Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik
Kohtuasi
Tori valla (vallavalitsuse kaudu) avaldus H. R-i kinnisesse asutusse ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusele paigutamise tähtaja pikendamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2018. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
H. R määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja Tori vald (vallavalitsuse kaudu), seaduslik esindaja Lauri Luur Puudutatud isik H. R, esindaja vandeadvokaat Anti Aasmaa
Asja läbivaatamise kuupäev
riigi
õigusabi
korras
18. veebruar 2019, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-10435 muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
2.Jätta H. R-i menetluskulud kassatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda ja Tori valla menetluskulud kassatsiooniastmes tema enda kanda. Määrata OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo riigieelarvest makstavaks tasuks H. R-ile Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 150 eurot (sh käibemaks). Saata määrus selles osas täitmiseks Eesti Advokatuurile ning teadmiseks OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo.
1.Tori vald (vallavalitsuse kaudu; avaldaja) esitas 6. augustil 2018 Harju Maakohtule avalduse H. R-i (puudutatud isik) kinnisesse asutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamise tähtaja pikendamiseks.
1.1.Avalduse kohaselt määras Pärnu Maakohus 26. juuni 2014. a kohtulahendiga puudutatud isiku eestkostjaks Sauga valla (Tori vald on Sauga valla õigusjärglane). Pärnu Maakohus paigutas
8.novembri 2016 määrusega puudutatud isiku tema tahte vastaselt hoolekandeasutusse
2-16-10435 ööpäevaringsele erihooldusteenusele tähtajaga üks aasta, st kuni 17. augustini 2017. Pärnu Maakohus pikendas 17. augusti 2017 määrusega puudutatud isiku viibimist kinnises asutuses tema nõusolekuta ööpäevaringsel erihooldusteenusel ühe aasta võrra kuni 17. augustini 2018. See tähtaeg hakkab mööduma.
1.2.Avaldaja väitel on puudutatud isik tahtevastasel ööpäevaringsel tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusel AS-s HOOLEKANDETEENUSED Valkla Kodu (edaspidi Valkla Kodu) ning seda põgenemisohu tõttu tavaliselt ööpäevaringselt erihooldusteenuselt. Tema käitumine on ettearvamatu ja eelkõige talle endale ohtlik. Puudutatud isikul on mõõdukas vaimne alaareng olulise käitumishäirega. Avaldusele lisatud Valkla Kodu tegevusjuhendaja D. Butovi 18. mai 2018. a kirjaliku arvamuse kohaselt vajab puudutatud isik tugevat turvatunnet ja kontrollitud keskkonda. Ravimeid antakse kontrolli all. Keskkonna muutus võib tekitada ägedushooge ja ärrituvust. Puudutatud isiku paigutamine muule igapäevaelu toetavale teenusele ei pruugi olla piisav ja sobiv, arvestades tema tervislikku seisundit, ning seetõttu vajab ta tugevamat järelevalvet ja keskkonda kinnises erihoolekandeasutuses.
1.3.Avaldaja lisas avaldusele psühhiaater K. Konsapi arstitõendi, mille kohaselt on puudutatud isiku diagnoosiks mõõdukas vaimne alaareng olulise käitumishäirega F71.1 ning muud täpsustatud pervassiivsed arenguhäired F84.8. Tõendi kohaselt on puudutatud isik olnud varem ööpäevaringsel erihooldusteenusel, kuid on sealt pidevalt omavoliliselt lahkunud, hulkunud mööda Eestit ringi, ööbinud sugulaste pool või lihtsalt pargipingil. Puudutatud isik on olnud valdavalt sõbralik ja rahulik ning kui puuduks põgenemisoht, võiks patsient viibida ööpäevaringse järelevalvega erihooldekodus.
2.Pärnu Maakohtu
8.augusti 2018. a määruse alusel tehtud ambulatoorse kohtupsühhiaatriaekspertiisi 11. augusti 2018 akti kohaselt on puudutatud isikul krooniline psüühikahäire: mõõdukas vaimne alaareng käitumishäiretega (F71.1) ja muud täpsustatud pervasiivsed arenguhäired (F84.8). Puudutatud isik on psühhoinvaliid, kes ei tule toime iseseisva elukorraldusega. Vaimse tervise seisundi poolest ei ole ta suuteline kestvalt aru saama oma tegude tähendusest ega neid adekvaatselt juhtima. Puudutatud isik ei tea ravimite nimetusi ega nende toimet ning ei suuda iseseisvalt ravirežiimi tagada. Haiglaravi ei pea ta vajalikuks. Haiglasse toomist psüühikahäirega ei seosta, selgitus luululistest elamustest lähtuv, ebaadekvaatne. Puudutatud isik ei ole aastapäevad olnud ohtlik enda ega kaaskodanike tervisele, julgeolekule ega elule. Enda ja teiste suhtes agressiivset käitumist pole esinenud ning praegu ei esine. Näidustatud ei ole tugevdatud ööpäevaringse järelevalvega kinnise erihooldusteenuse jätkumine, tema suhtes on võimalik ja vajalik rakendada ööpäevaringse järelevalvega erihooldekodu teenust.
3.Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja oli seisukohal, et avaldus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Esindaja hinnangul ei ole puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus niivõrd tõsikindel, et see õigustaks kinnises asutuses viibimise tähtaja pikendamist. Isikule on võimalik anda võimalus elada tavarežiimiga hoolekandeteenusel. Ei ole välistatud, et turvaline ja kontrollitud keskkond suudetakse puudutatud isikule tagada ka tavapärasel ööpäevaringsel erihooldusteenusel.
4.Valkla Kodu tegevusjuhendaja A. Hunga iseloomustuse kohaselt ei ole puudutatud isik tige ning on abivalmis. Teinekord võib ägestuda, kuid on loomult sõbralik ja abistab vajaduse korral. Tegevusjuhendaja leidis, et puudutatud isiku puhul võiks proovida muud hooldekodu ja kui ta ei saa hakkama, siis Valklasse tagasi tuua.
5.Telefoni teel ärakuulamisel leidis Ü. Kottise (puudutatud isiku ema) esialgu, et puudutatud isik võiks olla edasi Valkla Kodus, sest muidu hakkab ta hulkuma. Samas arvas ta, et puudutatud isik ei ole ohtlik endale ega kellelegi teisele ja ei peaks seetõttu olema kinnises asutuses. Puudutatud isik 2(9)
2-16-10435 võiks olla Karksi hooldekodus, siis ta oleks kontrolli all ja ema saaks teda vaatamas käia. Kodus puudutatud isik sõna ei kuulanud ja läbisaamine kasuisaga oli halb. Üritas emale kallale tulla, ütles emale väga halvasti. Politseiga on olnud probleemid.
6.Maakohus kuulas 15. augustil 2018 Valkla Kodus puudutatud isiku ära. Puudutatud isik teatas, et ei ole rahul eluga hooldekodus ning soovib lahtisesse hooldekodusse. Ta saab iseseisvalt hakkama ning alkoholi ei hakkaks tarbima. Isikule ei meenu, miks ta varem ei ole allunud korraldustele. Tarvitab enda sõnul ravimeid, et ei närvitseks ja oleks rahulik. Ravimeid võtab vabatahtlikult ning ka lahtises hooldekodus võtaks ravimeid ise. Kinnine hooldekodu ajab teda närvi, kuid inimestega suhtlemine ei aja.
7.Pärnu Maakohus rahuldas 16. augusti 2018. a määrusega avalduse ja pikendas puudutatud isiku nõusolekuta tema hoolekandeasutuses ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamise tähtaega ühe aasta võrra kuni 16. augustini 2019 (k.a). Samas peatas maakohus määruse täitmise üheks aastaks, kui puudutatud isik täidab järgmisi kohustusi: ta on kohustatud elama eestkostja korraldatud ööpäevaringse järelevalvega hooldekodus sealt lahkumise keeluga; ta ei tohi tarvitada alkoholi; ta on kohustatud korrapäraselt järgima raviplaani. Maakohus märkis, et võib peatamise tühistada kohe, kui puudutatud isik ei täida talle pandud kohustusi või kui tema seisundist tulenevalt on peatamise tühistamine vajalik. Maakohus jättis menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda ning muud menetluskulud riigi kanda. Maakohus leidis määruse põhjendustes, et puudutatud isiku suhtes on täidetud kõik sotsiaalhoolekande seaduses (SHS) sätestatud eeldused isiku paigutamiseks hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama tema nõusolekuta. Puudutatud isikule tehtud ambulatoorse kohtupsühhiaatriaekspertiisi tulemustele viidates leidis maakohus, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire. Valkla Kodu, eksperdi ja puudutatud isikule määratud esindaja arvamuste kohaselt ei ole isik viimase aasta jooksul olnud ohtlik endale ega teistele. Maakohus nõustus, et tulenevalt asja materjalidest ei ole puudutatud isik viimase aasta jooksul olnud ohtlik endale ega teistele, kuid on tõenäoline, et vaid stabiilne kontrollitud keskkond on puudutatud isikule positiivselt mõjunud. Psühhiaater K. Konsap asus 12. aprillil 2017 seisukohale, et kui puuduks põgenemisoht, võiks puudutatud isik viibida ööpäevaringse järelevalvega erihooldekodus. Puudutatud isik viibib praegu kontrollitud keskkonnas, kus tal ei ole võimalik põgeneda, talle tuletatakse järjepidevalt meelde ravimite võtmise vajadust ning ei ole võimalik tarbida alkoholi. Maakohus nõustus avaldaja seisukohaga, et kuna puudutatud isik võtab ravimeid ainult siis, kui seda talle meelde tuletatakse, võib tema tervis oluliselt halveneda, kui ta teenuselt eemal viibides ja sinna mitte naastes ravimeid ei manusta. Ka puudutatud isiku ärakuulamisel oli võimalik tajuda, et ta muutus mõningatel teemadel vesteldes äärmiselt kurvameelseks ning sobiva keskkonnata on võimalik, et lisaks agressiivsushoogudele tekiks tal ka enesekahjustamise mõtted. On tõenäoline, et ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamisel võib tal tekkida tagasilangus ning korduvad varasemad juhtumid. Seega pigem kindlasti kui tõenäoliselt, jättes puudutatud isik paigutamata hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele, esineb eeldus, et isik on endale või teistele ohtlik. Kuigi puudutatud isiku tervis on paranenud, ei pruugi tema paigutamine muule igapäevaelu toetavale teenusele olla piisav ja sobiv, ning seetõttu vajab ta tugevamat järelevalvet ja keskkonda kinnises erihoolekandeasutuses. Puudutatud isik on varem viibinud nõrgema järelevalvega keskkonnas ning temaga on tekkinud seejärel probleemid. Tegevusjuhendaja, kes on puudutatud isikuga kaks aastat tegelenud, rõhutas ärakuulamisel samuti sobiva keskkonna olulisust puudutatud isiku jaoks ning 3(9)
2-16-10435 leidis, et Valkla Kodus on puudutatud isiku jaoks sobiv keskkond. Puudutatud isik vajab jätkuvalt kindlat, turvalist ja tugevat järelevalvet võimaldavat elukeskkonda. Seega on täidetud ka kolmas eeldus avalduse rahuldamiseks, kuna puudutatud isiku psüühilise seisundi ja haiguskriitika puudumise tõttu ei ole praegu võimalik kasutada muid abinõusid. Kuna viimasel aastal on puudutatud isiku tervislik seisund muutunud stabiilsemaks ning temaga ei ole seotud ühtegi agressiivset juhtumit, on võimalik kaaluda kinnisesse asutusse paigutamise peatamist. Samas on jätkuvalt vajalik puudutatud isik paigutada hoolekandeasutusse, kus tal on kindel, turvaline ja järelevalvet võimaldav elukeskkond. Ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamisel on puudutatud isik kohustatud elama eestkostja korraldatud erihooldekodus sealt lahkumise keeluga, ta ei tohi tarvitada alkoholi ning on kohustatud korrapäraselt järgima raviplaani. Nimetatud kohustuste sätestamine on vajalik, et survestada puudutatud isikut käituma sotsiaalselt aktsepteeritavalt ka avatud keskkonnas ning mh vältida põgenemist ning ennetada varasemat agressiivset käitumist.
8.Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada. Ekspert tegi järelduse, et puudutatud isiku puhul ei ole näidustatud tugevdatud ööpäevaringse järelevalvega kinnise erihooldusteenuse jätkumine. Puudutatud isik ei ole endale või teistele ohtlik, kui ta vabastada ööpäevaringse tugevdatud jälgimisrežiimiga kinniselt erihooldusteenuselt. Isikut ei saa kinnisesse asutusse paigutada üksnes kohtu tunnetusliku hinnangu alusel, mille kohaselt on tõenäoline, et ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamise korral võib isikul tekkida tagasilangus ning korduvad varasemad juhtumid.
9.Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.
10.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
11.Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. novembri 2018. a määrusega puudutatud isiku määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Kõik senised menetluskulud jäid menetlusosaliste endi kanda, v.a määratud esindaja kulu, mis jäi riigi kanda. Ringkonnakohtu määruse kohaselt esitas avaldaja 11. septembril 2018 koos määruskaebuse vastusega kokkuvõtva hinnangu erihoolekandeteenuse osutamise kohta Valkla Kodus ning 4. oktoobril 2018 lisaks e-kirjad puudutatud isiku käitumise kohta 23.–24. septembril 2018 ja SA Pärnu Haigla
27.septembri 2018. a tõendi puudutatud isiku hospitaliseerimise kohta. Ringkonnakohus võttis tõendid TsMS § 662 lg 3 alusel toimikusse. Kui isik paigutati kinnisesse asutusse varem kehtinud õiguse alusel, aga kohus kaalub hiljem tema seal viibimise pikendamist, siis tuleb kohaldada nn jätkumenetluse ajal kehtivat õigust. Kuigi maakohus tugines kuni 31. detsembrini 2015 kehtinud SHS § 19 lg 1 p-dele 1–3, ei anna see alust vaidlustatud määruse tühistamiseks, sest sisuliselt hindas kohus, kas esinevad asjaolud, mis annaks aluse pikendada puudutatud isiku viibimist tema nõusolekuta hoolekandeasutuses ööpäevaringsel erihooldusteenusel. Tingimused, mille esinemise korral paigutatakse täisealine isik kohtumääruse alusel hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama tema nõusolekuta, on sätestatud kehtiva SHS § 105 lg-s 1 ja need on punktide kaupa järgmised: 1) täisealisel isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) täisealine isik on endale või 4(9)
2-16-10435 teistele ohtlik, kui ta jäetakse paigutamata hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama; 3) varasemate abimeetmete rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abimeetmete kasutamine ei ole võimalik. Ringkonnakohus asendas maakohtu lahendis sisalduvad viited varasemale SHS §-le 19 viidetega SHS §-le 105. Maakohus tuvastas õigesti, et praegusel juhul esineb SHS § 105 lg 1 p-s 1 toodud tingimus isiku paigutamiseks hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama tema nõusolekuta, st puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Nimelt on puudutatud isikul krooniline psüühikahäire, mis esineb vaimse arengu peetuses ja pervasiivsete arenguhäiretena, mis piiravad tema võimet iseseisva elukorraldusega toime tulle. Oma vaimse tervise tõttu ei ole puudutatud isik suuteline kestvalt aru saama oma tegude tähendusest ning neid adekvaatselt juhtima. Samuti leidis maakohus põhjendatult, et jättes puudutatud isiku suhtes pikendamata kinnises hoolekandeasutuses ööpäevaringsel erihooldusteenusel viibimise, võib ta osutuda eelkõige endale ohtlikuks, st täidetud on SHS § 105 lg 1 p 2 tingimus. Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt 14. veebruari 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1). Eksperdi arvamuse kohaselt on puudutatud isikul vaimse arengu peetuse tõttu kõikide kognitiivsete (tunnetuslike) funktsioonide tase madal ja tegelikkuse tunnetamine häiritud. Puudutatud isik end vaimuhaigeks ei pea, ravimite nimetusi ja nende toimet ei tea, iseseisvalt ravirežiimi tagada ei suuda, haiglaravi vajalikuks ei pea ning haiglasse toomist psüühikahäirega ei seosta. Puudutatud isikul esinevad psüühikahäired mõjutavad oluliselt tema tunnetuslikku ja tahtesfääri tegevust – oma tegude tähendusest arusaamine ja nende juhtimine on lapsemeelselt ebaadekvaatne. Aktist järeldub, et vaatamata ravile pole puudutatud isikul kujunenud haigustaju ja ta pole suuteline adekvaatselt olukorda hindama ega igapäevaselt toime tulema. Samuti nähtub kokkuvõtvast hinnangust erihooldusteenuse osutamise kohta Valkla Kodus, et puudutatud isikul ei ole välja kujunenud kriitikat oma seisundi kohta. Ta ei saa aru ravi vajadusest ega ole võimeline raviskeemi iseseisvalt järgima. Puudutatud isik ei ole adekvaatselt võimeline vastu võtma ühtegi enda elukorraldust ja tervist puudutavat otsust. Puudutatud isikule on vajalikud regulaarsed psühhiaatri konsultatsioonid ja pidev toetusravi, kontroll ravimite tarvitamise üle. Eeltoodust tulenevalt jõudis maakohus õigele järeldusele, et puudutatud isiku ohtlikkus iseendale väljendub haiguskriitika puudumises ja sellest tulenevas ravimite võtmata jätmises. Põhjendamatu on puudutatud isiku esindaja seisukoht, et tulenevalt eksperdi järeldusest ei ole puudutatud isik I endale või teistele ohtlik, kui ta vabastada kinnisest hoolekandeasutusest ööpäevaringselt erihooldusteenuselt. Eksperdi arvamusest saab järeldada, et viibides Valkla kodus kontrollitud keskkonnas, kus puudutatud isik võttis korrapäraselt ravimeid ja alkoholi tarbida ei saanud, ei olnud ta endale ega teistele ohtlik. Samas puudub ekspertiisiaktis järeldus selle kohta, kas puudutatud isik võib olla endale või teistele ohtlik, kui ta vabastada kinnisest hoolekandeasutusest ööpäevaringselt erihooldusteenuselt. Arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit ja hoiakuid ravi vajalikkuse suhtes, leidis maakohus õigesti, et vajalik on ööpäevaringne erihooldus kinnises hoolekandeasutuses. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika ning tema seisund on paranenud pikemaajalise viibimise tõttu kontrollitud keskkonnas ja ööpäevaringse järelevalve all. Avaldaja määruskaebuse vastuse kohaselt on puudutatud isiku viibimiskoht alates 5. augustist 2018 Sõmera Kodu, kus ta ei ole kinnises asutuses. Nähtuvalt avaldaja esitatud e- kirjadest, on puudutatud isik Sõmera Kodust juba kaks korda omavoliliselt lahkunud, esimesel korral tõi politsei ta tagasi, teisel korral sattus ta politsei arestikambrisse ja sealt tervisliku seisundi tõttu (ei olnud üle 48 t võtnud rohtusid) psühhiaatriakliinikusse. Seega puudutatud 5(9)
2-16-10435 isiku seisundi stabiliseerimist ja paranemist väljaspool kinnist hoolekandeasutust ei ole võimalik tagada ning ta võib muutuda eelkõige endale ohtlikuks. Ühtlasi järeldub eeltoodust, et täidetud on SHS § 105 lg 1 p 3 tingimus, sest puudutatud isiku I ohtlikkust endale ei ole võimalik vältida muul viisil kui kinnisesse asutusse paigutamise teel, kusjuures see võimatus tuleneb temast endast. Kaebuses ei vaidlustata kinnisesse asutusse paigutamise peatamist, selles osas ringkonnakohus maakohtu lahendit ei kontrollinud. Kui isik talle seatud tingimusi või kohustusi ei täida, on maakohtul õigus peatamine TsMS § 540 lg 2 alusel tühistada.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
12.Puudutatud isik esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub maakohtu ja ringkonnakohtu määrused tühistada ning jätta avaldus rahuldamata. Määruskaebuse kohaselt on ekspert teinud sõnaselge järelduse, et puudutatud isik ei ole endale või teistele ohtlik, kui ta vabastada kinnisest hoolekandeasutusest. Seega on vale ringkonnakohtu seisukoht, et aktis puudub järeldus ohtlikkuse kohta, kui ta kinnisest asutusest vabastada. Juhul, kui ekspert asub seisukohale, et isik pole ohtlik, tuleb sellest lähtuda. Isikut ei saa kinnisesse asutusse paigutada üksnes kohtu tunnetusliku hinnangu alusel, mille kohaselt on tõenäoline, et ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamise korral võib isikul tekkida tagasilangus ning korduvad varasemad juhtumid. Ringkonnakohus ei oleks tohtinud arvestada pärast maakohtu määruse tegemist toimunud sündmusi.
13.Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Puudutatud isikul on psüühikahäirete kogum, mis ei ole meditsiiniliselt ravitav, ja seetõttu vajab ta ööpäevläbi rangelt kontrollitud hoolduskeskkonda. Talle on pärast asenduskoduteenuselt lahkumist pakutud teenust erinevates ööpäevaringset erihooldusteenust pakkuvates teenusüksustes Hellenurmes, Erastveres, Sõmeral ja Komsil, kuid ta on kõikidest erinevatel põhjustel lahkunud. Praeguseks on selgunud, et puudutatud isiku varasem käitumismuster on jätkuv. Viimane episood teenuselt lahkumise osas Saaremaalt Sõmeru Kodust toimus 25. jaanuaril 2019, mil puudutatud isik leiti alajahtumise tunnustega ja joobeseisundis Pärnus tänavalt magamast.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebus tuleb TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel jätta rahuldamata ning ringkonnakohtu määrus muutmata.
15.Riigikohus on rõhutanud, et isikuvabadust saab piirata üksnes ranges kooskõlas seadusega, lähtudes põhiseaduses ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ettenähtud põhimõtetest, seejuures tuleb isikult vabaduse võtmise aluseid seaduses mõista pigem kitsendavalt (vt nt Riigikohtu 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-14, p 13).
16.Tingimused, mille kõigi üheaegse täidetuse korral paigutatakse täisealine isik kohtumääruse alusel hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama tema nõusolekuta, on sätestatud SHS § 105 lg-s 1. Viidatud sätte kohaselt peavad olema täidetud järgmised eeldused: 1) täisealisel isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) täisealine isik on endale või teistele ohtlik, kui ta jäetakse paigutamata hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama; 3) varasemate abimeetmete rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abimeetmete kasutamine ei ole võimalik. 6(9)
2-16-10435
17.Asjas ei vaielda selle üle, et täidetud on SHS § 105 lg 1 p-st 1 tulenev tingimus, s.o puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Puudutatud isik ei ole kohtute sellekohast järeldust Riigikohtule esitatud määruskaebuses vaidlustanud.
18.Riigikohus on varasemas praktikas käsitlenud isiku ohtlikkuse tuvastamisel arvesse võetavaid asjaolusid ja ohtlikkuse kriteeriume. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ja et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline (vt SHS § 105 lg 1 p 2 kohta kokkuvõtvalt Riigikohtu 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662/92, p 14). Riigikohus on leidnud ka seda, et isiku ohtlikkuse tuvastamine SHS § 105 kohaldamisel ei eelda, et ta oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada. Samas peab kohtutel olema konkreetsete asjaolude põhjal piisavalt alust arvata, et isik võib lähitulevikus seda pigem kindlasti kui tõenäoliselt teha (vt Riigikohtu 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662/92, p 14). Riigikohus on leidnud sedagi, et isiku suutmatus iseseisvalt oma elu korraldada ning ravimeid võtta ei tähenda tingimata tema ohtlikkust iseendale või teistele, kuid ohtlikkusele võib viidata puudulik haiguskriitika, kui isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt Riigikohtu 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662/92, p 14.1).
19.Siiski võimaldab TsMS § 540 lg 1 kohtul mh omal algatusel peatada kinnisesse asutusse paigutamine kuni üheks aastaks, millega võib siduda tingimusi ja kohustusi. Kolleegiumi hinnangul saab peatamise määrata siis, kui kinnisesse asutusse paigutamise eeldused on iseenesest täidetud, kuid arvestades konkreetse isiku tervislikku seisundit oleks võimalik tema vabadusse jätmine kohtuliku kontrolli all (TsMS § 540 lg 2 kohaselt võib kohus peatamise tühistada mh siis, kui isik ei täida talle pandud tingimusi või kohustusi). Seega on TsMS § 540 lg 1 eesmärk võimaldada kohtutel kohaldada isiku õigusi oluliselt vähem piiravat alternatiivi isiku kinnisesse asutusse paigutamisele või tema sealt vabastamata jätmisele.
19.1.Riigikohus on rõhutanud, et tulenevalt kinnisesse asutusse paigutamise ultima ratio iseloomust ja vajadusest kohaldada võimalusel isiku õigusi vähem piiravat meedet peab kohtul olema võimalik kohaldada isiku suhtes tingimusi ja kohustusi, mille täitmisel ei võeta talt vabadust kinnisesse asutusse paigutamise teel, juba kinnisesse asutusse paigutamise üle otsustamisel (vt Riigikohtu 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662/92, p 15.6). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.
19.2.Samas kohtulahendis on Riigikohus leidnud ka seda, et sarnaselt kohtu kohustusega hinnata, kas piisab üksnes ambulatoorsest sundravist või on vajalik isikult vabaduse võtmine statsionaarse sundravi näol, tuleb ka isiku kinnisesse asutusse paigutamisel kontrollida, kas konkreetsel juhul on kinnisesse asutusse paigutamine põhjendatud ja vältimatult vajalik, võrreldes isiku suhtes mõjutusvahendite kohaldamisega väljaspool kinnist asutust (vt Riigikohtu 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662/92, p 15.7 ja seal viidatud Riigikohtu 31. märtsi 2017. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 33).
20.Alama astme kohtud on praegusel juhul sellise kontrolli teinud ja jõudnud kolleegiumi hinnangul õigele järeldusele, et puudutatud isik on ohtlik, kuid on võimalik kohaldada TsMS § 540 lg-t 1 ning kinnisesse asutusse paigutamine peatada. Seda tingimusel, et puudutatud isik täidab talle maakohtu määrusega pandud kohustusi. Seega on tuvastatud puudutatud isiku ohtlikkus, kuid samas on leitud, 7(9)
2-16-10435 et isiku ohtlikkuse prognoos ei tingi kohe vabaduse võtmist kinnisesse asutusse paigutamise teel (vrd Riigikohtu 31. märtsi 2017. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 31).
20.1.Kuigi maakohtu määratud kohtupsühhiaatriaekspertiisi (vt alajaotus „Eksperdi otsus“, II kd, tl 37) kohaselt on ekspert teinud järelduse, et puudutatud isik ei ole ohtlik ka tema teenuselt vabastamise korral, peavad kohtud eksperdiarvamust hindama ja kriitiliselt analüüsima koos teiste tõenditega (vt Riigikohtu 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662/92, p 14). Kolleegiumi hinnangul ei ole eksperdiarvamus kohtule siduv ka siis, kui selles leitakse, et isik ei ole ohtlik.
20.2.Maakohus on põhjendanud määrust mh sellega, et puudutatud isiku tervislik olukord võib halveneda (agressiivsushood, enesekahjustamise mõtted), kui ta teenuselt eemal viibides ravimeid ei manusta. Maakohtu lahendist nähtuvalt võivad korduda ka varasemad juhtumid ning maakohtu lahendist võib aru saada, et varasemateks juhtudeks on mh hooldekodudest põgenemine ja alkoholi tarbimine (nii nähtub ka nt Pärnu Maakohtu 17. augusti 2016. a määrusest tsiviilasjas nr 2-16-12468, et puudutatud isik on ähvardanud tapmisega, ning Pärnu Maakohtu 17. augusti 2017. a määrusest praegusega sama numbrit kandvas tsiviilasjas, et puudutatud isik on üritanud ennast puua, vigastanud ennast, ähvardanud teisi inimesi ja läinud neile kallale). Seega ei ole erinevalt määruskaebuses väidetust tegemist maakohtu tunnetusliku hinnanguga, see hinnang tugineb ka puudutatud isiku varasemale käitumismustrile. Ka on avaldaja Riigikohtule teatanud, et puudutatud isik leiti
25.jaanuaril 2019 alajahtumise tunnustega ja joobeseisundis Pärnus tänavalt magamast. Ringkonnakohus on lisaks maakohtu otsuses isiku ohtlikkuse kohta sedastatule viidanud ka pärast maakohtu määruse tegemist toimunud sündmustele, tehes seda õigustatult TsMS § 662 lg 3 alusel. Nii olevat puudutatud isik lahkunud omavoliliselt kaks korda hooldekodust ja neist ühel korral sattunud ravimite võtmata jätmise tõttu Pärnu haigla psühhiaatriakliinikusse. Nimetatu võib olla alus tühistada kinnisesse asutusse paigutamise peatamine TsMS § 540 lg 2 kohaselt, kuid selles küsimuses peab kõigepealt seisukoha võtma maakohus.
20.3.Ohtlikkus SHS § 105 lg 1 p 2 tähenduses seisneb praegusel juhul seega eelkõige selles, et puudutatud isiku stabiliseerunud seisund võib lähitulevikus uuesti halveneda ning see võib olla ohtlik eelkõige tema enda jaoks. Maakohtu lahendist ja eksperdiarvamusest nähtuvalt võib järeldada isiku seisundi paranemist mh toetusravi tõttu, kuid sellest ei järeldu ohtlikkuse täielik puudumine. Tuleb arvestada, et TsMS § 540 lg 1 järgset peatamist ei olekski võimalik rakendada muidu, kui isiku ohtlikkuse aste peab olema üldjuhul mõnevõrra madalam, kui sel juhul, mil ta tuleb vältimatult paigutada kinnisesse asutusse.
20.4.Kolleegium märgib lisaks, et peatamise kohaldamine ei tähenda seda, et isiku kinnisesse asutusse paigutamise eeldused (sh ka SHS § 105 lg 1 p 3) ei ole täidetud. Vastasel korral ei oleks võimalik peatamist praktikas rakendada.
21.Avaldaja kassatsiooniastme menetluskulud tuleb TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel jätta tema enda kanda. Puudutatud isiku kassatsiooniastme menetluskulud (riigi õigusabi tasu) tuleb jätta TsMS § 172 lg 3 esimese lause alusel Eesti Vabariigi kanda.
22.Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja palub Riigikohtul puudutatud isikule kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo mõista riigieelarvest välja kokku 150 eurot, sh käibemaks 25 eurot. Taotluse kohaselt kulus esindajal õigusabi osutamiseks kokku 2,5 tundi.
8(9)
2-16-10435 Kolleegium leiab, et puudutatud isiku esindaja taotlus riigi õigusabi osutamise eest tasu saamiseks on põhjendatud ja tuleb TsMS § 219 lg 6 ning riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-de 22 ja 23 alusel rahuldada. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur.
23.Riigikohus vabastas puudutatud isiku kautsjoni tasumisest 12. detsembri 2018. a määrusega. Vabastamine on TsMS § 190 lg 7 tähenduses lõplik. Peeter Jerofejev
Henn Jõks
Jaak Luik
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.