Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

piirangud siiski on. Kostja andis hagejale üle asja, millel ei olnud kokkulepitud omadusi (asi ei vastanud lepingutingimustele), sest kinnisasjal asuv hoone pidi olema vaba muinsuskaitsealastest piirangutest, kuid tegelikult asub kinnisasi Pärnu vanalinna kaitsealal, mistõttu on kinnisasjal asuva hoone lammutamiseks ja selle asemele uue ehitamiseks vaja Muinsuskaitseameti kooskõlastust. Muinsuskaitseamet ei kooskõlastanud hageja soovitud 25 meetri kõrgust hoonet, sest kaitseala eeskirjade järgi võib kaitsealale püstitada vaid kuni 11 m kõrguse hoone. Kostja on lepingut oluliselt rikkunud võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 lg 1 ja § 116 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 mõttes, mistõttu oli hagejal õigus lepingust taganeda. Lepingust taganemise tõttu tuleb lepingu alusel üleantu tagastada. Kuna pooled peavad täitma taganemisest tulenevad kohustused ühel ajal, tuleb kinnisasja omandiõigus anda hagejalt üle kostjale ning kostja peab tagastama hagejale lepingu alusel müügihinnana saadud 35 000 000 krooni (2 236 907 eurot 70 senti) koos intressiga. Kostja keeldub nii kinnisomandi tagasikandmiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks tahteavaldust tegemast kui ka lepingu alusel saadud raha tagastamast. Kostja peab hüvitama hagejale ka lepingu rikkumisega tekitatud kahju. Hagejal tekkisid kostjaga lepingu sõlmimise tõttu kulud (enampakkumise osavõtutasu ning nii osavõtutasu kui ka ostuhinna tasumiseks sõlmitud laenulepingute sõlmimise tasud, laenude intressid, laenude tagamiseks tehtud kulutused, müügi-, kasutusvalduse ja asjaõiguslepingu notariaalse tõestamise kulud, kinnisasjale detailplaneeringu kehtestamiseks tehtud kulutused). Kokku on hagejal tekkinud kahju 6 831 448 krooni 18 senti (436 609 eurot 12 senti). Hageja nõuded muutusid lepingust taganedes sissenõutavaks ja alates sellest ajast on hagejal õigus saada VÕS § 113 lg 1 järgi viivist. 30. augusti 2011. a seisuga on viivise suurus 9 809 349 krooni (626 931 eurot 67 senti).

muinsuskaitsealal ei ole käsitatav koormatisena. Kui muinsuskaitseala isegi pidada koormatiseks, siis oleks tegemist avalik-õigusliku koormatisega. VÕS § 218 lg 6 kohaselt ei vastuta kinnisasja müüja asjal lasuvate avalike maksude ja muude avalike koormatiste eest, mistõttu ei pea müüja ostjat neist teavitama. Kostja ei teinud enampakkumisel avaldusi, mis oleksid võinud hagejale luua ettekujutuse, et ta saab kinnisasjale kehtestada detailplaneeringu, mis võimaldab rajada suuremahulise hoone. Kinnisasja saab endiselt kasutada. Hageja väitel soovis ta lepingut sõlmides kinnisasjal asuva hoone lammutada ja ehitada asemele uue kaheksakorruselise hoone. Lepinguliste kohustuste täitmisel ei saa lähtuda selles, mida lepingupool lootis või soovis. Hageja taganes lepingust, kuna Muinsuskaitseamet ei kooskõlastanud tema soovitud detailplaneeringut. Seega on hageja taganemise tegelikuks põhjuseks asjaolu, et tema plaan ebaõnnestus ning kinnisvaraturu olukord muutus. Kinnisasja ja ehitise sihtotsarve oli enampakkumise ajal ja on ka praegu ärimaa. Hageja soovis kinnisasjale kaheksakorruselist hoonet, millest suurem osa (70-80%) oleksid korterid. Selline soov on vastuolus Pärnu linna üldplaneeringus ärimaale ette nähtud detailplaneeringu üldtingimustega, mille kohaselt võib kuni 25% ärimaa kogupinnast kanda elamumaa kõrvalfunktsiooni. Seega olid hageja kavatsused vastuolus planeeringu üldtingimustega. Hageja esitas lepingust taganemise avalduse pärast selleks ettenähtud mõistliku aja möödumist (VÕS § 118 lg 1 p 1 ja lg 2). Hageja teadis või pidi kinnisasja muinsuskaitsealas asumisest teada saama 8. jaanuaril 2007, s.o detailplaneeringu algatamise korralduse kättesaamisel, millest ilmnes, et detailplaneeringu eskiislahendus tuleb Muinsuskaitseametiga kooskõlastada. Samuti toimus 14. juunil 2007 Pärnu Linnavalitsuse ruumilise planeerimise komisjoni koosolek, kus hageja esindajana osales arhitektuuribüroo AS Nord Projekt esindaja. Ka koosoleku protokollist nähtub, et kuna detailplaneeringuala asub muinsuskaitsealal, siis tuleb küsida planeeringu kohta Muinsuskaitseameti seisukohta. Kuna ainsaks muinsuskaitseliseks mõjuriks on kinnisasja paiknemine muinsuskaitsealal ja just selle mõjuri esinemine on väidetavaks lepingu rikkumiseks, on määravaks, millal hageja sai muinsuskaitselisest mõjurist teada või pidi teada saama. Hagejale pidi olema muinsuskaitselise mõjuri asjaolu teada juba Muinsuskaitseametile detailplaneeringu esitamisel. Hageja pidi kinnisasja paiknemisest muinsuskaitsealal teada saama hiljemalt jaanuaris 2007, kuid hageja esitas taganemisavalduse 14. mail 2008 ehk ca 16 kuud pärast väidetavast rikkumisest teadasaamist. Olukorras, kus lepingupool teab juba pikka aega võimaliku kohustuse rikkumise asjaolu olemasolu, ei saa teist poolt taganemisavalduse tegemisega üllatada. Seetõttu tuleb hageja taganemisavaldus lugeda lubamatuks ja tühiseks ning jätta tähelepanuta (VÕS § 118 lg 2). Kuna kostja ei rikkunud lepingut, ei ole hagejal tema vastu lepingu rikkumisest tulenevaid nõudeid, sh kahju hüvitamise nõuet. Hageja ei saa nõuda ostuhinnalt sama aja eest nii intressi ja viivist kui ka ostuhinna tasumiseks võetud laenu intressi hüvitamist. Kostja esitas kohtule ja hagejale 14. oktoobril 2011 alternatiivse vastuväitena hagi rahuldamise puhuks 224 310 eurot 7 sendi tasaarvestamiseks avalduse, sest hageja on teeninud renditulu, mis

tuleb kostjale tagastada.

piiranguid" on üldlevinud ja selle tavatähendusest tuleneb, et tegemist ei ole mälestise või muinsuskaitsealal paikneva kinnisasja või ehitisega. Müügilepingus ei ole sätet selle kohta, et kinnisasi asuks muinsuskaitsealal, kuigi alates 18. veebruarist 2006 see nii on. Hageja arvates saab lepingu p-s 2.1 antud kinnitust mõista selliselt, et kinnisasi ei asu muinsuskaitsealal. Kostja ei ole hagejale lepingu sõlmimisel selgitanud oma arusaama lepingu p-s 2.1 märgitud kinnituse kohta. Sarnastes müügilepingutes on kostja tavaliselt märkinud eritingimusena, et kinnisasi asub muinsuskaitsealal. Kostja märkis 16. juuni 2008. a kirjas hagejale, et kostja vaidlusalune kinnisasi jääb muinsuskaitsealasse ja lepingus ei ole selle kohta teavet, kuid viite puudumine ei takista hagejal kinnisasja lepingus sätestatud otstarbel kasutada. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et kinnisasja paiknemine muinsuskaitsealal tuli müügilepingusse märkida. Seega käib müügilepingus antud kinnitus ka selle kohta, kas kinnisasi asus muinsuskaitsealal või mitte. Kostja ei tõendanud, et hageja teadis või pidi teadma, et lepingu p-s 2.1 antud kinnitus tähendas seda, et kinnisasjal ei asu muinsuskaitse üksikobjekte (VÕS § 29 lg 3). Pärnu linnavalitsuse planeerimisosakond sai 18. detsembril 2006 hagejalt kinnisasja detailplaneeringu algatamise avalduse, milles hageja soovis vana hoone lammutada ja rajada selle asemele uue 25 meetri kõrguse kaheksakorruselise hoone, millest, suurema osa sihtotstarve oleks korruselamumaa. Seega soovis hageja detailplaneeringuga muuta kinnisasja sihtotstarvet. Pärnu Linnavalitsus algatas 2. jaanuari 2007. a korraldusega nr 10 kinnisasja detailplaneeringu eesmärgiga muuta kinnisasja sihtotstarve äri- ja korruselamumaaks, lammutada olemasolev hoone ja ehitada kaheksakorruseline hoone. Ruumilise planeerimise komisjoni 14. juuni 2007. a koosolekul otsustati, et planeeringu lahenduse kohta tuleb küsida Muinsuskaitseameti seisukohta. Pärnu linn edastas 22. juunil 2007 kirja Muinsuskaitseameti arhitektuurimälestiste ekspertnõukogule seisukoha saamiseks detailplaneeringu projekti eskiislahenduse kohta, toetades olemasoleva hoone lammutamist ja uue ehitamist. Muinsuskaitseameti 23. juuli 2007. a kirjast kostjale selgus, et Muinsuskaitseamet ei nõustunud detailplaneeringu eskiislahendusega ja Muinsuskaitseametile tuleb esitada kooskõlastamiseks detailplaneeringu eritingimused. Muinsuskaitseameti 16. aprilli 2008. a kirjast nähtub, et Muinsuskaitseamet otsustas 8. aprilli 2008. a koosolekul jätta kooskõlastamata muinsuskaitse eritingimused kinnisasja detailplaneeringu koostamiseks ja uushoonestuse projekteerimiseks. Kuna kinnisasja muinsuskaitselised piirangud ei olnud avastatavad asja tavapärase ülevaatuse käigus, tekkis puudusest teatamise kohustus puudusest teadasaamisest. Asjas esitatud tõenditest järeldub, et hageja pidi kinnisasja lepingutingimustele mittevastavusest teada saama 8. jaanuaril 2007, kui temani jõudis kostja 2. jaanuari 2007. a korraldus nr 10, ja alates 2007. aasta juunist oli hageja sellest igal juhul teadlik. Kummalgi juhul ei teavitanud hageja kostjat sellest, et kinnisasi ei vasta lepingutingimustele. Hageja teatas kostjale seda alles 14. mai 2008. a taganemisavalduses, mille kostja sai kätte 19. mail 2008. Kuna kostja rikkus oluliselt lepingut, siis tekkis hagejal õigus müügilepingust taganeda (VÕS § 101 lg 1 p 4, § 116 lg 1 ja § 188 lg-d 1 ja 2). Õige ei ole kostja arusaam, et VÕS § 14 lg 2 ja müügilepingu

p 3.1.3 järgi saaks hageja nõuda lepingu p-s 2.1 märgitu ebaõigeks osutumisel üksnes kahju hüvitamist, mitte lepingust taganeda. Kuna lepingueelse kohustuse rikkumine selgus pärast lepingu sõlmimist, tuleb poolte suhet käsitada ühtse lepingulise suhtena, mille sisuks on lisaks lepingust tekkinud kohustustele ka kohustused, mis tekkisid juba enne lepingu sõlmimist. Järelikult võib hageja lepingutingimuste mittevastavusele tugineda VÕS § 221 lg 1 p 2 alusel ja kostja vastutab kinnisasja lepingutingimustele mittevastavuse eest VÕS § 100 ja § 218 lg 1 alusel. Kuigi hageja pidi saama teada kinnisasja lepingutingimustele mittevastavusest 8. jaanuaril 2007 ning taganes lepingust 14. mai 2008. a taganemisavaldusega, mis jõustus 19. mail 2008, s.o 1 aasta 5 kuud ja 11 päeva pärast taganemise aluseks olevatest asjaoludest teadasaamist, ei ületanud hageja taganemisavalduse esitamise mõistlikku tähtaega. Praeguse asja asjaolusid arvestades peab mõistlik tähtaeg olema tavapärasest pikem, sest hageja jaoks oli tegemist ülisuure investeeringuga, mistõttu tegi hageja lepingust taganemise otsuse pärast seda, kui vastuvõetava lahenduse otsimise jätkamiseks enam objektiivseid võimalusi ei nähtud. Detailplaneeringu menetluses tehtavad toimingud on aeganõudvad ja arvestada tuleb selleks kulutatavat aega. Kostjale oli detailplaneeringu menetlemisega toimuv protseduuriline asjade käik ja lepingurikkumine teada. Arvestades, et kostjal ei ole võimalik lepingurikkumist kõrvaldada, ei saanud kostja arvata, et ta peaks lepingu täitma või et hageja oleks sooritusega rahul, samuti pidi kostja arvestama võimaliku lepingust taganemisega. Hageja tegi lepingust taganemise avalduse VÕS § 118 lg-s 2 sätestatud tähtajast (TsÜS § 146 lg 1) poole lühema aja jooksul. Kui täitmine on võimatu lepingut rikkunud poole tõttu, ei pruugi VÕS § 118 lg-s 1 sätestatud mõistlik tähtaeg olla lühem kui kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, mille järgimisest sõltub VÕS § 118 lg 2 kohaselt lepingust taganemise kehtivus. Seega ei kaotanud hageja õigust lepingust taganeda ning taganemise tõttu lõppesid 19. mail 2008 lepingu täitmise nõuded (VÕS § 186 p 5).

asus enampakkumise väljakuulutamise ja toimumise ning kinnisasja müügilepingu sõlmimise ajal Pärnu vanalinna ja kuurordi muinsuskaitsealal (alates Vabariigi Valitsuse vastava määruse avaldamisest Riigi Teatajas 15. veebruaril 2006). Enampakkumise teadetes ei olnud seda asjaolu avaldatud. Müügilepingus kinnitas kostja esindaja, et kinnisasjal ei ole muinsuskaitsealaseid piiranguid. Hageja tegutses kinnisvaraarendusega ja enne enampakkumisest osavõtmist ja müügilepingu sõlmimist ei kontrollinud ta kinnisasjal muinsuskaitsealaste piirangute olemasolu ega selgitanud välja, et kinnisasi asub kaitsealal. Maakohus leidis õigesti, et kostja rikkus lepingut. Vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda VÕS § 217 lg 2 p-st 3, mille järgi loetakse lepingutingimustele mittevastavaks asja mistahes eesmärgipärast kasutamist takistavad õigusakti sätted, mida müüja lepingu sõlmimisel pidi teadma. Selle sätte kohaldamisel tuleb esmalt arvestada asja eeldatava kasutusviisiga. Kui müüja teab asja spetsiifilisest kasutusviisist, on määrav tema teadmine või teadma pidamine asja sellisel otstarbel kasutamist välistavatest õigusaktidest. Kuna Pärnu linn müüb Pärnu Linnavalitsuse kaudu pidevalt linna vara, tuleb ta võrdsustada isikuga, kelle majandustegevuseks on vara müük ja kes seetõttu pidi teadma õigusakti olemasolust, mis piirab müügilepingu objekti võimalikke kasutusviise. Seega on asjakohatud kostja väited, et müügilepingu eesmärgiks ei olnud ega saanud olla hagejale piiramatu ehitusõiguse andmine ning et võimalus ehitada kaheksakorruseline hoone senise hoone lammutamisel ei olnud müügilepingu tingimuseks. Müüja vastutus on objektiivne. Seetõttu ei ole tähtsust asjaolul, et kaitseala piire laiendati vahetult enne kinnisasja müümise kohta tehtud volikogu otsust (seejuures oli linn olnud vastu Esplanaadi tänava kaitseala hulka arvamisele), samuti asjaolul, et enampakkumist korraldanud ja müügilepingu sõlminud linna esindajad ning notar ei kontrollinud muinsuskaitsealaste piirangute olemasolu, ega sellel, et müüja esindaja pidas lepingus piirangute puudumise kinnitamisel silmas seda, et tegemist ei ole muinsuskaitse üksikobjektiga. Seega tekkis hagejal VÕS § 217 lg 2 p 3 järgi alus müügilepingust taganeda, kuid hageja ei esitanud taganemisavaldust mõistliku aja jooksul pärast muinsuskaitsealastest piirangutes teadasaamist. Maakohus tuvastas, et hageja pidi kinnisasja asumisest muinsuskaitsealal ehk asja lepingutingimustele mittevastavusest teada saama 8. jaanuaril 2007, kui hagejani jõudis Pärnu Linnavalitsuse 2. jaanuari 2007. a korraldus detailplaneeringu algatamiseks. Korralduse p-s 4 nähti ette detailplaneeringu kooskõlastamine Muinsuskaitseametiga. Maakohus leidis, et alates 2007. a juunist oli hageja muinsuskaitsepiirangutest igal juhul teadlik. Hageja esitas taganemisavalduse

teadasaamisest või teada saama pidamisest on möödunud üle 15 kuu. Hageja jaoks on tegemist eksitusesarnase situatsiooniga. Selleks puhuks on seaduses sätestatud kuuekuuline aegumistähtaeg. Arvestades, et hageja pidi asja mittevastavusest teadlikuks saama juba 2007. a jaanuari algul, ja lisades sellele taganemise otsustamiseks ja taganemisavalduse ettevalmistamiseks kaks kuud, tuleb taganemise mõistlik tähtaeg lugeda möödunuks 8. septembril 2007. Seega kaotas hageja pärast seda VÕS § 118 lg 1 p 1 järgi õiguse lepingust taganeda. Kuna hagejal ei olnud õigust lepingust taganeda, tuleb jätta hageja nõuded rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

et lepingu rikkumise tagajärgi kõrvaldada. Kostja menetles tavapäraselt hageja detailplaneeringut ja hageja teatas talle lepingu rikkumisest alles taganemisavalduses. Lepingust taganemiseks mõistliku aja määramisel võib olla tähtsust asjaolul, et täitmine on võimatu, kuid praeguses asjas oli täitmine juba lepingu sõlmimise ajal võimatu, st leping sõlmiti eksimuses olles. Seetõttu on põhjendatud, et lepingust taganemise tähtaeg on lühem kui eksimuse tõttu lepingu tühistamise tähtaeg, sest lepingust taganemise tagajärjed on võrreldes lepingu tühistamisega koormavamad.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

võib TsMS § 368 lg 1 järgi esitada eraldi tuvastusnõude üksnes siis, kui hagejal on lepingust taganemise tuvastamiseks eriline tuvastushuvi, mida tuleb hagejal ka vastavalt põhjendada ning mis tuleb kohtul kahtluse korral välja selgitada (vt Riigikohtu 21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-136-11, p 26). Kolleegiumi hinnangul ei ole hagejal üldjuhul iseseisvat tuvastushuvi lepingust taganemise õiguspärasuse (kehtivuse) tuvastamiseks, sest lepingust taganemise kui asjaolu tuvastamine ei anna hagejale midagi rohkemat kui nõuded, mis tulenevad lepingust taganemisest, sh lepingu tagasitäitmise nõue (vt ka Riigikohtu 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p 37). Praeguses asjas ei ole hageja esile toonud, et tal oleks tuvastusnõude esitamiseks muud huvi, kui lepingust taganemisest tulenevate nõuete (sooritushagi) rahuldamine. Lepingust taganemise tehingu kehtivus on üheks lepingust taganemisest tuleneva lepingu tagasitäitmise ja kahju hüvitamise nõude aluseks, mida kohus peab hageja taotluse või kostja vastuväite alusel hindama, ilma et hageja peaks seda esitama iseseisva haginõudena või kostja vastuhagina. Seetõttu juhul, kui hageja esitab lisaks sooritushagile tuvastushagi, mille eseme kohta tuleb nagunii teha otsustus sooritushagi kohta tehtava kohtulahendi põhjendustes, on tuvastushagi ja sooritushagi näol tegemist sama hagiga samade poolte vahel. Seetõttu pidi maakohus praeguses asjas keelduma TsMS § 371 lg 1 p 5 alusel menetlemast hageja nõuet tuvastada lepingust taganemise kehtivus, sest sama vaidlus tuli lahendada lepingu tagasitäitmise nõude lahendamisel nagunii. Pärast hageja esitatud tuvastusnõude ebaõiget menetlusse võtmist oleks maakohus pidanud jätma hagi selles osas läbi vaatamata TsMS § 423 lg 1 p 4 järgi. Sellise rikkumise oleks pidanud ringkonnakohus TsMS § 657 lg 1 p 4 järgi kõrvaldama ning jätma hagi selles osas TsMS § 425 lg 3 esimese lause järgi läbi vaatamata. Kuna ringkonnakohus seda ei teinud, on ka ringkonnakohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Kolleegium selgitab, et TsMS § 371 lg 1 p-st 5 ja TsMS § 423 lg 1 p-st 4 tulenevalt ei oleks praeguses asjas olnud lubatud ka kostja vastuhagi lepingust taganemise kehtetuse tuvastamiseks.

sellest, kas kostja nõustus kinnisasja enda omandisse tagastamisega ning kas ta on selleks andnud seaduses ettenähtud nõusoleku kinnistusraamatu kande muutmiseks. Kuna kostja keeldumine kinnisasja omandiõiguse tagasisaamisest ei välista hageja õigust saada kostjalt tagasi lepingu alusel üleantu, siis ei ole hagejal õigust nõuda, et kostja teeks tahteavalduse kinnisasja kohta kinnistusraamatusse lepingu alusel tehtud omanikukande muutmiseks.

rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis, välja arvatud juhul, kui teine lepingupool ei näinud kohustuse rikkumise niisugust tagajärge ette ja temaga sarnane mõistlik isik ei oleks seda tagajärge samadel asjaoludel samuti ette näinud. Sellest tulenevalt hakkab lepingust taganemiseks ettenähtud mõistlik aeg kulgema alates sellest, kui lepingupool sai või pidi teada saama lepingu rikkumisest, mille tõttu jäi ta olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis. Kohtud tuvastasid, et hageja pidi 8. jaanuaril 2007 või hiljemalt 2007. a juunis saama teada sellest, et kinnisasjal lasuvad muinsuskaitselised piirangud, kuid muinsuskaitselistest piirangutest teada saades ei olnud hageja veel teadlik, et ta jääb olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis, st et kinnisasjale ei ole võimalik tema kavandatud kõrguse ja mahuga hoonet ehitada. Selle asjaolu tuvastamisega ei ole aga kolleegiumi arvates veel kindlaks tehtud, et hageja sai või pidi sel ajal saama teada olulisest lepingurikkumisest, seega ka sellest, et tal on õigus lepingust taganeda. Seetõttu võib olla põhjendatud olla hageja väide, et ta sai alles siis teada, et ta jääb lepingust loodetust olulisel määral ilma, kui talle sai teatavaks, et muinsuskaitseliste piirangute tõttu tema soovitud detailplaneeringut ei kinnitata. Iseenesest on õige kohtute arusaam, et kinnisasja muinsuskaitselised kitsendused piiravad kinnisasja valdamist, kasutamist ja käsutamist. Kolleegiumi hinnangul saab muinsuskaitselistest piirangutest teatamata jätmist pidada küll lepingu rikkumiseks, kuid lepingu olulise rikkumisega saab VÕS § 116 lg 2 p 1 mõttes üldjuhul olla tegemist üksnes siis, kui rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis. Ebaõige on kohtute seisukoht, et mõistlik tähtaeg lepingust taganemiseks hakkas kulgema alates sellest, kui hageja pidi saama teada, et kinnisasja koormavad muinsuskaitselised piirangud. Ülaltoodut arvestades tuleb ringkonnakohtul asja uuesti läbi vaadates tuvastada, millal hageja sai või pidi teada saama olulisest lepingurikkumisest. Seda aega tuleb arvestada VÕS § 118 lg 1 p 1 kohaldamisel.

otsust, millega jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, kuid hageja apellatsioonkaebuse osas tuleb saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kolleegium juhib tähelepanu, et ringkonnakohtu otsuse tühistamise ja asja uueks lahendamiseks saatmise korral jätkub TsMS § 693 lg 1 järgi menetlus ringkonnakohtus seisundis, milles see oli enne asja läbivaatamise lõpetamist.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.