Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Reet Allikvere ja Ele Liiv
Otsuse tegemise aeg ja koht
19.04.2018, Tallinn
Tsiviilasja number
2-16-5811
Tsiviilasi
XX hagi Eesti Vabariigi vastu saamata töötasu ja töölepingu ülesütlemise hüvitise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 20.02.2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
1612 eurot 50 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXX), esindaja advokaat Raiko Paas Kostja Eesti Vabariik (Maanteeameti kaudu, registrikood 70001490), volitatud esindaja Kätlin Stikkermann
Istungi toimumise aeg
29.03.2018
Istungil osalenud isikud
Hageja esindaja advokaat Raiko Paas ja kostja volitatud esindaja Kätlin Stikkermann
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 20.02.2017 otsus osas, milles hageja nõue töölepingu ülesütlemise hüvitise saamiseks jäeti 537 euro 50 sendi ulatuses rahuldamata, ning teha uus otsus, millega nõue nimetatud osas rahuldada. Samuti tühistada otsus maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotuse osas. Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi.
Tsiviilasi nr: 2-16-5811 Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles töölepingu ülesütlemise hüvitise nõude 1612 euro 50 sendi suuruse osa osas menetlus lõpetati.
2.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.
3.Lugeda Harju Maakohtu 20.02.2017 otsuse resolutsiooni kehtivaks terviklikuks sõnastuseks: 1) Rahuldada hagi osaliselt. 2) Mõista kostjalt Eesti Vabariik (Maanteeameti kaudu) hageja XX kasuks välja töölepingu ülesütlemise hüvitis 537 eurot 50 senti. 3) Jätta rahuldamata XX nõue 1075 euro töötasu saamiseks. 4) Lõpetada menetlus XX hagis hüvitise 1612 euro 50 sendi väljamõistmiseks
4.Jätta kõik menetluskulud (sh kohtueelse menetluse, maakohtu menetluse ning apellatsioon- ja kassatsioonkaebuste esitamisest tingitud menetluskulud) 83,3% ulatuses hageja kanda ning 16,7% ulatuses kostja kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja, töötaja) esitas 18.02.2016 Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile avalduse Eesti Vabariigi (Maanteeameti kaudu; kostja, tööandja) vastu töötasu 1087 euro 80 sendi ja 3225 euro suuruse hüvitise saamiseks. Tööinspektsiooni Põhja inspektsiooni töövaidluskomisjon rahuldas 16.03.2016 otsusega avalduse osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja töötasu 1087 eurot 80 senti ja hüvitise 537 eurot 50 senti. Kostja esitas 13.04.2016 Harju Maakohtule avalduse, milles palus töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbi vaadata hagimenetluse korras hagina ning jätta hageja nõude rahuldamata.
2.Hageja esitas 07.06.2016 Harju Maakohtule hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu 1075 eurot ja hüvitise 2150 eurot. Hageja palus jätta töövaidluskomisjonis ja kohtus kantud menetluskulud kostja kanda.
3.Hagiavalduse kohaselt saatis kostja 03.12.2015 hagejale allkirjastamiseks töölepingu, mille p 1.1 kohaselt pidi hageja kostja juures teenindusbüroo peaspetsialistina tööle 2(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-5811 asuma 08.12.2015. Hageja saatis kostjale töölepingu allkirjastatult tagasi ja läks 08.12.2015 hommikul kostja juurde tööle. Kostja keeldus hagejale töö andmisest, kuid keeldumise põhjust ei selgitanud. Hageja palus kostjal kirjalikult selgitada töö andmisest keeldumise põhjuseid. Kostja seda ei teinud. Hageja esitas 30.12.2015 kostjale töölepingu ülesütlemise avalduse. Kostja sai ülesütlemise avalduse kätte. Kuna kostja seda töölepingu seaduse (TLS) § 105 lg 1 alusel töövaidlusorganis ei vaidlustanud, on see kehtiv selles toodud asjaoludel.
4.Hageja leiab, et kostja poolt 03.12.2015 hagejale saadetud tööleping on pakkumus, et hagejal on võimalik asuda kostja juures tööle. Kostja sai hageja nõustumuse kätte 03.12.2015 (hagiavalduses on ekslikult märgitud 03.12.2016). Seega sõlmisid pooled töölepingu 03.12.2015. Kostja ei teatanud töölepingu sõlmimise pakkumuses, et ei ole sellega seotud, kui hageja pakkumusega nõustub. Kirjaliku vormi puudumine ei too kaasa töölepingu tühisust. Asjaolust, et töölepingut kirjalikult ei sõlmitud, ei tulene töölepinguliste suhete puudumine. Pooled avaldasid soovi end lepinguliselt siduda. Igal juhul teatas kostja, et hagejal on võimalik asuda tema juures 08.12.2015 tööle. Asjaolu, et kostja ei andnud hagejale töökohale asumisel tööd, ei mõjuta hageja tööle asumise aega. Kuna hageja pidi tööle asuma ajapalgalise töötajana, siis tuleks hinnata hageja tööle asumist ajast, kui ta ilmus 08.12.2015 hommikul kostja juurde töökohale. Tööle asumise fakt ei sõltunud sellest, kas hageja jõudis mõnda tööülesannet täitma asuda. Ka sellest, et hageja tegi kostja juures proovipäeval tööd, järeldub, et hageja tegi kostja juures tööd. Kostja ei teatanud, et proovipäev ei olnud edukas või et hageja ei tuleks 08.12.2015 tööle. Seega kohaldub TLS § 35 ning hagejal on õigus nõuda saamata jäänud töötasu. Hageja nõuab kolme kuu keskmise töötasu suurust hüvitist, kuna kostja käitus solvavalt. Hagejale jäeti kuni tööle asumise päevani mulje, et ta sobib töökohale, ning hageja oli selle tööga oma igapäevaelu korraldamisel arvestanud. Politseist saadud päringu vastus kinnitab, et hageja suhtes ei ole korruptsiooniohtu. Hagejat ei ole üheski kriminaalasjas süüdi mõistetud, mistõttu väidetud korruptsioonioht ei ole põhjendatud. Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
6.Kostja vastuse kohaselt ei saa hageja hagiavalduses nõuda kostjalt välja mõistetava hüvitise suurendamist, kuna kostja vaidlustas töövaidluskomisjoni otsuse üksnes osas, milles töövaidluskomisjon hageja avalduse rahuldas. Töövaidluskomisjoni otsus on avalduse rahuldamata jäänud osas jõustunud.
7.Kostja väitel kandideeris hageja algselt eksamineerija ametikohale. Kuna hageja haridus ei vastanud eksamineerijale esitatavatele nõuetele, tehti talle ettepanek kandideerida teenindusbüroo peaspetsialisti töökohale registreerimiseelse ülevaatajana. 26.11.2015 andis hageja kostjale nõusoleku teha tema taustauuring. 02.12.2015 saatis kostja personaliosakonna peaspetsialist (personalispetsialist) 3(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-5811 hagejale täitmiseks tööle võtmise ankeedi ja tööle asumise avalduse ning tervitas meeskonda tulemise puhul. 03.12.2015 e-kirjaga saatis personalispetsialist töölepingu ja ametijuhendi kavandi hagejale ülevaatamiseks ning sobivusel allkirjastamiseks. Töölepingu kavandi kohaselt pidi hageja asuma alates 08.12.2015 tööle teenindusbüroo peaspetsialistina. Hageja allkirjastas 03.12.2015 töölepingu ja ametijuhendi ning tagastas need e-kirjaga personalispetsialistile. 08.12.2015 hommikul ilmus hageja teenindusbüroosse ning tunnistas vestluses teenindusbüroo juhatajaga, et võttis politseis töötades altkäemaksu. Selle peale andis teenindusbüroo juhataja teada, et hagejaga töölepingut ei sõlmita.
8.Töölepingut ei ole sõlmitud. TLS § 4 lg 2 esimest lauset tuleb TLS § 1 lg 3 järgi kohaldada koosmõjus võlaõigusseaduse (VÕS) § 11 lg-ga 2, mille kohaselt ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui seaduses sätestatud vorminõue on täidetud. Kuigi personalispetsialist ei märkinud 03.12.2015 e-kirjas sõnaselgelt, et tema ei allkirjasta kostja nimel töölepinguid ning peab töölepingu digitaalseks allkirjastamiseks saatma Maanteeameti peadirektorile (peadirektor), tuleneb vastav asjaolu e-kirjale lisatud töölepingu kavandi tekstist (kostja esindajaks töölepingu sõlmimisel on peadirektor) ehk VÕS § 16 lg 2 mõttes muudest asjaoludest. Kuna hageja allkirjastas töölepingu kavandi, siis järelikult oli ta lepinguga tutvunud, selle sisust aru saanud ning teadis, et tööleping vajab jõustumiseks ka peadirektori allkirja. Töölepingu kavandi elektrooniline edastamine ei ole pakkumus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 116 lg 2 järgi. Töölepingu kavandi hagejale saatmine elektrooniliseks allkirjastamiseks oli ettepanek esitada pakkumus ning hageja esitaski töölepingu elektroonilise allkirjastamisega pakkumuse. Kostja ei andnud nõustumust töölepingu sõlmimiseks.
9.Töölepingu sõlmimiseks TLS § 4 lg 2 järgi tööle asumisega peab töötaja asuma reaalselt konkreetset tööülesannet (mis eeldab tasu maksmist) täitma, mitte üksnes tööandja juurde tulema. Hageja kandideeris esmalt eksamineerija ametikohale ja käis enne väidetava töölepingu sõlmimist proovipäeval eksamineerija tööga tutvumas. Vaidlusalune töösuhe puudutas aga registreerimiseelse ülevaataja tööülesannete täitmist. Seega ei olnud proovipäeval käimine tööülesannete täitmine TLS § 4 lg 2 mõttes. Lisaks ei eelda proovipäeval osalemine töötasu maksmist.
10.Hageja saatis kostjale 09.12.2015 e-kirja, milles palus selgitusi, miks ta ei osutunud valituks. Seega teadis hageja, et kostja temaga lepingut ei sõlminud. Seetõttu on töölepingu ülesütlemise avalduse saatmine kostjale rohkem kui kolm nädalat hiljem pahauskne käitumine. Asjaolust, et kostja töölepingu ülesütlemise avaldust ei vaidlustanud, ei saa tuleneda, et pooled sõlmisid töölepingu.
Maakohtu otsus
4(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-5811
11.Harju Maakohus jättis 20.02.2017 otsusega hagi 1075 euro suuruse töötasu ja 537 euro 50 sendi suuruse hüvitise väljamõistmiseks rahuldamata. Maakohus lõpetas menetluse 1612 euro 50 sendi suuruse hüvitise väljamõistmise nõudes. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda.
12.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja kandideeris kostja juures eksamineerija ametikohale, millele esitatavatele nõuetele ta ei vastanud. Pooled pidasid lepingueelseid läbirääkimisi hageja tööle asumiseks kostja juurde teenindusbüroo peaspetsialisti töökohale registreerimiseelse ülevaatajana. Kostja personalispetsialist saatis hagejale 03.12.2015 e-kirjaga allkirjastamiseks töölepingu, ametijuhendi ja muud dokumendid ning hageja tagastas need kostjale allkirjastatult. Kostja ei allkirjastanud töölepingut. Pooled vaidlesid maakohtus selle üle, kas 03.12.2015 hagejale saadetud ja tema allkirjastatud tööleping on selles esitatud tingimustel sõlmitud.
13.Maakohus viitas VÕS § 8 lg-le 1, § 9 lg-le 1 ja TLS § 4 lg-le 1 ning leidis, et seadusest ei tulene töölepingu sõlmimise kohustust. Maakohus viitas VÕS § 11 lg-le 2 ja lg 4 esimesele lausele, Maanteeameti põhimääruse § 12 p-le 4 ja tuvastas, et teenindusbüroo juhatajal ei olnud õigust sõlmida töölepinguid, vaid talle oli antud õigus ja kohustus osaleda uute teenistujate värbamise ja valiku protsessis. Personalispetsialistil ei olnud õigust sõlmida töölepinguid, vaid ta valmistas hageja töölepingu kirjalikuks sõlmimiseks kõik vajalikud dokumendid ette. Töölepingu kavandis on märgitud kostja esindajaks töölepingu sõlmimisel peadirektor, mis on kooskõlas Maanteeameti põhikirjaga. Kuna hageja allkirjastas töölepingu kavandi digitaalselt, siis järelikult oli ta lepingu tekstiga tutvunud, selle sisust aru saanud ning teadis, et tööleping vajab jõustumiseks ka peadirektori digitaalset allkirja. Töölepingule on ette nähtud kirjalik vorm (TLS § 4 lg 2 esimene lause, TsÜS § 78 lg 1 ja § 80 lg 2 p 3). Kuna kostja tegevusest nähtuvalt taotles ta töölepingu sõlmimist kirjalikult, kuid töölepingu allkirjastas üksnes hageja, siis ei saa töölepingut lugeda vorminõuete puudumise tõttu sõlmituks. Lisaks tõendavad seda, et töölepingut ei sõlmitud, hagejale 21.01.2016 saadetud e-kiri, milles selgitatakse töösuhte puudumist ja selle põhjuseid, ning Riigi Tugiteenuste Keskuse teatis selle kohta, et hageja kohta ei ole toimunud personali- ega palgaarvestust. Eelneva tõttu on vale hageja seisukoht, et poolte vahel tuleb lugeda tööleping sõlmituks VÕS § 9 lg-te 1 ja 2 alusel vastastikuste tahteavalduste vahetamise tõttu ning kirjaliku vormi puudumine ei too TLS § 4 lg 4 järgi kaasa töölepingu tühisust. Tulenevalt TLS § 4 lg 2 esimesest lausest ja tööandja VÕS § 11 lg-l 2 põhinevast tahtest tuli hagejaga tööleping sõlmida kirjalikult nii, et mõlemad pooled allkirjastavad töölepingu kavandi, mitte muul viisil kirjalike tahteavalduste vahetamise või töölepingu üksnes hageja poolt allkirjastamisega.
14.Maakohus tuvastas, et kostja riskijuht küsis tööle kandideerijate (sh hageja) kohta taustainfot, millest tulenevalt soovis teenindusbüroo juhataja hagejat 08.12.2015 vestlusel küsitleda politseist töölt lahkumise põhjuste ja altkäemaksu süüdistuse kohta. 5(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-5811 Küsimusele, et kuidas tegelikult lood olid, vastas hageja, et aeg oli selline, et kõik võtsid altkäemaksu. Teenindusbüroo juhataja edastas vestlusel saadud info riskijuhile ja teatas hagejale, et uute asjaolude selgumise tõttu kostja temaga töölepingut ei sõlmi. Peadirektor teadis hagejaga töölepingu sõlmimata jätmise asjaoludest. Maakohus leidis, et hagejale 03.12.2015 saadetud töölepingu ja teiste dokumentide allkirjastamise ettepanekuga ei saa lugeda poolte lepingueelseid läbirääkimisi lõppenuks ning personalispetsialisti saadetud dokumente hagejaga töölepingu sõlmimise pakkumuseks. Kuna hagejal tuli peadirektori nimele esitada avaldus enda tööle võtmiseks teenindusbüroo peaspetsialisti ametikohale, on pakkumuseks VÕS § 16 lg 1 mõttes hageja saadetud allkirjastatud tööleping, muud dokumendid ja peadirektorile esitatud avaldus tööle võtmiseks, millele pidi aktsepti andma peadirektor töölepingu allkirjastamisega. Teenindusbüroo juhataja ütlustega ja 09.12.2015 kirjaga, milles hageja palus kirjalikku põhjendust, miks ta ei osutunud teenindusbüroo peaspetsialisti kohale valituks, on tõendatud, et hageja sai aru, et temaga töölepingut ei sõlmitud. Hagiavalduses esitatud väited on vastuolus asjas kogutud tõenditega ega vasta tegelikkusele.
15.Hageja ei tõendanud, et asus kostja juures tegema teenindusbüroo peaspetsialisti tööd, kuna 08.12.2015 hommikul kostja juurde ilmumist ning hageja soovi, tahet ja valmidust tööle asumiseks ei saa pidada tasu eest töö tegemiseks TLS § 4 lg 2 teise lause mõttes. Hageja ei toonud esile ühtki tööülesannet, mida ta oleks kostja juures tasu eest asunud täitma. Hageja väide, et kostja keeldus talle tööd andmast, on vastuolus asjas kogutud tõenditega ega vasta tegelikkusele. Proovipäev oli enne, kui hageja kandideeris teenindusbüroo peaspetsialisti ametikohale, ning proovipäeval täitis hageja eksamineerija tööga seotud ülesandeid. Seega ei saa proovipäeval käimist pidada registreerimiseelse ülevaataja tööülesannete täitmiseks TLS § 4 lg 2 teise lause mõttes. Lisaks ei eelda proovipäeval osalemine töötasu maksmist.
16.Eeltoodu tõttu ei ole hagejal õigust TLS § 35 alusel nõuda saamata jäänud töötasu ning hageja 31.12.2015 töölepingu ülesütlemise avaldusel ja asjaolul, et kostja seda ei vaidlustanud, ei ole õiguslikke tagajärgi. Hagejal ei ole õigust nõuda töölepingu lõpetamisega seotud hüvitisi.
17.Maakohus viitas individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 24 lg-tele 1 ja 3 ning § 25 lg-le 1 ning leidis, et töövaidluskomisjoni otsus on 537 eurot 50 senti ületava hüvitise osas jõustunud, kuna hageja ei vaidlustanud töövaidluskomisjoni otsust. Seega tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 428 lg 1 p 2 alusel lõpetada menetlus hüvitisest 1612 euro 50 sendi suuruse osa saamise nõudes. Apellatsioonkaebus
18.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata. Hageja palus teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud
6(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-5811 töötasu 1075 eurot ning hüvitis 537 eurot 50 senti. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
19.Apellatsioonkaebuse kohaselt kohaldas maakohus õigusnorme ning hindas asjaolusid ja tõendeid ebaõigesti.
20.Töölepingu seadus ei välista töölepingu sõlmimist suulises vormis. Praegusel juhul saab allkirjastamiseks saadetud töölepingut vaadelda töölepingu sõlmimise pakkumusena VÕS § 9 mõttes ja sellele nõustumise andmisega sai töölepingu lugeda sõlmituks. Seetõttu ei ole oluline see, kas mõlemad pooled allkirjastasid lepingu. Asjaolu, et 02.12.2015 tervitas kostja hagejat meeskonna liikmena ja 03.12.2015 saadeti avaldus hageja tööle võtmiseks, kinnitab, et kostja oli piisavalt väljendanud soovi astuda hagejaga lepingulistesse suhetesse ja hageja andis selleks nõusoleku.
21.TsÜS § 116 lg 2 järgi saab kostja personalitöötajate poolt kostja nimel siduvaid pakkumisi töölepingu sõlmimiseks pidada kostja poolt tehtuks.
22.Maakohus andis TLS § 4 lg-le 2 kitsendava tõlgenduse. Tööülesannete täitmine tuleneb töösuhte iseloomust. TLS § 15 lg 2 p 3 ja § 17 lg 1 mõttest tulenevalt on tegemist tööülesande täitmise ja töötamisega, kui töötaja täidab tööandja korraldust, sh ilmub töö tegemise kohta. Kostja seisukohad
23.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Menetluse edasine käik
24.Tallinna Ringkonnakohus jättis 17.05.2017 otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus hageja kanda ning märkis, et kostjal ei ole tekkinud apellatsioonkaebuse läbivaatamisel hüvitatavaid menetluskulusid.
25.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub maakohtu ja ringkonnakohtu otsused tühistada ja saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
26.Riigikohus tühistas 19.01.2018 otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 17.05.2017 otsuse materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldati osaliselt.
27.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et TsÜS § 83 lg 1 ja TLS § 4 lg 2 teise lause kohaselt ei ole tööleping vormipuuduse tõttu tühine üksnes juhul, kui töötaja on asunud kirjalikku lepingut sõlmimata tööle. Kolleegium leidis, et selleks, et töölepingu saaks TLS § 4 lg 2 teise lause järgi lugeda sõlmituks töötaja tööd tegema asumisega, ei 7(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-5811 piisa töötaja tööle ilmumisest, vaid tööandja ei tohi ka töötaja tööle asumisele vastu vaielda. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel selleks, et tuvastada, kas tööleping on sõlmitud, tuvastada, kas pooled vahetasid vastastikused tahteavaldused (pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega või muul viisil (VÕS § 9 lg 1, TsÜS § 68)), mille eesmärgiks oli luua töösuhe ja olla lepinguliselt seotud, ning kas pooled saavutasid kokkuleppe kõikides olulistes töölepingu tingimustes. Kuna tööleping on sõlmitud, kui eespool nimetatud tingimused on täidetud, juhib kolleegium ringkonnakohtu tähelepanu võimalusele, et tööleping sõlmiti enne 03.12.2015.
28.Kolleegium selgitas lisaks, et kui kostja tõendab, et tema nimel tegutsenud isikul ei olnud volitusi hagejaga töölepingu sõlmimiseks, tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel kontrollida, kas täidetud on TsÜS § 118 lg-s 2 sätestatud talumisvolituse eeldused. Seega tuleb ringkonnakohtul kontrollida, kas väidetavalt kostja esindajana tegutsenud isiku avaldused või käitumine mõjutasid hagejat mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule oli antud volitus töölepingu sõlmimiseks, ning kas kostja teadis või pidi teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana, ja talus selle isiku sellist tegevust. Ringkonnakohtu seisukoht
29.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles hageja nõue töölepingu ülesütlemise hüvitise saamiseks jäeti 537 euro 50 sendi ulatuses rahuldamata, ning teha uus otsus, millega nõue nimetatud osas rahuldada. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Maakohtu otsus on varasemalt jõustunud osas, milles töölepingu ülesütlemise hüvitise saamise nõude 1612 euro 50 sendi suuruse osa osas menetlus lõpetati. Kuivõrd käesoleva otsusega hagi osaliselt rahuldatakse, tuleb kolleegiumi hinnangul muuta menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
30.TsMS § 654 lg 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses. Kolleegium peab seejuures piisavaks, et ringkonnakohtu seisukoht uue otsuse tegemise kohta (nii nõuete lahendamisel kui ka kulude jaotamisel) nähtub resolutsiooni terviktekstist (vt nt Riigikohtu 18.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13914, p 24).
31.Hageja on esitanud kostja vastu nõude keskmise töötasu saamiseks TLS § 35 alusel ja nõude TLS § 100 lg 4 järgse hüvitise saamiseks. Nende nõuete rahuldamise esmaseks eelduseks on töösuhte olemasolu hageja ja kostja vahel. Senises menetluses on pooled vaielnud selle üle, kas tööleping nende vahel oli sõlmitud või mitte.
32.Maakohtu otsuse järelduste kohaselt ei vaidle pooled järgmiste õiguslikku tähtsust omavate asjaolude üle:
8(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-5811
hageja kandideeris kostja juurde algselt eksamineerija ametikohale, millele esitatavatele nõuetele ta ei vastanud; pooled pidasid seejärel lepingueelseid läbirääkimisi hageja tööle asumiseks kostja juurde Saue teenindusbüroo peaspetsialisti töökohale registreerimiseelse ülevaatajana; kostja personalispetsialist saatis 03.12.2015 hagejale e-kirjaga töölepingu ja ametijuhendi jm dokumendid allkirjastamiseks; hageja tagastas need samal päeval kostjale allkirjastatult; kostja ei ole töölepingut allkirjastanud.
33.Apellatsioonkaebuses ega sellele esitatud vastuses ei ole väidetud, et maakohus oleks nimetatud asjaolude tuvastamisel eksinud. Ka kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus mainitud asjaolude tuvastamisel menetlusnorme rikkunud. Seetõttu võtab ringkonnakohus need asjaolud aluseks apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel (TsMS § 652 lg 1).
34.TLS § 4 lg 2 kohaselt sõlmitakse tööleping kirjalikult. Tööleping loetakse sõlmituks ka juhul, kui töötaja asub tegema tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele eeldada üksnes tasu eest. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et töölepingu võib sõlmida kas kirjalikult või kaudse tahteavaldusega, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (TLS § 4 lg 2, TsÜS § 68 lg 3). (Riigikohtu 30.03.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-12, p 11).
35.TsÜS § 83 lg 1 järgi on tehing seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Töölepingu seaduse (TLS) § 4 lg-st 4 tulenevalt ei too TLS § 4 lg-s 2 sätestatud vorminõude järgimata jätmine kaasa töölepingu tühisust. Käesolevas asjas tehtud otsuses on Riigikohus leidnud, et TLS § 4 lg-t 4 tuleb tõlgendada selliselt, et töölepingu sõlmimine on võimalik ka muus vormis kui kirjalikult või töötaja tööle asumisega ning TLS § 4 lg-s 2 sätestatud vorminõude järgimata jätmine ei too kaasa töölepingu tühisust. Samas otsuses antud suuniste kohaselt tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel selleks, et tuvastada, kas tööleping on sõlmitud, tuvastada, kas pooled vahetasid vastastikused tahteavaldused (pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega või muul viisil (VÕS § 9 lg 1, TsÜS § 68)), mille eesmärgiks oli luua töösuhe ja olla lepinguliselt seotud, ning kas pooled saavutasid kokkuleppe kõikides olulistes töölepingu tingimustes. Riigikohus on oma lahendis lisaks selgitanud, et TLS § 4 lg-test 2 ja 4 koosmõjus § 1 lg-ga 3 ja §-ga 2 tuleneb, et tööandja ei saa taotleda, et leping sõlmitaks teatud vormis. Töölepingu puhul ei kohaldu VÕS § 11 lgs 2 sätestatu, et lepingut ei loeta sõlmituks enne, kui lepingule on antud ettenähtud vorm.
36.Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on TsMS § 693 lg 2 järgi sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.
9(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-5811
37.VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste (TsÜS § 68) vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Pakkumusele nõustumuse andmisega on leping VÕS § 9 lg 2 esimese lause alusel sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja nõustumuse kätte sai. VÕS § 16 lg 1 kohaselt on pakkumus (ofert) lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. Nõustumus (aktsept) on VÕS § 20 lg 1 järgi otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping.
38.Käesolevas asjas on hageja välja toonud, et juba 02.12.2015 on kostja personalispetsialist saatnud hagejale e-kirja, milles tervitanud hagejat (Maanteeameti) meeskonna liikmena ja edastanud vormistamiseks dokumendid. Seejärel on hageja 03.12.2015 kl 09.53 saatnud kostja personalispetsialistile e-kirja, millele olid lisatud allkirjastatud avaldus hageja töölevõtmiseks ning teatis, kuhu kanda töötasu. 03.12.2015 kl 15.09 on personalispetsialist saatnud hagejale e-kirjaga allkirjastamiseks töölepingu (milles esimeseks tööpäevaks oli märgitud 08.12.2015) ja ametijuhendi, ekirjas palutakse hagejal saadetud dokumendid allkirjastada ja tagasi saata. 03.12.2015 kl 20.12 on hageja saatnud e-kirjaga personalispetsialistile tagasi enda poolt allkirjastatud ametijuhendi ning kl 20.18 allkirjastatud töölepingu. Märgitud asjaolude üle ei ole pooled menetluses vaielnud ning need on ka tõendatud hageja 17.11.2016 menetlusdokumendile lisatud tõenditega (I kd, tl-d 178 jj).
39.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega, et VÕS § 16 tähenduses oferdina lepingu sõlmimiseks tuleb käsitleda hageja poolt kostjale (allkirjastatult) saadetud töölepingut. Kolleegium märgib, et TsÜS § 75 lg 1 esimese lause kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust sama paragrahvi teise lause järgi tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi.
40.Asjas tuvastatu kohaselt on hagejat 02.12.2015 kostja personalispetsialisti poolt tervitatud meeskonna liikmena ning 03.12.2015 on hagejale saadetud allkirjastamiseks tööleping, mis sisaldas kõiki töölepingu olulisi tingimusi. Hageja on lepingu 03.12.2015 allkirjastanud ja selle kostjale tagasi saatnud. Mõistliku inimese seisukohalt oli kolleegiumi hinnangul selliste tahteavalduste eesmärgiks luua töösuhe ja olla lepinguliselt seotud. Kostja personalispetsialisti poolt 03.12.2015 saadetud ekirju (sh e-kirjaga edastatud töölepingut ja ametijuhendit) peab kolleegium VÕS § 16 lg 1 mõttes oferdiks sõlmida tööleping kostja pakutud tingimustel. Töölepingu ja ametijuhendi allkirjastamisega ning nende kostjale tagastamisega on hageja väljendanud nõustumust (VÕS § 20 lg 1) töölepingu sõlmimiseks kostja poolt pakutud tingimustel. Seega saavutasid pooled 03.12.2015 kokkuleppe kõikides olulistes
10(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-5811 töölepingu tingimustes ning töölepingut saab lugeda TLS § 4 lg 1 ja VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmituks.
41.Kolleegium märgib, et iseenesest on kostja personalispetsialist juba 02.12.2015 ekirjas väljendanud kostja valmisolekut leping sõlmida, kuid kuni 03.12.2015 puudus sellele hagejapoolne aktsept. VÕS § 9 lg 2 esimese lause järgi loetakse pakkumusele nõustumuse andmisega leping üldjuhul sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja nõustumuse kätte sai. Lisaks ei võimalda esitatud tõendid kolleegiumi arvates järeldada, et pooled oleks enne 03.12.2015 saavutanud kokkuleppe töölepingu kõigis olulistes tingimustes (VÕS § 9 lg 1), sh töötaja tööle asumise ajas, töötasus, selle arvutamise viisis, maksmise korras.
42.Kostja on leidnud, et ülalkirjeldatud personalispetsialisti suhtlust hagejaga tuleb käsitleda kui VÕS § 16 lg 2 kohast ettepanekut esitada pakkumus. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Personalispetsialist ei ole töölepingut ja ametijuhendit hagejale allkirjastamiseks saates ega mujal väljendanud, et kostja ei loe end ettepanekuga seotuks, samuti ei ole kolleegiumi hinnangul tuvastatud muid asjaolusid, millest hageja pidanuks järeldama, et kostja ei loe ennast ettepanekuga seotuks. Kostja sellise väite puhul jääb arusaamatuks, miks tööleping ja ametijuhend üldse 03.12.2015 hagejale allkirjastamiseks saadeti. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et töölepingut ei saadetaks allkirjastamiseks olukorras, kus puuduks tahe töölepingut sõlmida. Kostja ei ole saatnud töölepingu projekti tutvumiseks, väljendanud selgelt, et tööleping sõlmitakse kostja teenindusbüroos vms.
43.TsÜS § 115 lg 1 teise lause kohaselt kehtib esindaja tehtud tehing esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. Teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing on TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. Maakohus on Maanteeameti põhimääruse ja personalispetsialisti ametijuhendi (I kd, tl 133–137) põhjal lugenud tõendatuks, et personalispetsialistil ei olnud õigust sõlmida kostja nimel töölepinguid, vaid üksnes kohustus korraldada personali värbamist ja valikut ning vormistada töölepingutega seonduv. Nende järelduste tegemisel ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul menetlusnorme rikkunud ning järeldustega tuleb asja materjalide põhjal nõustuda. Ka apellatsioonkaebuses ei ole tuginetud maakohtu kõnealuste järelduste ebaõigusele.
44.Samas on kolleegiumi hinnangul praegusel juhul täidetud TsÜS § 118 lg-s 2 sätestatud talumisvolituse eeldused. Maakohus ei ole TsÜS § 118 lg 2 eelduste täidetust kontrollinud ning eksinud sellega materiaalõiguse kohaldamisel. TsÜS § 118 lg-st 2 tuleneb, et kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse
11(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-5811 andnud. Seega tuleb TsÜS § 118 lg 2 kohaselt lugeda, et esindajal on talumisvolitus, kui: esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks; esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana; esindatav talub selle isiku sellist tegevust (vt ka Riigikohtu 03.06.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-15, p-d 16–19).
45.Praegusel juhul võisid esindajana tegutsenud isiku (personalispetsialisti) avaldused mõjutada hagejat mõistlikult uskuma, et personalispetsialistile oli antud volitus töölepingu sõlmimiseks. Esmalt on personalispetsialist tervitanud hagejat juba 02.12.2015 meeskonna liikmena ning palunud töölepingu vormistamiseks täita ja allkirjastada avaldused Maanteeameti peadirektorile ja Finantstalituse juhatajale (I kd, tl 178). Pärast seda, kui hageja oli nimetatud avaldused täitnud ja allkirjastatult personalispetsialistile edastanud (I kd, tl-d 183–187), saatis personalispetsialist hagejale allkirjastamiseks juba töölepingu, mis sisaldas kõiki olulisi töölepingu tingimusi (I kd, tl-d 188–192). Asja materjalide põhjal on kogu kirjeldatud suhtlus toimunud üksnes hageja ja kostja personalispetsialisti vahel. Kostja väidetu, et hagejale allkirjastamiseks saadetud töölepingu ja teenindusbüroo peaspetsialisti ametijuhendi järgi pidi töölepingu kostja nimel sõlmima Maanteeameti peadirektor, ei oma talumisvolituse tuvastamisel kolleegiumi hinnangul määravat tähtsust. Esiteks ei ole Riigikohtu ülalkäsitletud seisukohti arvestades lepingudokumendi allkirjastamise lepingu sõlmituks lugemisel oluline – töölepingu võib kehtivalt sõlmida ka muus vormis. Teiseks ei pea peadirektor Maanteeameti põhimääruse järgi täitma kõiki ametiülesandeid isiklikult. Põhimääruse § 12 p 4 kohaselt võib peadirektor sõlmida töölepinguid töötajatega ise või anda vastava volituse ametnikule.
46.Samuti pidi ameti peadirektor kolleegiumi hinnangul teadma, et personalispetsialist tegutseb tema nimel esindajana. Loetakse, et isik pidi õiguslikku tähendust omavat asjaolu teadma, kui isik ei teadnud seda asjaolu raske hooletuse tõttu (VÕS § 15 lg 4). Esindaja tegevusest teadma pidamine eeldab seega esindatava hooletust, mille tõendiks võib olla muu hulgas asjaolu, et tegemist on tehingutega, mille tegemist esindatav raske hooletuse tõttu ei avastanud. Kuna peadirektor on ameti üldjuht, kes mh kinnitab töökorralduslikud dokumendid ja rakendab sisekontrolli süsteemi (põhimääruse § 12 p-d 1, 2 ja 5), siis pidanuks peadirektor kolleegiumi hinnangul avastama personalispetsialisti tegutsemise ameti esindajana.
47.Tegevuse talumine TsÜS § 118 lg 2 mõttes tähendab, et esindatav ei püüa katkestada ega lõpetada esindaja tegevust. Poolte esitatust iseenesest ei nähtu, et peadirektor oleks püüdnud personalispetsialisti tegevust (esindajana) katkestada või lõpetada.
48.Eelmärgitust võib kolleegiumi hinnangul järeldada, et personalispetsialistil oli hagejaga töölepingu sõlmimisel talumisvolitus TsÜS § 118 lg 2 järgi.
12(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-5811
49.Seonduvalt poolte väidetega lisab kolleegium, et kaudseks tahteavalduseks sõlmida tööleping tööandja pakutud tingimustel võib olla töötaja tööle asumine. Selleks, et töölepingu saaks TLS § 4 lg 2 teise lause järgi lugeda sõlmituks töötaja tööd tegema asumisega, ei piisa ringkonnakohtu hinnangul töötaja tööle ilmumisest, vaid tööandja ei tohi ka töötaja tööle asumisele vastu vaielda. Praeguses asjas tuvastatud asjaolude põhjal ei saa ringkonnakohtu arvates järeldada, et hageja oleks kostja poolt tööle lubatud.
50.Hageja nõuab töötasu väljamõistmist ajavahemiku 08.12.2015–08.01.2016 eest. TLS § 35 järgi peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, v.a juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Senises kohtupraktikas on TLS § 35 kohaldamisel leitud, et töötajal ei ole kohustust tööd nõuda ja tööandjal on õigus keelduda palga maksmisest juhul, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui viimane oleks tööle tulnud (vt Riigikohtu 07.12.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11, p 19, ja 16.01.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-07, p 12).
51.Nagu eelnevalt märgitud, ei võimalda tuvastatud asjaolud järeldada, et hageja oleks esimesel lepingujärgsel tööpäeval 08.12.2015 (või mõnel päeval pärast seda) tegelikult tööle lubatud. Seega ei ole kostja hagejale tööd andnud. Samas pole hageja asja materjalidest nähtuvat pärast 08.12.2015 teenindusbüroo juhtajaga toimunud vestlust tööle tulnud ega ole tundnud kordagi ka huvi töö saamise vastu. Hageja on saatnud 09.12.2015 teenindusbüroo juhatajale küll e-kirja (I kd, tl 19), kuid selles on hageja tundnud huvi, miks ta ei osutunud Saue büroo peaspetsialisti kohale valituks. Viidatud e-kirja sisu ei toeta kolleegiumi hinnangul hageja väidet, justkui oleks hageja palunud kirjas kostjalt põhjendusi töö andmisest keeldumise kohta. Hageja on menetluses esitatud Maanteeameti koosseisuaruannetega (I kd, tl-d 28–31, 32–35) tõendanud, et kuni 04.01.2016 olnuks hagejale peaspetsialistina tööd anda. Koosseisuaruannetest nähtub, et kuni selle kuupäevani oli töökoht vakantne ning alles 05.01.2016 sõlmis amet töölepingu peaspetsialisti/registreerimiseelse ülevaataja töökoha täitmiseks.
52.Seega loeb kolleegium tuvastatuks, et kostjal olnuks hagejale vähemalt kuni 04.01.2016 tööd anda, kui hageja oleks tööle tulnud või tööle asumise suhtes huvi tundnud ning kostjal on õigus keelduda TLS § 35 alusel töötasu maksmisest. Hageja kõnealune nõue tuleb jätta rahuldamata.
53.Kolleegium lisab, et isegi kui kostja peaks TLS § 35 alusel hagejale töötasu maksma, tuleks see nõue jätta ringkonnakohtu arvates TsÜS §-st 138 ja VÕS §-st 6 tulenevalt rahuldamata. TsÜS § 138 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on teisele isikule kahju tekitamine. VÕS § 6
13(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-5811 lg-st 1 tulenevalt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi teise lõike järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kolleegiumi hinnangul on hageja käitunud töötasu nõudmisel vastuoluliselt. 08.12.2015 kostja teenindusbüroos toimunud vestlusel väljendas büroo juhataja hagejale selgesõnaliselt, et hagejaga töölepingut ei sõlmita. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitavad seda asjaolu büroo juhataja KP ütlused (I kd, tl 205). Ka hageja ei ole kuni töölepingu ülesütlemisavalduse esitamiseni 30.12.2015 kostjale mistahes vormis avaldanud, et tema hinnangul on poolte vahel tööleping siiski sõlmitud ja talle tuleb tööd anda. Ülalviidatud hageja 09.12.2015 e-kirjast kostjale võib pigem järeldada, et ka hageja arvates töölepingut temaga ei sõlmitud. Kirjeldatud asjaoludel võis kostjal tekkida mõistlikult arusaam, et poolte vahel töölepingut sõlmitud ei ole ning kostjal pole seega ka kohustatud hagejat tööga kindlustama. Hilisem töötasunõude esitamine TLS § 35 alusel on vastuolus hageja varasemate avalduste ja käitumisega.
54.Hageja on palunud välja mõista ka hüvitise TLS § 100 lg 4 alusel. Viidatud sättest tuleneb, et kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Ringkonnakohtu järelduste kohaselt sõlmiti poolte vahel 03.12.2015 tööleping. Vaidlustamata asjaolude kohaselt on kostja 31.12.2015 saanud hagejalt töölepingu ülesütlemisavalduse, milles hageja on öelnud lepingu TLS § 91 lg-te 1 ja 2 alusel üles, põhjendades seda kostja poolt töö mitteandmisega. Kostja on menetluses vastu vaielnud küll lepingu sõlmimisele, kuid ei ole väitnud, et lepingu ülesütlemine poleks kehtiv. Samuti ei ole kostja esitanud hagi ega avaldust ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks (TLS § 105 lg 1).
55.Eelmärgitust võib järeldada, et poolte vahel sõlmitud tööleping lõppes TLS § 91 lg-te 1 ja 2 alusel ning kostjal on tekkinud TLS § 100 lg 4 järgi kohustus maksta hagejale hüvitist. Hageja on palunud välja mõista hüvitise 2150 eurot, kuid apellatsioonimenetluses on sellest vaidluse all üksnes 537 euro 50 sendi suurune osa. Ülejäänud hüvitise osas (1612,50 eurot) on maakohus TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel menetluse lõpetanud ning maakohtu otsuse seda osa vaidlustatud ei ole. Töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid arvestades ei ole kolleegiumi hinnangul põhjust vaidlusalust 537 euro 50 sendi suurust hüvitise summat täiendavalt vähendada. Kolleegium ei nõustu siinkohal kostjaga, et nõude nimetatud ulatuses rahuldamine oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Kohus on hüvitise suuruse määramisel TLS § 100 lg 4 teise lause alusel töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid kaalunud. Ringkonnakohus leiab, et hagi tuleb seega vastavas osas rahuldada.
14(15)
Tsiviilasi nr: 2-16-5811 Menetluskulude jaotus
56.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Vajaduse korral tuleb märkida ära menetluskulude kandmise erisused kohtuastmete kaupa, samuti kohtueelses menetluses.
57.TsMS § 173 lg-st 3 esimesest lausest tuleneb, et kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Sama lõike teisest lausest tuleneb, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu otsustada. Maakohus on jätnud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Riigikohus on ringkonnakohtu 17.05.2017 otsuse tühistamisel jätnud menetluskulude jaotuse TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.
58.Ringkonnakohus rahuldab hagi kokkuvõttes osaliselt ning peab seetõttu põhjendatuks jagada kõik menetluskulud (sh kohtueelse menetluse, maakohtu menetluse ning apellatsioon- ja kassatsioonkaebuste esitamisest tingitud menetluskulud) TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hageja nõuete rahuldamise ulatusega. Hageja poolt esitatud nõuded kokku moodustavad 3225 eurot ning käesoleva otsusega rahuldatakse nõuded 537 euro 50 sendi, s.o ligikaudu 16,7%, ulatuses. Eelmärgitut arvestades jätab ringkonnakohus kõikides kohtuastmetes kantud menetluskulud 83,3% ulatuses hageja kanda ja 16,7% ulatuses kostja kanda.
59.Kolleegium märgib, et töölepingu ülesütlemise hüvitise nõue ei ole jäänud 1612 euro 50 sendi ulatuses rahuldamata, vaid selles osas on maakohtu otsusega TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel menetlus lõpetatud. Samas peab ka menetluse lõpetamise korral menetluskulud TsMS § 168 lg 2 järgi kandma hageja. Lisaks ei ole hageja apellatsioonkaebuses menetluskulude kogu ulatuses (st kõikide nõuete osas) hageja kanda jätmist eraldi vaidlustanud.
60.Kuivõrd maakohus ei ole enda poolt määratud menetluskulude jaotusest lähtuvalt hinnanud hageja lepingulise esindaja kulu vajalikkust ja põhjendatust (TsMS § 175 lg 1 alusel), juhindub ringkonnakohus menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses Riigikohtu poolt 20.04.2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 tehtud otsuse pdes 19-22 TsMS § 174 lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere
(allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.