Polar Kinnisvara Eesti OÜ hagi Bigbank AS vastu lepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja Bigbank AS vastuhagi võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
Hagihind 3500 eurot; vastuhagi hind 97 611,54 eurot Hageja Polar Kinnisvara Eesti OÜ (reg.kood 10845313; Tehnika 16-22 Tallinn 10149) Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Aivar Raudsik ([email protected]) Kostja Bigbank AS (registrikood 10183757; Riia 2 Tartu 51004; e-post: [email protected]) Kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Raude ([email protected])
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kohtuistungi toimumise aeg
5. märts 2019, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Polar Kinnisvara Eesti OÜ hagi rahuldamata.
2.Rahuldada Bigbank AS vastuhagi.
3.Mõista Polar Kinnisvara Eesti OÜ-lt Bigbank AS kasuks välja põhivõlg 47 576,47 eurot, intress 208,55 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 3310,69 eurot ja alates 23.02.2019 viivis 0,25% päevas, kuid mitte rohkem kui 41 369,87 eurot.
Mõista Polar Kinnisvara Eesti OÜ-lt Bigbank AS kasuks välja menetluskulud 4475,12 eurot.
6.Polar Kinnisvara Eesti OÜ-l tuleb tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord ja tähtaeg Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult
teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Selgitus menetlusabi taotlejale Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MITTEVAIELDAVAD ASJAOLUD
1.Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: pooled sõlmisid XX.XX.XXXX krediidilepingu nr XXX , millega kostja andis hagejale laenu 51 000 eurot intressimääraga 8 % aastas, tagastamise tähtajaga 15.06.2023 (I kd, tl 13-21); krediidiga finantseeriti osaliselt hageja poolt ostetavat kinnistut asukohaga XXX , kostja kasuks seati kinnistule hüpoteek (I kd, tl 22-39); alates 14.09.2018 esitas kostja hagejale e-kirjades küsimusi hageja majandustegevuse kohta (I kd, tl 94-103); kostja ütles 06.11.2018 avaldusega lepingu üles alates 05.12.2018. Ülesütlemise aluseks nimetati avalduses lepingu p 9.3.2. rikkumist ning viidati Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (edaspidi RahaPTS) §-le 20 (I kd, tl 104-105); hagejal tegi tagasimakseid maksegraafiku kohaselt.
HAGEJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
2.Polar Kinnisvara Eesti OÜ esitas Tartu Maakohtule 20.11.2018 hagiavalduse, milles palus tuvastada, et Bigbank AS 06.11.2018 ülesütlemisavaldus on tühine. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt on kostja ülesütlemisavaldus tühine, kuna hageja ei ole lepingut oluliselt rikkunud. Puudub VÕS § 196 lg 1 nõutav mõjuv põhjus, mis õigustaks lepingu erakorralist ülesütlemist. Kostja viitas RahaPTS §-le 20 alles ülesütlemisavalduses ning rikkus VÕS § 196 lg 2 järgset mõistliku tähtaja andmise kohustust. Kostja rikkus krediidilepingu p 13.1, kuna ei teinud ettepanekut lahendada vaidlus läbirääkimiste teel. Kostja käitumine on hea usu vastane, kiirustav, ebamõistlik ning ebaproportsionaalne. Kostja tegevuse tõttu tuleb hagejal kinnistu müüa või otsida uus finantseerija. Kostja oleks pidanud oma nõude esitamise ajendeid ja õiguslikku alust selgitama ja täpsustama, mitte koheselt lepingut lõpetama. Hageja ei ole keeldunud esitamast kostja nõutud andmeid. Hageja on esitanud kõik kostja poolt nõutud dokumendid ja selgitused, mida kostja temalt nõudis ning mida ta vajas laenuandmise otsuse tegemiseks. Hageja palus 11.10.2018 üksnes selgitust, millisel õiguslikul alusel kostja esitatud nõuded baseeruvad ning kas hageja on lepingut rikkunud. Hageja leidis kostja esitatud küsimuste kohta järgmist: hageja majandustegevuses ei ole toimunud krediidi saamise ajal muudatusi, millest kostjat pole informeeritud. Kostja on teadlik hageja olulistest finants- ja ärisuhetest, ulatuses, mis on vajalik 51 000 euro krediidi andmiseks; kostja ei ole arusaadavalt, õiguslikult ega faktiliselt põhjendanud, miks ta vajab lisaandmeid, mil ei ole seost kostja poolt osundatud lepingu punktiga p 9.3.2;
2/10
kostja on teadlik kõigist hageja varasematest osanikest. Lisaks ei ole kostja küsimused varasemate osanike ning nende lõplike kasusaajate kohta asjakohased, varasemate osanike osalus on lõppenud enne laenuandmise otsustamist; nõue esitada hageja pangakonto 12 kuu väljavõte on arusaamatu, kuna kostjal pidi olema ülevaade hageja varasemast majandustegevusest; kostja viidatud laenukohustus Loremar Foundationile lõppes 2018. a oktoobriks; kostja teadis laenu andmisel, et hageja on andnud laenu. Hageja on kostjale selgitanud 25.10.2018, et laene on antud üksnes omavahenditest; kostja teadis enne krediidilepingu sõlmimist, et tema krediidi abil ostab hageja kinnistu mitteresidendilt ning see on koormatud kahe mitteresidendi hüpoteekidega.
Kostja pidi krediidiasutuste seaduse § 83 lg 2 ja 3 alusel tuvastama hageja krediidivõimelisuse enne laenu andmise otsustamist. Eesti Panga presidendi 27.06.2000 määrusega nr 9 kinnitatud Laenude teenindamise miinimumnõuded ning ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kuludesse kandmise korra p 4.3 ja p 3.2 kohaselt peab iga laenuandmise otsus tuginema eelnevale laenuanalüüsile, mis on suunatud eelkõige laenusaaja krediidivõimelisuse hindamisele. Asjakohased ei ole kostja viited asjaoludele, mis pidid kostjale olema selged ja analüüsitud enne hagejale laenu andmist. Hageja leidis, et kuna ülesütlemisavalduse allkirjastanud isik ei ole kostja seaduslik esindaja ja avaldusele ei lisatud volikirja, tuleb eeldada volituse puudumist. Hageja oli kohtuistungil nõus, et ei ole esitanud kostjale järgmisi andmeid: • hageja 12 kuu kontoväljavõte; • hageja ja Valgevene ettevõtte Brigefood OOO vahel sõlmitud laenulepingu allkirjastaja ja lõplik kasusaaja; • hageja poolt renditavate objektide loetelu, rentnikud ja lepingute tähtajad; • hageja antud laenude tingimused.
KOSTJA VASTUVÄITED
3.Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja vastuväidete kohaselt saatis kostja hagejale 14.09.2018 ärisuhte seire raames kirja, milles palus esitada järgnevaid dokumente ja informatsiooni: • hageja 12 kuu kontoväljavõte; • informatsiooni seoses sellega, milline on hageja seos XXX korteri müünud ettevõttega
TROPLEY FINANCE S.A;
• millistest tehingutest koosnes hageja 2017.a müügitulu; • millest koosnevad 2018. a aruandes näidatud nõuded ja ettemaksed 266 381 eurot; • kes on laenukohustuse 117 421 eurot laenuandja ja millised on laenu tingimused; • hageja eelmised omanikud on olnud ettevõtted, kes on registreeritud Panamal ja Gibraltaril. Kostja palus hagejal täpsustada, millised on hageja seosed nimetatud ettevõtetega ning kes on olnud hageja endiste omanike lõplikud kasusaajad. Hageja 10.10.2018 vastusest nähtus muuhulgas, et bilansis kajastatud nõuded ja ettemaksed sisaldavad hageja poolt kolmandatele isikutele antud laene summas 225 930 eurot ning laenusaajate hulgas oli Valgevene ettevõte. Heino Nõu, kes on olnud alates 2002. aastast hageja juhatuse liige ning on alates 29.03.2018 hageja ainuosanik, tunnistas, et ta ei tea, kes on hageja endiste omanike lõplikud kasusaajad. Seega väitis hageja seaduslik esindaja Heino Nõu, et ta ei tea, kelle omatavat äriühingut ta 16 aastat juhatas ja kellelt ta 2018. aasta märtsis
3/10
hageja osa omandas. Juhatuse liige kinnitas, et hagejal puudub majanduslik seos Loremar Foundation ja Loyola Investment Ltd-ga, samas on hageja juhatuse liige varasemalt andnud infot, et hagejal on Loremar Foundation ees laenukohustus 10 523 eurot tähtajaga 31.12.2018. Arvestades hageja seoseid Tropley Finance S.A.-ga, Loremar Foundation-iga TPLY Varahalduse OÜ-ga ning Bridgefood-iga võib arvata, et hageja on saanud ja andnud laenu samale isikule. Hageja põhitegevusalaks on väidetavalt kinnisvara rentimine, kuid hageja renditulu moodustab üksnes neljandiku hageja poolt kolmandatele isikutele antud laenudest. Seejuures on laenu antud välismaisele ettevõttele. Asjaolu, et bilansis kajastatud nõuded ja ettemaksed koosnevad suures osas hageja poolt kolmandatele isikutele antud laenudest selgus esmakordselt alles 2018.a septembris. Kostja pidas oluliseks välja selgitada, milles hageja majandustegevus seisneb ning milline on hageja finantsolukord, sh tema tuluallikad. Selgus, et hageja majandustegevus ei piirdu kinnisvara rentimisega ning hageja juhatuse liige Heino Nõu oli endiste omanikega suhelnud üksnes advokaadi vahendusel. Kostjal tekkisid kahtlused hageja majandustegevuse ja tema vahendite legaalsuses ning võimalikus variisiku kasutamises. Samuti jäid kostjale segaseks hageja suhted endiste omanikega. Kuna hageja 25.10.2018 kirjast nähtus, et hageja ei kavatse palutud teavet kostjale edastada, ütles kostja lepingu üles. Kostja kinnitab, et Bigbank AS Eesti äriüksuse juht oli volitatud lepingut kostja nimel üles ütlema. Hageja ei olnud esitanud järgnevaid andmeid ja vastuseid: • hageja 12 kuu kontoväljavõte; • hageja ja Valgevene ettevõtte Brigefood OOO vahel sõlmitud laenulepingu allkirjastaja ja lõplik kasusaaja; • hageja poolt renditavate objektide loetelu, rentnikud ja lepingute tähtajad; • täpsustus, millistest vahenditest on antud laene ning miks, samuti laenude andmise tingimused. VÕS § 195 ja § 196 kohaselt ei ole nõutav, et ülesütlemisavalduses oleks avaldatud ülesütlemise põhjus. Kostjal oli lepingu lõpetamise õigus lepingu üldtingimuste p-de 8.2.3 ja 8.2.10 ning RahaPTS 42 lg 4 alusel. Lepingu p-st 9.3.2 tuleneb, et kostjal krediidiasutusena on õigus otsustada, milliseid dokumente kostja hageja finantsolukorra kohta küsib. Kostja täitis lepingu ülesütlemisega RahaPTS § 42 lg 4 tulenevat kohustust. Kostja on RahaPTS § 20 lg 4 järgi hoolsusmeetmete kohaldamisel kohustatud ärisuhtest aru saama. Seega on kostja kohustatud koguma teavet kliendi rikkuse päritolu kohta, kui see on asjakohane. Kuivõrd hageja ei avaldanud kostja poolt küsitud informatsiooni, ei olnud kostjal võimalik täita RahaPTS § 20 lõike 1 p-s 3 nimetatud hoolsusmeetmeid ega kõrvaldada tekkinud rahapesu kahtlust.
KOSTJA VASTUHAGI NÕUE JA PÕHJENDUSED
4.Bigbank AS esitas 22.02.2019 vastuhagi, milles palus hagejalt kostja kasuks välja mõista põhivõlg 47 576,47 eurot, intress 208,55 eurot, vastuhagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 6412,99 eurot ja edasiulatuvalt viivis 0,25% päevas, kuid mitte rohkem kui 41 369,87 eurot. Lepingu p 8.3 järgi on hageja kohustatud lepingu ülesütlemisel tasuma kostjale koheselt tagastamata krediidisumma, tasumata intressi, viivise, leppetrahvi ja muud võimalikud kohustused. Seisuga 05.12.2018 oli hageja teinud laenujäägi tagastamiseks viis osamakset kogusummas 3423,53 eurot. Lepingu põhitingimuste ja üldtingimuste p 2.2 ning panga üldtingimuste p 6.1.1 järgi on hagejal kohustus tasuda lepingu ülesütlemiseni laenujäägi kasutamise eest intressi 8% aastas. Seega on kostjal 15.11.2018 kuni 04.12.2018 eest 4/10
intressinõue 208,55 eurot. Lepingu põhitingimuste ja üldtingimuste p 10.1 järgi on hagejal kohustus tasuda viivist 0,25% päevas. Kuna hageja ei keeldunud enne lepingu sõlmimist kostja küsitud andmete esitamisest, täitis kostja RahaPTS-is sätestatud hoolsusmeeteid ning kostjal ei olnud keelatud hagejaga ärisuhet luua. Seega ei ole laenuleping seadusega vastuolus olev tehing TsÜS § 87 mõttes. Hageja viited vastutustundliku laenamise põhimõttele on asjakohatud. Kostja nõutav viivis ei ole ebamõistlik. Hageja pole toonud esile asjaolusid, mis saaksid tingida viivise vähendamise. Kostja on nõus, et tulenevalt kohtupraktikast ei peaks hagejalt väljamõistetav viivis ületama põhinõuet ning täpsustab sellest lähtuvalt oma nõuet.
HAGEJA VASTUVÄITED VASTUHAGILE
5.Hageja vaidles vastuhagile vastu. Hageja leidis, et kui kostja väited on põhjendatud, ei oleks kostja tohtinud hagejaga krediidilepingut sõlmida. Keelu rikkumise tulemuseks on tehingu tühisus TsÜS § 87 kohaselt ning saadu tuleb tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Kui laenuleping on tühine, on tühised ka kõik poolte kokkulepped intresside ja viiviste kohta. Hageja on seisuga 06.05.2019 tasunud kostjale 11 375,10 eurot ning jätkab kostjale igakuiste maksete tasumist summas 1 034,10 eurot. Alternatiivselt soovib hageja vähendada VÕS § 162 lg 1 alusel viivisnõude nullini. Tegemist on ebaproportsionaalselt suure määraga.
KOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED
6.Kohus leiab, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata ja vastuhagi rahuldada. Kohtus lähtub otsuse tegemisel sellest, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv laenuleping VÕS § 396 mõttes. Hageja viited krediidiasutuste seaduse (KAS) §-le 83 lg 2 ja 3 ning Eesti Panga presidendi 27.06.2000 määrusele nr 9 ei ole asjakohased. KAS § 83 lg-s 3 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19.02.2014 otsus nr 3-2-1-169-13, p-d 18 ja 21). Hageja ei ole viidanud, et ta ei suuda krediiti tagasi maksta ning poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja on teinud tagasimakseid graafikujärgselt. Hageja ei ole viidanud ühelegi asjaolule, mis tooks kaasa laenulepingu tühisuse TsÜS § 86 või § 87 alusel ning kohtul ei ole põhjust laenulepingu tühisust lähemalt analüüsida. Ka ei ole hageja palunud laenulepingu tühisuse tuvastamist, vaid on vaielnud vastu lepingu ülesütlemisele. Seega lähtub kohus sellest, et poolte vahel oli kehtiv laenuleping.
7.Kostja ütles laenulepingu 06.11.2018 avaldusega üles alates 05.12.2018. Kostja on menetluse käigu selgitanud, et täitis lepingu ülesütlemisega RahaPTS § 42 lg 4 tulenevat kohustust. RahaPTS § 42 lg 4 sätestab, et kui käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatud olukorras on kohustatud isikul kliendiga ärisuhe, loetakse kliendi poolt hoolsusmeetmete rakendamiseks vajaliku teabe või dokumentide andmisest keeldumine oluliseks lepingu rikkumiseks ning kohustatud isikul on kohustus ärisuhte aluseks olev kestvusleping etteteatamistähtaega
5/10
järgimata erakorraliselt üles öelda. Ärisuhe loetakse lõppenuks ülesütlemisteate esitamisega kliendile. Seega leidis kostja, et tal oli seadusest tulenev kohustus laenuleping erakorraliselt üles öelda. Laenulepingu erakorralist ülesütlemist reguleerib VÕS § 399 ning üldnormina § 196. VÕS § 399 sisaldab näidisloetelu, millele kostja ei ole tuginenud.
8.Kohus leiab, et antud juhul on täidetud lepingu erakorralise ülesütlemise formaalsed eeldused. Kostja esindaja on 06.11.2018 saatnud hagejale e-kirjaga lepingu ülesütlemise teate (I kd, tl 104) ning hageja ei ole vaidlustanud e-kirja kätte saamist (TsÜS § 69 lg 1). Seadus ei näe ülesütlemisavalduse sisule ette konkreetseid nõuded, oluline on poole tahte arusaadav väljendamine. E-kirjale lisatud lepingu lõpetamise teatest (I kd, tl 105) on aru saada kostja soov leping üles öelda alates 05.12.2018, kostja on andnud selle tähtaja hagejale krediidisumma jäägi tagasi maksmiseks. Seadus ei näe ette ka ülesütlemise põhjuse nimetamist. Samas peaks teine pool hea usu põhimõttest tulenevalt aru saama, miks leping lõpetatakse. Kostja on lepingu ülesütlemise teates viidanud sellele, et hageja ei ole andnud kostjale küsitud andmeid oma äritegevuse kohta ning kohus loeb selle põhjenduse hea usu põhimõtte täitmiseks piisavaks. Seadusest ei tulene, et lepingut lõpetada sooviv pool peab oma tahet juriidiliselt põhjendama, s.t viitama konkreetsele seaduse sättele või lepingu punktile. TsÜS § 115 lg 1 kohaselt võib tehingu teha esindaja kaudu ning sama seaduse § 120 lg 2 sätestab, et volituse ulatuse määrab esindatav. Kostja on kinnitanud menetluse jooksul, et teate allkirjastanud Bigbank AS Eesti äriüksuse juht Jorma Pechter oli volitatud lepingut kostja nimel üles ütlema. Seega ei ole õige hageja viide, et lepingu üles öelnud isikul puudus selleks volitus.
9.Lepingu ennetähtaegseks ülesütlemiseks peavad olema täidetud ka materiaalsed eeldused, s.t kostja peab olema olukorras, kus ta saab öelda, et hageja on oluliselt lepingut rikkunud. Kostja on menetluses tuginenud RahaPTS § 42 lg-le 4, s.t hageja poolseks oluliseks lepingu rikkumiseks loetakse seda, kui: kostjal on hagejaga ärisuhe; kostja on RahaPTS § 42 lg 1-3 nimetatud olukorras ning hageja on keeldunud hoolsusmeetmete rakendamiseks vajaliku teabe andmisest. Kostja argumendid tuginevad RahaPTS § 42 lg-le 1, millest tulenevalt on kostjal õigus leping ennetähtaegselt lõpetada, kui kostja ei suuda täita käesoleva seaduse § 20 lõike 1 punktis 1, 2 või 3 sätestatud hoolsusmeetmeid või kui kohustatud isikul on rahapesu kahtlus. RahaPTS § 20 lg 1 p 1-3 järgi kohaldab kohustatud isik järgmisi hoolsusmeetmeid: 1) kliendi isikusamasuse tuvastamine; 2) kliendi esindaja isikusamasuse ja esindusõiguse tuvastamine ning kontrollimine; 3) tegeliku kasusaaja tuvastamine ja tema isikusamasuse kontrollimiseks meetmete võtmine ulatuses, mis võimaldab kohustatud isikul veenduda selles, et ta teab, kes on tegelik kasusaaja, ja saab aru kliendi omandi- ja kontrollistruktuurist. Seega peab krediidiasutus seadusest tulenevalt aru saama, kes on tegelik kasusaaja (s.t füüsiline isik, kelle kontrolli all ja kelle huvides tehing või toiming tehakse). Kostja peaks aru saama ka hageja omandi- ja kontrollistruktuurist ning tal ei tohiks tekkida rahapesu kahtlust. Kui hageja ei anna kostjale nimetatud kohustuste täitmiseks piisavalt teavet, tekib
6/10
kostjal kohustus leping ennetähtaegselt lõpetada. Ülejäänud teabe, mis ei ole seotud eelviidatud info saamise või kahtluse kõrvaldamisega, andmata jätmine ei too kaasa õigust tehingut RahaPTS § 42 lg 4 alusel ennetähtaegselt lõpetada. RahaPTS § 20 eesmärk on kohaldada hoolsusmeetmeid mitte ainult ärisuhte alustamisel, vaid kogu ärisuhte jooksul. Seega säilib hagejal kohustus ka pärast lepingu sõlmimist esitada dokumente, mida kostja vajab tegeliku kasusaaja ja hageja kontrollistruktuuri tuvastamiseks ning rahapesukahtluse hajutamiseks.
10.RahaPTS § 42 lg 4 alusel lepingu lõpetamiseks ei ole vajalik, et klient oleks rahapesuteos süüdi mõistetud. Paragrahvi sõnastusest nähtub, et krediidiasutusel tuleb leping lõpetada juba siis, kui tal tekib rahapesu kahtlus ning kliendi esitatud dokumendid seda kahtlust ei hajuta. Krediidiasutus peab suutma rahapesu kahtlust usutavalt ja piisavalt põhistada, aga ta ei tea tsiviilmenetluses rahapesu toimumist tõendama. Kostja on kohtu arvates piisavalt põhjendanud, miks ta ei saa hageja esitatud andmete põhjal tuvastada lõplikku kasusaajat ning tal on rahapesu kahtlus. Kostja tõi välja hageja esitatud selgitustest nähtunud asjaolud: hageja juhatuse liige Heino Nõu, kes on alates 2002. aastast hageja juhatuse liige ning alates 29.03.2018 ainuosanik, ei tea hageja endiste omanike Loremar Faundation ja Loyola Investments Ltd lõplikke kasusaajaid ning on endiste omanikega suhelnud ainult advokaadi vahendusel; hageja ostis korteri XXX registreeritud äriühingult Tropley Finance SA. Sellele äriühingule kuulub Eestis kümme kinnistut, mis on kuulunud varasemalt hagejale. Kinnistud on pärast Tropley Finance SA-le võõrandamist koormatud hüpoteegiga hageja eelmise ainuosaniku Loremar Foundation või TPLY Varahalduse OÜ kasuks või kuuluvad lisaks Tropley Finance SA-le osaliselt ka TPLY Varahalduse OÜ-le; hageja on andnud laenu Valgevene äriühingule Bridgefood, mille juhataja ja kontaktisik Kiryl Baidak on ka TPLY Varahalduse OÜ asutaja ning varasem ainuosanik ja juhataja. Kiryl Baidak on võõrandanud TPLY Varahalduse OÜ osa 2018. aasta oktoobris Vialen Invest OÜ-le, millega seotud Stanislav Podžuk kes oli hageja üleseelmise ainuosaniku Loyola Investments Limited esindaja ja Eesti filiaali juhataja; hageja väitis laenu andmist Bridgefood’ile, laenu saamist TPLY Varahalduse OÜ-lt ning Bridgefood ja TPLY Varahalduse OÜ on omavahel seotud isikud, seega on hageja saanud ja andnud laenu sisuliselt samale isikule; TPLY Varahalduse OÜ juhatuse liige Nikita Repetun oli kostja antud laenuga kinnistu soetamisel Tropley Finance SA esindaja. Kostja on oma väidete tõendamiseks esitanud ka dokumentaalsed tõendid (I kd, tl 164-266). Kohus leiab, et eeltooduga on kostja piisavalt põhistanud rahapesukahtluse tekkimist. Kuna hageja ei esitanud 12 kuu kontoväljavõtet, nimetanud Brigefood-iga sõlmitud laenulepingu allkirjastajat ja lõplikku kasusaajat, ei selgitanud renditavate objektiga ning laenude andmisega seonduvat, ei olnud kostjal võimalik ka rahapesukahtlust kõrvaldada. Sellega on laenulepingu ennetähtaegse ülesütlemise materiaalsed eeldused täidetud. Kohus ei pea kostja käitumist hea usu vastaseks, kiirustavaks, ebamõistlikuks või ebaproportsionaalseks. Kostja oli ka menetluse jooksul valmis tunnistama laenulepingu kehtivust, kui hageja esitab kõik hoolsusmeetmete kohaldamiseks vajalikud dokumendid. Kostja oma kahtluste hajutamiseks piisavalt infot ei saanud.
7/10
11.Hageja väitel rikkus kostja VÕS § 196 lg 2 järgset mõistliku tähtaja andmise kohustust. Nimetatud lõige sätestab, et kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Kohus leiab, et lepingu lõpetamisel RahaPTS § 42 lg 2 alusel ei ole kostjal kohustust määrata hagejale täiendavat tähtaega hoiatusega, et andmete esitamata jätmisel öeldakse leping üles. Hageja kohustus anda kostjale teavet tuleneb küll ka poolte vahel sõlmitud lepingust, kuid kostja kohustus rakendada hoolsusmeetmeid tuleneb seadusest, s.t RahaPTS §-st 20. Isegi kui poolte vahelises lepingus ei oleks sätestatud hageja kohustust teavet anda, on kostjal seadusest tulenev kohustus hoolsusmeetmeid kohaldada. Tulenevalt RahPTS §-st 42 lg 5 ei saa pooled sõlmida lepingut, mis teeks krediidiasutusel hoolsusmeetmete järgimise võimatuks.
12.Kostja on lisaks RahaPTS §-le 20 ja § 42 lg-le 2 viidanud ka poolte vahel sõlmitud lepingu üldtingimuste p-dele 8.2.3 ja 8.2.10 ning lepingu p-le 9.3.2. Kohus leiab, et nendel alustel (näiteks finantsolukorda tõendavate dokumentide esitamata jätmine) lepingust taganemine on oma loomult selline, mis nõuab võlgnikule täiendava tähtaja andmist VÕS § 196 lg 2, § 114 ning § 116 järgi. Arvestades lepingust taganemisega hagejale tekkiva kahju suurust peab hageja aru saama, millise tagajärje toob kostja nõutud andmete esitamata jätmine. Kuivõrd kostja ei ole hagejale selgelt täiendavat tähtaega dokumentide esitamiseks määranud, ei saa lepingu üldtingimuste p-d 8.2.3, 8.2.10 ning 9.3.2 olla ülesütlemise aluseks.
13.Kuivõrd XX.XX.XXXX krediidilepingu ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused on täidetud, tuleb hagi jätta rahuldamata.
14.Bigbank AS palub vastuhagis välja mõista põhivõlg 47 576,47 eurot, intress 208,55 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 3310,69 eurot ja edasiulatuvalt viivis 0,25% päevas, kuid mitte rohkem kui 41 369,87 eurot. Lepingust taganemise tagajärgi reguleerib praegusel juhul VÕS § 189 lg 1, mille kohaselt hagejal tuleks tagastada kostjalt saadud laenusumma. Sama paragrahvi viimase lause järgi tuleb tagastatavalt rahalt tasuda alates raha saamisest intressi ning intressi määraks on krediidilepingus kokku lepitud 8% aastas. Lepingu ennetähtaegne ülesütlemine ei muuda lepingut tühiseks, kõik seni sõlmitud kokkulepped, s.h intressimäära kokkulepe jäävad kehtima. Ennetähtaegne ülesütlemine tähendab, et alates ülesütlemisest muutub kogu tasumata laenusumma sissnõutavaks ning kostjal ei ole õigus alates ülesütlemisest nõuda intressi, vaid viivist. Maksegraafiku järgi kuni ülesütlemiseni tehtavaid makseid tuleb arvestada makstuks põhivõla ja intressi katteks nii, nagu see on maksegraafikus esitatud (I kd, tl 17-18). Hageja sai kostjalt laenu 51 000 eurot ning lepingu ülesütlemise ajaks 05.12.2018 oli hageja tasunud põhivõlga 3423,53 eurot ning tasumata oli 47 576,47 eurot. Viimane graafikujärgne intressimakse tehti 15.11.2018 ning hagejal oli sellest ajast kuni 05.12.2018 õigus nõuda intressi 8% aastas kogusummas 208,55 eurot. Raha tagastamisega viivitamisel saab nõuda viivist VÕS § 113 lg 2 esimese lause järgi ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest. Kostja teavitas hagejat lepingu ülesütlemisest juba 06.11.2018, seega on kostjal õigus nõuda viiviste tasumist alates lepingu ülesütlemisest. Kuna laenuleping ei ole muutunud tühiseks, on viivise määraks lepingus kokku lepitud 0.25% päevas. Tulenevalt lepingu p 2.4 tuleb hageja tasutud maksed arvestada 8/10
viivise katteks, seega on kostja nõue põhjendatud kogu ulatuses ning vastuhagi tuleb rahuldada.
15.Hageja nõue viiviste vähendamiseks tuleb jätta rahuldamata, kuna hageja ei ole ära toonud VÕS § 162 nimetatud vähendamise eelduseid.
16.Menetluskulud TsMS § 162 alusel jätab kohus kõik menetluskulud hageja kanda. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskuluks riigilõiv vastuhagilt 1200 eurot. Kohus loeb kostja tasutud riigilõivu põhjendatud ja vältimatuks kuluks. Lisaks taotleb kostja hagejalt välja mõista õigusabikulu 5094 eurot 28,3 töötunni ulatuses ning advokaadi sõidukulu 29,12 eurot. Kostja ei taotle käibemaksu hüvitamist. TsMS § 138 lg 1, § 144 p 1 kohaselt on menetluskulu menetlusosalise esindaja kulud. Eelkõige võib lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, olla õigusteenuse osutamise tasu. Lisaks võib hüvitatavaks menetluskuluks olla otsene sõidukulu, s.o transpordikulu, milleks on nt bussipileti või autokütuse maksumus (vt Riigikohtu 12.06.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-13, p 13). 13.11.2013 määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13 p-is 25 märkis Riigikohus, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Seadusest ei tulene piirangut, kui palju menetlusosaline oma lepingulise esindajale esindamise eest maksta võib, tegemist on esindatava ja esindaja vahelise lepinguvabadusel põhineva kokkuleppega. Küll aga ei näe tsiviilkohtumenetluse seadustik ette lepingulise esindaja kulude hüvitamist igal juhul täies ulatuses. Kostjat esindab käesolevas asjas vandeadvokaat. Praktikas on vandeadvokaatide tunnitasud kohtule esitatavate dokumentide kohaselt üldjuhul vahemikus 120-160 eurot. Riigikohus on oma praktikas aktsepteerinud tunnitasu suurusena 156,25 eurot tunnis (koos käibemaksuga), 153 eurot tunnis (käibemaksuta) ja 170 eurot tunnis (ilma käibemaksuta) (vt nt Riigikohtu 01.10.2013 määrus 3-2-1-91-13, p 13; 11.02.2015 määrus 3-2-1-115-14, p 14 ja 27.02.2017, 3-2-1-159-16, p 24). Kohus leiab, et asja keerukust arvestades on põhjendatud tunnitasuks 160 eurot. Kohus peab kostja esindaja põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks maakohtus kokku 20 tundi. Ajakulu hindamisel arvestab kohus menetlusdokumentide sisu ja mahtu ning kohtuistungite kestust. Mh märgib kohus, et põhjendatud ei ole ajakulu selliste toimingute osas nagu telefonikõnede tegemine, e-kirjade ja dokumentidega tutvumine ning kliendiga nõupidamine. Tegemist on toimingutega, mida ei saa pidada eraldiseisvana õigusabi osutamiseks, vaid mis on eelduslikult hõlmatud sisulise õigusabi osutamisega. Kuna TsMS ei võimalda mõista menetlusosaliselt välja hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest (vt Riigikohtu 12.06.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-13, p 13), ei ole kostja esindajale Tartu Maakohtusse sõidu hüvitamine kokku 4,9 tunni ulatuses põhjendatud. Seega on põhjendatud kostja õigusabikulu 3200 eurot (20 h * 160 eurot). Samuti on põhjendatud määrata kostja menetluskuluks esindaja otsene sõidukulu maakohtu istungile Tallinnast Tartusse ja tagasi 29,12 eurot. Asja materjalidest nähtub, et kostja on teinud äriregistri ja kinnistusraamatu päringuid seoses kohtuvaidlusega ning nõudnud välja asjasse puutuvad volikirjad, mistõttu on põhjendatud tõendite saamise kulu 46 eurot. Kokku tuleb
9/10
määrata kostja menetluskuluks ja mõista hagejalt kostja kasuks välja 4475,12 eurot (1200+3200+29,12+46). Kostja taotlust ja TsMS § 177 lg-t 4 arvestades tuleb hagejal tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt kostjale käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 II lauses ettenähtud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik
10/10
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.