Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-69-08 Tartu, 15. oktoober 2008. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu) hagi OÜ BALTIC ARMAMENTS vastu leppetrahvi 155 822 krooni 80 sendi ja viivise väljamõistmiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 25. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-15284 OÜ BALTIC ARMAMENTS kassatsioonkaebus Hageja Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu), esindaja vandeadvokaat Jaanus Mody Kostja OÜ BALTIC ARMAMENTS (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Vahur Krinal 15. september 2008. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 25. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-15284 ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada Indrek Virunurmele 29. aprillil 2008. a OÜ BALTIC ARMAMENTS eest tasutud kassatsioonikautsjon 2056 krooni 90 senti.
4.Tagastada OÜ-le BALTIC ARMAMENTS kassatsioonkaebusele lisatud Politseiameti kirja koopia.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu) (hageja) esitas Harju Maakohtule 20. juunil 2006 hagiavalduse, milles palus OÜ-lt BALTIC ARMAMENTS (kostja) välja mõista leppetrahvina 155 822 krooni 80 senti, viivisena ajavahemiku 24. detsember 2003 kuni 19. juuni 2006 eest 35 068 krooni 67 senti ja alates 20. juunist 2006 kuni kohustuse täitmiseni iga päeva eest 39 krooni 49 senti. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 4. juulil 2003 relvade müügilepingu nr 1/53-03 (edaspidi leping). Kostja kohustus selle järgi kahe kuu jooksul alates lepingu allakirjutamisest andma hagejale üle 77 kumminuia, 50 teleskoopnuia, 30 gaasiballooni, 15 gaasigranaati, 30 heligranaati, 15 suitsugranaati ja 13 pumppüssi. Tähtpäevaks andis kostja hagejale üle üksnes külmrelvad (kumminuiad, teleskoopnuiad) ja gaasirelvad (gaasiballoonid). Pürotehnika (gaasigranaadid, heligranaadid, suitsugranaadid) andis kostja hagejale üle alles 26. novembril 2003. Tulirelvi (pumppüsse) ei ole kostja hagejale üle andnud. Kostja rikkus lepingut, kuna ta ei suutnud õigel ajal hankida pürotehnika ja tulirelvade tarnimiseks vajalikke lõppkasutaja sertifikaate. Kostja taotlusel väljastas hageja nende tarnimiseks sertifikaadid kostja antud vormis. Tulirelvade kohta väljastatud sertifikaat osutus aga puudulikuks ning kostja
esitas 15. augustil 2003 hagejale taotluse väljastada uus sertifikaat. Kuna enne 5. veebruari 2004 kehtinud strateegilise kauba sisse- ja väljaveo ning transiidi seaduse (StrKVS) § 3 lg 1 ja § 4 lg 3 kohaselt väljastas Eestis lõppkasutaja sertifikaate strateegilise kauba sisse- ja väljaveo ning transiidi kontrolli komisjon (edaspidi komisjon), puudus hagejal õigus nimetatud sertifikaati väljastada. Seda teatas hageja 31. oktoobril 2003 ka kostjale, paludes tal pöörduda sertifikaadi saamiseks komisjoni poole. 12. novembril 2003 pöördus kostja taas hageja poole palvega väljastada lõppkasutaja sertifikaat kostja edastatud vormis. Hageja keeldus sellest, kuna sellise dokumendi väljastamine ei ole tema pädevuses. Tulenevalt lepingu p-st 3.3 oli relvade importimine Eestisse kostja kohustus. Hageja ei pidanud taotlema komisjonilt lõppkasutaja sertifikaati ega ise samasisulist deklaratsiooni vormistama. Kuna kostja ei suutnud täita lepingulisi kohustusi, esitas hageja 9. detsembril 2003 kostjale lepingust osalise taganemise avalduse ja 155 822 krooni 80 sendi suuruse leppetrahvi nõude. Lepingu p 7.2 järgi peab kostja maksma hagejale viivist 1% tarnimata relvade maksumusest iga viivitatud päeva eest. Hageja arvestuse järgi ei olnud kostja tarninud 4. septembriks 2003 pürotehnikat maksumusega 69 540 krooni ja tulirelvi maksumusega 104 000 krooni. Ajavahemikul
5.septembrist kuni 26. novembrini 2003 (kui anti üle pürotehnika) (kokku 82 päeva) oli tarnimata kaupa 173 540 krooni eest. Ajavahemikul 27. novembrist kuni 9. detsembrini 2003 (kokku 13 päeva) oli tarnimata kaupa 104 000 krooni eest. Sellest lähtudes arvestas hageja oma nõude 155 822 krooni 80 senti, mis on sisuliselt leppetrahvinõue. Leppetrahvi tasumise tähtpäev oli 23. detsember 2003 ning alates järgmisest päevast tuleb sellelt arvestada viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 alusel. Ajavahemiku 24. detsember 2003 kuni 31. detsember 2005 (738 päeva) eest arvestas hageja viivist 28 355 krooni 48 senti, ajavahemiku 1. jaanuar kuni 19. juuni 2006 (170 päeva) eest aga 6713 krooni 19 senti, kokku 35 068 krooni 67 senti. Alates 1. jaanuarist 2006 on ühe päeva viivise suuruseks 39 krooni 49 senti.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata. Kostja arvates ei ole ta oma kohustuste täitmisega viivitanud. Tarne jäi toimumata lõppkasutaja sertifikaadi puudumise tõttu. Hagejalt küsiti alates 2003. a juulist sertifikaati, mida oli vaja Saksamaa ekspordi, impordi ja transiidi kontrolli komisjoni (BAFA) jaoks. Selle sertifikaadi alusel oleks Saksa tarnija saanud relvade väljaveo loa ning alles seejärel oleks kostja saanud pöörduda kauba Eestisse importimiseks komisjoni poole. Hageja ei suutnud alates 7. juulist kuni 21. oktoobrini 2003 sertifikaati vormistada, mistõttu tarnimine katkes. Hageja käitumine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Hageja pidi VÕS § 23 lg 2 ja § 24 lg 3 p 5 kohaselt tegema kostjaga koostööd, mis oli kostjale vajalik oma kohustuse täitmiseks. Isegi kui kostja kohustus jäi täitmata, ei saa viivist arvestada kauem kui 9. detsembrini 2003, mil hageja taganes lepingust.
3.Harju Maakohus rahuldas 2. märtsi 2007. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja leppetrahvina 155 822 krooni 80 senti ning viivisena ajavahemiku 24. detsember 2003 kuni 19. juuni 2006 eest 35 068 krooni 67 senti ja alates 20. juunist 2006 kuni kohustuse kohase täitmiseni iga päeva eest 39 krooni 49 senti. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled, et kostja jättis lepingu nõuetekohaselt täitmata.
Pürotehnika anti üle 26. novembril 2003 ja tulirelvad jäid hagejale üldse üle andmata. Kokkulepe, mille sisuks on raha maksmine mitterahalise kohustuse rikkumise korral, on käsitatav leppetrahvi kokkuleppena VÕS § 158 lg 1 mõttes. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et lepingu täitmine oli takistatud hagejapoolse kohustuse täitmata jätmise tõttu. Maakohus juhindus StrKVS § 4 lg 3 p-st 2 ja lg-st 6 ning Vabariigi Valitsuse 28. septembri 1999. a määrusest nr 281, millega oli kinnitatud �Strateegiliste kaupade sisse- ja väljaveo ning transiidiga seonduvate dokumentide taotlemise, väljastamise, pikendamise ja kehtetuks tunnistamise kord, taotluste menetlemise tähtajad ning strateegilise kauba üle tollipiiri toimetamise kord" (edaspidi 1999. a kord), viidates selle korra pdele 3 ja 17. Müügilepingus ei lepitud kokku kauba tarnimiseks vajaliku dokumentatsiooni taotlemiseks teistsugust korda, kui oli ette nähtud 1999. a korras. Kuigi hageja oli eelnevalt väljastanud kostjale sertifikaadi, mis osutus küll sobimatuks, ei olnud tal sellise dokumendi väljastamiseks seaduslikku alust. Müügileping ei kohustanud hagejat taotlema komisjonilt relvade tarnimiseks vajalikku dokumentatsiooni. Seega ei saa pidada hageja käitumist lepingu rikkumiseks, mis oleks tinginud kostjapoolse kohustuse täitmata jätmise. 1999. a korra järgi pidi lõppsertifikaadi taotluse esitama kauba importija, st kostja. Ka ei saa hageja käitumist lugeda vastuolus olevaks hea usu põhimõttega. Hageja keeldus vormistamast dokumenti, mida tal seaduse kohaselt ei olnud õigus vormistada. Registriandmetest lähtuvalt tegeles kostja alates äriühingu registreerimisest
22.detsembril 2000 relvade tarnimisega ning pidi lepingu sõlmimisel olema teadlik, millised dokumendid on vajalikud müügilepingust tuleneva kohustuse täitmiseks ja kellelt tuleb need taotleda. Leppetrahvi kohustus lõpeb lepingust taganemisega, kuid leppetrahv, mis muutus sissenõutavaks enne lepingu lõppemist, on VÕS § 188 lg 2 kohaselt sissenõutav ka pärast lepingust taganemist. Seetõttu on pärast lepingust taganemist sissenõutav ka viivis. Leppetrahvi suuruse ja viivise arvestuse kohta kostja vastuväiteid ei esitanud.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Hageja palus jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 18. juuni 2007. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda.
6.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistada ning lõpetada asjas menetlus.
7.Riigikohus rahuldas 20. detsembri 2007. a otsusega kassatsioonkaebuse, tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2007. a otsuse ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohtu otsuse järgi leidsid alama astme kohtud ebaõigesti, et hageja esitas leppetrahvi nõude viivitamata. Lepingust nähtub, et kostja pidi lepingu täitma 4. septembriks 2003. Hageja esitas leppetrahvi nõude 9. detsembril 2003 koos lepingust osalise taganemise avaldusega, seega kolm kuud pärast kohustuse rikkumise avastamist. Kuivõrd lepingust tulenevalt võis hageja nõuda kostjalt leppetrahvi alates kohustuse rikkumisest, ei ole õige lugeda leppetrahvi nõue esitatuks viivitamata
üksnes selle tõttu, et hageja nõudis leppetrahvi samal ajal, kui taganes lepingust. Üksnes kirjavahetuse pidamisega ei saa põhjendada leppetrahvi nõude esitamata jätmist. Lisaks jätsid kohtud tähelepanuta kostja väite, et pooled pikendasid kokkuleppel kostja kohustuse täitmise tähtaega. Kostja väite õigsuse korral ei võinud leppetrahvi nõuda enne, kui oli möödas kohustuse täitmiseks kokku lepitud uus tähtaeg. Sellisel juhul ei või hageja nõuda leppetrahvi aja eest, mille võrra lepingu täitmise aega pikendati. Samuti jätsid kohtud tähelepanuta hageja väite, et ta andis kostjale täiendava tähtaja lepingu täitmiseks, et võlgnik heastas rikkumise osaliselt ning et sellises olukorras tuleb rikkumise avastamise ajaks lugeda aeg, mil selgus heastamise ebaõnnestumine. Kui kostja rikkus lepingut ja hageja andis talle kohustuse täitmiseks VÕS § 114 lg 1 järgi täiendava tähtaja, ei kaotanud hageja leppetrahvi nõuet, kui ta nõudis leppetrahvi viivitamata pärast täiendava tähtaja möödumist. Lähtuvalt VÕS § 114 lg-st 2 võib võlausaldaja nõuda leppetrahvi kogu aja eest, millal täitmist ei toimunud, sh kohustuse täitmiseks antud täiendava tähtaja eest. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta ka kostja apellatsioonkaebuse väite, et hagejal oli õigus nõuda leppetrahvi üksnes aja eest kuni lepingust osalise taganemiseni. Kohtud jätsid põhjendamatult hindamata kostja vastuväited, mille kohaselt kostja ei küsinud hagejalt strateegilise kauba sisseveo õigusaktide alusel väljaantavaid dokumente, vaid nõudis tagajärjetult kauba sisseveo eeldokumenti, mis oli vajalik tarnijale vajaminevate dokumentide vormistamiseks Saksamaal. Hageja väide, et kostja ei esitanud neid vastuväited hagi vastuses, ei ole asjakohane, kuivõrd eelistung on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 398 lg 1 järgi osa eelmenetlusest. Kohtud ei ole kostja kõnealuseid vastuväiteid jätnud arvestamata TsMS § 331 lg 1 järgi. Kohtud jätsid põhjendamatult tähelepanuta kostja 12. novembri 2003. a kirja hagejale kui dokumentaalse tõendi. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata kõiki poolte esitatud väiteid ja tõendeid ning tuvastada, millist sertifikaati pidasid pooled silmas oma kirjavahetuse käigus. Kui ilmneb, et kostja nõudis lepingu kehtivuse ajal hagejalt enda kirjeldatud sertifikaati, tuleb hinnata ka kostja väidet, et hageja ei teinud temaga koostööd, mis oli vajalik kostjale oma kohustuse täitmiseks VÕS § 23 lg 2 järgi. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus jättis 25. märtsi 2008. a otsusega uuesti apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja jättis lepingu nõuetekohaselt täitmata ja lepingu p-s 7.2 sätestatu on käsitatav leppetrahvi kokkuleppena VÕS § 158 lg 1 tähenduses. Tulenevalt VÕS § 76 lg-st 1 ja § 161 lg-st 1 peab kostja tasuma leppetrahvi koos VÕS § 113 lg 1 järgse viivisega. Hageja ei põhjustanud lepingu täitmata jätmist ega ole rikkunud hea usu põhimõtet. Kostja väide, et ta nõudis hagejalt lepingu kehtivuse ajal sertifikaati, mille olemust ta kirjeldas 31. jaanuari 2007. a eelistungil, ei ole tõendatud. Kostja nõudis hagejalt lõppkasutaja sertifikaadi vormistamist. Lõppkasutaja sertifikaadi mõiste on sätestatud StrKVS § 4 lg 3 p-s 2. 1999. a korra kohaselt (p-d 3 ja 17) oli kostjal seadusest tulenev kohustus esitada komisjonile taotlus lõppkasutaja sertifikaadi
saamiseks. Lepingus ei olnud pooled teisiti kokku leppinud. Tulenevalt seadusest ja lepingust ei olnud hageja õigustatud sellist dokumenti välja andma. Ringkonnakohus ei nõustunud kostjaga, et lepingu täitmise käigus keeldus hageja kostjale kauba Saksamaalt väljaveoks vajaliku formulari täitmisest ja maakohus kohaldas ebaõigesti seadust. Maakohus jättis vaidluse lahendamisel õigesti kohaldamata relvaseaduse (RelvS). Vaidlusaluseid tulirelvi soovis hageja osta Justiitsministeeriumi relvastatud üksusele. Tegemist on RelvS § 3 lg 2 tähenduses teenistusrelvadega, millele relvaseadust ei kohaldata, kui sama seadus ei sätesta teisiti (RelvS § 2 p 7). Seega ei oleks pidanud vaidlusaluseid tulirelvi üle tollipiiri toimetama relvaseaduses sätestatud korras (RelvS § 59 lg 3 jt). Muu dokumendi kui lõppkasutaja sertifikaadi puudumisele kostja lepingu kehtivuse ajal ei viidanud ja hagejalt selle esitamist ei nõudnud. Seega ei saa selle esitamata jätmist hinnata hagejapoolse lepingulise kohustuse, koostöökohustuse või hea usu põhimõtte rikkumisena. Võlaõigusseaduse § 23 lg 2 ei anna ühele lepingupoolele õigust nõuda teiselt lepingupoolelt seadusega vastuolus oleva toimingu tegemist ja lugeda sellest keeldumist koostöökohustuse rikkumiseks. Relvade tarnimisega tegelev kostja pidi lepingu sõlmimisel teadma, millised dokumendid on vajalikud müügilepingust tuleneva kohustuse täitmiseks ja kellelt neid taotleda. Kuna kostja lepingust tuleneva kohustuse täitmine ei sõltunud hageja tegevusest, on asjakohatu kostja viide VÕS § 24 lg 3 p-le 5, samuti ei tule kohaldada VÕS § 101 lg-t 3. Hageja esitas kostjale leppetrahvi nõude koos lepingust osalise taganemise avaldusega, seega viivitamata VÕS § 159 lg 2 mõttes. Hagejale ei saanud juba 5. septembril 2003 olla selge, et kostja lepingut ei täida. Asja materjali kohaselt ei olnud pooled selleks ajaks lepingu täitmise võimatust tuvastanud ja soovisid pärast nimetatud kuupäeva lepingu täitmist jätkata, mida tõendab asja juurde lisatud poolte kirjavahetus ning asjaolu, et kostja andis pürotehnika hagejale üle pärast lepingus kokkulepitud aega, s.o 26. novembril 2003. Et kostja ei olnud Välisministeeriumi vastuse kohaselt komisjoni poole pöördunud ja nõudis hagejalt uut lõppkasutaja sertifikaati tulirelvade jaoks, ei olnud kostja võimeline lepingut täitma ka täiendava tähtaja jooksul, mistõttu pärast rikkumise avastamist (26. novembril 2003) on leppetrahvinõue esitatud 9. detsembril 2003 viivitamata lepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 159 lg 2 mõttes. Kostja ei vaidlustanud asjaolu, et VÕS § 188 lg 1 järgi lõppes leping 9. detsembril 2003 hageja taganemisavalduse tegemisega kostjale. Kostja vabanes leppetrahvi tasumisest alates lepingust osalise taganemise ajast ning hagejal ei ole kostja vastu leppetrahvi nõuet ajavahemiku 10. detsember 2003 kuni 23. detsember 2003 eest. Hageja aga ongi arvestanud leppetrahvi kuni 9. detsembrini 2003 (kokku 908 päeva). Hageja viivisenõue leppetrahvi tasumisega viivitamise eest muutus VÕS § 82 lg 7 esimese lause kohaselt sissenõutavaks 24. detsembril 2003, kui oli möödunud leppetrahvi tasumise tähtaeg.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus ning lõpetada asjas menetlus. Ringkonnakohtu otsus ei ole kostja arvates põhjendatud ning ei arvesta kogutud tõendeid.
Ringkonnakohus ei ole ekslikult lugenud tõendatuks, millist sertifikaati pidasid lepingu pooled silmas kirjavahetuse käigus. Kirjavahetusest selgub üheselt, et sooviti kostja esitatud sertifikaati, mille vormi ta ka saatis ja mida soovis BAFA. Ringkonnakohus keeldus põhjendamatult vastu võtmast Politseiameti selgitust, et 2003. a veeti sileraudseid relvi sisse RelvS § 59 lg 3 alusel. Ringkonnakohus on valesti tõlgendanud VÕS § 159 lg-t 2. Kui kohus leiab, et pooled leppisid kokku lepingu täitmise pikendamises, ei saa selle aja eest kohaldada sanktsioone. Kui lepingu täitmist ei pikendatud, oli lepingu rikkumine selge juba 5. septembril 2003. Hageja ei teatanud kolme kuu jooksul rikkumise avastamisest, et kohaldab leppetrahvi. Sellist viivitust ei saa pidada viivitamatuks teatamiseks, mille tõttu kaotas hageja õiguse lepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 159 lg 2 kohaselt leppetrahvi nõuda.
10.Hageja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegiumi arvates tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuses taotletud asjas menetluse lõpetamiseks alust ei ole ning seda ei ole ka kaebuses välja toodud. Seega rahuldatakse kassatsioonkaebus osaliselt.
12.Asjas ei vaielda järgmiste oluliste asjaolude üle: pooled sõlmisid 4. juulil 2003 lepingu relvade ja pürotehnika ostmiseks; kostja kohustus lepingu alusel andma hagejale lepinguesemeks olevad kaubad üle hiljemalt kaks kuud pärast lepingu allkirjastamist (lepingu p 3.1); tähtaegselt andis kostja hagejale üle külmrelvad ja gaasirelvad; pürotehnika andis kostja hagejale üle 26. novembril 2003, tulirelvasid üle ei antud; kostja taotlusel väljastas hageja pürotehnika ja tulirelvade tarnimiseks dokumendid, kasutades kostja antud vorme; hageja poolt tulirelvade kohta väljastatud dokument osutus relvade tarnimiseks puudulikuks, kostja taotlusel hageja uut dokumenti kostja soovitud vormis ei väljastanud;
31.oktoobri 2003. a kirjas palus hageja kostjat pöörduda lõppkasutaja sertifikaadi saamiseks komisjoni poole;
9.detsembril 2003 esitas hageja kostjale lepingust osalise taganemise avalduse ja nõudis 155 822 krooni 80 sendi suurust leppetrahvi, mille palus tasuda hiljemalt 23. detsembriks 2003.
13.Hageja arvates rikkus kostja lepingut ning lepingule tuginedes on hagejal õigus nõuda kostjalt leppetrahvi ja selle tasumata jätmise tõttu ka viivist. Seejuures tugines hageja lepingu p-le 7.2, mille kohaselt oli tal õigus lepinguesemeks olnud relvade tähtpäevaks üleandmata jätmise korral nõuda kostjalt "viivist arvestusega 1% tarnimata Kauba hinnast päevas iga tarnega viivitatud päeva eest". Hageja arvestuse järgi tuleb leppetrahvi maksta ajavahemiku 5. september (kui kostja sattus kaupade üleandmisega viivitusse) kuni 9. detsember 2003 (kui esitati lepingust taganemise avaldus) eest.
5.septembrist kuni 26. novembrini 2003 arvestas hageja leppetrahvi 173 540 kroonilt (st nii
pürotehnika kui ka tulirelvade tarne hilinemise eest), 27. novembrist kuni 9. detsembrini 2003 aga 104 000 kroonilt (st tulirelvade tarne hilinemise eest). Viivist arvestas hageja leppetrahvisummalt VÕS § 113 lg 1 kohaselt alates 24. detsembrist 2003. Ringkonnakohus märkis õigesti, et hageja ei arvestanud leppetrahvi ega viivist ajavahemiku 10. kuni 23. detsember 2003 eest.
14.Kolleegium nõustub kohtutega, et hageja lepingujärgne nn viivisenõue kauba tarnimisega hilinemise eest on leppetrahvinõue VÕS § 158 lg 1 mõttes. Leppetrahvi maksmise eelduseks on selle sätte kohaselt esmajoones lepingu rikkumine lepingus ette nähtud viisil, praegusel juhul kohustuse täitmisega viivitamine kostja poolt (lepingu p 7.2). Kostja vabaneb leppetrahvi maksmise kohustusest, kui lepingu rikkumine oli vabandatav (VÕS § 160). Vaidluse all ei ole, et kostja hilines pürotehnika tarnega ning tulirelvasid ei ole ta hagejale üldse üle andnud. Lepingust taganemisel tugines hageja kostjapoolsele täitmise viivitusele, st hageja luges kostjapoolse lepingurikkumise oluliseks, mis andis õiguse lepingust osaliselt taganeda VÕS § 116 lg 1 järgi. Kostja ei ole seda vaidlustanud. Seega ei ole ka vaidluse all, et kostja rikkus lepingut nagu ka see, et rikkumise tõttu on leping tulirelvade tarnekohustuse osas hageja taganemise tõttu lõppenud. Kostja ei ole lepingu rikkumist eitanud, vaid on väitnud, et rikkumine toimus hagejast tuleneva asjaolu tõttu, st sisuliselt on ta oma vastutuse välistamisel tuginenud VÕS § 101 lg-le 3. Seda on kostja põhjendanud põhiliselt sellega, et hageja ei väljastanud talle tulirelvade Saksamaalt väljaveoks vajalikku sealsete nõuete ja vormi kohast dokumenti, mistõttu ei olnud võimalik relvasid Saksamaalt välja vedada. Sellega ei teinud hageja kostja arvates viimasega lepingu täitmiseks vajalikku koostööd ning hageja käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohtus ei tuginenud kostja sellele, et leppetrahvinõue oleks esitatud hilinenult. Esimest korda tugines kostja sellele alles apellatsioonkaebuses (tl 61, 62).
15.Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus asja lahendamisel oluliselt rikkunud TsMS § 693 lg 1 teist lauset, jättes täitmata Riigikohtu antud juhised asja uueks lahendamiseks. Ringkonnakohus ei hinnanud nõuetekohaselt kõiki tõendeid, tuvastamaks, millise dokumendi väljastamist kostja hagejalt taotles. Lisaks on sisuliselt jäetud tähelepanuta Riigikohtu juhised hinnata poolte käitumist pärast tarnetähtpäeva möödumist sellest aspektist, kas pooled muutsid kokkuleppel tarnetähtaega või kas hageja määras kostjale tarneks täiendava tähtaja VÕS § 114 mõttes.
16.Esmalt on kohtud jätnud tähelepanuta, et pooled ei vaidle, miks hilines pürotehnika tarne. Hageja arvestas 5. septembrist kuni 26. novembrini 2003 leppetrahvi nii pürotehnika kui ka tulirelvade tarne hilinemise eest. Kostja ei ole väitnud, et pürotehnika tarne hilinemine oleks olnud tingitud hagejast. Kostja võimalik vabanemine vastutusest tulirelvade tarnimatajätmise eest ei tähenda samaaegselt tema vastutuse välistamist pürotehnika tarnimisega hilinemise eest. Asja uuel läbivaatamisel tuleb seda arvestada.
17.Ringkonnakohus põhjendas oma seisukohta, miks tema arvates ei ole tõendatud, et kostja nõudis hagejalt muu dokumendi kui StrKVS § 4 lg 3 p-s 2 nimetatud lõppkasutaja sertifikaadi väljastamist, esmajoones lõppkasutaja sertifikaadi mõistega seaduses ja keeluga hagejale väljastada teistsugust dokumenti. Lisaks nõustus ringkonnakohus maakohtu põhjendusega, et kostjal on piisavalt kogemusi
relvatarnetel, mistõttu pidanuks ta teadma, kellelt milliseid dokumente on vaja taotleda. Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohtu otsus seejuures nõuetekohaselt põhjendatud ning vääralt on tõlgendatud ja kohaldatud ka StrKVS-i ja 1999. a korda.
18.Relvade ja laskemoona üle tollipiiri toimetamine toimub RelvS § 59 lg 2 (2003. a redaktsioonis) kohaselt selles seaduses, tolliseadustikus ning StrKVS-s ja nende alusel antud õigusaktides kehtestatud korras. Samas ei kohaldata relvaseadust selle seaduse § 2 p 7 kohaselt teenistus-relvadele, kui relvaseadusest ei tulene teisiti. StrKVS § 1 lg 2 kohaselt reguleeritakse selle seadusega mh relvade Eesti tolliterritooriumile sissevedu niivõrd, kuivõrd see ei ole reguleeritud teiste seadustega. Eelnevast nähtub, et ebaselge oli, millises ulatus relvaseadus teenistusrelvasid üldse reguleeris (RelvS § 2 p 7), samuti see, kas ja millises ulatuses kohaldus nende Eestisse sisseveole StrKVS (RelvS § 59 lg 2). Selge ei olnud aga ka StrKVS-i rakendusala, kuna see viitas relvade sisseveo osas omakorda võimalikele teistele seadustele (StrKVS § 1 lg 2). Sisuliselt viitasid relvaseadus ja StrKVS relvade sisseveo osas vastastikku üksteisele. Kolleegiumi arvates saab vaatamata sellele siiski lähtuda sellest, et põhimõtteliselt kohaldus StrKVS ka teenistusrelvadest tulirelvade (pumppüsside) Eestisse sisseveole. Kolleegium märgib, et alates 5. veebruarist 2004 kehtiva strateegilise kauba seaduse § 1 lg 2 p 2 järgi kohaldatakse seda seadust selgelt valitsusasutuste teenistusrelvade sisseveole sisseveo ja lõppkasutuse järelevalve tagamise kohta sätestatu osas.
19.Eesti Vabariigis või välisriigis strateegiliseks kaubaks loetava kauba Eesti tolliterritooriumile sisseveoks või sisseveetud kauba kättesaamise kinnitamiseks väljastatakse StrKVS § 4 lg 3 kohaselt kauba lähteriigi asjaomasele asutusele esitamiseks, kui ta seda nõuab, kas rahvusvaheline impordisertifikaat, lõppkasutaja sertifikaat või kauba kättesaamise tõend. Neid dokumente väljastab StrKVS § 3 lg 1 kohaselt komisjon, kes kontrollib selliste dokumentide väljastamise korral ka strateegilise kauba sihtotstarbelist kasutamist. Lõppkasutaja sertifikaat on StrKVS § 4 lg 3 p 2 kohaselt dokument, mis sisaldab Eesti importija kinnitust, et ta kohustub kauba näidatud väärtuses ja koguses Eestisse sisse vedama, kasutama seda ainult näidatud otstarbel ning seda mitte ümber adresseerima ega taas välja vedama sellekohase litsentsi või kirjaliku loata, ja komisjoni kinnitust selle kohta, et Eestis tagatakse kauba kasutuse järelevalve. Lõppkasutaja sertifikaadi vormi kehtestab StrKVS § 4 lg 7 kohaselt välisminister. 2003. a oli see vorm kinnitatud välisministri 17. detsembri 1999. a määrusega nr 17. Kohtud on jätnud tähelepanuta, et StrKVS § 4 lg 3 p 2 kohaselt koosneb lõppkasutaja sertifikaat kahest kinnitusest: importija kinnitusest kauba sisseveo ja sihtotstarbelise kasutamise kohta ning komisjoni kinnitusest Eestis kauba kasutuse järelevalve tagamise kohta. Sellise dokumendi väljastamist kostja hagejalt aga enda väitel ei taotlenud. Kohtud on jätnud sisuliselt hindamata kostja taotletud dokumendi vormi (tl 15) ja hageja allkirjastatud sertifikaadi koopia (tl 46). Kuigi mõlemad nimetatud dokumendid on toimikus ingliskeelsetena, ei ole kohtud nõudnud TsMS § 33 lg 1 järgi nende eestikeelset tõlget ega neid tagastanud. Seega tulnuks neid ka hinnata koos muude tõenditega. Kolleegium märgib seejuures, et mõlemad dokumendid on adresseeritud Saksa äriühingule ning mõlemas antakse kinnitus tulirelvade Eestis kasutamise ja Saksamaa pädeva ameti loata re-ekspordist
hoidumise kohta, v.a loetletud riikidesse. Samuti on dokumentidel märgitud, et need antakse kooskõlas Saksamaa reeglitega. Nimetatud dokumendivorm erineb märkimisväärselt Välisministeeriumi kehtestatud dokumendivormist.
20.Kohtud ei ole põhjendanud, kust tulenes hagejale keeld allkirjastada kostja taotletud dokument. Pooled ei vaidle, et kui hageja oleks allkirjastanud kostja soovitud dokumendi (mida kostja nimetas lõppkasutaja sertifikaadiks) (tl 15), oleks tulirelvade väljavedu Saksamaalt (ja seega ka lõppkokkuvõttes hagejale üleandmine) olnud võimalik. On selge, et Eesti ei saa oma siseriikliku õigusega ette kirjutada kaupade teisest riigist väljavedamise nõudeid, küll saab kehtestada Eestisse kaupade sisseveo nõuded. Seega ei saa Eesti õigusaktidega ka ette näha, milliseid ja millises vormis dokumente võib riik, kust kaup välja veetakse, selleks nõuda. Kohtute loogika järgi ei olnukski võimalik esitada teise riigi kauba väljaveoks pädeva ametkonna vorminõuetele vastavat dokumenti, kui see ei kattu Eesti kehtestatud vorminõudega.
21.Lähtudes eelnevast, tuleb kõiki tõendeid uuesti analüüsides kindlaks teha, millise dokumendi väljastamist kostja hagejalt soovis ja kas hagejal oli alust sellest keelduda. Seejuures tuleb hinnata mh pooltevahelist kirjavahetust, Riigikohtu varasemas otsuses viidatud kostja 12. novembri 2003. a kirja ja sellele lisatud kostja taotletud dokumendivormi (tl 14, 15), aga ka hageja allkirjastatud sertifikaadi koopiat (tl 46). Lisaks tuleb hinnata Välisministeeriumi 11. novembri 2003. a kirja (tl 13), kus märgitakse mh, et komisjonil ei ole pädevust hinnata kostja võimelisust tulirelvade ja pürotehnika tarnimisel. Ringkonnakohus on seda dokumenti hinnanud üksnes osas, milles Välisministeerium märgib, et kostja ei ole komisjoni poole pöördunud. Kui on tõendatud, et hageja allkirjastas esmalt taotletud vormi kohase sertifikaadi ja hiljem soovis kostja, et hageja allkirjastaks uue sertifikaadi, milles oleks ainus muudatus olnud Türgi väljajätmine riikide seast, kuhu võinuks korraldada piiramatult re-eksporti, pidi hageja ka aru saama, millist dokumenti temalt soovitakse. Hageja positsioon, et kuna kostja nimetas dokumenti lõppkasutaja sertifikaadiks, ei saanud tema seda väljastada, on põhjendamatu, kui hageja pidi aru saama, et temalt ei soovita StrKVS-is nimetatud dokumenti, mille väljastamist võinuks taotleda komisjonilt. Põhjendamatult viitasid kohtud üksnes kostjalt oodatavale professionaalsusele relvade tarnimiseks vajalike dokumentide vormistamisel, jättes tähelepanuta, et hageja võinuks Eesti Vabariigina vähemalt mitte tugineda enda kehtestatud regulatsiooni ebaselgusele. Kui ilmneb, et kostja nõudis lepingu kehtivuse ajal hagejalt sertifikaati, mille vormi ta oli hagejale edastanud, tuleb ringkonnakohtul hinnata ka kostja väidet, et hageja ei ole teinud temaga koostööd, mis oli vajalik kostjale tulirelvade tarnekohustuse täitmiseks VÕS § 23 lg 2 järgi. Kui hageja seda koostööd ei teinud, ei ole tal õigus ka VÕS § 101 lg 3 kohaselt tugineda kostjapoolsele kohustuse rikkumisele ega rakendada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid, mh nõuda leppetrahvi ja viivise maksmist, kui kostja rikkumise põhjustas hagejapoolne koostöökohustuse rikkumine. Kolleegium märgib lisaks, et teise poole kohustuse täitmiseks temaga vajaliku koostöö tegemata jätmist saab hinnata ka võlausaldaja vastuvõtuviivitusena VÕS § 119 lg 1 tähenduses, mille tagajärjeks on sama paragrahvi 2. lõike kohaselt mh see, et võlgnik vastutab oma kohustuse rikkumise eest üksnes juhul,
kui ta põhjustas selle tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Sarnane oleks olukord ka siis, kui kostjal tulnuks tõepoolest pöörduda sertifikaadi saamiseks komisjoni poole, hageja ei juhtinud aga sellele õigel ajal tema tähelepanu. Hageja enda väitel esitas kostja 15. augustil 2003 talle taotluse väljastada uus lõppkasutaja sertifikaat, kuid hageja palus kostjal pöörduda komisjoni poole alles 31. oktoobril 2003 (tl 1, 2). Seda ei saa pidada teise poole õigeaegseks informeerimiseks.
22.Ringkonnakohus jättis täitmata Riigikohtu juhise teha kindlaks, kas pooled pikendasid kokkuleppel tarnetähtaega, mis pidi algselt lõppema 4. septembril 2003. Ringkonnakohus leidis, et hageja esitas leppetrahvinõude VÕS § 159 lg 2 (enne 27. detsembrit 2003 kehtinud redaktsioonis) mõttes viivitamata, märkides, et pooled soovisid pärast nimetatud kuupäeva lepingu täitmist jätkata. Seega käsitles ringkonnakohus lepingu täitmise jätkumist üksnes VÕS § 159 lg 2 kontekstis. Samas jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et kui tarnetähtaega pikendati kokkuleppel, ei ole hagejal õigust pikendatud tarnetähtaja eest leppetrahvi üldse nõuda, mis oli märgitud ka samas asjas varem tehtud Riigikohtu otsuses, ning see puudutab nii tulirelvade kui ka pürotehnika üleandmist. Seega tuleb asja uuel läbivaatamisel tuvastada, kas pooled leppisid kokku lepingujärgse tarnetähtpäeva edasilükkamises ning kui jah, siis mis ajaks. Seejuures saab arvestada mh VÕS § 13 lg-tes 2 ja 3 lepingu muutmise vormi kohta sätestatuga.
23.Kuigi ringkonnakohus analüüsis lepingu täitmise jätkumist VÕS § 159 lg 2 kontekstis ja leidis, et hageja esitas leppetrahvi nõude viivitamata, ei ole ringkonnakohus ka selles osas järginud Riigikohtu juhiseid. Nagu juba märgitud (vt p 22), ei ole kindlaks tehtud, kas pooled pikendasid kokkuleppel lepingu täitmise tähtaega või andis hageja kostjale täitmiseks täiendava tähtaja. Esimesel juhul ei ole hagejal üldse õigust selle aja eest, mille võrra kohustuse täitmise tähtpäev edasi lükati, leppetrahvi nõuda. Teisel juhul ei välista täiendava tähtaja andmine VÕS § 114 lg 2 kohaselt hageja leppetrahvi nõudmise õigust, leppetrahvi nõudest teatamise tähtaega tuleb VÕS § 159 lg 2 kontekstis aga arvestada alates täiendava tähtaja möödumisest (vt ka Riigikohtu eelmine otsus selles asjas, p 13). Asja uuel läbivaatamisel tuleb selgeks teha, kas pooled leppisid kokku lepingu täitmise tähtpäeva edasilükkamises, hageja andis kostjale täitmiseks täiendava tähtaja või ei toimunud kumbagi ja kostja hilines täitmisega. Pürotehnika hilinenud üleandmine võis olla ka kohustuse täitmise heastamine VÕS § 107 mõttes. Ka sel juhul võib hageja nõuda hilinemisest tingitud leppetrahvi maksmist (VÕS § 107 lg 4), kuid tähtaja algust VÕS § 159 lg 2 kontekstis saab arvestada alles alates heastamise lõppemisest või heastamise ebaõnnestumisest (VÕS § 107 lg 3). Kui ringkonnakohtul on menetluslikult võimalik hinnata leppetrahvi nõude tähtaegset esitamist (vt p 14), tuleb hinnata, kas hageja esitas leppetrahvi nõude hagejale viivitamata VÕS § 159 lg 2 (enne 27. detsembrit 2003 kehtinud redaktsioonis) mõttes.
24.Seadus ei keela arvestada tasumisele kuuluvalt leppetrahvilt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud suuruses, erinevalt VÕS § 113 lg-s 6 sätestatud intressilt viivise arvestamise keelust. Lähtudes VÕS § 113 lg 1 esimesest lausest võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Leppetrahvinõue muutub VÕS § 82
lg 7 ja § 158 lg 1 järgi sissenõutavaks alates selle nõude eelduste täitmisest, esmajoones kohustuse rikkumisest (vt p 14). Seega võib hageja leppetrahvinõude olemasolul nõuda kostjalt selle tasumisega viivitamisel ka viivist.
25.Hageja luges viivise arvestamise algusajaks 24. detsembri 2003, st järgmise päeva pärast tema poolt leppetrahvi tasumiseks määratud tähtaja möödumist (tl 17). Kui leppetrahvi nõude muud eeldused olid täidetud, on selline arvestuse alguskuupäev iseenesest seaduslik nagu ka viivise arvestamise lõpptähtpäeva sidumine leppetrahvi maksmisega. Küll ei ole korrektne ei hageja ega kohtute viivise arvestus. Kohtud ei ole arvestanud VÕS § 113 lg 1 järgse viivise suuruse perioodilise muutumisega ega nimetatud sätte redaktsioonidega eri ajal. Eri perioodil tuleb võlgnevusele kohaldada sel ajavahemikul kehtivat viivisemäära. Isegi kui kostja eraldi viivisearvestusele vastu ei vaielnud, peab arvestus olema õiguslikult põhjendatud, st seadusjärgne viivise arvestus peab ka seadusele vastama.
26.Nimelt kehtis VÕS § 113 lg 1 esimene lause enne 27. detsembrit 2003 kehtinud redaktsioonis selliselt, et võlausaldaja võis nõuda võlgnikult viivist kuni VÕS §-s 94 sätestatud suuruses. Võlaõigusseaduse § 94 lg 1 enne 27. detsembrit 2003 kehtinud redaktsiooni kohaselt oli intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (nn referentsimäär), millele lisandus 7% aastas. Alates 27. detsembrist 2003 sätestab VÕS § 113 lg 1 teine lause, et viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas. Võlaõigusseaduse § 94 lg 1 alates 27. detsembrist 2003 kehtiva redaktsiooni kohaselt on intressimääraks referentsimäär. Seega on seadusjärgseks eeldatavaks viivisemääraks VÕS § 94 lg 1 ja § 113 lg 1 koostoimes olnud ka sätete eri redaktsioonide kohaselt poolaasta kaupa referentsimäär, millele lisandus 7% aastas. Võlaõigusseaduse § 94 lg 2 kohaselt korraldab referentsimäära õigeaegse avaldamise Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadaanded. Esimest korda avaldati referentsimäär 4. mail 2004, mil selle suuruseks oli 2%. Alates 1. jaanuarist 2006 on selleks intressimääraks 2,25%, alates 1. juulist 2006 2,75%, alates 1. jaanuarist 2007 3,50% ja alates 1. juulist 2007 4,0%. Viimati nimetatud suurus kehtib ka seni viimase, 1. juulil 2008 avaldatud teate kohaselt. Oluline erisus tuleneb võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-st 14, mille kohaselt loetakse kuni Eesti liitumiseni Euroopa Liiduga VÕS § 94 lg-s 1 nimetatud intressimääraks 7% aastas. Eesti Vabariik liitus Euroopa Liiduga 1. mail 2004.
27.Eelnevast tulenevalt oli seadusjärgne viivisemäär Eestis VÕS § 94 lg 1 ja § 113 lg 1 eri redaktsioonide ning VÕSRS § 14 koostoimes järgmine: alates 1. juulist 2002 (kui võlaõigusseadus jõustus) kuni 26. detsembrini 2003 - 7% aastas, kusjuures intressimäär ja viivisemäär kattusid; vaatamata VÕSRS § 14 mõningasele mitmetitõlgendatavusele ei ole alust lugeda seadusjärgseks intressi- ja viivisemääraks sel ajavahemikul 14% (st 7% pluss 7%);
27.detsembrist 2003 (kui muutusid VÕS § 94 lg 1 ja § 113 lg 1 redaktsioonid) kuni 30. aprillini 2004 - 14% aastas (st 7% intressimäär pluss 7% § 113 lg 1 teise lause alusel);
1.maist 2004 (st alates Eesti Vabariigi Euroopa Liiduga liitumisest) kuni 31. detsembrini 2005 - 9% aastas;
1.jaanuarist kuni 30. juunini 2006 - 9,25% aastas;
1.juulist kuni 31. detsembrini 2006 - 9,75% aastas;
1.jaanuarist kuni 30. juunini 2007 - 10,50% aastas; alates 1. juulist 2007 - 11,0% aastas.
28.Kolleegium märgib, et seadusjärgse viivise arvestamiseks on lepingute puhul, kus on ette nähtud raha maksmine intressiga, esmajoones laenulepingute puhul, võlausaldajal võimalik sellele tuginedes nõuda viivist ka lepingujärgse intressimäära järgi. Paraku on siingi seaduse eri redaktsioonide tõttu erisusi eri ajavahemike kaupa. Nimelt sätestas VÕS § 113 lg 1 teine lause algselt, et kui lepinguga on ette nähtud suurema intressi maksmine, kui on sätestatud VÕS §-s 94, võib nõuda ka sama suurt viivist. Alates 27. detsembrist 2003 sätestas VÕS § 113 lg 1 kolmas lause, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär, millele lisandub 7% aastas. Alates 1. jaanuarist 2006 on VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Tulenevalt eelnevast ning VÕS § 94 lg 1 ja § 113 lg 1 eri redaktsioonidest ning VÕSRS §-st 14 nende koostoimes võis alates 1. juulist 2002 kuni 26. detsembrini 2003 tugineda seadusjärgse viivisemäärana lepingujärgsele intressimäärale, kui see ületas 7% aastas. 27. detsembrist 2003 kuni
31.detsembrini 2005 kehtis lepingujärgsele intressile tuginedes seadusjärgse viivise arvestamiseks erikord, mis võimaldas lepingujärgsele intressile liita 7% aastas, kui lepingujärgne intress oli väiksem VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäärast, st lepingujärgset intressimäära ei võrreldud mitte seadusjärgse viivisemääraga, vaid referentsimääraga. Alates 1. jaanuarist 2006 võrreldakse lepingujärgset intressimäära (taas) seadusjärgse viivisemääraga (st VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määraga) ning lepingujärgsele intressimäärale saab tugineda seadusjärgse viivisemäärana, kui see intressimäär on suurem üldisest VÕS § 113 lg 1 teises lauses nimetatud viivisemäärast.
29.Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul seadusjärgse viivise arvestamisel lähtuda eelnevalt kirjeldatud põhimõtetest. Kolleegium märgib, et kohus peaks otsuse täidetavuse huvides üldjuhul mõistma otsuse tegemiseni arvestatud viivise välja kindla summana, edasi aga protsendina põhinõudest, nagu on ette nähtud ka TsMS § 367 teises lauses. Ebaõige on tulevikku suunatud viivise väljamõistmine kindla summana, n-ö päevamäärana, kuna esiteks muutub seadusjärgne viivisemäär VÕS § 94 lg 1 ja § 113 lg 1 koostoimes perioodiliselt ning teiseks võib kostja maksta võla ka osaliselt, mille järel tuleb ka viivist maksta väiksemalt summalt.
30.Kolleegiumi hinnangul keeldus ringkonnakohus põhjendatult vastu võtmast Politseiameti selgitust relvade sisseveo korralduse kohta. Sellega ei tõendata ühtki faktilist asjaolu, vaid tõlgendatakse seaduseid, st see ei vasta TsMS § 229 lg 1 järgsetele tõendi kriteeriumitele. Lisaks ei kogu ega uuri Riigikohus TsMS § 688 lg 5 kohaselt üldjuhul tõendeid, mistõttu tuleb koos kassatsioonkaebusega esitatud Politseiameti kiri kostjale tagastada.
31.Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb tasutud kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada.
32.Menetluskulude jaotus poolte vahel lahendatakse asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. Ants Kull, Villu Kõve, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.