Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-136-07 Tartu, 16. jaanuar 2008. a Eesistuja Henn Jõks, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik Vitali Þdanovi hagi OÜ ESTCONDE-E vastu palga ning palga maksmisega viivitamise ja lõpparve kinnipidamise eest hüvitise saamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 15. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 205-1055 Vitali Þdanovi kassatsioonkaebus Hageja Vitali Þdanov (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Valentina Manjuk Kostja OÜ ESTCONDE-E (registrikood xxxxxxxx) 17. detsember 2007. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. juuni 2007. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Vitali Þdanovile kassatsioonkaebuselt 26. augustil 2007. a tasutud kautsjon 600 (kuussada) krooni 41 senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vitali Þdanov esitas 1. aprillil 2005. a OÜ ESTCONDE-E vastu hagi palga ning palga maksmisega viivitamise ja lõpparve kinnipidamise eest hüvitise saamiseks. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja 31. detsembril 1997. a sõlmitud töölepingu alusel kostja juures puusepana. Alates 2002. aasta märtsist maksis kostja hagejale töötasu järgnevalt: 5. juulil 2002. a 2085 krooni, 10. septembril 2002. a 2280 krooni, 11. oktoobril 2002. a 3953 krooni (sh puhkuseraha),
20.detsembril 2002. a 2100 krooni ja 7. oktoobril 2003. a 2009 krooni. Ülejäänud kuudel rikkus kostja töölepingu seaduse (TLS) § 49 p 1 ja 2, sest ei kindlustanud hagejat kokkulepitud tööga, ei andnud töökorraldusi ega maksnud töötasu. Hageja korduvaid suulisi nõudmisi töö võimaldamise kohta tööandja ignoreeris. 13. jaanuaril 2005. a esitas hageja kostjale kirjaliku nõude töö võimaldamise kohta, mida viimane eiras.
31.jaanuaril 2005. a esitas hageja kostjale avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel. Lepingu lõpetamise põhjuseks märkis hageja asjaolu, et kostja ei kindlustanud teda tööga ja ei maksnud palka. Kostja lõpetas 7. veebruaril 2005. a hagejaga töölepingu TLS § 82 alusel. Hagejale maksti välja hüvitis kasutamata puhkuse eest 2436 krooni 90 senti ja TLS § 82 lg-s 2 ettenähtud hüvitis 4134 krooni 50 senti. Hageja palus TLS § 49 p-de 1 ja 2, § 119 lg 2 ning palgaseaduse (PalS) §-de 32, 34 ja 35 alusel kostjalt välja mõista maksmata töötasu ajavahemiku eest märtsist 2002. a kuni 7. veebruarini 2005. a 63 300 krooni, viivise töötasu maksmisega viivitamise eest ajavahemikul märtsist 2002. a kuni 7. veebruarini 2005. a 138 118 krooni 25 senti ja hüvitise lõpparve
kinnipidamise eest 2690 krooni.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja palus kohaldada aegumist, sest töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg on individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 6 lg 1 järgi neli kuud. Tööleping lõpetati hagejaga 8. veebruarist 2005. a TLS § 82 lg 1 alusel ning hagejale maksti hüvitist kahe kuu keskmise palga ulatuses ja kasutamata puhkuse eest. Kostja ei rikkunud TLS § 49 p 1 ja 2, sest hageja ise ei ilmunud tööle vaatamata talle saadetud kutsetele. Hageja ei ole töö saamiseks kostja poole pöördunud. Hagejal oli võimalus pöörduda töövaidlusorganisse juba 2002. aastal. PalS § 2 lg-st 1 ja ITLS § 6 lg-st 3 ei tulene, et töötaja võib nõuda kuni kolm aastat tagantjärele palka juhul, kui ta ise ei ole väljendanud soovi tööl käia ja tööandjalt tööd nõudnud. PalS §-s 35 ettenähtud viivise maksmise kohustus tekib juhul, kui tööandja ei ole õigel ajal maksnud töötajale tööõigussuhtest tulenevaid summasid. Kuna hageja enda näidatud ajavahemikul ei töötanud ja töölt puudutud aja jooksul ei teavitanud tööandjat oma puudumise põhjustest, ei olnud kostjal alust maksta hagejale töötasu ja viivist. Viivis, mis ületab palgasummat, ei ole mõistlik.
3.Harju Maakohus rahuldas 7. veebruari 2007. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1408 krooni 99 senti. Maakohus tuvastas, et enne 13. jaanuari 2005. a oli poolte vahel olukord, kus kostja hagejat tööga ei kindlustanud, kuid hageja omakorda ei nõudnud töö andmist ega tulnud ka tööle. Samas 2004. aastal hagejaga töölepingut ei lõpetatud. Tõendatud ei ole, et tegemist oleks olnud tööseisakuga TLS § 66 lg 1 mõttes. Hageja nõuab kostjalt saamata jäänud töötasu 2002. aasta märtsi, aprilli, mai, juuni ja augusti eest; 2003. aasta jaanuari�augusti ning oktoobri ja novembri eest; 2004. aasta jaanuaridetsembri eest ning 2005. aasta jaanuari eest. Kuna TLS §-st 1, § 49 p-st 2 ja PalS §-st 2 tuleneb, et töötajal on õigus saada töötasu tehtud töö eest, tuleb jätta rahuldamata hageja palganõue 2002. aasta märtsi, aprilli, mai, juuni ja augusti eest; 2003. aasta jaanuari�augusti ning oktoobri ja novembri eest; 2004. aasta ning 1. jaanuari�13. jaanuari 2005. a eest. Tõendatud ei ole, et hageja on enne 13. jaanuari 2005. a pöördunud kostja poole töö nõudmiseks. Hageja nõue 2002. aasta märtsi palga saamiseks on aegunud. Põhjendatud on hageja palganõue ajavahemiku eest 17. jaanuarist kuni
31.jaanuarini 2005. a, kuna hageja nõudis tööd, aga kostja seda ei võimaldanud ning hagejale tööd ei pakkunud. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja palgaks oli alampalga suurus, mis tõusis vastavalt palga alammäära suurusele. 2005. aastal oli palga alammääraks 2690 krooni. Jaanuaris töötas hageja 11 päeva. Seega tuleb kostjal hagejale tasuda 1408 krooni 99 senti.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus jättis rahuldamata tema nõude palga saamiseks.
5.Kostja leidis, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 15. juuni 2007. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Maakohtu otsuse põhjendustega nõustumise tõttu ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks neid kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 korrata.
Ringkonnakohus nõustus kostja seisukohaga, et poolte töösuhted olid faktiliselt lõppenud, kuid lõpetamine jäi vormistamata. Nii ka pooled 2002. aasta märtsist kuni 2005. aastani käitusid. Töötajal on õigus saada palka tegelikult tehtud töö eest. Vaidlusalusel ajavahemikul hageja kostja juures tööd ei teinud. Töölepingu lõpetamine TLS § 82 lg 1 alusel ei too iseenesest tööandjale kaasa kohustust maksta palka pika aja eest, mil hageja faktiliselt ei töötanud kostja juures. Kostja on TLS § 82 lg 2 alusel täitnud kohustuse maksta hagejale töölepingu lõpetamisel hüvitisena kahe kuu keskmine palk.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue palga saamiseks ajavahemike eest aprillist 2002. a kuni 17. jaanuarini 2005. a ja 31. jaanuarist 2005. a kuni 7. veebruarini 2005. a, ning teha selles osas uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kassatsioonkaebuse kohaselt on kohtud valesti leidnud, et olukorras, kus töötajat tööga ei kindlustata, on palganõude eelduseks töötaja poolt töö nõudmine. Vale on ka ringkonnakohtu seisukoht, et töösuhted olid lõppenud juba enne 7. veebruari 2005. a. Töölepingu seadus ei näe ette töölepingu faktilist lõppemist.
8.Kostja ei ole kassatsioonkaebusele nõuetekohaselt vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
10.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja töötas kostja juures töölepingu alusel ning tema palgaks oli alampalk. Samuti ei ole vaidlust selles, et hageja tööleping lõpetati 7. veebruaril 2005. a TLS § 82 alusel kostja kohustuste rikkumiste tõttu. Maakohus tuvastas, et kostja ei kindlustanud hagejat vaidlusalusel ajal, s.o enne 13. jaanuari 2005. a tööga ning ei kutsunud hagejat tööle. Tegemist ei olnud tööseisakuga TLS § 66 lg 1 mõttes.
11.Kolleegium märgib esmalt, et töölepingu lõppemise alused ja kord on sätestatud töölepingu seaduse 5. peatükis. Töölepingu seadus ei näe ette töölepingu faktilist lõppemist ilma aluseta ning lepingu lõpetamist vormistamata. TLS § 71 järgi lõpeb tööleping poolte kokkuleppel, tähtaja möödumisel, töötaja algatusel, tööandja algatusel, kolmandate isikute nõudmisel või pooltest sõltumatutel asjaoludel. Kooskõlas TLS §-ga 72 on tööandja ja töötaja kohustatud töölepingu lõpetamisest teineteisele ette teatama kirjalikult, kui kirjalikust teatisest ei ole teise poole nõusolekul loobutud. Töölepingu lõpetamise vormistamise kohustus on TLS § 73 järgi tööandjal.
12.Seadusel ei põhine ringkonnakohtu seisukoht, et ajavahemikul aprillist 2002. a kuni 13. jaanuarini 2005. a oli hagejal õigus saada palka üksnes tegelikult tehtud töö eest. Tööleping on TLS § 1 järgi töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused. TLS § 49 p-de 1 ja 2 järgi on tööandja kohustatud kindlustama töötaja
kokkulepitud tööga, andma selgelt ja õigeaegselt vajalikke korraldusi ning maksma töö eest tasu ettenähtud ajal ja suuruses. Nendest sätetest tulenevalt on tööandja peamisteks kohustusteks kindlustada töötaja lepingus kokkulepitud tööga ning maksta töö eest palka. Tööülesannete täitmata jätmise korral reguleerib palga maksmist PalS § 18. Selle paragrahvi 1. lõike järgi, kui töötaja ei täida tööülesannet oma süül, makstakse talle tasu vastavalt tehtud tööle. Ajapalgalisel töötajal, kes ei tööta normeeritud tööülesannete alusel, ei vähendata ajapalgamäära tööülesande täitmata jätmise eest tingimusel, et ta on täitnud tööaja normi. Kuna kohtud tuvastasid, et kostja ei kindlustanud hagejat tööga, kohalduks asjas PalS § 18 lg 2, mis sätestab töö eest tasu maksmise, kui töötaja ei saa täita tööülesandeid temast olenemata asjaoludel. Sel juhul maksab tööandja väljateenitud palgale juurde ulatuses, millega palgaarvestusaja jooksul tööl oldud aja eest oleks tagatud töölepingus kokkulepitud palgamäär. Seega pidi kostja tagama hagejale töölepingus kokkulepitud palga maksmise ka ajal, mil ta hagejat tegelikult tööga ei kindlustanud. Vastupidist tõlgendust ei võimalda ka TLS § 49 p 2, mille järgi on tööandja kohustuseks maksta töö eest tasu ettenähtud ajal ja suuruses, ning PalS § 2 lg 1, millest tulenevalt palk on tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest. Töölepingu seadus ega palgaseadus ei kohusta töötajat nõudma tööandjalt tööd. Tööandjal oleks õigus keelduda palga maksmisest juhul, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui töötaja oleks tööle tulnud.
13.Kooskõlas TsMS § 693 lg-ga 2 peab ringkonnakohus eeltoodut arvesse võttes tegema asja uuel läbivaatamisel kindlaks, milliste ajavahemike eest on hagejal õigus nõuda kostjalt saamata jäänud palka ja hüvitisi. Henn Jõks, Lea Laarmaa, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.