Korrakaitse › Väljaandmised

Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebajate nimed tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 10 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11.12.2023 (kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 4521 lg 6).

3-23-2038 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-23-2038 karistusõiguslike üldpõhimõtete kohaselt kaitstud samal määral, kui ta oleks seda Eesti Vabariigis. USA väljaandmistaotlus on esitatud käimasolevas kriminaalmenetluses, kus alles toimub tõe tuvastamine ja süüküsimus on otsustamata. Süüdistatava vahetu viibimisega kohtus on võimalik tagada tema õigus osaleda tõendite uurimises, teostada adekvaatselt oma kaitseõigust ja esitada vastuväiteid. Kui X mõistetakse USA-s süüdi ja teda karistatakse vangistusega, on tal võimalik taotleda USA-s mõistetud vabaduskaotusliku karistuse kandmist Eestis. Õigeksmõistmine annab isikule võimaluse saada rehabiliteeritud talle esitatud süüdistustest ja soovi korral taotleda USA-lt tekitatud kahjude eest kompensatsiooni. Perekonna- ja eraelu puutumatuse riivet õigustab PS § 26 teine lause. Puudub põhjus eeldada, et USA keelaks kaebajal tema lähedastega suhelda, kuigi võrreldes kinnipidamisega Eestis on suhtlemine raskendatud. Avalik huvi kriminaalmenetluse õiglaseks läbiviimiseks ja kaebaja õigus õiglasele kohtumenetlusele kaaluvad üles põhiõiguste riived, mida ta peaks sarnaselt ka Eestis taluma. X vabaduse piiramist ja ajutist eemalolekut lähedastest ei saa pidada ebaproportsionaalseks. PS § 14 riive kaalub üles avalik huvi kriminaalasja menetlemiseks ja vajadus kaitsta õigusriigi põhimõtteid. Puudub alus kahelda USA-s läbiviidava kohtumenetluse õigluses ja aususes ning millestki ei saa järeldada ebasobivaid tingimusi kinnipidamiskohas või väidetavat ohtu langeda diskrimineerimise ohvriks. Tegemist on väljaandmise õigusliku lubatavuse menetluses käsitletavate asjaoludega, mida kaebaja ei ole selles menetluses maa- ega ringkonnakohtule esitanud. Tegemist ei ole uute asjaoludega, mida ei oleks olnud võimalik esile tuua maa- ja ringkonnakohtus, ning seetõttu Vabariigi Valitsus sellel pikemalt ei peatu. Olukord koroonaviirusega on prognoosimatu. Sellesse võib nakatuda igal pool. Pole alust arvata, et USA vanglas suhtutakse koroonaviirusega seonduvasse ja viiruse võimalikku levikusse hoolimatult ning et USA-s ei oleks tagatud vähemalt Eestiga samaväärne arstiabi. PS ei keela Eesti kodanikku välja anda riiki, kus on nende tegude eest, milles isikut kahtlustatakse või süüdistatakse, ette nähtud raskemad karistused kui Eestis. USA-s on antud kohtutele karistuse määramisel väga lai valikuvõimalus. Senises väljaandmismenetluste praktikas ei ole Eestist USA-sse välja antuid maksimaalmääraga karistatud. Vastustajal puudub alus kahelda USA-s kui õigusriigis ja eeldada, et kaebajale USA-s mõistetav karistus ei oleks vastavuses süüteo raskusega ja Eesti karistuspoliitika põhimõtetega või et talle võiks USA-s osaks saada piinamine või muu ebainimlik ja alandav kohtlemine. Terviseseisund ei ole väljaandmise otsustamist takistav või välistav asjaolu. Väljaandmise kui isiku põhiõiguste võimaliku ülemäärase riive üle kaalumine saaks olla vajalik olukorras, kus inimese terviseseisundist tulenevat ei saaks tema suhtes üldse kriminaalmenetlust läbi viia ja väljaandmine oleks seetõttu KrMS § 436 lg 1 p 2 alusel vastuolus Eesti õiguse üldpõhimõtetega. Inimese tervise seisund saab olla väljaandmismenetluses jõustunud väljaandmise otsuse täitmise staadiumis KrMS § 454 lg 1 kohaselt väljaandmist korraldavale asutusele aluseks, et taotleda isiku taotlevale riigile füüsilise väljaandmise edasilükkamist.

3(23)

3-23-2038 Vastustaja rikkus uurimispõhimõtet ega selgitanud välja olulisi asjaolusid. Tallinna Ringkonnakohus on asjas nr 3-13-1456 leidnud, et KrMS § 436 lg-s 1 toodud loetelu puhul ei ole tegemist õigusliku lubatavuse kriteeriumidega, vaid neile peab andma hinnangu vastustaja. USA karistuspoliitika erineb Eesti karistuspoliitikast karistuste ranguse osas kardinaalselt. Vastustaja ei ole uurinud: kui tõenäoline on, et kaebajal on võimalik tulla Eestisse karistust kandma; kas tal on õigus taotleda pärast õigeksmõistmist USA-lt hüvitist ja milliste kuludega; millised on lähedastega suhtlemise võimalused; kui pikaks kaebaja eemalolek kujuneb; millised on kinnipidamiskoha tingimused; kas kaebaja võib sattuda diskrimineerimise ohvriks; milline potentsiaalne karistus võib kaebajat oodata; kas süüdimõistmisel on tõenäoline, et kaebaja saab üldse elusalt Eestisse tagasi tulla. Vastustaja on rikkunud oluliselt kaalutlusõigust. Kaalutlusõiguse rikkumised kattuvad uurimispõhimõtte rikkumisega. Haldusakt ei ole õiguspärane, sest vastustaja on KrMS § 436 lg 1 p-de 2 ja 3 kohaldamisel viidanud maa- ja ringkonnakohtu määrustele, kuigi nende küsimuste lahendamine oli vastustaja kohustus. Maa- ja ringkonnakohus on kohaldanud KrMS §-i 438, § 439 lg-t 1 ja § 440 lg 1 p-i 3 ebaõigesti. Kuna maa- ja ringkonnakohtu määruse põhjendused on osa haldusakti põhjendustest, siis saab halduskohus neid asjaolusid kontrollida. Vastasel korral on KrMS § 4521 lg 3 PS-vastane ja tuleb jätta kohaldamata, sest tegemist on PS §-des 14 ja 15 ning § 36 lg-s 2 ettenähtud põhiõiguste ebaproportsionaalse riivega. KrMS § 438 kohast vahistamismäärust ei ole, kuna arrest warrant ei ole vahistamismäärus. Kaebajale etteheidetavad teod on aegunud, sest KrMS § 440 lg 1 p 3 ei katkestanud aegumist. Väljaandmine on vastuolus Eesti õiguse üldpõhimõtetega. Vastustaja ei ole sisustanud avalikku huvi, mis kaebaja väljaandmist õigustab. Samu süütegusid uuritakse nii Eestis kui ka USA-s algatatud kriminaalmenetluses. Õigusnormide kohaselt peab menetlus jätkuma Eestis ja kaebajat ei tohi välja anda, sest see riivab kaebaja PS § 24 lg-st 1 tulenevat põhiõigust. Väljaandmisleping ei reguleeri kohtualluvuskonflikti lahendamist. Kaudselt reguleerib seda Väljaandmise Euroopa konventsioon, mille art 6 lg 1 p a ning art-d 7 ja 8 võimaldavad Eestil keelduda väljaandmisest ja menetleda ise väljaandmise esemeks olevaid asjaolusid. Karistusseadustiku (KarS) § 6 lg 1 järgi kehtib Eesti karistusõigus teo kohta, mis pandi toime Eesti territooriumil. Riigikohus leidis asjas nr 3-1-1-33-15 tehtud lahendis (p 12), et kelmuse puhul on teo asukohaks selle juriidilise isiku asukoht, kes pidi kelmusest kasu saama. Kelmuse etteheide seondub kaebaja tegevusega äriühingutes Burfa Tech OÜ, Burfa Media OÜ ja Polybius Foundation OÜ. Tegemist on Eesti äriühingutega, mis asuvad Eestis. Seega kehtib Eesti karistusõigus ja kohtualluvus. Kohtualluvuse muutmiseks puudub legitiimne eesmärk. Kui eesmärk on legitiimne, pole riive proportsionaalne. Väljaandmine pole vajalik, sest kohtualluvuse muutmisega ei muutu isiku karistamise tagatus suuremaks, kuid sellega kaasnevad ulatuslikud põhiõiguste rikkumised. Eesti alustas menetluse läbiviimisega varem ja on kogunud hulga tõendeid, mistõttu saaks menetluse kiiremini lõpule viia. Seda arvestades on prokuratuuri diskretsioon kriminaalasja lõpetamisel redutseerunud nullini (KrMS § 204 lg 1 p 4; Tallinna Ringkonnakohtu lahend nr 1-23-236, p 10). Väljaandmine on vastuolus Euroopa Kohtu lahendiga nr C-182/15 (p 36), sest kaebaja viibib riigis, kus süüteod väidetavalt toime pandi. Väljaandmine pole ka mõõdukas, sest põhiõiguste riive kaalub üles väljaandmisest saadava kasu. Arvestada tuleb, et suurem osa kahjust on tekkinud Eestis, kuna kuriteoga saadud vara on konfiskeeritud Eestis, kaebaja viibib Eestis vahi all ja tema elukoht on Eestis, valdav osa tunnistajaid asub Eestis (USA esitas õigusabipalve tunnistajate ülekuulamiseks) ja suurem osa kannatanuid asub Eestis. USA kriminaalmenetlusõigus ei suuda tagada PS-ga kaitstud õiguslikke garantiisid. Väljaandmine rikub põhiõigust õiglasele kohtumenetlusele mõistlike kuludega (PS § 15 lg 1, § 4(23)

3-23-2038 24 lg 2, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6). Kaebaja on sõlminud õigusteenuse lepingu USA advokaadi Mark E. Biniga, kelle arvamuse kohaselt on kaebaja tõenäolised õigusabikulud USA-s ligi 3 miljonit dollarit. Eestis ei ületaks õigusabikulud tõenäoliselt 300 000 eurot. Erinevalt Eesti õigusest ei oleks kaebajal USA-s õigeksmõistmise korral õigust nõuda enda kaitseks kantud õigusabikulude hüvitamist ega süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamist. Kaebajal puudub USA kriminaalmenetluses sisuliselt võimalus taotleda enda vabastamist kautsjoni vastu või vahistamise asendamist elektroonilise valvega, sest tal puuduvad USA-s perekondlikud sidemed ja elukoht. On tõenäoline, et ta peab viibima aastaid vahi all. M. Bini arvamuse kohaselt kehtib välismaiste süüdistatavate suhtes kautsjoni mittemääramise presumptsioon. Tingimused kaebaja vahistamisel ja vanglakaristuse kandmisel USA vanglas ei ole kooskõlas Eesti õiguse üldpõhimõtetega, sh EIÕK-ga ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga. USA vanglasüsteemi tundva Janet Perdue arvamuse kohaselt paigutatakse kaebaja tõenäoliselt kinnipidamiskohta Federal Detention Center (FDC) SeaTac, kus viibib hetkel 725 kinnipeetavat. Kinnipidamiskohas puudub juurdepääs piisavale loomulikule valgusele, värskele õhule ja huvitegevusele. Kinnipidamistingimused ei taga elementaarset õigust privaatsusele tualeti kasutamisel ja rikuvad inimväärikust. USA vanglad on ülerahvastatud ega taga kinnipeetavale 3 m2 kambripinda. Eestis viibides oleks kaebajal võimalik suhelda oma lähedastega vähemalt kord kuus ja kohtuda ka pikaajaliselt. USA-s sellist võimalust poleks. Tallinna ja Seattle’i vahele jääb 8000 km, otselennud puuduvad ja lennukulud jäävad 1400‒ 1700 euro vahele reisija kohta. Reis kestab vähemalt 2 päeva. On palju juhtumeid, kus kohtumised lähedastega tühistatakse väga lühikese etteteatamisajaga. See riivab kaebaja põhiõigust suhelda oma lastega isiklikult. FDC SeaTac’is on kaebaja võimalused oma kaitse ettevalmistamiseks raskendatud. Kaebaja ei oska suurel määral inglise keelt, see ei võimalda tal seista oma õiguste eest USA vanglas. Eestis oleks kaebajal õigus kohtuda oma kaitsjaga piiramatult ja segamatult. FDC SeaTac on kurikuulus oma saamatuse poolest kaitsta kinnipeetavaid COVID-19 haiguse eest. Samuti on vastustaja jätnud tähelepanuta kaebaja spetsiifilise vajaduse tervishoiuteenuste järele, mis tuleneb 2022. a alguses väljalõigatud maokasvajast ja veritsevatest hemorroididest. FDC SeaTac vanglas ei saaks kaebaja tõenäoliselt pidevat arstide järelevalvet. Lisaks ei tööta selles vanglas suitsiidikalduvuste märkamine ja selliste kalduvustega kinnipeetavate monitoorimine. Kaebaja, kes eemaldatakse kodumaalt ja perekonnast, kes seisab vastastiku tõsiste süüdistustega ja kannatab tervisehädade all, võib kuuluda erilisse riskigruppi. Kaebaja satub vanglas tõenäoliselt kaaskinnipeetavate poolse väärkohtlemise ohvriks. Kuna kaebaja on välismaalane, koheldaks teda vanglas erinevalt pelgalt päritolu tõttu ja ta võidakse paigutada rangema režiimiga kinnipidamisasutusse. Oma välismaalase staatuse tõttu allutataks ta tõenäoliselt ka karistusjärgsele kinnipidamisele. Tartu Ülikooli karistusõiguse professor Anneli Soo on oma arvamuses välja toonud, et Eesti ja USA karistuspoliitikad on oma eesmärgilt vastuolus. USA karistuspoliitikat iseloomustab punitiivsus (karistamisele suunatus), karistatav on lai spekter tegusid, karistuste määrad on karmid, karistuste täideviimine toimub karmides vanglatingimustes. Eesti karistusõigus on rehabiliteeriv, karistused on väiksemad ning karistatute naasmine ühiskonnaellu on lihtsam ja riigi poolt toetatud. USA-s võib oodata kaebajat maksimaalselt 360-aastane vangistus, Eestis oleks maksimaalseks karistuseks 5 aastat vangistust. Mark H. Allenbaugh arvamuse kohaselt on kaebajale tõenäoliselt mõistetavaks karistuseks üle 15 aasta vangistust ja seda isegi juhul, kui kaebaja end süüdi tunnistaks. Ka 15-aastast vanglakaristust USA-s saaks pidada de facto eluaegseks. M. H. Allenbaugh arvamuse kohaselt vähendab USA kinnipidamisasutuses veedetud aasta keskmiselt kinnipeetava eeldatavat eluiga 2 aasta võrra. Kuna USA ja Eesti karistuspoliitikad on niivõrd erinevad ja omavahel vastuolus, ei rahulda USA organid karistatud isikute üleandmise taotlusi. Kaebaja ületoomine oleks ebatõenäoline. Nt on üks selline taotlus 5(23)

3-23-2038 jäetud varem rahuldamata, sest Eesti leebe karistus- ja ennetähtaegse vabastamise poliitika ohustas USA karistuspoliitika eesmärkide saavutamist. Vastustaja esitatud koondtabel Eestist välja antud isikute kohta ei ole usaldusväärne, sest iga kohtuasi on erinev ja ükski seal toodud asjadest ei ole võrreldav praeguse asjaga, eelkõige väidetava kahju poolest. Korraldus on tühine. Haldusaktil ei ole allkirja.

3-23-2038 15.03.2023 määrusega kaebaja väljaandmise õiguslikult lubatavaks ega tuvastanud väljaandmist välistavaid asjaolusid. Faktilised asjaolud ja õiguslik olukord ei ole vahepeal muutunud. Kaebajal oli võimalik tuua kaebuses välja toodud asjaolud esile juba maakohtu menetluses. Seega ei ole nende välja toomine halduskohtumenetluses õiguspärane. Halduskohus ei kontrolli maakohtu lahendi õiguspärasust. USA Justiitsministeeriumi selgituse kohaselt otsustab USA magistraadikohtunik USA-le väljaantud isiku USA-sse saabumise järgselt, kas ta tuleb kohtueelse ja kohtumenetluse ajaks vahistada või kas nad saavad jääda vabadusse. Samuti on võimalus vahistuse kontrolliks. Kinnipidamistingimuste hindamine kuulub väljaandmise õigusliku lubatavuse alla. Kaebaja ei vaidlustanud maakohtus kinnipidamistingimusi. Ringkonnakohus ei pidanud vajalikuks küsida USA-lt kinnipidamistingimuste kohta täiendavat infot. Seega ei peetud kinnipidamistingimusi väljaandmist välistavaks asjaoluks. Justiitsministeeriumile ei ole aastate jooksul USA-le välja antud Eesti kodanikelt saabunud mitte ühtegi kaebust ega märguannet halbade tingimuste või mingite rikkumiste kohta. Viimase 15 aasta jooksul on USA-le välja antud 14 Eesti kodanikku, 13 neist vene emakeelega ja slaavipärase nimega. Seega puudus alus järeldada, et USA kinnipidamistingimused on ebasobivad või kaebaja võiks sattuda diskrimineerimise ohvriks. Kaebaja viitas teda USA-s ees ootava karistuse rangusele ka maakohtu menetluses. Maakohus selgitas, et Eesti ei saa sekkuda USA karistuspoliitikasse ja seadusandlusesse. Isikutel on võimalik oma tegevuses USA karistuse üldpõhimõtetega arvestada. Eesti on 2012‒2023. a-tel andnud USA-le välja 11 kodanikku. Neile mõistetud karistused on jäänud vastavusse Eesti karistuspoliitika põhimõtetega. Enamik väljaantutest on oma karistused kandnud ja USA-st välja saadetud juba kohtumenetluses tehtud otsuse jõustumisel. Kaks isikut on toodud karistust kandma Eestisse. Karistatud isiku üleandmise tingimuseks on, et sellega nõustuvad mõlemad riigid. Tegemist on riigi karistuspoliitilise otsusega, millesse teine riik sekkuda ei saa. Väljaandmisega kaasnevaid põhiõiguste riiveid hinnatakse väljaandmise õigusliku lubatavuse kohtuliku kontrolli käigus. Lisaks kaalus neid vastustaja, kes leidis, et sekkumist kaebaja perekonna- ja eraellu ei saa pidada ebaproportsionaalseks. Harju Maakohus käsitles ka paralleelmenetlusi. Kuna USA menetlus on mahukam, siis otsustas prokuratuur Eestis menetluse lõpetada. Kohus ei otsusta seda, millises riigis menetluse läbiviimine on parim, vaid kas prokuratuuri otsus Eestis kriminaalmenetlus lõpetada on õiguspärane. Maakohus tunnistas selle otsuse õiguspäraseks. Vastustajal ei ole pädevust sekkuda kriminaalmenetlusse ja otsustada, kes peab kriminaalmenetlust läbi viima. Selline otsus tehakse enne väljaandmise otsustamist prokuratuuri poolt. Kaebaja perekonna kaebus tuleb jätta läbi vaatamata või menetlus selles osas lõpetada. Perekonna näol ei ole tegemist menetlusosalistega haldusmenetluse seaduse (HMS) § 11 lg 1 p 3 mõttes, kuna haldusakt ei puuduta neid vahetult, vaid väljaantava isiku õiguste ja kohustuste kaudu. Lapse õigustega tuleb arvestada ja ta tuleb ära kuulata teda puudutavas küsimuses. Väljaandmise menetlus ei puuduta last otseselt. Isiku suhtes õigusemõistmine ja sellega seonduv küsimus, kas ja millises riigis isiku suhtes kriminaalmenetlust läbi viia, ei saa olla kolmandate isikute õiguste ja kohustuste vahetu ese. Seepärast ei kaasata kriminaalmenetlusse kaebeõigusega kolmandate isikutena perekonnaliikmeid ega muid isikud, kes ei ole kriminaalasjas tsiviilhagejad või kostjad. Kaebajal oli võimalik esitada oma argumendid, sh perekonnaga seonduvad. Perekonnaellu sekkumist võimaldavad PS § 20 lg 1 ning lg 2 p-d 3 ja

7(23)

3-23-2038

3-23-2038 subjektiivne õigus nõuda, et tema üle mõistetaks kohut ja teda karistataks riigis, kus on kõige leebemad karistused. Kaebaja sai ja pidi USA karistuspoliitika ja võimalike karistustega oma USA-d puututavas tegevuses juba varem arvestama. Ainus karistuslik erand on surmanuhtlus, mille määramata või täide viimata jätmist saab väljaandmislepingu art 7 järgi USA-lt nõuda. Erinevat karistuspoliitikat ei saa pidada Eesti õiguse üldpõhimõtete või inimõiguste rikkumiseks. USA karistuspoliitikat on aktsepteerinud ka EL, kes on samuti sõlminud USA-ga väljaandmislepingu ja ei ole näinud karistuste osas ette tingimise võimalust. Vastustaja esitatud tabelist on näha, et seni ei ole Eesti kodanikke ülemäära suurte karistustega karistatud. Maksimaalne karistus on olnud 10 aastat. Karistatud on sarnaselt kelmuse ja rahapesu eest. Kuigi kaebajale etteheidetavate süütegude asjaolud ja tagajärjed võivad olla erinevad, pole põhjust järeldada, et kaebajat võiks reaalselt ohustada 360-aastane vangistus. Ka eluaegne vangistus ei ole reaalselt usutav. Samuti ei ole usutav, et kui ka määratakse eluaegne vangistus, siis ei oleks võimalik sellest ennetähtaegselt vabaneda. 15‒20-aastast vangistust ei saa pidada Eesti õigusega vastuolus olevaks ning seda ei peeta inimõigusi rikkuvaks ka EIK praktikas. Kaebaja viide väljaandmise Euroopa konventsioonile ei ole asjakohane, sest USA ei ole selle konventsiooniga ühinenud. PS § 24 lg-t 1 ei ole rikutud, sest PS § 36 lg 2 lubab Eesti kodanikku välisriigile välislepingus ettenähtud juhtudel ning vastavas lepingus ja seaduses sätestatud korras välja anda. Väljaandmislepingus on lepitud kokku, et lepinguosalised kohustuvad teineteisele andma välja isikud, keda taotluse esitanud riik kahtlustab, süüdistab või on süüdi mõistnud sellises kuriteos, mis on mõlema riigi seaduste alusel karistatav vabadusekaotusega rohkem kui 1 aasta (väljaandmislepingu art 1 ja art 2 lg 1). Järelikult puudub kohtualluvuse konflikt. Lepingus on eraldi kokku lepitud, et väljaandmistaotlus tuleb rahuldada olenemata sellest, kus kuriteokoosseisu moodustav tegu või teod toime pandi (väljaandmislepingu art 2 lg 4). Väljaandmisest ei saa keelduda põhjusel, et kaebaja ja tema äriühingute kogu tegevus on toimunud Eestis. Samuti ei ole oluline, kus on rohkem kannatanuid, tunnistajaid, kaebaja elukoht, tema äriühingute asukoht, kahju tekitamise või tekkimise koht. Kui kaebaja leiab, et USA-l puudub õigus talle etteheidetavaid kuritegusid menetleda, siis saab ta esitada asjakohased vastuväited USA kriminaalmenetluses. Eestis pooleliolev kriminaalmenetlus väljaandmist ei välista (väljaandmislepingu art 5 lg 2). Kaebajat ei ähvarda USA-s korduv karistus samade süütegude eest, sest kaebaja väljaandmisel USA-le lõpetatakse Eesti kriminaalmenetlus. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda, et tema kriminaalmenetlus toimuks just Eestis ja teda karistataks Eesti karistusõiguse alusel. Kodakondsus ei ole väljaandmist välistav asjaolu (väljaandmislepingu art 3). Eesti riik on välislepingu sõlmimisel tunnustanud USA-d õigusriigina, kelle õigusemõistmise alla saab oma kodaniku usaldada. Väljaandmine ei tähenda, et Eesti riik kaebajat kui oma kodanikku edaspidi ei kaitseks. Kaebajal on välisriigis viibides õigus pöörduda Eesti saatkonna või konsulaarasutuse poole ja paluda kaitset, kui tema õigusi rikutakse. Kodaniku õiguste kaitsmine ei tähenda aga seda, et riik võtab oma kodanikult kohustuse vastutada välisriigis toimepandud tegude või kahju eest. Riikidevaheliste lepingute sõlmimine on alati poliitiliselt motiveeritud. Ka õigusalast koostööd tehes realiseeritakse õiguspoliitilisi eesmärke. Leping toob kaasa vastastikused kohustused oma kodanike väljaandmiseks. Leping sõlmiti selleks, et abistada ja toetada teineteist avalike huvide elluviimisel. Kuritegevuse vastu võitlemine on rahvusvaheliselt aktsepteeritud ja avalikes huvides olev eesmärk ning selle nimel rahvusvahelise koostöö tegemine on õigusriikide seas laialdast kasutust leidnud. Tegemist ei ole õigusvastase tegevusega. Põhiõiguslikke riiveid (sh era- ja perekonnaelu riivet) hinnatakse õigusliku lubatavuse käigus maakohtus. Lisaks on tegemist väljaandmisega ja kriminaalmenetlusega paratamatult kaasneva tagajärjega. Ka Eestis vahi all või vangistuses viibides oleksid kaebaja võimalused oma 9(23)

3-23-2038 lähedastega suhelda või kohtuda piiratud. Kaebaja pere esindaja kinnitas kohtuistungil, et pärast vahistamist ei ole kaebaja oma pojaga kohtunud. Kasutütar külastas kaebajat kogu vahi all viibitud pea aastase perioodi jooksul vaid korra 2023. a sügisel. Kaebajaga on käinud seni kohtumas vaid elukaaslane. Samas ei ole kaebajal olnud takistusi suhelda lähedastega teisel viisil – telefoni või kirja teel. Ilmselt piirab aja- ja rahakulu külastuste arvu, kuid USA-s kaebaja külastamise võimalus on tema lähedastel siiski olemas. Samuti on kaebajal võimalik suhelda lähedastega kirja teel ning välistada ei saa telefoni teel suhtlemise võimaluse olemasolu. Samamoodi puuduks kaebajal Eestis kinnipidamisasutuses viibides võimalus oma lähedastele ülalpidamist pakkuda. Tõsiseltvõetav ei ole väide, et teinekord on kinnipidamisasutus jätnud varem kokkulepitud kohtumised lähedastega ära. Puudub alus arvata, et tegemist oleks kindla käitumismustriga ja see leiaks kindlasti aset ka kaebaja puhul. Kaebaja perekonna- ja eraelu puutumatuse riive on proportsionaalne. Kaebaja väljaandmine on väljaandmistaotluse ja sellele lisatud dokumentide kohaselt vajalik nii avaliku korra kaitseks (kuritegude uurimiseks), teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks (kuritegusid toime pannud isikute karistamiseks ja seeläbi õigusrahu taastamiseks, samuti kannatanutele kuritegudega tekitatud kahju hüvitamiseks) kui ka kuriteo tõkestamiseks (kuritegude edasise toimepanemise ärahoidmiseks) ning kurjategijate tabamiseks. Perekonna- ja eraelu puutumatuse riive on kriminaalmenetlusega paratamatult kaasnev tagajärg, millega isik sai ja pidi oma tegevuses arvestama. Perekonnaelu elamise soov ei saa välistada isiku vastutust oma tegude eest ja menetlusele allumise kohustust. KrMS ega väljaandmisleping ei näe ette, et perekonnaelu aspektid oleksid asjaolud, mida tuleks isiku väljaandmisel kaaluda ja mis võiksid väljaandmist välistada. Seega on juba välislepingu sõlmimisel peetud sellist riivet avalike huvide saavutamise eesmärgil proportsionaalseks. Kaebajal on kaks last, kelle hoolitsusvajadus seondub vaid nende alaealisuse, mitte tervisliku seisundiga. Lastel on olemas terve ja töövõimeline ema, kellelt lapsed saavad hoolt ja ülalpidamist nõuda. Vajadusel saab taotleda abi riigilt või kohalikult omavalitsuselt. Kaebaja ei ole välja toonud, et tema perekonnaelu riive oleks kuidagi intensiivsem kui teistel väljaandmisele kuuluvatel isikutel. Puudub põhjendatud alus arvata, et kaebajal ei võimaldata kinnipidamisasutuses kohtuda oma kaitsjaga. USA on õigusriik ja kaitse tagamine on ka seal riigis oluline. Kaebaja tõi välja, et tal on sõlmitud USA advokaadiga õigusabiteenuse leping. Seega on tal olemas kaitsja, kes saab tema õiguste kaitseks nii kinnipidamisasutuse tingimusi kui riigi kohustuste täitmata jätmist vaidlustada. Kaebaja väide, et USA-s peab ta viibima kogu kohtueelse ja kohtumenetluse vahistatuna kinnipidamisasutuses ning talle ei võimaldata kautsjoni vastu või elektroonilise järelevalve alla vabanemist, ei ole vaidlusaluse otsuse õiguspärasust puudutav asjaolu, millega saaks ja peaks väljaandmise üle otsustamisel arvestama. Ka Eestis ei ole vahi all pidamine ebatavaline. Kaebajal on vajadusel võimalik USA-s taotleda enda kinnipidamise põhjendatuse kontrollimist. Kaebaja väidab, et kinnipidamisasutuse, kus ta tõenäoliselt peab vahistuse ajal viibima, tingimused ei vasta Eesti õiguse üldpõhimõtetele ega ole kooskõlas inimõigustega. Tegemist on õigusliku lubatavuse küsimusega, mida pidanuks tõstatama ja lahendama maakohtus. Praeguseks ei ole tõsikindlalt teada, kas kaebajat peetakse vajalikuks kohtueelse ja kohtumenetluse ajal vahi all hoida, millisesse kinnipidamisasutusse kaebaja paigutatakse ja millised saavad olema tema kinnipidamise tingimused. Kaebaja esitatud foto ühest kinnipidamisasutuse kambrist ei tõenda, et sellised saavad olema ka tema kinnipidamise tingimused. Kaebaja esitatud asjatundja arvamused on oletused võimalike kinnipidamistingimuste kohta ja neid ei saa käsitada tõenditena. Vastustaja väitis, et seni ei ole esinenud juhtumeid, kus Eesti kodanikest kinni peetavaid isikuid oleks väärikust alandavalt koheldud. Isegi kui kaebaja väidetud kinnipidamistingimused peaksid talle osaks saama, ei ole 10(23)

3-23-2038 tegemist sedavõrd oluliselt inimväärikust rikkuvate tingimustega, mis kaebaja väljaandmise USA-le igal juhul välistaksid. Ka USA on õigusriik, kelle kinnipidamisasutuste tingimused ei saa olla inimväärikust oluliselt rikkuvad. Eesti riik arvestas välislepingu sõlmimisel USA-s kehtivate õiguspõhimõtete, väärtuste ja praktikaga. USA kinnipidamistingimuste erinevus Eesti kinnipidamistingimustest ei tähenda veel Eesti õiguse üldpõhimõtete või PS rikkumist. Kaebaja viidatud kinnipidamistingimused ei ületa seda künnist, mida saaks pidada inimõiguste räigeks riiveks, piinamiseks, ebainimlikuks või väärikust alandavaks kohtlemiseks, mis õigustaks kaebaja välja andmata jätmist. EIK ei ole tunnistanud USA-sse väljaandmist põhimõtteliselt õiguskorraga kokkusobimatuse või inimõiguste põhimõtteliste rikkumiste tõttu lubamatuks. EIK on leidnud, et EIÕK ei nõua, et liitunud riigid nõuaksid samasuguste standardite järgimist ka kolmandatelt riikidelt (vt nt EIK otsus Al-Skeini jt vs. Ühendkuningriik, p 141), sh kontrollimist, kas süüteomenetlus kolmandates riikides on kooskõlas EIÕK art 6 kõigi nõuetega. Konventsiooni liikmesriik on kohustatud keelduma rahvusvahelisest koostööst üksnes juhul, kui tegemist on õigusmõistmise räige eiramisega (flagrant denial of justice) (EIK otsus Rozd ja Janousek vs. Prantsusmaa ja Hispaania, p 110). Räigeks eiramiseks on EIK praktikas loetud juhtumeid, kus õigust mõistetakse ilma süüdistatava osavõtuta, eiratakse täielikult kaitse tagamise kohustust, vahistamise üle puudub kohtulik kontroll jne; samuti tõendite kogumine piinamisega (EIK otsus Othman vs. Ühendkuningriik, p 285). Ka mitte igasugune väärkohtlemine ei õigusta väljaandmisest keeldumisest. Seda saavad õigustada vaid sedavõrd tõsised rikkumised, mis lähevad selgelt vastuollu EIÕK art-s 3 tooduga, nt meetmed isiku tahte või vastupanu murdmiseks; hirmu, ahastuse ja alaväärsustunde tekitamine; meelevaldne karistamine; kinnipidamisega vältimatult mitte kaasnevate kannatuste põhjustamine jne (vt EIK otsus Harkins ja Edwards vs. Ühendkuningriik, p 130). Kaebaja väidetud puudused USA õigussüsteemis ja kinnipidamistingimustes ei vasta nendele tunnustele. EIK kinnitas otsuses Harkins ja Edwards vs. Ühendkuningriik (p 131), et peale surmanuhtluse juhtumite on väga harva tuvastatud, et isiku toimetamisel riiki, kus toimib pikaajaliselt demokraatia ning austatakse inimõigusi ja õigusriiki, oleks EIÕK art 3 rikutud. Sellest seisukohast saab lähtuda ka USA puhul. Kaebajat ei oota ees piinamine või tahtlik räige alandav kohtlemine, mistõttu ei saa tema väljaandmine olla õigusvastane. Kaebaja arvamus, et USA kinnipidamisasutuste tingimused vähendavad kinnipeetavate eluiga, on spekulatsioon. On usutav, et kinnipidamisasutuses viibimine on stressirohke, sest piirab inimese vabadust ja õigusi ning seal viibimisega kaasneb mitmeid konflikte. Stress võib mõjutada inimese psüühikat ja tervislikku seisundit ning see võib omakorda omada mõju ka elueale. Samas kehtib see samal määral kõigi kinni peetavate isikute suhtes. Samuti saavad sarnased tagajärjed tekkida ka teiste riikide kinnipidamisasutustes, sh Eestis. Stress võib mõjutada eluea pikkust ka vabaduses viibivate isikute puhul. Kaebaja viidatud Evelyn J. Pettersoni uuring käib aastate 1989‒2003 kohta, st tegemist on üle 20 aasta vanuste andmetega, mille tulemusi ei saa samaväärselt üle kanda praegusesse aega ega teha sellest järeldusi kaebaja viibimise kohta USA kinnipidamisasutuses. Pealegi ei ole kindel, et kaebaja mõistetakse USA kriminaalmenetluses süüdi ja talle määratakse vanglakaristus. Kaebajal on menetlusele allumise kohustus. Kaebaja esitatud väljavõte haigusloost ei kinnita, et tema tervislik seisund välistaks väljaandmise USA-le. Maovähki opereeriti 2022. a märtsis ja edasised kontrollimised ei ole selle tagasitulekut ega halba tervislikku seisundit kinnitanud. Ei ole usutav, et kaebajale ei tagataks USA kinnipidamiskohas meditsiinilist järelevalvet ja vähi seiret. Ei ole ka usutav, et kaebaja ei saaks USA kinnipidamiskohas hemorroidide, kroonilise nohu või allergia vastu ravi. Tegemist ei ole tervisehädadega, mis võiksid kaebaja elu USA-s ohtu seada või tema tervislikku seisundit oluliselt halvendada. Kaebaja tervislik seisund ei välista tema osalemist 11(23)

3-23-2038 kriminaalmenetluses ega tema transportimist USA-sse. Kaebaja tervislikku seisundit on võimalik hinnata enne USA-le reaalse üleandmise kavandamist ja kaebajal on tervislikust seisundist tulenevalt õigus taotleda enda üleandmise edasilükkamist väljaandmisotsuse täitmise käigus (vt Tallinna Ringkonnakohtu 03.05.2019 otsus nr 3-19-254, p 11). Kaebaja viide USA kinnipidamiskohas suitsiidikalduvustega inimeste seire puudumisele on asjakohatu. Kaebaja ei ole väitnud ja esitatud haigusloo väljavõte ei kinnita, et kaebaja oleks suitsiidiohtlik või tal oleks esinenud suitsiidikatseid. Kuna COVID-19 haigus võib ohustada kaebajat igal pool üle maailma ja sellega nakatumise oht ei ole USA-s kuidagi tõenäolisem kui mujal, sh Eestis, siis ei ole sellega nakatumise oht väljasaatmist välistavaks asjaoluks. See ei välistanud väljasaatmisi ka 2022. a-l, kui COVID-19 oli veel üsna tundmatu ja levis laiemalt. Usutav ei ole kaebaja väide, et teda hakataks tema päritolu, rahvuse või keele tõttu kinnipidamisasutuse ametnike poolt diskrimineerima. USA on paljurahvuseline riik ja vene rahvusest inimesed ei ole USA-s haruldane nähtus. Kaebaja viited ebapiisavale inglise keele oskusele ei ole usutavad. Kui kaebaja inglise keelt ei valdaks, ei oleks ta oma tegevust inglisekeelsetele inimestele suunanud. Kaebaja tegevus näitab vastupidi, et ta saab inglise keelega hästi hakkama. Seega puudub põhjus arvata, et kaebaja ei suudaks kinnipidamisasutuses ametnikega inglise keeles suhelda. Vajadusel tuleb kaebajal inglise keele oskus piisaval määral omandada. Vajadusel on võimalik kasutada tõlketeenust. Asjakohased ei ole ka kaebaja viited tema võimaliku väärkohtlemise kohta kaaskinnipeetavate poolt. Vanglasisest väärkohtlemist või arvete õiendamist võib esineda igal pool. Tegemist ei ole spetsiifiliselt USA kinnipidamisasutuste probleemiga. Kaebaja viited USA-s kohtumenetlusega kaasnevatele kuludele, menetluskulude ja kahju hüvitamise võimaluse puudumisele ei õigusta kaebaja välja andmata jätmist. Tegemist on USA kohtumenetluse eripärade ja õiguspoliitiliste valikutega, mille eest Eesti riik ei pea kaebajat kaitsma. Eesti riik ei saa sekkuda teise riigi õiguspoliitikasse, seadusandlusesse ega kriminaalmenetlusse. Vajadusel saab kaebaja taotleda endale riigi poolt kaitsja määramist. Kaebaja väljaandmise õiguspärasust ei mõjuta see, kas kaebajat on süüdimõistmise korral võimalik tuua tulevikus karistust kandma Eestisse. Tagasitoomise võimalus ei ole väljaandmise tingimuseks. Eesti riigil puudub õigus oma kodaniku väljaandmisel nõuda tema karistuse kandmiseks Eestisse tagasi toomist. Üleandmisega peavad kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni art 3 järgi nõustuma nii isik ise kui ka mõlemad riigid. Siiski on konventsiooniosalistel reeglina art 2 lg 1 järgi kohustus pakkuda teineteisele kõige laialdasemat koostööd karistatud isikute üleandmisel kooskõlas konventsiooni sätetega. Seega ei saa kaebaja süüdimõistmisel tema üleandmist Eestile välistada. Vastustaja ei ole rikkunud ärakuulamise kohustust. Kaebajale anti võimalus esitada oma seisukoht. Samuti rahuldati tema taotlus ja pikendati seisukohtade esitamise tähtaega. See, et vastustaja ei pikendanud tähtaega kaebaja soovitud ajani, ei tähenda ärakuulamisõiguse rikkumist. Kuna tegemist on kiireloomulise menetlusega, saab seisukohtade esitamiseks antud tähtaega (18 päeva) pidada piisavaks. Kuigi haldusakti projekti esitamine või põhiseisukohtade väljatoomine võimaldanuks kaebajal tulevase haldusakti sisu paremini mõista ning vastavalt sellele oma seisukohad või vajadusel tõendid esitada, ei saanud haldusakti projekti kaebajale esitamata jätmine tema õigusi riivata. Kaebajale oli teada, mille kohta ta peab arvamuse avaldama, eriti arvestades eelnevalt toimunud kohtumenetlust.

12(23)

3-23-2038 Kaebaja heidab ette, et tema esindajal ei võimaldatud haldusmenetluses arvamust avaldada. Dokumentide esindajale kättetoimetamine on haldusorgani võimalus, mitte kohustus (HMS § 25 lg 21). Haldusorganil on alati võimalus ja õigus toimetada haldusaktid kätte ka menetlusosalisele endale, kel on võimalus ise oma esindajat dokumendist teavitada ja paluda vajadusel abi vastuse koostamisel ja vormistamisel. Seega ei saa Justiitsministeeriumi poolt seisukoha küsimise kirja saatmist kaebajale endale pidada kehtivate normidega vastuolus olevaks. Samas, arvestades asjaoluga, et kaebajat peeti Tallinna Vanglas vahi all, samuti kaebajale antud lühikest vastamistähtajaga, võinuks Justiitsministeerium edastada arvamuse küsimise kirja ka kaebaja esindajale. Kuna aga kaebaja sai asjas arvamust avaldada ja pole põhjust oletada, et kaebajal puudus sel ajal igasugune kontakt oma esindajatega, ei saa Justiitsministeeriumi tegevust pidada õigusvastaseks. Kaebaja toob välja, et esialgu toimetati talle kätte eestikeelne haldusakt, selle venekeelse tõlke kättetoimetamine viibis, kusjuures esialgu toimetati talle kätte teise isiku kohta käiva otsuse tõlge. Arvestades kaebaja poolt vastustajale haldusmenetluses edastatud arvamust, mis on selges ja veatus eesti keeles, puudub põhjus arvata, et eestikeelne haldusakt jäi kaebajale arusaamatuks. Kaebajale edastati ka haldusakti venekeelne tõlge, millega tutvudes oli kaebajal igal juhul võimalik tema kohta tehtud otsuse sisust aru saada. Kuigi tõlke kättetoimetamisega viivitamine oli segadust põhjustav, ei põhjustanud see kaebaja õiguste riivet. Kaebus kohtule esitati enne, kui kaebajale toimetati kätte otsuse venekeelne tõlge (20.09.2023), millest võib järeldada, et kaebajal oli võimalik oma esindajaga suhelda ja haldusakt talle edastada. Kaebaja perekonnal puudub kaebeõigus vastustaja 07.09.2023 korralduse vaidlustamiseks ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. HKMS § 44 lg 1 järgi võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Korraldus reguleerib kaebaja, mitte tema perekonna õigusi ja kohustusi. Perekond on puudutatud vaid kaebaja kaudu, mitte iseseisvalt. Kaebajal oli võimalik menetluse käigus oma perekonnaelu riive välja tuua ja seda põhjendada. Sellega on korralduse andmisel ja kohtumenetluses arvestatud. Kohus ei saa teha perekonna osas teistsugust otsust kui kaebaja osas. Kui kaebaja osas saab lugeda otsuse õiguspäraseks, siis perekonnale (sh lastele) kaasnev riive ei õigusta korralduse tühistamist. Samuti ei saa perekonnale kaasnev riive kaaluda üles avalikku huvi süütegude uurimise ja süüdlase vastutusele võtmise vastu. Perekonnale tekkivad mõjud on süüteomenetluse ja karistamisega paratamatult kaasnevad tagajärjed. Perekonna huvid võivad olla ka vastupidised ja sellisel juhul tekib vastuolu, kelle õigustega peaks asja lahendamisel arvestama. Kõikvõimalike süüalusega seotud isikute (pereliikmed, vanemad, täisealised lapsed, sugulased, sõbrad, töökaaslased, võlausaldajad, seotud äriühingud jms) õiguste rikkumise ja kaebeõiguse tunnustamine viiks menetlusosaliste ringi põhjendamatult suureks ega võimaldaks asja mõistlikult menetleda ega mõistliku aja jooksul lahendada. Perekonnal ei ole õigust esitada kaebust kaebaja õiguste kaitseks ega tema huvides.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-23-2038 väljaandmine lubamatu. See tähendab, et kaebaja kohtlemise asjaolud USA-s tuli väljaandmismenetluses vastustaja poolt välja selgitada ning hartas sätestatud põhiõiguste rikkumise korral ei tohi isikut välja anda. Väljaandmine on vastuolus harta art 19 lg-ga 2. Kaebaja on põhjendanud ja asjatundja arvamusega tõendanud, et tema tõenäolises kinnipidamiskohas kohtueelses menetluses puuduks tal võimalus õues vabas õhus jalutada ja sportida, sest huvitegevuseks ja sportimiseks on üksnes 223 m2 suurune ja 6 m kõrgune katusega kaetud ruum. Vahistatuna ei oleks kaebajal võimalik privaatselt tegeleda hügieenitoimingutega ega tualetis käia, ta oleks pidevalt kambrikaaslaste ja valvurite vaateväljas. Tõenäoliselt jääks kaebaja kasutada vähem kui 3 m2 kambripinda. Kaebajal on opereeritud maokasvaja ja ta vajab pidevat arstide järelevalvet, mida tõenäoliselt USA vanglas ei saa, sest vangla on alamehitatud ja ülerahvastatud. Kaebaja võib sattuda vägivalla või väljapressimise ohvriks. On tõenäoline, et kaebaja ei saa õigel ajal vajalikku abi ja tema turvalisus ei ole tagatud. Eelnev oleks vastuolus EIÕK art-ga 3 ning välistab harta art 19 lg 2 kohaselt väljaandmise. Väljaandmismenetlust reguleerivad KrMS §-d 450 ja 4521, täpsemalt nendes sätestatud asja läbivaatamise tähtajad ja õigusselgusetu kaheastmeline menetlus, ei taga kaebajale tõhusat õiguskaitset temale harta art 19 lg-st 2 tuleneva õiguse rikkumise ärahoidmiseks. Lubamatu on vahetegu õigusliku lubatavuse ja väljaandmisotsuse kohtuliku kontrolli vahel, eriti arvestades KrMS § 4521 lg-st 3 tulenevat piirangut. KrMS § 4521 lg 3 ei defineeri, mis on õiguslikku lubatavust puudutavad asjaolud ja kas nende hulka kuuluvad ka KrMS §-s 436 sätestatud väljaandmisest keeldumist õigustavad normid. Ringkonnakohtute praktika selles küsimuses on vastuoluline. Seevastu seaduse seletuskiri väidab selgelt, et seadusandja tahteks oli luua kaheastmeline kohtumenetlus, kus õigusliku lubatavuse kontrolli menetluses kontrollib kohus KrMS §-des 438‒442 sätestatud piiranguid, ja ülejäänud väljaandmise õiguspärasuse kontroll, sh väljaandmise kooskõla õiguse üldpõhimõtetega, lasub vastustajal. Halduskohtu tõlgendusega nõustumise korral on äärmiselt kiire (KrMS § 450 lg 1) ja võistleva menetluse käigus tuvastatud ja tuvastamata asjaolud justkui siduvad kaalutlusõigust teostavale uurivale haldusorganile. Problemaatiline on ka see, kuidas peaks isikul, kellel puudub teave USA vangistustingimuste kohta, olema võimalik kiirmenetluses selliseid asjaolusid esile tuua ja tõendada. Harta art-st 47 tulenevat õigust tõhusale õiguskaitsele rikub ka KrMS § 4521 lg-tes 3, 5 ja 6 sätestatud 30-päevane tähtaeg kaebuse, apellatsioonkaebuse ja kassatsioonkaebuse läbi vaatamiseks. Arvestades asjas esitatud faktiliste asjaolude ning keerukate õiguslike probleemide mahtu ja kaalul olevaid õigushüvesid, on tähtaeg ebamõistlikult lühike. Seetõttu tuleb jätta KrMS § 4521 lg 5 kohaldamata. Euroopa Komisjoni juhiste ja kohtupraktika järgi kohaldub harta igale väljaandmismenetlusele, kui liit on taotluse esitanud kolmanda riigiga sõlminud väljaandmislepingu. Kuna EL ja USA vahel on väljaandmisleping sõlmitud, on Eesti tegevus oma kodaniku väljaandmisel USA-le piiratud hartaga. Kui ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu, taotleb kaebaja harta kohaldatavuse ja tõlgenduse kohta Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist. Kaebaja palub tunnistada väljaandmisleping PS-ga vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata. Väljaandmisleping on ratifitseeritud häälteenamuse nõuete rikkumisega. Ratifitseerimise seaduse poolt hääletas 50 Riigikogu liiget, seega rikuti PS § 104 lg 2 p 14 nõudeid ning nii seadus kui ka väljaandmisleping on formaalselt vastuolus PS-ga. Seega puudub PS § 36 lg-s 2 sätestatud põhiseaduspärase väljaandmislepingu eeldus ja kaebaja väljaandmine on lubamatu. Väljaandmisleping on vastuolus õigusselguse põhimõttega, leping ei reguleeri väljaantava isiku põhiõiguste kaitset. Kaebaja palub KrMS §-d 450 ja 4521 tunnistada PS §-dega 14 ja 15 vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata. Viidatud sätted ei ole õigusselged ega taga isiku põhiõiguste kaitset 14(23)

3-23-2038 väljaandmismenetluses. Kuna PS § 36 lg 2 eeldab põhiseaduspärase menetluskorra olemasolu Eesti menetlusseadustikus, on täitmata üks PS § 36 lg-st 2 tulenevaid väljaandmise õiguspärasuse eeldustest. Vastustaja on rikkunud kaebaja ärakuulamisõigust. Vastustaja 25.07.2023 nn ärakuulamiskirjast ei ole võimalik aru saada, mille kohta kaebajalt seisukohta küsiti, mille kohta tal oli võimalik arvamust avaldada ja millised olid tulevase otsuse võimalikud põhimotiivid. Kuna Justiitsministeerium oli 01.09.2023 valmistanud ette korralduse eelnõu, puudusid takistused seda kaebajale seisukoha avaldamiseks esitada. Kaebaja sai kõik täpsemad seisukohad ja neid kinnitavad tõendid esitada alles kohtumenetluses. Kohus tegi otsuse 18.10.2023, mistõttu ei ole usutav, et kohus jõudis kõiki kaebaja seisukohti ja tõendeid põhjalikult analüüsida. Kaebaja jäi haldusmenetluses õigusabita. Kohtu järeldus, et tegelikkuses võis eeldada, et kaebajal oli ka haldusmenetluses esindaja, on arusaamatu. Vastustaja on oluliselt rikkunud uurimispõhimõtet. Halduskohus ei ole selgitanud, kas ja milliseid asjaolusid pidi vastustaja uurima tulenevalt oma diskretsioonipädevusest. Vastustaja on oluliselt rikkunud kaalutlusõigust. Kaebaja põhiseaduslikud õigused ei tulene ainult PS §-st 26 ning vaidlustatud korraldus ei keskendu ainult sellele riivele. Seetõttu on ekslik kohtu seisukoht, et vastustaja sai kaaluda vaid perekonna- ja eraelu puutumatust. Kaebaja eesmärk on vältida oma põhiõiguste rikkumist. Eestis samadel asjaoludel menetletava kriminaalasja tõttu on avalik huvi kriminaalasja menetlemiseks kaitstud sama hästi kaebaja välja andmata jätmisel ja tal on õigus selle küsimuse kaalumisele ja põhjendamisele vastavuses proportsionaalsuse põhimõttega. Halduskohtu viide Tallinna Ringkonnakohtu 18.08.2009 otsusele nr 3-09-1549 on poolik ja jätab arvestamata, et selles kaasuses oli valitsuse korraldus kaalutud ja sisuliselt põhjendatud. Praeguses asjas puuduvad korralduses kaalutlused, miks menetluse jätkamine on eelistatud USA-s. KrMS § 436 lg-t 1 tuleb tõlgendada selliselt, et valitsus on kohustatud Eesti kodaniku lõpliku väljaandmisotsuse tegemisel kontrollima kõiki sätte p-des 1‒3 nimetatud aluseid ja keelduma väljaandmisest, kui kasvõi üks neist esineb. Sama kohustus tuleneb harta art 19 lg-st 2. Kui lähtuda kohtu ekslikust loogikast, et väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrolli raames on kõik kaebaja jaoks olulised küsimused (sh KrMS § 436 lg 1 alusel) juba ära otsustatud, siis on KrMS §-s 4521 sätestatud kaebeõigus illusoorne ja sisutühi. Sellisel juhul jääb arusaamatuks, millisele kohtulikule kontrollile Riigikohus lahendis nr 3-4-1-10-13 (p-d 38 ja 39) viitab. Halduskohtu otsusest ei selgu, millised on sel juhul valitsuse kaalutlusõiguse piirid. Halduskohus ei saanud jätta tähelepanuta arrest warrant`i ja aegumisega seotud küsimusi. Kaebajal puudub tõhus võimalus kaitsta end seadusvastaste määruste eest mujal kui halduskohtus. Kohus on alusetult jätnud tähelepanuta ka karistuse ebaproportsionaalsuse küsimuse. Haldusakti proportsionaalsust tuleb kontrollida. Halduskohus ei ole tõlgendanud KrMS § 4521 lg-t 3, jättes sisuliselt tähelepanuta küsimuse, kas Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu määrustes on kehtivat õigust õigesti kohaldatud. Väljaandmislepingu ega KrMS sätetega ei ole kooskõlas, kui riik annab oma kodaniku välja hoolimata sellest, et kohus on õigusliku lubatavuse kontrollis kehtivat õigust (KrMS § 438, § 439 lg 1 ja § 440 lg 1 p 3) valesti kohaldanud. Kui ringkonnakohus asja lahendamisel leiab, et KrMS § 4521 lg 3 siiski takistab korralduse õiguspärasuse kontrolli KrMS § 438, § 439 lg 1 ja § 440 lg 1 p 3 õige kohaldamise küsimuses, tuleb see säte tunnistada PS-ga vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata seoses PS §-des 14 ja 15 ning § 36 lg-s 2 ette nähtud põhiõiguste ebaproportsionaalse riivega. Vastustaja on jätnud kaalumata ja põhjendamata kaebaja väljaandmise olukorras, kus kaebaja suhtes alustas kriminaalmenetlust esimesena Eesti, ning tegude suhtes, mis kattuvad täielikult 15(23)

3-23-2038 USA-s etteheidetavate tegudega. Vastustaja oleks pidanud kaaluma, kas kaebaja väljaandmine on kooskõlas proportsionaalsuse nõudega ega too kaebajale kaasa ülemääraseid põhiõiguste riiveid võrrelduna asja menetlemise jätkamisega Eestis. Halduskohus ei ole tõendeid hinnanud igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, ning on kasutanud tõenditest vaid üksikuid fragmente. Samuti on uuritud pooltest eraldi dokumente (18.10.2023 uuritud väidetavalt allkirjastatud korralduse originaali), mida toimikus ei ole. Vastustaja pole vastu vaielnud peaaegu ühelegi kaebaja väitele. Kohtu kriitika USA ekspertide tõendite suhtes on oletuslik. Kohus ei saa väljaandmise õiguspärasust kontrollides tugineda lihtsalt lootusele, et ekspertide poolt sedastatud isikute väärkohtlemine ei leia aset.

16(23)

3-23-2038 seadusega. Tegemist on välislepinguga, mille ratifitseerimine toimus PS § 121 p 5 alusel ning milleks oli nõutav poolthäälte enamus. Väljaandmislepingus ei ole ette nähtud kohustust arvestada igal üksikjuhtumil väljaandmismenetluses väljanõutava isiku põhiõigustega. PS § 123 kohaselt ei sõlmi Eesti Vabariik välislepinguid, mis on vastuolus PS-ga. Eesti on õigusriik ning õiguse rakendamisel ja tõlgendamisel võetakse alati arvesse PS-ga tagatud õiguseid. Väljaandmise menetluses on isikute põhiõigused tagatud tulenevalt KrMS §-st 436 ja 19. ptk väljaandmist käsitleva 2. jao sätetest. KrMS §-d 450 ja 4521 ei ole vastuolus PS-ga. Vastustaja nõustub halduskohtu põhjendustega. Ärakuulamisõigust ei ole rikutud. Kaebajale anti võimalus esitada oma seisukoht. Ärakuulamiseks ei ole tingimata tarvilik esitada menetlusosalisele haldusakti projekti. Etteheited uurimispõhimõtte rikkumisest on alusetud. Etteheide põhineb kaebaja vääral väitel, justkui täitevvõim peaks uuesti hindama väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrolli menetluses hinnatud asjaolusid ja halduskohtumenetluses väljaandmise otsuse vaidlustamisel peaks halduskohus teostama kontrolli maa- ja ringkonnakohtu lahendite üle. Kaebaja väljaandmise õiguslikku lubatavust hinnati kahes kohtuastmes ja mõlemas tehti sisuliselt samasugune lahend. Kaebajal oli võimalik kohtumenetluses osaleda, esitada seisukohti ja tõendeid. Tal olid menetluses kaitsjad. Ainuüksi kohtulahenditega mittenõustumine ei õigusta samadel asjaoludel uue kohtumenetluse algatamist. Kaebajal oli võimalik esitada väljaandmise õiguslikku lubatavust puudutavaid väiteid teises kohtumenetluses, seetõttu ei saa neid esitada halduskohtumenetluses. Vaidlustatud korralduse andmisel ei tulnud uurida ega kaaluda kõiki kaebaja poolt välja toodud asjaolusid. Tegemist on õigusliku lubatavuse küsimustega, millele anti või oleks tulnud anda hinnang maakohtu menetluses. Vastustaja nõustub halduskohtu põhjendustega, mille kohaselt kaebaja perekonnal puudub kaebeõigus korralduse vaidlustamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-23-2038 vaidlustatud Vabariigi Valitsuse 09.07.2009 korraldus nr 289. Ringkonnakohus keeldus kohtuistungil selle tõendi kogumisest, kuna ka see tõend ei ole asjakohane. Viidatud korraldusega otsustati Eesti kodaniku USA-le väljaandmine praeguseks muudetud menetlusnormide alusel. Samuti ei saa sellest, kas ja kuidas on vastustaja varem otsustanud teise isiku väljaandmise üle, teha järeldusi praeguses asjas vaidlustatud korralduse õiguspärasuse kohta. II

18(23)

3-23-2038

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/377d3bd5-b99a-4563-da3c-75c74c1edd86/halduskohtumenetluse-seadustik

19(23)

3-23-2038

3-23-2038 alla seadnud asjatundjate pädevust ega vaielnud vastu arvamustes esitatud seisukohtadele. Vastustaja ei ole esitanud ka tõendeid, mis nendes arvamustes esitatud seisukohad ümber lükkaks. Vastustaja on esitanud USA Justiitsministeeriumi 10.10.2023 kirja (dtl 952), milles tehakse küll märkuseid seoses J. Perdue isikuga, kuid ei lükata ümber tema esitatud väiteid ega seata neid kahtluse alla. Kohtuistungil esitatud 20.11.2023 tõend (dtl 1850) ei käsitle kinnipidamistingimusi ega tervishoiuteenuste osutamise tingimusi kinnipidamisasutustes. Uurida tuleks ka seda, kas kinnipeetavate kaebuste lahendamiseks loodud kaebesüsteem on efektiivne määral, et seda ei ole alust pidada näilikuks (vrd J. Perdue ja M. Bairdi arvamuse (dtl 1666 jj) p-d 25 ja 26). Eesti ja USA on väljaandmislepingu art-s 20 leppinud kokku konsulteerimise ja täiendava informatsiooni nõudmise. Vajadusel tuleb vastustajal neid kanaleid kasutada.

21(23)

3-23-2038 III

3-23-2038 nõuetekohaselt tõendatud. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja esimese ja teise astme esindajakulud võrreldes sarnase mahu ja keerukusega asjadega siiski ülepaisutatud. Osaliselt ei ole põhjendatud kaebuse koostamisele ning apellatsioonkaebuse koostamisele kulunud aeg ning väljamõistetavaks kuluks HKMS § 103 lg 1 tähenduses ei saa pidada suhtlust ajakirjanikega. Kokkuvõtvalt saab pidada kaebaja taotlust esindajakulude osas põhjendatuks esimese astme kohtus 18 100 eurot (koos käibemaksuga) ja ringkonnakohtus 10 628 (koos käibemaksuga). Esimese ja teise astme kohtus kokku tuleb koos esindajakulude, dokumentaalse tõendi saamise kulude ja kantud riigilõivudega menetluskuludena vastustajalt X kasuks välja mõista 50 710 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

23(23)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.