Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-12-07 Tartu, 8. märts 2007. a Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu R. S hagi K. S vastu abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 2-04-650 R. S ja K. S kassatsioonkaebused Hageja R. S (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Raul Oberg. Kostja K. S (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Kersti Põld. 12. veebruar 2007. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. septembri 2006. a otsus hagejale väljamõistetud hüvitise ja kohtukulude osas ning saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.R. S kassatsioonkaebus rahuldada. K. S kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Tagastada M. T R. S kassatsioonkaebuselt 25. oktoobril 2006. a tasutud kautsjon 550 (viissada viiskümmend) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.R. S esitas 11. juunil 2004. a K. S vastu hagi poolte abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks. Hagiavalduse kohaselt kuuluvad poolte ühisvara hulka Kuressaare vanalinnas Xxxxx xx-xx asuv korteriomand 380 000 krooni väärtuses ja selle sisustus 114 100 krooni väärtuses, Saare maakonnas Mustjala vallas Pahapilli külas asuv Sarapuu kinnistu 380 000 krooni väärtuses ja selle sisustus 15 400 krooni väärtuses. Hageja palus jätta enda omandisse kinnistu ja selle sisustuse ning kostja omandisse korteriomandi ja selle sisustuse. Kohtumenetluse käigus muutis hageja hagi eset ja täiendas hagiavaldust. 7. aprillil 2005. a esitatud avalduses möönis hageja, et kinnistu on kostja lahusvara ega nõudnud selle jagamist ühisvarana. Lisaks arvestas hageja ühisvara hulka ka tema valduses oleva sõiduauto Audi CC. Hageja lõpliku seisukoha järgi on korteriomandi väärtus vastavalt OÜ Krausberg Kinnisvara eksperdihinnangule 2005. a septembri seisuga 650 000 krooni ja vallasasjade väärtus 97 000 krooni. Kokku on pooltel ühisvara 747 000 krooni väärtuses, millest pool (373 500 krooni) kuulub hagejale. Kuna kostjale jääb vara 721 450 krooni väärtuses, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 347 950 krooni. Kohtukulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Kostja oli nõus ühisvara jagamisega, kuid vaidles vastu hageja pakutud vara väärtusele. Ta nõustus maksma hagejale enam saadud ühisvara arvel kompensatsiooni, kuid mitte hageja taotletud ulatuses. Korteriomandi väärtus oli AS Arco Vara Saare büroo arvamuse kohaselt 2002. a oktoobris, s.o
abielusuhete lõppemise ajal 300 000 krooni. Ühisvara jagamisel tuleb arvestada asjaolu, et kostja tegi korteriomandile kulutusi 25 351 krooni ulatuses. Rahalise hüvituse kindlaksmääramisel palus kostja arvestada asjaoluga, et ta on 40% ulatuses püsivalt töövõimetu, ja sellest tulenevalt kalduda perekonnaseaduse (PKS) § 19 lg 2 p 1 alusel kõrvale abikaasade osade võrdsusest ning vähendada kostjalt hageja kasuks väljamõistetava hüvituse summat 40% võrra. Poolte kogu ühisvara väärtus hagi esitamise ajal oli 482 300 krooni, seega on kummagi poole osa 241 150 krooni. Hagejal on õigus saada kostjalt enam saadud vara arvel rahalist hüvitust 196 350 krooni, millest tuleb maha arvata 1/2 kostja kantud kuludest (12 675 krooni) korteriomandile, seega 183 674 krooni 50 senti, mida tuleb kostja tervisliku seisundi tõttu vähendata 40% võrra.
3.Saare Maakohus lahutas 25. oktoobri 2004. a osaotsusega poolte abielu ja tuvastas, et abielusuhted lõppesid 2002. aasta oktoobris. Pärnu Maakohus rahuldas 28. veebruari 2006. a otsusega abikaasade ühisvara jagamise nõude. Maakohus jättis hageja omandisse vallasasjad 35 250 krooni väärtuses ning kostja omandisse korteriomandi ning vallasasjad kokku 448 650 krooni väärtuses, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 206 700 krooni. Maakohus võttis vastu hageja loobumise hagist osas, millega hageja palus tunnistada poolte ühisvaraks kinnistu, ja lõpetas selles osas menetluse. Kohtukulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 60 lg 1 alusel poolte endi kanda. Maakohus leidis, et PKS § 18 lg 2 järgi tuleb nii ühisvara koosseis kui ka selle väärtus määrata kindlaks abieluliste suhete lõppemise aja seisuga. Sellest tulenevalt tuvastas maakohus, et pooltele kuulus ühisvara abieluliste suhete lõppemise ajal, s.o 2002. aasta oktoobris 483 900 krooni väärtuses, millest kummalgi on õigus poolele (241 950 krooni). Korteriomandi väärtus oli abielusuhete lõppemise ajal 380 000 krooni. Asjakohane ei ole hageja esitatud tõend selle kohta, milline oli korteriomandi väärtus esimese astme kohtu menetluse ajal 2005. aastal. Muu vara väärtus määrati kindlaks esitatud dokumentaalsete tõendite ning poolte antud subjektiivsete hinnangute keskmise väärtuse alusel, arvestades ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 65 sätestatut. Maakohus ei vähendanud hagejale makstavat hüvitist kostja tervisliku seisundi tõttu PKS § 19 lg 2 p 1 alusel ega arvestanud kostja tehtud kulutusi korteriomandile, sest katuse remondikulud kanti abieluliste suhete ajal, maamaks ja kindlustusmaksed pärast abieluliste suhete lõppu.
4.Nii hageja kui ka kostja esitasid apellatsioonkaebuse. Hageja palus maakohtu otsuse tühistada ühisvara koosseisu ja väärtuse kindlaksmääramise osas ning teha uue otsuse, millega muuta hüvitise suurust ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 343 075 krooni. Samuti palus hageja muuta kohtukulude jaotust. Kostja palus maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja teha uue otsuse, millega lugeda jagatava ühisvara koguväärtuseks 401 900 krooni, sh korteriomandi väärtuseks 300 000 krooni, arvestada kulutusi, mida kostja tegi korteriomandile, ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 153 024 krooni 50 senti, samuti muuta kohtukulude jaotust. Mõlemad pooled esitasid ringkonnakohtule uue eksperdiarvamuse korteriomandi väärtuse kohta. Hageja esitatud eksperdiarvamuse järgi on korteriomandi väärtus 2006. a augustis 760 000 krooni ja kostja esitatud eksperdiarvamuse kohaselt 2005. a septembris 565 000 krooni.
5.Kostja ei nõustunud hageja apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja kostja apellatsioonkaebusele kirjalikult ei vastanud. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse ühisvara väärtuse ja kostjalt hagejale väljamõistetava hüvitise osas. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on maakohus õigesti määranud ühisvara koosseisu kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga, kuid ekslikult leidnud, et selle aja seisuga tuleb määrata ka ühisvara hulka kuuluvate esemete väärtus. Ühisvara väärtus määratakse kindlaks ühisvara jagamise seisuga, s.o ühisvara jagamise ajal esimese astme kohus. Maakohus tuvastas, et korteriomandi väärtus abielusuhete lõppemise seisuga 2002. aasta oktoobris oli 380 000 krooni. Hagi ühisvara jagamiseks esitati 11. juunil 2004. a ja maakohus tegi otsuse
28.veebruaril 2006. a. Vara jagamisel on õiglane võtta aluseks korteriomandi väärtus 2005. aasta seisuga, kuna kinnisvara hindade tõusu arvestades tagab see õiglase hüvituse poolele, kes kaotab omandi. Korteriomandi väärtuseks tuleb kinnisvarabüroo Krausberg OÜ hinnangu alusel lugeda 650 000 krooni. Kostja esitatud eksperdiarvamus ei ole usaldusväärne. Apellatsioonimenetluses esitatud hageja hinnangut korteriomandi väärtuse kohta 2006. aastal ei saa arvestada, sest vara jagatakse, arvestades asjade väärtust maakohtu menetluse ajal. Seega on pooltel kokku ühisvara 747 900 krooni väärtuses, kummagi abikaasa osa on 373 950 krooni. Hageja omandisse jäävad vallasajad 31 250 krooni väärtuses. Kostja omandisse jäävad korteriomand väärtuses 650 000 krooni ja vallasasjad väärtuses 66 650 krooni, s.o kokku vara 716 650 krooni väärtuses. Kuna kostjale jääv osa ühisvarast on suurem hageja omast, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis 342 700 krooni. Maakohus tuvastas õigesti, et kulutused katuse remondiks tasuti ajal, kui poolte abielu ei olnud lõppenud. Seega oli tegemist abikaasade kulutustega. Ka kindlustusmaksed tasuti abielusuhete ajal. Abielusuhete ajal tehti makseid eeldatavasti abikaasade ühiste vahendite arvel. Maamaksu tasus kostja pärast abielusuhete lõppemist. Kulutuste võrra ühisvara väärtuse vähendamiseks puudub õiguslik alus. Seega ei ole oluline, millal need tehti. Kulutused teinud ühisomanikul võib olla nõudeõigus teise ühisomaniku vastu kulutuste hüvitamiseks, kuid tehtud kulutused ei anna alust vähendada ühisvarasse kuuluva korteriomandi väärtust. Kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtukulude jagamiseks viisil, et kostja kohtukulu mõistetaks välja hagejalt. Hageja nõudis abikaasade ühisvara jagamist. Menetluse käigus tuli tuvastada ühisvara koosseis, selle väärtus ning see jagada. See, kui pool algselt on ühisvara hulka kuuluvaks lugenud asja, mis tegelikult ühisvara ei ole, või muutnud ühisvara jagamise viisi, ei ole nõudest loobumine, mis annaks aluse jagada kohtukulud teisiti. Kuna ühisvara koosseis on asjaolu, mis on vajalik tuvastada ühisvara jagamisel, siis ei ole vajalik kohtuotsuse resolutsioonis tuvastada ühisvara koosseisu ja sellesse kuuluvate asjade väärtust. Juhul, kui pool loobub mõne asja osas väitest, et see on ühisvara, ei ole vajalik võtta vastu nõudest loobumist ja lõpetada selles osas menetlust, kuna tegemist on hagi aluseks olevate asjaolude
muutmisega, mitte loobumisega nõudest. Kuna mõlema poole kaebus rahuldatakse osaliselt, jäävad poolte kohtukulud nende endi kanda.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada korteriomandi väärtuse ja kostjalt hagejale välja mõistetud hüvitise suuruse osas, samuti kohtukulude jaotamise osas ning saata asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tuleb õiglase hüvitise saamiseks määrata ühisvara väärtus kindlaks võimalikult täpselt kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Hageja esitas ringkonnakohtule taotluse määrata korteriomandi väärtus kindlaks asja ringkonnakohtus menetlemise aja seisuga ja esitas eksperdihinnangu korteriomandi väärtuse kohta 2006. aasta augusti seisuga. Ringkonnakohus jättis põhjendamatult hageja taotluse rahuldamata, rikkudes sellega TsMS § 652 lg 3 p 2. Ringkonnakohus jättis põhjendamatult rahuldamata hageja taotluse mõista kostjalt hageja kasuks välja kohtukulud võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. Ringkonnakohus rahuldas hagi 98,4% ulatuses.
8.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada köögimööbli ja korteriomandi väärtuse ja kostjalt hageja kasuks välja mõistetud hüvitise suuruse osas, samuti kohtukulude kindlaksmääramise osas ning palus saata asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus ringkonnakohus TsMS § 652 lg-t 9, kui jättis kontrollimata ühisvara hulka kuuluvate vallasasjade väärtuse ega andnud pooltele võimalust oma seisukohta avaldada. Kui ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse korteriomandi väärtuse osas põhjusel, et maakohus võttis vara väärtuse hindamisel arvesse vara väärtuse valel ajahetkel, pidi ringkonnakohus ümber hindama ka muu vara väärtuse. Hageja ei ole määratlenud vallasasjade väärtuse hetke. Kostja tõi maakohtus välja asjade väärtuse abieluliste suhete lõppemise aja seisuga. Kuna maakohus jagas ühisvara abieluliste suhete lõppemise aja väärtuses, puudus kostjal alus kohtuotsuse vaidlustamiseks. Ringkonnakohus võttis vastu, kuid jättis hindamata kostja apellatsioonimenetluses esitatud eksperdiarvamuse korteri turuväärtuse kohta 2005. a septembris (565 000 krooni). Tühistades maakohtu otsuse tervikuna, ei võtnud ringkonnakohus seisukohta haginõudest osalise loobumise kohta. Hagi aluse muutmine selliselt, et esialgu ühisvarana käsitatud kinnisasi jäetakse jagatava vara hulgast välja, on hagi muutmine ja osaline hagist loobumine. Kuna hageja loobus osaliselt hagist, ei ole õige jätta kostja kohtukulu täies ulatuses kostja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb hageja kassatsioonkaebuse väiteid arvestades TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, millega määrati kindlaks korteriomandi väärtus ja mõisteti hageja kasuks välja hüvitis, samuti poolte vahel kohtukulude jaotamise osas. Asi tuleb tühistatud osas TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse muutmiseks.
10.Hageja vaidlustas korteriomandi väärtuse kindlaksmääramise ja sellest tulenevalt ka temale väljamõistetud hüvitise suuruse. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et ühisvara väärtust ei tule kindlaks määrata abielusuhete lõppemise aja seisuga. Kui abikaasad jagavad ühisvara pärast abielusuhete lõppemist, määratakse PKS § 18 lg 2 kohaselt ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Viidatud sättest tuleneb, et abielusuhete lõppemise aja seisuga määratakse kindlaks ühisvara koosseis, s.o millised esemed kuuluvad abikaasade ühisvarasse ja millised mitte. See aga ei tähenda, et sama ajahetke seisuga määratakse alati kindlaks ka ühisvara hulka kuuluvate esemete väärtus. Perekonnaseadus ühisvarasse kuuluvate esemete väärtuse kindlaksmääramise aluseid otseselt ei reguleeri. Eseme väärtuse regulatsioon tuleneb TsÜS §-st 65, mille järgi loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti, ning eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Viidatud sättest ei tulene siiski, millise ajahetke seisuga tuleb eseme väärtus kindlaks määrata. Korteriomandi väärtuse kindlaksmääramise küsimuses asus kolleegium 12. aprilli 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-15-06 (RT III 2006, 14, 129) seisukohale, et ühisvara jagamisel korteriomandi kohtuotsusega jätmine ühele abikaasadest riivab intensiivselt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 lg-s 1 sätestatud omandi puutumatuse põhimõtet, kuna üks abikaasadest kaotab omandiõiguse ühisvarasse kuulunud asjale. Seetõttu tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tema soovil tagada õiglane hüvitis omandi kaotamise eest. Õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määrataks kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Seda võimaldab ka kehtiva TsMS § 652 lg 3 p 2, mille kohaselt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtu otsuses hindamata tõendeid muu hulgas juhul, kui asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Eeltoodust tulenevalt ei ole õige ringkonnakohtu seisukoht, et apellatsioonimenetluses esitatud hageja hinnangut korteriomandi väärtuse kohta 2006. aastal ei saa arvestada, sest vara jagatakse, arvestades asjade väärtust maakohtu menetluse ajal. Ringkonnakohus pidi korteriomandi tegelikku turuhinda kajastava eksperdiarvamuse asja õige lahendamise huvides TsMS § 634 lg 2 ja § 652 lg 3 p 2 alusel vastu võtma ning lähtuma korteriomandi jagamisel selle väärtusest apellatsioonimenetluse ajal, et tagada omandist ilma jäävale abikaasale õiglane hüvitis. Asja uuel läbivaatamisel tuleb anda pooltele võimalus tõendada ühisvaraks oleva korteriomandi väärtust ning otsustada esitatud tõendite, poolte väidete ja vastuväidete alusel PKS § 19 lg 3 kohaselt ühisvara jagamine, sh hagejale omandi kaotamise eest õiglase hüvitise määramine.
11.Õiged ei ole kostja kassatsioonkaebuse väited selle kohta, et ringkonnakohus pidi lisaks korteriomandi väärtusele ümber hindama ka poolte ühisvarasse kuuluvate vallasasjade väärtuse, kui leidis, et ühisvara väärtus on kindlaks määratud vale ajahetke seisuga. Maakohtu otsuse kohaselt määras maakohus ühisvara väärtuse kindlaks poolte abielusuhete lõppemise aja seisuga. Pooled ei vaidlustanud apellatsioonkaebustes kõigi ühisvarasse kuuluvate vallasasjade jagamist ega nende
väärtust. Ringkonnakohtus oli vaidluse all üksnes ühisvarasse kuuluva diivani ja sektsioonkapi väärtus ning ringkonnakohus asus seisukohale, et vallasasjade väärtuse kindlaksmääramisel tuleb arvestada nende kulumisega ja väärtuse vähenemisega. Pooled muid väiteid vallasasjade väärtuse kohta ei esitanud ega toonud esile vallasasjade omandamise aega ega kulumise astet. Seega ei saanud ringkonnakohus maakohtu otsust vallasasjade väärtuse osas tühistada ega maakohtule uueks läbivaatamiseks saata. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Samuti ei rikkunud maakohus oluliselt menetlusõiguse normi, mis andnuks ringkonnakohtule TsMS § 656 lg 1 järgi õiguse maakohtu otsus tühistada apellatsioonkaebuse põhjendustest ja esitatud asjaoludest sõltumata.
12.Põhjendatud ei ole kostja väide, et ringkonnakohus ei võtnud seisukohta haginõudest osalise loobumise kohta. Ringkonnakohus asus põhjendatult seisukohale, et juhul, kui pool loobub ühisvara jagamisel mõne asja osas väitest, et see kuulub ühisvara hulka, ei ole vajalik võtta vastu nõudest loobumist ega lõpetada selles osas menetlust, nagu seda tegi maakohus. Õige ei ole aga ringkonnakohtu seisukoht, et ühisvara jagamisel mõne asja jagamisest loobumine on hagi aluse muutmine. Hageja esitas hagiavalduses ühisvara jagamise nõude, paludes muu hulgas jagada tema arvates abikaasade ühisvara hulka kuuluva kinnistu. 7. aprillil 2005. a hagieseme muutmiseks esitatud avalduses möönis hageja muu hulgas, et kinnistu on kostjale kingitud ja seega kostja lahusvara. Asjaolu, et hageja pidas algul kinnistut ekslikult abikaasade ühisvaraks ja hiljem loobus selle kui ühisvara jagamisest, ei tähenda seda, et hageja loobus osaliselt ühisvara jagamise nõudest. Hageja muutis ühisvara koosseisu, mis ei ole hagi eseme ega hagi aluseks olevate asjaolude muutmine. Õige ei ole ka kostja käsitus, et kohtuotsuse resolutsiooni tuli märkida, millised esemed kuuluvad abikaasade ühisvara hulka ja millised kummalegi abikaasale lahusvarana. Hageja esitas nõude ühisvara jagamiseks ja seda nõuet kohus ka menetles ning jagas poolte ühisvara. Hageja soovil arvati kinnistu ühisvara koosseisust välja, st kinnistut ühisvarana ei jagatud. Asjaolu, et hageja möönis, et kinnistu on kostja lahusvara, ei andnud kohtule õigust tunnistada vaidlusalune kinnistu abikaasade ühisvara jagamise nõude lahendamisel PKS § 18 lg 5 alusel kostja lahusvaraks.
13.Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse ja saadab selle samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, tuleb asja uuel läbivaatamisel otsustada ka kohtukulude jaotus poolte vahel. Siinkohal peab kolleegium vajalikuks märkida, et ühisvara jagamise menetluses kantud kohtukulude jaotamisel enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 60 järgi ei ole õige jagada kohtukulusid poolte vahel proportsionaalselt hagi rahuldatud osaga. TsMS § 60 lg 1 viimase lause järgi võib kohus jätta kohtukulu kummagi poole enda kanda, kui hagi rahuldatakse osaliselt. Kolleegium peab ka ühisvara jagamisel põhjendatuks jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda, sest eelduslikult on ühisvara jagamine mõlema poole huvides. Kui ühisvara jagamisel lähtuda menetluskulude jagamisel reeglina sellest, kas ja millises ulatuses hagi rahuldati, oleks õigusabikulude jaotamisel põhjendamatult soodsamas olukorras abikaasa, kes tegutses kiiremini ja esitas ühisvara jagamise hagi kohtusse enne teist abikaasat.
Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.