Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest
Tsiviilasi
POLAR KINNISVARA EESTI OÜ hagi Bigbank AS vastu lepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja Bigbank AS-i vastuhagi 47 576 euro 47 sendi, intressi ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 27. augusti 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
POLAR KINNISVARA EESTI OÜ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
97 611 eurot 54 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellant) POLAR KINNISVARA EESTI OÜ (registrikood 10845313), esindaja vandeadvokaat Aivar Raudsik Kostja (vastustaja) Bigbank AS (registrikood 10183757), esindaja vandeadvokaat Martin-Johannes Raude
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Tartu Maakohtu 27. augusti 2019 otsuse resolutsioon muutmata, täiendades otsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. 1(11)
3.Apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätta hageja, POLAR KINNISVARA EESTI OÜ kanda.
Rahuldada Bigbank AS-i taotlus apellatsioonimenetluses menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks osaliselt.
kantud
5.Määrata POLAR KINNISVARA EESTI OÜ poolt Bigbank AS-ile hüvitatavate apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude suurusena kindlaks ning mõista POLAR KINNISVARA EESTI OÜ-lt Bigbank AS-i kasuks välja 1267 eurot 50 senti.
6.Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb POLAR KINNISVARA EESTI OÜ-l tasuda Bigbank AS-ile viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.POLAR KINNISVARA EESTI OÜ (hageja) esitas 20. novembril 2018 Tartu maakohtule hagiavalduse Bigbank AS-i (kostja) vastu, milles palus tuvastada, et krediidileping nr OL 18-1547152 ei lõppenud kostja 6. novembri 2018 ülesütlemisavalduse alusel. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 7. juunil 2018 krediidilepingu nr OL18-1547152, mille kohaselt andis kostja hagejale laenu 51 000 eurot intressimääraga 8 % aastas (laenuleping). Krediidiga finantseeriti osaliselt kinnistu Tallinnas aadressil Sõle 74-17 (registriosa nr 5400201) ostmist. Laenu tagastamise tähtpäev oli 15. juuni 2023. Alates 14. septembrist 2018 palus kostja esitada hagejal lepingu p 9.3.2 alusel täiendavaid finantsolukorda tõendavaid dokumente. Kostja ütles 6. novembri 2018 lepingu lõpetamise teatega laenulepingu üles alates 5. detsembrist 2018. Ülesütlemise aluseks oli lepingu p 9.3.2 rikkumine, kuna hageja keeldus 25. oktoobril 2018 kostja poolt palutud informatsiooni ja dokumentide esitamisest. Kostja nõudis krediidijäägi 48 288 euro 65 sendi ja intressi 533 euro 37 sendi tasumist hiljemalt 5. detsembril 2018. Hageja arvates 2(11)
peaks krediidijääk olema 47 576 eurot 47 senti, samuti peaks intressisumma olema väiksem. Hageja hinnangul on kostja ülesütlemisavaldus tühine, kuna täitmata on ülesütlemise materiaalsed eeldused. Hageja ei rikkunud oluliselt lepingut. Samuti puudus kostjal mõjuv põhjus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Kostja käitumine oli hea usu põhimõtte vastane, kiirustav, ebamõistlik ja ebaproportsionaalne. Hagejale jäi arusaamatuks, miks kostja vajas täiendavaid andmeid hageja finantsolukorra kohta, kui hageja täitis lepingujärgsed makse- ja finantsandmete esitamise kohustused. Lisaks rikkus kostja mõistliku tähtaja andmise kohustust VÕS § 192 lg 2 järgi.
2.Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata ning alternatiivselt rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja oli kokkuvõtvalt seisukohal, et tal oli õigus leping üles öelda p-de 8.2.3, 8.2.10 ja rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) § 42 lg 4 alusel. Kostja oli õigus leping erakorraliselt üles öelda p 8.2.3 kohaselt, kuna hageja ei täitnud lepingu p-st 9.3.2 tulenevat kohustust esitada dokumente oma finantsolukorra kohta. Kostja palus hagejalt korduvalt dokumentide ja info edastamist (14. septembri 2018,
11.oktoobri 2018 ja 17. oktoobri 2018 e-kirjades). Kuivõrd hageja 25. oktoobri 2018 kirjast nähtus, et tal ei ole kavatsust dokumente edastada, ütles kostja lepingu 6. novembri 2018 teatega üles. Kostja märkis, et ta teavitas hagejat ülesütlemise kavatsusest ning põhjustest nii ülesütlemise eelselt kui ka ütlesütlemisavalduses. Seega tegutses kostja kooskõlas hea usu põhimõttega. Kostja palus lugeda lepingu lõppenuks p 8.2.10 alusel juhul kui kohus peaks leidma, et kostjal puudus õigus lepingu ülesütlemiseks p 8.2.3 alusel. Kostja arvates rikkus hageja oluliselt lepingulisi kohustusi lepingu p 8.2.2 järgi. Kostjal tekkisid kahtlused hageja majandustegevuse ja talle antud laenu tagasimaksmiseks kasutatavate vahendite legaalsuses ning võimalikus variisiku kasutamises. Kuivõrd hageja ei täitnud temale lepingust ning seadusest tulenevaid kohustusi hoolsusmeetmete rakendamiseks ja tekkinud kahtluse kummutamiseks, oli kostja sunnitud lepingu hagejaga lõpetama. Kostja täitis lepingu ülesütlemisel rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) § 42 lg-st 4 tulenevat kohustust. Kuivõrd hageja ei avaldanud kostja poolt küsitud informatsiooni, ei olnud kostjal võimalik täita RahaPTS § 20 lg 1 p-s 3 nimetatud hoolsusmeetmeid ega kõrvaldada tekkinud rahapesukahtlust. Seetõttu oli kostja kohustatud lepingu etteteatamistähtaega järgimata erakorraliselt üles ütlema.
KOSTJA VASTUHAGI
3.Kostja esitas 22. veebruaril 2019 vastuhagi, milles 13. mai 2019 täpsustust arvestades palus hagejalt välja mõista põhinõude 47 576 eurot 47 senti, intressi 208 eurot 55 senti, 22. veebruariks 2019 sissenõutavaks muutunud viivise 3310 eurot 69 senti ja alates 23. veebruarist 2019 kuni põhinõude täitmiseni viivise põhinõudelt 0,25 % päevas, kuid mitte rohkem kui 41 369 eurot 87 senti. Kostja palus menetluskulud jätta hageja kanda.
3(11)
Kostja oli seisukohal, et juhul kui kohus peaks leidma, et lepingu ülesütlemise eeldused olid täidetud, 6. novembri 2018 avaldus on kehtiv ja leping on lõppenud, on kostjal hageja vastu nõue laenujäägi tagastamiseks ning intressi ja viivise tasumiseks. Kostja esitas vastuhagis samu väiteid nagu vastuses hagile, jäädes seisukohale, et kuivõrd hageja rikkus lepingut, oli kostjal õigus leping üles öelda.
HAGEJA VASTUS KOSTJA VASTUHAGILE
Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta see rahuldamata.
Hageja jäi hagiavalduses ja muudes menetlusdokumentides esitatud põhjenduste juurde, et kostja ülesütlemisavaldus on tühine ning laenuleping ei ole lõppenud. Hageja märkis alternatiivselt, et kostja oli teadlik enne krediteerimisotsuse tegemist ja laenulepingu sõlmimist väljastatava laenu eesmärgist. Juhul kui pidada kostja väiteid variisiku ja rahapesu kohta ning etteheiteid hageja suhtes põhjendatuks, ei oleks kostja tohtinud hagejaga laenulepingut sõlmida. Keelu rikkumise tõttu on tehing tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 kohaselt. See tähendab, et tühised on ka kõik poolte kokkulepped intressi, viivise ja muude lepinguliste sanktsioonide kohta. Kuivõrd tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi, on kostja õigustatud raha tagasi saama alusetu rikastumise sätete kohaselt. Hageja esitas teise alternatiivse vastuväite, milles palus VÕS § 162 lg 1 alusel vähendada ebamõistlikult suure viivise nullini.
MAAKOHTU LAHEND
5.Tartu Maakohus jättis 27. augusti 2019 otsusega hagi rahuldamata ning rahuldas vastuhagi. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja põhivõla 47 576 eurot 47 senti, intressi 208 eurot 55 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 3310 eurot 69 senti ja alates
23.veebruarist 2019 viivise 0,25 % päevas, kuid mitte rohkem kui 41 369 eurot 87 senti. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ning kohustas hagejat tasuma hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Maakohus lähtus otsuse tegemisel sellest, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv laenuleping VÕS § 396 mõttes. Maakohus leidis, et hageja viited krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg-tele 2 ja 3 ning Eesti Panga presidendi 27.06.2000 määrusele nr 9 ei ole asjakohased. Kuivõrd hageja ei viidanud ühelegi asjaolule, mille kohaselt oleks laenuleping tühine TsÜS § 86 või § 87 alusel, ei analüüsinud kohus laenulepingu tühisust lähemalt. Hageja vaidles vastu lepingu ülesütlemisele. Maakohus leidis, et praeguses asjas olid täidetud lepingu erakorralise ülesütlemise formaalsed eeldused. Kostja saatis 6. novembril 2018 hagejale e-kirjaga lepingu ülesütlemise teate (I kd, tl 104), mille kättesaamist hageja ei vaidlustanud (TsÜS § 69 lg 1). Seadus ei sätesta ülesütlemisavalduse sisule konkreetseid nõudeid, samuti ei näe ette ülesütlemise põhjuse nimetamist ega tahte juriidilist põhjendamist. Oluline on poole tahte arusaadav väljendamine. Hea usu põhimõttest tulenevalt peaks teine pool aru saama, miks leping lõpetatakse. Maakohtu hinnangul on lepingu lõpetamise teatest (I kd, tl 105) aru saada kostja soov leping üles öelda alates 5. detsembrist 2018. 4(11)
Kuivõrd kostja viitas nimetatud teates, et leping öeldi üles andmete esitamata jätmise tõttu, oli see hea usu põhimõttega kooskõlas. Maakohus märkis täiendavalt, et kostja äriüksuse juht Jorma Pechter oli volitatud lepingut kostja nimel üles ütlema. Järgmiseks hindas maakohus, kas lepingu ülesütlemiseks olid täidetud materiaalsed eeldused, st kas hageja rikkus oluliselt lepingut. Kostja tugines RahaPTS § 42 lg-le 4, mille kohaselt juhul, kui poolte vahel on ärisuhe, esineb RahaPTS § 42 lg-te 1–3 nimetatud olukord, loetakse hoolsusmeetmete rakendamiseks vajaliku teabe andmisest keeldumist oluliseks lepingu rikkumiseks. Maakohtu hinnangul oli kostja piisavalt põhistanud rahapesukahtluse tekkimise. Kuna hageja ei esitanud 12 kuu kontoväljavõtet, ei nimetanud Brigefood-iga sõlmitud laenulepingu allkirjastajat ja lõplikku kasusaajat, ei selgitanud renditavate objektiga ning laenude andmisega seonduvat, ei olnud kostjal võimalik ka rahapesukahtlust kõrvaldada. Maakohus leidis, et sellega olid laenulepingu ennetähtaegse ülesütlemise materiaalsed eeldused täidetud. Maakohus märkis, et hagejal säilis RahaPTS §-st 20 tulenevalt kohustus esitada vajalikke dokumente ka pärast lepingu sõlmimist. Maakohtu hinnangul ei olnud kostjal RahaPTS § 42 lg-st 2 tulenevalt kohustust määrata hagejale täiendav tähtaeg hoiatusega, et andmete esitamata jätmisel öeldakse leping üles. Hageja teabeandmise kohustus tulenes poolte vahel sõlmitud lepingust, kuid kostja kohustus rakendada hoolsusmeetmeid tuleneb seadusest (RahaPTS § 20). Kuna kostja ei andnud hagejale selgelt täiendavat tähtaega dokumentide esitamiseks, ei saanud lepingut selle p-ide 8.2.3, 8.2.10 ning 9.3.2 alusel üles öelda. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et lepingu ennetähtaegne ülesütlemine muutis lepingu tühiseks, kõik seni sõlmitud kokkulepped jäid kehtima. Lepingu ülesütlemisest alates muutus kogu tasumata laenusumma sissnõutavaks ning kostjal ei olnud õigus alates ülesütlemisest nõuda intressi, vaid viivist.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.Hageja esitas 25. septembril 2019 apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning jätta vastuhagi rahuldamata. Hageja palus alternatiivselt saata asi tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja esitas apellatsioonimenetluses samu põhjendusi, mis maakohtus. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus ekslikult, et KAS § 83 lg-d 2–3 ning Eesti Panga presidendi 27. juuni 2000 määrus nr 9 ei ole asjakohased. Viidatud sätted on seotud RahaPTS § 20 lg 1 p-ga 3. Maakohus jättis analüüsimata, et samad kohustused lasusid kostjal juba enne ärisuhte algatamise otsustamist. Kuivõrd kostja ei täitnud nõutud hoolsusmeetmeid enne laenulepingu sõlmimise otsustamist, ei oleks kostja tohtinud hagejaga sõlmida laenulepingut. Sellise keelu rikkumise õiguslik tagajärg on laenulepingu ja seda tagava käenduslepingu tühisus TsÜS § 87 kohaselt. Samuti rikkus maakohus menetlusnormi, väites, et kohtul puudub alus laenulepingu tühisuse analüüsimiseks, sest hageja seda ei taotlenud. Hageja on korduvalt oma menetlusdokumentides viidanud alternatiivsele vastuväitele – tehingu tühisusele ning 5(11)
vastavatele asjaoludele. Kohtupraktika kohaselt võib kohus ka omal algatusel tehingu tühisuse alusele tuginedes tühisuse tuvastada ilma, et keegi menetlusosalistest oleks seda taotlenud (Tartu Maakohtu 20. veebruari 2012 otsus tsiviilasjas nr 2-10-51956, p 4). Maakohus kohaldas vääralt TsÜS § 138 lg-t 1 ja VÕS §-i 6. Kostja kuritarvitas oma õigusi, jättes teavitamata tegelikud teabenõudmise motiivid ja õigusliku aluse ning seejärel võimaluse ümber lükata võimalikud kahtlused. Samuti rikkus kostja lepingu p-s 13.1 sätestatud kohustust lahendada vaidlused läbirääkimiste teel. Kostja oleks pidanuks andma pärast ülesütlemisavalduses RahaPTS §-le 20 viitamist hagejale VÕS § 196 lg-s 2 nõutava mõistliku tähtaja. Täiendava tähtaja andmata jätmine tõi kaasa avalduse tühisuse. Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 162 lg-t 1, leides, et viivisemäär 0,25 % päevas ehk 90 % aastas on mõistlik. Hageja palus vähendada viivised nullini, alternatiivselt määrata viivisemääraks mitte rohkem kui 12,5 % aastas.
7.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus jättis õigesti kohaldamata KAS § 83 lg-d 2 ja 3 ning RahaPTS § 20 lg 1 p-i 3 ja § 42 lg 1 ning tuvastamata TsÜS § 87 järgi lepingu tühisuse. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, kas hageja oli krediidivõimetu või mitte. Praeguse asja keskseks küsimuseks on see, kas hageja kõrvaldas rahapesukahtluse ja kas kostjal oli õigus leping üles öelda. Samuti kohaldas maakohus õigesti TsÜS §-i 138 ja VÕS § 6 lg-t 2. Lepingu p 9.3.2 järgi oli hageja kohustatud esitama finantsolukorda tõendavaid dokumente. Hagejal oli dokumentide esitamiseks aega poolteist kuud. Samuti ei esitanud hageja küsitud andmeid kompromissläbirääkimiste pidamiseks antud tähtaja jooksul. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses väitnud, et maakohus oleks eksinud RahaPTS § 42 lg 4 kohaldamisel. Samas on kostja seisukohal, et tal oli õigus leping üles öelda ka lepingust tuleneval alusel, mille osas saab maakohtu põhjendusi täiendada. Maakohus kohaldas õigesti VÕS § 162 lg-t 1, kuna puuduvad alused leppetrahvi vähendamiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks või tühistamiseks, kuid kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb täiendada otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
9.Maakohus on vaidlustatud otsuse põhjenduste p-s 6 (teises lõigus) asunud seisukohale, et laenulepingu tühisust ei ole vaja käesolevas asjas analüüsida, samuti on kohus märkinud, et hageja ei ole palunud laenulepingu tühisuse tuvastamist, vaid on vaielnud vastu lepingu ülesütlemisele. Ringkonnakohtu arvates on maakohtu sellised järeldused iseenesest ekslikud. Asja materjalidest nähtub, et hageja on oma alternatiivsetes vastuväidetes vastuhagile tuginenud mh laenulepingu tühisusele. Tehingu tühisus tuleneb hageja hinnangul TsÜS §-st 87, RahaPTS § 42 lg-st 1 ja § 20 lg 1 p-dest 1–3, KAS § 83 lg-test 2 ja 3 ning Eesti Panga 6(11)
presidendi 27. juuni 2000 määruse nr 9 p-dest 2.6; 3.2; 3.4 ja 4.3. Ringkonnakohus märgib, et TsÜS §-de 86 ja 87 alusel on tehingud tühised seadusest tulenevalt ning tühisusele võib kohtumenetluses tugineda ka vastuväite esitamisega, st eraldi tuvastusnõude esitamine ei ole tingimata vajalik. Hageja väited laenulepingu tühisuse kohta ei ole ringkonnakohtu hinnangul praegusel juhul küll edukad, kuid nendele vastamiseks tuleb maakohtu otsuse põhjendusi täiendada.
9.1.TsÜS § 87 kohaselt on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. RahaPTS § 42 lg 1 järgi on kohustatud isikul keelatud luua ärisuhet või võimaldada juhuti tehingu tegemist või seda lõpule viia, kui ta ei suuda täita RahaPTS § 20 lõike 1 punktis 1, 2 või 3 sätestatud hoolsusmeetmeid või kui kohustatud isikul on rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlus.
9.2.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja praeguses asjas toonud välja asjaolusid, mis võimaldaksid RahaPTS § 42 lg 1 kohaldamist. Selle sätte mõtte järgi tuleb jätta tehing tegemata, kui kohustatud isik (praegusel juhul kostja) ei suuda tuvastada kliendi isikut, tema esindajat või tegelikku kasusaajat. Teiste hoolsusmeetmete (RahaPTS § 20) kohaldamata jätmise tagajärjed on sätestatud RahaPTS §-s 43, mille esimese lõike järgi on kohustatud isikul on õigus (mitte kohustus) keelduda tehingu tegemisest, kui klient, vaatamata sellekohasele nõudmisele, ei esita dokumente ja asjakohast teavet või tehingu objektiks oleva vara päritolu tõendavaid andmeid või dokumente või kui esitatud andmete ja dokumentide põhjal tekib kohustatud isikul kahtlus, et tegemist võib olla rahapesu või terrorismi rahastamisega või sellega seotud kuritegude toimepanemisega või sellise tegevuse katsega.
9.3.Hageja ei ole menetluses välja toonud asjaolusid, mis võiksid kaasa tuua laenulepingu tühisuse TsÜS § 86 alusel, nagu on õigesti märkinud maakohus.
9.4.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et KAS § 83 lg-d 2 ja 3 ega Eesti Panga presidendi 27. juuni 2000 määrus nr 9 ei ole käesolevas asjas asjakohased. Hageja ei ole tuginenud enda puuduvale krediidivõimele (pigem väidab hageja vastupidist). Liiatigi ei tooks nende hageja viidatud nõuete võimalik rikkumine kaasa vaidlusaluse laenulepingu tühisust. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral saab krediidisaaja senise kohtupraktika järgi nõuda eelkõige rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel (vastutustundliku laenamise põhimõtte ja selle rikkumisest tulenevate nõuete kohta vt nt Riigikohtu 27. novembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p-d 24 ja 25).
10.Hageja vastuväidete kohaselt ei ole kostja rakendatav viivise määr 0,25 % päevas (90 % aastas) mõistlik ning hageja hinnangul on maakohus kohaldanud vääralt VÕS § 162 lõiget 1. See etteheide on ringkonnakohtu hinnangul iseenesest põhjendamatu. VÕS § 162 lg-st 1 koosmõjus VÕS § 113 lg-ga 8 tuleneb, et kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur, võib kohus seda viivise maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.
7(11)
10.1.Maakohus on õigesti märkinud, et hageja ei ole menetluses välja toonud asjaolusid, mis annaksid aluse VÕS § 162 lg 1 kohaldamiseks. Hageja ei ole mh väitnud, et ta ei suudaks lepinguga võetud kohustusi täita ja lepingus kokkulepitud viivist tasuda. Tuleb ka arvestada, et kostja on käesoleva asjas ise piiranud nõutava viivise summat põhinõude summaga. Ringkonnakohus märgib, et seadus ei sätesta viivise suuruse kokkuleppele üldisi piiranguid ning kuivõrd viivise rakendumine sõltub põhimõtteliselt võlgnikust enesest, ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kuidagi kahjustada (vt ka Riigikohtu 14. juuni 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 14; 22. oktoobri 2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-02, p 12)
10.2.Kuna hageja väited puudutavad käesolevas asjas eelkõige viivisemäära (mitte viivise summat), peab ringkonnakohus vajalikuks maakohtu põhjendustele lisada, et ebamõistlikult kõrge viivisemäär võib olla ka tühine tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi. Praegusel juhul ei ole kostja rakendatav viivisemäär (0,25 % päevas) ringkonnakohtu hinnangul nii kõrge, et seda võiks pidada krediidisaaja majandustegevuses sõlmitud lepingu puhul VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel tühiseks. Majandustegevuses sõlmitud lepingute puhul on viivisemäära 0,2% viivitatud summast päevas peetud kohtupraktikas kehtivaks, sh tüüptingimusena (vt Riigikohtu 30. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, pd 48−49). Hageja poolt viidatud kohtupraktika (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16709) ei ole asjakohane, kuna see puudutas viivise vähendamist tarbijaga (füüsilise isikuga) sõlmitud krediidilepingus.
11.Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Samuti ei nähtu asja materjalidest selliseid menetlusõiguse normide rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse tühistamiseks. Maakohus on õigesti leidnud, et kostjal oli õigus laenuleping RahaPTS § 42 lg 4 alusel (koosmõjus RahaPTS § 20 lg 1 p-dega 1–3) üles öelda ning ülesütlemise materiaalsed ja formaalsed eeldused olid täidetud. Vastusena apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
11.1.Hageja hinnangul on maakohus eksinud mh TsÜS § 138 ja VÕS § 6 lg 2 kohaldamisel. Hageja leiab, et kostja varjas oma käitumise tegelikke motiive ning lõpetas laenulepingu tormakalt, ebamõistlikult ja ebaproportsionaalselt. Ringkonnakohus hagejaga ei nõustu. Kostja ei käitunud lepingu lõpetamisel hea usu põhimõtte vastaselt. Asja materjalidest nähtuvalt on lepingu ülesütlemisele eelnenud poolte suhtlus. Kostja on saatnud hagejale päringuid ajavahemikul alates 14. septembrist 2018 kuni
17.oktoobrini 2018. Viimases, 17. oktoobril 2018 saadetud e-kirjas on kostja palunud esitada küsitud andmed hiljemalt 25. oktoobriks 2018 (I kd, tl 98). Seega oli hagejal küsitud info ja dokumentide kostjale edastamiseks aega ligikaudu poolteist kuud. Ka pärast
17.oktoobrit 2018 ei teatanud hageja kostjale soovist esitada andmeid pikema tähtaja jooksul, vaid saatis 25. oktoobril 2018 kostjale kirja, milles ta vähemalt osade andmete esitamisest selgelt keeldus (I kd, tl-d 100–102). Eelmärgitut arvestades ei ole kostja käitunud laenulepingut üles öeldes kiirustades või ebamõistlikult.
11.2.Maakohtu otsuse kohaselt oli kostjal alus laenulepingu ülesütlemiseks RahaPTS § 20 ja § 42 lg 4 (maakohus on otsuses paaril korral ilmselgelt ekslikult viidatud 8(11)
RahaPTS § 42 lg-le 2). Maakohus ei ole leidnud, et kostjal olnuks õigus laenuleping (täiendavat tähtaega andmata) üles öelda lepingu p-de 8.2.3 ja 8.2.10 alusel koosmõjus p-ga 9.3.2. Seetõttu ei ole p 9.3.2 puudutavatel apellatsioonkaebuse väidetel asjas keskset tähtsust. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja käsitlus laenulepingu p-st 9.3.2 siiski põhjendamatult kitsas. Laenulepingu (I kd, tl-d 13–18) punkti 9.3.2 järgi oli hageja kohustatud informeerima kostjat oma finantsolukorrast ja esitama kostjale finantsolukorda tõendavaid dokumente. VÕS § 39 lg 1 esimese lause järgi tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Lepingus toodud mõisteid ei saa ringkonnakohtu arvates sisustada ainult raamatupidamise seaduses (RPS) sätestatust lähtudes. Liialti ei sisalda RPS normid ammendavat loetelu isiku finantsolukorda tõendavatest dokumentidest. Kindlasti ei saa kostja krediidiasutusena nõuda lepingu p 9.3.2 alusel mistahes infot, kuid finantsolukorda tõendavateks dokumentideks tuleb igal juhul pidada sellist teavet ja dokumente, mis on kostjale vajalikud seadusest (sh RahaPTS) tulenevate kohustuste täitmiseks.
11.3.Üldjuhul saab lepingupool teise poole lepingurikkumise tõttu lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist (VÕS § 196 lg 2). Maakohtu hinnangul ei olnud laenulepingu ülesütlemisel RahaPTS § 42 lg 4 alusel kostja poolt hagejale täiendava tähtaja andmine vajalik. Ringkonnakohus iseenesest nõustub maakohtuga, kuid märgib, et kostja on
17.oktoobril 2018 saadetud e-kirjas sisuliselt andnud hagejale täiendava tähtaja info ja dokumentide esitamise kohustuste täitmiseks. Pärast hageja 25. oktoobri 2018 kirja ei olnud täiendava tähtaja andmine ringkonnakohtu arvates enam vajalik. VÕS § 116 lg 4 järgi ei ole täiendava tähtaja andmine vajalik olukorras, kus teine lepingupool teatab, et ta oma kohustust ei täida.
11.4.Hageja leiab, et kostja oleks pidanud viitama RahaPTS sätestatud hoolsusmeetmete rakendamisele (RahaPTS § 20 sätetele) juba lepingu ülesütlemisele eelnenud suhtluses. Kostja ei ole ajavahemikul alates 14. septembrist 2018 kuni 17. oktoobrini 2018 saadetud päringutes (I kd, tl-d 94, 96 ja 98) RahaPTS-i sätetele otseselt viidanud, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei ole sellel asja lahendamise seisukohalt määravat tähtsust. Hageja väide, et kui kostja oleks viidanud päringutes RahaPTS §-ile 20, oleks hageja esitanud kõik vajalikud selgitused ja dokumendid, on tõendamata ja väheveenev. Hageja ei ole kõiki kostja nõutud dokumente esitanud ka hiljem, sh kohtumenetluse käigus. Hageja on jätnud mh avaldamata andmed rendiobjektidelt saadava tulu kohta, esitamata sõlmitud rendilepingud ning osaliselt ka kontode väljavõtted (vt ka II kd, tl 18). Lisaks on kostja ülalmärgitud 17. oktoobri 2018 kirjas hagejale siiski viidanud mh seadusest tulenevatele kohustustele klientide majandustegevusest arusaamisel. Hagejat selleks ajaks esindama asunud õigusalaste eriteadmistega nõustaja (advokaadi) vahendusel oleks hageja pidanud mõistlikult aru saama, millistele seadusest tulenevatele alustele
17.oktoobri 2018 kirjas võidakse osutada. Vähemalt saanuks hageja advokaadist esindajalt mõislikult oodata, et ta enne vastuse esitamist 17. oktoobri 2018 päringule kostjalt täpsustab, milliseid seadusest tulenevaid kohustusi on kostja kirjas silmas peetud.
9(11)
12.Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda, jäävad apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust määratud menetluskulude jaotuse ega hageja hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse osas.
13.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
13.1.Kostja esindaja poolt 2. detsembril 2019 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja kandnud apellatsioonimenetluses menetluskulusid kokku 1863 eurot (summa käibemaksuta). Menetluskulud koosnevad esindajakulust. Esindaja on teinud apellatsioonimenetluses järgmisi toiminguid: apellatsioonkaebuse, maakohtu otsusega ja ringkonnakohtu 1. oktoobri 2019 määrusega tutvumine, vastuse koostamine apellatsioonkaebusele, hageja 29. oktoobri 2019 seisukohaga tutvumine ja vastuse koostamine, tutvumine ringkonnakohtu 5. novembri 2019 määrusega ja hageja
1.novembri 2019 seisukohaga ning suhtlus kliendiga. Kokku on osutatud kostjale õigusabi 10,35 tunni ulatuses. Esindaja on osutanud õigusabi tunnitasuga 180 eurot (käibemaksuta). Kostja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5).
13.2.Hageja ei ole kostja apellatsioonimenetluse menetluskulude nimekirja kohta seisukohta esitanud.
13.3.TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11).
13.4.Ringkonnakohus ei pea põhjendatud ja vajalikuks ajakulu seoses vastuse koostamisega hageja 29. oktoobri 2019 (1,9 t) seisukohale. Viidatud seisukoha on hageja esitanud omaalgatuslikult, seisukohas korratakse menetluses juba varem esitatut ning kohus ei ole kostjalt vastamist nõudnud. Muus osas on kostja menetluskulude nimekirjas toodud toimingud märgitud ulatuses asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et kostja esindaja oleks kulutanud aega põhjendamatult.
13.5.Kostja esindaja tunnitasu 180 eurot (käibemaksuta) ei ole ringkonnakohtu hinnangul TsMS § 175 lg 1 tähenduses vajalik ja põhjendatud. See ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Asja mahtu ja keerukust arvestades on TsMS § 175 lg 1 järgne esindaja põhjendatud ja vajalik tunnitasu ringkonnakohtu hinnangul 150 eurot (käibemaksuta). Kohtupraktikas on peetud põhjendatuks ja vajalikuks ka 150 eurot ületavat tunnitasu, kuid tunnitasu tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata iga üksiku asja mahust ja keerukusest lähtudes. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa käesolevas asjas pidada 150 eurot oluliselt ületavat tunnitasu põhjendatuks. Praegune vaidlus ei ole keskmisest mahukam ega keskmisest oluliselt keerukam.
10(11)
13.6.Kostja ei ole esitanud TsMS § 174 lg 10 kohast kinnitust ega taotlenud menetluskuludelt arvestatud võimaliku käibemaksu hüvitamist.
13.7.Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus kostja apellatsioonimenetluses kantud hüvitatavate kulude suuruseks 1267 eurot 50 senti (8,45 t * 150) ning mõistab nimetatud summa hagejalt kostja kasuks välja.
13.8.TsMS § 177 lg-st 4 alusel märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.