Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-132-04 Otsuse kuupäev Tartu, 18. november 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja L. Laarmaa, liikmed P. Jerofejev ja V. Kõve Kohtuasi Nordicum Kindlustuse Eesti AS hagi ERGO Kindlustuse AS vastu 15 000 krooni tasumise kohustuse puudumise tunnustamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. mai 2004. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/723/04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik ERGO Kindlustuse AS kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 25. oktoober 2004. a Istungil osalenud isikud Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat A.-H. Raig ja kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat P. Varul. Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. mai 2004. a otsus ja saata asi samale apellatsiooni-kohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada AS-le Advokaadibüroo Paul Varul 22. juunil 2004. a ERGO Kindlustuse AS kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.24. oktoobril 2003. a esitas Nordicum Kindlustuse Eesti AS (toonase ärinimega Nordea Kindlustuse Eesti AS) Tallinna Linnakohtule hagi ERGO Kindlustuse AS vastu, milles palus tunnustada õigust jätta kostjale hüvitamata 7 500 krooni sõiduauto utiliseerimiskulusid ja tasumata 7 500 krooni viivist.
2.Hagiavalduse kohaselt toimus 3. septembril 2002. a liiklusõnnetus Harjumaal, milles osalesid Arne Rahumägi, kes juhtis talle kuuluvat sõidukit Ford Aerostar, ja Sirkku Aitolekti, kes juhtis AS-le Nordea Finance Estonia kuuluvat sõidukit Toyota Yaris. Liiklusõnnetuses sai kahjustada Toyota Yaris. AS Nordea Finance Estonia oli sõlminud oma auto suhtes kaskokindlustuse lepingu kostjaga. Liikluskahju põhjustanud A. Rahumägi tsiviilvastutus oli kindlustatud hageja juures. Kostja hüvitas kaskokindlustuslepingu alusel AS-le Nordea Finance Estonia tekitatud liikluskahju 94 254 krooni 24 senti. 12. novembril 2002. a edastas kostja selle kohta hagejale pretensiooni.
21.novembril 2002. a tasus hageja kostjale viimase poolt kannatanule väljamakstud liikluskahju hüvitamiseks 74 754 krooni 24 senti. 2. detsembril 2002. a esitas kostja hagejale täiendava pretensiooni, milles palus hüvitada Toyota Yarise jäänuki utiliseerimise kulu 7 500 krooni. Hageja keeldus selle hüvitamisest. Kostja esitas kindlustuse vahekohtusse kaebuse, milles palus hagejalt välja mõista sõiduki utiliseerimiskulu 7 500 krooni ja viivise 7 500 krooni. Kindlustuse vahekohtu
13.oktoobri 2003. a otsusega kaebus rahuldati. Hageja vahekohtu otsusega ei nõustu. Hagiavalduse kohaselt samastab kostja ebaõigesti mõisted "realiseerima" ja "utiliseerima". Toyota Yarist ei utiliseeritud, vaid müüdi komisjonäri vahendusel edasi. Komisjonitasu ei saa lugeda utiliseerimiskuluks. Tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 492 lg-
s 1 sätestatust puudub kostjal õigus nõuda viivist. Ta ei ole kannatanu ja talle ei ole liiklusõnnetusega kahju tekitatud.
3.Kostja ei tunnistanud hagi. Ükskõik, kas vaadelda tasumata 7 500 krooni utiliseerimise kuluna või kahju osana, peab hageja selle summa kostjale tasuma. Sisuliselt oli tegemist kulutusega, mis tehti kahju suuruse vähendamiseks ja avariilise sõiduki müügi tagamiseks. Viivise maksmise kohustus ei sõltu sellest, kes on võlausaldaja. Viivis on sanktsioon, mis peab tagama varalise kohustuse õigeaegse täitmise. Asjaolu, et kreeditor vahetub, ei vabasta võlgnikku kohustuse õigeaegselt täitmata jätmise korral viivise maksmisest.
4.Tallinna Linnakohtu 2. märtsi 2004. a otsusega rahuldati hagi osaliselt ja tunnustati hageja õigust jätta kostjale hüvitamata viivis summas 7 500 krooni. Kohus ei rahuldanud nõuet õiguse tunnustamiseks jätta hüvitamata kahju summas 7 500 krooni. Kohus leidis, et 7 500 krooni suurune komisjonitasu on toimunud liiklusõnnetusega otseselt seotud põhjendatud kulu, mille hageja peab kostjale hüvitama liikluskindlustuse seaduse (LKS) § 34 lg 2 ja § 35 lg 1 järgi. Viivise nõudmise õigus on LKS § 45 alusel kannatanul. Kostja ei saa viivist VÕS § 492 lg 1 järgi nõuda, kuna ta ei muutunud pärast nõudeõiguse üleminekut kannatanuks ja kostja ei ole kannatanule viivist maksnud.
5.Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kostja, kes palus linnakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati, ja teha uus otsus, millega jätta hagi ka selles osas rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 26. mai 2004. a otsusega Tallinna Linnakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Otsuse järgi ei ole linnakohtu otsust vaidlustatud osas, milles kohus leidis, et hageja on kohustatud hüvitama kostjale utiliseerimise kulu. Tulenevalt VÕS § 492 lg-st 1 on kannatanu kahju hüvitamise nõue läinud kostjale üle, s.t kostja asus õigussuhtes AS Nordea Finance Estonia asemele ning tal on samad õigused ja kohustused, mis olid esialgsel kreeditoril. Selle sätte mõtte kohaselt sai nõue kostjale üle minna aga üksnes samas mahus, nagu see oli kannatanul, s.o hüvitatud kahju ulatuses, mille hulka antud juhul viivis ei kuulu. Kannatanul tekib LKS § 45 järgi viivise nõue siis, kui kindlustusandja ei ole tasunud hüvitist seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Käesolevas asjas ei ole esile toodud asjaolusid, mis kinnitaks, et kindlustusandja on kannatanule hüvitise tasumisega viivitanud ja temale viivist maksnud. Kohtu arvates ei tulene VÕS § 492 lg-st 1 kostja õigust nõuda hagejalt viivise maksmist, kui hageja viivitas rahalise kohustuse täitmisega kostjale. Hageja ei toonud hagiavalduses esile asjaolusid, mis võimaldaks kohtul kohaldada viivise väljamõistmisel VÕS §-s 113 sätestatut ega esitanud ka vastavat viivise arvestust, kuna ei pidanud seda oma nõude aluseks olevate asjaolude tõttu vajalikuks.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kassatsioonkaebuses palub kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi täielikult rahuldamata. Kassatsioonkaebuse kohaselt on kostja AS Nordea Finance Estonia singulaarõigusjärglane.
Viimatimainitul oli õigus nõuda vastustajalt LKS § 45 lg 4 kohaselt viivist. Kostjale läksid VÕS § 492 lg 1 alusel üle AS Nordea Finance Estonia kui kannatanu õigused ja kohustused. Sealhulgas läks üle ka õigus nõuda viivist LKS § 45 lg 4 alusel. Liikluskahju hüvitamiseks kohustatud liikluskindlustusandjal lasub LKS § 45 lg 4 kolmanda lause kohaselt viivise maksmise kohustus, kui kindlustusandja viivitab liikluskahju hüvitamisega. Käesoleval juhul keeldus hageja 20. novembril 2002. a õigustamatult hüvitamast sõiduki utiliseerimiskulu kui vara hävimise kahju ühte osa ja sattus seetõttu alates 21. novembrist 2002. a viivitusse liikluskahju hüvitamisega. Vastavalt VÕS § 173 lg 3 p-le 4 läheb nõue seaduse alusel üle ka muul seaduses sätestatud juhul. Selliseks juhuks ongi VÕS § 492 lg 1. Viivise maksmise kohustus on vaadeldav nõudega seotud tagatisena või kõrvalkohustusena. Seetõttu läheb õigus nõuda viivist üle VÕS § 167 lg 1 ja § 492 lg 1 alusel. Põhjendatud ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et asjas on tähtis see, et kostja ei ole AS-le Nordea Finance Estonia viivist maksnud. Viivise maksmise kohustus ei sõltu sellest, kes on võlausaldaja. Asjaolu, et võlausaldaja vahetub, ei saa vabastada võlgnikku kohustuse õigeaegse täitmata jätmise eest seadusega kehtestatud sanktsioonidest. Kostja järeldusi toetavad ka 25. märtsil 2004. a jõustunud muudatused LKS § 8 lg-s 7 ja § 44 lg-s 1. Kui ringkonnakohus leidis, et liikluskindlustuse seadusest ei saa tuleneda kohustust tasuda viivist, oleks ta pidanud võtma seisukoha, kas selline kohustus võiks tuleneda mõnest teisest õigusnormist. Tähtsust ei oma asjaolu, et asja materjalide hulgas ei ole VÕS §-st 113 lähtuvat viivisearvutust. Ringkonnakohtule oli teada põhivõla suurus, aeg, mil algas viivitus, ning seadusest tulenev viivisemäär.
8.Hageja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
9.Riigikohtu tsiviilkolleegiumi istungil jäid poolte esindajad kassatsioonkaebuses ja vastuses esitatud seisukohtade juurde.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 363 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Asi tuleb saata samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.
11.Asjas on tuvastatud, et kostja hüvitas kaskokindlustuslepingu alusel AS-le Nordea Finance Estonia tekitatud liikluskahju 94 254 krooni 24 senti. Hageja hüvitas sellest kostjale omakorda 74 754 krooni 24 senti. Hageja keeldus maksmast 7 500 krooni ulatuses nn utiliseerimiskulusid. Tallinna Linnakohtu otsuses leiti, et hageja peab kostjale 7 500 krooni utiliseerimiskulusid hüvitama ning hageja linnakohtu otsust selles osas ei vaidlustanud. Pooled vaidlevad seega üksnes selle üle, kas hageja peab tasuma nimetatud summa maksmisega viivitamisel kostjale ka viivist.
12.Liikluskindlustus on LKS § 1 järgi kohustuslik kindlustus ning sama seaduse § 2 järgi suurema ohu allika valdaja tsiviilvastutuse kindlustus ja erandina õnnetusjuhtumi kindlustus. Kohustuslik kindlustus on kindlustustegevuse seaduse (KTS) § 6 lg 1 järgi isiku seadusega sätestatud kohustus sõlmida kindlustusleping. Liikluskindlustus on KTS § 8 lg 4 p 11 järgi üheks kahjukindlustuse liigiks. Kohustusliku kindlustuslepingu suhtes kohaldatakse KTS § 6 lg 6 järgi seadust, millega kohustuslik
kindlustus kehtestati, ja teisi seadusi niivõrd, kuivõrd seadusest, millega kohustuslik kindlustus kehtestati, ei tulene teisiti. Üldiselt reguleeritakse kindlustuslepingut võlaõigusseaduse 4. osas ja üldsätetes. Liikluskindlustus on osaks üldisest kohustuslikust vastutuskindlustusest VÕS §-de 520 525 järgi. Tulenevalt KTS § 6 lg-st 6 kohaldatakse liikluskindlustusega seotud küsimuste lahendamisel seega lisaks liikluskindlustuse seadusele ka võlaõigusseadust ning seda ulatuses, milles liikluskindlustuse seadus ei sisalda erisätteid.
13.Liikluskahju hüvitatakse LKS § 44 lg 1 (vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsioonis) kohaselt isikule (kannatanule), kellel ei ole tsiviilvastutust seoses sama kindlustusjuhtumiga, kui liikluskindlustuse seaduses ei ole sätestatud teisiti. Hüvitamiseks kohustatud kindlustusandja maksab LKS § 45 lg 4 kohaselt hüvitamisega viivitamise korral hüvitise taotlejale viivist esimesel kümnel päeval üks protsent iga viivitatud päeva eest ja 0,4 protsenti iga järgneva viivitatud päeva eest ning viivise arvutamise aluseks on tasumata hüvitis või teostamata hüvitamise väärtus. Viivise summa ei saa LKS § 45 lg 5 järgi olla suurem kui 100 protsenti hüvitise summast. Täpsemalt liikluskindlustuse seadus hüvitisnõude võimalikku üleminekut kolmandatele isikutele ja sellise nõude ulatust ei reguleerinud. Seega tuleb kolleegiumi arvates vaidluse lahendamisel täiendavalt kohaldada võlaõigusseaduse sätteid.
14.Võlausaldaja võib VÕS § 164 lg 1 järgi põhimõtteliselt alati loovutada oma nõude kokkuleppel teisele isikule, kui see ei ole seadusega keelatud. Kannatanu kahju hüvitamise nõue kahju tekitaja kindlustusandja vastu, mis põhineb LKS § 44 lg-l 1 ja VÕS § 521 lg-l 1, on rahalise nõudena oma olemuselt üleantav ning selle üleandmist ei ole ka seadusega piiratud. Lisaks kokkuleppele võib nõue uuele võlausaldajale üle minna ka seaduse alusel (VÕS § 173). Kindlustusandjale läheb VÕS § 492 lg 1 kohaselt tema poolt hüvitatava kahju ulatuses üle kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue. Tegemist on seaduse alusel nõude ülemineku ehk nn legaaltsessiooni juhtumiga. Nimetatud säte on aluseks kahjukindlustusandjale nõuete esitamiseks kahju tekitaja või kahju eest muul viisil vastutava isiku vastu pärast seda, kui kindlustusandja on hüvitanud lepingu alusel kahju. Käesoleval juhul oli kindlustusandja VÕS § 492 lg 1 tähenduses kostja, kelle juures oli sõlmitud vabatahtliku kindlustuse (kaskokindlustuse) leping sõiduauto suhtes. Pärast kahju hüvitamist kindlustatud isikule vabatahtliku liikluskindlustuse lepingu alusel läks kostjale seega üle kindlustatud isiku nõue kolmanda isiku vastu. Kostja võis VÕS § 521 lg 1 ja LKS § 40 lg 2 järgi esitada nõude nii A. Rahumägi kui ka hageja vastu. Seega läks kannatanu kahju hüvitamise nõue VÕS § 492 lg 1 alusel kostjale üle.
15.Kolleegium leiab, et käesoleval juhul läks VÕS § 492 lg-t 1, § 173 lg-t 2, § 167 lg-t 3 ja LKS § 45 lg-t 4 koostoimes tõlgendades kostjale üle muuhulgas ka õigus nõuda viivist. Kuni 27. detsembrini 2003. a kehtinud VÕS § 521 lg 7 kohustas kahjustatud isikut enne nõude esitamist kohustusliku vastutuskindlustuse kindlustusandja vastu nõudma kahju hüvitamist muu kahjukindlustuse lepingu kohaselt, kui tal oli selline õigus. Seega tekkiski olukord, mil vabatahtliku kindlustuslepingu olemasolul hüvitas kahju vabatahtliku lepingu kindlustusandja ning ringkonnakohtu seisukoha järgi ei saanudki viivise maksmise kohustust tekkida, kuna vabatahtliku kindlustuslepingu kindlustusandjale
ei saa üle minna viivise nõue. Kui kindlustusjuhtumist tuleneva nõude oleks hageja vastu aga esitanud kannatanu ise ja hageja oleks oma kohustuse täitmisega viivitanud, oleks ta pidanud maksma viivist. Liikluskindlustuse seaduse § 45 lg-s 4 sätestatud viivisekohustuse eesmärk on sundida kindlustusandjat võimalikult kiiresti hüvitist välja maksma. Seejuures ei erista seadus viivise tasumise kohustuse tekkimist lähtuvalt sellest, kes nõuab viivist. Viivis on õiguskaitsevahend, mida saab kohaldada kohustuse rikkumise korral. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisega kaasneb VÕS § 113 kohaselt eelduslikult alati kohustus maksta viivitamise aja eest viivist. Seadusest tuleneva viivisenõude mõte on esmajoones lihtsustada võlausaldajal raha maksmisega viivitamisest tekkiva ja ka üldiselt hüvitatava kahju suuruse arvestamist. Viivise suuruse määrab üldiselt VÕS § 113 lg 1, liikluskindlustuslepingu puhul LKS § 45 lg 4. Kindlustusandja ei saanud viivise maksmise kohustusest hüvitise väljamaksmisega viivitamisel vabaneda ka kokkuleppel hüvitamiseks kohustatud isikuga (VÕS § 451). Nõude üleminekul seaduse alusel kohaldatakse VÕS § 173 lg 2 järgi nõude loovutamise kohta sätestatut. Nõude loovutamisel lähevad VÕS § 167 lg 3 järgi uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused intressile ja leppetrahvile. Viivis on VÕS § 113 lg 1 järgi aga osa üldisest intressist ehk nn viivitusintress. Seega lähevad nõude loovutamisel või ka seadusjärgsel üleminekul uuele võlausaldajale üle ka kõik kõrvalnõuded, s.t võlgnik ei peaks nõude üleminekust saama privilegeeritud, nagu ta ei tohi VÕS § 171 järgi nõude loovutamisest saada ka kahjustatud. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel selle tõlgendusega arvestama.
16.Kolleegium märgib, et eelnimetatud põhimõtted nõuete üleminekuks tulenevad selgelt ka liikluskindlustuse seaduse kehtiva redaktsiooni § 8 lg-st 7 ja § 44 lg-st 1.
17.Viivise arvestuse kohta märgib kolleegium järgmist. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse üldpõhimõtetest oli kostjal põhimõtteliselt kohustus esitada kohtule viivisearvestus. Arvestades siiski, et tegemist on protsessuaalselt erandliku hagiga (vt otsuse p 21) ja seda, et vaidluse asjaolud, s.h põhivõla suurus, viivituse algusaeg ning seadusest tulenev viivisemäär olid kohtule esitatud ning hageja ei vaielnud ringkonnakohtus vastu põhivõla suurusele, saanuks viivise suurust hinnata ka siis, kui kostja ei olnud viivisearvestust esitanud.
18.Kuna eespool toodu tõttu ei teki küsimust viivise nõudeõigusest VÕS § 113 lg 1 järgi, ei pea kolleegium vajalikuks analüüsida kassatsioonkaebuse väidet, et ringkonnakohus oleks pidanud võtma seisukoha, kas viivise tasumise kohustus võiks tuleneda mõnest teisest õigusnormist, kui ta leidis, et liikluskindlustuse seadusest ei saa tuleneda kohustust tasuda viivist.
19.Kolleegium analüüsib õiguse ühetaolise kohaldamise vajadusest lähtudes ka kindlustuse vahekohtu otsuse täidetavust juhul, kui pool on pöördunud maa- või linnakohtusse nõudega paluda mitte tunnustada kohustust, mis on hagejale pandud vahekohtu otsusega.
20.Vahekohtu otsus jõustub LKS § 58 lg 4 esimese lause kohaselt (alates 25. märtsist 2004. a kehtivas redaktsioonis) kümnendal päeval, alates vahekohtu otsuse avaldamisest Garantiifondi veebilehel, kui vaidluses osalenud pool ei ole enne nimetatud tähtaega esitanud kohtule samas asjas nõuet teise poole vastu. Sama paragrahvi 5. lõike esimese lause kohaselt jõustub vahekohtu otsus ka siis, kui kohus jätab hagiavalduse läbi vaatamata.
Nimetatud sätetest saab teha järelduse, et juhul, mil pool esitab pärast vahekohtu otsuse tegemist samas vaidluses hagiavalduse teise poole vastu, vahekohtu otsus ei jõustu. Sellest tuleneb, et kindlustuse vahekohus ei ole, hoolimata eksitavast nimetusest tegelikult pädevuselt vaidlust lõplikult lahendav vahekohus, vaid vaidluse lahendamise kohtueelne komisjon, mille pädevus on sarnane töövaidluskomisjoniga. Seetõttu on asjakohane kohaldada ka senist kohtupraktikat töövaidluskomisjoni otsuste vaidlustamise kohta.
21.Kui kohus peaks jätma rahuldamata hageja nõude vahekohtu otsusega tunnustatud kohustuse puudumiseks, tähendaks see olukorda, mil kostja materiaalõiguslik nõue on küll rahuldatud, kuid tal ei ole täitedokumenti, mida esitada kohtutäiturile täitmiseks. Vahekohtu otsus ei ole maa- või linnakohtusse pöördumise tõttu jõustunud ning maa- või linnakohtu otsusega ei ole kostja kasuks midagi välja mõistetud. Seega peaks kostja esitama hagi või lootma teise poole vabatahtlikule täitmisele või esitama ise vastuhagi. Kolleegiumi arvates ei arvesta selline lahendus piisavalt kostja huvisid. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-35-03 (RT III 2003, 21, 209) tehtud otsuses asunud seisukohale, et kui hagejaks kohtus on töövaidluskomisjonis töövaidluse lahendamise tulemusega mittenõustunud tööandja ja tööandja hagi esitamise tõttu töövaidluskomisjoni otsus ei jõustunud, on põhjendatud, kui kohus tööandja töölepingu lõpetamise seaduslikuks tunnistamise hagi rahuldamata jätmise korral tunnistab kohtuotsuse resolutsioonis töölepingu lõpetamise töötajaga ebaseaduslikuks, töötajale aga mõistab välja hüvitise vastavalt töövaidluskomisjoni otsusele, olenemata sellest, kas ta sellekohase (vastu)hagi kohtusse esitas või mitte. Sel juhul oleks ühemõtteliselt arusaadav, mis sai töötaja algatatud töövaidlusest. Tsiviilasjas nr 3-2-1-79-03 (RT III 2003, 24, 244) tehtud otsuses on Riigikohus asunud lisaks seisukohale, et sarnases menetluses hagist loobumise korral menetlust lõpetades peaksid kohtud menetluse lõpetamise määruses märkima, et täitmisele kuulub samas asjas tehtud töövaidluskomisjoni otsus. Kolleegium nõustub esitatud seisukohtadega ja leiab, et need on kohaldatavad ka sarnaste hagide puhul, millele on eelnenud kindlustuse vahekohtu otsus. Kui ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et hagi tuleb jätta rahuldamata apellatsioonkaebuses vaidlustatud ulatuses, tuleb hagejalt kostja kasuks 7 500 krooni viivisena välja mõista. L. Laarmaa, P. Jerofejev, V. Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.