestamise õigus, on eelkõige hagejal ning selleks ei ole vaja Hermastu nõusolekut. Hageja tasaarvestusavalduses märgitud aktiivnõue ei olnud tasaarvestusavalduse esitamise ajal, s.o 14. augustil 2013 sissenõutav, kuivõrd Tallinna Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2013. a määrusega tsiviilasjas nr 2-11-31408 on muudetud Pärnu Maakohtu 12. augusti 2013. a määrust. Seega sai hageja kostja vastu esitada tasaarvestusavalduse pärast Tallinna Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2013. a määruse jõustumist, s.t pärast 13. jaanuari 2014. Tasaarvestamisavalduse tegemise ajal ei olnud hagejale veel teada, millises summas on tal õigus kostjaga nõudeid tasaarvestada. Hageja saab tasaarvestada üksnes enda nõuet kostja vastu, mitte Aldo Vinkli nõuet kostja vastu, nagu ta on ekslikult 14. augusti 2013. a avalduses teinud. Tasaarvestuse tegemiseks peab tasaarvestav pool esitama tasaarvestusavalduse ning tasaarvestus jõustub, kui teine pool on tasaarvestusavalduse kätte saanud. Praeguses tsiviilasjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiavalduse esitamisel ei olnud hageja tasaarvestusavaldus kostjale kätte
toimetatud. Seega puudus eeldus sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 järgi, s.o nõue ei olnud hagi esitamise ajal tasaarvestatud. Täitemenetlust alustati
31.juulil 2013 ning vaidlust ei olnud selle üle, et hageja sai täitmisteate koos täitedokumendiga kätte
5.augustil 2013. Pooled ei vaielnud ka selle üle, et tasaarvestusavalduse sai kostja kätte koos hagiavaldusega. Seega toimetati tasaarvestusavaldus kostjale kätte pärast seda, kui hageja oli kätte saanud täitmisteate. Riigikohus leidis asjas nr 3-2-1-104-10, et TMS § 221 lg-te 2 ja 3 koostoimest tulenevalt on tasaarvestuse vastuväide lubatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel üksnes siis, kui tasaarvestus on tehtud pärast kohtulahendi jõustumist, kuid enne täitmisteate kättetoimetamist. Lisaks leidis hageja, et kostja ei käitunud täitemenetluse alustamist taotledes kooskõlas heade kommetega. Kostja andis hagejale aega täita kohustus vabatahtlikult enne täitemenetluse algatamist. Hageja kohustust ei täitnud. Kohased ei ole hageja väited selle kohta, et erinevatel aegadel täitemenetluse korraldamine võib viia olukorrani, kus ühe isiku nõue saab rahuldatud aga teisel mitte ning seda veel kostja majanduslikku olukorda arvestades. Millegagi ei ole tõendatud, et kostja poleks suuteline hageja nõuet rahuldama. Ainuüksi hageja viited kostja majandustulemustele ei ole asjakohased. Lisaks on kostjal jätkuvalt nõue hageja vastu.
4.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada või saata asi tagasi maakohtule uueks arutamiseks. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 14. oktoobri 2014. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu menetluskulud jäid hageja kanda. Maakohus leidis põhjendatult, et hageja aktiivnõue ei olnud tasaarvestuse tegemise ajal sissenõutav, mistõttu tasaarvestus ei ole kehtiv. Ebaõige on hageja seisukoht, et menetluskulud mõistetakse välja TsMS § 173 lg 1 alusel kohtuotsusega. Kohtuotsusega otsustatakse üksnes menetluskulude jaotus menetlusosaliste vahel. Sellest lahendist ei tulene veel hageja rahaliselt kindlaks määratavat nõuet kostja vastu. Menetluskulud mõistetakse välja eraldi määrusega. Asjakohane on ka maakohtu viide Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-104-10, vaatamata sellele, et nimetatud lahend on tehtud täitemenetluse seadustiku enne 5. aprilli 2011 kehtinud redaktsioonist juhindudes, mil kehtis sundtäitmise hagi esitamiseks 30-päevane hagi aegumistähtaeg alates täitmisteate kättetoimetamisest. Riigikohtu järeldus, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi aluseks saab olla üksnes selline tasaarvestus, mis on tehtud enne täitmisteate kättetoimetamist võlgnikule, ei ole seotud hagi aegumistähtaja pikkusega. Maakohus hindas hagi aluseks olevat hageja 14. augusti 2013. a tasaarvestusavaldust ja leidis põhjendatult, et tasaarvestus ei ole kehtiv, mistõttu sundtäitmine on lubatav. Sundtäitmine ei muutunud lubamatuks hagejal nõude tekkimise tõttu kostja vastu menetluse kestel. Kostja majanduslik seisund ei ole tasaarvestuse kehtivuse hindamisel oluline.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja rahuldada uue otsusega hagi või alternatiivselt saata asi tagasi uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Kaebuse kohaselt on kohtud valesti mõistnud TMS § 221 olemust ja Riigikohtu lahendit asjas nr 3-21-104-10, mis tehti enne 5. aprilli 2011 kehtinud TMS redaktsiooni kohta. Sellest ajast on varem TMS-s kehtinud piirangud kõrvaldatud ning laiendatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise võimalusi. Menetluskulud mõistetakse välja kohtuotsusega ja seega ei ole asjakohane maakohtu väide, et hagejal ei ole kostja vastu võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 lg 1 kohast nõuet. Lisaks jõustus ringkonnakohtu määrus menetluskulude väljamõistmise kohta praeguse hagi menetlemise ajal ning tasaarvestuse eeldused olid täidetud. Sundtäitmise oleks saanud tunnistada lubamatuks osaliselt. TMS § 221 eesmärk on välistada olukord, et toimuks mitu ajaliselt erinevat täitemenetlust poolte vahel, mh et ei müüdaks kahe isiku vara. Kohtud on jätnud hindamata kostja majandusliku seisundi.
7.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Tasaarvestusolukorda ei ole, sest kostja ei ole kohustatud maksma hagejale, vaid Hermastule. Hagi rahuldamine on vastuolus pankrotiseadusest tuleneva keeluga, nõude käsutamise õigus oleks Aldo Vinkli pankrotihalduril.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
9.Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise õiguslik alus on TMS § 221 lg 1, mille järgi võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine ja seda iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet (vt nt Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-164-12, p 16). Hagi rahuldamise tagajärjena peab kohtutäitur TMS § 48 p 4 alusel täitemenetluse lõpetama. Hagi on võimalik rahuldada ka nii, et sundtäitmine tunnistatakse lubamatuks osaliselt (vt nt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-190-13, p 16). Sel juhul ei ole alust täitemenetlust täielikult lõpetada.
10.Kui täitedokumendiks on kohtulahend, piirab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist oluliselt TMS § 221 lg 2. Viidatud normi kohaselt on TMS § 221 lg-s 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. TMS § 221 lg 2 eesmärk on takistada olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus
avataks uuesti täitemenetluse käigus. Jõustunud kohtulahendit on erandjuhtudel võimalik tühistada vaid teistmise kaudu TsMS § 702 jj alusel. Seetõttu on TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. Tasaarvestuse kui kujundusõigusliku vastuväite korral peab tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes olema seega tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist (erandit vt käesoleva otsuse p 11). Määrav ei ole seega mitte tasaarvestusavalduse tegemise (kujundusõiguse teostamise) aeg, vaid tasaarvestusolukorra tekkimise aeg. Kui tasaarvestusolukord tekkis kohtumenetluse ajal ja oli võimalik seal maksma panna (vt selle kohta käesoleva otsuse p 11), kuid seda ei tehtud, siis ei anna TMS § 221 lg 1 järgse hagi esitamiseks alust asjaolu, et tasaarvestusavaldus tehakse pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist.
11.Kolleegium peab õiguse ühetaolise kohaldamise huvides vajalikuks selgitada järgmist. TMS § 221 lg-st 2 tuleneb ka järeldus, et kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha, siis on võimalik ka sellele alusele tuginedes esitada TMS § 221 lg 1 järgne hagi. Näiteks kehtib see juhul, kui kostjal tekkis alles kassatsioonimenetluse käigus nõue hageja vastu, mille kohta oleks olnud küll võimalik teha ja ka Riigikohtule edastada tasaarvestusavaldus, kuid kassatsioonimenetluse iseloomu tõttu ei oleks saanud kohus selle kohta enam seisukohta võtta. Sellisel juhul tekkis tasaarvestusolukord küll selle kohtumenetluse kestel, mil tehti täitedokumendiks olev kohtulahend, kuid kohus ei ole saanud objektiivsetel põhjustel võtta tasaarvestusavalduse kohta seisukohta, st puudub jõustunud kohtulahend TMS § 221 lg 2 tähenduses. Sel juhul ei lahendataks TMS § 221 järgset hagi menetledes juba lahendatud vaidlust uuesti. Õiguse ühetaolise kohaldamise huvides märgib kolleegium veel järgmist. TMS § 221 lg-s 1 sätestatud hagi ei anna võlgnikule õigust alusetute hagide esitamisega täitemenetlust venitada. Kui võlgnik esitab koos sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga ka hagi tagamise taotluse, paludes TsMS § 378 lg 1 p 6 alusel täitemenetluse peatada, on kohtul vajalikel juhtudel võimalik täitemenetluse venitamist takistada, jättes hagi tagamise taotluse rahuldamata. Hagi tagamise taotluse hoolikam kontroll võib olla vajalik mh juhtudel, mil võlgnik tugineb hagis tasaarvestusolukorra olemasolule, seda eelkõige juhul, mil tasaarvestusolukord ei tulene kohtulahendist. Kolleegium viitab, et hagi tagamise taotluse rahuldamata jätmise korral on võlgnikul ka pärast täitemenetluse toimumist õigus sissenõudjalt nõuda põhjendamatu täitemenetlusega tekitatud kahju hüvitamist või alusetult saadu tagastamist (vt Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 18).
12.Kolleegiumi arvates on kohtud eksinud tsiviilasjas nr 3-2-1-104-10 tehtud Riigikohtu lahendi kohta võetud seisukohas. Kolleegium leiab, et viidatud lahendis väljendatud seisukoht (TMS § 221 lg-te 2 ja 3 koostoimest tulenevalt on tasaarvestuse vastuväide lubatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel üksnes siis, kui tasaarvestus on tehtud pärast kohtulahendi jõustumist, kuid enne täitmisteate kättetoimetamist) oli seotud enne 5. aprilli 2011 kehtinud TMS § 221
regulatsiooniga hagi esitamise (aegumis)tähtaja pikkuse ja selle kulgema hakkamise kohta. Praegu kehtiv TMS § 221 lg 3 lubab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitada täitemenetluse lõpuni (ega ole aegumistähtaeg). Pealegi ei seo TMS § 221 lg 2 tasaarvestusavalduse tegemise tähtaega täitmisteate kättetoimetamisega võlgnikule. Tasaarvestusavalduse tegemise õigust on kolleegium selgitanud käesoleva otsuse p-des 10 ja 11.
13.Kolleegium selgitab, et hageja saab tasaarvestuseks kasutada nõuet, mis on tema kasuks kohtulahendiga välja mõistetud, ka sel juhul, kui väljamõistetud summa oli palutud üle kanda teisele isikule. Tsiviilasjas nr 2-11-31408 tehtud kohtulahendite kohaselt taotlesid hagejad, et nende kasuks välja mõistetav menetluskulu kantaks üle Hermastule. Hageja kui üks selle nõude omaja võis nõuet käsutada ja hiljem ka käsutust muuta.
14.Tallinna Ringkonnakohtu 17. oktoobril 2013 tsiviilasjas nr 2-11-31408 tehtud määruse põhjendavas osas on märgitud, et menetluskulud on kostjalt välja mõistetud solidaarselt hagejate (s.t praeguse asja hageja ja Aldo Vinkli) kasuks. Seetõttu tuleb vastata küsimusele, kas üks solidaarvõlausaldaja saab kasutada kogu solidaarvõlausaldajate kasuks välja mõistetud summat tasaarvestuse tegemiseks kehtivalt ka teise solidaarvõlausaldaja suhtes. Kolleegium vastab sellele küsimusele jaatavalt. Seadusest ei tulene keeldu selliselt tasaarvestust teha erinevalt nt VÕS § 67 lg 1 kolmandas lauses sätestatust, mille kohaselt võib iga solidaarvõlgnik võlausaldaja nõude tasaarvestada üksnes enda nõudega. Solidaarvõlausaldajate vahelistes suhetes vastab VÕS § 67 lg 1 kolmandale lausele VÕS § 74 lg 4, st solidaarvõlausaldaja ei saa kasutada tasaarvestuseks nõuet, mis kuulub vaid teisele solidaarvõlausaldajale. Praegusel juhul ei soovinud hageja kasutada tasaarvestuseks sellist nõuet, mis kuulunuks vaid Aldo Vinklile, nõue kuulus hagejale ja Aldo Vinklile solidaarselt. Kolleegium selgitab ka seda, et solidaarvõlausaldaja käsutusõigust nõude tasaarvestamiseks ei mõjuta asjaolu, kui teisel solidaarvõlausaldajal see käsutusõigus mingil põhjusel puudub, sh nt pankroti väljakuulutamise tõttu.
15.Kokkuvõttes oli hagejal seega materiaalõiguslikult õigus tasaarvestada tema ja Aldo Vinkli kasuks jõustunud kohtulahendiga väljamõistetud nõue täitemenetluses tema vastu esitatud, samuti kohtulahendiga välja mõistetud nõudega. Kohtud on jätnud aga tasaarvestusel põhineva hagi rahuldamata, kuna hageja tasaarvestusavalduse tegemise hetkel ei olnud tasaarvestuse eeldused täidetud, hageja nõue ei olnud muutunud sissenõutavaks. Kolleegium nõustub kohtute järeldustega, et tasaarvestuse eeldused ei olnud sel hetkel täidetud. VÕS § 197 lg 1 kohaselt ei saa tasaarvestuseks kasutada nõuet, mis ei ole sissenõutav. Ringkonnakohus ei ole aga teinud õiget järeldust maakohtu tuvastatud ja määruskaebuses väidetud asjaolust, et tasaarvestuse eeldused täitusid maakohtu menetluse ajal, vahetult enne otsuse tegemist. Maakohus on otsuses tuvastanud, et hageja nõude aluseks olev kohtulahend jõustus 13. jaanuaril 2014. Maakohus tegi otsuse 30. jaanuaril 2014. Toimikust nähtub, et asjas toimunud viimasel kohtuistungil 3. detsembril 2013 andis maakohus pooltele aega kompromissi sõlmimiseks
3.jaanuarini 2014. Samuti teatas maakohus, et soovi korral võivad pooled esitada kohtukõne teesid hiljemalt 14. jaanuaril 2014 ning et kohtulahend tehakse 30. jaanuaril 2014 (tl 139−140). Kuna
3.detsembril 2013 kohtuvaidlus sisuliselt lõppes, ei saa hagejale ette heita, et ta ei teavitanud maakohut tema kasuks 13. jaanuaril 2014 jõustunud kohtulahendist. Kolleegiumile teadaolevate andmete alusel (Riigikohtu infosüsteem) saadeti Riigikohtu 13. jaanuari 2014. a määrus, millega jõustus Tallinna Ringkonnakohtu määrus tsiviilasjas nr 2-11-31408, hagejale ja tema ning Aldo Vinkli esindajale lihtpostiga 14. jaanuaril 2014. Lihtpostiga saadetis jõuab tavapärasel juhul saajani järgmisel päeval, praegu seega eelduslikult 15. jaanuaril 2014. TsMS § 652 lg 1 p 2 ning lg 3 p 2 lubavad ringkonnakohtul võtta apellatsioonkaebuse läbivaatamisel arvesse ja tuvastada ka neid asjaolusid ning hinnata tõendeid, mis jäid maakohtus mh mõjuval põhjusel esitamata või hindamata. Praegusel juhul võib eespool märgitud põhjustel olla tegemist sellise olukorraga, kuna maakohus ei saanud hinnata tasaarvestuse eelduste täitumist menetluse lõpus. Sellistel asjaoludel pidanuks ringkonnakohus selgitama hagejale võimalust esitada tasaarvestusavaldus menetluses uuesti. See vastanuks ka menetlusökonoomia põhimõttele. Ringkonnakohtu eksimus tingib ringkonnakohtu otsuse tühistamise. Asja uuel läbivaatamisel on ringkonnakohtul võimalik välja selgitada, kas hageja soovib teha uue tasaarvestusavalduse. Kui hageja seda teeb ning tasaarvestuse eeldused on täidetud, on võimalik sundtäitmine tunnistada osaliselt lubamatuks.
16.Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohus asja uuesti lahendades sõltuvalt asja lahendamise tulemustest.
17.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Villu Kõve, Ants Kull, Peeter Jerofejev
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.