Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-48-11 Tartu, 15. juuni 2011. a Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik KORTERIÜHISTU FACIO hagi OÜ AIRES LIISING vastu põhivõla ja viivise saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 10. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-2090 OÜ AIRES LIISING kassatsioonkaebus 10 788 eurot 65 senti (168 806 krooni 11 senti) Hageja KORTERIÜHISTU FACIO (registrikood 80018994), esindaja vandeadvokaat Indrek Veso Kostja OÜ AIRES LIISING (registrikood 10995828), esindaja vandeadvokaat Martin Pärn Kolmas isik Margarita Jenina (isikukood xxxxxxxxxxx) 23. mai 2011. a, kirjalik menetlus
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 10. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-2090 muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta kassatsiooniastme menetluskulu OÜ AIRES LIISING kanda.
3.Arvata 9. veebruaril 2011 OÜ AIRES LIISING tasutud kassatsioonikautsjon 73 (seitsekümmend kolm) eurot 38 senti riigituludesse.
4.Mõista OÜ-lt AIRES LIISING Eesti Vabariigi kasuks välja vähem tasutud kassatsioonikautsjon 34 (kolmkümmend neli) eurot 51 senti. Kautsjon tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr 10220034796011 (AS SEB Pank) või nr 221023778606 (Swedbank AS) (mõlema viitenr 3100058140). Nimetatud summa tuleb tasuda 15 päeva jooksul arvates Riigikohtu otsuse jõustumisest. Tasumisega viivitamisel tuleb alates Riigikohtu otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.CKE Inkasso OÜ esitas 19. jaanuaril 2009 Harju Maakohtule hagi OÜ AIRES LIISING (kostja) vastu 59 173 krooni 25 sendi suuruse põhivõlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks. Maakohus rahuldas hagi osaliselt 9. aprilli 2009. a tagaseljaotsusega. 27. mai 2009. a määrusega rahuldas maakohus hageja esitatud kaja ja taastas asja menetluse. Hageja teatas kohtule, et oli loovutanud nõude kostja vastu tagasi esialgsele võlausaldajale KORTERIÜHISTULE FACIO, ning taotles hageja asendamist ja nõude suurendamist. Kostja esitas taotluse kolmanda isiku kaasamiseks. Maakohus asendas 10. detsembri 2009. a määrusega senise hageja CKE Inkasso OÜ KORTERIÜHISTUGA FACIO (hageja) ning kaasas menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel Margarita Jenina (kolmas isik). Hageja palus lõpliku nõudena kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse
114 821 krooni 83 senti ja viivise 35 658 krooni 72 senti (seisuga 30. september 2009) ning 0,07% viivist alates 1. oktoobrist 2009 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni. Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt kanti kostja 12. juulil 2006 asjaõiguslepingu alusel Tallinnas Xxxxxxx xxx xxx-x asuva korteriomandi (edaspidi korteriomand) omanikuna kinnistusraamatusse. Samal päeval sõlmisid kostja ja kolmas isik liisingulepingu lisana nr 1 liisingueseme üleandmisevastuvõtmise akti. Selle akti järgi volitas kostja kolmandat isikut lahendama kõiki viidatud korteriomandiga seotud probleeme, korteriomandit vabalt valdama ja kasutama ning tegema sellest tulenevalt kõiki vajalikke toiminguid. Hageja vahendab ja osutab korteriomandile hooldus- ja kommunaalteenuseid ning esitab kostjale kolmanda isiku kaudu iga kuu sellekohased arved. Kostja on jätnud arved tasumata alates 2006. aasta maist kuni 31. augustini 2008. Kuna kostja on arvete tasumisega viivitanud, on hagejal õigus nõuda ka viivist. Hagi on esitatud õige kostja vastu, kes oli kuni 29. septembrini 2009 korteriomandi omanik. Kostja viitab tema ja kolmanda isiku vahel tsiviilasjas nr 2-08-18820 sõlmitud ja 13. märtsil 2009 kohtu kinnitatud kompromissile. Selles nägid pooled ette, et kolmas isik kantakse korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse ja ta peab tasuma 1. oktoobriks 2009 kostjale 1 800 000 krooni. Juhul kui kolmas isik ei täida raha maksmise kohustust, peab ta korteriomandi omandiõiguse 15. oktoobriks 2009 kostjale tagasi kandma. Korteriomandi omandiõiguse tagasikandmise kohustuse täitmiseks andis kolmas isik kostjale volikirja kandeavalduse esitamiseks kostja korteriomanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks. Kinnistusraamatusse tuli kanda ka eelmärge kostja omandiõiguse ülekandmise nõude tagamiseks. Kolmas isik pole kompromissis märgitud summat tasunud. Hageja arvates püüab kostja näilise korteriomandi omanikuvahetusega pääseda hageja nõutavate summade tasumisest, kuigi kompromissi järgi on kostjal õigus ja volitus vormistada end tagasi korteriomandi omanikuks. Kostja ei kasuta oma õigusi heas usus.
2.Kostja ei tunnistanud hagi. Tema vastuväidete kohaselt ei ole hageja tõendanud, et kostja oleks tarbinud hageja märgitud koguses kommunaalteenuseid, samuti on tõendamata kommunaalteenuste maksumus ja nende õiguslik alus. Kostja ei ole korteriühistu (KÜ) liige ning talle ei ole KÜ üldkoosoleku otsused kohustuslikud. Kostja omandas korteriomandi eelduslikult 12. juulil 2006 sõlmitud notariaalse müügilepingu alusel kolmandalt isikult. Samal päeval sõlmiti lihtkirjalik liisinguleping korteriomandi tagasiomandamiseks. Kuna müügilepinguga seotud liisinguleping korteriomandi tagasiomandamiseks on notariaalselt tõestamata, toob see kaasa kogu tehingu tühisuse, kuna üht osa tehingust ei oleks tehtud teiseta. Tühisest tehingust ei saanud kostjal tekkida KÜ vastu kohustusi. KÜ osutatud teenuseid tarbis korteriomandi otsese valdajana kolmas isik. Kuna põhinõue on põhjendamatu, ei ole alust ka viivisenõude rahuldamiseks. Ka on viivise arvestus ebaõige. Juhul kui asuda seisukohale, et kostja sai korteriomandi omanikuks, siis on hagi esitatud vale kostja vastu, sest kostja ei ole enam korteriomandi omanik. Tsiviilasjas nr 2-08-18820 sõlmitud kompromissi järgi andis kostja korteriomandi omandiõiguse üle kolmandale isikule. Selle kohtumääruse alusel on Harju Maakohtu registriosakond kandnud kolmanda isiku 29. septembril 2009 korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse.
3.Kolmas isik nõustus kostja vastuväidetega hagi tõendamatuse kohta. Ta ei olnud vaidlusalusel ajavahemikul korteriomanik, kellel oleks lasunud kohustus tasuda makseid.
4.Harju Maakohus rahuldas 17. mai 2010. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 168 806 krooni 11 senti (s.o põhivõlgnevuse 114 821 krooni 83 senti ja sissenõutavaks muutunud viivise 53 984 krooni 28 senti). Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja viivise, mille määraks päevas on 0,07% põhivõla jäägist (otsuse tegemise seisuga 114 821 krooni 83 senti), alates
18.maist 2010 kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Maakohus tuvastas, et võlg on tekkinud ajavahemikus 2006. aasta maikuust kuni 30. septembrini 2009. Kostja oli vaidlusaluse korteriomandi omanikuks 10. augustist 2006 kuni 29. septembrini 2009. Enne kostja kinnistusraamatusse kandmist tekkinud võlgnevus läks korteriühistuseaduse (KÜS) § 51 kohaselt üle kostjale kui korteriomandi omandajale korteriomandi ülemineku hetkest. Korteriomandi majandamiskulude võlgnevuse tasumise kohustuse üleminekut reguleerib sama seaduse § 7 lg 3, mille kohaselt on korteriomandi võõrandamisel või pärimisel omandaja kohustatud KÜ-le tasuma korteriomandi võõrandja või pärandaja tasumata jäänud majandamiskulude või muude maksude eest. Hagi rahuldamata jätmiseks ei anna alust see, et kostja on korteriomandi menetluse kestel võõrandanud kolmandale isikule ja sellega on talle KÜS § 51 alusel võlgnevuse tasumise kohustus üle läinud. Hageja ei nõua kostjalt võlgnevust, mis on tekkinud pärast kolmanda isiku kinnistusraamatusse kandmist 29. septembril 2009. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 210 lg 2 kohaselt ei mõjuta vaidlusaluse eseme omandi või muu sellesarnase õiguse üleandmine (eriõigusjärglus) iseenesest asja menetlust. Küll aga võib sama sätte lg 3 kohaselt õigusjärglane vastaspoole ja õiguseelneja nõusolekul astuda menetlusse poole õiguseelneja asemel. Vastaspoole ja õiguseelneja nõusolekuta võib õigusjärglane astuda menetlusse ja teda võib sinna kaasata kolmanda isikuna õiguseelneja poolel. M. Jenina on praeguses menetluses kaasatud kolmanda isikuna kostja poolel. Ta ei soovinud menetlusse astuda kostjana ning hageja ei soovinud kostja asendamist. Hageja kirjeldatud kompromissist nähtuvalt kanti kolmas isik korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse kostja enda initsiatiivil, kuigi kande aluseks olevad tingimused ei olnud täidetud. Kompromiss kinnitati 13. märtsil 2009 kohtumäärusega, mis jõustus kohtute infosüsteemi andmetel
6.mail 2009. Kompromissi alusel tehti kanded kinnistusraamatusse alles 29. septembril 2009, s.o vahetult enne kolmandale isikule 1 800 000 krooni tasumiseks määratud tähtpäeva 1. oktoobril 2009. Pooled ei vaidle selle üle, et kolmas isik ei ole kostjale midagi maksnud. Seega oli kolmanda isiku omanikuna kinnistusraamatusse kandmise ajaks olukord selline, et kostjal oleks olnud õigus esitada kolmanda isiku volituse alusel kinnistamisavaldus omandiõiguse kostjale tagasikandmiseks. Paljasõnalised on kostja väited, et ta andis korteriomandi omandi kolmandale isikule üle juba
13.märtsil 2009. Kostja ega kolmas isik ei ole ka nimetanud, millal esitati kompromiss kinnistusosakonnale kannete tegemiseks. Kinnistusraamatu kanne selle kohta, et kostja on korteriomandi omanik, on kolmandate isikute jaoks kehtiv ning hageja võis sellele tugineda. Kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt on kostja kantud kinnistusraamatusse omanikuna 12. juuli 2006. a asjaõiguslepingu alusel. Asjaõigusseaduse
(AÕS) § 119 lg 2 sätestab, et kohustuslikku vorminõuet järgimata tehtud kinnisasja omandamisele või võõrandamisele suunatud kohustustehing muutub kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud sellekohane kanne kinnistusraamatusse. Korteriomandi omanikuna oli kostja KÜS § 5 lg-te 1 ja 2 alusel KÜ liige. Kostja väited, et hageja ei ole tõendanud teenuste tarbimist arvetel näidatud koguses, ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Liisingueseme üleandmise-vastuvõtmise aktiga on kostja andnud kolmandale isikule volituse teha kuni 15. juulini 2021 kõiki korteriomandi kasutamisest ja valdamisest tulenevaid vajalikke toiminguid. Muu hulgas volitati kolmandat isikut esindama kostjat KÜ-s ja sõlmima kinnisvarahoolduslepinguid. Hageja esitas iga kuu kostjale arved majandamiskulude eest. Arvetel on märgitud teenused, mida KÜ liige on tarbinud ja mille eest ta pidi tasuma, samuti maksete tasumise tähtaeg. Asjas ei ole tõstatatud küsimust, et kolmas isik ei ole arveid kätte saanud. Kolmas isik ei ole esitanud arvetele vastuväiteid (v.a 2006. a-l tehtud märkused valvekulu kohta). Pärast seda on kolmas isik aga 14. märtsi 2008. a taotluses hageja juhatusele tunnistanud oma võlgnevust ja taotlenud võla tasumiseks pikendust kuni 13. aprillini 2008. Samuti pole kolmas isik vaidlustanud KÜ üldkoosoleku otsuseid. Arvetel kajastatud mahus on teenuste osutamine tõendatud. Hageja esitas KÜ majandustegevuse aastakavad 2006-2009, mis on kinnitatud üldkoosolekute otsustega, samuti KÜ vee ja elektri tariifide kujunemise ajaloo perioodil 2006 mai kuni 2009 detsember. Hageja on esitanud ka aprillist 2006 kuni detsembrini 2009 hagejale teenust osutanud ettevõtete arved ning arved, mida hageja esitas korteriomanikele. Nende tõendite põhjal on kostja võlgnevuse kujunemine jälgitav. Kostja on oma kohustuse rikkumise eest vastutav (võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1, § 100, § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1). Tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 6, § 113 lg-st 1 ning KÜS § 7 lg-st 4 on võlausaldajal õigus nõuda ka viivist. Kostja ei ole hageja viivisearvestust vaidlustanud.
5.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 10. jaanuari 2011. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ning apellatsioonkaebuse rahuldamata. Maakohus leidis õigesti, et hageja nõue kostja vastu on põhjendatud. Ringkonnakohus märkis vastuseks apellatsioonkaebusele järgmist. Maakohus juhindus õigesti KÜS § 2 lg-st 1, § 5 lg-st 1, § 13 lg-st 4 ja § 7 lg-test 3 ja 4. Maakohus leidis õigesti, et kostja oli kinnistusraamatu kohaselt ajavahemikul 10. august 2006 kuni 29. september 2009 korteriomandi omanikuks ning KÜS § 5 lg-te 1 ja 2 alusel KÜ liige. Võlg on tekkinud ajavahemikul 2006. aasta maist kuni 30. septembrini 2009. Kostja on kohustatud tasuma enne korteriomandi omandamist tekkinud korteriomandiga seotud võlgnevuse KÜS § 7 lg 3 alusel. Viidatud säte loob korteriomandi võõrandaja ja omandaja solidaarse kohustuse (VÕS § 65) ega välista, et tasumata jäetud maksed nõutakse sisse võõrandajalt. KÜ-l on korteriomandi võõrandamisel võimalik valida, kas ta pöörab võõrandaja tasumata jäänud maksete nõude võõrandaja või omandaja vastu. Hageja on teinud KÜS § 7 lg 3 alusel valiku nõuda enne kostja omanikuks saamist maksmata jäetud maksete tasumist
kostjalt kui korteri omandajalt. Võlgnevuse osas, mis on tekkinud kostja korteri omanikuks oleku ajal, on hageja valinud võimaluse jääda oma nõude juurde, vaatamata sellele, et kostja on kohtumenetluse ajal korteri võõrandanud. Seega nõuab hageja alates korteriomandi võõrandamisest võlgnevuse tasumist kostjalt kui võõrandajalt ehk KÜ liikmelt, kelle omanikuks oleku ajal võlg tekkis. Maakohus järeldas õigesti, et kostja kohustused tulenevad seadusest ja neid kinnitavad võlgnevust kajastavad tõendid. Kostja ei ole esitanud asjaolusid ja neid kinnitavaid tõendeid, mis annaksid alust pidada hageja esitatud arveid alusetuks või võlgnevuse arvestust ebaõigeks. Tõendeid on hinnatud seadusekohaselt ning ringkonnakohtul ei ole alust anda esitatud tõenditele teistsugust hinnangut. Kuna kostja on kinnitanud, et ta on jätnud teadlikult arved maksmata, on maakohus hagi õigustatult rahuldanud. Ringkonnakohus nõustus viivise väljamõistmise osas maakohtu seisukohtadega ega pidanud TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta kostja väite, et ta ei saanud 10. augustil 2006 korteriomandi omanikuks, sest müügilepinguga seotud liisinguleping kinnisasja tagasiomandamiseks on vorminõuete rikkumise tõttu tühine. Ka kostja väited AÕS § 119 lg 2 kohaldamise kohta jättis ringkonnakohus tähelepanuta. Samuti ei analüüsinud ringkonnakohus kostja väidet tema omandiõiguse lõppemise aja kohta. Kostja omand korteriomandile lõppes kompromissi sõlmimisega 13. märtsil 2009, mitte 29. septembril 2009, nagu leidsid kohtud. Kohtud ei analüüsinud sisuliselt kostja seisukohti KÜS § 51 ja § 7 lg 3 kohaldamise kohta ning ei arvestanud muutunud õigusliku olukorraga, millele kostja menetluses viitas. Arvestades muutunud olukorda (kinnistusraamatu 29. septembri 2009 kande kohaselt on korteriomandi omanikuks kolmas isik), tulnuks kostja vastu esitatud hagi jätta rahuldamata. Ringkonnakohus kohaldas valesti KÜS § 7 lg-t 3, kui leidis, et viidatud säte loob korteriomandi võõrandaja ja omandaja solidaarse kohustuse. Seadus sellist solidaarvastutust ei sätesta. Ringkonnakohus ei ole aru saanud KÜS § 51 ja § 7 lg 3 eesmärgist. Nende sätete järgi liiguvad kohustused koos korteriomandiga, st omaniku vahetusel lähevad need tingimusteta üle uuele omanikule.
8.Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles hageja sellele vastu ja palus jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata.
9.Kolmas isik ei ole kostja kassatsioonkaebusele vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et kostja kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel muutmata ning kassatsioonkaebus rahuldamata.
11.Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele menetlusõiguse normide rikkumise kohta märgib
kolleegium esmalt, et ringkonnakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme, kui ei käsitlenud otsuses kõiki apellatsioonkaebuse väiteid. Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse sätestavad TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, samuti § 654 lg-d 4 ja 5. Samas märgitakse TsMS § 654 lg-s 6, et ringkonnakohus ei pea oma otsust põhjendama, kui ta jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja järgib esimese astme kohtu põhjendusi. Praegusel juhul on kõiki apellatsioonkaebuses esitatud väiteid maakohtus juba hinnatud ja ringkonnakohus on nende järeldustega nõustunud, märkides, et maakohtu järeldus hageja nõude põhjendatuse ja hagi rahuldamise kohta on õige. Samas selgitas ringkonnakohus vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele lisaks asjas kohalduvaid korteriühistuseaduse sätteid. Kohtud leidsid õigesti, et kostja oli vaidlusaluse korteriomandi omanik alates sellekohase kinnistusraamatu kande tegemisest 10. augustil 2006 kuni 29. septembrini 2009, mil korteriomandi omanikuna kanti kinnistusraamatusse kolmas isik. Kostja leiab kassatsioonkaebuses ekslikult, et ta ei saanud korteriomandi omanikuks põhjusel, et 12. juuli 2006. a võlaõiguslik tehing (müügileping ja sellega seotud liisinguleping kinnisasja tagasiomandamise kohta) on vorminõuete rikkumise tõttu tühine. Kostja omandiõigust võlaõigusliku tehingu tühisus ei mõjuta, sest kinnistusraamatusse omanikukande tegemise aluseks on asjaõigusleping kui käsutustehing. Tulenevalt AÕS §-st 641 on kinnisomandi üleandmiseks nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. Maakohus tuvastas, et kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt on kostja kantud 10. augustil 2006 omanikuna kinnistusraamatusse 12. juulil 2006 sõlmitud asjaõiguslepingu alusel. Samuti on ekslik kassatsioonkaebuse väide, et kostja omand korteriomandile lõppes kompromissi sõlmimisega
13.märtsil 2009. Tulenevalt viidatud AÕS §-st 641 ei mõjutanud ainuüksi kompromissi sõlmimine kostja omandiõigust. Maakohus tuvastas, et kompromissi alusel tehti kolmanda isiku omanikukanne kinnistusraamatusse 29. septembril 2009.
12.Kohtud tuvastasid, et kostja hooldus- ja kommunaalteenuste võlgnevus on tekkinud ajavahemikus 2006. aasta maikuust kuni 30. septembrini 2009. Seega tekkis osa võlgnevusest enne kostja korteriomandi omanikuks saamist ning osa kostja korteriomandi omanikuks oleku ajal. Kolleegium ei nõustu kostja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus kohaldas valesti korteriühistuseaduse sätteid, kui rahuldas kostja vastu esitatud hagi. KÜS § 51 sätestab korteriühistu liikme õiguste ja kohustuste ülemineku põhimõtte korteriomandi võõrandamisel või pärimisel. Sama seaduse § 7 lg 3 järgi on korteriomandi omandaja korteriomandi võõrandamisel või pärimisel kohustatud korteriühistule tasuma korteriomandi võõrandaja või pärandaja tasumata jäänud majandamiskulude ja muude maksete eest. Ringkonnakohus leidis õigesti, et KÜS § 7 lg 3 loob korteriomandi võõrandaja ja omandaja solidaarse kohustuse, st viidatud sätte alusel võib KÜ nõuda korteriomandi võõrandamise korral võõrandaja tasumata jäänud maksete tasumist nii võõrandajalt kui ka omandajalt. Kõnealuse sätte eesmärgiks ei ole vabastada korteriomandi võõrandajat tema omanikuks oleku ajal tekkinud võlgnevuse tasumisest, vaid lihtsustada KÜ nõude maksmapanekut olukorras, kus korteriomandi omanik on vahetunud.
Korteriomanik on KÜ liikmena (KÜS § 5 lg 1) kohustatud täitma KÜS § 13 lg 4 järgi KÜ otsuseid elamu majandamiseks ja säilitamiseks vajalike toimingute tegemise ning majandamiskulude kandmise kohta. Seega saab KÜ nõuda viidatud sättest tulenevalt korteri võõrandajalt võlga, mis on tekkinud tema korteriomandi omanikuks oleku ajal (ajavahemik 2006. aasta maist kuni 10. augustini 2006). Sellel ajavahemikul tekkinud võlga saab KÜ nõuda aga ka KÜS § 7 lg-st 3 tulenevalt kostjalt kui korteriomandi omandajalt. VÕS § 65 lg 2 järgi tekib solidaarkohustus ka juhul, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra. Hageja soovis eeltoodud võlgnevust nõuda KÜS § 7 lg 3 alusel kostjalt (korteriomandi omandajalt). Võlgnevust, mis on tekkinud ajavahemikus 11. augustist 2006 kuni 30. septembrini 2009 saab hageja samuti nõuda kostjalt, kes oli sellel ajal korteriomandi omanik. Hageja jäi oma nõude juurde vaatamata sellele, et korteriomand võõrandati menetluse kestel kolmandale isikule. Kohtud leidsid õigesti, et muutunud õiguslik olukord ei takistanud kostjalt võlgnevuse väljamõistmist, ning on oma seisukohta piisavalt põhjendanud.
13.Kuna ringkonnakohtu otsus jääb muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata, tuleb menetluskulud Riigikohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Pooled võivad TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda oma menetluskulude rahalist kindlaksmääramist Harju Maakohtult 30 päeva jooksul alates Riigikohtu otsuse jõustumisest.
14.Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata kostja tasutud kautsjon riigituludesse. Ringkonnakohtu 22. juuni 2010. a määruse järgi moodustub apellatsioonkaebuse hind TsMS § 137 lg 1 ja lg 4 järgi põhivõla nõude 114 821 krooni 83 senti ja viivisenõude 53 984 krooni 28 sendi summast ja on kokku 168 806 krooni 11 senti. Kostja kassatsioonkaebuse ulatus on sama tema apellatsioonkaebuse ulatusega, st kostja vaidlustab ka kassatsioonkaebuses, et hageja nõue põhivõla ja viivise saamiseks rahuldati. TsMS § 137 lg 1 alusel on kassatsioonkaebuse hind sama apellatsioonkaebuse hinnaga, arvestades kaebuse ulatust, s.o 168 806 krooni 11 senti (10 788 eurot 65 senti). Kostjal tuleb tasuda sellelt hinnalt TsMS § 140 lg 2 järgi kassatsioonikautsjonit 107 eurot 89 senti. Kostja on tasunud kautsjonit 73 eurot 38 senti. Vähem tasutud kautsjon 34 eurot 51 senti tuleb kostjalt TsMS § 179 lg 1 alusel riigi kasuks välja mõista. Lea Laarmaa, Henn Jõks, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.