Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke
Otsuse tegemise koht ja aeg
Tartu, 27. august 2019
Tsiviilasja number
2-17-13363
Tsiviilasi
AB “Lietuvos draudimas” (Eesti filiaali kaudu) hagi Signe Nõmmiku vastu 112 euro ja viivise saamiseks
Tsiviilasja hind
112 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 28. mai 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Signe Nõmmiku apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Signe Nõmmik (isikukood:
XXXXXXXXXXXX )
Vastustaja (hageja): AB “Lietuvos draudimas” (Eesti filiaali kaudu) (registrikood: 12831829); volitatud esindaja Kadri Ojamaa Iseseisva nõudeta kolmas isik kostja poolel Swedbank P&C Insurance AS (registrikood: 11269248); esindaja Külli Reinfeld
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Signe Nõmmiku apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Viru Maakohtu 28. mai 2018 otsus Signe Nõmmikult kahju kindlakstegemise kulu summas 112
eurot väljamõistmise osas ning menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise osas.
3.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta AB “Lietuvos draudimas” (Eesti filiaali kaudu) hagi Signe Nõmmiku vastu 112 euro väljamõistmiseks rahuldamata, menetluskulud maakohtu menetluses hageja kanda ning mõista AB-lt “Lietuvos draudimas” (Eesti filiaali kaudu) Signe Nõmmiku kasuks välja menetluskulud 43 eurot 90 senti.
4.1.Lõpetada menetlus AB “Lietuvos draudimas” (Eesti filiaali kaudu) hagis Signe Nõmmik vastu osaliselt, s.o põhinõude 895 euro 83 sendi osas seoses hagist loobumisega.
4.2.Jätta AB “Lietuvos draudimas” (Eesti filiaali kaudu) hagi Signe Nõmmik vastu vähendatud ulatuses rahuldamata.
4.3.Jätta rahuldamata hageja AB “Lietuvos draudimas” (Eesti filiaali kaudu) nõuet viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt alates 8. juulist 2017.
4.4.Jätta menetluskulud maakohtumenetluses hageja AB “Lietuvos draudimas” (Eesti filiaali kaudu) kanda.
4.5.Välja mõista hagejalt AB “Lietuvos draudimas” (Eesti filiaali kaudu) kostja Signe Nõmmik kasuks menetluskulud 43 eurot 90 senti ja kolmanda isiku Swedbank P&C Insurance AS kasuks menetluskulud summas 4 eurot 76 senti.
5.Jätta kostja Signe Nõmmik ja kolmanda isiku Swedbank P&C Insurance AS menetluskulud Riigikohtus ja ringkonnakohtus hageja AB “Lietuvos draudimas” (Eesti filiaali kaudu) kanda.
6.Kolmandale isikule Swedbank P&C Insurance AS hüvitatavad menetluskulud Riigikohtus ja ringkonnakohtus puuduvad.
7.Välja mõista hagejalt AB “Lietuvos draudimas” (Eesti filiaali kaudu) kostja Signe Nõmmiku kasuks menetluskulud Riigikohtus 900 eurot (koos käibemaksuga) ning ringkonnakohtus 75 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.AB “Lietuvos draudimas” (Eesti filiaali kaudu, hageja) esitas 8. septembril 2017 Viru Maakohtule hagi Signe Nõmmiku (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt välja 1007 eurot 83 senti ning viivis sellelt 8. septembri 2017. a seisuga 14 eurot 2 senti ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 9. septembrist 2017 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ning mõista menetluskuludelt välja ka viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras lahendi jõustumisest kuni kulude tasumiseni. Menetluskuludena nimetas hageja 1394 eurot 33 senti, sh riigilõiv 200 eurot ja õigusabikulud 1194 eurot 33 senti (käibemaksuta).
4.mail 2017 toimus kahjujuhtum korteris, mis oli kindlustatud hageja õiguseellase (kindlustusportfelli üleminek) Codan Forsikring A/S Eesti filiaaliga sõlmitud kindlustuslepingu alusel. Läbi lae tunginud vesi rikkus kindlustusvõtja korteri siseviimistluse ja kahjustada sai ka köögimööbel. Kindlustusvõtja korteri kahjustumise põhjustas kostja korteris toimunud veekahju, mille põhjustas WC loputuskasti täitevooliku purunemine. Kahju suuruse tegi kindlaks Roheline Laine OÜ, kes vaatas korteri üle. Hageja nõudis kostjalt kahju hüvitamist, mis koosneb remondi ja köögikappide maksumusest (895 eurot 83 senti) ning kahju kindlakstegemise kulust (112 eurot).
28.septembril 2017 loobus hageja põhinõudest 877 euro 94 sendi ulatuses, mille kostja on
26.septembril 2017 tasunud, ning palus mõista kostjalt välja 129 eurot 89 senti ja
27.septembrist 2017 kuni põhinõude täieliku tasumiseni viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja kandis hageja arvelduskontole 895 eurot 83 senti. Hageja luges VÕS § 88 lg 8 algusel esmalt tasutuks viivise (17 eurot 89 senti) ja seejärel ülejäänud osas põhinõude.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kahju suuruse kindlakstegemise kulude hüvitamise nõue on põhjendamatu. Tegemist on kindlustusandja tegevusega seotud kuludega. Kindlustusandja saab tagasinõude esitamisel nõuda ainult sellise kahju hüvitamist, mida saaks nõuda kindlustusvõtja. Viivisenõue on põhjendamatu, sest kostja ootas hagejalt fotosid kahjustuste kohta. Otsese varalise kahju on kostja hüvitanud.
3.Viru Maakohus kaasas 3. novembri 2017 määrusega kostja taotlusel menetlusse kostja kindlustusandja Swedbank P&C Insurance AS-i kolmanda isikuna kostja poolel (kolmas isik).
4.Kolmas isik leidis, et kostja ei pea hüvitama kahju kindlakstegemise kulusid. Kui kindlustusandja kasutab kolmanda isiku abi oma kindlustuslepingust tuleneva kohustuse kindlakstegemiseks, on see kindlustusandja kulu. VÕS § 492 kohaselt läheb kindlustusandjale üle kahju hüvitamise nõue. Eesti Liikluskindlustuse Fondi ja Eesti Kindlustusseltside Liidu koostatud käsitluse „Nõude käsitlemise, sh kahju kindlakstegemise, kulu sissenõudmine“
kohaselt piirdub tagasinõudeõigus väljamakstud hüvitisega ning kindlustusandja ei või nõuda, et hüvitataks kahjunõude käsitlemise, sh kahju suuruse kindlakstegemise kulu, mida kindlustusandja ise kandis. VÕS § 489 lg 1 järgi on kindlustusandjal kohustus teha kindlaks kahju suurus. Kolmas isik ootas hagejalt fotosid kahjujuhtumi kohta, mistõttu on hageja viivisenõue alusetu.
MAAKOHTU LAHEND
5.Viru Maakohus lõpetas 28. mai 2018 otsusega menetluse põhinõude 895 euro 83 sendi osas hagist loobumise tõttu ja rahuldas hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 112 eurot ja jättis viivise nõude rahuldamata. Maakohus jättis hageja menetluskuludest 91% kostja kanda ning kostja ja kolmanda isiku menetluskuludest 9% hageja kanda, mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludena 1065 eurot 70 senti ja kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus mõistis hagejalt kolmanda isiku kasuks menetluskuludena välja 4 eurot 76 senti. Otsuse põhjenduste järgi on hageja loobunud põhinõudest 895 euro 83 sendi, mitte üksnes 877 euro 94 sendi ulatuses. Kostja on hagile vastates märkinud, et maksis hagejale veeavariist põhjustatud otsese kahju hüvitamiseks 895 eurot 83 senti ning ei ole otsese kahju hüvitamisega viivitusse sattunud. Kostja vastust saab lugeda VÕS § 88 lg 4 kohaseks teavitamiseks mõistliku aja jooksul pärast kohustuse täitmist, mistõttu tuleb lugeda, et kostja on esimeses järjekorras tasunud osaliselt põhinõude. Põhinõudena tuleb lahendada veel kahju suuruse kindlakstegemise kulu hüvitamise nõue 112 eurot ja sellelt arvutatud viivis. Eesti Liikluskindlustuse Fondi ja Eesti Kindlustusseltside Liidu koostatud käsitlus on soovituslik, mitte kohustuslik. Hageja kahju kindlakstegemise kulu nõue on võimalik VÕS § 128 lg 3 alusel. Lisaks summale, mis on hagejale hüvitatud, tuleb hüvitada ka muu kulu, mis on seotud kindlustusjuhtumi menetlusega. Olukorras, kus hageja tegevusvaldkonnas on üldiselt otsustatud, et kahju kindlakstegemise kulu nõudeid kahju tekitajate vastu ei esitata, on sellise kahju sissenõudmine kohustatud isiku suhtes ebaõiglane ja mõistlikult vastuvõtmatu. Samuti ei tagaks see kindlustusvõtjate mõistlikku võrdset kohtlemist analoogsetes olukordades ning seaks kohustatud isikute vastutuse ulatuse sõltuvusse üksnes kindlustusandjast. Eeltoodu aga ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks ega nõutava kahjuhüvitise vähendamiseks. Kostja on kohtuistungil loobunud VÕS §-le 139 tuginemisest ning alust ei ole vähendada hüvitist ka VÕS § 140 lg 1 alusel. Hageja viivisenõue tuleb jätta rahuldamata. Otsene kahjuhüvitis on tasutud viivituseta, st peale kahju hindamiseks vajalike dokumentide saamist, mis hageja enda tegevuse tõttu realiseerus alles kohtumenetluse raames.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus hagi rahuldamise, menetluskulude jaotuse ning väljamõistmise osas. Kostja palub teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei kohaldu antud juhul VÕS § 128 lg 3, sest kahju kindlakstegemise kohustus on kindlustusandjal ja enda kohutuse täitmist ei saa käsitleda kahjuna. VÕS § 128 lg 3 ei ole iseseisev kahju hüvitamise nõude alus. Kahju käsitlemisega seotud kulusid ei kandnud kindlustusvõtja/kahjukannataja, vaid need kuulusid hüvitamisele hageja poolt otse koostööpartnerile (Roheline Laine OÜ). VÕS § 489 lg 1 kohaselt on kindlustusandjal kohustus viivitamata teha kindlaks hüvitamisele kuuluva kahju suurus. Seega on kahju kindlaks tegemise kohustus hageja lepingujärgne ülesanne ning kostja ei vastuta
hageja lepingujärgse kohustuse täitmise kulude eest. Hageja on vabatahtlikult enda kohustuse täitmiseks kasutanud kolmanda isiku teenust kahjude kindlaks tegemiseks ning ainuüksi seetõttu on hagejal kahjude kindlakstegemise kulu tekkinud. Maakohus on meelevaldselt leidnud, et Eesti Liikluskindlustuse Fondi ja Eesti Kindlustusseltside Liidu poolt koostatud käsitlus „Nõude käsitlemise, sh kahju kindlakstegemise, kulu sissenõudmine“ ei ole järgimiseks kohustuslik. Maakohus on otsuse tegemisel tuginenud hageja tõenditele, millest nähtub, et IF P&C Insurance AS ei ole samadel alustel esitatud hageja kahju hüvitamise nõudele vastuväiteid esitanud ning nõude hagejale tasunud. Maakohus on järeldanud, et on ka teisi kindlustusandjad, kes eelnimetatud juhist imperatiivsena ei käsitle. Maakohus võttis hageja esitatud tõendid vastu ja ei andnud sealjuures kostjale võimalust oma seisukohta kirjalikult esitada. Kostja ei nõustu maakohtu käsitlusega, et VÕS § 492 kohaselt kuulub kahjude kindlaks tegemise kulu, kui muu nõue, mis on seotud vaidlusaluse kindlustusjuhtumi menetlusega, hüvitamisele kostja poolt. Kuivõrd kindlustusvõtja ei kandnud kahju kindlakstegemisega seoses kulusid, ei saanud nõue VÕS § 492 lg 1 alusel kindlustusvõtjalt kindlustusandjale üle minna.
7.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.
8.Iseseisva nõudeta kolmas isik kostja poolel toetas kostja apellatsioonkaebust.
EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS
9.Tartu Ringkonnakohus jättis 27. augusti 2018 määrusega apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata TsMS § 637 lg 21 alusel.
10.Kostja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu määruse ja kohustada ringkonnakohut võtma menetlusse kostja apellatsioonkaebuse maakohtu otsuse peale.
11.Riigikohus rahuldas 10. aprilli 2019 määrusega määruskaebuse, tühistas Tartu Ringkonnakohtu 27. augusti 2018 määruse ning saatis asja tagasi samale ringkonnakohtule kostja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Riigikohus nõustus, et tegemist on lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes, milles esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest võis ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 tingimustel keelduda. Riigikohus nõustus kostjaga, et ringkonnakohus ei võinud keelduda apellatsioonkaebuse menetlemisest, kuna kostja vaidlustas muu hulgas temalt hageja kasuks 1065 euro 70 sendi suuruste menetluskulude väljamõistmise. Riigikohus nõustus kostjaga, et maakohus kohaldas valesti materiaalõiguse normi, mis võis lahendit oluliselt mõjutada. Riigikohus nõustus kostjaga, et hagejal kui kindlustusandjal puudub õiguslik alus nõuda kostjalt kahju kindlakstegemise kulude hüvitamist. Sellist õiguslikku alust ei nähtu ka maakohtu otsusest. VÕS § 128 lg 3 kui otsest varalist kahju defineeriv norm ei anna hagejale nõudeõigust. Hageja tugineb kostja vastu nõuet esitades eelkõige sellele, et tal on nõue kostja vastu VÕS § 492 lg 1 alusel, mille järgi läheb kindlustusandjale tema hüvitatava kahju ulatuses üle kindlustusvõtja kahju hüvitamise nõue kolmanda isiku ehk praegusel juhul kostja vastu. Kahju kindlakstegemise kulu hüvitamise nõue ei saa viidatud sätte alusel hagejale üle minna, kuivõrd tuvastatud asjaoludel ei ole kindlustusvõtjal sellist kahju tekkinud. VÕS § 164 lg 2 ja § 173 lg 2 järgi ei mõjuta nõude üleminek ei loovutamisega ega seaduse alusel selle identiteeti, st nõue läheb üle sellises seisundis, nagu see on (Riigikohtu 22. veebruari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 11). Kahju hüvitamise nõude esimeseks eelduseks on
kahju tekkimine ehk varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes (Riigikohtu 6. mai 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-15, p 21; 3. märtsi 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-197-13, p 22). Kohtute tuvastatud asjaoludel ei ole kindlustusvõtja kahju kindlakstegemise kulu kandnud. Samuti ei ole tegemist olukorraga, kus hageja oleks muu isikuna täitnud kindlustusvõtja kohustuse. VÕS § 489 lg 1 järgi peab kindlustusandja viivitamata tegema kindlaks hüvitamisele kuuluva kahju suuruse. Seega täitis hageja kahju kindlakstegemise kulude kandmisel kindlustuslepingujärgset kohustust ning kindlustusvõtja ei ole 112 euro ulatuses kahju kandnud. Seetõttu ei saa selline nõue VÕS § 492 alusel kindlustusandjale ka üle minna. Hagejal ei saa olla esitatud asjaoludel kostja vastu nõuet ka muul õiguslikul alusel. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL
12.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ning maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu (TsMS § 657 lg 1 p 2). Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab hageja kahju kindlakstegemise kulu hüvitamise nõude summas 112 eurot rahuldamata. Ringkonnakohus muudab menetluskulude jaotust ning jätab kostja menetluskulud kõigis kohtuastmetes hageja kanda. Ringkonnakohus mõistab hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud maakohtus summas 43 eurot 90 senti, ringkonnakohtus summas 75 eurot, Riigikohtus summas 900 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohus jätab kolmanda isiku kulud ringkonnakohtus ja Riigikohtus hageja kanda. Kolmandale isikule hüvitatavad menetluskulud ringkonnakohtus ja Riigikohtus puuduvad.
13.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus hagi rahuldamise ning hageja menetluskulude kostja kanda jätmise ja menetluskulude tasaarvestamise ja kostjalt menetluskulude katteks 1065 euro 70 sendi väljamõistmise osas. Kostja palus jätta hagi tervikuna rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja ei ole apellatsioonkaebusega vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus võttis vastu hageja haginõudest loobumise ja lõpetas menetluse. Seega on maakohtu otsus jõustunud osas, milles maakohus lõpetas tsiviilasja menetluse põhinõude 895 euro 83 sendi suhtes (TsMS § 456 lg 4 teine lause). Samuti ei vaidlustanud hageja viivise välja mõistmata jätmist, mistõttu ka selles osas on maakohtu otsus jõustunud. Maakohtu otsus jõustunud ka hagejalt kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmise osas.
14.Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses temalt kahju kindlakstegemise kulude 112 euro väljamõistmist. Riigikohus on praeguses tsiviilasjas 10. aprillil 2019 tehtud määruse p-des 22–23 leidnud, et hagejal kui kindlustusandjal puudub õiguslik alus nõuda kostjalt kahju kindlakstegemise kulude hüvitamist. VÕS § 128 lg 3 kui otsest varalist kahju defineeriv norm ei anna hagejale nõudeõigust. Riigikohtu hinnangul ei saa kahju kindlakstegemise kulu hüvitamise nõue alusel minna üle hagejale ka VÕS § 492 lg 1 alusel, kuivõrd kindlustusvõtjal ei ole sellist kahju tekkinud. Kindlustusvõtja ei ole kahju kindlakstegemise kulu kandnud. TsMS § 693 lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Praegusel juhul ei kandnud kahju kindlakstegemise kulusid kindlustusvõtja või kindlustatud isik, vaid kindlustusandja ja kindlustusandjal ei tekkinud vajadust hüvitada kindlustusvõtjale kahju kindlakstegemise kulusid. Kindlustusandja selgitas välja hüvitamisele kuuluva kahju suuruse VÕS § 489 lg 1 alusel, mis sätestab, et kindlustusandja peab viivitamata tegema
kindlaks hüvitamisele kuuluva kahju suuruse. Vastavalt Riigikohtu seisukohale täitis kindlustusandja, tehes kindlaks kahju suuruse, tema enda kohustust, mis tekkis seoses kahjujuhtumiga. Kuivõrd kindlustusvõtja ei kandnud kahju kindlakstegemisega seoses kulusid, ei saanud nõue VÕS § 492 lg 1 alusel kindlustusvõtjalt kindlustusandjale üle minna.
15.Riigikohtu hinnangul ei saa hagejal olla esitatud asjaoludel kostja vastu nõuet ka muul õiguslikul alusel (10. aprilli 2019 määrus antud tsiviilasjas, p 25). Kostja ei ole rikkunud hageja õigusi, mis annaks aluse esitada deliktiline kahju hüvitamise nõue VÕS § 1043 alusel või nõuda hageja õiguse rikkumisega saadu hariliku väärtuse hüvitamist VÕS § 1037 alusel. Seda juba ainuüksi põhjusel, et hageja täitis kahju kindlakstegemise kulu tasumisel enda lepingulist kohustust (VÕS § 489 lg 1). Seaduse järgi ei ole hagejale üle läinud kindlustusvõtja võimalik nõue kostja vastu ning hageja ei ole ka tuginenud sellele, et kindlustusvõtja oleks talle mingi nõude loovutanud. Kahju tekitaja poolt rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest (VÕS § 1045 lg 3). Hagiavalduse esitamise ajal kehtinud korteriomandiseaduse (KOS) § 11 lg 1 p-s 1 ning käesoleval ajal kehtiva korteriomandi- ja korteriühistuseaduse (KrtS) § 31 lg 1 p 1 sätestatud korteriomaniku kohustuse eesmärgiks ei ole kaitsta teise korteri omaniku kindlustusandjat kindlustusjuhtumi toimumisel kahju suuruse kindlakstegemise raames koostööpartnerile tasumisele kuuluva summa tekkimise eest.
16.Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus ka hageja menetluskulude kostja kanda jätmise, menetluskulude tasaarvestamise ja kostjalt hageja kasuks menetluskulude summas 1065 eurot 70 senti väljamõistmise osas. Apellatsioonkaebuse rahuldamise, maakohtu otsuse muutmise ning hagi kahju kindlakstegemise kulu väljamõistmise nõude rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 kohaselt muuta ka menetluskulude jaotust. Maakohus jaotas menetluskulud TsMS § § 163 lg 1, § 168 lg-te 4 ja 5 alusel ning jättis hageja menetluskulud 91% ulatuses kostja kanda ning kostja menetluskulud 9% ulatuses hageja kanda. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb kostja menetluskulud jätta maakohtus TsMS § 168 lg 4 alusel hageja kanda. TsMS § 168 lg 4 kohaselt kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud. Maakohus leidis otsuse p-s 62, et otsese kahjusumma tasumine on toimunud viivituseta, st peale kahju hindamiseks vajalike dokumentide (fotode) saamist, mis toimus hageja enda tegevusest tulenevalt alles kohtumenetluse raames. Seega on maakohus tuvastanud, et kostja ei pidanud rahuldama hageja nõuet enne, kui hageja oli edastanud kostjale kahju hindamiseks vajalikud fotod. Hageja edastas kostjale need fotod alles kohtumenetluses. Seega oli hageja kahjunõude rahuldamine alles kohtumenetluses tingitud hageja enda käitumisest. Ei ole põhjendatud heita kostjale ette, et ta ei täitnud hageja nõuet enne nõuet tõendavate dokumentide saamist. Samuti rahuldas ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse ning jättis hageja kahju kindlaksmääramise kulude nõude rahuldamata. Seega jätab ringkonnakohus kostja menetluskulud maakohtus hageja kanda. Riigikohtu 10. aprilli 2019 määruse p-s 29 on märgitud, et menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada. Kuivõrd Riigikohus rahuldas hageja määruskaebuse ning ringkonnakohus rahuldas kostja apellatsioonkaebuse, tuleb kostja menetluskulud Riigikohtus ja ringkonnakohtus jätta TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
Kolmanda isiku menetluskulud Riigikohtus ja ringkonnakohtus tuleb jätta TsMS § 167 lg 1 alusel hageja kanda.
17.Kolmandat isikut esindas menetluses kolmanda isiku töötaja. TsMS § 175 lg 2 esimese lause kohaselt menetlusosalist esindava töötajaga seotud kuludest hüvitatakse üksnes sõidukulud. Seega oleks kolmas isik saanud taotleda üksnes istungile sõitmisega kaasnenud kulud. Riigikohus ja ringkonnakohus lahendasid kostja määruskaebust ja apellatsioonkaebust kirjalikus menetluses. Kolmanda isiku 9. augusti 2019 menetluskulude nimekirja kohaselt ei ole kolmandal isikul menetluskulusid ringkonnakohtus ja Riigikohtus tekkinud. Sellest tulenevalt kolmandale isikule hüvitatavad menetluskulud Riigikohtus ja ringkonnakohtus puuduvad.
18.Kostja 15. novembri 2018 menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskulud Riigikohtus lepingulise esindaja vandeadvokaat Urmas Kõrgesaare tasu 1108 eurot 1 sent (koos käibemaksuga) ning kautsjon 50 eurot. Riigikohtu 10. aprilli 2019 määruse resolutsiooni p-ga 3 määrati tagastada kostjale määruskaebuselt tasutud kautsjon. Kostja 8. augusti 2019 menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskuludeks tsiviilasjas nr 2-17-13363 sõidukulud seoses 28. märtsi 2018 ja 4. mai 2018 istungitega summas 43 eurot 90 senti, apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 75 eurot (II kd, tl 45) ja õigusabikulu 1212 eurot 1 sent, s.o 15. novembri 2018 menetluskulude nimekirjas märgitud esindaja kulud 1108 eurot 1 sent (koos käibemaksuga) ning 26. aprilli 2019 arve nr 20190583 kohaselt esindaja kulu 104 eurot (koos käibemaksuga). Kostja menetluskuludeks maakohtus on sõidukulu 43 eurot 90 senti (I kd, tl 195). Maakohus luges kostja sõidukulu mõistlikuks, kuid arvestades kulude jaotust mõistis selle vaid osaliselt hagejalt välja. Kuivõrd ringkonnakohus muutis menetluskulude jaotust ning jättis kostja menetluskulud maakohtus hageja kanda, tuleb kostja sõidukulu 43 eurot 90 senti täies ulatuses mõista hagejalt kostja kasuks välja. Ringkonnakohus loeb apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu 75 eurot põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks (TsMS § 138 lg 2), mis kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele. Lepingulise esindaja kulud mõistetakse vastaspoolelt TsMS § 175 lg 1 esimese lause alusel välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus loeb kostja esindaja tunnitasu Riigikohtule määruskaebuse esitamisel 125 eurot ja 140 eurot (ilma käibemaksuta) mõistlikuks. Esindaja on kulutanud Riigikohtus kostja esindamiseks 7 tundi 10 minutit. Riigikohus on leidnud, et üldjuhul ei tohiks hüvitatavate menetluskulude suurus (esindaja kulu) rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda ning et asja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul (Riigikohtu 6. mai 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14). Tsiviilasja hind maakohtusse hagi esitamisel oli 1102 eurot 41 senti, apellatsioonkaebuse hind on 112 eurot. Kuigi määruskaebuse esitamiseks Riigikohtusse tuli esindajal tutvuda tsiviilasja materjalidega, s.h maakohtu otsusega, mis on 17 lk pikk, koostada ja esitada määruskaebus ringkonnakohtu määruse peale, ei ole ringkonnakohtu hinnangul kulutatud aeg täies ulatuses põhjendatud. Ringkonnakohus loeb põhjendatud ja vajalikuks kostja esindaja kuluks Riigikohtus, mis kuulub hagejalt väljamõistmisele, 900 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohus jätab õigusabikulu summas 104 eurot vastavalt 26. aprilli 2019 arvele nr 20190583 hagejalt kostja kasuks välja mõistmata. Kostja väitel on kostja kulusid kandnud kolmas isik, kes on märgitud adressaadiks arvel nr 20190583. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et tulenevalt TsMS § 174 lg-st 9 ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik. Arve on väljastatud 26. aprillil 2019
kostja esindaja Riigikohtu määruse ja tsiviilkolleegiumi liikmete eriarvamusega 16. aprillil 2019 tutvumise eest. Kostja ei ole ringkonnakohtu menetluses asja uuel läbivaatamisel esitanud ühtegi sisulist dokumenti ei ise ega esindaja kaudu. Ringkonnakohus rahuldab kostja taotluse ringkonnakohtus ja Riigikohtus kantud põhjendatud menetlusekuludelt viivise väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab hagejalt kostja kasuks välja apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskuludelt 975 eurot (käibemaksuga) kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja ei taotlenud maakohtu menetluses sõidukuludelt viivise väljamõistmist 4. mai 2018 avalduses, seega on vastav taotlus 8. augustil 2019 esitatud ringkonnakohtule hilinemisega.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Kai Kullerkupp
Kersti Kerstna-Vaks
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.