2.Tühistada Tartu Maakohtu 6. detsembri 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-18277 resolutsiooni p 5 osas, milles hagi jäi rahuldamata 264 eurot 75 senti ületavas osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista E.V.lt K.V.
kasuks välja 6146 eurot 79 senti ja V.V. kasuks 6146 eurot 79 senti. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
4.1.Rahuldada K.V. ja V.V. hagi E.V. vastu pärandvara ühisuse lõpetamiseks ja pärandvara jagamiseks osaliselt.
4.2.Lõpetada pärandvara ühisus kinnistu asukohaga XXXXXX, kinnisturegistri registriosa nr XXXXXX suhtes ja kohustada E.V.t tegema kinnistamisvaldus, millega kustutatakse Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa nr XXXXXX teises jaos senine kanne kinnisasja omaniku J.V. kohta ning kantakse kinnistusraamatusse kinnisasja kaasomanikena K.V., isikukood XXXXXXXXXXX, kaasomandiosaga 1⁄2 mõttelist osa ja V.V., isikukood XXXXXXXXXXX, kaasomandiosaga 1⁄2 mõttelist osa.
4.3.E.V. tahteavaldust omanikukande kustutamiseks ja K.V. ning V.V. kinnisasja kaasomanikena kinnistusraamatusse kandmiseks asendab jõustunud kohtuotsus.
4.4.Lõpetada J.V., isikukood: XXXXXXXXXXX, nimel Swedbank AS-is oleva arvelduskonto nr
XXXXXXXXXXXX
osas ja
E.V.,
isikukood: XXXXXXXXXXX, nimel oleva arvelduskonto nr XXXXXXXXXXXX osas pärandvara ühisus J.V. pärandvara osas.
4.5.Mõista E.V.lt K.V. kasuks välja 6146 eurot 79 senti ja V.V. kasuks 6146 eurot 79 senti.
4.6.E.V., K.V. ja V.V. tahteavaldust J.V. nimel oleva arvelduskonto nr XXXXXXXXXXXX ja E.V. nimel oleva arvelduskonto nr XXXXXXXXXXXX ühisomandi lõpetamiseks, J.V. nimel olevalt kontolt raha väljamaksmiseks ja J.V. konto sulgemiseks, asendab jõustunud kohtuotsus.
4.7.Jätta rahuldamata K.V. ning V.V. hagi E.V.lt viiviste väljamõistmiseks.
5.Jätta E.V. koos vastusega apellatsioonkaebusele esitatud tõendid: Swedbank AS-i tõend ja M.S. selgitus, vastu võtmata ja lugeda need tõendid E.V.le tagastatuks.
6.Jätta poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda. Jätta pool 3. jaanuari 2023 apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivust E.V. kanda.
7.Mõista E.V.lt K.V. ja V.V. menetluskulude (riigilõiv) hüvitiseks välja 210 eurot.
8.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.K.V. (hageja 1) ja V.V. (hageja 2) esitasid 3. detsembril 2018 Tartu Maakohtule hagiavalduse (täpsustatud 30. augustil 2021 ja 1. augustil 2022) E.V. (kostja) vastu, milles palusid lõplike nõuetena lõpetada pärandvara ühisus J.V. (surnud XXXX) pärandvara osas ja jagada J.V. pärandvara vastavalt J.V. 2. märtsi 2011. a testamendile (testament). Sealjuures palusid hagejad kohustada kostjat tegema kinnistamisavaldus, millega kustutatakse Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa nr XXXXXX teisest jaost senine kanne kinnisasja omaniku J.V. kohta ning kantakse kinnistusraamatusse kinnisasja uute kaasomanikena hagejad kaasomandiosadega 1⁄2 kummalgi. Hagejad palusid kohtulahendi resolutsiooni märkida, et kohtulahend asendab kostja tahteavaldust kande tegemiseks. Lisaks palusid hagejad jätta kõik J.V. nimel olevad arvelduskontod kostja ainuomandisse ja kohustada kostjat maksma mõlemale hagejale 6415 eurot 12 senti ja viivis 6415 eurot 12 senti. Alternatiivselt juhuks, kui J.V. testamenti tuleb tõlgendada selliselt, et sellega on määratud hagejatele ja kostjale annakud, nõudsid hagejad kostjalt samu asju, kuid annakuna. Hagiavalduse ja selle täpsususte kohaselt suri J.V. (pärandaja) XXXX, olles 2011 teinud notariaalselt tõestatud testamendiga järgmised korraldused:
2.märtsil
„Mina pärandan minule isikliku omandiõiguse alusel kuuluvad korteriomandi asukohaga XXXXXXX, korteriomandi kinnistusregistri registriosa nr XXXXXXX, garaažiboksi nr X XXXXXXX“, registrikood XXXXXXXX, sõiduki DACIA LOGAN, VIN kood XXXXXXXXXXXXXXXXXX, ja 1⁄2 mõttelise osa Swedbanki kontol olevast rahasummast abikaasale E.V.LE, isikukood XXXXXXXXXXX.
„Mina pärandan minule isikliku omandiõiguse alusel kuuluva kinnistu katastritunnusega XXXXXXXXXXXXX, pindalaga 18,5 ha, katastritunnusega XXXXXXXXXXXXX, pindalaga 4,8 ha, asukohaga XXXX rajoonis Läti Vabariigis ja kinnistu asukohaga XXXXXX, kinnistusregistri registriosa nr XXXXXX ja 1⁄2 mõttelist osa Swedbanki kontol olevast rahasummast võrdsetes mõttelistes osades pojatütrele K.V.LE, isikukood XXXXXXXXXXX, ja pojapojale V.V.LE, isikukood XXXXXXXXXXX." Hagejad leiavad, et J.V. on testamendis nimetanud oma pärijad, sest tema ülesloetletud vara moodustab valdava enamuse tema varast ning samuti oleks testamendijärgsed pärijad ühtlasi seadusjärgsed pärijad. Nii J.V. kui kostja pangakontodel olev raha kuulub abikaasade ühisvara hulka. Testamendis nimetatud arvelduskontodel olevate rahasummade suhtes korralduste tegemisel pidas J.V. silmas ka rahasummat, mis oleks jäänud tema lahusvaraks ühisvara jagamise järgselt. Hagejate ja kostja vahel kinnitati Tartu Maakohtu 17. augusti 2016. a määrusega tsiviilasjas nr 2-15-14868 kompromiss (kompromiss), mille p-s 8 leppisid pooled kokku, et kostja tasub hagejatele (kui kaaspärijatele) testamendis ettenähtud summad (s.o 1⁄2 arvelduskontol olevast rahast) hiljemalt 14 kalendripäeva jooksul pärimistunnistuse tõestamisest arvates. Samuti leppisid pooled kompromissis kokku rahaliste kohustustega viivitamisel viivise 0,2% päevas.
2.Kostja esitatud hagi ei tunnistanud ja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja leidis, et hagejad heidavad kostjale ette asjaolusid, mis on hagejate enda tegemata jätmised. Kinnistusraamatu kannete tegemiseks on vajalik, et eelkõige tulevad hagejad notari juures tehingusse omandikande muutmiseks, et kostja saaks selle tehingu juures anda oma nõusoleku. Hagejad ei ole nõus tehingusse tulema, mille tõttu ei saa ka kostja tehingut teha. Kostja ei ole kunagi vaidlustanud J.V. testamenti osas, millega J.V. tegi korralduse, et kinnistu asukohaga XXXXXX, kinnistusregistri registriosa nr XXXXXX (X kinnisasi) pärivad võrdsetes mõttelistes osades hagejad. Osalt on hagejate nõue juba lahendatud jõustunud kompromissiga, millega J.V. pärandvara jagati tervikuna ja see välistab pärandvara täiendava jagamise. Testamendis ei ole testeeritud kostja pangakontodel olevaid J.V.le kuuluvat raha, kuivõrd J.V. ei teadnud sellest. J.V. ei teadnud ka, et XXXXXXX korter, mille ta kostjale pärandas, ei olnud tema ainuomand, vaid oli tema ja tema endise abikaasa ühisvara. Seda tõendab asjaolu, et J.V. testamendis pidas J.V. kogu enda kontol olevat raha enda omandiks, sest pärandades 1⁄2 oma kontol olevast rahast oma abikaasale, kostjale, pärandas J.V. kostjale kostja enda raha. Seega ei teadnud J.V. ühisvara regulatsioonist ja olemasolust midagi. Kui ka hagejad ei loobunud kompromissiga kostja kontodel oleva J.V. ühisvara osas pärimisest, siis tuleb testeerimata J.V. pärandvara jagada hageja ja kostjate vahel seadusejärgse pärimise alusel. Jagada tuleb nii pärandaja vara kui kohustused vastavalt pärimisseadusele. Juhul kui hagejatel on õigus kostja kontodel oleva raha pärimiseks mitte testamendi alusel, vaid seaduse järgi, siis ei ole hagejatel õigus nõuda viiviseid kompromissis toodud alusel ja suuruses. Kogu kostja pangakontodel olev raha ei olnud abikaasade ühisvara. Kostja ja J.V. abiellusid XXXX. Kostja konto seis päev enne abielu oli kokku 167 463 krooni 97 senti (10 702 eurot 90
senti). See on kostja lahusvara. Samuti kuulusid kostja ja J.V. ühisvarasse ka rahalised kohustused 38 500 eurot, mille kostja ja J.V. laenasid M.S.lt põhjusel, et J.V. ja kostja vajasid reisimiseks ja J.V. vähiraviks raha. Kostja tasus võlasumma 38 500 eurot 22. märtsil 2013 ühisvara arvelt, kui sai kätte raha tähtajaliste hoiuste lõppemisel. J.V. pärandvara jääk kostja pangakontodel on seega 112 eurot 66 senti ja seda ületavas osas tuleb hagi jätta rahuldamata.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja lõpetas poolte pärandvara ühisuse X kinnisasja suhtes ja kohustas kostjat tegema kinnistamisavalduse, millega kustutatakse X kinnisasja omanikuna J.V. ja kantakse sinna kaasomanikena hagejad. Samuti lõpetas maakohus pärandvara ühisuse J.V. nimel Swedbank AS-is oleva arvelduskonto osas ja kostja nimel oleva arvelduskonto ühisuse J.V. pärandvara osas ning kohustas kostjat tasuma mõlemale hagejale 264 eurot 75 senti. Maakohus määras, et ülejäänud J.V. kontol olev raha jääb kostjale. Samuti määras maakohus, et kohtuotsus asendab kostja tahteavaldust nii kinnistusraamatu kande tegemiseks kui J.V. pangakontolt raha väljamaksmiseks ja konto sulgemiseks. Viivisenõude jättis maakohus rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on J.V. oma testamendis nimetanud enda pärijateks hagejad ja kostja, tehes samas korraldusi pärandvara jagamiseks. Sellele viitab asjaolu, et kostja oli J.V. abikaasa ja hagejad tema lapselapsed. Üldjuhul soovivad inimesed pärandada oma vara oma lähedastele, kuid J.V. tegi sealjuures ka vastavad korraldused oma testamendis. Pärimisseadus (PärS) § 159 lg 1 sätestab, et pärandvara hulka kuuluvaid esemeid jaotades arvestatakse iga kaaspärija erivajadusi ja -huve ning kaaspärijate enamiku soove, samuti testamendist või pärimislepingust tulenevat testaatori viimset tahet. Kuna kostja ja J.V. ühiseks elukohaks oli korter XXXXXXX-X, siis on mõistetav, et oma testamendis jättis J.V. korteri ja garaaži just kostjale. Seega nägi J.V. oma pärijatena hagejaid ja kostjat. Arvestades, et J.V. testamendis märgitu moodustab enamuse tema varast ning pärandisaajad olid pärandaja ainukesed lähedased isikud, ei ole usutav, et J.V. tahteks oli, et kellelgi lähedastel tekiks teineteise vastu võlaõiguslikud nõuded annaku näol. Pärandaja viimseks tahteks tuleb lugeda, et ta eesmärk oli oma lähedasi võimalikult võrdselt kohelda. Hagejad ega kostja ei ole vaidlustanud testaatori korraldusi ning on vastavalt ka käitunud. Pärijad on täitnud testaatori korraldused ning on jaganud XXXXXXX korteri, garaažiboksi, sõiduki Dacia Logan ja kinnisasja X vallas X rajoonis Läti Vabariigis vastavalt testamendis märgitule. Kuigi kostja on olnud nõus jagama X kinnisasja selliselt, et selle kaasomanikeks saavad hagejad, ei ole pooled testaatori vastavat jagamiskorraldust suutnud täita. Tartu Notar Kersti Pruunsilla 31. mai 2019. a kirjast nähtuvalt tulid kõik pärijad notari juurde, kuid kavandatud tehingut ei tehtud, sest hagejad avaldasid soovi jagada samuti pärandi hulgas oleva raha ega olnud nõus sõlmima lepingut vaid kinnisasja kohta. Kostja raha jagamisega nõus ei olnud. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja pärimistoimingute läbiviimiseks läinud 29. mail 2019 ja
30.mail 2019 Swedbank kontorisse, kuid hagejad ei läinud kohale ja seega ei olnud võimalik pärimistoiminguid läbi viia.
Maakohus leidis, et kuna pooltel ei ole sisulist vaidlust X kinnisasja osas, siis tuleb see nõue rahuldada. X kinnisasja osas tuleb pärandvara ühisus lõpetada ning kostja on kohustatud andma X kinnisasja omandi üleminekuks vajalikud tahteavaldused, mida asendab kohtuotsus. Asjakohane ei ole kostja vastuväide, et tsiviilasjas nr 2-15-14868 jõustunud kompromissiga lahendati ära kõik J.V. pärandvaraga seonduv. Riigikohus on käesolevas asjas oma otsuse p-s 12 selgitanud, et praeguse asja lahendamist ei välista see, et pooled sõlmisid kohtute tuvastatud asjaoludel tsiviilasjas nr 2-15-14686 kompromissi, mille p 8 järgi pidi kostja tasuma hagejatele kui pärijatele testamendis ettenähtud raha (s.o 1⁄2 arvelduskontol olevast rahast). Hagejate nõue on lubatav, sest pooled leppisid kompromissis kokku selles, et kostja tasub hagejatele testamendis ettenähtud summad, kuid kompromissis ei täpsustatud seda, millest testamendis ettenähtud summad koosnevad. Kui pooled on testamendijärgsed pärijad, ei sõltu hagejate õigus nõuda osa kostja nimel avatud pangakontol olevast rahast testamendi tõlgendamisest. Pärandvara koosseisu kindlaksmääramise seisukohalt on tähtsusetu, kas pärandaja pidas Swedbanki kontol oleva raha kohta korraldust tehes silmas üksnes enda või ka kostja nimel avatud pangakontol olevat raha. Praegu maakohus leidis, et pooled olid testamendijärgsed pärijad. Pärijatele läheb üle kogu pärandaja vara, sh õigused ja kohustused, mis ei ole lahutamatult seotud pärandaja isikuga. Seega kuulus J.V. ja kostja arvelduskontodel olev raha abikaasade ühisvara hulka, millest pärandaja osa läks tema surmaga tema pärandvara hulka. Testamendijärgsete pärijatena saavad hagejad nõuda pärandvara jagamist ning pärandvara hõlmab ka pärandaja osa ühisvaras, mis on pool ühisvara väärtusest. Perekonnaseaduse (PKS) § 27 lg 6 kohaselt eeldatakse, et ese kuulub abikaasade ühisvara hulka, kuni ei ole tõendatud, et see kuulub abikaasa lahusvara hulka. Tõenditest nähtuvalt oli XXXX kostja arvelduskontol 8594 eurot 62 senti ja hoiukontol 40 833 eurot 61 senti ehk kokku 49 428 eurot 23 senti. J.V. arvelduskontol oli pärast matusekulude kandmist ja erinevate teenuste eest tasumist 1892 eurot 71 senti. Kostja kontodel oli enne J.V.ga abiellumist 10 702 eurot 90 senti, mis on lahusvara ja mille jagamist nõuda ei saa. Seega kuulus pärandaja surma seisuga kostja kontol olevast rahast ühisvara hulka 38 725 eurot 33 senti. J.V. kontol olevast rahast oli ühisvara 1892 eurot 71 senti. Kokku oli abikaasade ühisvara 40 618 eurot 4 senti. Maakohus hindas, kas ühisvara hulka kuuluv väidetava 38 500 euro suuruse laenu andmine on tõendatud. 10. jaanuari 2010. a ja 2. veebruari 2011. a võlakirjades kinnitab kostja, et võlgneb oma pojale M.S. vastavalt 300 000 krooni ja 19 000 eurot. Mõlemad võlad kohustus kostja tagastama 1. jaanuariks 2014. Kostja tegi 22. märtsil 2013 Swedbankile avalduse, kus palub lõpetada hoiused ning kostja konto väljavõttest nähtuvalt on talle erinevatelt hoiukontodelt 22. märtsil 2013 üle kantud 40 899 eurot 88 senti. Kostja võttis 23. märtsil 2013 sularahas välja 44 000 eurot. M.S. 22. märtsi 2013. a kirjast nähtuvalt on kostja talle 22. märtsil 2013 võla tagasi maksnud. Maakohus leidis, et M.S. tunnistajana antud ütlused raha laenamise asjaolude kohta tuleb lugeda usaldusväärseks. Tunnistaja on kohtus täpselt kirjeldanud, kust ta raha sai ning mis põhjusel ta oma emale raha laenas. Tunnistajale teadaolevalt vajati raha reisimiseks ja J.V. vähiraviks.
Kokkuvõttes luges maakohus tõendatuks, et laen võeti perekonna huvides ja laen on tagasi makstud pärast J.V. surma. Seega läks ka 38 500 euro suurune laenukohustus tulenevalt PärS § 130 lg-st 1 pärijatele üle ja kuulub jagamisele. Seega oli testamendi järgi jagamisele kuuluv pärandvarasse kuuluv raha kokku 20 309 eurot 2 senti ning kohustused 19 250 eurot. Vastavalt testamendis märgitud osadele kuulub kostja arvelduskontodel olevast J.V. pärandvarast mõlemale hagejale 264 eurot 75 senti. Ülejäänud pangakontodel olev raha jääb kostjale, sest see on tema oma. Maakohus ei nõustunud hagejate seisukohaga, et poolte vahel tsiviilasjas nr 2-15-14868 sõlmitud kompromiss on käsitletav võlatunnistusena. Hagejad ei ole kostja pakutavat täitmist vastu võtnud ei varem ega ka kohtumenetluse ajal. Kostja ei saanud üksinda teha mitte ühtegi toimingut J.V. nimel avatud pangakontol oleva ja pärandvarasse kuuluva raha käsutamiseks. Eeltoodud põhjendustel jättis kohus hagejate viivisenõude rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, sest nii hagejad kui ka kostja on menetluses erinevatel aegadel ja erinevatel põhjustel keeldunud tehingut pärandvara osas tegemast, kuigi kõik võimalused selleks olid olemas. Samuti on kostja teinud hagejatele ettepaneku kokkuleppe sõlmimiseks, kus ta tasub 1000 eurot kummalegi hagejale. Hagejad ettepanekuga nõus ei olnud. Arvestades vaidluse eripära, poolte omavahelisi suhteid ja hagi rahuldamise ulatust ning seda, et pärandvara ühisuse lõpetamine on mõlema poole huvides, on õiglane jätta menetluskulud poolte endi kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis hagejate rahalised nõuded osaliselt rahuldamata ja jaotas menetluskulud. Hagejad paluvad teha selles osas uue otsuse, millega hagi tervikuna rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ekslik maakohtu seisukoht, et kostja pangakontol enne abielu olev raha 10 702 eurot 90 senti on tema lahusvara, kuid J.V. pangakontol olev raha oli tervikuna ühisvara. Ei saa eeldada, et abielu jooksul tegi kostja tehinguid üksnes ühisvarast. Ta pidi kasutama osaliselt ka enda lahusvara, mistõttu on ka see vähenenud. Maakohus on valesti arvestanud pärandvara jagamisel laenukohustusega. Hagejad on esitanud nõude üksnes raha jagamiseks ja laenukohustuse jagamist ei ole keegi nõudnud. Seega ei saanud maakohus sellega arvestada ning pidi võtma seisukoha üksnes raha jagamise osas. Ühtlasi on maakohus valesti tõendeid hinnates lugenud usutavaks selle, et M. S. andis J.V.le ja kostjale sularahas laenu. Tunnistaja ütlused on ebausaldusväärsed, sest tal on kostja pojana huvi selle asja lahendamise vastu kostja kasuks. Kostja esitatud kirjalikud tõendid on tõenäoliselt võltsitud, s.o tegelikult ei ole väidetavat 38 500 euro suurust laenu antud ning selle eesmärk oli tekitada pärandvarasse näilik kohustus, et sellega pärandvara vähendada. Kuna hagejad esitasid kostja tõenditele vastuväite, oleks kostja pidanud tõendite usaldusväärsust tõendama. Nt oleks ta saanud esitada võlatunnistuste originaalfailid, millest nähtuks nende tegelik loomise aeg. Ei ole eluliselt usutav, et poeg annab emale sularahas 38 500 eurot laenu, kui emal on endal piisavalt raha. Samuti viitab võltsitusele asjaolu, et kostja võttis 23. märtsil 2013 väidetava
laenu tagasimaksmiseks pangast välja 44 000 eurot sularaha, kuid M.S. kirjast nähtuvalt on kostja talle juba päev varem selle raha tagasi maksnud. Maakohus on viivisenõuet rahuldamata jättes valesti leidnud, et kompromissist tulenev viivisekokkulepe ei ole võlatunnistus, millega pooled leppisid kokku 0,2% suuruses viivises. Kompromissis peeti silmas sama raha, mida hagejad nõuavad praeguses asjas, mistõttu on pooled varem kokku leppinud selle kohustusega viivitamisel seadusest erinevas viivisemääras. Samuti oleks isegi seadusjärgse viivisemäära korral kostja viivitanud hagejatele raha maksmisega juba alates pärandi avanemisest 2012. aastal, mistõttu oleks ka selle viivisemäära korral viivisena kogunenud juba summa, mis moodustab vähemalt 88% põhinõudest. Vaidluse põhjustas kostja, mistõttu oleks õiglane jätta menetluskulud tema kanda.
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata nõude mõista kostjalt kummagi hageja kasuks välja 6146 eurot 79 senti. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas ise uue otsuse, millega mõistab selle summa kostjalt kummagi hageja kasuks välja. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Kostja on koos vastusega apellatsioonkaebusele esitanud uued tõendid: Swedbank AS-i
8.veebruari 2023 tõendi ja M.S. kirjaliku selgituse. Kostja põhjendab uute tõendite esitamist asjaoluga, et enne apellatsioonkaebuse esitamist ei ole hagejad võlakirjade usaldusväärsust vaidlustanud. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus esitatud asjaolud ja tõendid (TsMS § 652 lg 1 ja 2). Ringkonnakohus leiab, et kostja põhjendused uute tõendite lubatavuse osas ei ole TsMS § 652 lg 4 tähenduses piisavad, kohus jätab need tõendid tähelepanuta ning loeb need tõendid kostjale tagastatuks.
7.Hagejad vaidlustavad apellatsioonkaebuses maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis rahuldamata nende rahalise nõude ning viivisenõude (resolutsiooni p-d 5 ja 7), samuti menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.
8.Maakohus nõustus hagejate käsitusega, et hagejad ja kostja on J.V. testamendijärgsed pärijad (otsuse p 31) ja J.V. pärandvara hulka kuulus tema osa enda ja kostja ühisvaras (otsuse p 35 ja 36). See tähendab, et J.V. pärandvara hulka kuulub abikaasade ühisvara hulka kuulunud raha sõltumata sellest, kumma abikaasa pangakontol raha asub. Hagejad ei ole neid järeldusi kahtluse alla seadnud ning ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega.
9.Maakohus on lugenud kostja lahusvaraks raha, mis oli kostja arvelduskontodel enne J.V.ga abiellumist s.o enne XXXX (otsuse p 40). PKS § 27 lg 2 p 2 järgi moodustavad abikaasa lahusvara mh esemed, mis olid abikaasa omandis enne abiellumist. Esemetena saab selle sätte tähenduses mõista ka raha. Seetõttu on isenesest õige, et abikaasade ühisvaraks ei saa pidada kostja arvelduskontol olnud 10 702 eurot 90 senti. Siiski on maakohus jätnud tähelepanuta, et ka J.V.l oli enne abielu raha. J.V. arvelduskontol oli enne abielu 13 876 krooni 88 senti (kd III tl 14). Samuti oli tal raha kahel tähtajalisel hoiusel – tähtajalisel hoiusel nr
XXXXXXXXXXXXXXXXXXX
40 000 krooni ja hoiusel nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX 80 000 krooni (kd III tl 11). Seega tuleb pidada J.V. lahusvaraks PKS § 27 lg 2 p 2 järgi 8556 eurot 29 senti (133 876 krooni 88 senti).
9.1.Kui arvestada abikaasade ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel üksnes ühele abikaasale (kostjale) enne abielu kuulunud rahaga, tekiks mitte millegagi põhjendatud eeldus, et teine abikaasa (J.V.) kulutas kogu endale lahusvarana kuulunud raha abikaasade ühisteks huvideks. Ringkonnakohtu arvates ei saa eeldada, et J.V. lahusvaras olnud raha kulutati abielu jooksul täielikult ära, kuid kostja lahusvara säilis kogu ulatuses abielu lõpuni. Viimasel juhul saaks J.V. (pärijad) nõuda PKS § 34 lg 2 alusel selle väärtuse hüvitamist, mis viiks täiendavate vaidlusteni selle üle, millises osas on mõlema abikaasa raha ühisvara huvides kasutatud, millega kaasnevate tõendamisraskuste tõttu tuleb eeldada, et mõlema abikaasa lahusvara hulka kuuluvat raha kasutati ühisvara huvides võrdsetes osades. Kuivõrd abielu lõppedes oli ühisvara rohkem kui abielu alguses, võib praegu võtta eelduseks, et mõlema abikaasa lahusvara hulka kuulunud raha säilis täielikult kuni abielu lõpuni.
9.2.Eelnevast tulenevalt ei saa abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks pidada J.V. lahusvara 8556 eurot 29 senti, mis kuulub jagamisele pärijate vahel. Seega ei kuulunud J.V. ja kostja ühisvarasse 40 618 eurot 4 senti, nagu leidis maakohus, vaid 32 061 eurot 75 senti.
10.Ringkonnakohus peab põhjendatuks apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt on maakohus ekslikult lugenud abikaasade ühisvara hulka kohustuse, milleks oli abikaasade ühine laen 38 500 eurot. Maakohus on sellise kohustuse olemasolu tuvastanud 10. jaanuari 2010. a ja
2.veebruari 2011. a võlakirjadest (II kd, tl 190–193), M.S. 22. märtsi 2013. a kirjast (II kd, tl 188–189) ning tema tunnistajana antud ütlustest (otsuse p 42–44). Maakohus ei ole nõustunud hagejate väidetega nende tõendite usaldusväärsuse kohta. Ringkonnakohtu hinnangul oleks maakohus tõendeid TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 järgi nõuetekohaselt hinnates pidanud jõudma järelduseni, et laenu kuulumine abikaasade ühisvarasse ei ole tõendatud. Ringkonnakohus põhjendab seda järgnevalt.
10.1.Ringkonnakohtu jaoks tekitab sarnaselt hagejatele kahtlust mitmete kostja tõendite usaldusväärsus. Esiteks võib olla kostja pojal huvi selle vastu, et lahend tehtaks kostja huvides, mis ei anna iseenesest alust kahelda tema ütluste usaldusväärsuses, kuid võimaldab omistada neile väiksema tõendusväärtuse. Samuti on tunnistaja ütlustel põhimõtteliselt laenulepingu olemasolu tõendamiseks vähene tõendamisväärtus. TsMS § 277 lg 1 järgi võib menetlusosaline vaidlustada teise menetlusosalise esitatud dokumendi ehtsuse ja taotleda, et kohus dokumenti tõendina ei arvestaks, kui ta põhistab dokumendi võltsituse. Hagejad on vaidlustanud laenukohustust puudutavate tõendite ehtsuse (nt 31. jaanuari 2022. a istungil, kd II, tl 178
pöördel ja 21. veebruari 2022. a menetlusdokumendi p-des 2.1–2.8, kd II, tl 194jj), kui leidsid, et nende sisu on vale.
10.2.Kostja väidab, et M.S. antud laenu tõendavad 10. jaanuari 2010. a ja 2. veebruari 2011. a võlakirjad, milles kostja tunnistab, et võlgneb M.S. vastavalt 300 000 krooni ja 19 000 eurot. Kostja on väidetavalt selle raha tagastanud 22. märtsil 2013, mida ta tõendab M.S. allkirjastatud „kviitungiga“, mille kohaselt on kostja talle vahetult enne kviitungi allkirjastamist tagastanud 38 500 eurot, mille kostja sai temalt „10. jaanuari 2010 ja 02 veebruari 2011 võlakirja alusel“. Kostja väidab, et ta tasus laenu M.S. tagasi sularahas pärast seda, kui oli võtnud selle pärast tähtajaliste hoiuste lõpetamist sularahas kontolt välja. Samas nähtub kostja pangakonto väljavõttest, et tähtajaliste hoiuste lõpetamise järel on tema kontole tehtud väljamaksed küll 22. märtsil 2013 (kd III, tl 82 ja 82 pöördel), kuid sularahas on kostja võtnud pangakontolt raha välja 23. märtsil 2013 (samas pöördel). Ringkonnakohtu hinnangul ei sea see kahtluse alla mitte üksnes seda asjaolu, kas laen on tagasi makstud kostja väidetud ajal (s.o 22. märtsil 2013), vaid ka väited selle kohta, kas laenu üleüldse on antud.
10.3.Ringkonnakohus märgib, et isegi, kui lugeda tõendatuks see, et kostja võttis M.S.lt laenu, ei ole tõendatud, et seda oleks kasutatud J.V. ja kostja ühistes huvides. Võlatunnistustel, millega kostja tunnistab võla olemasolu enda poja ees, on üksnes kostja allkiri. Esimese võlatunnistuse andmise ajal kehtinud PKS1994 § 20 lg 2 järgi perekonna huvides võetud varalise kohustuse järgi vastutavad abikaasad ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. PKS § 18 lg 1 sätestab, et tehingust, mille abikaasa teeb ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks, tekib abikaasade solidaarkohustus, kui tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra. Üksnes PKS § 33 lg-s 1 nimetatud juhtudel vastutavad abikaasad võlausaldaja ees kogu ühisvaraga (RKTKo 26.04.2017, 3-2-1111-16, p 40.1). Kostjal on küll väitnud, et laenu kasutati reisimiseks ja J.V. vähiraviks, kuid ei ole seda tõendanud muu, kui M.S. ütlustega, kes sai väita vaid seda, mille jaoks temalt raha väidetavalt küsiti. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole sellega tõendatud, et väidetavat laenuks saadud raha kasutati J.V. ja kostja perekonna ühistes huvides. Kostjal oleks olnud võimalik esitada nt kviitungid vm tõendid selle kohta, et pärast väidetava laenu saamist on ta kasutanud sularaha koos J.V.ga reisimisele või vähiravile. Usutav on, et ka sellise ravi, mida haigekassa ei hüvita, osutamise korral väljastab raviteenuse osutaja tasumiseks arve või vähemalt tasumise korral kviitungi. Seega ei ole ka laenu andmise tõendatuks lugemise korral tõendatud see, et see J.V. ja kostja vastutasid laenu eest ühisvaraga täies ulatuses PKS § 33 lg 1 mõttes. Seega vastutaks kostja ka laenu andmise tõendatuks lugemisel üksnes oma lahusvara ja pooles väärtuses ühisvaraga (PKS § 33 lg 4). J.V. ühisvara osa abikaasade ühisvaras ei vastutaks ka laenu andmise tõendatuks lugemisel selle laenu eest, vaid laenu eest vastutaks vaid kostja oma lahusvaraga ja enda osaga abikaasade ühisvaras. Kokkuvõttes, isegi kui jõuda järeldusele, et kostja võttis M.S.lt laenu, ei ole tõendatud, et seda oleks kasutatud J.V. ja kostja ühistes huvides.
10.4.TsMS § 5 lg 2 teise lause järgi määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Seega ei saa tulla kostjale üllatusena see, et kohus võib jõuda järeldusele, et mingi osa kostja esitatud tõendeid ei tõenda elulist asjaolu, mida need kostja hinnangul tõendavad. See on menetlusosalise risk, et tema
esitatud tõenditest ei piisa selle elulise asjaolu tõendamiseks, millele ta menetluses tugineb. Seetõttu ei olnud vaja teha kostjale TsMS § 230 lg 2 teise lause järgi ettepanekut täiendavate tõendite esitamiseks.
10.5.Eelnevast tulenevalt ei ole tõendatud, et abikaasade ühisvarasse kuulus 38 500 euro suurune kohustus. Järelikult ei saa J.V. pärandvara jagamisel arvestada 19 250 euro suuruse kohustusega.
11.Kokkuvõttes kuulus J.V. pärandvarasse (tema ja kostja pangakontodel olnud rahana) 8556 eurot 29 senti lahusvarana ja 32 061 eurot 75 senti tema ja kostja ühisvarana. Sellest kuulub pärijate (hagejad ja kostja) vahel jagamisele 24 587 eurot 16 senti (32 061,75/2 + 8556,29). Vastavalt J.V. testamendis nimetatud pärandiosadele jääb pool sellest rahast kostjale ja pool võrdsetes osades hagejatele. Seega kuulub mõlemale hagejale veerand pärandvarasse kuuluvast rahast, milleks on 6146 eurot 79 senti (24 587,16/4). See summa tuleb mõlema hageja kasuks kostjalt välja mõista.
12.Ringkonnakohus ei nõustu hagejate käsitusega, et kostjalt tuleb välja mõista ka põhinõudega võrdne viivis põhjusel, et 17. augusti 2016. a kompromissimääruses lepiti kokku, et rahaliste kohustustega viivitamisel kohaldub viivisemäär 0,2% päevas. Riigikohus leidis selles tsiviilasjas tehtud lahendis, et kompromissis leppisid pooled kokku selles, et kostja tasub hagejatele testamendis ettenähtud summad, kuid kompromissis ei täpsustatud seda, millest testamendis ettenähtud summad koosnevad (RKTKo 24.03.2021 2-18-18277/79, p 12). Viivisenõue tekib VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel. Kostjale ei saanud tekkida viivise maksmise kohustus olukorras, kus ei ole teada, millise rahalise kohustuse maksmisega ta on viivituses. Vastasel juhul võiks tekkida olukord, kus selgusetu sisuga kohustuse mittetäitmise korral arvestatakse viivist juba enne seda, kui kohustuse sisu saab selgeks. See ei oleks kooskõlas viivise kui mh kohustuse täitmist tagava õiguskaitsevahendi eesmärgiga, kuivõrd võlgnik ei saa ebaselge kohustuse korral seda täita. Kuna kompromissi sõlmisega ei tekkinud hagejatel kostja vastu (täidetavat) rahalist nõuet, ei saanud sellelt ka viivist arvestada, mistõttu tuleb jätta hagejate viivisenõue kostja vastu tervikuna rahuldamata. Hagejad ei ole nõudnud TsMS § 367 alusel edasiulatuva viivise väljamõistmist.
13.Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata mõlema hageja rahalise nõude 264 eurot 75 senti ületavas osas ja rahuldada see nõue täies ulatuses. Viivisenõude rahuldamata jätmise osas jääb maakohtu otsus muutmata.
14.Kuigi ringkonnakohus muutis maakohtu otsust hagi rahuldamise ulatuse osas, ei too see kaasa maakohtu otsuse tühistamist menetluskulude jaotuse osas. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda tulenevalt asjaolust, et mitmete pärandvarasse kuuluvate esemete osas keeldusid pooled põhjendamatult tehinguid tegemast, kuigi kõik võimalused selleks olid olemas. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et selle mahuka kohtuasja tõi osaliselt kaasa suutmatus lahendada küsimused, mille üle tegelikku vaidlust ei olnudki. Peamine vaidlus oli
selle üle, kui suur rahasumma kuulus J.V. pärandvarasse ja X kinnistu omandikande muutmise osas oli hagi esitamine ebavajalik ja osaliselt hagejatest endist tingitud. Kostja ei esitanud selle nõude rahuldamisele sisulisi vastuväiteid. Mis puudutab kostjalt välja mõistetavat rahasummat, siis hagejad palusid kostjalt mõlema hageja kasuks välja mõista 6415 eurot 12 senti ja sama suure viivise. Kuigi n-ö põhinõude osas hagi suuremas osas rahuldatakse, jääb hagejate viivisenõue tervikuna rahuldamata. See tähendab, et kokkuvõttes mõistetakse kostjalt hagejate kasuks välja alla poole nende soovitud rahasummast. Omanikukande muutmise nõude rahuldatakse küll tervikuna, kuid selle nõude oleks kostja rahuldanud ka kohtuväliselt. Riigikohus on leidnud, et kaasomandi lõpetamine on sõltumata jagamise viisist eelduslikult mõlema poole huvides ja seega on õiglane jätta menetluskulud poolte endi kanda (RKTKo 27.09.2010 3-2-1-70-10, p 14 ja seal viidatud kohtupraktika). Ringkonnakohtu hinnangul on see põhimõte kohaldatav ka praegu, sest pärandvara jagamine oli nii hagejate kui kostja huvides. Seetõttu on sõltumata apellatsioonkaebuse osalisest rahuldamisest õiglane jätta poolte esindajakulud ringkonnakohtus poolte endi kanda. Ringkonnakohus jätab ka apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu pooles ulatuses kostja kanda ja mõistab selle kostjalt hagejate kasuks välja.
15.Menetluskulude jätmise tõttu poolte endi kanda ei ole vaja poolte esindajakulude rahalist suurust kindlaks määrata. Hagejad tasusid apellatsioonkaebuselt riigilõivu 420 eurot. Ringkonnakohus mõistab sellest pool ehk 210 eurot kostjalt hagejate kasuks välja. Kooskõlas TsMS § 177 lg-ga 4 märgib ringkonnakohus hagejate taotlusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras viivist. /digitaalselt allkirjastatud/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.