Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Kalev Saare ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Tõnu Märtiku hagi SOS Rescue OÜ vastu töötasu, puhkusehüvitise, töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 23. aprilli 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tõnu Märtiku kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
2186 eurot 38 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Tõnu Märtik, lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Veso Kostja SOS Rescue OÜ, lepinguline esindaja vandeadvokaat Meelis Masso
Asja läbivaatamine
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 23. aprilli 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-5834 ja Harju Maakohtu 30. novembri 2020. a otsus samas tsiviilasjas ning saata asi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.
1.Tõnu Märtik (hageja) esitas 24. jaanuaril 2020 Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile SOS Rescue OÜ (kostja) vastu avalduse töötasu, puhkusehüvitise, töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise ja viivise saamiseks. Töövaidluskomisjon jättis hageja avalduse 20. märtsi 2020. a otsusega rahuldamata.
2-20-5834
2.Hageja esitas 20. aprillil 2020 Harju Maakohtule hagi, milles palus tuvastada töösuhte ning, korrates varasemaid rahalisi nõudeid, mõista kostjalt välja töötasu 1361 eurot 67 senti, puhkusehüvitis 89 eurot 47 senti, töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitis 2593 eurot 36 senti ja viivis 113 eurot 89 senti. Hagiavalduse kohaselt avaldas kostja novembris 2019 töökuulutuse puksiirijuhi ametikoha täitmiseks. Hageja võttis kostjaga telefoni teel ühendust ja pooled leppisid töötingimused suuliselt kokku. Hageja kohtus 17. novembril 2019 kostja esindaja V. Martinsoniga, kes kirjeldas tööd ja töökorraldust. 17. ja 18. novembril 2019 koolitati hagejat ning ta jäi töö ootele. 25. ja 26. novembril 2019 täitis hageja tööülesandeid esialgu lubatust erineva sõidukiga ning koos teise töötajaga. Ühel päeval kohtus hageja V. Martinsoniga, kes näitas töö vormistamist arvutiprogrammis. 3. detsembril 2019 purunes hageja kasutusse antud auto ja see viidi remonti, 4. detsembril 2019 purunes auto uuesti ja viidi taas remonti. Alates sellest ajast ei antud hagejale töövahendit ega tööd. Hageja küsis
5.ja 6. detsembril 2019 kostjalt e-kirjaga töölepingu vormistamise ja töötasu maksmise kohta, kuid kostja ei vastanud. Hageja ütles töölepingu 12. detsembril 2019 erakorraliselt üles töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg-te 1 ja 2 alusel kostja oluliste rikkumiste tõttu.
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Pooled ei ole töölepingut sõlminud, töötingimusi kokku leppinud ja hagejat ei ole tööd tegema lubatud. Samuti ei koolitatud hagejat ega saadetud talle töögraafikut. Kostja ei soovinud hagejat tööle, sest tal ei olnud oskusi.
4.Harju Maakohus rahuldas 30. novembri 2020. a otsusega hagi osaliselt, tuvastades, et pooled olid töösuhtes, ning mõistes kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu 680 eurot 83 senti, puhkusehüvitise 61 eurot, töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise 648 eurot 34 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 685 eurot ja edasi võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses kuni põhinõuete summa tasumiseni. Rahuldamata jäi hageja taotlus nõuda kostjalt välja telefonikõnede ja töölehtede väljavõtted. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et töökuulutuses märgitud telefoninumbrile helistades vastas sellele alati V. Martinson. Hageja helistas 16. novembril 2019 töökuulutuses märgitud numbrile, vestles V. Martinsoniga ja kohtus temaga järgmisel päeval. V. Martinson käitus hagejaga kohtudes selliselt, et jättis endast mulje, et tal on volitus tööle soovijatega kohtuda ja pidada nendega töölepingu sõlmimise läbirääkimisi (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 115 jj). Seda kinnitab töökuulutuses märgitu, V. Martinsoni tegevus ja käitumine, hageja koolitamine, temale programmi ja töökorralduse tutvustamine. Hagejale jäeti mulje, et V. Martinsonil on olemas kostja volitus. Töölepingu seadus ei tunne tasuta proovipäevi, hinnangu hageja hakkama saamisele võis kostja anda töösuhte raames, nt katseaja kohaldamise kaudu. Asjas on tuvastatud, et poolte vahel tekkis töösuhe hageja tööle asumisega (TLS § 4 lg 2 teine lause). On tõendatud, et hageja täitis 17. ja 18. novembril 2019 kostja esindaja V. Martinsoni juuresolekul mitu tellimust. Tegemist oli koolitusega, kuid sellega, et hageja lubati veoki rooli ja tal võimaldati sõidukit kasutada tellimuste täitmiseks, sõlmisid pooled töölepingu. Kohtumenetluses on tuvastatud veel mitu tööpäeva novembris ja detsembris 2019, mil hageja töötas üksinda. Töölepingu sõlmimist kinnitavad töökäsu vormid ning V. Martinsoni
6.novembril 2020 kohtule saadetud e-kiri (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 272), kus on märgitud, et hageja käis tööd proovimas V. Martinsoni kutsel, kuid ei saanud ühegi sõiduga hakkama. Kui hagejale anti üle puksiirveoki juhtimine ja ta proovis sellega täita kostja osutatud kindlaid tööülesandeid, ongi töösuhe TLS § 4 lg 2 teise lause järgi loodud. Hageja oskab detailselt selgitada 2(8)
2-20-5834 kostja ettevõtte töökorraldust ja teabe liikumist kostja töötajate vahel, mida ei oska teha kõrvaline isik, kellel ei ole kostjaga töösuhet. Hageja oskab nimetada kaastöötajat, kellega koos tutvustati talle tellimuste sisestamiseks veebiprogrammi ja prooviti tööriideid, ning teist kaastöötajat, kellega ta täitis koos tööülesandeid. Tööprogrammi tutvustatakse ja tööriideid proovitakse isikutele, kellega kaalutakse töösuhet, lisaks ei tehtud seda esimesel päeval, vaid hiljem. Maakohus möönis, et hagejal ei saa olla palju võimalusi tõendite esitamiseks, kuid hinnates esitatud tõendeid ja tuvastades hageja esitatud elulised asjaolud, saab järeldada, et pooled olid töösuhtes. Hageja kasutas kostja töövahendeid (puksiirautot ja mobiiltelefoni) ning allus kostja töökorraldustele (parkis auto kodu lähedale, valvas kodus kostja telefoniga, võttis vastu infot kostja dispetšerilt ja V. Martinsonilt, kokku oli lepitud töökäskude liikumine, puksiirautode parkimine, juhiste andmine ja tööülesannete jagamine). Need tegevused võivad viidata nii töölepingulisele kui ka muud liiki lepingulisele suhtele, kuid kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et pooled olid sõlminud muu lepingu. Pooled leppisid kokku kõigis TLS §-s 5 sätestatud olulistes lepingutingimustes, s.o töö sisus, täistööajaga töötamises, töötasus ja väljaõppes esimestel tööpäevadel. Samas ei ole hageja tõendanud, et pooled leppisid kokku töötasu 1296 eurot 68 senti kuus, mis on peaaegu kaks korda suurem, kui kostja töötajate keskmine töötasu 648 eurot 34 senti kuus. Kuna ei ole tõendeid ega mõistlikku põhjust, miks peaks hageja töötasu olema teiste kostja töötajate töötasust kaks korda suurem, on töö sisu, töökorraldust ja riigi keskmist töötasu suurust läbirääkimiste ajal arvestades usutav töötasu kokkulepe 648 eurot 34 senti kuus. Hagejal on õigus saada kostjalt töötasu 648 eurot 34 senti kuus nii tegelikult töötatud päevade eest kui ka aja eest, mil kostja hagejale tööd ei andnud (TLS § 35), samuti hüvitist kasutamata puhkuse eest, s.o kokku 741 eurot 83 senti. Kostja ei ole hageja arvutustele vastu vaielnud. Hagejale korduvalt töötasu maksmata jätmine on töölepingu oluline rikkumine, mis annab aluse öelda tööleping erakorraliselt üles TLS § 91 lg 2 alusel. Hageja töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldus on kostjale kätte toimetatud ning kostja ei ole seda vaidlustanud. Seega lõppes tööleping
13.detsembril 2019 hageja erakorralise ülesütlemisega. Arvestades töösuhte kestust, töölepingu sõlmimise asjaolusid, tööga kindlustamist, poolte asjaajamist ja käitumist töösuhte ajal ning hageja sattumist saamata jäänud töötasu tõttu raskesse majanduslikku olukorda, samuti poolte ebavõrdsust töösuhtes ja tööandja kohustust vormistada kokkulepped nõuetekohaselt, on põhjendatud ja mõistlik ning proportsionaalne mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis, mis vastab hageja ühe kuu töötasule 648 eurot 34 senti. Hagejal on õigus saada kostjalt VÕS § 113 lg 1 alusel viivist väljamõistetud töötasult, puhkusehüvitiselt ja ülesütlemishüvitiselt alates töölepingu ülesütlemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni, s.o 108 eurot 27 senti.
5.Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Maakohus rikkus selgitamiskohustust ja eksis tõendite hindamisel, tuginedes otsuse tegemisel V. Martinsoni e-kirjale, kuigi temal ei olnud õigust kostja nimel töölepingut sõlmida. Maakohus ei selgitanud, kas ja milline õigus oli kostjal pärast kohtuistungi toimumist tõendeid esitada ja kes on menetluses V. Martinson. Maakohus ei võinud arvestada hageja esitatud töölehega, millele on tehtud käsikirjalised parandused. Samuti leidis maakohus valesti, et töösuhet saab järeldada sellest, et hageja kutsuti tööga tutvuma ja talle tutvustati tööd ning anti heas usus võimalus kostja autojuhiga paar korda kaasa sõita. 3(8)
2-20-5834
6.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 23. aprilli 2021. a otsusega maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas ning jättis uue otsusega hageja tuvastusnõude läbi vaatamata ja rahalised nõuded rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt leidis maakohus valesti, et pooled olid töösuhtes. Maakohus rikkus töösuhte tuvastamisel eelmenetluses TsMS-i, sest ei otsustanud tõendite vastuvõtmist ega eristanud istungil selgelt eelmenetlust ja asja sisulist arutamist, arvestas tõendiga, mis on esitatud pärast kohtuistungit, ning rajas otsuse hageja seletusele, mida ei antud vande all. Kuna hageja rahaliste nõuete lahendamiseks tuleb tuvastada, kas pooled olid töösuhtes, ei ole hagejal õigustatud huvi iseseisva tuvastusnõude esitamiseks. Hageja ei ole tõendanud, et pooled vahetasid töölepingu sõlmimiseks tahteavaldusi. Hageja väitel vahetasid tema ja V. Martinson kostja nimel tahteavaldused 16. novembril 2019. Kostja vaidles sellele vastu, aga hageja ei esitanud tõendeid ega taotlusi, millega oleks soovinud tõendada poolte selle kuupäeva tahteavalduste sisu. Õige on maakohtu seisukoht, et V. Martinson tegutses TsÜS § 118 lg 2 järgi kostja esindajana. Samas ei ole ainuüksi see töösuhte tuvastamiseks piisav. Ühestki tõendist ei nähtu V. Martinsoni avalduste sisu, seda ei oleks saanud tuvastada ka maa- ja ringkonnakohtus taotletud telefonikõnede eristuse abil. Töölepingu sõlmimise tahteavaldusi ei ole tuvastanud ka maakohus. Seetõttu ei saa töölepingu sõlmimisele suunatud tahteavalduste vahetamist tuvastada. Hageja ei ole tõendanud, et ta tegi kostja korraldusel iseseisvalt tasulist tööd pärast läbirääkimiste ja töö tegemise jälgimise lõppemist. Pooled ei vaidle, et kostja avaldas töökuulutuse, hageja võttis kuulutuse peale kostjaga ühendust, kohtus V. Martinsoniga ja tegi tema saatjana proovisõite (pukseerides autosid), ühel korral juhtis autot hageja, kirjalikku töölepingut ei vormistatud, kostja ei registreerinud hagejat töötajaks ega maksnud talle töötasu. Pooled vaidlevad selle üle, kas V. Martinson või keegi teine kostja töötajatest andis hagejale korraldusi töö tegemiseks, võimaldades kasutada selleks kostja töövahendeid. Kuna pooled vaidlevad töö tegemise üle, peab töölepingu alusel nõudeid esitav hageja tõendama töölepingu sõlmimise või tööle asumise ning alles seejärel on kostjal võimalik TLS § 1 lg 2 eeldus ümber lükata, tõendades muud liiki lepingu sõlmimise. Hageja tugineb kahele koolituspäevale (17. ja 18. november 2019) ning kolmele tööpäevale (25. ja 26. november 2019 ja 3. detsember 2019). Kuigi hageja väitis kohtus, et tööpäevi oli novembris neli ja detsembris kaks, siis pole ta rohkem kuupäevi nimetanud. Töövaidluskomisjoni istungil avaldas hageja, et tööpäevi oli kokku neli või viis, kuid ei esitanud hagiavalduses ega töövaidluskomisjonile esitatud avalduses temale antud ülesannete konkreetset sisu. Samas selgitas hageja, et tema kasutusse anti kostja auto ja mobiiltelefon ning ta pidi tegelema sõidukite teisaldamisega. Pärast töökuulutuse avaldamist tööandja esindajaga kohtumine ja telefoni teel suhtlemine ning töö tegemise jälgimine ja vähesel määral proovimine ei tähenda töö tegemisele asumist TLS § 4 lg 2 teise lause tähenduses, vaid on iseloomulik töölepingu sõlmimise eelsetele läbirääkimistele. Töö tegemist jälgivad ka nt töövarjud ja mõningaid ülesandeid täidavad praktikandid, aga neis olukordades puudub üldjuhul tööandja tahe luua töösuhe ning nende eluliste olukordade kohta ei pea tööõiguses olema erisätteid. Töövaidluskomisjonis ja kohtus esitatud tõendid (tööleht, hageja telefonikõnede eristus, töökuulutus ja kostja aruanded ning hageja e-kirjad kostjale) ega kostja menetluslikud avaldused ei kinnita hageja väiteid töö tegemise kohta. Kostja ei ole hageja tööle asumisele viitavaid asjaolusid 3. novembri 2020. a kohtuistungil ega 6. novembri 2020. a e-kirjas omaks võtnud. Maakohus ei saanud tõendina hinnata V. Martinsoni 6. novembril 2020 kohtule saadetud e-kirja, sest see saadeti pärast 3. novembri 4(8)
2-20-5834 2020. a kohtuistungit (TsMS § 436 lg 2). Protokollist ei nähtu, et kohus oleks määranud tähtaja lisatõendite esitamiseks. Hageja taotles sama sisuga kirja tõendina vastuvõtmist ringkonnakohtus ning ringkonnakohus selgitas 19. märtsi 2021. a määruses, et seda saab hinnata kostja nimel tehtud avaldusena. Viidatud e-kirjast on aru saada, et V. Martinson soovis kohtule teatada kokkuleppe puudumisest, kuid tal ei olnud õigust teha kohtumenetluses avaldusi kostja nimel, sest ta ei esitanud volikirja ja kostja on menetluses tema esindusõigust eitanud. Sama e-kirja ei saa käsitada asjaolude omaksvõtuna ega hinnata selles esitatud väiteid uute asjaoludena. Kuna töölepingu sõlmimine ei ole tõendatud, ei pea hindama hageja ülesütlemisavaldust ja selle kaaskirja. Pooled pidasid lepingueelseid läbirääkimisi VÕS § 14 tähenduses ning kuna lepingu sõlmimiseni tahteavalduste vahetamise või tegelikult tööle lubamisega ei jõutud, ei tulene läbirääkimistest õiguslikke tagajärgi (VÕS § 14 lg 3 esimene lause). Hageja rahalised nõuded jäid ringkonnakohtu otsusega rahuldamata põhjendusel, et töölepingu sõlmimine on tuvastamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja vaidlustab ringkonnakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise osas, paludes ringkonnakohtu otsuse selles osas tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse või saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Hageja palub mõista kostjalt välja kassatsiooniastme menetluskulu 1231 eurot 20 senti ja viivise. Kassatsioonkaebuse kohaselt leidis ringkonnakohus valesti, et pooled pidasid üksnes lepingueelseid läbirääkimisi ega jõudnud tahteavalduste vahetamise või tööle lubamiseni. Asjaolusid ja tõendeid tuleb vaadelda kogumis, mitte iseseisvalt, arvestades mh sellega, et töökuulutuse kohaselt pakkus kostja head väljaõpet, pooled sõlmisid töölepingu sellega, et kostja esindaja võimaldas hagejal istuda puksiirveoki rooli ja kasutada seda tellimuste täitmiseks ning hageja sobivust sai hinnata üksnes töösuhte raames. Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline. Tuvastades, et hageja täitis mitu korda kostja korraldust teha tööd, jõuti siiski järeldusele, et tööle asumine ei ole tuvastatud. Ringkonnakohus eksis tõendamiskoormuse jaotamisel. Kuna hageja täitis tööülesandeid ning ei ole ilmne, et pooled sõlmisid muu kui töölepingu, pidi kostja tõendama, et pooled ei sõlminud töölepingut (TLS § 1 lg 2). Samuti hindas ringkonnakohus valesti tõendeid. Ekslik ja põhjendamata on seisukoht, et V. Martinsoni
6.novembri 2020 e-kiri ei ole käsitatav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 lg 2 mõttes, vaid see on kostja nimel tehtud avaldus. Lisaks on otsus üllatuslik, sest kuigi ringkonnakohus leidis, et V. Martinsoni e-kirja saab hinnata kostja nimel tehtud avaldusena, on ringkonnakohus otsuses järeldanud, et V. Martinsonil ei olnud õigust teha kostja nimel avaldusi.
9.Kostja leiab, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks ei ole alust. Kostja palub mõista hagejalt välja kassatsiooniastme menetluskulu 563 eurot 33 senti. Pooled ei olnud töösuhtes, vaid nad pidasid lepingueelseid läbirääkimisi. V. Martinson on kostja töötaja, kellel oli õigus üksnes hagejat koolitada ning temale veebiprogrammi ja töökorraldust tutvustada. Temal ei olnud õigust teha töölepingu sõlmimisele suunatud tahteavaldusi ning ringkonnakohus jättis õigesti tema e-kirjaga arvestamata. Ükski hageja tõend ega kostja avaldus ei kinnita hageja väiteid töö tegemise kohta.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5(8)
2-20-5834
10.Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.
11.Pooled vaidlevad töölepingu sõlmimise üle. TLS § 1 lg 1 esimese lause kohaselt teeb töötaja töölepingu alusel tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse TLS § 1 lg 2 järgi, et tegemist on töölepinguga. Tööleping on sõlmitud, kui pooled on saavutanud kokkuleppe neile olulistes tingimustes (TLS § 4 lg 1, VÕS § 9 lg 1). Kolleegiumi varasema praktika kohaselt võib TLS § 4 lg 2 järgi sõlmida töölepingu kirjalikult või kaudse tahteavaldusega, s.o töötaja tööle asumisega, millele tööandja ei ole vastu vaielnud (Riigikohtu 30. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-12, p 11; 19. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-5811/34, p 12.1). Kuigi TLS § 4 lg 2 esimese lause kohaselt sõlmitakse tööleping kirjalikult, ei ole kirjaliku vorminõude järgimata jätmise tagajärjeks TLS § 4 lg 4 järgi töölepingu tühisus. Kirjaliku vormi nõue ei kohaldu kuni kahenädalase kestusega töölepingutele (TLS § 5). Töölepingu kirjaliku vorminõude eesmärk on lihtsustada mh töölepingu sõlmimise tõendamist. Seega võib tööleping olla sõlmitud tahteavalduste vahetamisega kirjalikus, suulises või muus vormis. Seejuures saavad poolte tahteavaldused olla otsesed või kaudsed. Kaudseks tahteavalduseks võib olla töötaja tööle asumine (TLS § 4 lg-d 1, 4 ja 5 koostoimes TsÜS § 68 lg-tega 2 ja 3 ning VÕS § 9 lg-ga 1 ja § 11 lg-ga 1). Kohtutel tuli praeguse asja lahendamiseks välja selgitada, kas pooled vahetasid töölepingu sõlmimisele suunatud otseseid või kaudseid tahteavaldusi, mille väljendusena asus hageja kostja juhtimisele ja kontrollile alludes tööd tegema.
12.Hageja väitel sõlmisid pooled töölepingu suuliselt või sellega, et hageja asus tööd tegema. Kostja vastuväite kohaselt ei avaldanud ta tahet sõlmida tööleping ega lubanud hagejat tööle. Kostja soovis üksnes veenduda, kas hageja sobib puksiirijuhiks. Lisaks leiab kostja, et V. Martinsonil ei olnud õigust teha kostja nimel töölepingu sõlmimise tahteavaldusi. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja vastas kostja avaldatud töökuulutusele ja kohtus mitu korda kostja töötaja V. Martinsoniga, saates teda töö tegemisel ja juhtides vähemalt ühel korral veokit ise. Kohtud ei tuvastanud, et pooled vahetasid otseseid tahteavaldusi töölepingu sõlmimiseks. Maakohus leidis, et pooled sõlmisid töölepingu TLS § 4 lg 2 teise lause järgi, kuna tõendamist leidis, et kostja lubas hageja pärast koolitust tellimuste täitmiseks veoki rooli, hageja töötas novembris ja detsembris 2019 mitu päeva üksinda ning kostja tutvustas talle veebiprogrammi ja proovis tööriideid, hageja kasutas kostja töövahendeid, parkis veoki kodu lähedale ja võttis kostjalt vastu tellimusi. Ringkonnakohus leidis maakohtu otsust tühistades, et kuna hageja ei tõendanud, et ta asus kostja korraldusel tööd tegema, piirdus poolte suhe lepingueelsete läbirääkimistega VÕS § 14 tähenduses. Kolleegiumi hinnangul ei ole kummagi kohtu järeldused nõuetekohaselt põhjendatud. Kuigi ringkonnakohus heitis maakohtule põhjendatult ette mh selgitamiskohustuse täitmata jätmist, ei ole ringkonnakohus seda rikkumist ise kõrvaldanud. Lisaks eksis ringkonnakohus poolte tõendamiskoormuse jaotamisel.
13.Kohtute hinnangul sai V. Martinsoni hagejaga suheldes pidada kostja esindajaks TsÜS § 118 lg 2 järgi. Kolleegium selgitab, et esindusõigus loetakse tekkinuks, kui kostja, olemata selge avaldusega 6(8)
2-20-5834 andnud V. Martinsonile volitust enda nimel tegutsemiseks, siiski teadis, et V. Martinson tegutses tema esindajana (mh töösuhete sõlmimisel), ja talus seda tegevust (talumisvolitus TsÜS § 118 lg 2 esimese alternatiivi järgi). Juhul, kui kostja ei teadnud, et V. Martinson tegutses tema esindajana, sai esindusõigus siiski tekkida, kui kostja oli raskelt hooletu asjaolude suhtes, millest oleks pidanud järeldama, et V. Martinson tegutses tema esindajana (nn näivusvolitus TsÜS § 118 lg 2 teise alternatiivi järgi, vt Riigikohtu 22. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-16650/40, p 11.1).
14.Ringkonnakohus leidis, et töö vähesel määral proovimine ei tähenda tööle asumist TLS § 4 lg 2 teise lause tähenduses. Samas ei nähtu ringkonnakohtu otsusest, milliseid ülesandeid, millal ja kuidas hageja täitis, et seda saaks pidada tööoskuste väljaselgitamiseks tööle kandideerimisel, mitte tööle asumiseks. Hageja väitel pöördus ta kostja poole ühese sooviga saada tööd. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, missugustel põhjendustel saaks tema seisundit suhetes tööandjaga samastada töövarju või praktikandi omaga. Töölepingu seadus ei sätesta võimalust rakendada tööle soovijat tema sobivuse hindamiseks proovitööle, mille tegemist võib oodata üksnes tasu eest. Kuni ühepäevane proovitöö on võimalik Eesti Töötukassa kaudu toimuva töövahenduse raames (vt nt Vabariigi Valitsuse 19. novembri 2020. a määrusega nr 87 kehtestatud „Tööhõiveprogramm 2021–2023“ § 20). Pooled ei ole sellisele töövahendusele tuginenud. Tööle soovija sobivust saab hinnata kandideerimisel, mh saab tööandja sõnastada tööle kandideerijale esitatavad nõuded ja neile vastavuse hindamise kriteeriumid. Töötaja sobivust hindab tööandja töösuhtes, mh nt katseajal (TLS § 6 lg 1).
15.Iseenesest on põhjendatud ringkonnakohtu seisukoht, et kuni töölepingu sõlmimiseni võisid pooled pidada läbirääkimisi VÕS § 14 ja TLS § 11 järgi. Need töölepingu sõlmimise ettevalmistamist reguleerivad sätted võimaldavad kolleegiumi hinnangul tööandjal kontrollida ka tööle soovija tööoskusi. Samas peaksid tööoskuste kindlakstegemisele suunatud praktilised katsed, testid vms vähemalt üldjuhul piirduma lühiajalise tööolukorra matkimisega tööandja juuresolekul. Lubatavaks ei saa pidada olukorda, kus kandideerija teeb lepingueelsete läbirääkimiste või töö proovimise sildi all tööandjale tööd, millest tööandja saab rahalist kasu, eriti kui tööle soovija täidab tööülesandeid (tellimusi) ilma tööandja juuresolekuta ehk iseseisvalt. Lepingueelsed läbirääkimised peaksid piirduma tööle soovija oskuste esmase väljaselgitamisega ega tohi muutuda temalt tasuta töö saamiseks.
16.Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et töötaja kui töösuhte nõrgema poole seisundi tasakaalustamiseks on kohtul töövaidluse lahendamisel kõrgendatud selgitamiskohustus ning töötajal on võrreldes tööandjaga osal juhtudel väiksem tõendamiskoormus (Riigikohtu 27. veebruari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-11, p 12). Kolleegium leiab, et sama eesmärki silmas pidades kehtivad kohtu kõrgendatud selgitamiskohustus ja tööandja suurem tõendamiskoormus ka tööle soovija ja tööandja vaidluses töölepingu sõlmimise üle. Kriteeriume, mille alusel töölepingu sõlmimine tuvastatakse ja millele pooled tuginevad, tuleb hinnata kogumis (vt sarnaselt õigussuhte olemuse kindlakstegemise kohta nt Riigikohtu 20. mai 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-6908/47, p 13). Kolleegiumi hinnangul tuleneb TLS § 1 lg 2 koostoimest TLS § 4 lg 2 teises lauses ja TLS §-s 11 sätestatuga, et kui tööle soovija on asunud lepingueelsete läbirääkimiste ajal täitma ülesandeid, mida tavapäraselt tehakse töösuhte ajal, tuleb eeldada, et pooled on sõlminud töölepingu. Tööandjal on võimalik töölepingu sõlmimise eeldus ümber lükata, tõendades mh nt seda, et tööle soovija üksnes tutvus töökorralduse või töö tegemisega ega täitnud tegelikke tööülesandeid või tellimusi. Samuti võib tööandja tõendada, et tööle soovija teadis ja oli nõus sellega, et kontrollitakse tema tööoskusi, millele järgneb tööandja otsus, kas sõlmida tööleping või mitte. Selleks tuleks tööandjal üldjuhul 7(8)
2-20-5834 tõendada lisaks ka seda, et ta selgitas enne tööle soovijale arusaadavalt, kui kaua kestab tööoskuste eelhindamine ja millal teeb tööandja teatavaks temaga töölepingu sõlmimise või sõlmimata jätmise. Neid asjaolusid on kostjal võimalik asja uuel läbivaatamisel esitada ja tõendada.
17.Asja uuel lahendamisel tuleb ühtlasi hinnata, kas V. Martinsoni pärast maakohtu istungit kohtule saadetud e-kiri on käsitatav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 lg 2 mõttes. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et TsMS § 436 lg 2 järgi ei võinud maakohus rajada otsust tõendile, mida istungil ei uuritud. Asja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks asja arutamise uuendanud TsMS § 437 alusel. Hageja esitas samasisulise hageja esindajale saadetud e-kirja apellatsioonimenetluses ringkonnakohtule, paludes võtta selle tõendina asja juurde (hageja 3. veebruari 2021. a vastus apellatsioonkaebusele, p-d 3.2–3.3). Ringkonnakohus jättis hageja taotluse rahuldamata, kuid jättes maakohtule saadetud e-kirja toimikusse, märkis, et seda saab hinnata kostja avaldusena (ringkonnakohtu 19. märtsi 2021. a määrus, p 2.2). Leides küll oma otsuses, et selle e-kirja saatja ei võinud kohtumenetluses teha kostja nimel avaldusi (kuna ta ei olnud kostja seaduslik esindaja) ja see e-kiri ei ole käsitatav kostja omaksvõtuna, ei võtnud ringkonnakohus aga seisukohta, kas see e-kiri võiks olla käsitatav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 mõttes (Riigikohtu 25. novembri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-10961/41, p 11.3). Hageja on ringkonnakohtule selgitanud, et selle e-kirjaga tahab ta ümber lükata kostja väidet, et hageja ei teinud kostja juures tööd (hageja 1. märtsi 2021. a täpsustus, p 3.1). Apellatsioonimenetluses taotles kostja tunnistajate ülekuulamist (kostja apellatsioonkaebus, lk 16). Ringkonnakohus jättis kostja taotluse rahuldamata, leides, et kostja ei pea tõendama negatiivseid asjaolusid (ringkonnakohtu 19. märtsi 2021. a määrus, p 1.1).
18.Asja uuel lahendamisel peab maakohus pooltele selgitama käesoleva otsuse p-s 16 märgitud tõendamiskoormuse jaotust, võtma seisukoha otsuse p-s 17 nimetatud e-kirja kui dokumentaalse tõendi asja materjalide juurde võtmise kohta ning andma pooltele, kui nad seda soovivad, võimaluse esitada uusi taotlusi ja tõendeid.
19.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 kohaselt maakohtu otsustada.
20.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause ja lg 8 esimese lause alusel hagejale tagastada. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.