Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Narva linna avaldus I. B kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 18. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-25588
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
I. B määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja Narva linn Puudutatud isik I. B, esindaja vandeadvokaat Anti Aasmaa
Asja läbivaatamise kuupäev
14. aprill 2014. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 18. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-25588 ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
3.Määrata OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo riigieelarvest makstavaks tasuks I. B-le Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 72 (seitsekümmend kaks) eurot (sh käibemaks).
4.Saata määrus p 3 osas täitmiseks Eesti Advokatuurile ning teadmiseks OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Narva linn (avaldaja) esitas 29. augustil 2013 Viru Maakohtule avalduse, milles palus pikendada ühe aasta võrra I. B (puudutatud isik) kinnisesse asutusse tugevdatud järelevalvega hooldusteenusele paigutamise tähtaega. Avalduse kohaselt viibib puudutatud isik Viru Maakohtu määruse alusel 17. septembrini 2013 tugevdatud järelevalvega hooldusteenusel AS-i HOOLEKANDETEENUSED hallatavas erihoolekandeasutuses Valkla Kodu (hooldekodu). Puudutatud isik vajab ööpäevaringse tugevdatud järelevalvega hooldusteenust ka pärast määratud tähtaja möödumist, sest raske psüühikahäire tõttu ei suuda ta kestvalt oma käitumisest aru saada ega seda juhtida. Kuna puudutatud isikul ei ole
haiguskriitikat ning ta ei mõista ravimite tarvitamise vajalikkust, jätaks puudutatud isik tugevdatud järelevalveta ravimid võtmata ning võiks omavoliliselt hooldekodust lahkuda ja olla ohtlik.
2.Puudutatud isikule määratud eestkostja toetas avaldust. Tema arvates on puudutatud isiku käitumine ettearvamatu ja ebaadekvaatne. Eestkostja ei suuda ööpäevaringse erihooldusteenuseta talle vajalikku järelevalvet tagada ega teda juhendada.
3.Maakohtu määratud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi järgi leiti, et puudutatud isikul on mõõdukas vaimne alaareng käitumishäirega F71.1, tema paranemist ei ole ette näha. Ekspert leidis, et agressiivsuse puudumise tõttu võiks puudutatud isiku paigutada ööpäevaringsele erihooldusteenusele üheks aastaks, vastasel juhul võib ta olla ohtlik endale ja ümbritsevatele.
4.Puudutatud isikule kohtumenetluses määratud esindaja vaidles avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Esindaja arvates on puudutatud isikul küll raske psüühikahäire, kuid muud sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 19 lg-s 1 sätestatud kinnisesse asutusse paigutamise eeldused ei ole täidetud, sh saab talle kohaldada muid meetmeid. Puudutatud isik ei ole viimase aasta jooksul andnud oma käitumisega alust arvata, et ta on endale või teistele ohtlik. Asjaolu, et puudutatud isik ei suuda ise oma elu korraldada ja tal puuduvad sotsiaalsed oskused, ei tähenda, et ta oleks endale või teistele ohtlik. Viimase aasta jooksul ei ole puudutatud isik üritanud hooldekodust põgeneda. Ta tunnistab, et ei tule iseseisva eluga toime ja peab elama hooldekodus, kuid soovib elada kodule lähemal asuvas Sillamäe hooldekodus. Puudutatud isik on valmis võtma hooldekodus elades ravimeid. Seega on põhjendatud puudutatud isiku paigutamine tavarežiimiga hooldekodusse.
5.Puudutatud isik avaldas ärakuulamisel, et võtab ravimeid ja tunneb end normaalselt, kuid ei soovi sellesse hooldekodusse kauemaks jääda, vaid tahab tagasi Sillamäele, et olla lähemal vennale ja õele.
6.Viru Maakohus rahuldas 17. septembri 2013. a määrusega avalduse ja pikendas aasta võrra puudutatud isiku hooldekodusse paigutamise tähtaega koos vabaduse võtmise ja haiglaravi kohaldamisega, st kuni 16. septembrini 2014 või kuni puudutatud isiku ohtlikkuse äralangemiseni. Maakohus määras, et määrus on täidetav alates määruse puudutatud isikule teatavakstegemisest, kuid mitte hiljem kui määruse jõustumisest. Maakohus jättis menetluskulud Eesti Vabariigi kanda ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Määruse põhjenduste järgi ei võimalda puudutatud isiku psüühiline seisund tal kestvalt aru saada oma tegude tähendusest ja neid juhtida. Puudutatud isik võib olla ohtlik endale ja ümbritsevatele. Arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit, vajab ta jätkuvalt viibimist ööpäevaringses tugevdatud järelevalvega hooldekodus. Kuna puudutatud isik ei saa ravi vajadusest aru ning ravi katkestamisel võib ta ohustada iseennast ja teisi inimesi, ei saa kasutada tema suhtes muid abinõusid.
7.Puudutatud isik palus määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ja jätta avalduse rahuldamata. Avaldaja ja eestkostja vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tartu Ringkonnakohus jättis 18. novembri 2013. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja
maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus jättis menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on eksperdi arvamusega tõendatud, et puudutatud isikul esineb mõõdukas vaimne alaareng käitumishäirega F71.1. Haiglaravita jätmise korral ohustab puudutatud isik vaimuhaiguse tõttu enda ja teiste elu, tervist ning julgeolekut. Puudutatud isik ei suuda kestvalt aru saada oma tegude tähendusest ega neid juhtida. Eksperdi arvates võib puudutatud isik erihooldekodusse ööpäevaringsele hooldamisele paigutamata jätmise korral olla ohtlik endale ja ümbritsevale. Hooldekodu vanemtegevusjuhendaja seisukohast nähtub, et puudutatud isiku käitumine ja rohtude võtmine on kinnises asutuses kontrolli all ning kliendile võiks anda võimaluse elada avatud teenusel tingimusel, et ta ei lahku omavoliliselt hooldekodust ega tarvita alkoholi. Psühhiaater Helen Kirberi arvamuse kohaselt ei ole puudutatud isikul viimasel ajal rahutust esinenud, kuid tema igapäevaeluga toimetuleku oskused on vähesed ja ta ei tule toime iseseisva eluga, kuna vajab igakülgset juhendamist, kõrvalabi ja järelevalvet. Psühhiaatri arvamuse kohaselt vajab puudutatud isik viibimist keskkonnas, kus ei ole võimalik tarvitada alkoholi, on tagatud adekvaatne kõrvalabi ja regulaarne ravi. Sotsiaalkindlustusameti esitatud puudutatud isiku rehabilitatsiooniplaani järgi esineb puudutatud isikul kergesti ärritumist, vihastamist või solvumist. Samuti on tal tõsine sõltuvus alkoholist ja/või narkootilistest ainetest koos kontrolli kaotamisega käitumise üle. Eestkostja avaldas kohtuistungil, et puudutatud isik on väga kaval, tal on seksuaalne huvi laste ja loomade vastu. Seega on puudutatud isik ohtlik endale ja teistele. Asja materjalide põhjal on alust arvata, et puudutatud isiku rahumeelne käitumine ja regulaarne ravimite võtmine on tingitud sellest, et ta viibib kontrollitud keskkonnas, kus talle on tagatud igapäevane järelevalve ja toetamine. Puudutatud isiku ohtlikkust endale ja teistele kinnitab see, et tal on tõsine alkoholisõltuvus koos kontrolli kaotamisega käitumise üle. Oma seksuaalsete huvide tõttu võib puudutatud isik ohustada teiste isikute elu ja julgeolekut. Muude abinõude kasutamine ei ole võimalik. Eksperdi arvamuse kohaselt vajab puudutatud isik ööpäevaringset erihooldusteenust. Arvestades esitatud tõendeid, ei ole puudutatud isikule muude sotsiaalteenuste osutamine praegu piisav, sest nendega ei oleks tagatud pidev järelevalve ja tugi. Väljaspool kontrollitud keskkonda ei ole puudutatud isiku üle pidevat järelevalvet ning tal avaneb võimalus hooldekodust lahkuda ja kuritarvitada alkoholi. Samuti võib puudutatud isikul tulla esile seksuaalne huvi laste ja loomade vastu. Kuna puudutatud isik ei ole võimeline oma psüühilise seisundi tõttu ise enda elu piisaval määral korraldama, on tema toimetulek vaba režiimiga hooldekodus raskendatud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Puudutatud isik palub määruskaebuses maa- ja ringkonnakohtu määrused tühistada ning jätta avalduse rahuldamata. Määruskaebuse järgi nähtub tõenditest, et puudutatud isik ei ole viimase aasta jooksul olnud endale ega teistele ohtlik. Lubamatu on tugineda aastatetagustele sündmustele ja tõenditele, sh ringkonnakohtu kogutud rehabilitatsiooniplaanile, mis viitavad isiku ohtlikkusele minevikus.
Asjaolu, et puudutatud isik ei suuda ise oma elu korraldada, ei tähenda, et ta oleks ohtlik endale või teistele või et seda ohtu ei saaks kõrvaldada muude meetmetega kui kinnisesse asutusse paigutamine. Põhjendatud ei ole pikendada puudutatud isiku kinnises asutuses viibimise tähtaega, sest puudutatud isikule saab kohaldada vähem piiravaid meetmeid. Puudutatud isik on nõus elama nt Sillamäe hooldekodus ja tarvitama ravimeid, kuid ei soovi jääda kinnise režiimiga hooldekodusse, kus ta praegu viibib. Ringkonnakohus võttis üllatuslikult asja materjalide juurde puudutatud isiku rehabilitatsiooniplaani ega andnud võimalust selle kohta seisukohta väljendada. Rehabilitatsiooniplaanist ei nähtu, millal see koostati. Ringkonnakohus ei analüüsinud võimalust peatada isiku kinnises asutuses viibimine.
10.Avaldaja ei vastanud määruskaebusele advokaadi ega seadusliku esindaja vahendusel, nagu tuleneb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 218 lg 3 teisest lausest. Puudutatud isikule määratud eestkostja ei ole kaebuse kohta seisukohta avaldanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel osaliselt rahuldada, ringkonnakohtu määrus tühistada ja asi saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
12.Kolleegium käsitleb esmalt sotsiaalhoolekande seaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku asjassepuutuvaid sätteid ja senist kohtupraktikat kinnisesse asutusse paigutamise kohta (I), seejärel lahendab määruskaebuse (II) ja lõpetuseks teeb menetluslikud otsustused (III). I
13.Riigikohus on rõhutanud, et isikuvabadust saab piirata üksnes ranges kooskõlas seadusega, lähtudes põhiseaduses ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ettenähtud põhimõtetest, seejuures tuleb isikult vabaduse võtmise aluseid seaduses mõista pigem kitsendavalt (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 34). Kuna seaduses on sätestatud sarnased alused isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks nii sotsiaalhoolekande seaduse kui ka psühhiaatrilise abi seaduse alusel, saab mõlemal juhul lähtuda ka teise juhtumi kohta kujunenud kohtupraktikast (vt ülalviidatud määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 36).
14.Isiku nõusolekuta hoolekandeasutusse (kui kinnisse asutusse) ööpäevaringset erihooldusteenust saama paigutamise alused on ette nähtud SHS § 19 lg-s 1. Selle sätte kohaselt paigutatakse isik hoolekandeasutusse tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta kolme tingimuse üheaegsel esinemisel: ● isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (SHS § 19 lg 1 p 1); ● hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamata jätmise korral on ta endale või teistele ohtlik (SHS § 19 lg 1 p 2);
● varasemate abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abinõude kasutamine ei ole võimalik (SHS § 19 lg 1 p 3). Kohus peab isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks või SHS § 19 lg-st 5 tulenevalt paigutamise pikendamiseks tuvastama kõik nimetatud asjaolud. Isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamisele kohaldatakse TsMS § 5391 lg 1 esimese lause järgi kinnisesse asutusse paigutamise kohta sätestatut.
15.Isikut ei saa paigutada kinnisesse asutusse ega tema sinna paigutamise tähtaega pikendada üksnes põhjendusel, et isik on psüühiliselt haige ja vajab ravi, ei tuleks iseseisvalt elu korraldamisega toime ega tarvitaks iseseisvalt ravimeid, mis muudaks tema psüühika ebastabiilseks (vt Riigikohtu
30.aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 14). Neid asjaolusid ei saa kolleegiumi arvates pidada piisavaks, et lugeda isik ohtlikuks iseendale või teistele. Isiku ohtlikkus tuleb konkreetseid asjaolusid arvestades tuvastada. Eelkõige saab isiku ohtlikkus väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning et ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ja et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline (vt ülalviidatud määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 14; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1155-13, p 39.2).
16.Isiku kinnises asutuses viibimise perioodiline kontroll ja seal viibimise pikendamise otsustamine kaotaks mõtte, kui iga kord võetaks arvesse üksnes kaugemas minevikus toimunud samu sündmusi ega hinnataks vahepeal toimunud arenguid ja isiku enda suhtumise võimalikku muutumist. Analüüsida tuleb ka eelmise kohtulahendi järel toimunut (vt ülalmärgitud määrus tsiviilasjas nr 3-2-144-13, p 16).
17.Eeltoodut arvestades on kolleegiumi arvates põhjendamatu praktikas levinud arusaam, et psüühiliselt haigete inimeste kontrolli all hoidmise ainsaks meetmeks on nende paigutamine kinnisesse asutusse, jätmata neile võimalust sealt vabaneda. Kolleegium juhib tähelepanu, et SHS § 19 lg 1 p-st 3 tuleneb, et seaduse järgi on siiski tegemist ultima ratio vahendiga. Muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu ning piisavad ei ole muud meetmed, nt rehabilitatsiooniteenus (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 15). Lisaks on TsMS §-s 540 ette nähtud võimalus peatada isiku kinnisesse asutusse paigutamine, võimaldamaks tal tõestada, et ta suudab ettenähtud režiimi järgida ning olla endale ja teistele ohutu. Kohus võib TsMS § 540 lg 1 teise lause järgi seada isikule selleks kohustusi, mh ette näha perioodilise ambulatoorse kontrolli või ravimite tarbimise kohustuse. II
18.Puudutatud isik oli kehtiva kohtulahendi alusel paigutatud tugevdatud järelevalvega
erihooldusteenusele 17. septembrini 2013. Vaidlustatud ei ole, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, st tema kinnisesse asutusse paigutamise esmane eeldus SHS § 19 lg 1 p 1 mõttes on kindlaks tehtud. Küll ei ole kohtud kolleegiumi arvates nõuetekohaselt tuvastanud, et hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamata jätmise korral on puudutatud isik endale või teistele ohtlik (SHS § 19 lg 1 p 2), ega ka seda, et isikule ei ole võimalik kinnises asutuses hoidmise asemel kohaldada muid, s.o vähem piiravaid abinõusid (SHS § 19 lg 1 p 3) (vt ka ülal määruse p 14).
19.Praeguses asjas on kohtud põhjendanud puudutatud isiku kinnises asutuses hoidmise jätkuvat vajadust eelkõige sellega, et puudutatud isik võib kontrollimata keskkonnas jätta ravimid võtmata, tarvitada alkoholi ja lahkuda hooldekodust, mille tagajärjel võib ta kujutada ohtu endale ja teistele. Ohtlikkust teistele põhjendas ringkonnakohus ka puudutatud isiku väidetava seksuaalse huviga laste ja loomade vastu. Kolleegiumi arvates ei ole kohtud nõuetekohaselt puudutatud isiku ohtlikkust tuvastanud ega põhjendanud (vt käesoleva määruse p 15). Ringkonnakohus ei ole täpsustanud, milles puudutatud isiku väidetav seksuaalne huvi väljendub ja mil viisil võib see ohtu kujutada, samuti ei ole selle põhjendusena viidatud varem toimunud sündmustele ega muudele tõenditele peale eestkostja arvamuse, mida ta kohtuistungil pikemalt põhjendamata avaldas. Viited pidanuks olema konkreetsed ja seostatud faktidega, mis annavad alust arvata, et isik võib olla lähitulevikus ohtlik. Lisaks ei ole ka avaldaja avalduses nimetatud asjaoludele viidanud. Ringkonnakohus ei toonud välja ühtki sündmust, mille alusel ta järeldab puudutatud isiku ohtlikkust. Sellest hoolimata asus ringkonnakohus seisukohale, et kontrollitud keskkonna puudumise korral ei tarvitaks puudutatud isik ravimeid ja muutuks ohtlikuks. Ringkonnakohus ei ole oma sellist järeldust kuidagi põhjendanud. Seejuures ei ole võimalik ringkonnakohtu määrusest aru saada, kas ravimite võtmata jätmise ja alkoholi pruukimisega kaasneks eelkõige oht puudutatud isikule endale või teistele ja milles see väljenduks.
20.Kolleegiumi arvates on rehabilitatsiooniplaani kasutamine ringkonnakohtu omal algatusel kogutud tõendina hagita menetluses uurimisprintsiibist lähtudes TsMS § 5 lg 3 esimese lause ja TsMS § 477 lg 7 teise lause järgi iseenesest lubatav. Samas jättis ringkonnakohus selle põhjendamatult enne määruskaebuse lahendamist puudutatud isiku esindajale edastamata ega taganud talle võimalust selle kohta seisukohta avaldada. Uurimisprintsiip ei tähenda seda, et kogutud tõendit ei tule menetlusosalisele teatavaks teha ega jätta menetlusosalisele tagamata võimalust esitada tõendi kohta seisukoht. Kohtu selline kohustus tuleneb TsMS § 351 lg-st 2, mis kohaldub kolleegiumi arvates ka juhul, kui kohtuistungit ei korraldata. Kuigi rehabilitatsiooniplaani saab asjas tõendina hinnata, tuleb seda tehes arvestada, et rehabilitatsiooniplaani eesmärk ei ole SHS § 1112 lg 1 järgi põhjendada isiku ohtlikkust ega tema kinnisesse asutusse paigutamist. Lisaks ei ole ringkonnakohus tuvastanud, millal rehabilitatsiooniplaan koostati ja selles sisalduvad hinnangud puudutatud isiku kohta anti.
21.Kohtud ei ole nõuetekohaselt põhjendanud ka seda, miks ei ole puudutatud isiku ohtlikkust
võimalik vältida muul viisil kui hoolekandeasutuses ööpäevaringse tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusega ning miks ei saa puudutatud isiku suhtes kasutada muid abinõusid, sh tavarežiimiga ööpäevaringset erihooldusteenust. Ringkonnakohtu määruses viidatud tõendite järgi vajab puudutatud isik küll kõrvalabi ja järelevalvet, kuid jääb arusaamatuks, mille alusel on ringkonnakohus järeldanud, et puudutatud isiku suhtes tuleb kohaldada just kinnise režiimiga hooldusteenust ja talle ei või kasvõi prooviks võimaldada vabamat režiimi. Ringkonnakohtu määruse põhjendustest tulenevalt ei oleks ühegi isiku puhul, kes vastab SHS § 19 lg 1 p-de 1 ja 2 tingimustele, st kellel on raske psüühikahäire ja kes võib olla ohtlik, võimalust jätta isik kinnisesse asutusse paigutamata. Selliselt muutuks aga kolleegiumi arvates SHS § 19 lg 1 p 3 sisutühjaks (vt käesoleva määruse p 17).
22.Maakohtu määruse resolutsioonis otsustati puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamine koos haiglaravi kohaldamisega. Samas ei ole maakohtu määruse resolutsioonis märgitud ega ka põhjendavas osas põhjendatud, millist ravi võib puudutatud isikule kohaldada ja millist ravi ta vajab. Kuigi kohus otsustab TsMS § 533 lg 1 p 1 järgi nii isiku kinnisesse asutusse paigutamise kui ka tahtevastase ravi kohaldamise üle, tuleb kinnisesse asutusse paigutamise määruses tahtevastase ravi kohaldamist TsMS § 538 lg 1 p 2 järgi kirjeldada selliselt, et on selgelt arusaadav, kas ja millisel viisil võib isikule kohtumääruse alusel tahtevastaselt ravimeid manustada (vt ka ülalviidatud määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p-d 55–57). Lisaks juhib kolleegium tähelepanu, et avaldaja ei ole avalduses puudutatud isikule ravi kohaldamist taotlenud.
23.Samuti ei ole maakohtu resolutsioon täpne ega täidetav osas, mis seob puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja alternatiivselt tema ohtlikkuse äralangemisega, kui see peaks toimuma enne 16. septembrit 2014. TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi koostoimes TsMS § 463 lg-ga 2 peab kohtumääruse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav. Praegusel juhul see nii ei ole.
24.Ülalmärgitud põhjendusi arvestades tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus ülalmärgitut arvestades hindama, kas esinevad SHS § 19 lg-s 1 sätestatud eeldused, s.o kas puudutatud isik on endale või teistele ohtlik ning vajab seetõttu jätkuvalt kinnises asutuses hoidmist taotletud viisil ning kas puudutatud isikul on võimalik saada muid sotsiaalteenuseid, mis välistaks tema tugevdatud järelevalvega hooldekodus hoidmise tähtaja pikendamise. Kolleegium ei saa rahuldada puudutatud isiku taotlust jätta tema kinnisesse asutusse paigutamise pikendamise avaldus rahuldamata, sest asjas on vaja tuvastada asjaolusid ja hinnata tõendeid, mida kolleegium TsMS § 688 lg-te 3–5 järgi koostoimes TsMS §-ga 695 ei saa teha.
25.Kolleegium märgib, et puudutatud isiku tahtevastase kinnisesse asutusse paigutamise tähtaeg möödus 17. septembril 2013. Kuna maakohus tunnistas määruse täidetavaks alates määruse puudutatud isikule teatavakstegemisest, viibib puudutatud isik kinnises asutuses siiski õiguslikul alusel. Kui kohtulahend tühistatakse, kaotab puudutatud isiku kinnises asutuses viibimine tagasiulatuvalt õigusliku aluse ja puudutatud isikul võib olla õigus saada hüvitist alusetu vabaduse
võtmise eest (vrd ülalmärgitud määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 58). III
26.Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada. Kolleegium märgib, et TsMS § 172 lg 3 esimese lause järgi kannab isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud riik, kui kohus ei jäta neid täielikult või osaliselt isiku enda või tema eestkostja kanda, kuna see on kohtu arvates õiglane ja isik suudab kulusid eeldatavasti kanda. Menetlusosaliste kohtuvälised kulud võib TsMS § 172 lg 8 järgi jätta riigi kanda üksnes juhul, kui kohtuväliste kulude kandmiseks anti isikule menetlusabi.
27.Kolleegium leiab, et puudutatud isiku esindaja avaldus määrata riigi õigusabi tasu suuruseks 72 eurot (sh käibemaks) tuleb rahuldada kooskõlas TsMS § 219 lg-ga 6 ning riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-dega 22 ja 23. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo välja Eesti Advokatuur. Lea Laarmaa, Villu Kõve, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.