Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku taotlus XX (X) paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 08.05.2020 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Puudutatud isik XX, esindaja Erkki Evart
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 08.05.2020 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
2.Jätta määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud puudutatud isiku kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse ärakirja kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluse võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Menetluse käik
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) esitas 08.05.2020 Harju Maakohtule taotluse rakendada XX (puudutatud isik/kaebaja) suhtes esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendada seda 40 päevani ning lubada kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 40 päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest.
2.Psühhiaatri arvamuse kohaselt viibis puudutatud isik esmakordselt psühhiaatriahaiglas ravil, varasemast ei olnud teada, et ta oleks vajanud psühhiaatrilist ravi. Elab koos abikaasa ja tütrega eramajas Nõmmel. Lähedastelt saadud andmete põhjal oli teada, et puudutatud isik oli viimased
30 aastat olnud alkoholi kuritarvitaja, joobes olles lähedase vastu agressiivne, ähvardas neid (näiteks lubas majale pommi alla panna). Pereliikmed pidid end varjama lukustatud tuppa, mille taga patsient tundide kaupa räuskas ja ähvardas. Abikaasa pidi korduvalt pöörduma politseisse. Viimase pooleteise kuu jooksul ei ole isik seoses eriolukorraga saanud tööl käia, varasemalt vahendas kinnisvara. Selle aja jooksul muutus puudutatud isik tavapärasest veelgi närvilisemaks ning ähvardas pidevalt lähedasi suitsiidiga. Kodus loopis tülide käigus kääre ja muid esemeid ning oli verbaalselt agressiivne. 06.05.2020 ütles tütrele, et kavatseb end täis juua ja ära tappa. 07.05.2020 tarvitas kodus alkoholi ja kirjutas hüvastijätukirja, mille peale tütar kutsus kiirabi. Puudutatud isik viidi Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonda (EMO), kus ta ähvardas samuti korduvalt suitsiidiga. Kahtlustas, et arstid manustavad talle narkootikume. Puudutatud isiku jutt oli laialivalguv ja segane ning seetõttu suunati ta diagnoosi täpsustamiseks psühhiaatriakliinikusse. Arvestades tema seisundit otsustas valvearst dr PT alustada tahtest olenematut ravi 08.05.2020 kell 02.58. Psühhiaatriahaiglas oli puudutatud isiku mõttekäik laialivalguv, raskesti jälgitav, ta oli paranoiline ning uskus, et tütar kutsus talle kiirabi kättemaksuks. Tema sõnul kirjutas tütar ise hüvastijätukirja, et teda haiglasse paigutada. Väitis, et ta rääkis erinevatest võimalustest, kuidas end saab tappa, naljaviluks, kuid tütar sai kõigest valesti aru. Puudutatud isik eitas oma haigusele viitavaid sümptomeid ning ise haiglas viibimisega nõus ei olnud. Puudutatud isikul esines raske psüühikahäire: äge psühhootiline episood F23. Tema käitumine oli psühhoosisümptomitest mõjutatud ja ettearvamatu, millega ohustas nii iseend kui ümbritsevaid. Oma seisundist tulenevalt polnud ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Puudutatud isiku seisundit ja senist ravikogemust hinnates pole tema seisundi paranemine ja patsiendi iseseisev toimetulek kodustes tingimustes 4-päevase ravi järgselt tõenäoline, mis tõttu taotles avaldaja kohtult luba temale ravi jätkamiseks sh rahustava, meeleolu stabiliseeriva ja psühhoosivastase ravi manustamiseks haiglatingimustes.
3.Maakohus määras 08.05.2020 määrusega puudutatud isikule riigi õigusabi korras esindaja ning kuulas puudutatud isiku ära tema viibimiskohas. Ärakuulamise avaldas raviarst, et jääb avalduse juurde ning puudutatud isikule määratud esindaja toetas avaldust. Puudutatud isik avaldas ärakuulamisel, et tema tütar kirjutas lahkumiskirja, kuid ta ei tea, miks tütar pidi seda kirjutama. Ta ei ähvardanud kordagi suitsiidiga ega pole kellelegi kallale läinud. Maakohtu lahend
4.Maakohus rahuldas 08.05.2020 määrusega avalduse, rakendas puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset alates 08.05.2020 kuni 12.05.2020 ning pikendas seda 40 päevani, st kuni 17.06.2020 või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla teeb otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks. Maakohus kohaldas puudutatud isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sealhulgas vajadusel tahtevastast ravimite manustamist. Maakohus juhindus psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-st 1, § 13 lg-st 1, TsMS § 534 lg-st 5, § 541 lg-st 1 ning asus esitatud kirjalike andmete ja ärakuulamistel kogetu põhjal seisukohale, et PsAS § 11 lg 1 koosseisu olemasolu on kinnitust leidnud. Maakohus tuvastas, et puudutatud isikul esines raske psüühikahäire (äge psühhootiline episood F23). Raskest psüühikahäirest tulenevalt ei suutnud ta adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Tema käitumine oli ebaadekvaatne ning ravita ja tavapärases keskkonnas võis ta olla väljaspool haiglat oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega ohtlik iseendale, aga ka teistele. Puudutatud isiku käitumine oli juhitud haiguslikust seisundist ning seetõttu kontrollimatu ja ettearvamatu. Endale ohtlikkus seisnes selles, et isik võis asetada ennast haiguslikust seisundist tulenevalt elu ja tervist ohustavasse olukorda (haiguslikust seisundist tulenevalt ähvardas suitsiidiga). Teistele ohtlikkus seisnes selles, et isik võis kujutada otsest ohtu oma ettearvamatu agressiivse käitumisega (lähedaste
vastu agressiivne ning ähvardas neid tappa). Sõltuvalt oma seisundist oli puudutatud isik võimetu otsustama ravi vajaduse üle ega võimeline tegema teadlikku otsustust ravi lubamise või sellest keeldumise, sealhulgas ravimite võtmise osas. Maakohus tuvastas, et ravi läbiviimine ei olnud muul viisil võimalik. Lähtudes puudutatud isiku psüühikahäirest, vajas ta pikemaajalist psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes tingimustes ning tema seisundi paranemise tõenäosus nelja ööpäeva jooksul ei olnud tõenäoline. Määruskaebus
5.Puudutatud isik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse. Määruskaebuse esitaja tõi esile, et ta esitab tuvastusnõude, kuna tema suhtes sundravi kohaldamine lõpetati. Puudutatud isik leidis, et tahtevastase sundravi kohaldamiseks puudus mõjuv põhjus, sundravi kohaldamine oli ebavajalik ja ebaproportsionaalne meede, mis põhines valeandmetel. Kaebaja soovis riigi käest hüvitist aja eest, kui talt oli ebaseaduslikult vabadus võetud. Kaebuse kohaselt tegi puudutatud isik 07.05.2020 kodus töid. Kell 14.30 kutsus tema tütar välja politsei, kuna tal oli kahtlusi isa vaimse tervise osas - ta oli arvamusel, et isa vajab abi, kindlasti ei pidanud ta silmas seda, et isa pannakse psühhiaatrihaiglasse ja asutakse tegema tema tahte vastast ravi. Politsei tutvus olukorraga ja leidis, et puudutatud isiku tegevus ei olnud ohtlik. Puudutatud isik oli tarvitanud alkoholi, kuid seda tema enda kinnistul, mistõttu puudus alus tema ära viimiseks. Seepeale andis tütar politseile kirja, mis oleks nagu isa kirjutatud ning väidetavalt oli nn hüvastijätukiri. Puudutatud isik selgitas, et tema seda kirja ei kirjutanud, kuid politsei kutsus välja kiirabi, mis transportis ta EMO-sse. Sealt suunati ta psühhiaatriakliinikusse. Kaebaja vabanes 22.05.2020. Maakohtu määrus oli napisõnaline, puudus motiveering, kaebajale teadaolevalt puudus ka selline eelnev haiguslugu, mis võiks põhjendada niivõrd äärmusliku meetme nagu vabaduse võtmise ning sundravi kohaldamise. Kaebaja ei ole haige olnud, pole kunagi viibinud psühhiaatrilisel ravil, pole ühtegi diagnoosi, mis sellele viitaks. Seega ei olnud põhjendatud vastava meetme rakendamine. Avaldaja eksis selles väga oluliselt, põhjustades kaebajale seeläbi hirmu ja mittevaralist kahju. Kaebajale ei ole teada, mis ravimitega teda raviti, kui palju uuriti, kas nende ravimitega võivad tekkida mingeid tüsistusi või muid hiljem avalduvaid ebameeldivaid tagajärgi. Peale sundravi viidi kaebaja üle kergemale ravirežiimile, lõpuks üldse loobuti ravist, millest võis teha järelduse, et sisuliselt puudus põhjus tahtevastase ravi tegemiseks - psüühilist häiret ei tuvastatud. Avaldusele lisatud arstide arvamus psüühikahäire kohta ei ole kohtule siduv, vaid üks osa tõenditest, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima. Puudutatud isikul ei esinenud rasket psüühikahäiret. Ta sai hästi aru oma käitumisest ja suutis seda juhtida, ei esine mingeid ärevushäireid, vihahooge vms. Kahetsusväärselt leidis aset isiku valesti mõistmine tema perekonnaliikmete poolt, mis viis nad arvamusele, et ta võiks olla iseendale ohtlik. Kaebaja kinnitas, et see oli põhjendamatu, kuna ta ei olnud kunagi midagi enda vastu ette võtnud, ei ole seda ka kunagi kavandanud. Tal on abikaasa ja kolm tütart. Kõigil tütardel on lapsed ja puudutatud isik saab kõigiga hästi läbi. Olukorras, kus Vabariigi Valitsus kehtestas eriolukorra ja seadis sisse suured piirangud, oli kaebaja sunnitud olema kogu selle aja kodus, et vältida nakatumist COVID-19 viirusesse. Puudutatud isik möönis, et tema käitumine ei olnud alati eeskujulik, ta võis kohati rääkida asju, mida võis tõlgendada mitut moodi, kuid ta ei pidanud silmas seda, et ta võiks iseenda suhtes midagi halba ette võtta. Kahetsusväärselt temaga koos elavad perekonnaliikmed said asjast valesti aru, kuid seoses erakorralise olukorraga ja sellest tuleneva vaimse pingega võis see olla seletatav. Perekonnaliikmete muret ei saa neile ette heita. Samas ainult sellel alusel ei olnud lubatav ja kuidagi põhjendatav isiku psühhiaatrikliinikusse suunamine tema tahte vastaselt. Eelnevalt jäeti kõik muud võimalused kaalumata ja kohe asuti rakendama põhjuseta kõige raskemat võimalust. Võib olla võeti arvesse
mingit nn hüvastijätukirja, kuid seda kaebaja ei kirjutanud. Kaebajale ei ole teada kirja autor. Arusaamatu, miks ei kaalutud psühholoogi või psühhiaatri abi, kes oleks välja selgitanud, kas puudutatud isikul võis olla mõni vaimne häire või mitte. Käesoleval ei olnud tõendatud, et puudutatud isiku oleks ohtlik teistele ja endale. Tegemist oli perekonna arvamusega, mis tekkis valedel alustel. Muid tõendeid selle kohta ei ole. Kaebaja võis ennast väljendada halvasti erakorralise meditsiini osakonna töötajate ees, kuid sellisel juhul oli tegemist arusaamatusega: ta oli ärritunud ja soovis koju minna. Teda peeti aga seal kinni põhjust nimetamata ja hiljem suunati sealt otse keset ööd psühhiaatriahaiglasse. Puudutatud isikule pole selge, miks ta pidi viibima ravil kauem kui 17.05.2020. Menetluse edasine käik
6.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis avaldajale tähtaja sellele vastamiseks.
7.Avaldaja leidis, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Määruskaebuse kohaselt tarvitas puudutatud isik 07.05.2020 kodus alkoholi ja kirjutas hüvastijätukirja, mille peale tütar kutsus kiirabi. Puudutatud isik viidi EMO-sse, kus ta samuti ähvardas suitsiidiga: lubas näpuga kõri läbi lüüa ja oraga end tappa, kuna teeninud dessantväes. Kahtlustas, et arstid manustavad talle narkootikume. Kaebaja poolt väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0.82mg/l. Kaebaja jutt oli laialivalguv ja segane ning seetõttu suunati ta diagnoosi täpsustamiseks psühhiaatriakliinikusse. Arvestades puudutatud isiku seisundit ja suitsiidiähvardusi otsustas valvearst alustada tahtest olenematut ravi. Psühhiaatrid jõudsid arvamusele, et kaebajal esines raske psüühikahäire - äge psühhootiline episood. Tema käitumine oli ettearvamatu, millega ohustas nii iseend kui ka ümbritsevaid. Oma seisundist tulenevalt polnud ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Puudutatud isikul ilmnes haiglasse paigutamisel raske psüühikahäire, tema ähvardused olid tõsiseltvõetavad, ta võis käituda ebaadekvaatselt ja ettearvamatult ning sellega ohustada nii iseennast kui ka teisi isikuid. Psühhiaatriakliiniku III statsionaarses osakonnas kaebaja raviga rahunes, kuid ta igati õigustas enda käitumist ja väitis, et tegi suitsiidiähvardustega nalja, tütar ja abikaasa liialdavad juttudega alkoholi tarvitamisest jne. Puudutatud isik oli manipuleeriv ja püüdis ennast kehtestada, kõrge enesehinnanguga, kriitikavaene ja düsfooriline. Psühholoogilisel uuringul koostööd ei soovinud teha. Psühhoosi ega depressiooni ei ilmnenud, diagnoosiks jäi alkoholi kuritarvitamine. Tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lõpetati 22.05.2020 ja isik kirjutati välja. Ambulatoorset psühhiaatrilist ravi patsient ei soovinud.
8.Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu põhjendused
9.Ringkonnakohus, tutvunud toimiku materjaliga, leiab, et vaidlustatud maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 ja §-ga 659 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega. Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohus kohaldas esialgset õiguskaitset alates 08.05.2020 kuni 12.05.2020 ning pikendas esialgset õiguskaitset maksimaalselt kuni 17.06.2020. Tahtest olenemata ravi lõpetati 22.05.2020 puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemise tõttu. Seega määruskaebuse lahendamise ajaks oli haiglaravi lõppenud. Eelmärgitule vaatamata annab ringkonnakohus hinnangu vaidlustatud maakohtu määruse seaduslikkusele. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et on täidetud PsAS § 11 lg-s 1 ja TsMS § 534 lg-s 1 sätestatud alused puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks ja selle pikendamiseks kuni 40 päevani. Maakohus on selles osas oma seisukohti piisavalt
põhjendanud. Määruskaebuse väide, et puudutatud isik oli maakohtu määruse tegemise ajal terve ega vajanud ravi või haiglas viibimist, on vastuolus kohtuasja materjaliga ega anna ringkonnakohtule alust jõuda maakohtust erinevale seisukohale. Kohtuasja materjalist nähtub, et kaebajal esines raske psüühikahäire: äge psühhootiline episood F23. Tema käitumine oli psühhoosisümptomitest mõjutatud ja ettearvamatu. Selline seisund ei võimaldanud tal kontrollida oma käitumist. Puudutatud isiku seisund ja ravivajadus oli tõendatud eelkõige psühhiaatrite KK ja IV ning arst-resident psühhiaatria erialal HL arvamusega. Samuti kuulas maakohus isiku 08.05.2020 ära isiklikult ja veendus, et puudutatud isik vajab ravi. Lisaks toetas puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Annemarie Kunila tahtevastase ravi kohaldamist. Asjaoludest nähtub, et puudutatud isik vajas psühhiaatrilist ravi ja järelevalvet, mis oli võimalik ainult statsionaari tingimustes. Kaebaja eitas kõiki objektiivseid andmeid enda kohta ega olnud nõus raviga. Kuivõrd asja materjalidest nähtuvalt ei omanud puudutatud isik piisavat arusaama ravivajadusest ega olnud suuteline kontrollima oma käitumist, siis ei ole muu psühhiaatriline abi küllaldane ega võimalik. Avalduse kohaselt manustati puudutatud isikule rahustavat, meeleolu stabiliseerivat ja psühhoosivastast ravi. Kohus ei pea määruses märkima, milliseid ravimised raviks kasutatakse. Riigikohus on varasemas praktikas tahtevastase ravi kohaldamise kontekstis selgitanud, et ravi liiki ja ulatust ei pea kohus määrama kindlaks detailselt, kuid vähemasti peab isikule olema lahendist arusaadav, kas talle võib tahtevastaselt ravimeid manustada. Maakohus tuvastas, et puudutatud isik ohustas oma käitumisega enda elu ja tervist (ähvardas suitsiidiga lähedaste ees kui ka haiglas) ja oma ettearvamatu agressiivse käitumisega ka teisi (agressiivne lähedaste vastu ja ähvardas neid tappa). Tal ilmnes psühhiaatriakliinikusse hospitaliseerimisel raske psüühikahäire, tema ähvardusi sai võtta tõsiselt, ta võis käituda ebaadekvaatselt ja ettearvamatult ning sellega ohustada nii iseennast kui ka teisi isikuid. Ravi käigus puudutatud isik rahunes ja tema seisund stabiliseerus. Psühhoosi ega depressiooni enam ei ilmnenud ja ravi lõpetati. Eeltoodu kinnitab, et ravi oli selle kohaldamise ajal vajalik. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kaebaja ei toonud esile selliseid asjaolusid ega tõendeid, mis annaksid alust kahelda tema sundravile paigutamise seaduslikkuses. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus selgitab, et määruskaebuse lahendamise raames ei lahendada kaebaja muid nõudeid, sh nõudeid hüvitise saamiseks.
10.Määruskaebuse menetlemisest tingitud menetluskulud jäävad puudutatud isiku kanda (TsMS § 172 lg 3 ja § 171 lg 1). Ringkonnakohus määrab kindlaks toimiku materjalide alusel, et teistel menetlusosalistel menetluskulud puuduvad ja puudutatud isikul ei tule menetluskulusid teistele menetlusosalistele hüvitada (TsMS § 174 lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing
Tühistatud osaliselt Riigikohtu 08.01.2021 määrusega
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuli 2020 määrus ja Harju Maakohtu 8. mai 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-20-6730 osas, milles kohtud pikendasid XX suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamist 40 päevani.
2.Jätta nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu määrus muutmata osas, millega rakendati XX suhtes esialgset õiguskaitset alates 8. maist 2020 kuni 12. maini 2020, paigutades ta nimetatud ajavahemikuks psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega ning kohaldades talle selle ajavahemiku vältel psühhiaatrilist haiglaravi, sh vajaduse korral tahtevastast ravimite manustamist.
3.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
4.Kulud kõikides kohtuastmetes jätta riigi kanda.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.