Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-121-05 Otsuse kuupäev Tartu, 8. veebruar 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja A Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Indrek Koolmeister, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik ja Tambet Tampuu Kohtuasi A.M hagi I.K, R.M ja T.M vastu pärandvara jagamiseks ning I.K, R.M ja T.M vastuhagi A.M vastu kaasomandi kasutamise korra kindlaksmääramiseks. Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu 13. aprilli 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-53/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik I K ja R M kassatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende Hageja A.M (isikukood xxxxxxxxxxx) ning kostjad I.K esindajad Riigikohtus (isikukood xxxxxxxxxxx), R.M (isikukood xxxxxxxxxxx) ja T.M (isikukood xxxxxxxxxxx). Kostjate I.K ja R.M esindaja vandeadvokaat Kaido Kooga. Asja läbivaatamise kuupäev 9. jaanuar 2006. a Istungil osalenud isikud Hageja A.M ning kostjad I.K ja R.M. Istungit protokollis sekretär Ragne Rebane. Resolutsioon
1.Tühistada Viru Ringkonnakohtu 13. aprilli 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-53/05 ja Ida-Viru Maakohtu 18. juuni 2004. a otsus tsiviilasjas nr 2-19/04 ning saata asi uueks arutamiseks Viru Maakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada I.K 24. mail 2005. a enda ja R.M eest tasutud kassatsioonkautsjon 400 (nelisada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.A.M esitas 9. jaanuaril 2004. a Ida-Viru Maakohtule hagi I.K, R.M ja T.M vastu. Hageja palus jagada M.M pärandvara vastavalt 1. oktoobril 1992. a tehtud testamendile, jättes hagejale vähemalt 3/8 Xxxxxxx vallas Xxxxxxxxx külas asuvast Xxxxx kinnistust (edaspidi kinnisasi) ning 1/8 osa kinnisasjast jätta ülejäänud pärijatele. Samuti palus hageja jätta kohtukulud kostjate kanda. Hagi kohaselt suri M. M xx. xxxxxx xxxx. a. 1. oktoobri 1992. a testamendi kohaselt pärandas ta kinnisasjal olevast elumajast teise korruse ja 0,5 ha maad poeg R. M. Alumise korruse kaks tuba, veranda, lauda, sauna ja ülejäänud talumaa pärandas M. M hagejale kui oma teisele pojale. Alumise korruse ühe toa pärandas M. M tütar I. K. Alumise korruse köök jäi testamendi kohaselt hageja ja I. K ühiskasutusse. T. M ei ole testamendis mainitud. Hagejale jäeti seega testamendiga suurim osa pärandvarast ning ta elab oma perega kinnisasjal asuvas elamus. Kostjad seal ei ela, kuid käivad seal aeg-ajalt. Lohusuu Vallavalitsuse 18. oktoobri 2002. a korraldusega nr 304-k tagastati hagejale ja kostjatele maa igaühele 1/8 mõttelises osas kaasomandisse ja kanti Xxxxx kinnistuna ka kinnistusraamatusse. 4/8 mõttelist osa kinnisasjast kuulub kinnistusraamatu järgi L.V. Hageja vaidlustas maa tagastamise korralduse Jõhvi Halduskohtus, kuid kaebus tagastati talle. Samuti esitas ta vastulause kohtunikuabi 21. aprilli 2003. a kandeotsusele, mis jäeti rahuldamata. Pärandvara ei ole hageja arvates jagatud vastavalt M. M testamendile ning tuleb jagada ümber nii, et hagejale jääb kinnisasjast vähemalt 3/8 mõttelist osa ning ülejäänud pärijatele 1/8 mõttelist osa.
2.Kostjad hagi ei tunnistanud ning palusid jätta selle rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda.
Kostjate arvates ei olnud M. M testament notariaalselt tõestatud ja seega ei olnud see pärandi avanemise ajal kehtiv. Seetõttu väljastati 7. novembri 2001. a pärimisavalduse alusel 23. aprillil 2002. a seadusjärgne pärimistunnistus. Maa ja maja mõõdistamisega seotud kulud on pärijate vahel jaotatud ja makstud võrdselt. Testamendi koostamise ajal ei teadnud M. M, et pärand suureneb tagastatava maa arvel. Kuna testament maa kohta ei käinud, päriti maa seaduse järgi. Testaatori tegelik tahe ei ole teada. Hageja takistab kostjatel elamusse pääsu ja käitub nendega agressiivselt. Hageja suhtes on algatatud väärteomenetlus. Hagi võib olla ka aegunud.
3.30. aprillil 2004. a esitasid kostjad vastuhagi, milles palusid määrata kindlaks kinnisasjal oleva elamu kasutamise korra selliselt, et kostjate kaaskasutusse määrataks toad nr 5 ja 6, hageja ainukasutusse tuba nr 3, veranda ja sahver ning poolte ühiskasutusse esik, köök, sara, kuur, tualett ja laut. Vastuhagi järgi omavad kostjad poolest kinnisasjast omandiõigust 3/4 mõttelisele osale ja peaksid saama kasutada sellele vastavat osa elamust, kuid hageja ja tema abikaasa takistavad kostjatel kaasomandit kasutada.
4.Hageja kostjate vastuhagis nõutud elamu kasutamise korraga ei nõustunud. Hageja arvates tuleb tema ainukasutusse jätta elamu alumise korruse toad (sh veranda, sahver ja tualett) ning sara, kuur, laut ja saun. Kostjate kasutusse tuleks jätta elamu pööningukorruse toad. Hageja väitel kasutab tema pere maja alumise korruse kõiki ruume ja on teinud seal remondi. Kostjad elamus ei ela ega vaja seal ühtki tuba, kuna neil on elukohad olemas. Hageja hooldab aeda ning kasvatab loomi. Kostjad maa ega loomadega ei tegele, mistõttu ei ole põhjendatud sara, kuuri, lauda ja sauna ühiskasutusse jätmine. Majal on olemas pööningukorrus, kus asuvaid tubasid võiksid kostjad kasutada.
5.Ida-Viru Maakohtu 18. juuni 2004. a otsusega jäeti hagi rahuldamata ja rahuldati vastuhagi. Kohus määras elamu kasutuskorra järgmiselt: hageja kasutusse jäävad tuba nr 3, veranda ja sahver, samuti elamu teisel korrusel asuvad ruumid; kostjate kasutusse jäävad toad nr 5 (läbipääsuga toast nr 6) ja 6; poolte ühiskasutusse jäävad esik, köök, sara, kuur, tualett, laut ja saun. Lisaks mõistis kohus hagejalt kostja I. K kasuks välja 60 krooni riigilõivu ja nõudis hagejalt riigituludesse õigusabikuludena 1593 krooni. Tuginedes ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 539 lg-le 1 ja §-le 545 ning 21. detsembri 1973. a seaduse riikliku notariaadi kohta §-le 3, leidis kohus, et 1. oktoobril 1992. a koostatud testament oli tehtud kooskõlas TsK §-st 545 tuleneva testamendi notariaalse tõestamise nõudega. Pärimisseaduse (PärS) § 165 lg 1 kohaselt reguleeris testamendi tegemise ajal pärimisõigust tsiviilkoodeks. Hageja on pärandi koos teiste pärijatega seadusjärgse pärijana vastu võtnud. Kui pärija on pärandi vastu võtnud või sellest loobunud eksimuse tõttu selles, kas ta pärib seaduse, testamendi või pärimislepingu järgi, võib kohus PärS § 122 lg 1 alusel tunnistada pärandi vastuvõtmise või sellest loobumise kehtetuks ja määrata pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks uue tähtaja. Ei ole tõendatud, et hageja oleks asunud seadusjärgselt pärima olulise eksimuse tõttu, mistõttu puudub alus pärandi vastuvõtmine
kehtetuks tunnistada ja pärand testamendijärgselt jagada. Hageja nõue ei ole aegunud. Lähtudes PärS §-st 141 ja asjaõigusseaduse (AÕS) § 72 lg-st 5, tuleb kindlaks määrata elamu kasutamise kord. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja kasutusse jääb tuba nr 3, veranda ja sahver ning et poolte ühiskasutusse jääks saun. Kostjad on nõus, et elamu teisel korrusel olevad ruumid jäävad hageja kasutusse. Hageja kaasomandi osa suurusega ei oleks kooskõlas, kui alumise korruse ruumid jääksid tema kasutusse. Toad nr 5 ja 6 tuleb määrata kostjate kasutusse selliselt, et juurdepääs toale nr 5 ei toimuks hageja kasutusse jääva toa nr 3 kaudu, vaid rajataks juurdepääs toa nr 6 kaudu. Poolte ühiskasutusse jäetakse esik, köök, sara, kuur, tualett, laut ja saun.
6.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse hageja, kes palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega rahuldada tema hagiavaldus.
7.Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Viru Ringkonnakohus rahuldas 13. aprilli 2005. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt. Apellatsioonikohus tühistas maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise osas, rahuldas uue otsusega hagi osaliselt ning tunnistas M. M pärijateks testamendi järgi kinnisasja osas hageja 2/9 ning I. K (otsuses ekslikult märgitud I. M) 1/18 ja R. M 2/9 mõttelises osas. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ka T. M vastuhagi rahuldamise osas ja jättis tema vastuhagi rahuldamata. Apellatsioonikohus muutis samuti maakohtu otsust I. K ja R. M vastuhagi rahuldamise osas ning määras kinnisasjal asuvate hoonete kasutuskorra järgmiselt: hageja kasutusse jäävad veranda, toad nr 4, 5 ja 6, sahver, laut ja sara; kostjate I. K ja R. M ühiskasutusse jäävad pööningukorruse ruumid (kaks tuba ja esik); hageja ning kostjate I. K ja R. M ühiskasutusse jäävad köök, esik, kuur ja tualett. Kohtukulud jättis ringkonnakohus poolte endi kanda. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et tegemist on pärandi vastuvõtmise pöördumatuse juhtumiga ja et hageja on pärandi koos teiste pärijatega seadusjärgse pärijana 23. aprillil 2002. a vastu võtnud. Pärija loetakse PärS § 117 lg 3 kohaselt pärandi vastuvõtnuks, kui ta ei ole esitanud pärandi vastuvõtmise avaldust ega avaldust pärandist loobumise kohta, kuid on asunud pärandvara või selle osa PärS §-s 118 sätestatud tähtajal valdama, kasutama või käsutama. Hageja elas majas enne M. M surma ning jätkas hoonete ja ruumide valdamist pärast tema surma. Pärijad, kes esitasid hiljem ka pärimisavalduse, olid juba pärandi vastu võtnud. Pärimisavaldusest ei nähtu, et avalduse esitajad on avalduse esitamisel silmas pidanud vaid seadusjärgset pärimist. Avalduses on viide nii testamendile kui ka teistele seadusjärgsetele pärijatele. Pärimisõiguse tunnistuse väljaandmine ei välista testamendijärgsest pärimisest tuleneva vaidluse sisulist lahendamist. M. M testamendist on üheselt arusaadav pärijate ring ning asjad, mida ta on soovinud pärandada (maa ja hooned). Testamendi tegemise ajal oli tegemist vallasasjast hoonetega (1/2 mõttelist osa) ja M. M oli esitanud avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Puuduvad tõendid, et M. M oleks testamendi tegemise ajal olnud maad omandiõiguse alusel. Pärimisavalduses on märgitud pärandvarana 1/2 mõttelist osa hoonetena ja õigusvastaselt võõrandatud vara nõudeõigus. Lohusuu Vallavalitsuse
18.oktoobri 2002. a korralduse kohaselt olid endise kinnistu Xxxxx-x maa tagastamise osas õigustatud subjektideks tunnistatud L. V ja M. M (kumbki 1/2 mõttelises osas). M. M osas on tagastamine toimunud tema lastele (hagejale ja kostjatele) vastavalt seadusjärgsele pärimisõiguse tunnistusele. Tagastatud maa muutus pärandvara osaks ja kinnisasja on võimalik jagada pärandvarana. Järelikult on testaatori tahe suunatud hoonete ja sellega seotud maa pärandamiseks kolmele pärijale - hagejale, I. K ja R. M. Kinnisasja 1/2 mõttelist osa tuleb jagada M. M testamendis nimetatud pärijate vahel. Osade kindlaksmääramisel tõlgendas kohus testaatori tahet, mis oli suunatud suuremas osas pärandi jätmisele R. M ja hagejale ning väiksemas osas I. K. Sellest lähtuvalt tunnistas kohus M. M testamendijärgseteks pärijateks kinnisasja suhtes hageja 4/18 mõttelises osas, R. M 4/18 mõttelises osas ja I. K 1/18 mõttelises osas. T. M ei ole testamendis nimetatud, seega ei kuulu tema pärijate ringi. Elamu kasutuskorra kindlaksmääramisel jättis kohus T. M hagi rahuldamata, kuna tema ei ole pärinud testamendi järgi. Omandiõiguse suurus ei ole kasutuskorra määramisel ainumäärav. Arvestada tuleb ka kaasomanike õiglasi huve kaasomandi kasutamisel ning lähtuda tuleb ka hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest. Kasutuskorra kindlaksmääramisel tuleb arvestada asjaolu, et hageja elab ja kasutab hooneid alaliselt ning sellega on seotud tema elukorraldus ja majapidamine. R. M ja I. K alaliselt hooneid ei kasuta ja omavad elukohti mujal. Hageja tõendid ruumide remondi kohta puudutavad perioodi enne pärandaja surma ja kohus ei arvestanud neid kasutuskorra kindlaksmääramisel. Maa kasutuskorra kohta ei ole nõudeid esitatud.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Kostjad I. K ja R. M esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palusid ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. Kaebuse kohaselt esitasid hageja ja kostjad koos pärimisavalduse, nõustusid seadusjärgse pärimisega ja võtsid vastu seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse. Sellega võtsid nad pärandi pärimisõiguse tunnistuse kohaselt vastu ja see toiming on pöördumatu. Hageja ei ole pärandi vastuvõtmist PärS § 122 lg 1 alusel vaidlustanud. 1. oktoobril 1992. a ei olnud M. M võimalik maad pärandada, kuna see ei olnud pärandaja omandis. Samuti ei saanud ega saa pärandada eraldi ruume, tube ega abihooneid. Vastavalt PärS § 27 lg-le 4 pidanuks kohus lugema testamendis olnud korralduse olematuks, kuna see on arusaamatu. Testamendiga määrati kindlaks kinnisasja kasutuskord, mida näitab ka testamendi viimane korraldus, et köök jääb hageja ja I. K ühiskasutusse. Põhjendamatu on ka I. K tunnistamine pärijaks ainult 1/18 mõttelises osas, kuna M. M jättis temale kõige suurem toa ja A. M mõtteline osa peaks selle võrra vähenema. Ringkonnakohtu määratud elamu kasutuskord oli põhjendamatu ja ei arvestanud tegelikku olukorda. Hageja ei pea loomi ja maa on söötis. R. M kavatseb elamusse elama asuda ja laudas kanu kasvatama hakata. I. K soovib oma ainukasutusse tuba nr 6, mille ema talle jättis. Ka testamendijärgse pärimise korral oleks põhjendatud R. M ainukasutusse jätta pööningukorruse ruumid (ta on seal remonti teinud
ja kavatseb sinna elama asuda), I. K ainukasutusse jätta tuba nr 6 ning R. M ja A. M ühiskasutusse jätta laut.
10.Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Hageja võttis pärandi vastu PärS § 117 lg 3 järgi teadmises, et pärimine toimub testamendi järgi. Pärand võeti vastu enne pärandvara suhtes avalduse esitamist. Ka oli pärimisavalduses viide testamendile. Seadusjärgse pärimisõiguse kohta tunnistuse väljaandmine notari poolt ei võta testamendi järgi pärima õigustatud isikult õigust kaitsta oma õigusi kohtu korras. Pooled ei vaidle M. M testamendi kehtivuse üle. Pärijate ring on testamendis üheselt määratud nagu ka pärandvara, milleks on maad ja hooned. Kuna maad pärandajale ei kuulunud, tähendab see tagastatavaid maid. Testament ei ole arusaamatu. Hoonete kasutuskord on määratud õiglaselt, arvestades asjaolusid.
11.Kostja T. M teatas, et nõustub I. K ja R. M avalduses esitatud väidetega.
12.Riigikohtu 7. novembri 2005. a istungil jäid pooled kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. Hageja taotles kassaatoritelt BELLUM ÕIGUSABI OÜ-le tasutud 1062 krooni ning sõidukulude 214 krooni väljamõistmist. Kostjate I. K ja R. M esindaja taotles hagejalt kostjate kasuks 1500 krooni advokaaditasu väljamõistmist.
13.Asja läbivaatamisel kolleegiumi kolmeliikmelises koosseisus tekkisid põhimõttelist laadi eriarvamused AÕS § 65 lg 1 ja asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 10 lg-te 1 ja 5 tõlgendamisel ning asi anti 25. novembri 2005. a määrusega läbivaatamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.
14.Riigikohtu 9. jaanuari 2006. a istungil jäid pooled kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. Hageja esitas kohtule oma sõidukulude tõendamiseks sõidupileti summas 55 krooni.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
15.Kolleegiumi arvates tuleb ringkonnakohtu ja linnakohtu otsused vastuhagi osas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg-te 4 ja 5 alusel kaebuse põhjendustest sõltumata tühistada. Põhihagi osas tuleb ringkonnakohtu ja linnakohtu otsused tühistada TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata tervikuna uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtusse.
16.Kolleegium käsitleb esmalt hagi- ja vastuhaginõuete õiguslikku kvalifikatsiooni, tuvastatud asjaolusid ja muid menetluslikke probleeme (I). Seejärel analüüsib kolleegium tsiviilkohtumenetluses kinnistusraamatu kande aluseks oleva haldusakti hindamise küsimust (II) ning asja lahendamise võimalusi (III). I.
17.Esmalt käsitleb kolleegium T. M protsessuaalset seisundit menetluses. Hageja esitas hagi ka tema vastu ning T. M esitas hageja vastu vastuhagi. Samuti vaidles T. M koos teiste kostjatega vastu hageja apellatsioonkaebusele. Erinevalt teistest kostjatest ei ole T. M aga esitanud Riigikohtule kassatsioonkaebust ringkonnakohtu otsuse peale, kuid on Riigikohtule teatanud, et nõustub kaaskostjate esitatud väidetega. Kuna ringkonnakohus leidis, et T. M ei ole kinnisasja omanik, ning jättis rahuldamata tema vastuhagi kasutuskorra määramiseks, tuleb lahendada küsimus, kas
kassatsioonimenetluses saab hinnata ka hageja nõuet T. M vastu ja T. M vastunõuet. Kolleegiumi arvates saab T. M lugeda TsMS § 680 lg 2 kolmanda lause järgi Riigikohtu menetluses kassaatoriks. Kinnistusraamatu järgi on T. M sarnaselt teiste kostjatega üheks kinnisasja kaasomanikuks ning kaasomandi osade jaotuse ebaõigsuse tuvastamise ja kaasomandi kasutuskorra kindlaksmääramise nõuet ei saa ka teiste kostjate suhtes lahendada T. M. Kaasomanikud osalevad kaasomandit puudutavas kohtumenetluses TsMS § 207 lg 3 järgi reeglina ühiselt.
18.Hageja taotles kohtult kinnisasja kaasomandi mõtteliste osade ümberjagamist. Hagi aluseks olevate asjaolude järgi on kinnistusraamatu kanded ebaõiged, kuna kinnisasja omandiõigus tulnuks jaotada testamendi alusel ning kinnistusraamatu kanded sellele ei vasta. Samuti on hageja arvates ebaõige M. M pärandi kohta välja antud pärimisõiguse tunnistus.
19.Kohtud on tuvastanud järgmised asja lahendamiseks olulised asjaolud:
1.oktoobril 1992. a tegi M. M testamendi, kus olid pärijatena nimetatud hageja ning kostjad I. K ja
R. M;
26.septembri 1995. a tunnistati maa tagastamise nõudeõiguse õigustatud subjektideks võrdsetes mõttelistes osades L. V ja M. M; M. M suri xx. xxxxxx xxxx. a;
23.aprillil 2002. a väljastati pärimisõiguse tunnistus, mille järgi on M. M pärijateks kinnisasja tagastamise nõudeõiguse pooles mõttelises osas hageja ja kostjad võrdsetes mõttelistes osades;
18.oktoobril 2002. a andis Lohusuu Vallavalitsus korralduse kinnisasja tagastamise kohta 1/2 mõttelises osas L. V ning 1/8 mõttelises osas hagejale ja igale kostjale; kinnistusraamatusse kanti kinnisasja omanikuna L. V 4/8 mõttelises osas ning hageja ja kostjad igaüks 1/8 mõttelises osas; hageja elas kinnisasjal olevas elamus enne M. M surma ja jätkab hoonete valdamist ning kostjad seal ei ela; pooled ei ole kaasomandi kasutamises saavutanud kokkulepet ega vastu võtnud enamuse otsust kasutuskorra kohta.
20.Sisuliselt palub hageja kolleegiumi arvates tuvastada, et kinnisasja omandiõiguse kohta kinnistusraamatusse tehtud kanded on ebaõiged, s.t ei vasta tegelikule õiguslikule olukorrale. Seega on tegemist AÕS § 65 lg 1 järgse hagiga kinnistusraamatu kande parandamiseks, milleks peab olema kõigi isikute nõusolek, keda kande parandamine puudutab. Nõusolekut saab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku § 184 järgi asendada kohtuotsusega. Seega saab kvalifitseerida haginõuet hageja taotlusena kohustada kostjaid andma nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks. Kohtuotsus saab asendada kostjate kui puudutatud isikute nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks.
21.Alama astme kohtud ei ole hageja nõuet sisuliselt kvalifitseerinudki. Ringkonnakohtu otsusest, ei nähtu, millisele seaduse sättele ringkonnakohus hagi rahuldamisel tugines ning milliseks nõudeks ta hageja nõuet pidas. Kvalifikatsiooni ei nähtu ka maakohtu otsusest hagi rahuldamata jätmise kohta. Nõuet õiguslikult kvalifitseerimata ei ole aga võimalik hinnata selle rahuldamise eeldusi ega teha
arusaadavat ja kontrollitavat lahendit. Kui kohtutele jäi ebaselgeks, mida hageja taotleb, tulnuks talle teha ettepanek oma nõuet täpsustada. Analüüsitud on küll seda, kuidas pidanuks M. M pärandvara poolte vahel jaotuma, kuid käsitlemata on jäetud, millisel õiguslikul alusel saab kohus kinnisasja mõttelised osad "ringi jagada" (ringkonnakohtu otsuse lk 6). Kolleegiumi arvates on ringkonnakohtu otsus seega olulises osas põhjendamata ja vastuolus enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 330 lgga 4.
22.Hageja nõude korrektselt kvalifitseerimata jätmise tõttu on ebatäpne ka ringkonnakohtu otsuse resolutsioon. Hagi formaalselt rahuldades ei ole ringkonnakohus seda sisuliselt siiski teinud. Hageja soovis kinnisasja kohta kinnistusraamatusse tehtud omanikukande muutmist, kuid ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni järgi on hageja, I. K (otsuses ekslikult märgitud I. M) ja R. M üksnes tunnustatud M. M pärijateks testamendi järgi kinnisasja mõtteliste osade suhtes. Kolleegiumi arvates ei saa selline otsus olla kinnistusraamatu kande parandamise aluseks, kuna sellega ei ole asendatud kostjate nõusolekut kinnistusraamatu parandamiseks (vt otsuse p 20). Seega ei saavutaks hageja selle otsusega taotletud eesmärki kinnistusraamatu kannete muutmiseks. Selline resolutsioon hagi rahuldamise osas ei ole üheselt arusaadav ega täidetav ning on vastuolus otsuse põhjendavas osas leituga (ringkonnakohtu otsuse lk 6) (vt ka Riigikohtu 1. septembri 2004. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-90-04 (RT III 2004, 23, 251) ja 7. novembri 2005. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-100-05 (RT III 2005, 39, 382)). Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on põhjendustega vastuolus ka mõtteliste osade suuruse osas. Otsuse resolutsiooni järgi peaks hagejale jääma kinnisasjast 2/9 ning I. K (resolutsioonis märgitud ekslikult I. M) 1/18 ja R. M 2/9 suurune mõtteline osa. Otsuse põhjenduste järgi (ringkonnakohtu otsuse lk 6) peaks hagejale jääma aga 4/18, R. M 4/18 ja I. K 1/18 suurune mõtteline osa. Sellist erinevust ei õigusta ka asjaolu, et protsentuaalselt mõtteliste osade suurus kattub. Kinnistusraamatu kanne kaasomanike kohta murdude järgi peab võimaluse korral põhinema ühisel nimetajal, et kõigi osasid oleks võimalik võrrelda. Kui ringkonnakohtu otsuse alusel tuleks teha kanne kinnistusraamatusse, jääks L. V mõtteliseks osaks 4/8 (vt ka otsuse p 25), hageja ja R. M mõtteliseks osaks 2/9 ning I. K mõtteliseks osaks 1/18. See tekitaks aga kinnistusraamatus vähemalt segadust. Sellise olukorra vältimiseks peaks otsuse resolutsioon kajastama kostjate kaasomandi osi võimalikult ühesugusel alusel.
23.Ringkonnakohus ei ole otsuses märkinud ka õigusnorme, millest lähtudes ta muutis vastuhagis taotletud ja maakohtus kindlaks määratud kinnisasjal oleva elamu kasutuskorda. Linnakohus on seda nõuet käsitlenud AÕS § 72 lg 5 alusel. Kolleegium nõustub, et AÕS § 72 lg 5 annab kaasomanikele õiguse nõuda kohtult kaasomandis oleva asja kasutuskorra reguleerimist, kui kasutuskorras ei ole saavutatud kokkulepet või võetud vastu enamuse otsust AÕS § 72 lg 1 järgi.
24.Kostjad on kinnisasja kasutuskorra määramise nõude esitanud vastuhagina. Kinnisasja kaasomanikel on õigus nõuda kaasomandi kasutuskorra kindlaksmääramist sõltumata sellest, kas nendevahelist kaasomandi mõtteliste osade jaotust muudetakse. Seega tuleb vastuhagi lahendada ja kaasomandi kasutuskord määrata sõltumata sellest, kas põhihagi rahuldatakse. Üksnes T. M nõude
osas oleks vastuhagi rahuldamine välistatud, kui ta langeks kaasomanike ringist välja.
25.Nii hagi kui asja materjalide juures oleva kinnistusraamatu väljavõtte järgi (ringkonnakohtu tl 22) on kinnisasja omanikena kinnistusraamatusse kantud L. V 4/8 mõttelise osa omanikuna ning hageja ja kostjad igaüks 1/8 mõttelise osa omanikuna. Kuna asjas tehtav lahend põhihagi kohta saab asendada üksnes kostjate nõusolekut kinnistusraamatu kannete muutmiseks, ei saa lahendi resolutsioon olla sellest kaugemale ulatuv, s.t hõlmata ka L. V nõusolekut kannete muutmiseks, sest ta ei ole menetlusse kaasatud. Kuna hageja ei taotle L. V kuuluva kaasomandi osa (4/8 ehk 1/2) muutmist, ei ole L. V puudutatud isikuks kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg 2 p 2 järgi ega pea olema esitatud hagi järgi kostjaks.
26.Oluliselt erinev on aga L. V menetluslik staatus vastuhagi suhtes. Ta on kinnisasja suurim kaasomanik, kuid kohus on lahendanud kinnisasja kasutuskorra kindlaksmääramise temata ning tema seisukohta kasutuskorra suhtes ei nähtu ka asja materjalidest. Ringkonnakohus on L. V olemasolu küll teadvustanud, kuid leidnud, et "vaidlus puudutab hoonete ja ruumide kasutuskorda, mille osas oli kaasomanikuks M.M (s.o. 1/2 osa), ega ole seotud L.V, kellele kuulub samuti kaasomandist 1/2 osas, kasutuses olevaid (peaks olema ilmselt "olevate") ruumide ega hoonetega" (ringkonnakohtu otsuse lk 7). Kohus on ilmselt lähtunud sellest, nagu jaguneks kaasomandis olev kinnisasi reaalosadeks, millest osa kuulub ühele kaasomanikule ja teine osa teistele. See ei ole aga kooskõlas kaasomandi õigusliku olemusega. Kaasomand on TsÜS § 56 ning AÕS § 70 lg-te 1 ja 3 järgi ühine õigus asjale ning see ulatub kogu kinnisasjale (vt ka nt Riigikohtu 10. septembri 2003. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-90-03 (RT III 2003, 26, 268) ja 19. veebruari 2004. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-12-04 (RT III 2004, 7, 79)). Isegi kui kinnisasjal on mitu hoonet ja isegi kui need enne kinnistamist kuulusid erinevatele isikutele, kuuluvad need kinnisasja oluliste osadena (TsÜS § 54 lg 1) kõigile kaasomanikele. Seega ei ole kohtul võimalik määrata kinnisasja kaasomanike kasutuskorda, ilma et menetlusse oleks kaasatud suurim kaasomanik, kelle õigusi määramine otseselt puudutab. Kasutuskorda ei ole võimalik määrata selliselt, et see L. V ei puudutaks, isegi kui arvestada, et lahend tema suhtes enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 242 järgi ei kehtiks (vt ka kehtiva TsMS § 614 ja kinnisasja juurdepääsuõiguse andmise üle toimunud vaidluses tehtud Riigikohtu 27. septembri 2005. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-185-05 (RT III 2005, 30, 304)).
27.Kuna kohtud on vastuhagi lahendamisel L. V asja lahendamisse kaasamata eksinud oluliselt enne
1.jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 77 vastu, tuleb nii maakohtu kui ringkonnakohtu otsused kehtiva TsMS § 692 lg-te 4 ja 5 alusel vastuhagi osas tühistada ja saata asi uueks lahendamiseks maakohtusse. Asja lahendamist ei mõjuta see, et kehtivas tsiviilkohtumenetluse seadustikus ei ole kohtule kostjate kaasamise kohustust pandud. Kohus saab asja uuel lahendamisel teha kostjatele kui vastuhagejatele ettepaneku, et nad taotleks TsMS § 208 lg 2 järgi kostja kaasamist vastuhagi menetlusse. Kui kostjad seda ei tee, on kohtul kolleegiumi arvates õigus vastuhagi rahuldamata jätta, kuna asja ei saa lahendada selliselt, et lahend ei mõjutaks L. V õigusi, või jätta vastuhagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p-st 2 juhindudes, sest hagiga taotletud eesmärki ei ole võimalik saavutada. Kuigi TsMS § 613 lg 2 järgi lahendatakse kinnisasja, millel asub elamu, kaasomanike
kasutuskorra vaidlused üldjuhul hagita menetluses, ei ole nende lahendamine TsMS § 613 lg 4 järgi keelatud ka hagimenetluses. Ka ei ole hagita asja, mille esemeks on sisuliselt vaidlus poolte vahel, lahendamine hagimenetluses selline protsessiõiguse normi rikkumine, mis võiks üldjuhul olla aluseks otsuse tühistamisele (vt ka Riigikohtu 16. aprilli 2003. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-31-03 (RT III 2003, 14, 139) ja 2. novembri 2005. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-105-05 (RT III 2005, 38, 371)). Vastuhagi lahendamist ei takista see, et L. V ei osale menetlusosalisena põhihagi menetluses. II.
28.Hageja nõude eeldusena tuleb tuvastada, et kinnistusraamatu kanne kinnisasja omanike kohta on ebaõige (vt otsuse p 20) ning et kostjad on kohustatud andma nõusoleku kinnistusraamatu parandamiseks.
29.Hageja arvates seisneb kinnistusraamatu kande ebaõigsus selles, et see ei vasta M. M testamendile. Kinnisasja kohta käiva kinnistusregistri ossa tehtud kinnisasja omaniku kande alusena on kinnistusraamatus märgitud Lohusuu Vallavalitsuse 25. veebruari 2003. a kinnistamisavaldus. Hagist ja asja materjalidest nähtuvalt on kinnistusregistri osa avamise aluseks olnud lisaks Lohusuu Vallavalitsuse 18. oktoobri 2002. a korraldus nr 304-k, mille alusel tagastati kinnisasi 1/2 mõttelises osas L. V ning 1/8 mõttelises osas nii hagejale kui ka igale kostjale. Kuna kinnisasja kinnistusraamatusse kandmise ja omanikukannete aluseks ei ole testament ega kinnisasja pärimine, vaid maa tagastamise korraldus ning kinnistamisavaldus, on hageja seega tegelikult vaidlustanud ka need. Ta palub kolleegiumi arvates sisuliselt tuvastada, et korralduse andmisel ja kinnistamisavalduse esitamisel lähtuti ebaõige sisuga pärimistunnistusest.
30.Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 10 lg 1 järgi kantakse maareformi käigus tagastatud maa kinnistusraamatusse (kinnistusregistri osa avatakse) valla- või linnavalitsuse esitatud kirjaliku kinnistamisavalduse, valla- või linnavalitsuse korralduse ja maakatastri andmete alusel. Sama paragrahvi 5. lõike järgi võib maa tagastamise aluseks olnud korralduse tühistamisel, kui kinnistusraamat muutub seetõttu ebaõigeks, isik, kelle õigusi ebaõige kandega rikuti, nõuda puudutatud isikult nõusolekut kande parandamiseks ning nõude rahuldamisel kantakse kinnistusraamatusse omanikuna riik. Praegusel juhul ei ole tuvastatud, et maa tagastamise aluseks olev korraldus oleks tühistatud või et ei kehtiks vallavalitsuse avaldus kinnistusregistri osa avamiseks.
31.Riigikohus on oma 27. märtsi 2002. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-37-02 (RT III 2002, 11, 118) leidnud, et hageja nõue kinnistusraamatu kande muutmiseks tuleb jätta rahuldamata, kui vaidlustatud ei ole kinnistusraamatu kande aluseks olevat haldusakti (antud juhul vallavalitsuse korraldust maa erastamiseks), kuna kande õiguslik alus ei ole ära langenud. Kinnistusraamatu kande parandamise selle ebaõigsuse tõttu on Riigikohus maa esmakinnistamise korral sidunud maa tagastamise korralduse seadusevastaseks tunnistamisega oma 2. oktoobri 2000. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-9700 (RT III 2000, 22, 244) ja 14. aprilli 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-26-03 (RT III 2003, 14, 137). Riigikohtu 21. märtsi 2005. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-16-05 (RT III 2005, 11, 110) on samuti leitud, et maa tagastamise ja erastamise üldistel juhtudel tuleb kinnistusraamatusse kantud
kinnistu omandiõiguse vaidlustamiseks esmalt vaidlustada ettenähtud korras kinnistamise aluseks olnud maa tagastamise või erastamise haldusakt või erastamisleping. Riigikohtu 13. mai 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-51-03 (RT III 2003, 19, 179) on aga leitud, et isik, kes leiab, et maa erastamisega teisele isikule on rikutud tema õigusi, saab pärast kinnistusregistri osa avamist vaidlustada maa erastamise aluseks oleva otsuse ja selle tühistamise korral nõuda vastavalt AÕSRS § 15 lg-le 5 ebaõige kinnistusraamatu kande parandamist. Eelneva põhjal on Riigikohtu senise praktika järgi leitud, et kinnistusraamatu esmakannete, mille aluseks on haldusakt, vaidlustamiseks tuleb esmalt vaidlustada seaduses sätestatud korras (s.t halduskohtumenetluses) vastav haldusakt.
32.Siiski on üldpõhimõttest tehtud Riigikohtu praktikas ka erandeid. Nii leidis Riigikohus viidatud otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-16-05, et korteriomandi esmakinnistamisel saab kinnistusraamatu parandamise vaidluse lahendada ka vallasjaks olnud korteri omandiõiguse üle toimuvas vaidluses. Samuti on Riigikohus oma 8. aprilli 2005. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-13-05 (RT III 2005, 14, 137) leidnud, et tagastatud maa esmakinnistamisel saab omanikukannet vaidlustada ka eelnevalt maa tagastamise aluseks olevat haldusakti vaidlustamata, kuna maa tagastamine ja kinnistamine maareformi käigus on sisuliselt maa tagastamise nõudeõiguse realiseerumine.
33.Kolleegium jääb seisukoha juurde, et üldjuhul saab haldusakti alusel tehtud kinnistusraamatu kannet vaidlustada üksnes siis, kui eelnevalt on vaidlustatud (ja õigusvastaseks tunnistatud või muudetud) kande aluseks olev haldusakt. Erandina on kolleegiumi arvates võimalik kinnistusraamatu kannet vaidlustada eelnevalt haldusakti vaidlustamata juhul, kui sisuliselt vaidlustatakse haldusakti andmise aluseks olevaid eraõiguslikke asjaolusid või suhteid. Selliseks juhtumiks on ka maa tagastamise nõudeõiguse pärimine enne maa tagastamist. Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 342 järgi tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastada nõudeõiguse pärinud isikutele ning selleks tuleb valla- või linnavalitsusele esitada notari väljastatud pärimisõiguse tunnistus või selle notariaalselt tõestatud ärakiri. Sellest lähtuvalt juhindutakse vara tagastamisel pärimisõiguse tunnistusest, kus pärimissuhted on väljendatud. Kui vara tagastamise korraldust vaidlustatakse põhjusel, et pärimisõiguse tunnistus oli väljastatud ebaõigetele isikutele või seal kajastati pärimissuhteid ebaõigesti, tuleb sisuliselt tuvastada tegelik pärimisõiguslik olukord. See on aga oma olemuselt tsiviilõiguslik küsimus, s.t kogu küsimus on põhiosas tsiviilõiguslik.
34.Käesolevas vaidluses on hageja kinnistusraamatu kande aluseks oleva maa tagastamise korralduse ebaõigsust näinud selles, et seal ei ole maa tagastamiseks õigustatud isikutena märgitud need isikud, kellel oli õigus maa tagastamise nõudeõigus pärida (T. M osas), ning et pärijatevaheliste pärandiosade suurused on korralduses väljendatud ebaõigesti. Maa tagastamise korraldus kui haldusakt on suunatud omandireformiga seonduvate eraõiguslike tagajärgede esilekustumisele, s.t on aluseks kinnistusraamatu kandele. Riigikohus leidis oma 10. märtsi 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-17-03 (RT III 2003, 7, 80), et kohus on tsiviilkohtumenetluses pädev tuvastama, kas haldusakt kehtib ja kas see on õiguspärane, kui sellest sõltub mõne tsiviilasja lahendamine, kuigi kehtivat haldusakti ei saa
tsiviilkohtumenetluses tunnistada kehtetuks. Sama on leitud Riigikohtu 13. detsembri 2004. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-141-04 (RT III 2005, 1,7). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde. Kohus võib asja uuel lahendamisel leida, et haldusakti andmise järgselt ilmnenud asjaoludest lähtuvalt olid akti andmise aluseks olevad asjaolud tuvastatud ekslikult, akt on formaalselt kehtiv ning akti kohaldamine loob formaalsed takistused kinnistusraamatu kande muutmiseks, samuti võib olla möödunud haldusakti halduskohtumenetluses vaidlustamise tähtaeg. Sellises olukorras leiab kolleegium, et kohus saab kinnistusraamatu kande õigsust hinnates hinnata ka kande aluseks oleva haldusakti kehtivust ja õiguspärasust. Kui kohus käesolevas asjas tuvastab, et haldusakti andmise aluseks olevad asjaolud on tuvastatud ekslikult, peab kolleegium võimalikuks, et kohus oma otsusega kohustab kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna kantud isikuid andma tahteavalduse kande muutmiseks, sõltumata vastava haldusakti formaalsest kehtivusest. Kui kohus leiab asja uuel lahendamisel, et kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse kantud isikud ei ole maa tagastamise nõudeõiguse pärijad või kui kinnistusraamatusse kantud mõtteliste osade suurus ei vasta nende pärandiosade suurusele, saab ta kohtuotsusega asendada kostjate nõusolekud kinnistusraamatu kande vastavaks muutmiseks. III.
35.Rahuldamaks hageja nõude kostjate nõusoleku andmiseks kinnistusraamatu kande parandamiseks, peab kohus tuvastama, kas kostjad on kohustatud sellist nõusolekut andma. Selle eeldusena tuleb tuvastada, kas kinnistusraamatu kanne kinnisasja omanike kohta on ebaõige (vt ka otsuse p 20). Hageja arvates seisneb kinnistusraamatu kande ebaõigsus selles, et see ei vasta M. M testamendile. Kuna kohus saab tsiviilkohtumenetluses hinnata kinnistusraamatu kande aluseks olnud maa tagastamise korralduse ning kinnistamisavalduse kehtivust (vt otsuse p 34), tuleb hagi rahuldamiseks tuvastada, kas maa tagastamisel aluseks võetud pärimistunnistus M. M pärandi kohta on välja antud ebaõigesti ning kes ja millises ulatuses olid M. M elamu ja maa tagastamise nõudeõiguse pärijad.
36.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et asja lahendamisel on võimalik ja tuleb sisuliselt hinnata pärimistunnistuse kehtivust ja selle väljaandmise õigsust ning tuvastada, kes olid M. M pärijad ja kes on kinnisasja omanikud. Pärimisõiguse tunnistuse eraldi vaidlustamine ei ole vajalik. Pärimistunnistuse väljastab notar PärS § 1401 lg 1 järgi pärandi vastu võtnud pärijale või annakusaajale tema nõudel ning sama paragrahvi 2. lõike järgi peab isiku pärimisõigus ja selle ulatus olema pärimistunnistuse väljastamiseks piisavalt tõendatud. Pärimistunnistus vaid tõendab pärimisõigust, kuid ei ole selle aluseks. Pärimise aluseks on PärS § 9 lg 1 järgi seadus või testamendis või pärimislepingus väljendatud pärandaja viimne tahe. Pärandaja õigused ja kohustused lähevad pärijale PärS § 130 lg 1 järgi üle pärandi vastuvõtmisega. Pärandi vastuvõtmiseks tuleb PärS § 117 lg 1 järgi esitada avaldus notarile. Pärija loetakse pärandi vastuvõtnuks ka siis, kui ta asub pärandvara või selle osa valdama, ning kui ta ei ole esitanud avaldust pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks (PärS § 117 lg 3). Seega tõendab pärimisõiguse tunnistus üksnes pärimisõigust ning sellega luuakse avalikult usaldatava dokumendi näol eeldus
pärimisõiguse (ja seeläbi ka pärijate omandiõiguse) olemasolu kohta, mis on kohtus siiski ümberlükatav, kui see ei vasta tegelikkusele. Seega ei mõjuta pärimistunnistuse olemasolu või puudumine iseenesest pärimisõigust ega selle ulatust (vt ka Riigikohtu 21. veebruari 2003. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-12-03 (RT III 2003, 6, 67)). Kui kohus tuvastab pärimisõiguse olemasolu teistsuguses ulatuses, kui see on väljendatud pärimistunnistuses, asendab kohtuotsus pärimistunnistust.
37.Põhiline vaidlusalune küsimus on kassatsioonkaebuse järgi see, kas M. M vara päriti (pärandvara võeti vastu) testamendi või seaduse järgi. Vaidluse all ei ole, et M. M vara seadusjärgse pärimise korral oleks kostjatel võrdne õigus M. M varale, s.t puuduks alus kinnistusraamatu kande parandamiseks. Seega saab hagi rahuldada üksnes siis, kui pärimise aluseks on testament. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et pärimisõiguse hindamisel tuleb PärS § 9 lg 2 järgi lähtuda testamendist, s.t testamendi olemasolul pärandvara suhtes seadusjärgse pärimise sätteid ei kohaldata. Ei vaielda selle üle, et M. M oli teinud oma vara kohta testamendi, testament vastab vorminõuetele ja on kehtiv. Ringkonnakohus tuvastas, et pärimisavalduses, mille hageja ning kostjad R. M ja I. K esitasid notar Tiit Jusele, oli viide testamendile, mistõttu pidi selle olemasolu samale notarile seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse väljastamisel teada olema. Seega väljastas notar pärandvara kohta ebaõigesti seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse.
38.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga nii selles, et pärandvara koosseisu kuulunud 1/2 mõttelist osa elamust oli testamendis piisavalt selgelt fikseeritud, kui ka selles, et "talu maadena" pidas M. M silmas 1/2 maa tagastamise nõudeõigust. Ringkonnakohus on oma seisukohti piisavalt põhjendanud ega ole seejuures rikkunud protsessiõiguse norme ega kohaldanud vääralt PärS § 27 testamendi tõlgendamise kohta. Seega sai ja tuli testamendis nimetatud vara pärimisel testamendist lähtuda.
39.Ka nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et testamendis oli fikseeritud pärijate ring, kelleks olid hageja ning kostjad R. M ja I. K. T. M ei ole pärijana testamendis nimetatud. Kuna kogu vaidlusalune pärandvara oli määratud testamendis, ei olnud notaril õigust ka PärS § 10 lg 2 järgi anda välja pärimistunnistust seadusjärgse pärimise kohta.
40.Kolleegiumi arvates on ebaõige kassatsioonkaebuse väide, et seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse vastuvõtmisega kaotas hageja õiguse tugineda testamendijärgsele pärimisele. Kolleegiumi arvates tuleneb PärS § 115 lg-s 2 sätestatud pärandi vastuvõtmise pöördumatuse põhimõttest, et kord pärandi vastu võtnud isik ei saa sellest enam loobuda. Hageja ei ole aga soovinud pärandist loobuda. Ka oli pärimisavalduses viide testamendile. Asjakohane ei ole ka kostjate tuginemine PärS §-le 122, kuna see säte kohalduks esmajoones juhul, kui hageja võtnuks pärandi ekslikult seaduse järgi vastu, teadmata testamendi olemasolust.
41.Ringkonnakohus tõlgendas M. M testamenti hageja, R. M ja I. K pärandiosade kindlaksmääramiseks ning tunnustas sel alusel mõttelistes osades nende omandiõigust kinnisasjale. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et testamendis tehtud korraldustest maa ja elamu suhtes saab kinnisasja kaasomandi vaidluses lähtuda. Arvestades aga asjaolu, et M. M kuulus testamendi tegemise ajal 1/2 mõttelist osa hoonest ja maa tagastamise nõudeõigusest, on ilmne, et juba
testamendi tegemise ajal ei olnud võimalik neid pärandada testaatori määratud viisil reaalosadena, samuti lähtudes TsÜS § 50 lg-s 1 ning §-des 55 ja 56 väljendatud kinnisasja terviklikkuse põhimõttest, ei ole seda võimalik teha kinnisasja puhul. Lähtudes PärS § 37 lg-st 1, on testamendijärgne pärija isik, kellele testaator on testamendiga pärandanud kogu oma vara või mõttelise osa sellest. Kuigi pärijate ring ja pärandvara koosseis on testamendis väljendatud, ei ole tuvastatud asjaolude järgi testamendis antud pärandi jaotust mõttelistes osades pärijate vahel, mistõttu on ringkonnakohus määranud kaasomandi osad meelevaldselt. Kuna testamendis nimetatud vara pärimine reaalosades ei ole võimalik, ei saa M. M korraldusi lugeda ka annakuks PärS § 54 järgi. Sellest lähtuvalt tuleb asja uuel lahendamisel kaaluda PärS § 27 lg 4 ja § 38 lg 1 kohaldamist, mis annab aluse lugeda testamendis antud korraldused konkreetsete reaalosade suhtes olematuks ja lugeda testamendis nimetatud pärijate pärandiosad võrdseks.
42.Vastuhagi lahendamise esmase eeldusena tuleb fikseerida kinnisasja kaasomanike ring. Kohtul on kasutuskorra määramisel lai diskretsiooniõigus, lähtudes hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest ning arvestades muu hulgas kõigi kaasomanike ühiste huvidega, kaasomandi mõtteliste osade suurusega, senise kasutuskorraga, pooltevaheliste suhetega jm oluliste asjaoludega AÕS § 72 järgi. Pärijatevahelise kasutuskorra määramisel saab muude asjaolude hulgas arvestada ka pärandaja testamenti. Kolleegium märgib seejuures, et kaasomandi mõtteliste osade suurus ei ole kasutuskorra määramisel ainumääravaks asjaoluks. Poolte kokkulepe või erinevad asjaolud võivad õigustada sellest kõrvalekaldumist, kuid üht kaasomanikku ei või hea usu põhimõtte vastaselt teise arvel siiski rikastada ning kasutuskord võib arvesse tulla ka kaasomandis oleva asjaga seotud kulutuste kandmisel. Kasutuskorra määramist ei pea nõudma kogu kinnisasja suhtes, vaid piisab ka nt üksnes kinnisasjal oleva elamu kasutuskorra määramisest. Seejuures ei ole kohus kolleegiumi arvates seotud kasutuskorra kindlaksmääramisel hagis või vastuväidetes taotletud kasutusviisidega. Kolleegium märgib lisaks, et kuna asja materjalide järgi on poolte seisukohad kasutuskorra kohta erinevates kohtuastmetes muutunud, tuleks asja uuel lahendamisel selgitada välja nende lõplikud seisukohad. Samuti märgib kolleegium, et kinnisasja kasutuskorda määrava kohtulahendi resolutsioon peab TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi olema üheselt arusaadav ja reaalselt täidetav ka muu otsuse tekstita, vajadusel tuleb viidata konkreetsele plaanile või kaardile, millest lähtudes kasutuskord määratakse. Sarnaselt kinnisasjale juurdepääsuõigusega võib asjaolude muutmisel nõuda kohtult ka varem määratud kasutuskorra muutmist (vt nt viidatud Riigikohtu otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-85-05).
43.Lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3, lahendab kohus kohtukulude jaotuse ja Riigikohtule esitatud taotluste lahendamise asja uuel läbivaatamisel lähtuvalt enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikust. A Kull, Peeter Jerofejev, Indrek Koolmeister, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.