Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-78-05 Otsuse kuupäev Tartu, 20. juuni 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja T. Tampuu, liikmed P. Jerofejev ja L. Laarmaa Kohtuasi AS-i Tallinna Küte hagi sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla vastu 3 642 263 krooni 70 sendi saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 31. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/1670/04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS-i Tallinna Küte kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 30. mai 2005. a, kirjalik menetlus Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 31. detsembri 2004. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada AS-ile Tallinna Küte kassatsioonkaebuselt
27.jaanuaril 2005. a tasutud kautsjon, 13 614 (kolmteist tuhat kuussada neliteist) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AS Tallinna Küte esitas 16. veebruaril 2004. a Tallinna Linnakohtusse hagi sihtasutuse (SA) PõhjaEesti Regionaalhaigla vastu, milles palus kostjalt välja mõista soojusenergia müügilepingutest tuleneva võlgnevuse ja viivise kokku summs 3 642 263 krooni 70 senti. Kuna kostja tasus menetluse jooksul põhivõla, siis hageja vähendas nõutud summat ja palus kostjalt välja mõista kohustise täitmisega viivitamise eest 2 000 000 krooni viivist.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid munitsipaalettevõte (ME) Kommunaalsoojusvõrgud ja kostja õiguseellane Eesti Onkoloogiakeskus 5. oktoobril 1993. a soojusenergia müügilepingu. Lepingu alusel müüs hageja õiguseellane AS Tallinna Soojus Eesti Onkoloogiakeskusele soojusenergiat ja viimane kohustus tasuma selle eest esitatud arved 10 päeva jooksul. 16. oktoobril 1996. a sõlmisid AS Tallinna Soojus ja Eesti Onkoloogiakeskus soojusenergia müügilepingu, mille kohaselt kohustus viimane tasuma soojusenergia eest esitatud arved 14 päeva jooksul. Eesti Onkoloogiakeskus jättis lepingutejärgsed maksed kogusummas 1 642 263 krooni 70 senti tasumata. Kuna kostja tasus põhivõlgnevuse 20. aprillil 2004. a, loobus hageja põhivõla nõudest. 5. oktoobri 1993. a lepingu järgi on hagejal õigus nõuda viivist 0,5% tasumata summalt päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest.
16.oktoobri 1996. a lepingu järgi on hagejal õigus nõuda viivist 0,2% tasumata summalt päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest. Võla tasumisega viivitati 25. märtsist 1997. a 13. veebruarini 2004. a ja viivise summa on üle 6 000 000 krooni. Siiski palus hageja viivise kostjalt välja mõista osaliselt, s.o summas 2 000 000 krooni.
3.Kostja ei tunnistanud nõuet. Ta leidis vastuses hagiavaldusele, et hageja pole tõendanud oma nõudeõigust. Eesti Onkoloogiakeskus oli iseseisva õigusvõimeta riigi poolt hallatav asutus. Seetõttu on 16. oktoobri 1996. a leping ja selles sätestatud kokkulepe viivise tasumise kohta tühine. Ka
5.oktoobri 1993. a kokkulepe on tühine alates tsiviilseadustiku üldosa seaduse jõustumisest, sest alates 1. septembrist 1994. a ei olnud Eesti Onkoloogiakeskus enam õigusvõimeline. Lepingu
allkirjastas isik, kellel puudus selleks volitus. Kostja leidis, et juhul kui viivise kohaldamiseks oleks alus, tuleks nõutud viivise summat pidada ülemäära suureks ja seda tuleks vähendada.
4.Tallinna Linnakohtu 13. oktoobri 2004. a otsusega rahuldati hagi osaliselt ning kostjalt mõisteti hageja kasuks välja 1 600 000 krooni suurune viivis ja 130 000 krooni kohtukulu. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on AS Tallinna Küte põhivõla ja viivise nõudes kohane hageja ning SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla kohane kostja. Asjas on tõendatud, et ME Kommunaalsoojusvõrgud õigusjärglane on AS Tallinna Soojus ja hageja on viimase eriõigusjärglane
31.oktoobril 2001. a sõlmitud lepingu alusel. Selle lepinguga läksid hagejale üle kõik AS-i Tallinna Soojus õigused ja kohustused. Vabariigi Valitsuse 25. juuli 2001. a korraldusega asutati SA PõhjaEesti Regionaalhaigla teiste hulgas ka Eesti Onkoloogiakeskuse varade baasil ning talle läksid üle kõik Eesti Onkoloogiakeskuse kohustused, sh ka kohustus tasuda tarbitud teenuste eest. Tähtsust ei oma see, kas kostja õiguseellane oli lepingute sõlmimise ajal iseseisev juriidiline isik, sest kostja on Eesti Onkoloogiakeskuse vara puudutavates nõuetes tema õigusjärglane. Tõendatud pole, et Eesti Onkoloogiakeskuse esindajal ei olnud volitust lepinguid sõlmida. Pooltevahelised lepingud ei olnud tühised riigieelarve seaduse rikkumise tõttu. Tehing saab olla tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 lg 2 või tsiviilkoodeksi (TsK) § 51 lg 1 alusel vastavalt tühine või kehtetu vaid juhul, kui eriseaduses on selline õiguslik tagajärg seaduse nõuete järgimata jätmise tagajärjena ette nähtud. Kostja ei ole ka tõendanud, et tehingud oleks vastuolus seadusega, s.t et võetud kohustused ületaksid riigieelarvest Eesti Onkoloogiakeskusele eraldatud vahendeid. Kostja on menetluse käigus põhivõla nõude täitnud ning seega nõuet tunnistanud. Viivis on vahend lepingulise kohustuse õigeaegse täitmise tagamiseks, mille rakendamine sõltub üksnes kohustatud poole käitumisest. Kostja oleks arvete õigeaegse tasumisega saanud viivise tekkimist vältida. Seega ei saa viivise tasumise kohustust seada sõltuvusse hagejapoolse kahju tekkimisega. Viivise suurust tuleb vähendada seoses sellega, et kostja sai oma tegevusega mõjutada põhivõla tasumist alates SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla asutamisest.
5.Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kostja. Kostja palus tühistada linnakohtu otsuse osaliselt ja teha uue otsuse, millega jätta hageja viivise nõue summas 1 361 399 krooni 40 senti rahuldamata. Kostja leidis, et nõude aluseks olevad lepingud on tühised vastuolu tõttu seadusega ja seoses puudustega subjektides. Otsusest ei nähtu, millisel alusel ja millise perioodi eest viivise nõue rahuldati. Põhikohustuse täitmisest ei saa automaatselt eeldada lisakohustuse kehtivust. Kui kohus leiab, et kostja peab viivist maksma, siis on kohtul õigus vähendada nii seadusest kui ka lepingust tulenevat viivist. Kohus on eksinud kohtukulu väljamõistmisel. Rahuldades viivise nõude osaliselt, mõistis kohus kostjalt välja kogu tasutud riigilõivu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohtu 31. detsembri 2004. a otsusega muudeti linnakohtu otsust ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja viivis summas 238 600 krooni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei nõustunud ringkonnakohus kostja väitega, et 16. oktoobri 1996. a leping on tühine. Selle lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 66 lg 2 nägi ette seadusega
vastuolus oleva tehingu tühisuse, välja arvatud, kui seadust pole oluliselt rikutud. Seega pole õige linnakohtu otsuses toodud seisukoht, et tehingu tühisus või kehtetus seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu peab olema reguleeritud ka vastavas eriseaduses. Lepingus märgitud viivise maksmise tingimuse kehtimise seisukohalt ei ole oluline see, kas viivisearveid tegelikult esitati. Õige on linnakohtu seisukoht, et viivise tasumise kohustust ei saa seada sõltuvusse hagejale kahju tekkimisest. Küll aga sätestas TsK § 194 ja sätestab ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 162 võimaluse arvestada võlausaldajale lepingu rikkumisest tuleneva leppetrahvi väljamõistmisel võlausaldajale tekkinud kahju suurust. Linnakohus märkis otsuses põhjendamatult, et pooled ei vaidle viivise arvestuse ja suuruse üle. Esimese astme kohtus vaieldi viivise suuruse üle ja ka apellatsioonkaebuses vaidlustas kostja viivise suuruse. Põhjendatud on viivise vähendamine seoses sellega, et kostja sai oma tegevusega mõjutada põhivõla tasumist alates sihtasutuse asutamisest. Seda asjaolu ei ole hageja vaidlustanud. Viivise vähendamisel tuleb arvestada ka võla ülevõtmist kostja asutamisel ja sellest tulenevaid raskusi, viivise ebamõistlikku suurust võrreldes tähtajaks tasumata võla suurusega ning hagejal märgatava ja otseselt tuvastatava kahju puudumist. Lähtudes eeltoodust, on võimalik VÕS § 162 järgi vähendada viivist summani, millega on kostja apellatsioonkaebuses nõustunud, ja lugeda viivise mõistlikuks suuruseks 238 600 krooni.
7.Ringkonnakohus jättis kohtukulud kummagi poole enda kanda. Võttes arvesse kostja tasutud põhivõla suurust 1 642 263 krooni 70 senti ja väljamõistetavat viivise summat 238 600 krooni, tuleks kostjalt hageja kasuks välja mõista riigilõivu katteks 73 000 krooni. Samas tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista samuti 73 000 krooni kohtukulu, mis koosneb kostja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivust 58 000 krooni ja kostja kantud põhjendatud õigusabikulust 15 000 krooni.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta linnakohtu otsus muutmata.
9.Ringkonnakohus rikkus TsMS § 319 lg-t 1, kui muutis linnakohtu otsust ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivist vähem sellest summast, mille tasumisega kostja nõustus. Nimelt jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et kostja lähtus seaduses sätestatud viivise määrast ja seda alates varade üleandmisest 12. novembrist 2001. a. Võlaõigusseaduse §-de 113 ja 94 ning võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 14 järgi tuli seaduslikuks intressiks lugeda 14% võlasummalt aastas, mitte 7%, nagu arvestas kostja. Seega oleks tsiviilkoodeksi ja võlaõigusseaduse sätetest tuleneva viivise suuruseks kokku 446 155 krooni 76 senti, mitte aga 238 600 krooni 64 senti, nagu leidis ringkonnakohus.
10.Ringkonnakohus vähendas viivist põhjendamatult. Kohtuotsusest ei selgu, miks oli linnakohtu väljamõistetud viivis summas 1 600 000 krooni ebamõistlikult suur. Asjaolud (kostja asutamisel võla ületulekust tulenevad raskused, viivise ebamõistlik suurus ja hagejal otsese kahju puudumine), millele ringkonnakohus viivise vähendamisel tugines, pole tõendatud. Viivise vähendamist ei saa põhjendada asjaoluga, et võlg läks kostjale üle tema asutamisel, millest tulenesid raskused. Ka ei saa
viivise tasumise kohustusest vabastamist põhjendada asjaoluga, et riigieelarvest ei eraldatud kostjale piisavalt raha ning seetõttu polnud ta võla tekkimises süüdi. Samuti ei vasta ringkonakohtu otsus TsMS § 330 lg 4 nõuetele, sest kohus pole märkinud tõendeid, mis olid viivise vähendamise aluseks.
11.Ringkonnakohus eksis kohtukulude arvestamisel, mistõttu on hagejale tagastatud seaduses ettenähtust vähem riigilõivu 7 000 krooni. Ringkonnakohtu poolt hagejalt kostja kasuks arvestatud õigusabikulu 15 000 krooni ei ole põhjendatud.
12.Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et ringkonnakohus kohaldas õigesti materiaalõiguse norme ega rikkunud protsessiõiguse norme. Kostja taotles kohtult viivise vähendamist ning ringkonnakohus kohaldas asjas õigesti TsK § 194 ja VÕS § 162. Asjas on vaidlustamata asjaolu, et kostja sai oma tegevusega mõjutada põhivõla tasumist alates sihtasutuse asutamisest, s.o
12.novembrist 2001. a.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
14.Asjas on kindlaks tehtud, et kostja võlgnes hagejale poolte õiguseellaste vahel 5. oktoobril 1993. a ja 16. oktoobril 1996. a sõlmitud lepingute alusel soojusenergia eest kokku 1 642 263 krooni 70 senti. Hagiavalduse järgi tekkis võlgnevus tasumata lepingujärgsete maksete tõttu perioodil 1994. aastast kuni 1998. aasta alguseni. Hageja loobus menetluse käigus põhivõla nõudest, sest kostja tasus põhivõla 20. aprillil 2004. a. Linnakohus vähendas nõutud 2 000 000 krooni suurust viivist põhjusel, et kostja ei saanud võla tasumist mõjutada enne SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla asutamist, ja mõistis kostjalt välja viivise summas 1 600 000 krooni. Kostja linnakohtu otsust viivise 238 600 krooni 60 sendi väljamõistmise osas ei vaidlustanud. Ringkonnakohus vähendas omakorda viivist summani, mida kostja ei vaidlustanud, ja mõistis viivise välja summas 238 600 krooni. Seega vaidlevad pooled selle üle, kas kostja peab hagejale maksma kohustise täitmisega viitamise eest ka 1 361 399 krooni 40 senti viivist.
15.Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-dele 2 ja 11 ning § 12 lg-le 2 tuleb asja lahendamisel kohaldada tsiviilkoodeksi sätteid vaatamata sellele, et hageja arvestas viivist ka aja eest pärast 1. juulit 2002. a, sest leping soojusenergia tarnimiseks sõlmiti ja kostja võlg tekkis enne 1. juulit 2002. a.
16.Tsiviilkoodeksi § 191 järgi loetakse leppetrahviks (trahviks, viiviseks) seaduse või lepinguga kindlaksmääratud rahasummat, mille võlgnik on kohustatud tasuma kreeditorile kohustise täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. Seadus ei sätesta viivise suuruse kokkuleppele piiranguid. Siiski ei ole võlausaldaja õigused oma lepingujärgse leppetrahvi sissenõudmisel piiramatud. Kuni 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS §-s 108 sätestatud üldisest hea usu põhimõttest tuleneb võlausaldajale kohustus oma õigusi mitte kuritarvitada. Eeltoodut väljendab ka TsKS § 194 lg 1 järgne kohtu võimalus tasutavat leppetrahvi vähendada. Kostja on taotlenud viivise vähendamist. Seega on kohtul diskretsiooniõigus otsustada võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes
viivise alandamise üle.
17.Kui tasutav leppetrahv (trahv, viivis) on ülemäära suur võrreldes kreeditori kahjudega, on TsK § 194 lg 1 kohaselt kohtul õigus seda vähendada. Seejuures tuleb kohtul arvesse võtta võlgniku poolt kohustise täitmise ulatust, kohustisest osavõtvate isikute varalist olukorda ja ka igasugust muud tähelepanuväärivat kreeditori huvi. Seega tuleb viidatud sätte järgi viivise suurust võrrelda esmajoones kohustise rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahju suurusega ja hinnata selle proportsionaalsust. Sellist seisukohta on Riigikohus väljendanud ka mitmetes otsustes, näiteks
20.jaanuari 1998. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-1-98 (RT III 1998, 5, 44), samuti 1. novembri 1999. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-80-99 (RT III 1999, 29, 284) ja 29. märtsi 2001. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-15-01 (RT III 2001, 12, 130).
18.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et TsK § 194 sätestab võimaluse arvestada võlausaldajale lepingu rikkumisest tuleneva viivise väljamõistmisel võlausaldajale tekkinud kahju suurust. Ringkonnakohus põhjendas viivise vähendamist asjaoluga, et hagejale pole märgatavat ega otseselt tuvastatavat kahju tekkinud. Kolleegium märgib siiski, et kahju puudumine võib olla aluseks leppetrahvi vähendamisele, kui leppetrahvi väljanõudmine kokkulepitud ulatuses ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Kahju puudumine ei saa olla leppetrahvi alandamise aluseks siis, kui leppetrahvi sellises ulatuses õigustab leppetrahvi tagatisfunktsioon, s.t võlausaldaja huvi tagatud kohustuse täitmise vastu, mida aga ei pea mõõtma ainuüksi tekkinud varalise kahjuga.
19.Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et viivise vähendamist ei saa põhjendada asjaoluga, et võlg läks kostjale üle tema asutamisel ja sellest tulenesid raskused. Asjas ei ole vaidlustatud asjaolu, et Vabariigi Valitsuse 25. juuli 2001. a korraldusega asutati SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla teiste hulgas ka Eesti Onkoloogiakeskuse varade baasil ning sihtasutusele läksid üle kõik üleantava varaga seotud Eesti Onkoloogiakeskuse kohustused, seega ka kohustused tulenevalt vaidlusalustest soojusenergia müügilepingutest. Lepingutest tuleneva põhivõla üleminekuga läksid Eesti Onkoloogiakeskuse õigusjärglasele üle ka kõrvalnõuded (viivised). Kolleegiumi arvates ei ole mõistlikku põhjendust, mis annaks alust vähendada kostja kohustusi seetõttu, et ta on need omandanud Eesti Onkoloogiakeskuse õigusjärglasena. Lisaks ei ole ringkonnakohus põhjendanud, mida ta võla üleminekuga seotud raskuste all silmas peab ja kuidas need on viivise vähendamise aluseks.
20.Õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus pole põhjendanud, miks hageja nõutud viivis on ebamõistlikult suur võrreldes põhivõlaga. Kohtulahendist peavad nähtuma ja kontrollitavad olema kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Ka ei selgu kohtuotsusest, millise seaduse alusel ja mis perioodi eest viivis välja mõisteti. Seega rikkus ringkonnakohus TsMS § 330 lg-t 4, mille kohaselt otsuse põhjendavas osas märgitakse ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas.
21.Kolleegium leiab, et viivise vähendamise ulatust ei ole võimalik summaliselt täpselt piiritleda, kuna see sõltub paljuski konkreetsetest asjaoludest. Ringkonnakohus on viivist vähendanud 238 600 kroonini. Kostja on lugenud põhjendatuks vähendada viivist kuni TsK § 231 lg-s 1 ja VÕS § 94 lg-s 1
sätestatud ulatuseni (perioodi eest 12. november 2001. a kuni 20. aprill 2004. a). Viivise alandamist kuni seadusega tagatud ulatuseni võib sõltuvalt konkreetsetest asjaoludest pidada õigustatuks. Sellega kordab kolleegium Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 väljendatud seisukohta, mille kohaselt ei saa aga üldjuhul lugeda põhjendatuks rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivise vähendamist alla nõude seadusega tagatud ulatust (TsK § 231).
22.Kolleegium ei nõustu hagejaga selles, nagu oleks ringkonnakohus asunud seisukohale, et viivise tasumise kohustusest vabastamist saab põhjendada ka asjaoluga, et riigieelarvest ei eraldatud kostjale piisavalt raha ning seetõttu polnud ta võla tekkimises süüdi. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustest ei nähtu, et kohus oleks hageja nõutud viivist sellel põhjusel vähendanud.
23.Kolleegium ei nõustu hagejaga ka selles, et ringkonnakohus rikkus asja lahendamisel TsMS § 319 lg-t 1. Kuna kostja vaidlustas linnakohtu otsuse summas 1 361 399 krooni 40 senti, siis pole ringkonnakohus hagi piire ületanud.
24.Kolleegium osutab, et tsiviilkoodeksi sätete viivise vähendamise põhimõtteid ja tõendamiskoormist on Riigikohus põhjalikult analüüsinud 14. juuni 2005. a otsuses tsiviilasjas nr 32-1-66-05. Viidatud otsuses on õiguse ühetaolise kohaldamise huvides käsitletud ka viivisenõude vähendamise põhimõtteid võlaõigusseaduse järgi.
25.Kassaatorilt kohtukulude väljamõistmise osas peab ringkonnakohus võtma seisukoha tulenevalt apellatsioonkaebuse läbivaatamise tulemusest. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et õigusabikulu peab TsMS § 60 kohaselt olema vajalik ja põhjendatud. Kassaatori arvates olid kostja kulud õigusabile põhjendamatud, sest kostja põhjustas ise kohtuskäimise, samuti võinuks kostjat esindada tööle võetud jurist ning sellega oleks saanud kulusid õigusabile vähendada. Kolleegium sellise järeldusega ei nõustu. Tulenevalt TsMS § 83 lg-st 2 ning § 85 lg 1 p-st 1 võib juriidiline isik ajada kohtus asju seadusliku esindaja või lepingulise esindaja kaudu ning lepingujärgseks esindajaks kohtus võib muu hulgas olla advokaat. Asjaolu, et äriühing on palganud tööle juristi, ei võta temalt õigust kasutada asja ajamisel kohtus advokaadi abi. Kolleegiumile jääb arusaamatuks kassaatori väide, et õigusabikulude väljamõistmine on põhjendamatu ka seetõttu, et apellatsioonikohtu otsus ei ole tehtud apellatsioonkaebuses märgitud põhjendustel, vaid kohtu omaalgatuslikel motiividel. T. Tampuu, P. Jerofejev, L. Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.