AS Lembitu (pankrotis) hagi M. V ja Erik Seppingu vastu 6 179 139 krooni saamiseks.
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 23. detsembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/1579/02
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS Lembitu (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma kassatsioonkaebus
Asja läbivaatamise kuupäev
31. märts 2003. a
Istungil osalenud isikud
Hageja esindaja vandeadvokaat A. Hallmägi ja kostjate esindaja vandeadvokaat P. Varul
Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
23.detsembri 2002. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AS Lembitu juhatuse 11. juuni 1997. a koosolekul otsustati suurendada tütarettevõtte AS Meromer Eesti aktsiakapitali 5 500 000 krooni võrra ja emiteeritavate aktsiate eest otsustati tasuda mitterahalise sissemaksega- AS-le Lembitu kuuluva hoonega, mis asub Tallinnas, Viru 11. 13. juunil 1997. a sai mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu alusel hoone omanikuks AS Meromer Eesti.
26.augustil 1997. a otsustas hageja juhatus volitada kostjat M. V sõlmima hageja nimel aktsiate ostumüügilepingu 100% Meromer Eesti AS aktsiate müümiseks. 27. augustil 1997. a müüs AS Lembitu 100% Meromer Eesti AS aktsiatest Bahama saarel registreeritud äriühingule Boss Agency Inc. Aktsiate ostja kohustus tasuma 100 000 krooni kümne päeva jooksul lepingu sõlmimisest arvates, 710 000 krooni 15. detsembriks 1997. a ja 4 700 000 krooni 27. augustiks 1998. a. Viimase osa 4 700 000 krooni tasumise tagamiseks väljastas Nauru saarel registreeritud pank Benelux Bank Corporation garantiitunnistuse. Boss Agency Inc. tasus sularahas 810 000 krooni ja jättis tasumata 4 700 000 krooni. Ostjale saadetud kiri, milles nõuti lepingu kohest täitmist, tuli Bahamalt avamata tagasi.
AS Lembitu (pankrotis) pankrotimenetlus algatati 25. novembril 1997. a ja pankroti kuulutati välja
3.veebruaril 1998. a.
2.AS Lembitu (pankrotis) palus hagiavalduses juhatuse liikmetelt M. V-lt ja Erik Seppingult välja mõista solidaarselt 6 179 139 krooni. Hageja tugines ÄS § 306 lõikele 2, § 315 lõikele 1 ja PankrS § 60 lõikele 1 ja lg 3 punktile 9, leides, et kostjate raske juhtimisviga seisnes aktsiate järelmaksuga müügis ebakindlale lepingupartnerile ilma reaalse tagatiseta. Kostjad pidid ette nägema hagejal kahju tekkimise ohtu, kuid ei võtnud selle vältimiseks midagi ette. Lepingu sõlmimine äriühinguga Boss Agency Inc. on käsitatav laenu andmisena, mida tagasi saada ei ole võimalik. Eelnimetatud põhjustel jäi hageja ilma olulisest varast: Viru 11 asuvast ehitisest ja Meromer Eesti AS aktsiatest.
3.Kostjad leidsid, et raske juhtimisviga on PankrS § 60 järgi tegu, mis põhjustas võlgniku maksejõuetuse. Hageja ei tõendanud, et aktsiate müügiga põhjustati tema pankrot ja et tal tekkis selle tehingu tagajärjel kahju. Kostjad tegutsesid majanduslikult otstarbekal viisil. Tallinna Linnakohus tunnistas 8. septembri 2000. a otsusega kehtetuks AS Lembitu (pankrotis) ja Boss Agency Inc. vahelise aktsiate ostu-müügilepingu ja selle otsuse alusel on Boss Agency Inc. kohustatud tagastama hagejale aktsiad. Hagejal ei saa samaaegselt olla õigust nii aktsiatele kui ka aktsiate eest saadavale tasule.
4.Tallinna Linnakohus jättis 13. septembri 2002. a otsusega hagi rahuldamata. Linnakohus leidis, et kohtuotsusega, millega kuulutati välja hageja pankrot, ei ole tuvastatud, et maksejõuetuse tekkimise põhjuseks on võlgniku raske juhtimisviga. Tõendamata on kostjate süüline kahju tekitamine hagejale. Tallinna Linnakohtu 8. septembri 2000. a otsuse alusel on hagejal õigus tagasi saada Meromer Eesti AS aktsiad. Hagejal ei ole õigust nimetatud aktsiate väljamõistmisele rahas. Linnakohus leidis, et hagi esitamine kostjate vastu PankrS § 60 lg 2 järgi ei ole põhjendatud, kuna 8. septembri 2000. a otsusest tulenevalt ei ole hagejal kahju tekkinud. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 23. detsembril 2002. a linnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et hagi esitamise aluseks on asjaolu, et võlgniku maksejõuetuse põhjustas raske juhtimisviga ja sellest tekkinud kahju. Apellatsioonikohus nõustus linnakohtu seisukohaga, et antud juhul ei olnud hagi esitamine kostjate vastu PankrS § 60 lg 2 järgi põhjendatud, sest hageja maksejõuetuse põhjusena pole tuvastatud rasket juhtimisviga. Ka hagis ei tugineta sellele, et maksujõuetuse põhjuseks on aktsiate müük. Kahju tekkimine juhatuse liikme raske juhtimisvea tõttu saaks toimuda kostjate kui juhatuse liikmete tegevuse tagajärjel. Raske juhtimisviga, mis põhjustas kahju tekkimise, on aluseks ÄS §-le 315. Hagejal tulnuks tõendada, et kostjad ei tegutsenud juhatuse liikmetena majanduslikult otstarbekalt, kasutasid juriidilise isiku vara oma huvides ja nende süüline tegevus põhjustas võlgniku maksejõuetuse. Juhatuse liige kannab varalist vastutust üksnes süü olemasolul. Hageja ei lükanud ümber kostjate väiteid, et vaidlusalune tehing oli hageja seisukohast majanduslikult otstarbekas.
Tallinna Linnakohtu 8. septembri 2000. a otsuse järgi on hagejal õigus tagasi saada Meromer Eesti AS aktsiad. Järelikult pole tal õigust nõuda kostjalt aktsiate väärtust rahas. Hageja ei ole nimetanud asjaolu, mille põhjal oleks olnud võimalik tuvastada kahju tekkimise võimalusi tehingu kehtetuks tunnistamise tulemusena. Hageja ei ole selgitanud, kas tehingu tagasivõitmise otsus on täidetud või mida selle täitmiseks on tehtud ja millised on täitmise reaalsed võimalused. Hageja ei ole hagiavalduses esile toonud asjaolusid, mis oleksid tõlgendatavad raske juhtimisveana PankrS § 60 lg 3 p 9 mõttes, st asjaolusid, millest saaks järeldada, et vaidlusalune aktsiate ostumüügilepingu sõlmimine on käsitatav laenu andmisena, mida ei ole võimalik tagasi saada.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kassatsioonkaebuse esitas AS Lembitu (pankrotis) pankrotihaldur, kes palus tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega rahuldataks AS Lembitu (pankrotis) hagiavaldus täielikult. Hageja arvates põhjustas võlgniku maksejõuetuse aktsiate müügilepingu sõlmimine. Selle lepingu järgi jäi AS-le Lembitu (pankrotis) laekumata 4 700 000 krooni, mille tulemusel süvenesid hageja majanduslikud raskused ja arenes välja pankrotisituatsioon. Tõendamist leidis, et selle lepinguga tekitati hagejale varalist kahju. AS Meromer Eesti aktsiate ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamine iseenesest ei välista võimalust, et AS-le Lembitu võis selle tehingu tagajärjel kahju tekkida. Seda kohtuotsust ei ole võimalik täita. Nii Boss Agency Inc. kui ka garant Benelux Bank Corporation ei omanud reaalset majandustegevust ega vara, millele oleks võimalik sissenõuet pöörata. Hageja arvates on AS-le Lembitu (pankrotis) tekitatud varaline kahju tõendatud. Vaidlusaluse lepingu sõlmimine ei olnud majanduslikult otstarbekas. Selline käitumine ei ole põhjendatud ega otstarbekas, kui majanduslikes raskustes olev äriühing võõrandab oma põhivara pikaajalise maksegraafikuga ja reaalseid tagatisi nõudmata off-shore piirkonnas asuvale äriühingule, kes ei oma reaalset majandustegevust.
7.Kostjad vaidlevad kassatsioonkaebusele vastu. Kostjate arvates väljub hageja kassatsioonkaebus kassatsiooni korras edasikaebamise õiguse raamest, kuna vaidlustatud on apellatsioonikohtu otsuse põhjendusi. Riigikohus ei hinda tõendeid ega tuvasta asjaolusid.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.
9.8. märtsil 2001. a esitatud hagis nõuti kostjatelt kui juhatuse liikmetelt aktsiaseltsile tekitatud kahju hüvitamist viitega PankrS § 60 lg-le 2 ja lg 3 p-le 9 ning ÄS § 306 lg-le 2 ja § 315 lg-le 1. Nõuet põhjendati muuhulgas sellega, et kostjad juhatuse liikmetena hääletasid 100% AS Meromer Eesti aktsiate müümise poolt. 27. augusti 1997. a müügilepinguga müüdi aktsiad Bahama saarel registreeritud äriühingule Boss Agency Inc., kes pidi aktsiate eest tasuma 4 700 000 krooni
27.augustiks 1998. a. Ostja kohustuste täitmist tagati Nauru saarel registreeritud panga Bank Benelux Corporation garantiiga. Nimetatud pangal puudub majandustegevus ja seega pole tegemist reaalse tagatisega. Kostjate raske juhtimisviga seisneb hagiavalduse kohaselt selles, et nad tegid tehingu ebakindla lepingupartneriga ega nõudnud reaalset tagatist. Kahjuks loeti ostja poolt tasumata ostuhind 4 700 000 krooni ja seisuga 28. veebruar 2001.a sellele lisanduv leppetrahv ja intress 1 479 139 krooni 5 senti.
10.Kolleegium vaatleb esmalt, kas esitatud asjaolud võiksid tõendatuse korral olla juhatuse liikme vastutuse aluseks ÄS § 315 lg 1 järgi. Nimetatud sätte kohaselt vastutavad juhatuse liikmed seaduse või põhikirja nõuete rikkumise ning oma kohustuste täitmata jätmisega aktsiaseltsile süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt. Sama põhimõte sisaldus ka 1997. a augustis kehtinud TsÜS § 46 lgs 1. Juhatuse liikme kohustus tegutseda majanduslikult kõige otstarbekal viisil on sätestatud ÄS § 306 lg-s 1. See kohustus tähendab ka seda, et juhatuse liige peaks olema hoolas, otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohiks võtta aktsiaseltsile põhjendamatuid riske. Kui juhatuse liige ei tegutse hoolsusega, mida tavaline mõistlik inimene taolises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks, siis võib teda pidada hoolsuskohustust rikkunuks, mis võib kaasa tuua vastutuse ÄS § 315 lg 1 järgi. TsÜS § 108 lg-st 1 tulenes juhatuse liikme kohustus toimida tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel heas usus. Viimati nimetatust tuleneb juhatuse liikme kohustus vältida oma tegevuses enda ja aktsiaseltsi huvide konflikti.
11.PankrS § 60 lg 2 ja lg 3 mõte on määratleda sellise raske juhtimisvea sisu, mille ilmnemisel pankrotihalduril on kohustus esitada hagi juhtimisveas süüdi oleva isiku vastu, kui selle juhtimisveaga põhjustati võlgniku maksejõuetus. Kui raske juhtimisveaga ei põhjustatud võlgniku maksejõuetust, kuid tekitati võlgnikule kahju, siis kannab juhtimisvea toime pannud isik ikkagi vastutust ÄS § 315 lg 1 järgi. Kui aktsiate müümine toimus otsuse punktis 9 kirjeldatud viisil ja sellega põhjustati võlgnikule kahju, siis võib juhatuse liige ÄS § 315 lg 1 järgi tekitatud kahju eest vastutada, vaatamata sellele, et tema tegevus pole vaadeldav raske juhtimisveana PankrS § 60 lg 3 tähenduses. Seega ei nõustu kolleegium apellatsioonikohtu järeldusega, et kuna hageja ei tuginenud asjaolule, et aktsiate müümine põhjustas võlgniku maksejõuetuse, siis ei ole hagi rahuldamine seetõttu võimalik. Juhatuse liikme poolt äriühingule tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks pidi hageja tõendama, et kostjad juhatuse liikmetena ei tegutsenud majanduslikult otstarbekalt ning põhjustasid sellega aktsiaseltsile kahju. Seega peab hageja tõendama ka seda, et müügilepingu täitmine jäeti sisuliselt tagamata. Kahjuks võib olla ka summa, mis hagejal jäi aktsiate müügilepingu järgi saamata. Kostjatel oli vastutusest vabanemiseks vaja tõendada, et neil puudub süü.
12.Kolleegium ei jaga apellatsioonikohtu arusaama, et hagi rahuldamiseks pidi hageja tõendama ka seda, et juhatuse liige kasutas juriidilise isiku vara oma huvides. Selline tõendamiskoormis võiks hagejal lasuda siis, kui hagi aluseks on juhatuse liikme poolne lojaalsuskohustuse rikkumine, nt PankrS § 60 lg 3 p -des 1 või 3 kirjeldatud teod.
13.Seoses ringkonnakohtu otsuses märgituga, et hageja ei lükanud ümber kostjate väiteid, mille
kohaselt oli vaidlusalune tehing hageja seisukohast majanduslikult otstarbekas ja see tehti kostjate poolt parimal võimalikul viisil, juhib kolleegium tähelepanu järgnevale. Hagiavalduses on esitatud asjaolud, miks hageja arvates oli tehing majanduslikult ebaotstarbeks. Selle väite kinnitamiseks on hageja esitanud tõendeid. Kohtu ülesanne oli esitatud tõendeid hinnata ja võtta seisukoht, kas juhatuse liikmed eirasid hoolsuskohustust määral, mis võib kaasa tuua nende vastutuse tekitatud kahju eest või mitte. Kohus pole seda teinud ja on rikkunud TsMS § 330 lg 4.
14.Järgnevalt vaeb kolleegium seda, millist tähtsust omab asjas Tallinna Linnakohtu 8. septembri 2000. a otsus, millega tunnistati PankrS § 44 lg 2 alusel kehtetuks 27. augustil 1997. a sõlmitud aktsiate müügileping, sest poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu oli lepingul kinke iseloom. Kohtuotsuses leiti, et aktsiad müüdi tunduvalt alla turuhinna. Selle kohtuotsusega kohustati kostjat Boss Agency Inc. tagastama AS Lembitu pankrotivarasse AS Meromer Eesti 5510 nimelist lihtaktsiat nimiväärtusega 1000 krooni. Esmalt tuleb märkida, et kui sellesse vaidlusse polnud kaasatud juhatuse liikmeid, kes hääletasid lepingu sõlmimise poolt ja selle sõlmisid, siis nende suhtes ei oma otsusega kindlaks tehtud asjaolud TsMS § 94 lg-s 2 märgitud tähendust. Eelnev ei välista aga sellesse asja kaasamata juhatuse liikmete vastutust kinke iseloomuga lepingu sõlmimise eest ÄS § 315 lg 1 järgi, kui sellega on võlgnikule kahju tekitatud. Juhatuse liikme vastu esitatud hagis tuleb aga tehingu kinke iseloomu tõendada. Arutatava asja hagi alusesse ei kuulunud juhatuse liikmete poolt kinke iseloomuga lepingu sõlmimine. Hagis tugineti sellele, et kahju müüjale lepingu järgi saamata summade ulatuses põhjustati ebakindla ostja valikuga, aktsiate järelmaksuga müümise ja ostusumma tasumise reaalselt tagamata jätmisega. Seega tõusetub küsimus, kas ja kuidas mõjutab 8. märtsil 2001. a juhatuse liikmete vastu esitatud kahju hüvitamise nõuet 8. septembri 2000. a kohtuotsus. Hageja on ka apellatsioonkaebuses väitnud, et 8. septembri 2000. a kohtuotsus ei välista kahju hüvitamise nõuet kostjate vastu.
15.Ringkonnakohus leidis, et selle otsuse järgi on hagejal õigus tagasi saada Meromer Eesti AS aktsiad ja tal ei ole õigust saada nende aktsiate eest raha. Apellatsioonikohtu seisukoht oleks asjakohane, kui aktsiate eest tasumist nõutaks nende ostjalt. Hagis ei nõuta juhatuse liikmetest kostjatelt aga mitte aktsiate eest tasumist, vaid sellise varalise olukorra ennistamist, milles hageja oleks, kui aktsiaid poleks müüdud järelmaksuga ja väidetavalt reaalse tagatiseta. Kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui talle poleks õigusvastaselt kahju tekitatud. Aktsiate müügileping kehtis ja seda tuli kuni kehtetuks tunnistamiseni täita. Kui leping poleks sõlmitud järelmaksuga või oleks müügihinna tasumine ja kõrvalkohustuste täitmine reaalselt tagatud ning eelneva tulemusel oleks müüjale aktsiate müügihind, samuti intress ja maksmisega viivitamisel leppetrahv kuni tehingu kehtetuks tunnistamiseni tasutud ja seejärel müügitehing tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud, siis oleks hageja saanud müügilepingus kokkulepitud tasu ja lisaks oleks tal õigus tagasi saada müüdud aktsiad. Ja ainult siis, kui tehingu teine pool on tehingu järgi saadu pankrotivarasse tagastanud ja ta ei teadnud ega pidanud teadma, et tehing kahjustas võlausaldajate huve, oleks teisel tehingu poolel PankrS § 51
lg 1 järgi õigus nõuda pankrotivarast tagasi vara, mille ta tehingu järgi võlgnikule andis. Sellise nõude rahuldamine toimuks PankrS § 83 alusel enne jaotise alusel raha väljamaksmist ja sellise hagi aegumistähtaeg on PankrS § 51 lg 3 kohaselt kuus kuud, tagasivõitmise korras tehingu kehtetuks tunnistamise ning teiselt poolelt vara väljamõistmise kohtuotsuse jõustumisest. Praegu on hagejal küll õigus tagasi saada aktsiad, kuid ta pole saanud suuremat osa müügihinnast. Kahju suuruse määratlemisel tuleb võlgniku eeltoodud kahte varalist olukorda võrreldes võtta seisukoht tema kahju suuruse kohta. Eeltoodud põhjustel ei nõustu kolleegium apellatsioonikohtu järeldusega, et 8. septembri 2000. a kohtuotsus välistab kostjate vastu esitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise. Kuna nimetatud kohtuotsus ei välista kahju hüvitamise nõuet kostjate vastu, siis ei oma tähtsust see, kas 8. septembri 2000. a kohtuotsus on või ei ole täidetud või mida on selle täitmiseks tehtud või millised on täitmise reaalsed võimalused. A. Kull, H. Jõks, L. Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.