Maksuõigus › Maksuotsused

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 17. jaanuaril 2020. a (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

3-17-2250 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-17-2250 04.05.2017 kontrollakti p 2.1). Põhjusel, et teisi tulumaksu episoode (16.12.2015 maksuotsuse p-d 2.2 ja 2.3) puudutavate tõendite osas ei olnud menetluse uuendamise eeldused täidetud, ei kajastanud maksuhaldur neid episoode 04.05.2017 kontrollaktis (04.05.2017 kontrollakti p 1.3). AS East-West Consulting soovis uute, maksuhalduri poolt arvesse võetud tõenditega tõendada, et VK-l oli ja on piisavalt vara, et täita oma kohustus summas 600 000 eurot (04.05.2017 kontrollakti p 2.2). AS East-West Consulting võla osas OÜ-le Bannister summas 89 677,21 eurot, mille VK soetas OÜ-lt Bannister 25 000 euro eest, osas tuvastas maksuhaldur, et tegelikult omandas AS East-West Consulting ise oma nõuded OÜ-lt Bannister. Nõuete tasaarvestamisega sai AS East-West Consulting kahju 64 677,21 eurot (04.05.2017 kontrollakti p 2.3.3 alapunkt a). Läbirääkimisi OÜ-ga Bannister pidas VK, mistõttu oli tal võimalus mõjutada otsuseid enda kasuks (04.05.2017 kontrollakti p 2.3.3 alapunkt b). OÜ-lt Bannister AS East-West Consulting vastu oleva nõude omandamise eesmärk oli vähendada VK kohustust AS East-West Consulting ees (04.05.2017 kontrollakti p 2.3.3 alapunkt c). AS East-West Consulting on VK kontrolli all (04.05.2017 kontrollakti p 2.3.3 alapunkt d). Maksukohustust vähendava asjaoluna arvestas maksuhaldur IK poolt AS East-West Consulting eest OÜ-le Bannister tasutud 25 000 eurot (04.05.2017 kontrollakti p 2.3.3 alapunkt e).

3-17-2250 West Consulting AS kui ka East-West Consulting Infoline OÜ majandusaasta aruanded näitavad, et kogu investeering Türgi äriühingusse on Türgi projekti algusest peale toimunud selliselt, et VK laenab raha eraisikuna, annab selle kaebajale laenuna, kaebaja annab selle laenuna East-West Consulting Infoline OÜ-le ja East-West Consulting Infoline OÜ investeerib saadud summad Türki. Seega ei ole õige maksuhalduri seisukoht, et VK-le 175 000 euro tagasimakse kohustus oli East-West Consulting Infoline OÜ-l, mitte kaebajal. Samuti on õigusvastane VK maksevõimelisust tõendavate dokumentide tähelepanuta jätmine. Muu hulgas pole 03.08.2017 otsuses käsitletud AS East-West Consulting poolt maksuhaldurile 19.07.2017 esitatud tõendeid. Maksuhaldurile on teada, et ajal, mil omandati nõue VK vastu summas 600 000 eurot, oli VK-l tasaarveldatav nõue AS East-West Consulting vastu vähemalt summas 305 933,11 eurot. Seega ei saaks maksustada summat 600 000 eurot tervikuna. Lisaks on kaebaja tõendanud, et VK-l on olnud piisavalt vara oma kohustuse täitmiseks ning ta on selle täitnud. Selliseid tõendeid ei küsinud maksuhaldur esmase menetluse jooksul ning ka AS-le East-West Consulting ei olnud mõistlikult arusaadav, milliseid tõendeid peaks esitama või milline maksuõiguslik etteheide talle tehakse. Õigusliku alusena on seejuures viidatud tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 2 p-le 5. Isegi kui maksuhaldur pidas ebatõenäoliseks kogu 600 000 euro tagasimaksmise võimekust, jääb arusaamatuks, miks on maksuhaldur maksustanud kogu summa ega ole viinud läbi hindamist MKS § 94 alusel. Kui eeldada, et VK maksevõime ei oleks olnud täies ulatuses maksuhaldurile teada, ei ole eluliselt usutav, et VK-l puudus igasugune võimekus kasvõi osaliselt summat tagasi maksta. Maksuhalduri küsimused 89 708,89 euro suuruse väljamakse võimaliku maksustamise kohta piirnesid üksnes konto 2690 esitamise nõudega. Mitte ühestki vestlusest ega korraldusest ei ilmnenud, et summaga või kontoga võiks olla probleem. See viitab uurimiskohustuse rikkumisele. VK-le tehtud väljamaksed summas 89 708,89 eurot on olnud VK-le tehtud finantskulude hüvitised, mille aluseks on VK ja Sampo Panga vahel sõlmitud laenulepingujärgsed intressiarvestused, mida ei saa maksustada tulumaksuga. Lisaks on maksuhaldur lugenud ebaõigesti tasaarveldamatuks nõudeks VK nõude East-West Consulting AS vastu summas 89 677,21 eurot (VK nõue East-West Consulting AS vastu, mille ta omandas OÜ-lt Bannister). Selliselt on maksuhaldur asunud sekkuma ettevõtlusvabadusse ning kirjutama ette, kes ning millistel tingimustel peaks tehinguid tegema. Võttes arvesse EastWest Consulting AS halba rahalist seisu ja asjaolu, et VK ei olnud East-West Consulting AS aktsionär, oleks ebaloogiline eeldada, et IK oleks pidanud VK poolt nõude omandamise asemel finantseerima East-West Consulting AS poolt nõude omandamist. Seda, et nõude omandamise läbirääkimised käisid VK kui eraisiku ning OÜ Bannister vahel, kinnitavad üheselt OÜ Bannister esindaja vastus maksuhaldurile ja East-West Consulting AS selgitused.

3-17-2250 Kaebaja väited majandusaasta aruannete kättesaadavuse kohta eiravad maksuhalduri seisukohti (vt 03.08.2017 otsus nr 12.2-3/022869-27, p 3.1 ja p 3.6 alapunkt b; Tallinna Halduskohtu 10.10.2017 otsus asjas nr 3-16-448, p-d 64 ja 67–69). Maksuhaldur ei ole vaidlustatud otsuses arvestanud kaebaja tõenditega, mille kaebaja avaldas uuendatud menetluse lõppfaasis 19.07.2017, kuigi 04.05.2017 kontrollakti järgi tulnuks kaebajal vastuväited ja tõendid esitada hiljemalt 15.05.2017. Kaebaja ei ole selgitanud, miks ta otsustas esitada talle 10.05.2017 teatavaks saanud info maksuhaldurile alles 19.07.2017. Samas ei oleks kaebaja poolt maksuhaldurile hilinemisega esitatud tõendid mõjutanud maksuhalduri lõppjäreldusi. MKS § 94 kohaldamise eeldused ei ole täidetud, sest hindamine ei ole antud juhul lubatud. Seoses 89 708,89 euro maksustamisega on maksuhaldur oma seisukohad esitanud vaidlustatud otsuse p-s 3.7 ning halduskohus asjas nr 3-16-448 tehtud otsuse p-des 71–76. Maksuhalduri seisukohad OÜ Bannister nõude omandamise kohta on leitavad vaidlustatud otsuse p-dest 3.7 ja 3.8 (viitega 04.05.2017 kontrollakti p-dele 2.3. ja 2.4; vt ka Tallinna Halduskohtu 10.10.2017 otsus asjas nr 3-16-448, p-d 58–61).

3-17-2250 uute tõendite arvesse võtmisele seab piirangu HMS § 44 lg 3. Juhul, kui tõlgendada sätet viisil, mille kohaselt saab uuendatud menetluses tugineda mistahes maksuotsuse tegemise järgselt ilmnenud uutele tõenditele, mis olid taotlejale teada enam kui kuu aega enne uuendamise taotlemisest, kaotaks HMS § 44 lg 3 mõtte. Lisaks tuleb uuendatud menetluses esitatud tõendite puhul arvestada ka HMS § 44 lg-t 3 koostoimes MKS § 102 lg 2 p-ga 1 ning koosmõjus Riigikohtu 15.12.2016 otsuses nr 3-3-1-56-16 tooduga. HMS § 44 lg-s 3 toodust tulenevalt saab vanematele tõenditele tugineda juhul, kui tõendid ei olnud maksuhaldurile muul viisil teada või kättesaadavad ja kaebaja ei ole neid varjanud ning ei ole olnud kaasaaitamiskohustuse täitmisel raskelt hooletu. Tallinna Halduskohtu 10.10.2017 otsuse asjas nr 3-16-448 p-st 51 ja 16.12.2015 maksuotsusest nähtub, et maksuhaldur tuvastas 28.09.2015 kontrollakti p-s 1.1.2 kokkuvõtvalt, et AS EastWest Consulting loobus OÜ Alfa Property vastu olevast 600 000 euro suurusest nõudest, sest kaebajal oli nõue OÜ Alfa Property vastu, kuid kaebaja tasaarveldas selle VK laenukohustusega JM ees summas 600 000 eurot. Kuigi kaebaja sõlmis VK-ga samas summas laenulepingu, oli ta teadlik, et VK tõenäoliselt ei suuda laenu tähtaegselt tagastada. Seega tegi AS East-West Consulting 2013. a jaanuaris 600 000 euro suuruse väljamakse ettevõtlusega mitteseotud kohustuste täitmiseks (TuMS § 51 lg 2 p 5). Tallinna Ringkonnakohus on samas asjas 06.12.2018 tehtud otsuse p-s 20 leidnud, et viidatud maksuotsuse p-st 2.12 nähtub piisavalt selgelt, et maksuhaldur on tuginenud tulumaksu määramisel järeldusele, et AS East-West Consulting täitis VK laenukohustuse JM ees kui ettevõtlusega mitteseotud kohustuse, mis vastab maksuhalduri poolt esile toodud õiguslikule alusele. Ringkonnakohus ei nõustunud AS East-West Consulting hinnanguga, et maksuotsuses tehtud etteheite teatav ebaselgus oleks muutnud arusaamatuks, milliseid asjaolusid tuli maksumenetluses tõendada. Ringkonnakohtu otsus jõustus 23.04.2019, millest tulenevalt ei saa enam olla vaidlust selles, milliste asjaolude kohta oleks kaebaja pidanud varasemas maksumenetluses tõendeid esitama. 04.05.2017 kontrollakti p-st 1.1 ja 03.08.2017 maksuotsuse p-st 3.3 tulenevalt esitas kaebaja 16.12.2015 maksuotsuse tühistamise kohtumenetluse raames (haldusasi nr 3-16-448) Tallinna Halduskohtule 17.10.2016 kaebuse täienduse ja 49 täiendavat tõendit. Samuti esitas kaebaja kohtumenetluses kaks täiendavat tõendit 02.11.2016 koos täpsustavate selgitustega ja neli täiendavat tõendit 09.11.2016. Uuendatud menetluses esitas kaebaja kohtumenetluses juba esitatud tõendid (vt 04.05.2017 kontrollakti p 1.1). Maksuhaldur leidis, et HMS § 44 ja MKS § 201 lg 1 p-s 2 toodud nõuded on täidetud vaid 04.05.2017 kontrollakti p-s 1.1 kajastatud tõendite osas. Maksuhalduri järeldused on kooskõlas Tallinna Halduskohtu 10.10.2017 otsuse p-des 55–58 ja Tallinna Ringkonnakohtu 06.12.2018 otsuse p-des 20–24 toodud põhjendustega. MKS § 102 lg 1 p-st 2 tulenevalt ei saa esitada uuendatud menetluses tõendeid, mida oleks pidanud esitama juba maksumenetluses. Kaebaja pidi hiljemalt kontrollaktiga tutvudes mõistma, et VK võimekus laenukohustust täita omab maksuhalduri hinnangul tulumaksu määramise osas olulist tähtsust ning tal tulnuks esitada selle kohta tõendid hiljemalt koos 07.10.2015 eriarvamusega. Haldusasjas nr 3-16-448 leidsid Tallinna Halduskohus ning Tallinna Ringkonnakohus, et kaebaja poolt esitatud täiendavad tõendid ei ole MKS § 102 lg 1 p-st 2 tulenevalt lubatavad. Maksuhaldur on 04.05.2017 kontrollakti lisas 4 lähtunud õigesti samadest põhimõtetest. 31.12.2016 esitatud nõuete tasaarvestamise kokkuleppega sooviti tasaarvestada AS East-West Consulting nõue VK vastu summas 600 000 eurot. Maksuhaldur on kontrollakti p-des 2.3.1– 2.3.4 analüüsinud kaebaja esitatud tõendeid seonduvalt nõuetega, mida pooled soovisid tasaarvestada. Halduskohus nõustus maksuhalduri seisukohtadega. Samuti on Tallinna Halduskohus 10.10.2017 otsuse haldusasjas nr 3-16-448 p-des 55 ja 58 selgitanud, et VK ja tema pere omandis oleva vara kohta oleks saanud esitada tõendeid või vähemalt selle 6(16)

3-17-2250 olemasolule viidata juba maksumenetluse ajal. Kaebaja jättis need tõendid maksumenetluses vähemalt hooletuse tõttu esitamata ega saa nendele enam kohtumenetluses tugineda. Tallinna Ringkonnakohus märkis samas asjas tehtud otsuse p-s 21, et kuivõrd kaebaja on rõhutanud, et andmed VK majandusliku seisu kohta olid talle teada, ei saanud tal esineda takistusi vastavate andmete maksuhaldurile esitamiseks. AS East-West Consulting ei viidanud konkreetselt mingile varale, mille arvelt saaks VK laenukohustust täita või mida tal oleks võimalik tagatiseks esitada, mistõttu ei oleks maksuhalduril olnud võimalik neid väiteid ka sisuliselt analüüsida. AS East-West Consulting pidi aru saama, millise asjaolu kohta tuleb tõendeid esitada, kuid ta ei teinud seda, ning rikkus sellega kaasaaitamiskohustust vähemalt raskest hooletusest. Seoses avalikult kättesaadavate tõenditega (kontrollakti lisa 6 jrk nr-d 15–28) ei ole maksuhaldur eitanud seda, et kaebaja ja AS East-West Consulting majandusaasta aruanded olid maksuhaldurile kättesaadavad. Samas on Tallinna Halduskohus 10.10.2017 otsuse haldusasjas nr 3-16-448 p-s 67 märkinud, et kuna kõiki kaebaja 2007.–2014. a majandusaasta aruannetega hõlmatud tehinguid ei ole kontrollitud, samuti ei ole kontrollimenetlust läbi viidud East-West Consulting Infoline OÜ suhtes, ei ole viidatud majandusaasta aruannetel praeguses asjas määravat tähtsust. Kuigi majandusaasta aruanded olid maksuhalduri jaoks põhimõtteliselt kättesaadavad, oleks maksuhaldur saanud neist sisulisi järeldusi teha, sh uurida konkreetseid summade liikumisi ja nende kohta konkreetselt tõendeid koguda üksnes juhul, kui kaebaja oleks esitanud maksumenetluses selge versiooni, mida maksuhaldur oleks saanud ja pidanud kontrollima. Kaebaja on 19.07.2017 esitanud maksuhaldurile tõendid, mis seonduvad 10.05.2017 lepinguga, millega IK võõrandas Männikäbi kinnistu, et tõendada väidet, et VK perekonnale kuulus piisavalt vara, et tagada laenulepingust tulenevate kohustuste täitmine. Kaebaja väide on küll formaalselt õige, kuid ei muuda maksuhalduri järeldusi sisuliselt. 04.05.2017 kontrollakti lisa 6 tabelist (jrk nr-d 44 ja 47) nähtub, et maksuhaldur on heitnud kaebajale ette, et tõendid viidatud vara olemasolu kohta esitati maksuhaldurile alles 17.10.2016. Maksuhalduri etteheiteks on, et AS East-West Consulting juhatuse liikmele VK-le pidi juba 30 päeva enne vastavate tõendite esitamist olema tõendite olemasolu teada. Hiljemalt kontrollaktiga tutvudes oleks kaebaja pidanud aru saama tõendite esitamise vajadusest. Ka viidatud tõendite osas on haldusasjas nr 3-16-448 selgitatud, et kaebaja pidi maksuotsusele vastu vaieldes saama aru sellest, et maksuhaldur kahtleb VK võimes täita laenulepingust tulenevaid kohustusi ning VK varalise seisu kohta on vajalik esitada täiendavaid tõendeid. Kuna kaebaja ei saanud uuendatud menetluses enam tugineda tõenditele, mis kinnitasid tal vastava vara olemasolu ning kavatsust viidatud vara võõrandada, ei saa ta uuendatud menetluses tugineda ka tõenditele, mis kinnitavad viidatud vara võõrandamist. Seega ei muuda nimetatud tõendite analüüsimata jätmine 03.08.2017 otsust õigusvastaseks. Tasaarveldatava nõude olemasolu VK-l on maksuhaldur analüüsinud 03.08.2017 otsuse p-s 3.5 ja Tallinna Ringkonnakohus 06.12.2018 otsuse p-des 23 ja 24. Tallinna Ringkonnakohus on 06.12.2018 otsuse p-s 23 tuvastanud, et AS-l East-West Consulting puudus 175 000 euro ulatuses tegelik kohustus VK ees, mis tähendab, et see tuleb jätta kõrvale ka VK nõudeõiguse suuruse hindamisel. Tallinna Ringkonnakohus ei seadnud kahtluse alla, et nõue East-West Consulting Infoline OÜ vastu on iseenesest käsitatav VK varana, kuid East-West Consulting Infoline OÜ 2012. a ja 2013. a majandusaasta aruannetest nähtub, et äriühing tegutses Türgi projekti ebaõnnestumise tõttu juba pikemat aega kahjumlikult ning hindas 2013. a lootusetuks ja kandis maha kõik nõuded Türgi äriühingu vastu, millest tulenevalt olid ka East-West Consulting Infoline OÜ enda laenuandjad sunnitud hindama oma nõuded lootusetuks. AS-le East-West Consulting pidi olema selge, et VK 175 000 euro suurune nõue East-West Consulting Infoline OÜ vastu on tegelikult lootusetu. AS East-West Consulting sai laenulepingu sõlmimisel võtta arvesse, et VK-l on tema vastu tasaarvestatav nõue 130 933,11 eurot, kuid 7(16)

3-17-2250 puuduvad andmed muude märkimisväärsete varade või sissetulekute kohta. Olemasolev nõue moodustas üksnes 22% tekkivast kohustusest. AS East-West Consulting ei saanud mõistlikult käsitada seda piisava tagatisena. Maksuhaldur ei arvestanud uuendatud menetluses õiguspäraselt kaebaja poolt esitatud täiendatud tõendeid ning lubatud tõendeid on analüüsitud haldusasja nr 3-16-448 menetluses, mistõttu ei ole praegusel juhul põhjendatud asuda teistsugusele seisukohale. Kuivõrd 175 000 euro suuruse kohustuse puhul ei olnud tegemist AS East-West Consulting kohustusega VK ees, ei saanud nimetatud nõue mõjutada VK kohustusi AS East-West Consulting ees. Kuna VK nõue AS East-West Consulting Infoline OÜ vastu oli lootusetu, ei saanud kaebaja omakorda arvestada laenu andmisel sellega, et VK-l on laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks piisavalt vara. Tulenevalt AS East-West Consulting ja VK vahel 31.12.2016 sõlmitud nõuete tasaarvestamise kokkuleppest ja müügilepingust soovivad pooled mh tasaarvestada AS East-West Consulting võlgnevuse OÜ Bannister ees summas 89 677,21 eurot. Vastavalt 09.11.2016 kuupäeva kandvale nõude loovutamise lepingule soetas VK OÜ-lt Bannister nõude AS East-West Consulting vastu 25 000 euro eest. Maksuhaldur on 03.08.2017 otsuses leidnud, et OÜ Bannister ja VK vahelise tehingu puhul on tegemist näiliku tehinguga MKS § 83 lg 4 tähenduses, sest tegelikkuses nõude loovutamist ei toimunud ning 25 000 eurot tasus OÜ-le Bannister AS East-West Consulting ise. Nõude loovutamist selle väärtusest oluliselt väiksema summa eest ei saa ette heita OÜ-le Bannister, sest olukorras, kus ta oli teadlik AS East-West Consulting halvast rahalisest seisust, võib pidada usutavaks, et ta oli nõus leppima nõude rahuldamisega oluliselt väiksema summa ulatuses, kui tal tegelikkuses oleks olnud õigus saada. OÜ Bannister juhatuse liige on 20.02.2017 seletustes kinnitanud, et hindas nõuet AS East-West Consulting vastu pigem perspektiivituks. Selline käitumine on probleemsete nõuete puhul tavapärane ning võib pidada eluliselt usutavaks, et Bannister OÜ soostus tegema tehingu VK ette pandud tingimustel. Samas võib asja tehioludest järeldada, et Bannister OÜ tegi VK-ga tehingu, soovimata selles toodud õiguslike tagajärgede saabumist ning eesmärgiga tekitada VKle tasaarvestatav nõue AS East-West Consulting vastu. Kontrollakti p 2.3.3 alapunktis b on põhjendatult viidatud asjaolule, et VK tundis OÜ-ga Bannister seotud isikuid ning võis seega mõjutada otsust kokkuleppe sõlmimiseks enda kasuks. Tehing oli Bannister OÜ-le kasulik, kuna ta hindas oma nõuet AS East-West Consulting vastu perspektiivituks. VK huviks tehingu tegemisel oli tasaarvestatava nõude tekitamine AS East-West Consulting vastu. Tallinna Ringkonnakohus on 06.12.2018 otsuse p-s 24 leidnud, et hindamine MKS § 94 alusel ei olnud vajalik. Halduskohus nõustub ringkonnakohtu käsitlusega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-17-2250 Nii maksuhaldur kui Tallinna Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud MKS § 102 lg 1 p-i 2 (vt ka Riigikohtu 15.12.2016 otsus asjas nr 3-3-1-56-16). Võimalikud tõendid VK maksevõime tõendamise kohta ei olnud maksuhaldurile ettenägematud ning kaebaja ei ole neid varjanud, samuti ei ole selliste tõendite olemasolu olnud teada üksnes AS-le East-West Consulting. MKS § 102 lg 1 p-s 2 nimetatud piirang on Riigikohtu praktika kohaselt käsitatav kaasaaitamiskohustuse rikkumise tagajärjena. Kaebaja on kogu maksumenetluse ja uuendatud menetluse kestel täitnud oma kaasaaitamiskohustust korrektselt. Kaebaja esitas kõik tõendid, mida maksuhaldur küsis. Arvestades maksumenetluse mahukust ja keerukust, on kohatu väita, et AS East-West Consulting oleks pidanud juba pärast kontrollaktiga tutvumist saama aru vajadusest esitada omaalgatuslikult täiendavaid tõendeid. Kaebaja on uuendatud maksumenetluse algfaasis tõendanud, et tal oli 600 000 euro suuruse laenu andmise hetkel VK ees kohustus summas 305 933,11 eurot. Seetõttu oli reaalne laenulepingust tulenev nõue VK vastu 294 066,89 eurot. Kui jätta arvestamata 175 000 euro suurune nõue, oleks reaalne nõue VK vastu olnud 469 066,89 eurot. 2017. a maksuotsusest nähtuvalt oli maksuhaldur teadlik, et laenu andmise hetkel eksisteeris VK-l vastupidine nõue kaebaja vastu. Kuna maksukohustus määrati kaebajale laenu andmise hetke seisuga, oleks maksuhaldur pidanud uuendatud menetluses sellel hetkel eksisteerinud vastupidise nõudega arvestama ning vähemalt selles ulatuses maksustatavat summat vähendama. See asjaolu eristab kohtuvaidlust 2015. a maksuotsuse üle praegusest vaidlusest. 2015. a maksuotsusele eelnevas maksumenetluses ei osanud kaebaja vastupidisele nõudele ega selle maksukohustust vähendavale tähendusele tähelepanu juhtida. Maksuhaldur oli vastupidisest nõudest teadlik juba 2015. a maksuotsusele eelnevas maksumenetluses, kuid ei osanud selle mõju välja tuua. Vastupidise nõude maksukohustust vähendava mõju tõid kohtumenetlusse kaasatud kaebaja lepingulised esindajad välja 2015. a maksuotsuse üle käiva kohtumenetluse kestel. Lisaks ei esitatud vastupidise nõude kohta 2015. a maksuotsuse üle käivas kohtuvaidluses ega ka praeguses kohtuvaidluses ühtegi uut tõendit, mis polnud esitatud juba 2015. a maksuotsusele eelnevas maksumenetluses (vt ka kassatsioonkaebus haldusasjas 3-16-448). Maksuhaldur oleks pidanud läbi viima hindamise MKS § 94 alusel. Ei ole üheselt selge, milline on halduskohtu etteheide seoses VK poolt OÜ-lt Bannister omandatud nõudega. Seejuures ei analüüsinud halduskohus ühtegi OÜ-lt Bannister nõude omandamisega seotud tõendit ega maksuhalduri väidet, nagu oleks tegemist näiliku tehinguga. Puudub alus väita, et VK ei omandanud OÜ-lt Bannister nõuet kaebaja vastu summas 89 677,21 eurot. OÜ Bannister ja VK sõlmisid 09.11.2016 nõuete loovutamise lepingu, makstes OÜ-le Bannister nõude eest 25 000 eurot. Halduskohus nõustus, et OÜ Bannister poolt nõude loovutamine hinnaga 25 000 eurot on lootusetute nõuete puhul tavapärane ning on usutav, et OÜ Bannister soostus sõlmima vastavasisulise lepingu. Arusaamatu on halduskohtu väide, et OÜ Bannister tegi VK-ga tehingu, soovimata selles toodud õiguslike tagajärgede saabumist ning eesmärgiga tekitada VK-le tasaarvestatav nõue kaebaja vastu. OÜ Bannister ja VK vahel sõlmitud nõuete loovutamise lepingu ning OÜ Bannister esindaja selgitused maksuhaldurile välistavad võimaluse väita, et OÜ Bannister ei loovutanud oma nõuet kaebaja vastu VK-le või ei oleks tahtnud seda teha või oleks kõnealuse loovutamisega varjatud mingit muud tehingut. On ilmne, et poolte tahe oli loovutada OÜ Bannister nõue VK-le. MKS § 83 lg 4 kohaldamine eeldab poolte poolt lepingute tsiviilõigusliku vormi kuritarvitamist. See tähendab, et sõlmitud lepingu sisu ei ole kooskõlas poolte tegeliku tahtega. Praegusel juhul sõlmisid OÜ Bannister ja VK nõude loovutamise lepingu. Kohtuotsusest ei nähtu, millistele tõenditele tuginedes on halduskohus leidnud, et pooled ei soovinud lepingus kokkulepitud

9(16)

3-17-2250 tagajärgi ja nad on varjatult kokku leppinud, et nad ei loe end seotuks lepingutes näidatud õiguste ja kohustustega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

3-17-2250 ettenähtud tähtaja jooksul või kui möödunud tähtaeg on ennistatud. Sellise taotlusena on käsitatav nii maksuhaldurile esitatav vaie kui ka halduskohtule esitatav kaebus (Riigikohtu 19.01.2015 otsus asjas nr 3-3-1-75-14, p 13). Seejuures on uusi tõendeid võimalik esitada nii vaide- kui ka kohtumenetluses (vt Riigikohtu 14.11.2007 otsus asjas nr 3-3-1-47-07, p 12; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 19.06.2014 otsus asjas nr 3-11-2339, p 13; vrdl 13.09.2016 otsus asjas nr 3-15-227, p-d 10 ja 11). Tõendite sisulist lubatavust tuleb sel juhul hinnata MKS § 102 lg 1 p-s 2 sätestatud kriteeriumitest lähtuvalt. Uue asjaolu või tõendi tahtlikult või hooletusest esitamata jätmist käsitatakse kaasaaitamiskohustuse rikkumisena (Riigikohtu 14.11.2007 otsus haldusasjas nr 3-3-1-47-07, p 12; vrdl ka Tallinna Ringkonnakohtu 31.12.2018 otsus asjas nr 3-16-1230, p 26). MKS § 101 lg 1 p 1 alusel on maksuhalduril õigus tunnistada maksuotsus kehtetuks või seda muuta maksukohustuslase nõusolekul või taotlusel, samuti MKS § 102 kohaselt uue asjaolu või tõendi ilmnemisel. Seega on maksuhalduril võimalik ka kohtumenetluse ajal maksuotsus kehtetuks tunnistada ning kohtumenetluses selgunud asjaolusid uue otsuse tegemisel arvestada, sõltumata sellest, kas kohtuotsus on jõustunud või mitte (Tallinna Ringkonnakohtu 26.06.2013 otsus asjas nr 3-11-1635, p 15). Kuigi MKS § 45 sätestab, et maksumenetluses kohaldatakse haldusmenetluse seaduses sätestatut, kui MKS-s, maksuseaduses või tollialastes õigusaktides ei ole ette nähtud teisiti, on maksuotsuse muutmise ja kehtestamise regulatsioon, sh tõendite hilisemalt esitamisega seonduv ammendavalt reguleeritud MKS-s. Tegemist on erialusega HMS suhtes ning maksumenetluse toimetamisel tuleb lähtuda MKS-s sätestatust (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 15.11.2013 otsus asjas nr 3-11-2695, p 12; vrdl ka Riigikohtu 14.11.2007 otsus asjas nr 3-3-1-47-07, p-d 14 ja 15).

11(16)

3-17-2250 HMS § 44 lg 3 kohaldamine üksnes tõenditele hinnangu andmisel on välistatud ka seetõttu, et tõendid, mille lubatavust hinnatakse MKS § 102 lg 2 p 1 alusel, pidid olemas olema juba maksumenetluse ajal, ent nt põhjendusel, et maksukohustuslasele ei olnud selgelt arusaadav tõendi esitamise vajadus, jäid need maksumenetluses esitamata. Maksumenetluse ajal olemas olevad tõendid on üldjuhul alati vanemad kui 30 päeva ning varem maksukohustuslasele teada. Seega piiraks eelnevalt kirjeldatud olukorras HMS § 44 lg 3 kohaldamine ebaproportsionaalselt tõendi esitamise võimalust. Olukorras, kus tõend on tekkinud pärast maksumenetlust, ei saa sellega arvestamine olla MKS § 102 lg 1 p 2 kohaselt võimalik ning sellisel juhul oleks maksuotsuse muutmine võimalik juhul, kui esitatud tõend on käsitatav tagasiulatuva mõjuga sündmusena (MKS § 103 lg 1 p 2). Seega on hilisemal tõendite esitamisel oluline eristada, kas tõend oli olemas maksumenetluse toimetamise ajal (hinnang tõendi lubatavusele MKS § 102 lg 2 p 1 alusel), tegemist on tõendi või sündmusega, mis on tagasiulatuva mõjuga (hinnang MKS § 103 lg 2 p 1 alusel) või on tõend tekkinud pärast kontrolliperioodi ega saa maksukohustusele mõju avaldada (sellisel juhul on tõend võimalik nendel põhjendustel jätta tähelepanuta; vrdl ka Tallinna Ringkonnakohtu 03.09.2019 otsus asjas nr 3-18-1199, p 14; vt ka Tartu Ringkonnakohtu 22.06.2016 otsus asjas nr 3-14-51598, p 22). II

3-17-2250 kontrollakti lisades 4–6 ka MKS § 102 lg 1 p-le 2, puudub sisuline analüüs, kas kaebaja jättis uued tõendid maksumenetluses esitamata tahtlusest või hooletusest. Kaebaja esitas uuendatud menetluse jooksul täiendavalt tõendid 09.01.2017 (04.05.2017 kontrollakti lisa 5; tl 121 – 122p) ja 29.01.2017 (04.05.2017 kontrollakti lisa 6; tl 123–124p). Kuna need tõendid olid maksuhaldurile esitatud juba uuendatud menetluse kestel, ei saanud maksuhaldur ka nendele tõenditele hinnangu andmisest loobuda üksnes tuginedes HMS § 44 lg-le 3, vaid tõendite lubatavust tuli hinnata MKS § 102 lg 2 p 1 või MKS § 103 lg 1 p 2 alusel (vt ringkonnakohtu eelnevaid selgitusi). Viidatud tabelites on maksuhaldur märkinud, kas tõendid pidid olema kaebajale teada 30 päeva enne taotluse esitamist, ent on samas tabelis hinnanud ka seda, kas on täidetud MKS § 102 lg 1 p 2 kohaldamise eeldused. MKS § 102 lg 2 p 1 kohaldamist ei ole analüüsitud, vaid on viidatud üksnes sellele, et kaebajale pidi hiljemalt kontrollaktiga tutvudes olema aru saada, mis asjaoludele on vaja vastu vaielda.

13(16)

3-17-2250 maksuhaldur pidanud hindama, kas tegemist on tagasiulatuva mõjuga sündmusega (MKS § 103 lg 1 p 2). Maksuhalduri järeldused tõenditele hinnangu andmisel on aga kokkuvõtvalt õiged.

3-17-2250 esindaja vaheline kirjavahetus (12.10.2016 ja 20.10.2016 e-kirjad), sest nende pinnalt ei nähtu, kelle huvides nõue tegelikkuses omandati. Nõude kaebaja huvides omandamisele viitab kogumis muude tõenditega ka asjaolu, et VK oli teadlik kaebaja raskest majanduslikust olukorrast ning vähesest võimalusest nõuda omandatud nõue kaebajalt sisse. Kuna vaidlus 600 000 euro suuruse AS East-West Consulting antud laenu osas oli endiselt pooleli, oli VK-l selge motiiv OÜ Bannister nõude omandamiseks. Ettepaneku nõude omandamiseks tegi VK ise ning OÜ-l Bannister ei olnud vahet, kellele nõue müüa (OÜ Bannister juhatuse liikme 20.02.2017 selgitused).

(allkirjastatud digitaalselt) Tühistatud osaliselt Riigikohtu 28.08.2020 otsusega

RESOLUTSIOON

3-17-2250

16(16)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.